Obsah (7)

§ 92§ 68§ 80§ 40§ 88§ 41§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-36679 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.09.2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Gaid

§ 92

kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Hagejale on sõiduki valdus üle antud pärast selle teisaldamist, mis nähtub vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (tlk 28). Seega võis hageja võimalik kahju tekkida üksnes põhjusel, et ta võttis Swedbank Liising AS-ilt vastu mittekomplekse (puudusid võtmed) vara. Samuti ei olnud hagejal seaduslikku alust enne sõiduki valduse üleandmist Swedbank Liising AS-i poolt teisaldada sõidukit. Hageja, teisaldades sõiduki ilma seadusliku aluseta, võttis endale selle tegevusega ka kahju kandmise riski.

1. Kostja väite kohaselt ei ole keegi ajavahemikul 10.-15.06.2009 pöördunud tema poole võtmete tagastamise nõudes. Seega valis hageja ise sõiduki võimalikuks kasutamiseks lukusüsteemi vahetuse ning kostja ei vastuta sellise tegevusega hagejal tekkinud kulutuste hüvitamise eest. Seega on tõendamata kostja õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel, millest tulenevalt ei kuulu hagi rahuldamisele.
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebuse põhjendused
3. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 21.01.2011 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4. Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on võimalik kostja vastutus delikti alusel juhul, kui on tõendatud kostja tegevuse õigusvastasus, põhjuslik seos teo ja kahju tekkimise vahel ning kostja süü. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendamata on kostja õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel, millest tulenevalt ei kuulu hagi rahuldamisele.
5. 20.05.2009 saatis Swedbank Liising AS AKKO Invest OÜ-le teate lepingu ülesütlemise kohta, mille alusel anti AKKO Invest OÜ-le 14 päeva võlgnevuse tasumiseks. Kuna AKKO Invest OÜ ei tasunud antud tähtaja jooksul võlgnevust, siis tuli lugeda leping ülesöelduks alates antud tähtaja möödumisest ning AKKO Invest OÜ-l tekkis kohustus tagastada auto ja kõik selle juurde käiv. Kui AKKO Invest OÜ sai nimetatud kirja kätte 25.05.2009, siis alates sellest kuupäevast oli AKKO Invest OÜ teadlik võimalikest tagajärgedest ja ka sellest, et maksetähtpäev oli hiljemalt 08.06.
6. Seega oli AKKO Invest OÜ 09.06.2009 teadlik oma omandiõiguse lõppemisest ning kohustusest anda vara üle. AKKO Invest OÜ ei ole tõendanud, et ta ei ole nimetatud teadet kätte saanud. Samas on kostja esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et AKKO Invest OÜ sai ülesütlemisavalduse kätte 25.05.
8. Maakohtu otsuse kohaselt ei saa lugeda tõendatuks, et lepingu ülesütlemise teade, mis oli edastatud AKKO Invest OÜ-le, on ka kostjale kätte antud, kuna kostja tegevus juhatuse liikmena oli piiratud. Kohtuasja materjalide kohaselt on leidnud tõendamist, et kostja ei saanud auto ülevõtmise hetkel Pärnu mnt parklas olla teadmata, et liisinguleping on lõppenud. Ainuisikulise AKKO Invest OÜ juhatuse liikmena pidi ta olema teadlik, et viimaste kuude liisinguarveid pole tasutud. Tõendite (politsei raport) ja tunnistaja ütluste kohaselt üritati teda juba eelmisel päeval veenda autot tagastama, millest ta keeldus. Seejuures tutvustasid liisingufirma esindajad talle valduse äravõtmise aluseks olevaid dokumente. Kostja on ise lisanud Swedbank Liising AS kirja, mille kohaselt kinnitatakse, et AKKO Invest OÜ sai liisingulepingu lõpetamise teate 25.05.2009 kätte. Maakohus on jätnud nimetatud tõendi tähelepanuta, kuigi puudub mõistlik alus selle tõendi sisus kahelda. Seega puudus kostjal alus auto üleandmisest keeldumiseks ning ta ei saanud sellega aktiivselt teostada juriidilise isiku õigusi, kuna ta oli juhatuse liikmena teadlik liisingulepingu lõppemisest. Küsimus ei ole selles, et AKKO Invest OÜ ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, vaid selles, et kostja sekkus aktiivselt auto ülevõtmise protsessi olukorras, kus ta pidi juhatuse liikmena teadma, et selliseks sekkumiseks puudub alus. AKKO Invest OÜ vastutusest võiks kõnelda juhul, kui auto oleks lihtsalt seisnud kuskil. Siis oleks põhjendatud ka vastuväide, et kostja poole pole võtmete tagastamiseks kohaselt pöördutud. Antud juhul on tegemist kostjapoolse aktiivse takistamise ja kõrvalehoidumisega.
9. Kostja on tekitanud hagejale õigusvastast kahju keeldudes andmast oma valdusest ära temale mittekuuluva auto ning on vastutav VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg-st 2 tulenevaid kahju tekitamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja väide, mille kohaselt tal ei olnud kuni 09.06.2009 üldse mingit informatsiooni, et liisingulepinguga võib probleeme olla, ei ole tõene. Kostja on palunud ise asja juurde lisada Swedbank Liising AS-i kiri, milles teatatakse, et ülesütlemisavaldus oli AKKO Invest OÜ-le kätte toimetatud ja kätte saadud 25.05.
10. Seega oli leping lõppenud 08.06.2010 ja auto ülevõtmine ning sellest keeldumisega põhjustatud kahjunõuded alates 09.06.2010 on põhjendatud.
11. Maakohus asus seisukohale, et isegi kui AKKO Invest OÜ-l puudus seaduslik alus 10.06.2009 sõiduki kasutamiseks, ei olnud sel ajal ka hagejal tekkinud sõidukile omandiõigust, mille rikkumisega kostja väidetavalt tekitas hagejale kahju. Hagejal oli tekkinud omandiõigus. Seadusega ei ole keelatud müügilepingu sõlmimist asja suhtes, mida müüja veel ei valda või ka tingimuslikult auto suhtes, mille valdust tagasi nõuda poleks saanud, kuna kostja õigusi see iseenesest ei riku, kui temalt valdust ära ei võeta enne tema liisingulepingu tegelikku lõppemist. Vastavalt

