← Eesti

3-11-1452/45

Obsah (4)§ 47§ 3§ 56§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-14

§ 47

lõikest 2 ning riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõttest lähtuvalt ei ole hankijal õigust tunnistada vastavaks pakkumust, milles esinevad sisulised erinevused hanketeates või pakkumuse esitamise ettepanekus esitatud tingimustest. Antud juhul ei saa täidetud riigihangete seaduse eesmärk kui hankija lähtuks üksnes ühe pakkuja - Webmedia konsortsiumi ärimudelist, mille eesmärgiks on miinusmärgi lisamisega kõrvaldada hankest kõik teised pakkujad ja seeläbi riigihange võita. Antud juhul on Webmedia konsortsiumi pakkumuses tegemist näiliku, pelgalt matemaatiliste instrumentidega parima tulemuse saavutamiseks. Hankijal on õigus ja kohustus viia hankemenetlus läbi sisuliselt ja lähtudes riigihangete seaduse sätetest ning käesoleva riigihanke hanketeates ja pakkumuse esitamise ettepanekus toodud hankija nõuetest. Lähtudes eeltoodust tuleb Webmedia konsortsiumi poolt tehtud põhipakkumus ja alternatiivlahenduse pakkumus tunnistada mittevastavaks.“

  1. Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirjaga nr 1.-1/11/90 tunnistati edukaks ühispakkujate Business IT Partner OÜ ja Kentkart EGE Elektronik San. Ve Tic. Ltd Sti pakkumus (vaidlustuskomisjoni toimiku CD-l).
  2. Ühispakkujad AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa esitasid 03.05.2011 Riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse, milles palusid tunnistada kehtetuks Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/89 p-d 3 ja 4 ning käskkiri nr 1.-1/11/90 osas, millega tunnistati edukaks ühispakkujate Business IT Partner OÜ ja Kentkart EGE Elektronik San. Ve Tic. Ltd Sti pakkumus.
  3. Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 03.06.2011 otsusega nr 98-11/118624 ühispakkujate AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa vaidlustuse rahuldamata. Otsust põhjendati vaidlusaluses osas alljärgnevalt: 1)

§ 47

lg 2 alusel lükkab hankija pakkumuse tagasi, kui see ei vasta hanketeates, hankedokumentides või juhul, kui hankija teeb käesolevas seaduses sätestatud korras eraldi pakkumuse esitamise ettepaneku, selles ettepanekus esitatud tingimustele. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankija seisukohaga ning leiab, et piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi näitamine miinusmärgiga (-0,01 %) on vastuolus PEE p-ga 6.4; 2) PEE p 6 kehtestab nõuded pakkumusele ning pakkumuse koostamise juhendid, mistõttu pakkumuste koostamisel tuli arvestada PEE p-s 6 esitatud tingimusi ning pakkumuste maksumuste (sh piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi) esitamisel PEE lisa nr 3 antud vormil tuli arvestada muuhulgas PEE p-s 6.4 toodud tingimusi. Seetõttu ei ole õige vaidlustuses esitatud seisukoht, et hankija püüab tuletada miinusmärgiga protsendinäitajate keeldu PEE-s ettenähtud arveldamiskorrast. Tegelikult on PEE p-s 6.4 kehtestatud otseselt nõuded pakkumuse maksumuse esitamisele. PEE p-s 6.4 on expressis verbis tingimus, et piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsent (%) on ostjate poolt müüjale makstava tasu protsent (%) arvutatuna käesoleva hankega hangitava elektroonilise piletimüügisüsteemi kaudu kogutavast piletitulust (käibest) ilma käibemaksuta. Seejuures on PEE p-s 1.6 antud terminite tähenduse kohaselt „ostjad” Tallinna Transpordiamet, MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus ja Tallinna Ettevõtlus3

(19)3-11-1452 amet, kes on sõlminud lepingu edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujaga, ning „müüja” on edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja, kellega on sõlmitud leping. Kõnealusest sõnastusest saab üheselt järeldada üksnes seda, et kõnealust tasu maksavad ostjad müüjale ning ei ole mõistlik eeldada, et selget sõnastust tuleks mõista kirjutatule vastupidiselt, s.o, et tegemist võiks olla müüja poolt ostjatele makstava tasuga; 3) Vaidlustuskomisjon ei nõustu vaidlustaja seisukohaga, et kuna hankija ei ole PEE p-s 6.4 näidanud piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu alampiiri, ei ole hankija sellist piiri kehtestanud. PEE p-s 6.4 on Hankija kehtestanud, et piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent on ostjate poolt müüjale makstava tasu protsent, mistõttu olukord, mille tulemusena tasu hakkab maksma müüja ostjatele, ei ole eeltoodud tingimusega kooskõlas. Seega ei pidanudki hankija kehtestama n.ö „miinustesse minevat” alampiiri; 4) PEE p-s 6.4 ei ole tegemist mitmetimõistetava või ebaselge tingimusega. Vaidlustuskomisjon möönab, et PEE p 6.4 sõnastuse mõttes võiks probleemne olla tasu pakkumine 0%-ga, mida kinnitavad ka Hankija esindaja 14.
  1. ja 15.03.2011 e-kirjad, samas puudub 0%-määra osas käesoleval juhul vaidlus; 5) Komisjoni protokollis ei ole otseselt põhjendatud, milles seisneb pakkumuse mittevastavus PEE p-le 6.
  2. Vaidlustuskomisjon nõustub vaidlustaja seisukohaga, et tema pakkumusi ei saa käsitleda tingimuslike pakkumustena, kuna nendes ei ole esitatud lisatingimusi. Samas on vastuolu tõttu PEE p-ga 6.4 pakkumustes tegemist tingimuste esitamisega, mis ei tulene hanketeatest, PEE-st ega nende lisadest, mistõttu esineb vastuolu ka PEE p-ga 6.10; 6) Vaidlustuskomisjon nõustub hankijaga, et pakkumus ei vasta PEE p-le 11.4, mille kohaselt peab müüja esitama arved, mida ostjad on kohustatud tasuma; 7) Vaidlustuskomisjon nõustub komisjoni protokollis esitatud seisukohaga, et piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi näitamine miinusmärgiga ei ole kooskõlas ka PEE lisas 1 esitatud tehnilise kirjelduse (lähteülesande) p-ga
  3. Sellest tulenevalt on vaidlustaja pakkumus vastuolus ka PEE p-dega 2 ja 4.1; 8) Käesoleval juhul ei ole kohane vaidlustaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-44-09, kus pole võetud seisukohta, et ristsubsideerimine oleks alati ning igal juhul lubatud. Käesoleval juhul on Hankija poolt PEE p-s 6.4 arusaadavalt kehtestatud tingimus, millest tulenevalt ei ole piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi esitamine miinusmärgiga lubatud. Kuna kõnealust tingimust ei ole

-s ettenähtud korras tähtaegselt vaidlustatud, tuli sellest ka juhinduda.

  1. Riigihangete vaidlustuskomisjon rahuldas 03.06.2011 otsusega nr 96-11/118624 ühispakkujate Ühinenud Piletite AS, OÜ Webpartner ja Mikroelektronika spol s r.o. vaidlustuse osaliselt ning tunnistas kehtetuks Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/89 osas, millega lükati tagasi nimetatud ühispakkujate põhipakkumus ja alternatiivne pakkumus (p-d 5 ja 6) ja Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 osas, millega tunnistati edukaks ühispakkujate Business IT Partner OÜ ja Kentkart EGE Elektronik San. Ve Tic. Ltd Sti pakkumus.
  2. Ühispakkujad AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa esitasid 10.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebused Riigihangete vaidlustuskomisjoni 03.06.2011 otsuse tühistamiseks ning Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirjade nr 1.-1/11/89 ja 1.-1/11/90 tühistamiseks osas, millega lükati tagasi kaebajate põhipakkumus ja alternatiivne pakkumus ja tunnista- 4

(19)3-11-1452 ti edukaks ühispakkujate Business IT Partner OÜ ja Kentkart EGE Elektronik San. Ve Tic. Ltd Sti pakkumus. Kaebuste väited: 1) Miinusmärgiga piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent ja lepingujärgse piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent vastab kõikidele riigihankes kehtestatud nõuetele. Puudub vaidlus, et AS WebMedia pakkumuses esitatud PEE lisas 3 toodud pakkumuse esildise vorm on nõuetekohane. PEE p-s 6.4 sätestatud piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi definitsioon ei kehtesta nõudeid riigihanke menetluses pakkumuse esildise vormi täitmisele, vaid üksnes aitab selgitada vastavat hindamiskriteeriumit. Pakkumuste vastavuse kontrollimisel

§ 47

alusel peab hankija teostama kontrolli lähtuvalt tema poolt kehtestatud tingimustest ja pakkumustes märgitust; 2) Miinushindade esitamine pakkumuses ei saa olla käsitletav pakkumuse mittevastavusena riigihankes kehtestatud nõuetele olukorras, kus miinushindade esitamise keeldu riigihankes kehtestatud ei ole. Hankija on sisuliselt asunud võrdlema pakkumuste maksumusi lähtuvalt kehtestatud hindamiskriteeriumitest ning tuvastanud, et hankija ei ole PEE-s kehtestatud hindamiskriteeriumite rakendamise valemit ette nähes arvestanud “0” või miinushindade pakkumise võimalusega. Nimetatud asjaolu ei anna aga hankijale alust teha pakkumuse tagasilükkamise otsust

§ 47alusel.

