TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2011 Otsuse kuupäev
- september 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Margo Kütt´i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks väljastada vangla kaupluse tellimislehtede ja kassatšekkide väljavõtted perioodist 22.04.2005-15.04.2010 ja kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 30.08.2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Margo Kütt Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta Margo Kütt kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19.10.
- a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud,
- 05.08.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Margo Küti kaebus. Esitatud kaebuses palub Margo Kütt kohtul välja nõuda Tartu Vanglalt teave tema poolt tehtud kulutuste kohta Tartu Vangla kaupluses ajavahemikul 22.04.2005-05.04.2010 ja kindlaks teha kas vangla toimis teabe mitteandmisel õiguspäraselt ning teha kindlaks Tartu Vangla poolt tekitatud kahju suurus seoses vangla kaupluses müüdud kaupade juurdehindlusega. Kohus jättis kaebuse nõuete täpsustamiseks 05.10.2010 ja 05.11.2010 määrustega kaebuse käiguta. 22.11.2010 määrusega võttis kohus menetlusse Margo Küti kaebuse Tartu vangla kohustamiseks väljastada talle vangla kaupluse tellimislehtede ja kassatšekkide väljavõtted perioodist 22.04.2005-15.04.
- 1 07.03.2011 laekus kohtusse Margo Kütt kaebus, milles M.Kütt taotleb Tartu Vanglalt kaupade ülehindlusega tekitatud kahju suuruse kindlaks tegemist ja välja mõistmist, lisaks sellele 6% intresse iga aasta kohta (haldusasi nr 3-11-574). 30.03.2011 kohtule laekunud kirjas toob kaebaja välja, et ajani 23.07.2009 oli ta vangla kaupluses oste sooritanud kokku summas 10 838,43 krooni, millest tuleks maha arvata kulutused suitsudele, markidele ja telefonikaartidele. 10.03.2011 määrusega liitis kohus kaebuse ühte menetlusse (haldusasi nr 3-10-2011). Kaebuse põhjendused
- M.Kütt palub kohustada Tartu Vanglat väljastama talle koopiad tema oste kajastavatest tellimuslehtedest ja kassatšekkidest, et võrrelda nendele märgitud hindasid ning kontrollida, kas vangla ei ole hindasid muutnud (10.03.2011 istungi protokoll, tlk.73). Selle kaudu oleks tal võimalik teha kindlaks vangla poolt tekitatud kahju suurus ja esitada vanglale kahju nõue.
- Kahju nõude osas märgib kaebaja, et vangla tegevus oli vastuolus põhiseaduse § 113-ga ning et see rikkumine on fikseeritud ka Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 71/060511/
- Vangla või vangla kauplus on tegutsenud õigusvastaselt ning võtnud kaupadelt juurdehindlust rohkem kui oli enne seaduse jõustumist. Vangla kasutab ebaausaid ja eksitavaid kauplemisvõtteid, kui annab kõrgemate hindadega kaupade sortimendi nimekirja ning kinnipeetav on kaupade ostmisel sundseisus. Kuna vangla või vangla kauplus on ülehindluse võtmisega ja eksitavate hindadega ebaseaduslikult mõjutanud kaebaja ostuvabadust, siis on kaebaja sooviks, et vangla või vangla kauplus hüvitaks talle tekitatud kahju. Kaebaja märgib kohtule 30.03.2011 laekunud kirjas, et vangla kaupluses oli ta sisseoste sooritanud summas 10 838.43 krooni eest alates 22.04.2005 kuni ajani 23.07.2009.a. Sellele lisandub 6% aastaintress. Sellelt summalt peaks maha arvestama suitsude, markide ja telefoni kaartide hinnad, kuna nendel kaupadel on hinnad peal. Vastustaja vastuväited
- Halduskohus on ettevalmistava menetluse käigus täpsustanud kaebuse esitaja nõuet ja formuleerinud kaebuse kohustamiskaebusena väljastada M.Kütile koopiad kassatšekkidest ja tellimuslehtedest perioodil 22.04.2005.15.04.
- Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi ja vajadus selles osas kohtuliku kaitse järele. Halduskohus edastas 22.11.2010 määrusega vastustajale M.Küti kaebuse ühes kõigi menetlusmaterjalidega, sh tema taotlusega mõista Tartu Vanglalt välja vangla kaupluse poolt ebaõigesti võetud hinnalisa ühes 6% aastaintressiga. Nimetatud dokumendid sai vastustaja kätte 23.novembril 2010.a. ja võttis selle menetlusse. Kahjuhüvitise taotluse esitamiseks ei vajanud kaebuse esitaja ei kassatšekke ega tellimuslehti, kuna need ei kajasta kaupade sisseostuhindu ega juurdehindluse protsenti, ega oma seetõttu kahjuhüvitise taotluse läbivaatamisel mingit tõenduslikku tähendust. Kuna vangla võttis kaebusele lisatud kahjuhüvitise taotluse menetlusse, puudub kaebuse esitajal vajadus soovitud teabe väljastamiseks ja seega ka kohustamisnõude esitamiseks.
- Isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks soovinud nimetatud dokumente muul põhjusel, ei oleks tal antud olukorras õigust kohtulikule kaitsele. Vastustaja selgitab, et tšekkide näol, mida kaebuse esitaja nõuab, on tegemist täitmise kviitungiga võlaõigusseaduse § 95 lg 1 mõistes, st see on kirjalik tõend selle kohta, et isik on 2 kätte saanud kviitungil nimetatud kauba ja selle eest tasunud kviitungil näidatud summa. Tarbijakaitseseaduse § 4 lg 6 alusel peab kaupleja andma tarbijale kauba eest tasumisel kauba ostmist tõendava dokumendi, kuid ei kohusta jätma samast dokumendist ka endale koopiat. Originaaldokument antakse tarbijale, mis tähendab, et see peab olema kaebuse esitaja enda valduses ja tal lasub seetõttu endal kohustus näidata üles hoolsust ja säilitada tema käsutuses olevaid tõendeid. Tellimuslehtede all peab kaebuse esitaja silmas paberkandjal blankette, mille kinnipeetavad täidavad omakäeliselt igakordselt enne kauplusepäeva. Sinna märgitakse soovitud kaubad, nende kogused ja alates 2009.aastast ka hinnad. Tellimuslehed esitatakse kauplusele, kes tellib nende alusel soovitud kauba ning kauba saabudes komplekteerib selle vastavalt esitatud tellimustele. Tellimuslehel ei ole iseenesest mingit tõenduslikku tähendust, kuna sellel olev loetelu ei pruugi kattuda tegeliku ostuga (nt soovitud kaupa ei tarnitud, kogus osutus tellitust suuremaks/väiksemaks või asendati teise kaubaga).
- Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ka kahju hüvitamise nõude osas. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli vangla kaupluses kaupadele juurdehindluse rakendamine vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Kuni 01.06.2008.a kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 – 24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga: „Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja informatsiooni hankimist jms.“ Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg 1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“ Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid 3 konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
- Ükski õigusakt ei anna kaebajale, kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei oleks. Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kuid keegi neist ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate kui tarbijate õigusi riivavaks ja/või seadusega vastuolus olevaks. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema: seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele. Sama eesmärk nähtub ka „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punktidest 5 ja 6, mille kohaselt peab vanglalelu olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ja kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks kinnipeetavate taaslõimumist vabasse ühiskonda. Punkti 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks „hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat“. Seega leiab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, et kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat peaksid olema sarnasel hinnatasemel.
- Isegi juhul, kui kohus leiab, et vangla kaupluse poolt kinnipeetavatele kaupade müümise näol oli tegemist avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna kaebuse esitaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole.
- Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras 4 võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Vangla kaupluses müüdud kaupade keskmine juurdehindlusprotsent ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega ainult ja üksnes müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
- Kohus käsitelb esmalt M.Küti kaebust kahju hüvitamise nõude osas (I), ning seejärel kassatšekkide ja tellimislehtedest koopiate väljastamise nõude osas (II). I
- Kaebuse esitaja on tuginenud kahju hüvitamise nõudes kaebuse esitamisel põhiseaduse §le 113, samuti õiguskantsleri 2007 märgukirjale nr 7-1/060511/070815, viimane on ka kaebusele lisatud. Kuna M.Küti kaebus on esitatud lähtudes õiguskantsleri märgukirjas antud seisukohtadest, käsitleb kohus kaebuse nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RvastS §-d 22-
- RvastS § 22 lg 1 sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kulutustega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. RvastS § 23 p 1 kohaselt võib lisaks § 22 lõikes 1 sätestatule isik nõuda ka intressi alusetult saadud raha eest 6 protsenti aastas. Seega on kaebus esitatud tulenevalt alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Ka kaebaja poolt osundatud õiguskantsleri märgukirjas on selgitatud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõudega tuleb juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole. Kaebaja väitel on ta perioodil 22.04.2005 kuni 23.07.2009 teinud oste vangla kaupluses 10 838 krooni eest, mille hulgas on ka kulutused markidele, suitsudele ja telefonikaartidele. Viimaste osas vangla kauplus hinnalisa ei määranud. Täpset kahju summat tulenevalt vastustaja poolt ebaseaduslikult tehtud hinnalisadega kaebaja välja toonud ei ole.
- Kohus on seisukohal, et M.Küti kaebus perioodil 22.04.2005 kuni 23.07.2009 avalikõiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadus raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata.
- Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb oma sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 muutus VangS § 48 lg 1 redaktsioon, ning sätestati, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud 5 vastav tsiviilõiguslik leping. Samast ajast kehtestati vangistusseaduses kaupade juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostetud kauba hinnast kuni 20 % kõrgem. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 48 lg 1 ei määratlenud isikut, kes võib kinnipeetavatele kaupu müüa. Seda ei olnud reguleeritud ka mõnes teises vangistusseaduse sättes. Nähtuvalt õiguskantsleri 2007 märgukirjast, oli vanglates kaks erinevat lahendust kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamiseks, kas eraõigusliku isiku kaudu või osutas teenust vangla ise. Tartu Vanglas müüs kaupu kinnipeetavatele vangla ise. Vangla kehtestas seejuures erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis keskmiselt oli vangla kinnitusel 17,99%.
- Seega oli vaidlusalusel perioodil vangistusseadusega pandud vanglale ülesanne tagada kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine kas vangla vahendusel või hiljem vangla kontrolli all, mis on avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga vahet teha vanglas kinnipeetavatele siseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise ehk müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks luua võimalus ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. VangS § 48 lg 1 sõnastuses osta kaupu „vangla vahendusel“ või „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupu. Tulenevalt VangS §-st 48 tuli ka kinnipeetavatel arvestada, et neil ei ole võimalik kaupu vahetult vangla kauplusest osta, vaid kaupade ostmine toimub vangla vahendusel ja vangla kontrollimisel. Nagu kohus eelpool märkis, ei olnud vaidlusalusel perioodil kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesandena täitmisena saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine, samuti kindlustamine, et kinnipeetavatel oleks võimalik osta ainult vanglas lubatud asju.
- Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisega ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust.
- Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“, mille punkti 31.5 6 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel kaupu hankida, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Seega on Euroopa vanglareeglistikus märgitud, et vanglas müüdavad kaupade hinnad võivad olla kõrgemad kui väljaspool vanglat müüdavatel kaupadel, kuid see ei tohi olla ebanormaalselt erinev. Antud juhul seda soovituslikku ettekirjutust rikutud ei olnud.
- Kaebuse esitaja tugineb kaebuses alusetust rikastumisest tulenevas nõudes õiguskantsleri märgukirjas toodud seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses on vastuolus põhiseaduse §-ga
- Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol ei olnud tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Hinnalisand ei ole käsitletav ka maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda RvastS § 22 lg 1 ja § 23 p 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning intressi tasumist. II
- Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata ka M.Küti kaebuse kohustamisnõude osas – et kohus kohustaks vanglat esitama kaebajale koopiad kõikidest kassatšekkidest ja tellimislehtedest, mis kajastavad tema poolt sooritatud oste perioodil aprill 2005 kuni 25.03.2010.a. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud, samuti puudus vanglal kohustus nimetatud koopiate väljastamiseks. Kohus jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata sõltumata sellest ,kui suure summa eest või millisel perioodil kaebaja sisseoste vangla kaupluses tegi. Nähtuvalt kaebaja kirjalikest ja suulistest põhjendustest oli kaebaja lõppeesmärgiks kassatšekkide ja tellimislehtede kaudu teha kindlaks tekitatud kahju summa ning esitada kahju hüvitamise nõue vanglale. Tartu Vangla on võtnud kohtu kaudu saadetud M.Küti kahju hüvitamise kaebuse menetlusse ja seda ilma, et kaebaja oleks täpselt kahju summat välja arvutanud. Kaebaja kahju hüvitamise kaebus on vangla poolt jäetud küll rahuldamata, kuid mitte seetõttu, et kaebaja ei ole kahju summat välja arvutanud ega tõendanud. Vangla on õigustatult märkinud, et kassatšekid ja tellimuslehed ei kajasta kaupade sisseostuhindu ega ka juurdehindluse protsenti, seega ei omanud need sellist informatsiooni, mis oleks olnud vajalik kahju nõude esitamisel.
- Kaebuse esitaja sai iga ostu sooritamisel kauplusest ostutšeki, seda kinnitab kaebaja ka ise. Seega oli kaebajal endal originaaldokumendid ja vajalik teave olemas ning võimalus need ka alles hoida. Tellimuslehed näitavad ainult osta soovitud kaupade nimekirja, kuid ei tõenda, et need kaubad ka täpselt osteti. Samas on vastustaja kaebajale oktoobris 2010 väljastanud väljavõtte kaebaja rahaliste vahendite kasutamise kohta ajavahemiku jaanuar 2005 kuni oktoober 2010 osas (tlk. 24-34). Need väljavõtted kajastavad ka kaebaja poolt tehtud kulutusi vangla kaupluses. 7 Seega, kuna vangla poolt kassatšekkidest ja tellimuslehtedest koopiate mitteväljastamine ei takistanud kaebajal kahju hüvitamise taotlust vanglale esitamist ega ei ole olnud ka kahju hüvitamise taotluse mitterahuldamise põhjuseks, ei ole kaebaja õigusi rikutud.
- Arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Eda Muts Kohtunik 8