§ 68lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle.

Antud juhul lepingut sõlmides omandati õiguslik võim asja üle. Seega oli hagejal omandiõigus olemas, olenemata sellest, et auto polnud veel tema valduses. Maakohtu väited, mille kohaselt puudus hagejal omandiõigus, kuna ta ei vallanud asja, on kummalised. Hagi esitamise ajendiks oli asjaolu, et hageja soovis omandada endale kuuluvat valdust, kuid kostja tegi selleks takistusi.

§ 80

lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Kuna kostja keeldus üle andmast võtmeid, oli hageja sunnitud auto teisaldama Toyota autoteenindusse, kus vahetati välja kogu lukustussüsteem, mis toimus tunduvalt hiljem. Seega on tõendatud, et kahju tekkis kostja tegevuse tulemusena. Hageja on hinnanud antud asjaolud deliktilise kahjutekitamise koosseisule vastavaks eelkõige seetõttu, et ainuisikulisele juhatuse liikmele ei saanud olla asjaolud teadmata ning ta keeldus pahatahtlikult valdust üle andmast ja takistas seda aktiivse tegevusega. Vastavalt tunnistaja ütlustele tutvustas panga esindaja nii eelmisel päeval kui ka auto äravõtmise päeval kostjale nõuetekohaseid dokumente ning alates sellest hetkest puudus alus keelduda auto tagastamisest. Antud juhul annab just see aktiivne takistamine deliktikoosseisu, kuna selline tegevus oli õigusvastane ja süüline ning mittevastav AKKO Invest OÜ õigussuhetele ja huvidele. Vastus apellatsioonkaebusele 26. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebusele vastust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta resolutsiooni osas muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendused tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu otsusest täies ulatuses välja jätta. Hagi rahuldamata jätmisel tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2¹ alusel arvestada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. 28.

§ 40lg 1 kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu.

