3 Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. OÜ Seriakol ja AS Nordea Finance Estonia sõlmisid liisingulepingu ja lepingust tulenevate OÜ Seriakol kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid AS Nordea Finance Estonia ja kostja käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga 78.206, 13 eurot. Kostja ei vaidlustanud, et liisingulepingu ülesütlemise ajal oli liisinguvõtjal võlgnevus liisinguandja ees. Kostjat teavitati nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, mille kohaselt 18. novembril 2009. a. loovutas AS Nordea Finance Estonia hagejale nõude OÜ Seriakol vastu summas 77.067, 96 krooni, millest 74.473, 27 krooni on võlgnevus põhimaksete osas ning 2594, 69 krooni on kompenseeritud intressid. Hageja nõue ei ole tõendatud. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud
Hageja ei ole esitanud informatsiooni selle kohta, kas peale liisingulepingu ülesütlemist jäi liisitud vara liisinguandja omandisse või oli see võõrandatud ning kui oli, siis millal ja millise hinnaga. Liisitud vara tagastamise momendil oli vara väärtus ilmselt suurem kui vara maksegraafiku järgne jääkväärtus (521.214, 85 krooni), millele lisandub lepingujärgne võlgnevus. Seega liisitud vara tagastamisel ei tekkinud hinnavahet, mida AS Nordea Finance Estonia saaks kostjalt nõuda ja hagejale loovutada. Kuna hageja nõuab lisaks kindla summana viiviste väljamõistmisele ka viivist protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni, siis hagi rahuldamise korral palus kostja piirata viivise summat rahuldatava põhinõude summaga. Nõude loovutamise leping sõlmiti alles pärast liisingulepingu ülesütlemist. Liisingulepingu ülesütlemise hetkest muutus sissenõutavaks liisinguandja nõue OÜ Seriakol vastu, nõude sisuks on OÜ Seriakol kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega liisingulepingu lõpetamise järel ei ole liisinguvõtjal enam kohustust tasuda liisinguandjale lepingujärgseid makseid, vaid selle asemel tekib kohustus hüvitada liisinguesemega seoses kantud kulud. Ka OÜ Seriakol ja liisinguandja vahel sõlmitud leping ei sisalda liisinguvõtja kohustust tasuda lepingujärgseid makseid pärast lepingu ülesütlemist. Liisingulepingu punkti
sätestatut arvestamata jagada selliselt, et eristatakse enne liisinglepingu ülesütlemist lepingust tekkinud täitmata kohustusi ja pärast ülesütlemist tekkinud kohustust hüvitada liisinguandjale liisinguesemega seoses kantud kulud.
on erinormiks kestuslepingu ülesütlemise üldisi tagajärgi reguleerivate
ja § 196 suhtes, mis on liisinglepingu ülesütlemise puhul kohaldatavad ulatuses, kus
erisätted puuduvad.
2 teise lause kohaselt on liisinglepingu ülesütlemise esmaseks tagajärjeks lepingu lõppemine tuleviku suhtes, s. t. pooled vabanevad lepingust tulenevate kohustuste edasisest täitmisest. Lisaks üldistele tagajärgedele loetleb
liisingulepingu ülesütlemise spetsiifiliste tagajärgedena liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude liisinguvõtja vastu ning liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise nõude. Seega, liisinglepingu ülesütlemise järel on liisinguandja ainsaks nõudeks liisinguvõtja vastu liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõue. Eelkõige tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Põhiosamaksete näol on tegemist liisinguandjale liisingueseme ostuhinna tasumisega (võimaldatud krediidi tagastamisega). Seega tuleneb
1 sõnastusest otseselt, et kulude hüvitamise nõudes sisalduvad ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud põhiosamaksed. Liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega. Liisingumaksete kaudu toimub krediidisumma liisinguandjale tagasimaksmine (koos intressidega). Nagu krediidilepingu puhul krediidi saaja, peab ka liisingulepingu puhul liisinguvõtja lepingu erakorralise ülesütlemise korral kogu krediidiandjale veel tagasi maksmata krediidisumma tagasi maksma. Liisingulepingu puhul nimetab seadus vastavat liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud nõuet liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudeks. Liisinguandjale tagasi maksmata krediidisummaks on ka enne lepingu ülesütlemist tasumata põhiosamaksed. Riigikohus väljendas lahendis 3-2-1-1-07 seisukohta, et lähtudes
lõikest 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid (vara jääkmaksumus) vara jääkväärtusega. Ka vaidlusaluse liisingulepingu punktis 9. 6 sätestatakse, et kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse (kui lepingus on sätestatud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks) summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe 5 pangapäeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. Seega on liisinguandja otseselt ette näinud, et pärast lepingu ülesütlemist liisinguvõtja poolt hinnavahe tasumise kohustuse suuruse määramisel arvestatakse ka enne ülesütlemist tekkinud võlgnevust. 5 Eeltoodust tulenevalt on hagejale loovutatud osaline
1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude osa. Kostja vaidlustas loovutatud nõude olemasolu, väites, et liisinguandjale tagastatud eseme väärtus ületas võimaliku kulude hüvitamise nõude. Vältimaks liisinguandja rikastumist liisingulepingu ülesütlemisel seeläbi, et liisinguvõtja hüvitab liisinguandjale liisingueseme omandamisel tasutud ostusumma ning ka liisinguese jääb liisinguandja omandisse, sätestab
3 kohustuse juhul, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse, arvestada kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei pidanud vajalikuks tõendada laadur-ekskavaatori väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mistõttu ei olnud kohtul võimalik hinnata, kas hagejale loovutatud nõue on tegelikult olemas. Nordea Finance Eesti AS-i poolt hagejale esitatud arve nr. 50014298 kohaselt on laadur-ekskavaator võõrandatud hagejale 496.098, 40 krooni eest. Seejuures nähtub arvelt, et müügihinda on vähendatud 28.292, 17 krooni (ei sisalda käibemaksu) vastavalt müügitellimusele nr. MT
ebaõigesti tõlgendanud.