Hankija on sisuliselt asunud hindama kaebuse esitaja pakkumuse majanduslikku sisu lähtuvalt hindamiskriteeriumitest ja nende rakendamise valemist, mida aga ei saa pakkumuste vastavuse kontrollimise käigus teha (vt haldusasi nr 3-09-3099). Pakkumustes esitatud maksumuste suuruse analüüsimiseks on

§-s 48 ette nähtud eraldiseisev menetlus; 3) Olukorras, kus hankija ei ole riigihanke alusdokumentides kehtestanud selgesõnalist kuluridadel miinusmärgiga protsentnäitajate esitamise keeldu, ei saa seda tulenevalt hankemenetluse formaliseerituse ning pakkujate võrdse kohtlemise ja hankemenetluse läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtetest pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva kunstlikult tuletada ka PEE-s ette nähtud arvelduskorrast (arvete esitamine, maksete teostamine) või hankija esitatud selgitusest, mida ta peab silmas piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi all; 4) Riigikohus on jäätmeveo ainuõiguse andmise konkursi vaidluses 18.11.2009 tehtud otsuses nr 3-3-1-44-09 asunud seisukohale, et konkurssidel osalemisel on ristsubsideerimine üldreeglina lubatud. Jäätmeveokonkursside ja riigihankemenetluste läbiviimise eesmärgid ja üldpõhimõtted on sisuliselt samad. Võttes arvesse, et jäätmeveokonkurssidega seotud avalik huvi on võrreldes vaidlusaluse riigihankega suurem (s.o inimeste tervise ja keskkonna kaitsega seotud avalik huvi), on olukorras, kus jäätmeveokonkurssidel on “0” ja miinusmärgiga hindade pakkumine lubatud ja praktikas isegi tavapärane, kuluridade vaheline ristsubsideerimine ja miinushindadega kuluridade näitamine samuti lubatavad. Riigikohtu lahendist tuleneb, et ristsubsideerimise keeld pole õigustatud, kui sellist keeldu selgesõnaliselt ei tulene

-st või PEE-st.

ei sätesta kuluridade vahelist ristsubsideerimise keeldu, samuti ei sisalda PEE ega muud riigihanke alusdokumendid selgesõnalist kuluridade vahelise ristsubsideerimise ega miinusmärgiga protsentnäitajate esitamise keeldu. Seega on riigihankes kuluridadel miinusmärgiga protsentnäitajate esitamine lubatud ja seda ei saa käsitleda pakkumuse mittevastavusena kehtestatud tingimustele; 5) Kaebuse esitaja pakkumuses on tasuprotsent esitatud täpsusega kaks kohta pärast koma ning kehtestatud ülempiiri ületatud ei ole. Kui hankija soovis alampiiri siiski ette näha, tulnuks see selgesõnaliselt sätestada PEE-s; 6) Hankija püüab tuletada protsentnäitajate „loogilist alampiiri“ ehk miinusmärgiga protsentnäitajate esitamise keeldu ja seega kaebuse esitaja pakkumuste mittevastavust tehnilisele kirjeldusele (lähteülesandele) kunstlikult PEE-s ettenähtud arveldamiskorrast ja piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi kohta esitatud selgitusest. AS WebMedia pakkumus ei ole vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ostjad tasuvad müüjale arvete alusel. Hankija tasubki kaebuse esitajale viimase poolt esitatavate arvete alusel hankelepingust tulenevate kohustuste täit5

(19)3-11-1452 mise eest, sh piletimüügitehingute (käibe) ja lepingujärgse piletimüügitehingute (käibe) pealt. Hankija tasub kaebuse esitajale nimetatud summad kogumis kulureal “piletimüügisüsteemi fikseeritud maksumus” märgitud summa tasumisel, mis toimub samuti kaebuse esitaja poolt arve esitamise teel. Sellises olukorras ei ole kaebuse esitaja pakkumuses mingil moel muudetud hankelepingust tulenevate kohustuste täitmiseks PEE-s kehtestatud kaebuse esitaja ja hankija õiguste ja kohustuste tasakaalu ning miinusmärgiga protsentnäitajate esitamine ei ole vastuolus ühegi riigihanke alusdokumendis kehtestatud tingimuse ega põhimõttega. Tagajärjena ettevõtlusvabaduse intensiivset riivet kaasa toovat ristsubsideerimise keeldu ei saa tuletada hoopis teistsugust eesmärki kandvatest sätetest – arvelduskorda reguleerivatest sätetest ja mõiste selgitusest; 7) Hankija on pakkujatele 14.03.2011 ja 15.03.2011 vahetult enne pakkumuste esitamist edastanud selgitused, mille kohaselt võiksid kõik pakkujad pakkuda 0%. Sellega andis ta selge signaali, et arvelduskorra põhimõtted (arvelduste liikumise suund) ja kõnealuste kuluartiklite definitsioonis kasutatud väljend „ostja maksab müüjale“ ei oma mingit tähendust konkreetsete kuluartiklite puhul nende hinna määratlemisel ning seega ei saa neid kasutada ka kuluridade vahelise ristsubsideerimise keelu tuletamisel. Hankija vastavate selgituste alusel järeldas kaebuse esitaja põhjendatult, et lubatud on esitada piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent ka miinusmärgiga, seda eelkõige olukorras, kus kogu pakkumust tervikuna arvestades toimubki projekti elluviimisel tasustamine selliselt, et „müüja“ (s.t pakkuja) osutab hankijale konkreetset teenust või müüb konkreetse asja ning ostja (s.t hankija) tasub selle eest müüjale. On selge, et sellises olukorras ei muutu üksikute kuluartiklite raames arvelduste liikumise suuna muutumisel ei hankelepingust tulenevate poolte õiguste ja kohustuste tasakaal ega hanke struktuur. Hankija on tagantjärele pärast avastust, et ta ei ole alusdokumentides hindamiskriteeriumite rakendamiseks valemi kehtestamisel kõikide lubatud võimalustega osanud arvestada, asunud kunstlikult tuletama alampiiri PEE arvelduskorda reguleerivatest punktidest, kuigi on enne pakkumuste esitamise tähtpäeva möönnud, et alampiiri alusdokumentides kehtestatud ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas saavad olla omavahel võrreldavad arvelduskorra ja PEE p-s 6.4 esitatud määratlust arvestades „+“ ja „0“ protsentnäitajatega pakkumused, kuid „-„ ja „0“ protsentnäitajatega pakkumused mitte. „0“ ja miinusmärgiga protsentnäitajate puhul muutub kuluridade lõikes projekti majanduslik sisu arvelduskorda silmas pidades sisuliselt samaväärseks, sest ka „0“ protsentnäitajate pakkumise korral subsideerib pakkuja vastavat tegevust riigihanke teiste kuluridade või lausa teiste projektide arvelt. Hankija on selgesõnaliselt nõustunud protsentnäitajaga „0“, kuigi arvelduskorda ja PEE p-s 6.4 esitatud määratlust arvestades ei toimu sellisel juhul arvete esitamist; 8) Piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent on lisaks kaebuse esitaja pakkumusele ka vähemalt ühispakkujate Ühinenud Piletite AS jt ning Business IT Partner pakkumuses väiksem, kui on vastava protsendi teenimiseks pakkuja poolt teostatavate tegevuste tegelikud kulud (s.t opereerimiskulud). Reaalselt subsideeritaksegi riigihankes vastavaid tegevusi hankija poolt tasumisele kuuluva fikseeritud tasu arvelt. Kui eeldada, et opereerimiskulud on sisuliselt samas suuruses kõikidel pakkujatel, ning lähtuda seejuures piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi määratlemisel hankija poolt aktsepteeritud kolmanda isiku lepingujärgse piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi määrast (3,51%), siis tuleb järeldada, et Business IT Partner subsideerib piletimüügitehingute (käibe) pealt makstavat tasu hankija poolt teostatava püsimakse arvelt 3,50% ulatuses piletikäibest, ühispakkujad Ühinenud Piletite AS jt 3,51% ulatuses ning kaebuse esitaja 3,52% ulatuses. Jääb arusaamatuks, missugusest PEE punktist tuleneb keeld subsideerida piletimüügitehingute (käibe) pealt makstavat tasu 3,52% ulatuses, kuid lubatud on subsideerida 3,50% või 3,51% ulatuses. Tegemist on pakkujate meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega (vastuolu

§ 3

p-ga 3), samuti ei ole tagatud hankemenetluse läbiviimise läbipaistvus ja kontrollitavus (vastuolu

§ 3

p-ga 2); 9) Arvelduste liikumise suunast lähtuvalt kuluartiklite vahelise ristsubsideerimise keelu tuletamine on põhjendamatu ja ebaloogiline olukorras, kus hankija on riigihankes palunud pakkujatel ette näha ka kliiringmooduli. Nimelt on PEE tehnilise kirjelduse (Lisa 1) p-s 1.2.4 hankija 6