Seadus kaitseb valdust kui sellist. Sõltumata sellest, kas valdajal on valdamiseks õiguslik alus või mitte, ei tohi valdust ära võtta ega rikkuda. Õiguskorras kehtib riiklik õiguskaitse monopol, mis kõnealuses kontekstis tähendab eelkõige seda, et tsiviilõigusi realiseeritakse vabatahtlikult ja kokkuleppeliselt. Vastu isiku tahtmist ei tohi isiku valduses olevaid asju ära võtta ning isikut tema valduses olevate asjade valdamisel takistada. Öeldust tuleneb, et juhul kui üks isik soovib teise isiku valdusest asja kätte saada ning valdaja ei ole asja väljaandmisega nõus, tuleb isikul, kes asja enda valdusesse saada soovib, pöörduda kohtusse ning hankida asja valdus jõustunud kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse käigus.

§ 40lg-s 1 kehtestatakse laiaulatuslik keeld jõu kasutamiseks.

Seda keeldu toetavad ka vastavad karistusõiguse sätted (Vt näit KarS §-d 215, 257, 266, 267, 371). 29. Omaalgatusliku jõu kasutamine on põhimõtteliselt keelatud ka siis, kui valdajal ei ole valdamiseks õiguslikku alust ja kui isikul, kes soovib asja enda valdusesse saada, on valdamiseks õiguslik alus olemas.

§ 40

lg 2 kohaselt tuleb igasugust valduse äravõtmist või valduse rikkumist, kui see toimus valdaja nõusolekuta ja kui selleks ei olnud seaduslikku alust, käsitleda omavolina. Omavoliga ei ole tegemist üksnes siis, kui valduse äravõtmine või valduse rikkumine ei toimu seadusevastaselt.

§ 40

lg-test 1 ja 2 tuleneb, et seadusevastane on igasugune valduse rikkumine või valduse äravõtmine, mis ei toimu konkreetsel õiguslikul alusel. Valduse rikkumist ega valduse äravõtmist ei muuda õiguspäraseks see, kui kellelgi on asja suhtes õigus või võlaõiguslik nõue asja väljaandmiseks. Kuigi õiguskord näeb erandina ette ka võimaluse kasutada tsiviilõiguste teostamisel jõudu, saab see toimuda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel.

§ 40

lg 1-s sätestatud jõu kasutamise keelu osas kehtivad erandid, mis võimaldavad tsiviilkäibe osalisel jõudu kasutada, on sätestatud eelkõige

§-s 41 aga ka TsÜS §-des 140 ja 141, samuti näiteks VÕS § 307 lg-s

1. Kuna hagejal kõnealusel juhul õiguslikku alust kostjalt sõiduki jõuga äravõtmiseks ei olnud, on ta saanud sõidukile valduse omavoliliselt.
2. Asjaolu, et hageja tegi omavoli teostamiseks kulutusi puksiirile või et tal tuli omavoli kasutamise tõttu auto kasutusele võtmiseks lukustussüsteemid välja vahetada, ei anna alust nõuda kostjalt kui omavoli ohvrilt selliste kulutuste hüvitamist. Kostja ei ole hagejale kui omavolitsejale valdust vabatahtlikult loovutamast keeldudes delikti toime pannud. Põhimõte, et omavolilise valdaja poolt asjale tehtud kulutused ei kuulu hüvitamisele, on sätestatud ka

§ 88lg-s 1.

Kuigi nimetatud säte reguleerib asja omaniku kohustust valdaja poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks ning ei ole seetõttu kõnealusel juhul kohaldatav, rõhutab see sobilikult õiguskorra sallimatust omavolitseja suhtes. 31. Hageja ettekujutus, et ta teostas sõidukit kostjalt jõuga ära võttes omaabi, on ekslik. Omaabi on

§ 41

kohaselt võimalik teostada üksnes asja otsesel valdajal või valduse teenijal (

§ 33lg 3), kellelt on valdus ära võetud või kelle valdust rikutakse.

Hagejal sõiduki valdust enne selle kostjalt äravõtmist ei olnud, samuti ei teostanud ta sõiduki üle faktilist võimu valduse teenijana. 32. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 lähtudes jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm