3-11-1255/25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1255 Haldusasi E.A.i kaebus Politseija Piirivalveameti
2. veebruari 2011 otsuse nr 15.3-07/6137 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. septembril 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: E.A. Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Anastassia Malõševa RESOLUTSIOON
4. Jätta E.A.i kaebus rahuldamata.
5. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID
7. detsembril 2010 esitas E.A. Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) sooviavalduse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks. Politsei- ja Piirivalveameti
8. veebruari 2011 kirjas nr 15.3-07/6137 väljendatud otsusega jäeti kaebuse esitaja sooviavaldus rahuldamata, kuivõrd PPA ei tuvastanud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis välistaksid E.A.il elamisloa taotlemise Eesti Vabariigi välisesinduses. 1 KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9. E.A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti
10. veebruari 2011 otsuse nr 15.3-07/6137 tühistamist. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole PPA arvestanud kõiki võimalikke asjaolusid, mille põhjal saab teha erandi ning lubada tal esitada elamisloa taotlus Eestis. Kaebuse esitaja märgib nimelt, et tema hoolt vajavad Eestis elavad vanemad, lapsed ja abikaasa. Samuti lisab kaebuse esitaja, et PPA ei ole võtnud arvesse asjaolu, et tema abikaasa viibib koguaeg tööl ning õde veedab suurema osa ajast Soomes. Kaebuse esitaja seisukohast on oluline asjaolu, et aeg, mil ta pöörduks Eesti Vabariigi välisesindusse tähtajalise elamisloa taotlemiseks, ei oleks lühike ning kuivõrd kaebuse esitajal puudub elamisluba, ei oleks tal võimalik Eestisse tagasi tulla enne rahuldava otsuse tegemist. Kaebuse esitaja hinnangul kuluks selleks aga liigselt kaua aega ning ta ei saa jätta oma vanemaid ja lapsi hooleta. Ka viitab kaebuse esitaja Riigikohtu Halduskolleegiumi
11. novembri 2009 lahendile nr 3-3-1-61-09, millest tulenevalt peaks PPA tema sooviavalduse rahuldama. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Politsei- ja Piirivalveamet peab E.A.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja märgib, et E.A. on Gruusia kodanik, kes omab kehtivat Gruusia Vabariigi kodaniku passi ning kes saabus Eestisse
13. aastal mitmekordse viisa alusel, kuid peale viibimisaja lõppemist ei lahkunud isik Eestist, vaid jäi siia ebaseaduslikult elama. Vastustaja lisab, et
14. aastal tegi PPA kaebuse esitajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis on aga seniajani täitmata. Samuti viitab vastustaja sellele, et seoses kaebuse esitaja laste vanusega, peatas Riigikohus haldusasjas 3-3-1-61-09 tehtud otsusega tema väljasaatmisettekirjutuse sundtäitmise kuni üheks aastaks, s.o kuni
15. novembrini
17. Vastustaja selgitab, et välismaalaste seaduse (VMS) § 215 kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele ning tulenevalt VMS § 216 lõikest 6 saab isik tähtajalist elamisluba PPA-st taotleda üksnes siis, kui talle on Politsei- ja Piirivalveamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Vastustaja leiab, et mõjuvaks põhjuseks saavad olla mingisugused isiku enda tegevusest sõltumatud asjaolud, mida käesoleval juhul ei esine. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja viibib Eestis juba
18. aastast ebaseaduslikult, kaalub avalik huvi kaebuse esitaja üldises korras elamisloa taotlemiseks välisesinduses üles lühiajalise riive E.A.i eraelule. Perekonnaelu osas toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja ja K. J. I. kooselu algas ning lapsed sündisid ajal, mil kaebuse esitaja viibis Eestis ebaseaduslikult ning tal oli kohustus Eestist lahkuda. Vastustaja rõhutab täiendavalt, et pereelu olemasolu võetakse arvesse elamisloa taotluse läbivaatamisel, kuid elamisloa taotluse esitamiseks siseriigis peavad esinema mõjuvad põhjused, mida käesoleval juhul tuvastatud ei ole.
19. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, et tal ei ole võimalik esitada elamisloa taotlust Eesti välisesinduses, kuna tal puudub elukoht väljaspool Eestit. PPA on seisukohal, et tähtajalise elamisloa taotluse esitamine välisesindusele ei ole seatud sõltuvusse viibimiskoha olemasoluga välisriigis ning elukoha puudumine välisriigis ei ole mõjuv põhjus, miks kohaldada E.A.i tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmisel erisusi. Selles osas viitab vastustaja Tallinna 2 Halduskohtu
20. detsembri 2006 otsusele haldusasjas nr 3-06-1019,
21. veebruari 2011 otsusele haldusasjas nr 3-10-941 ning Riigikohtu
22. mai 2001 otsusele asjas nr 3-3-1-21-
24. Mis puudutab kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu
25. novembri 2009 otsust asjas nr 3-3-1-6109, siis märgib vastustaja, et nimetatud lahendist ei tulene kuidagi haldusorganile kohustust rahuldada kaebuse esitaja sooviavaldus erandina siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et E.A.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveamet on õigesti leidnud, et E.A.il on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti Vabariigi välisesinduses ning puuduvad mõjuvad põhjused, mis tingiksid talle erandina loa andmise elamisloa taotlemiseks Politsei- ja Piirivalveametis.
27. Välismaalaste seaduse (VMS) § 215 kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele, kes edastab selle pärast taotleja isiku tuvastamist või isikusamasuse kontrollimist ja biomeetriliste andmete võtmist, kui see on nõutav, menetlemiseks Politsei- ja Piirivalveametile. VMS §-s 216 sätestatakse juhud, mil elamisloa taotlemine on võimalik Politseija Piirivalveametist. Ühe sellise võimalusena on VMS § 216 lg 1 punktis 6 sätestatud, et Politseija Piirivalveametist võib tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on Politsei- ja Piirivalveamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Vabariigi Valitsuse
28. juuni 2010 määruse nr 88 ,,Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise, andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise kord ning tähtajalise elamisloa, pikaajalise elaniku elamisloa ja tööloa vormide kehtestamine’’ § 7 lõikes 1 on sätestatud, et välismaalane, kellel mõjuval põhjusel puudub võimalus esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, esitab prefektuurile kirjaliku sooviavalduse tähtajalise elamisloa taotluse erandina Politsei- ja Piirivalveametile esitamiseks. Sama määruse § 7 lõigetest 7 ja 8 tuleneb, et kui välismaalasel puudub mõjuval põhjusel võimalus esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, rahuldab Politsei- ja Piirivalveamet sooviavalduse, kui aga välismaalasel on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, jätab Politsei- ja Piirivalveamet tema sooviavalduse rahuldamata.
29. Vaidlust pole selles, et VMS § 216 lg 1 puntides 1-5 ning 7-18 sätestatud aluseid PPA-st elamisloa taotlemiseks E.A.i puhul ei esine. Eelnevalt kirjeldatud normidest tuleneb aga, et välismaalasele VMS § 216 lg 1 punkti 6 alusel erandina loa andmise peab PPA otsustama kaalutlusõiguse alusel, kusjuures kaalutlusõiguse piirid sätestatakse selles samas normis – loa andmine on võimalik, kui esinevad mõjuvad põhjused, mis takistavad isikul elamisloa taotlemist Eesti välisesinduses. Regulatsiooni, mille kohaselt peab välismaalane üldjuhul elamisluba taotlema Eesti välisesinduses, eesmärk on, et Eestis ei saaks elamisluba taotleda isikud, kes on kas Eestisse ebaseaduslikult sisenenud või jäänud Eestisse ebaseaduslikult pärast viibimisaluse (näiteks elamisloa, viisa) kehtivuse lõppemist. Vastasel juhul satuksid Eestis ebaseaduslikult viibivad isikud, kes on sellise käitumisega üles näidanud vähemalt piisava lugupidamise puudumist Eesti õiguskorra vastu, tähtajalise elamisloa taotlemisel paremasse olukorda, kui isikud, kes sarnaseid õigusrikkumisi toime pannud ei ole. 3
30. VMS § 216 lg 1 p 6 nimetatud mõjuvad põhjused on määratlemata õigusmõiste, mille igakordsel sisustamisel tuleb arvestada nii asjaolusid, mis on esile toodud nii elamisloa Eesti välisesinduses taotlemise takistusena, kui ka siseriiklikult elamisloa taotlemise piirangu eesmärki. Mõjuvate põhjustena tulevad kõne alla välismaalase enda tegevusest ja tahtest sõltumatud asjaolud, mida isik ei saanud ette näha ning mille kõrvaldamist ei saa temalt mõistlikult nõuda. Eelkõige saavad mõjuvaks põhjuseks olla mingisugused erakordsed ja reeglina ajutised asjaolud, näiteks reaalne kriitiline oht välismaalase enda või üksnes temast sõltuva lähedase inimese elule või tervisele, üldised liiklustakistused, erakordsed ilmastikutingimused jms.
