Nimetatud paragrahvis sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Hageja on õigustatud kostjalt nõudma tagastamata laenusummat 3 000 krooni ja laenulepingu tasu 166 krooni. Kohus rahuldab ka hageja nõude võla sissenõudmisega seotud kulu hüvitamiseks summas 1 000 krooni
Lepingu pikendamise tasu nõue summas 3 500 krooni jääb rahuldamata. Laenulepingu üldtingimuste p 5.2 järgi kohustub laenusaaja tagastama laenusumma ning tasuma lepingu sõlmimise tasu laenusumma tagastamise tähtpäevaks. Antud juhul oli laenusumma tagastamise tähtajaks kokku lepitud 01.11.2008. Pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ei saa nõuda enam lepingu pikendamise tasu (intressi) ning kuni täitmiseni on hagejal õigus nõuda viivist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Põhivõlast suurem viivis on kohtupraktikast ja
§-st 42 lg 3 p 5 lähtuvalt põhjendamatult suur, kallutades oluliselt kohustuste tasakaalu tarbija, so kostja kahjuks. Kohus mõistab kostjalt välja viivise laenusumma ulatuses, so 3 000 krooni ning jätab rahuldamata hageja lisanduva viivise nõude. Kohus ei pea võimalikuks kostjalt käsitlustasu summas 6 500 krooni väljamõistmist. Laenulepingu üldtingimuste punktist 8.4 nähtub, et käsitlustasu kujutab endast sanktsiooni lepingu täitmisega viivitamise korral. Käsitlustasu eesmärgiks on lepingu rikkumisega hagejale tekitatud kulude hüvitamine, kusjuures lisaks käsitlustasule on laenuandjal õigus nõuda kogu tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-120-08 märkinud, et
lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi.
Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. Kolleegium on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav
42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga
jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel 2/3 juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav
MS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et käsitlustasu nõue jääb rahuldamata
lg 1 ja
lg 3 p 5 koosmõjus: tarbijalt ei või lepingu rikkumisel nõuda muid kohustuse täitmise tagamise vahendeid, kui viivis ja viivist ületava kahju hüvitamine. Käsitlustasu kokkulepe on tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav
Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 3 000 krooni, laenulepingu tasu 166 krooni, võla sissenõudmise kulu 1 000 krooni ja viivised 3 000 krooni, so kokku 7 166 krooni ehk 457.99 eurot. Kohus jätab rahuldamata käsitlustasu, lepingu pikendamise tasu ja lisanduva viivise väljamõistmise nõuded. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 40% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 40% ulatuses kostja ja 60% ulatuses hageja kanda. TsMS § 1741 lg 3 järgi kohus määrab hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv kokku 3 750 krooni (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 750 krooni ja hagiavalduse esitamisel tasutud 3 000 krooni) ning õigusabikulud 4 320 krooni. Riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses sätestatud määras. Hageja taotlus kostjalt õigusabikulude väljamõistmiseks on põhjendatud osaliselt. Arvestades asja madalat keerukust ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja kuluks 1000 krooni (TsMS § 175 lg 1). Eeltoodu alusel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 4 750 krooni (sh riigilõiv 3 750 krooni ning lepingulise esindaja kulu summas 1000 krooni). Nimetatud summast tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 40%, so 1 900 krooni ehk 121.43 eurot. Kohtunik 3/3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.