(19)3-11-1452 soovinud süsteemi osaks kliiringmoodulit, mille üldiseks sisuks on vastastikuste tasumisele kuuluvate rahasummade tasaarvestuse võimaldamine. Kliiringsuhtesse astudes ei saa lepingupooled 100%-liselt eeldada, et arveldused konkreetse kliiringpartneriga toimuvad just konkreetses suunas või ühesuunaliselt (nt ei saa eeldada, et piletimüügitehingute (käibe) pealt makstav tasu makstaksegi hankija poolt reaalselt pakkujale kui operaatorile). Kliiringsuhte pool peab olema valmis nii teostama makseid kui ka makseid vastu võtma sõltuvalt iga kliiringperioodi lõpparvestuse tulemustest. Arvestades sõlmitava hankelepingu ülesehitust ja sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi, ei saa lepingu täitmisel mingil moel toimuda iga kliiringperioodi lõpus hankija poolt maksete tegemist pakkujale (nagu on märgitud näiteks PEE p-s 6.4). Hankija poolt operaatorile tasumisele kuuluv summa moodustab marginaalse summa võrreldes pakkuja (operaatori) poolt hankijale tasumisele kuuluvate summadega, mistõttu tasaarvestuse tulemusena teostatakse hankelepingu täitmisel makseid ainult suunal operaatorilt (pakkujalt) hankijale. Eelnevast tulenevalt ei toimu praktikas PEE p-s 6.4 ja 11.4 kirjeldatud viisil piletimüügitehingute (käibe) pealt hankija poolt pakkujale tasuprotsendi maksmist, vaid kliiringu tulemusena teostatakse igal juhul vastav makse selliselt, et pakkuja teeb pärast tasaarvestust ülekande hankijale. Kirjeldatud olukorras on asjakohatu ja põhjendamatu tuletada arvelduskorra põhimõtetest ja vaidlusaluse protsentnäitaja olemust selgitavast määrangust kuluridade vahelise ristsubsideerimise keeldu ja seega keeldu esitada vastavad protsentnäitajad miinusmärgiga; 10) Hankija käitumine on vastuolus hea halduse põhimõttega, mille kohaselt ei tohi hankija tegevus olla pakkujaid eksitav. Valemit õigeaegselt ei vaidlustatud ning puudub igasugune PEEst tulenev võimalus teha kehtestatud valemi rakendamisse erandit miinusmärgiga pakutud tasuprotsentide osas. Hindepunktid või nende andmise matemaatiline võimatus saab selguda ainult kehtestatud valemite rakendamisel. Hankija etteheited, mille kohaselt on kaebuse esitaja matemaatilisi instrumente kasutades teinud kunstliku hinnapakkumise eesmärgiga sõlmida riigihanke tulemusena hankeleping, on kohatud ega rajane kehtestatud PEE tingimustel, kuna pakkujatel ongi riigihankemenetlustes osalemisel huvi ja ülesanne teha võimalikult soodne pakkumus kehtestatud nõuete raamides. Miinusmärgiga protsentnäitajate kehtestamine on tervikuna kooskõlas ka PEE lisa 1 tehnilise kirjelduse punktis 1.1 sätestatud loodava süsteemi peamiste eesmärkidega, tagades pakkuja ja hankija vahelistes suhetes hankijale kaasnevate halduskulude vähenemise ning maksimaalse piletitulu kogumise. Kaebuse esitaja pakkumus on märkimisväärselt soodsam, võrreldes kolmanda isiku pakkumusega. Opereerimise teenustasu (piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent) suurus moodustab ebaolulise summa, võrreldes mis tahes muude süsteemis liikuvate summadega, mistõttu on riigihanke mastaabis tegemist tühiste summadega, mille liikumise suuna selgitusest (eirates hankes nõutavat kliiringmoodulit) püüavad hankija ja vaidlustuskomisjon tuletada kuluridade vahelise ristsubsideerimise ja seega miinusmärgiga protsentnäitajate esitamise keeldu. Koostoimes PEE-s ettenähtud kliiringureeglitega on üllatav, alusetu ja ebaproportsionaalselt koormav seisukoht, et just konkreetsete kuluartiklite kontekstis arvelduste liikumise suuna muutusest tuleneb kuluridade vahelise ristsubsideerimise keeld; 11) Hankija on ebaõigesti leidnud, et AS WebMedia põhipakkumus ja alternatiivne pakkumus sisaldavad lisatingimusi. Kaebaja seisukohaga nõustus ka vaidlustuskomisjon; 12) Hankija otsus kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise kohta on õigusvastane, sest sellele eelnev kaebuse esitaja põhi- ja alternatiivse pakkumuse vastavuse kontrollimine on õigusvastane, mistõttu on õigusvastaselt toimunud ka pakkumuste hindamine; 13) Õige on vaidlustuskomisjoni otsuse p-s 12.2 esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole

§ 47

lg-ga 1 ja § 3 p-ga 2 kooskõlas hankija otsus lükata tagasi kaebuse esitaja alternatiivne pakkumus põhjusel, et väidetavalt on kaebuse esitaja alternatiivse pakkumuse koostamisel rikutud keeldu salvestada kaardi omaniku (esitaja) andmeid ja piletitoodete andmeid kaardile. 7. Tallinna Transpordiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 7

(19)3-11-1452 1) Pakkumuses pidid pakkujad esitama
  1. a)fikseeritud maksumuse ja
  2. b)piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi koos ühikuhindadega. Pakkujad esitasid punktis
  3. a)nõutud hinna, kuid punktis
  4. b)nõutud hinda ei esitanud, vaid märkisid esitatud numbri ette miinuse (negatiivse hinna); 2) Kaebus ja vaidlustus on rajatud väärarusaamale, justkui oleks vajalik tõendada

keelu olemasolu esitada pakkumusi miinushindadena või justkui püüaks hankija tagantjärgi kehtestada sellist keeldu või hindaks hoopis pakkumuse majanduslikku mõju. Tegelikult taandub vaidlus sellele, et pakkujad ei ole esitanud konkreetsetes nimetustes hinda ja on muutnud omal algatusel hanke sisu, võttes endale vabaduse hakata teatud punktides hoopis ise hankijale raha maksma. Olukord, kus pakkuja nõustub tegema hankijale midagi tasuta (nullpakkumine), ei ole võrreldav olukorraga, kus pakkuja soovib hankijale hoopis peale maksta. Vastavalt PEE p-le 6.10, pole pakkujal lubatud esitada tingimusi, mis ei tulene hanketeatest ja pakkumuse esitamise ettepanekust ning nende lisadest; 3) Kaebus tugineb olulises osas vaidlustuskomisjoni ja kohtu otsustele, mis puudutasid kaudselt ka pakkuja õigust märkida kulureale

  1. Viidatud vaidluse põhisisuks oli see, et hankija lükkas pakkumused tagasi üldiselt ja põhjuseid isikustamata. Ringkonnakohus ei väljendanud, et 0summa märkimist peab hankija aktsepteerima. Nimelt on ringkonnakohtu lahendis 3-09-3099 kasutatud hoopis järgmist fraasi „Asjaolu, et mõni pakkuja on mõne töö hinnaks märkinud 0 krooni, ei tähenda, et ka teised pakkumused ei vasta töö tehnilisele kirjeldusele“. Niisiis ei tühistatud lahendis hankija otsust sellepärast, et too ei aktsepteerinud pakkumusi hinnaga 0 krooni, vaid sellepärast, et hankija ei olnud oma seisukohti pakkujate kaupa konkretiseerinud ja soovis tagasi lükata kõik esitatud pakkumised. Lisaks on nimetatud vaidluses oluline erisus selles, et seal käsitleti kuluartiklite märkimist, mitte seda hinda, mida pakkuja hankijalt teenuse eest võtta soovib. Kuluartikli märkimata jätmine on oluliselt erinev hinna märkimata jätmisest. Niisiis ei toeta viidatud kaasus pakkujate väidet, justkui oleks neil õigus hankijale teenuse hinna pakkumise asemel muuta hoopis hanke ülesehitust ja pakkuda hankijale teenuse osutamise eest raha või võtta raha kuskilt mujalt; 4) Riigikohtu lahend 3-3-1-44-09 puudutas jällegi olukorda, kus pakkujad olid sisuliselt nõus pakkuma ühte teenust tasuta. Tuleb möönda, et pakkujal võib olla võimalus pakkuda oma teenust tasuta ilma, et see muudaks hanke ülesehitust. Käesoleval juhul pole pakkuja pakkunud oma teenust tasuta, vaid otsustanud selle eest peale maksta; 5) Negatiivse summa märkimist tasu kontekstis saab mõista üksnes sellena, et pakkuja on nõus hankijale ise selle ühiku osas peale maksma. Niisiis muutub olemuslikult hanke struktuur – PEE kohaselt pidi hankija maksma pakkujale, pakkumuse kohaselt jällegi pakkuja hankijale. Selliselt ei vasta pakkumus PEE nõuetele, kuivõrd pakkuja ei ole ühiku III kohta hankijale makstava tasu protsenti märkinud. Nimetatud vastuolu ei õnnestunud lahendada ka pakkujale esitatud küsimuste kaudu. Lisaks on pakkujate selgitus igal juhul ebaloogiline, kuivõrd p-st 7.12 nähtuvalt pidi punkti 6.
  2. alusel esitatama ka „lepingujärgne piletimüügitehingute pealt makstav tasu protsent“. Nimetatud ühikut ei ole kuidagi võimalik ristsubsideerida fikseeritud tasuga, kuivõrd uuel lepinguperioodil fikseeritud tasu komponent puuduks üldse – nimelt puudub sellisel juhul vajadus teha investeeringuid seadmetesse; 6) Pakkujate väide, justkui oleks tegemist hankija katsega kehtestada tasu protsendile alampiiri, on vale. Summal, mida hankija tasub pakkujale, on loogiline alampiir, milleks on null. Vastupidisel juhul muutub suhe suhteks, kus tasuma hakkab pakkuja. Kaebusega soovitakse moonutada hanke ülesehitust ja saavutada ebaausalt olulisel määral lisapunkte; 7) Kaebuses väidetakse, et PEE puhul ei tohiks arvestada PEE teistes osades esitatud informatsiooniga, selgitamaks PEE konkreetsete sätete mõtet. Kaebajate endi poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-44-09 (p 25-26) on aga selgelt märgitud, et konkreetse vaidlusaluse sätte (praegu p 4.6.) tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada hanke eesmärke ja teisi PEE punkte (praegu nt p 7.7); 8

(19)3-11-1452 8) PEE p-st 7.12. nähtub, et pakkumus tuleb esitada selliselt, et selles sisaldub lepingujärgne piletimüügitehingute (käibe) pealt makstav tasu protsent (%) p 6.9 alusel. P 6.9 omakorda sätestab „Pakkumus peab sisaldama lepingujärgse piletimüügisüsteemi tarkvara arendamise, süsteemi haldamise ja hoolduse teenuse osutamise perioodil piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsenti …“. Antud juhul ei ole vaidlustajad esitanud protsenti, mida nende tehingute pealt hankija peaks pakkujale maksma. Miinushinna esitamine tähendab seda, et hinda esitatud ei ole. Riigikohtu viidatud lahend ei ütle, et hankija peaks lubama ristsubsideerimist selliselt, et peab pakkujale lubama hoopis teenuse osutamist hankijale pealemaksmise teel. See tähendaks sisuliselt hankedokumentide muutmise lubamist pakkuja initsiatiivil; 9) Tegemist pole sarnase olukorraga Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 3-09-3081, kus oli vaidluse all ilmselt mitmetimõistetavalt sõnastatud kvalifitseerimistingimus. Ringkonnakohus nõustus pakkujate poolse tingimuse tõlgendusega, kuivõrd see kattus ka mh eri- ja ainuõiguste andmise reeglistikuga ja oli muidu loogiline. Mingil juhul ei kehtestanud ringkonnakohus reeglit, mille kohaselt on pakkujatel võimalus hanketingimusi igal ajal oma soovi järgi sisustada. Pakkuja õiguste kaitseks ei ole selline tõlgendus ka vajalik, kuivõrd

§ 56sisaldab piisavat regulatsiooni võimaldamaks pakkujal selgust saada.

Riigihangete amet on asunud seisukohale, et ebaselge tingimuse puhul peaks pakkuja küsima hankijalt selgitust ja selgituse küsimata jätmisel ei ole pakkujal õiguspärast ootust, et hankedokumente tõlgendatakse selliselt nagu tema sellest aru sai, vaid võidakse aktsepteerida ka hankija arusaama. Seejuures on hankija selgitusi andnud ja rõhutanud, et pakkujad võivad esitada hinnana ka 0% (14.03.2011 ja 15.03.2011 kirjad). Nimetatud kirjadest pidid vaidlustajad aru saama, et juhul kui nad soovivad esitada pakkumist miinusmärgiga, oleks asjakohane esitada vastav küsimus hankijale

§ 56

alusel, kuivõrd hankija kirjades oli seni käsitletud alampiirina nullpakkumuse esitamise võimalust; 10) Pakkujad said väga hästi aru, et PEE osas, kus nõuti protsendimääri, peeti silmas summasid, mida hankija oleks pidanud tasuma pakkujale. Dokumentides puuduvad igasugused viited vastupidisele võimalusele. Asjaolu, et miinusmärgiga pakkumist ei esitatud segadusest tulenevalt, vaid kuritarvituse eesmärgil, kinnitavad ka pakkumuse lk 45-53 esitatud jaotis 13.3 (Lisa 3), kus pakkujad esitavad omal initsiatiivil „pakkuja nägemuse hindamiskriteeriumide rakendamise osas hüpoteetilise konkurendi poolt esitatud pakkumuse kriteeriumide väärtuste suhtes“. Lehelt ilmneb pakkujate „kavalus“, millega pakkujad pidasid võimalikuks esitada 3,3 miljonit eurot kallim pakkumine fikseeritud maksumuse osas ja saada sealt 19,96 punkti ning esitada käibe pealt tasu maksmisele pakkumuse miinusmärgiga, lootes saada endale 55 punkti ja konkurendile 55 miinuspunkti. Seda kinnitasid pakkujad ka kirjalikult rõhutades, et „eelkõige oli põhieesmärgiks saavutada hankes pakkujatest kõige rohkem hindamispunkte“. Niisiis ei ole antud juhul tegemist olukorraga, kus PEE sõnastus oleks olnud mitmetimõistetav ja seetõttu pakkujale üllatuslik, vaid olukorraga, kus pakkuja hoidus teadlikult küsimuse esitamisest

§ 56

alusel ja soovis kuritarvituse teel saavutada kallima pakkumuse tegemisega ikkagi hanke võit.

  1. Business IT Partner OÜ palus jätta kaebused rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 05.07.2011 otsusega rahuldamata kaebused Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/89 p 3 ja 4 tühistamiseks, läbi vaatamata kaebused Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 tühistamiseks ja muutmata Riigihangete vaidlustuskomisjoni otsuse. Halduskohus nõustus vaidlustuskomisjoni otsuse põhjendustega. Vastuseks kaebuste väidete kohta märkis kohus järgmist: 1) Õigusselguse aspektist oleks andnud parima tulemuse PEE p-s 6.4 kasuistlikult selgesõnaliselt miinusmärgiga protsendi keelu või protsendivahemiku (nt 0≤pakutav protsent≤7) kehtestamine. Kuid selgesõnaliste käskude ja keeldude sõnastamine on vaid üks võimalik normitehniline lahendus. PEE p 6.4 sisalduva normi (tingimuse) kindlaks tegemiseks tuleb seda tõlgendada vastavalt õigusliku tõlgendamise reeglitele; 9

(19)3-11-1452 2) Ühtviisi on tähtsad nii grammatiline, süstemaatiline kui eesmärgipärane tõlgendusargument. Erinevalt kaebajatest, kes absolutiseerivad selgesõnalise keelu puudumist, peab kohus vajalikuks analüüsida, kas ühtse terviku moodustava hanketeate ning PEE ja selle lisade tingimusi koosmõjus ja vastastikuses seoses lugedes on võimalik järeldada miinusmärgiga protsendi pakkumise keelu olemasolu. Hanketingimusi tõlgendades pole muuhulgas võimalik ignoreerida nende majanduslikku sisu; 3) Tallinna Transpordiamet ja vaidlustuskomisjon on PEE p 6.4 tõlgendamisel õigesti lähtunud sõnade tavatähendusest. Kohus leiab, et sõnade „ostja poolt müüjale makstav tasu“ tõlgendamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik jõuda tulemuseni, et tegelikult müüja maksab ostjale. Kohtu hinnangul oleks asi vaieldavam juhul, kui PEE p 6.4 teises lauses puuduksid sõnad „ostja poolt müüjale“ ning piirdutud oleks umbmäärasema mõistega „makstava tasu protsent“. Samuti, kui tavamõistes räägitakse protsendist, siis mõistetakse ikkagi tavalist protsenti, s.o nullist suuremat, vaatamata asjaolule, et matemaatikas on teoreetiliselt võimalik ka miinusmärgiga protsent. Kui hanketingimustes soovitakse terminile anda tavamõistest erinev tähendus, siis tuleb see ka vastavalt defineerida. Praegusel juhul on fakt, et kaebajate pakkumus ei sisaldanud piletimüügikäibe osas ostja poolt müüjale makstava tasu protsenti. Arvestades termini „protsent“ tavatähendust ja ühemõttelist täiendit „ostja poolt müüjale makstav“ sisaldas pakkumus müüja poolt ostjale makstava tasu protsenti. Kui hankija oleks soovinud lubada miinusmärgiga protsendi pakkumist, tulnuks see tulenevalt hankemenetluse formaliseerituse ning pakkujate võrdse kohtlemise ja hankemenetluse läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtetest hankedokumenti selgesõnaliselt sisse kirjutada. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et pakkujad oleks enne pakkumiste esitamise tähtpäeva küsinud ja hankija aktsepteerinud miinusprotsendiga pakkumiste võimalikkust; 4) Ebaõige on kaebaja väide, et pakkumustes esitatud maksumuste suurust saab analüüsida üksnes

§-s 48 ette nähtud eraldiseisvas menetluses. Selles sättes peetakse silmas sellise maksumusega pakkumuse kahtluse alla seadmist, mis jääb küll hankedokumentides sätestatud võimaliku maksumuse piiridesse, kuid tundub olevat hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks majanduslikult põhjendamatult madal hind. Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus pakutud protsent jääb väljapoole hankedokumentides lubatud vahemikku. Kaebuse esitaja tõlgenduse õigsuse kohaselt poleks hankijal antud juhul olnud võimalik tunnistada mittevastavaks pakkumist, kus käibe pealt oleks pakutud 7-st suurem protsent; 5) Hankedokumentide ühtegi tingimust ei saa tõlgendada isoleeritult teistest tingimustest. Sellist nõuet ei tulene ka riigihankemenetluse formaliseerituse põhimõttest. Seetõttu on PEE p 6.4 mõtte väljaselgitamisel õige tugineda PEE lisas 1 esitatud tehnilise kirjelduse lk 16 p-le 7 (vaidlustuskomisjoni otsuses ekslikult märgitud tehnilise kirjelduse p 7). Selle sätte kohaselt esitab müüja ostjatele kuu piletitulemi kogumise eest ettenähtud teenustasu arve ning ostjad tasuvad müüjale teenustasu 21. päeval alates vastava arve saamisest. Iga ülekandega viivitatud päeva eest kohustuvad ostjad tasuma müüjale viivist 0,15% tasumata summalt. Siit nähtub ühemõtteliselt, et maksma peab ostja müüjale ja raha vastupidise liikumise võimalikkust pole ette nähtud. Seda kinnitab mh viivise maksmise kohustuse panemine üksnes ostjale, mitte müüjale. Nn miinusmärgiga viivise arvestamine ja maksmine läheks juba absurdseks. Samuti tuleb märkida, et kliiringmooduli väljatöötamine tehnilise kirjelduse p-des 1.2.7 ja 1.4.7 oli vajalik mitte müüjate ja ostjate vaheliseks arvelduseks, vaid hangitava teenuse vajajate, Tallinna Transpordiameti, Harju ÜTK ja Tallinna Ettevõtlusameti tarvis; 6) Ristsubsideerimise osas tuleb lähtuda konkreetse hankemenetluse olemusest ja tingimustest. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2009 otsuses nr 3-3-1-44-09 asuti korraldatud jäätmeveo ainuõiguse andmiseks läbi viidud avalikul konkursil esitatud pakkumisi hinnates seisukohale, et jäätmeseaduse (JäätS) § 66 lg-s 5 ei ole sätestatud ristsubsideerimise keeldu. Selles vaidluses tuvastati, et kolmandate isikute pakkumuses 1,5 m3, 2,5 m3 ja 4,5 m3 konteinerite kogumistasud ei katnud jäätmete käitlemiskulusid. Riigikohus ei leidnud antud juhul ristsubsideerimise keeldu 10

(19)3-11-1452 põhjusel, et selle konkursi PKD tingimuste kohaselt pidid kõikide jäätmekottide ja konteinerite tasud kokku (s.o mitte iga konteineri osas eraldi) katma jäätmete kogumisel ja keskkonnaohutuks ladestamiseks tehtavad kulud. Seega tuleb Riigikohtu otsuse seisukohti mõista konkreetse vaidluse kontekstis ning neid ei saa meelevaldselt üle kanda teistele konkurssidele ja hangetele. Käesoleva vaidluse asjaolud on teistsugused. Tegemist on hankega, kus hankija on soovinud põhisumma maksta ühekordse fikseeritud maksega ja edaspidi maksta teenustasu vastavalt käibe suurusele (protsendina käibest). Tegemist ei ole paralleelselt mitme teenuse osutamisega nagu jäätmekonkurssidel. Kaebuse esitajate kontseptsiooni kohaselt hakkaksid nemad esitama hankijale kreeditarveid. Järelikult hakkaks müüja laekunud põhisummast tegema hankijale tagasimakseid vastavalt saavutatud käibe suurusele ehk sisuliselt vähendaks jooksvalt fikseeritud tasu makset. Kohus on seisukohal, et hankija ei ole sellise majandusliku sisuga teenust tellinud ning säärase sisuga pakkumise tegemine pole kooskõlas hankedokumentidega; 7) PEE p-st 6.4.3 tuleneb, et pakkumuse ühikuhinnad ja käibe pealt makstavad tasuprotsendid on lõplikud ja need kehtivad kogu lepinguperioodi jooksul. Käibe pealt arvestatud tasuprotsendi korral igakuiselt kreeditarve esitamine fikseeritud tasu suhtes muudaks sisuliselt korduvalt pakkumuse ühikuhinda (fikseeritud tasu osas). Seega oleks see otseselt vastuolus PEE p-ga 6.4.3; 8) Kaebuse esitajate pakutud mudel, mille kohaselt saaksid nad esimese maksena suurema põhisumma, millest hakkaksid vastavalt käibe suurusele tegema ostjale tagasimakseid, läheks vastuollu hanketeate p-ga III.1.2, mille kohaselt soovis hankija teostada makseid perioodil 20102011 Euroopa Liidu 7. raamprogrammi CIVITAS MIMOSA projekti kaudu hankijale eraldatud vahenditest ning perioodil 2011-2014 hankijale laekuva piletitulu arvelt. Siit ja PEE p 10.2 sätestatud hindamiskriteeriumitest nähtub selgelt hankija majanduslik huvi vältida suurema põhimakse tegemist ja hajutada makseid pikema aja peale, mida saaks finantseerida jooksvalt laekuvast piletitulust. WebMedia 24.03.2011 kirjas toodud väide, et Tallinna Transpordiameti jaoks oleks eelarvestamise mõttes parem ette näha püsikulud kui muutuvad kulud, on otseses vastuolus hanketeate p-ga III.1.2; 9) Asjaolu, et hankija sooviks ei saanud olla käibe pealt tasu maksmine müüjalt ostjale, kinnitab ka asjaolu, et see oleks majanduslikus mõttes ebaotstarbekas. Hankija huviks on ilmselgelt saada hästi toimiv ja suure käibega piletimüügisüsteem. Saavutatava käibe pealt protsendina tasu maksmine peab stimuleerima pakkujat arendama ja töös hoidma võimalikult head süsteemi. Müüja ülesandeks pole ainult piletimüügisüsteemi arendamine ja haldamine, vaid ka erinevad koolitused, turunduskampaaniad, klienditoe pakkumine, piletimüügi korraldamine jm tegevused, mis peaks tagama süsteemi sujuva kasutuselevõtmise ja suurema käibe. Hankija sellekohast huvi kinnitab ka PEE p-s 10.2 käibe pealt makstavale protsendile kõige suurema väärtuspunktide arvu omistamine
(55). Kui tasumine käibe pealt toimuks vastupidises suunas – müüjalt ostjale, ei pruugi müüjal olla majanduslikku stiimulit pakkuda maksimaalselt head süsteemi, mis tooks kaasa käibekasvu. Ka nimetatud asjaolu kinnitab tõlgendust, et antud hanke asjaoludel oli miinusmärgiga protsendi pakkumine vastuolus hankija tahtega ja keelatud; 10) Vaidlustuskomisjoni otsuses leiti õigesti, et nullprotsendi pakkumise temaatika ei ole praeguse vaidluse lahendamiseks määrava tähtsusega. Kaebaja pakkus miinusprotsenti, mitte nullprotsenti. Maksete tegemisel on olemuslik erinevus, kas ostja maksab müüjale nullhinda või maksab müüja tasu ostjale, mis tähendab hanke majandusliku loogika n.ö pea peale pööramist. Antud juhul ei saanud nullprotsenti pakkuda juba seetõttu, et see oli PEE p-s 10.2.2 toodud valemis jagatavaks, s.o tehe on matemaatiliselt võimatu. Hankija 14.03.2011 kirjas selgitati õigesti, et nullprotsenti ei saa pakkuda. Nullprotsendi pakkumise ehk võimatu tehte korral tuleb lugeda pakkumine osaliselt mitteesitatuks ehk mittevastavaks. Hankija järgmine, 15.03.2011 kiri, mida ta ise pidas n.ö mitteametlikuks ning milles selgitati pakkujatele, et võimalik on kaks varianti: a) keegi ei paku nulli või b) kõik pakuvad nulli ja on võrdses seisus, ei ole käsitatav hankedokumentide sisu ametliku selgitamise või täpsustamisena, vaid ebaseadusliku n.ö mitteametliku üleskutsena teha kooskõlastatult hankedokumentidele mittevastav pakkumus (olles mittevasta11
(19)3-11-1452 vust eelmises kirjas ise kinnitanud). Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas ei põhjustaks kõigi pakkujate poolt nullprotsendi pakkumine hanke nurjumist – juhul kui

-i oleks rakendatud õiguspäraselt; 11) Kuna miinusmärgiga protsendi pakkumine muutis nii põhi- kui alternatiivpakkumise mittevastavaks, ei ole enam tarvis analüüsida väiteid alternatiivpakkumuse teiste puuduste kohta; 12) Kuna kaebaja pakkumus ei saa vastavaks tunnistatud pakkujatega konkureerida, ei riiva eduka pakkumise väljavalimine enam kaebajate subjektiivseid õigusi ehk Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 tühistamisega ei parane kaebaja õiguslik positsioon. Kaebus tuleb selles osas jätta HKMS § 7 lg 1 ja § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel saaks menetluse lõpetada üksnes juhul, kui kaevatava haldusaktiga oli tegelikult isiku õigusi rikutud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa esitasid 12.07.2011 apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada halduskohtu 05.07.2011 otsus ja teha uus otsus, millega lõpetada Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 osas menetlus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel; tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 03.06.2011 otsus vaidlustusasjas nr 9811/118624, millega jäeti rahuldamata ühispakkujate AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa vaidlustus ning tühistada Tallinna Transpordiameti 21.04.2011 käskkiri nr 1.-1/11/89 osas, millega otsustati lükata tagasi ühispakkujate AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa põhipakkumus ja alternatiivne pakkumus riigihankes nr
  2. Samuti paluti Tallinna Transpordiametilt välja mõista AS WebMedia, RTT AS ja Prodata Systems nv/sa kasuks menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) PEE p 10 sätestab pakkumuste hindamiskriteeriumid, mille seas on muu hulgas piletimüügisüsteemi fikseeritud maksumuse kriteerium osakaaluga 25 väärtuspunkti (PEE p 10.2.1), piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsent osakaaluga 55 väärtuspunkti (PEE p 10.2.2) ning lepingujärgse piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent (PEE p 10.2.6) osakaaluga üheksa väärtuspunkti. Pakkumuste avamise protokollist nähtub, et: kaebuse esitaja pakkus piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsendiks – (miinus) 0,01% nii põhi- kui ka alternatiivses pakkumuses; Ühinenud Piletite AS, OÜ Webpartner ja Mikroelektronika spol s r.o. pakkus nii põhi- kui ka alternatiivses pakkumuses nimetatud näitajaks 0,00%, ühispakkujad Business IT Partner OÜ, Kentkart EGE Elektronik San. Ve Tic. Ltd Sti (edaspidi kolmas isik) pakkusid nimetatud näitajaks 0,01% ning pakkuja ERG Transit Systems (Scandinavia) AB (edaspidi ERG) pakkus nimetatud näitajaks 6,48%; lepingujärgse piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendiks pakkus kaebuse esitaja – (miinus) 0,01%; Ühinenud Piletite AS, OÜ Webpartner ja Mikroelektronika spol s r.o. 0,00%; kolmas isik 3,51% ja ERG 6,48%. Kaebuse esitaja teostab kõnealuse projekti siseselt kulude ristsubsideerimist pakkumuse esildisel märgitud erinevate kuluridade vahel, olles miinusmärgiga esitatud näitajate kulud arvestanud piletimüügisüsteemi fikseeritud maksumuse kulureal esitatud näitaja sisse. Halduskohus on küll osundanud otsuses mitmes kohas majanduslikule loogikale, kuid jätnud seejuures tähelepanuta olulise asjaolu, et majanduslikus mõttes ongi oluline erinevate hinnakomponentide käsitlemine ühtse kogumaksumusena ehk nn projektikuluna. Pakkujatel ongi riigihankemenetlustes osalemisel huvi ja ülesanne teha võimalikult soodne pakkumus kehtestatud nõuete raamides. Võttes arvesse, et hankija ei ole kehtestanud riigihanke alusdokumentides ristsubsideerimise ega miinusmärgiga protsentnäitajate pakkumise keeldu, on kaebuse esitaja tegutsenud riigihankes kehtesta12

(19)3-11-1452 tud tingimuste raamides. Opereerimise teenustasu (piletimüügitehingute pealt makstava tasu protsent) suurus moodustab ebaolulise summa võrreldes mistahes muude süsteemis liikuvate summadega, mistõttu on riigihanke mastaabis tegemist väikeste summadega, mille liikumise suuna selgitusest püüavad hankija, VAKO ja halduskohus tuletada kuluridade vahelise ristsubsideerimise ja seega miinusmärgiga protsentnäitajate esitamise keeldu. PEE p 10.2 omistab protsentnäitajale kõige suurema väärtuspunktide
(55)arvu, mis majanduslikust loogikast lähtudes tähendab, et hankija eesmärgiks ja tegelikuks tahteks on saada just käibe pealt makstavale protsendile kõige madalam pakkumus ning ühtlasi piirata muutuvkulu osakaalu riigihanke eseme kogumaksumuses. Hankijal on majanduslik huvi vältida suurema põhimakse tegemist. Arusaamatuks jääb, kuidas saab olla 0,01% hind motiveerivam, kui 0% või -0,01%; 2) Hankija, vaidlustuskomisjoni ja halduskohtu seisukoht eirab kohtupraktikas valitsevat seisukohta, mille kohaselt miinushindade esitamise keelu kehtivus eeldab selle sõnaselgelt kehtestamist riigihanke alusdokumentides. Piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent on lisaks kaebuse esitaja pakkumusele ka vähemalt Ühinenud Piletite AS jt ning kolmanda isiku pakkumuses väiksem, kui on vastava protsendi teenimiseks pakkuja poolt teostatavate tegevuste tegelikud kulud (st opereerimiskulud). Seega reaalselt subsideeritakse riigihankes vastavaid tegevusi hankija poolt tasumisele kuuluva fikseeritud tasu arvelt ka nende pakkujate poolt, kes on riigihankes pakkunud plussmärgiga protsentnäitajad (0,01%). Kaebaja subsideerib pakkumuses märgitud miinushindasid projektisiseselt hankija makstavate tasude, eelkõige piletimüügisüsteemi fikseeritud maksumuse arvelt, lähtudes korraldatud jäätmeveo konkurssidel tunnustatud praktikast. Võttes arvesse, et jäätmeveokonkurssidega seotud avalik huvi on võrreldes vaidlusaluse riigihankega suurem (s.o inimeste tervise ja keskkonna kaitsega seotud avalik huvi), on olukorras, kus jäätmeveokonkurssidel on “0” ja miinusmärgiga hindade pakkumine lubatud ja praktikas isegi tavapärane, kuluridade vaheline ristsubsideerimine ja miinushindadega kuluridade näitamine samuti lubatavad. Halduskohtu eelnevalt viidatud seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga (Riigikohtu 18.11.2009 lahend haldusasjas nr 3-3-1-44-09 ja Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-09-2213). Olukord, kus hankija andis vahetult enne pakkumuste esitamist pakkujatele selgituse, mille kohaselt võiksid kõik märkida protsendinäitajateks „0“, on vastuolus hea halduse põhimõttega, mille kohaselt ei tohi hankija tegevus olla pakkujaid eksitav. Hankija on tagantjärele, pärast avastust, et ta ei ole alusdokumentides hindamiskriteeriumite rakendamiseks valemi kehtestamisel kõikide lubatud võimalustega osanud arvestada, asunud kunstlikult tuletama alampiiri PEE arvelduskorda reguleerivatest punktidest, kuigi on enne pakkumuste esitamise tähtpäeva möönnud, et alampiiri alusdokumentides kehtestatud ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas saavad olla omavahel võrreldavad arvelduskorra ja PEE p-s 6.4 esitatud määratlust arvestades „+“ ja „0“ protsentnäitajatega pakkumused, kuid „-„ ja „0“ protsentnäitajatega pakkumused mitte. „0“ ja miinusmärgiga protsentnäitajate puhul muutub kuluridade lõikes projekti majanduslik sisu arvelduskorda silmas pidades sisuliselt samaväärseks, sest ka „0“ protsentnäitajate pakkumise korral subsideerib pakkuja vastavat tegevust riigihanke teiste kuluridade või lausa teiste projektide arvelt. Hankija, vaidlustuskomisjoni ja halduskohtu tõlgendus on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-09-3081 (p 12) väljendatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb juhul, kui riigihanke alusdokumentides esinevad mitmetimõistetavused, neid mitmetimõistetavusi tõlgendada laiendavalt pakkujatele kasulikus suunas selliselt, et see tagaks võimalikult suure arvu pakkujate osalemise hankemenetluses; 13
(19)3-11-1452 3) Kaebuse esitaja pakkumus ei ole vastuolus PEE p-ga 6.4.3. Tegemist on uue õigusliku põhjendusega, millele ei ole tuginenud hankija ega ka vaidlustuskomisjon. Halduskohtu väljendatud seisukoha järgi peaks ka positiivse tasuprotsendi puhul olema tegemist PEE p-ga 6.4.3 vastuolus oleva pakkumusega, sest ka sel juhul muutuksid korduvalt pakkumuse ühikuhinnad. Fikseeritud hinna osas pakkumuse maksumuse muutmist ei toimu. Asjaolu, kas antud juhul toimub paralleelne või järjestikune vms teenuste osutamine, on ebaoluline ega saa mingil moel anda alust jätta kõrvale jäätmeveokonkurssidega seotud vaidlustes kohtute poolt väljendatud seisukohti ristsubsideerimise lubatavuse osas. Arusaamatuks jääb, missugusest teenusest halduskohtu otsuse p 18 viimases lauses räägitakse; 4) Pakkumuse temaatika tuleb lahendada

§ 48, mitte § 47 alusel.

Hankija ja ka halduskohus (vt kohtuotsuse p 21) on asunud hindama kaebaja pakkumuse majanduslikku sisu lähtuvalt hindamiskriteeriumitest ja nende rakendamise valemist, mida aga ei saa pakkumuste vastavuse kontrollimise käigus teha. Pakkumustes esitatud maksumuste suuruse majanduslikuks analüüsimiseks on

§-s 48 ette nähtud eraldiseisev ja omaette reeglitega instrument; 5) Kui kohus jätab rahuldamata kaebuse hankija otsuse peale, mis eelneb pakkumuse edukaks tunnistamise otsusele, siis ei ole õige jätta kaebust eduka pakkumuse otsuse peale läbi vaatamata HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel. Halduskohus pidanuks lõpetama menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, nagu ta selgitas 30.06.2011 kohtuistungil. 11. Tallinna Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Apellant nõuab alusetult menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. Kuna 21.04.2011 käskkirjaga ei ole rikutud kaebaja õigusi, ei ole kaebajal ka HKMS § 7 lg-s 1 sätestatud halduskohtusse pöördumise õigust. HKMS § 23 lg 1 kohaselt tuleb kohtul, kui kaebajal ei ole ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, jätta kaebus läbi vaatamata. Apellandid ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, kas ja millisel moel mõjutas kohtupoolne väidetav menetlusnormide rikkumine asjas sisulise kohtulahendi tegemist ja /või kuidas sai väidetav rikkumine kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. 2) Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi (

§ 47lg 2).