31. Asjaolu, et kaebuse esitaja on pikka aega Eestis elanud, ei ole mõjuv põhjus erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks. Kaebuse esitaja on Eestis viibinud ebaseaduslikult ning sellest ei saa talle tekkida mistahes õigusi, sealhulgas õigust sooduskohtlemisele elamisloa taotlemisel.
32. Eesti välisesinduses elamisloa taotlemist takistavaks mõjuvaks põhjuseks ei ole kohtu hinnangul antud juhul see, et Eestis elavad kaebuse esitaja väikesed lapsed. Kaebuse esitaja selgituse kohaselt on lapsed käesoleval ajal vastavalt 2 aasta ja 7 kuu ning 3 aasta ja 7 kuu vanused. Tegemist ei ole rinnalastega, kelle elu või tervis satuks ohtu sellest, et nende ema peab ajutiselt seoses elamisloa taotlemisega Eestist eemal viibima. Samuti on kaebuse esitajal võimalik, lahkudes Eestist, võtta lapsed endaga kaasa. Eesti Vabariigis jätkuvat ebaseaduslikku viibimist ei saa kaebuse esitaja kohtu hinnangul õigustada ka juba tulenevalt tema suhtes tehtud Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-1-1-61-
33. Nimetatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et kaebuse esitaja laste vanus õigustab tema väljasaatmisettekirjutuse sundtäitmise peatamist üheks aastaks ehk kuni
34. novembrini
35. Sellest seisukohast saab lähtuda ka hindamaks seda, kas laste vanus takistab kaebuse esitajal Eestist lahkumist elamisloa taotlemiseks Eesti välisesinduses. Riigikohus, leides, et aasta möödudes, st. pärast
36. novembrit 2011, on võimalik E.A. Eestist välja saata, on sisuliselt määranud ära selle, kui kaua saab kaebuse esitaja õigustada enda Eestis viibimist oma siinviibivate laste tõttu. Taotluse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks esitas kaebuse esitaja PPA-le
37. detsembril 2010, seega pärast Riigikohtu otsusega määratud üheaastase tähtaja lõppu. Kohus leiab, et olukorras, kus varasema jõustunud kohtuotsusega on leitud, et teatud tähtpäeva saabudes on isik võimalik Eestist sundkorras välja saata, sõltumata sellest, et tal on Eestis lapsed, ei saa laste olemasolu olla mõjuvaks põhjuseks, mis takistab isikul minemast Eesti välisesindusse elamisluba taotlema.
38. PPA-le
39. detsembril 2010 esitatud avalduses ei ole E.A. välja toonud muid olulisi asjaolusid, mis veenaksid selles, et tema laste julgeolek on tagatud vaid tema isikliku pideva kohalviibimise korral. Kaebuse esitaja laste isal on Eestis kehtiv elamisluba ning ta elab lastega koos. Mõjuvaks põhjuseks ei ole see, et laste isa käib tööl. Olukord, kus üks vanem peab, samal ajal täistööajaga töötades, kasvatama umbes nii vanu lapsi, nagu kaebuse esitajal, ei ole Eestis harvaesinev ning kuivõrd tegemist ei ole rinnalastega, ei saa väita, et nende kasvatamisega saaks toime üksnes laste ema, sellega peab samavõrd toime tulema ka laste isa. Ajal, mil laste isa on tööl, on võimalik lastele leida hoidja, panna nad lasteaeda või kasutada muid lastehoiuteenuseid. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja muuhulgas, et tema lapsed käivad Eestis lasteaias. Elamisloa taotluses on E.A. märkinud, et tema, tema laste isa ja lastega samas korteris elavad ka tema vanemad. Tegemist on küll eakate inimestega, ent pole ühtegi tõendit selle kohta, et nad oleksid pidevalt abi vajavad või sedavõrd kehva tervise juures, et ei saaks kaebuse esitaja elukaaslast vajadusel laste hoidmisel ja kasvatamisel abistada. Kohtuistungil selgitas kaebuse 4 esitaja, et kogu tema elu on Eestis, millest võib järeldada, et tal on Eestis sõpru ja tuttavaid, kes samuti võiksid tema ajutisel äraolekul tema elukaaslast ja laste isa laste hoidmisel abistada.
40. Nii nagu Eestis elavad lapsed, ei õigusta erandi tegemist ka see, et Eestis elavad kaebuse esitaja vanemad. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebuse esitaja vanemate toimetulek sõltuks kaebuse esitaja isiklikust pidevast kohalolekust. PPA on põhjendatult leidnud, et kuna kaebuse esitaja vanematel on Eestis seaduslik viibimisalus, saavad nad vajadusel tuge Eesti sotsiaalhoolekandesüsteemilt, samuti elab Eestis nende teine tütar, kaebuse esitaja õde, kes saab, kas isiklikult abistades või vajadusel rahaliselt toetades, vanemaid nende toimetulekus aidata.
41. Mõjuvaks põhjuseks, mis takistaks kaebuse esitajal elamisloa taotlemist välisesinduses, ei saa olla see, et tal pole Gruusias kusagil elada ning tal pole seal tuttavaid ega muid isiklikke sidemeid. Esiteks on oluline, et kaebuse esitajalt ei nõuta elamisloa taotlemist Gruusias asuvas Eesti välisesinduses, vaid ta võib vastava taotles esitada ükskõik millises Eesti välisesinduses. Teiseks ei ole väljaspool Eestit kindla elukoha või lähedaste puudumine mõjuv põhjus, mis takistaks teise riiki minemist, vajadusel on kaebuse esitajal võimalik elada majutusasutustes. Kohus möönab, et Eestist välismaale minemise ja seal viibimisega kaasnevad kaebuse esitajale kulud, ent see ei saa põhimõtteliselt olla mõjuvaks põhjuseks VMS § 216 lg 1 p 6 sätestatud erandi tegemisel. Tuleb tähele panna, et kaebuse esitajal puudub seadusest tulenevalt õigus Eestis viibida ning õiguskuuleka käitumise korral peakski ta viibima oma kodakondsusriigis või mõnes muus riigis, kus viibimiseks tal seaduslik alus oleks. Sisuliselt on välisesindusest elamisloa taotlemisega kaasnevate täiendavate kulude põhjuseks kaebuse esitaja enda õigusvastane käitumine.
42. Mõjuvaks põhjuseks VMS § 216 lg 1 p 6 mõistes ei ole ka oht, et lahkudes välisriiki elamisloa taotlemiseks, ei saa kaebuse esitaja tõenäoliselt Eestisse naasta enne elamisloa taotluse kohta otsuse tegemist. Võimalus, et kaebuse esitaja ei saa Eestisse enne elamisloa andmist tagasi tulla, on tõepoolest reaalne, kusjuures õiguskuuleka käitumise korral ei peaks ta seda isegi proovima, kuivõrd tal Eestis viibimiseks seaduslikku alust ei ole.
43. Kaebuse esitaja on haldusasjas nr 3-3-1-61-09 tehtud Riigikohtu otsusest teinud ebaõige järelduse, nagu tuleneks sealt PPA-le kohustus võimaldada tal elamisloa taotlemist Eestis. Nimetatud otsuses märkis Riigikohus, et E.A. võib endale tähtajalist elamisluba taotleda VMS (eelmise redaktsiooni) § 121 alusel, ent sel alusel elamisloa taotlemiseks on vaja olla abielus. Riigikohus ei võtnud eelviidatud otsuses seisukohta, et kaebuse esitaja peaks saama taotleda elamisluba Eestis.
44. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja etteheide, et Eesti riigiorganid on teda aastate vältel asjatult jooksutanud. Kaebuse esitaja on pika aja vältel Eestis ebaseaduslikult viibinud, kusjuures juba
45. aastal, st. praeguseks peaaegu 8 aastat tagasi on talle tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mida kaebuse esitaja ei ole täitnud. Kaebuse esitaja varasemad elamisloa taotlused on jäetud rahuldamata ning kaebuse esitaja poolt kohtutele esitatud kaebused nende otsuste peale on samuti rahuldamata jäetud. Perekonna on kaebuse esitaja loonud teadmises, et tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tal on kohustus Eestist lahkuda. Eeltoodust tulenevalt on olukorra, millega kaebuse esitaja arusaadavalt rahul ei ole, põhjustanud kaebuse esitaja enda õigusvastane käitumine, mitte aga Eesti ametivõimude kiuslikkus. 5
46. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et E.A.il ei ole mõjuvat põhjust, mis takistaks elamisloa taotlemist Eesti välisesinduses ning seega on PPA õigustatult keeldunud VMS § 216 lg 1 punktis 6 sätestatud loa andmisest.
47. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks ostus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6