ei näe ette, et enne liisinglepingu lõppemist esitatud nõuded (osamaksete arved) lõppeksid liisinglepingu ülesütlemisega.
1 käsitleb liisinguandja võimalikku täiendavat nõuet liisinguvõtja vastu seoses liisinglepingu ülesütlemisega. Viidatud säte ei ütle midagi selle kohta, et liisinglepingu kehtivuse ajal esitatud osamaksete nõuded (esitatud arved) lõppeksid või et liisinguandja peaks esitama mingi uue nõude.
lõikes 2 mainitud “tasumata jäänud liisingmaksete” all mõeldakse neid arveid, mis vastavalt maksegraafikule oleks tulnud tasuda ajaliselt pärast liisinglepingu ülesütlemist. Kui liisingleping üles öeldakse, siis ei ole liisinguandjal enam võimalik liisinglepingu alusel liisingumakseid saada ja seega tekibki küsimus, millisel alusel ja kui palju on kohustatud liisinguvõtja liisinguandjale tasuma. Seda reguleeribki
. Enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud õigusi ja kohustusi käsitleb
2, mis sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
ongi erinormiks
lõike 2 lausele 1, kuivõrd liisinglepingu puhul liisinglepingu 6 lõppemine ei saa vabastada pooli nende lepinguliste kohustuste täitmisest.
2 lause 2 kohta erinormi
§-st 367 ei tulene. Isegi kui eeldada, et kohus kohaldas
õigesti, on kohus teinud ikkagi ebaõige lahendi tõendamiskoormise ebaõige jaotamise tõttu. Kostja on käesolevas asjas väitnud, et enne liisinglepingu ülesütlemist tekkinud täitmata kohustuste puhul tuleb arvesse võtta vara liisinguandjale tagastamise aegset väärtust. Kostja väitis, et vara väärtus ületas liisinglepingust tuleneva jääkmaksumuse ja enne ülesütlemist tasumata jäänud põhiosamaksete summa. Kohus ei oleks tohtinud jätta hagi rahuldamata kostja vastuväitele tuginedes, sest kostja ei tõendanud oma väidet. Hageja oli oma nõude tõendamiseks esitanud arved, mis põhinesid poolte vahel sõlmitud liisinglepingul. Kostja esitas vastuväiteks paljasõnalise väite, et liisinguese oli liisinguandjale tagastamise hetkel kallim kui jääkmaksumus ja kostja võlg kokku, aga ei esitanud oma väite tõendamiseks ainsatki tõendit. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 230 lõiget 1. Lisaks oli kostja vastuväide abstraktne ja üldist laadi. Kostja oleks pidanud näitama, milline siis liisingueseme väärtus selle tagastamisel oli ja milline oleks olnud liisinguandja ja liisinguvõtja vaheliste arvelduste saldo. Antud juhul on kostja esitanud üldist laadi abstraktse väite, et liisinguese oli tagastamisel kallim kui liisingujääk ja kostja võlg kokku ja kohus selle pinnalt hagi lihtsalt rahuldamata jätnud. Vastustaja seisukoht Aleksei Jermiškin palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele ei nõustu kolleegium apellandi poolt
Osundatud paragrahvis on sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed ja selle lg. 1 annab liisinguandjale kulutuste hüvitamise nõude. Lõikest 3 järeldub selgelt, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise aja seisuga kindlaks teha ja arvesse võtta. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, nagu saaks liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt liisingumakseid lepingu ülesütlemise ajani sõltumata sellest, milline oli liisinguandjale pärast lepingu lõppu tagastatud liisingueseme väärtus, sest taoline tõlgendus on otseses vastuolus eespoolosundatud lõigetes sätestatuga. Osundatud paragrahvi on taoliselt tõlgendanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (näit. 3-2-1-29-06, 3-2-1-77-08, 3-2-1-1-07; 3-2-1-33-08; 3-2-1-118-08). Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu oleks maakohus tõendamiskoormuse poolte vahel jaotanud ebaõigesti. Et hageja esitatud hagi nõudenormiks on
1, pidi hageja esile tooma ja tõendama selle normi kohaldamise eelduseks olevad faktilised asjaolud, muuhulgas talle jäänud ja võõrandatud liisingueseme hariliku väärtuse liisingueseme talle tagastamise ajal, sest vastavalt
1 kohase nõude üle otsustamisel arvestada. Et hageja ei ole soovinud seda teha, ei kerki küsimust kostja vastuväidete tõendamisest. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.