Vastustaja rõhutab, et alusdokumentides ristsubsideerimise või miinusmärgiga protsentnäitajate pakkumise keelu puudumine ei tähenda automaatselt miinusmärgiga protsentnäitajate lubatavust. Vastustaja kordab seisukohta, et pakkujad ei esitanud hankedokumentides nõutud hinda (piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent), sellega muutsid pakkujad omal algatusel hanke sisu, võttes endale vabaduse hakata teatud punktides hoopis ise hankijale raha maksma. Vastavalt PEE p-le 6.10, pole pakkujal lubatud esitada tingimusi, mis ei tulene hanketeatest ja pakkumuse esitamise ettepanekust ning nende lisadest. 3) Apellantide seisukoht, et miinushindade keelu kehtivus eeldab selle kehtestamist hankedokumentides, rajaneb viidetel asjakohatule kohtupraktikale, millest on tehtud ekslikud järeldused (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-44-09 ja Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-2213). Viidatud lahendid puudutavad jäätmevedu, kus on suured erinevused võrreldes vaidlusaluse hankega. Nimelt on jäätmeveo puhul raske määrata täpselt kindlaks iga jäätmetekitaja jäätmekogust, mis tähendab seda, et praktikas peavad jäätmetekitajad paratamatult osa kulusid jagama. Ühistranspordi elektroonilise piletisüsteemi ostu hankel ülalnimetatud olukorda ei teki. 4) Kui tavatähenduses öelda „protsent“ millestki, siis peetakse silmas kuni 100%. Apellantide soov kalduda kõrvale sõna tavatähendusest ei vääri kohtulikku kaitset. Apellandid ei ole menetluses eksimusse sattunud, vaid on püüdnud hankekriteeriume vääriti kasutades saavutada endale 14

(19)3-11-1452 ebaausat konkurentsieelist. Hankija ei ole kordagi kinnitanud, et miinusmärgiga protsent oleks aktsepteeritav, ja pakkuja ei ole sellist kinnitust hankijalt ka palunud. 5) Vaidluse esemega ei ole seotud väide, et pakkumus oli märkimisväärselt soodsam võrreldes kolmanda isiku pakkumusega ja apellandi rikkumine omab materiaalses mõttes marginaalset tähendust. See ei muuda asjaolu, et apellantide pakkumused ei olnud kooskõlas riigihankes kehtestatud tingimustega. Seda enam, et apellandid on toonud esile, et PEE p 10 omistab protsentnäitajale kõige suurema väärtuspunktide arvu. 6) Vastustaja ei nõustu apellantide väitega, et miinusmärgiga pakkumuse hankedokumentides sätestamata jätmine toob kaasa mitmetimõistmise olukorra, ning lisab, et hankijal ei ole võimalik kõiki absurdseid tõlgendusi hankedokumentides ennetada. 7) Põhjendamatu on apellantide järeldus, nagu oleks hankija ise andnud mõista, et nullist väiksemate väärtustega protsentnäitajate esitamine on lubatav. Apellandi väide, et ta järeldas põhjendatult miinusmärgiga protsendi esitamise võimalikkust, on alusetu. Kahtluse tekkides olukorras, kus pakkujal oli soov esitada miinusmärgiga pakkumus, oleks ta pidanud küsima hankijalt

§ 56alusel selgitust, kas miinushindadega pakkumine on lubatav.

Sarnaselt on selgituste andmist praktikas miinushindadega pakkumuste kohta peetud aktsepteeritavaks ka Harku Vallavalitsuse hankes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2010 otsus nr 3-09-2213, p 15). Pakkuja aga hoidus küsimuse esitamisest teadlikult, soovides kuritarvituse teel saavutada kallima pakkumuse esitamisega ikkagi hanke võit. 8) Apellantide viidete kohta

§ 3

p-s 1 sätestatud säästlikkuse ja otstarbekuse põhimõtetele märgib vastustaja, et hankija peab säästlikkuse kriteeriumi kõrval arvestama ka teiste riigihanke üldpõhimõtete - läbipaistvuse ja ausa konkurentsi tagamise põhimõttega. 9) Viidetega

§-le 48 üritavad apellandid nihutada vaidluskeset asjaolult, et pakkujad kõrvaldati hankemenetlusest seetõttu, et pakkumused ei vastanud hankedokumentides esitatud nõuetele. Seetõttu puudus hankijal edasine vajadus pakkumust

§ 48alusel kontrollida.

  1. Kolmandad isikud ringkonnakohtu määratud tähtajaks seisukohti apellatsioonkaebuste suhtes edastanud pole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. HKMS § 47 lg 2 alusel lükkab hankija pakkumuse tagasi selle mittevastavuse korral pakkumuse esitamise ettepanekus (PEE) esitatud tingimustele. Apellantide mõlemad alternatiivsed ühispakkumused lükati käskkirjaga nr 1.-1/11/89 tagasi põhjendusega, et põhipakkumus ei vasta PEE p-dele 2, 4.1, 6.4, 6.10 ja 11.4 ning PEE lisas 1 toodud tehnilise kirjelduse PEE lk-l 16 asuvale p-le 7 ning alternatiivne pakkumus ei vasta PEE p-dele 4.1, 4.4, 6.4, 6.10, 6.18, 11.4 ja PEE lisas 1 toodud tehnilise kirjelduse p-le 2.
  3. PEE p 2.1 kohaselt on riigihanke esemeks „Tallinna linna ja Harjumaa ühistranspordile elektroonilise ühistranspordi piletimüügisüsteemi ning Tallinna Linnapiletile piletimüügisüsteemi ostmine koos tarkvara arendamise, süsteemi haldamise ja hooldusega“. P 2.2 kohaselt on müüja ülesandeks riigihanke esemeks oleva piletimüügisüsteemi müük ja selle käikuandmiseks ja kasutamiseks vajalikud tarkvara arendamis-, häälestus-, katsetus ja seadistustööd, sh andmekaitse nõudmistest ja ettekirjutustest tulenevad tööd ning nelja-aastase kohapealse haldus-, hooldus ja garantiiteenuse osutamine, mille eest ostjad ei pea maksma lisatasu. 15

(19)3-11-1452 P 4.1 kohaselt tuleb riigihanke esemeks olev piletimüügisüsteemi müük ja sinna juurde kuuluvad teenused teostada vastavalt PEE lisas 1 toodud tehnilisele kirjeldusele, mille p-s 1.5 („Teenuse sisu“) ja PEE lk-l 16 asuvas p-s 7 „Piletimüügitulu kogumine kõigis kanalites ja selle üleandmine tellijale“ on kirjas, et müüja kohustub piletitulemi (koos käibemaksuga) iganädalaselt üle kandma ostjate poolt määratud arvelduskontodele järgneva nädala 2 tööpäeva jooksul. Nimetatud päevade eest intressi ei tasuta. Iga ülekandega viivitatud päeva eest üle nimetatud 2 tööpäeva kohustub müüja tasuma ostjatele viivist 0,15% tasumata summalt. Müüja esitab ostjatele kuu piletitulemi kogumise eest ettenähtud teenustasu arve koos kuu aruandega hiljemalt
  1. tööpäeval pärast aruandekuu lõppu. Ostjad tasuvad müüjale teenustasu
  2. päeval alates vastava arve saamisest või puhkepäeva(de) järgsel päeval, kui
  3. päev on puhkepäev. Iga ülekandega viivitatud päeva eest kohustuvad ostjad tasuma müüjale viivist 0,15% tasumata summalt. Müüdud sõidupiletite ja piletitulemi kohta esitatakse aruanded iganädalaselt ja -kuuliselt, müüdud linnapiletite kohta igakuuliselt. PEE p 6.4 kohaselt peab pakkumus sisaldama piletimüügisüsteemi ühikuhindasid, süsteemi eest makstavat fikseeritud tasu eurodes ilma käibemaksuta kaks kohta pärast koma ja piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsenti (%) kaks kohta pärast koma ning vastama pakkumuse esitamise ettepaneku lisas 3 toodud pakkumuse esildise vormile. Piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsent (%) on ostjate poolt müüjale makstava tasu protsent (%) arvutatuna käesoleva hankega hangitava elektroonilise piletimüügisüsteemi kaudu kogutavast piletitulust (käibest) ilma käibemaksuta, välja arvatud ühissõidukites sularaha eest müüdavate üksikpiletite tulu (käive). Piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsent (%) ei tohi ületada 7,0%. Pakkumus, kus eelnimetatud protsent (%) on suurem nimetatud piirväärtusest, tunnistatakse mittevastavaks ja lükatakse tagasi. PEE p 10.2.1 kohaselt oli piletimüügisüsteemi fikseeritud maksumuse kriteerium 25 väärtuspunkti ja p 10.2.2 kohaselt piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsendi kriteerium 55 väärtuspunkti. Need maksimaalsed arvud väärtuspunkte pidid saama pakkumused, kus vastav maksumus või tasu protsent oli madalaim. Kõrgema maksumuse või tasu protsendiga pakkumused pidid saama proportsionaalselt vähem punkte, mis arvestati valemi järgi, kus madalaima pakutud maksumuse või tasu protsendi ja hinnatava pakkumuse maksumuse või tasu protsendi jagatis korrutati kriteeriumi väärtuspunktide maksimumarvuga. Kokkuvõttes tuli edukaks tunnistada pakkumus, mis saab kõigi hindamise kriteeriumide alusel kõige rohkem väärtuspunkte. PEE p 6.10 kohaselt pole pakkujal lubatud esitada tingimuslikku pakkumust ega tingimusi, mis ei tulene hanketeatest ja pakkumuse esitamise ettepanekust ning nende lisadest. Kaebuse esitajate ühispakkumuste, nii põhi- kui alternatiivse pakkumuse, vastuolu p-dega 2, 4.1, 6.4, 6.10 ja tehnilise kirjelduse PEE lk-l 16 asuva p-ga 7 nähti selles, et piletimüügitehingute (käive) pealt makstava tasu protsent (mis oli p-s 10.2.2 toodud hindamiskriteeriumi rakendamise aluseks) oli esitatud miinusmärgiga (-0,01%). Hankija, vaidlustuskomisjon ja halduskohus leiavad kokkuvõtlikult, et pakkumused olid PEE pdega 2 ja 4.1 vastuolus seepärast, et olid müüdava asja ja selle juurde kuuluvate teenuste osas vastuolus PEE lisas 1 toodud tehnilise kirjeldusega, mille kohaselt müüja kohustub esitama ostjatele kuu piletitulemi kogumise eest ettenähtud teenustasu arve, PEE p-ga 6.4 seepärast, et selle kohaselt on piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent ostjate poolt müüjale makstava tasu protsent, PEE p-ga 6.10 seepärast, et pakkumustes olid tingimused, mille kohaselt vastuolus PEE p-ga 6.4 maksavad müüjad tasu ostjale, ja PEE p-ga 11.4, mille kohaselt esitab müüja arved ostjatele. 16
(19)3-11-1452 Halduskohus nõustus eelviidatud seisukohtadega, leides lisaks, et pakkumused on vastuolus PEE p-ga 6.4.3, millest tuleneb, et pakkumuse ühikuhinnad (fikseeritud tasu) ja piletimüügitehingute pealt makstav tasuprotsent on lõplikud ja kehtivad kogu lepinguperioodi jooksul, kui aga müüja hakkaks käibe pealt ostjale tegema tagasimakseid, siis vähendataks jooksvalt fikseeritud tasu makset. Samuti arvas halduskohus, et hankija sooviks ei saanud olla käibe pealt tasu maksmine müüjalt ostjale, kuna see ei oleks kooskõlas hankija huvidega, sest hankija huviks on ilmselgelt saada hästi toimiv ja suure käibega piletisüsteem ning saavutatava käibe pealt protsendina tasu maksmine peab stimuleerima pakkujat arendama ja töös hoidma võimalikult head süsteemi.
  1. Vaidlus on seega küsimuses, kas PEE kohaselt oli lubatud ostetava piletimüügisüsteemi ja selle juurde kuuluvate teenuste hinna pakkumine selliselt, et tasu üks element (piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent) on miinusmärgiga, mis sisuliselt tähendab seda, et selles osas on tasumine võrreldes tavapärasega ümber pööratud – seda tasu ostetud asja ja teenuste eest maksab ostjale müüja. Vaidlus on tekkinud sellest, et PEE otseselt tasu alampiiri määravat sätet ei sisalda. Samas on PEE-s tasu maksmise korda ja tasuprotsenti defineerivad sätted sõnastatud lähtuvalt eeldusest, et pakutav tasu protsent ei ole negatiivne ning tasu maksmine toimub ostjalt müüjale.
  2. Ringkonnakohus leiab, et PEE-d tuleb käsitleda lähtuvalt TsÜS § 75 lg-s 1 sätestatud kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest, sest dialoogis osalenud taotlejale

§-s 64 alusel esitatud pakkumuse esitamise ettepaneku näol on tegemist kindlale isikule suunatud tahteavaldusega TsÜS § 75 lg 1 mõttes.

  1. TsÜS § 75 lg 1 ls 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Hankija väidab, et tema tahe ei olnud aktsepteerida pakkumust, kus piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent esitataks miinusmärgiga. PEE selline tõlgendamine on võimalik, kui kaebuse esitajad tahteavalduste saajana sellist hankija tahet teadsid või pidid teadma. Käesolevas asjas ei ole selliseid tõendeid, mille alusel saab väita, et kaebuse esitajad tegelikult hankija sellist tahet teadsid.
  2. Järelikult tuleb hinnata, kas kaebuse esitajad sellist tahet pidid teadma. Lähtuda tuleb sellest, mis võimalused olid kaebuse esitajatel antud juhtumi asjaoludel hankija sellist tahet teada saada ja kas nad näitasid üles oodatavat hoolsust hankija tahtele vastava arusaamise suhtes. VÕS § 15 lg 4 kohaselt juhul, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. PEE põhjal pidi kaebuse esitajatel tekkima tõsine kahtlus, kas hankija soovile ikka vastab pakkumus, kus piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent esitataks miinusmärgiga. PEE p 6.4 ja PEE lisaks oleva tehnilise kirjelduse sätted, mis käsitlevad ostja ja müüja vahelist arveldamist (lk p 7) näitavad esiteks selgelt, et hankija ei arvestanud PEE koostamisel sellise pakkumuse esitamise võimalusega. Vastupidi, PEE põhjal pidi tekkima arusaam, et selline tingimus ei vasta hankija tahtele. Hanke esemeks oleva asja (piletimüügisüsteem) ja sellega seotud teenuste (süsteemi käikuandmiseks ja kasutamiseks vajalikud tarkvara arendamis-, häälestus-, katsetus ja seadistustööd ja haldus-, hooldus- ja garantiiteenus) eest tasumine oli reguleeritud selliselt, et lisaks fikseeritud maksele tuli tasu maksta ka hilisema regulaarse maksena piletimüügitehingute (käibe) pealt (vt PEE p 11.3). Selle põhjal võib ära tunda hankija huvi korralda17

(19)3-11-1452 da teenuse eest tasumine selliselt, et müüja on huvitatud asja ja teenuste võimalikult heast kvaliteedist, mis peaks väljenduma süsteemi laias kasutuses ühistranspordi tarbijate poolt, mis suurendab müüja sissetulekuid. Samuti nähtub PEE p-s 10.2.2 toodud hindamissüsteemist, et selle väljatöötamisel ei arvestatud võimalusega hinnatava tasu näitamisega negatiivse protsendina. Valemi rakendamisel annab miinusnäitaja kasutamine pakkumuse esitajale ebaproportsionaalselt suure eelise miinusnäitajat mittekasutava pakkumuse esitaja ees ka olukorras, kus pakkumused on suhteliselt lähedase väärtusega (0,01% ja -0,01%), mis võimendub oluliselt ka p-s 10.2.2 reguleeritud kriteeriumi olulise kaalu tõttu (max 55 väärtuspunkti) võrreldes p-s 10.2.1 reguleeritud kriteeriumiga (fikseeritud maksumus, max 25 väärtuspunkti). Sellises olukorras oli elementaarne hoolsusnõue kasutada enne sellise pakkumuse tegemist, nagu tegid kaebuse esitajad,

§ 56lg-s 1 ja PEE p-s 5 sätestatud võimalust küsida PEE kohta selgitusi.

Sellise selgituse küsimata jätmine on kvalifitseeritav raske hooletusena. Kaebuse esitajad võtsid sellega endale riski, et nende pakkumus ei vasta sellele, kuidas hankija tõlgendab PEE-d. Seega tuleb PEE-d tõlgendada viisil, nagu teeb seda hankija, et lubatud ei ole ostetava piletimüügisüsteemi ja selle juurde kuuluvate teenuste hinna pakkumine selliselt, et tasu üks element (piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsent) on miinusmärgiga. 18. Hoolsuskohustuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, kas tahteavalduse saaja on arusaamisalternatiivide vahel valides käitunud heauskselt. Hankemenetluses laieneb menetlusosalistele, sh pakkumuse esitajatele, ka TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud kohustus käituda heas usus. See kohustus hõlmab ka keelu kuritarvitada oma õigusi, sh teostada oma õigusi teise poole huve arvestamata. Kaebuse esitajad väidavad, et hankija on tagantjärgi pärast avastust, et ta ei ole alusdokumentides hindamiskriteeriumide rakendamiseks valemi kehtestamisel kõikide lubatud võimalustega osanud arvestada, asunud kunstlikult tuletama alampiiri PEE arvelduskorda reguleerivatest punktidest. Soovides ära kasutada asjaolu, et antud küsimuses läbi mõtlemata PEE jättis kaebuse esitajate arvates neile sellise pakkumuse esitamise võimaluse, kavatsesid kaebuse esitajad miinusnäitajaga opereerides saada oma pakkumustele hankija ja teiste pakkujate huve kahjustades ebaproportsionaalset eelist. Seda ilmestab põhipakkumuse lk 45-53 esitatud pakkumuse esitajate „nägemus hindamiskriteeriumide rakendamise osas hüpoteetilise konkurendi poolt esitatud pakkumuse kriteeriumide väärtuste suhtes“, mille kohaselt nad peaksid endale saama piletimüügitehingute (käibe) pealt makstava tasu protsendi -0,01 tõttu eelise 3,3 miljonit eurot odavama fikseeritud maksumusega pakkumuse teinud ja piletimüügitehingute (käibe) pealt 0,01%-list tasu küsiva konkurendi ees. See kinnitab hankija väidet, et kaebuse esitajad hoidusid teadlikult hankijalt selgituse küsimisest

§ 56lg 1 ja PEE p 5 alusel.

19. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega selles, nagu pidanuks halduskohus kaebuste osas hankija 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 peale lõpetama vaidlustuskomisjoni 03.06.2011 otsusega nr 96-11/118624 selle käskkirja kehtetuks tunnistamise tõttu haldusasja menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt lõpetatakse asjas menetlus mh, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kehtiva HKMS § 24 lg 1 p-ga 4 analoogilise sisuga säte sisaldus varem sama lõike p-s 3, mille tõlgendamisel on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-36-02 asunud seisukohale, et sättes peetakse silmas olukorda, kus haldusorgan tunnistab vaidlusaluse haldusakti kehtetuks seoses kaebuse 18

(19)3-11-1452 õigeksvõtuga või tunnistades haldusakti õigusvastasust. Kaebuse esitaja vaidlustatud hankija 21.04.2011 käskkirja nr 1.-1/11/90 ei tunnistanud kehtetuks hankija ise, vaid vaidlustuskomisjon. Kui kaebuse esitajal puudub kaebeõigus vaidlustatud haldusakti suhtes ja haldusorgan kaebusega ei nõustu, puudub alus HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaldamiseks vaatamata sellele, et vaidlustatud haldusakt muus menetluses õigusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistatakse.
  1. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus lõppkokkuvõttes halduskohtu otsusega, leides, et kaebuse esitajate pakkumuste tagasilükkamine oli õige. Kuna miinusmärgiga protsendi pakkumine muutis nii põhi- kui alternatiivpakkumise mittevastavaks, ei ole enam tarvis hinnata menetlusosaliste väiteid alternatiivpakkumuse teiste puuduste kohta. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
  2. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jääb HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamata ka apellantide taotlus apellatsiooniastme menetluskulude (riigilõiv summas 1291,01 eurot ja esindajatasu summas 1524,34 eurot) väljamõistmiseks. Muud menetlusosalised ei ole apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitanud. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.