KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 18 lg 5, Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ja kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus nr 284) § 4 lg 1 ja Tallinna Linnavolikogu
3. veebruari
4. a määruse nr 4 „Tallinna Haridusameti põhimäärus“ § 8 lg 2 p 2 alusel. Käskkirja põhjenduste kohaselt puudub Tallinna Haridusametil võimalus õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kui täitmata on

§ 18

lg 5 tingimused.

§ 18

lg 5 kohaselt on riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele õigus isikul, kes on enne 2009. aasta 1. juulit lõpetanud õppe

§ 15

lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus; olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud; esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus.

1. I. Y esitas
2. septembril
3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Haridusameti
4. augusti
5. a käskkirja tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: Vaidlustatud otsus ja selle aluseks olev seadusesäte („Riigi
6. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ (edaspidi Lisaeelarve seadus) § 22) on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 10 ning tuleks seetõttu kohaldamata jätta. Kuni
7. juulini
8. a kehtinud

§ 18

lg 5 sätestas, et isikul, kes lõpetas õppe sama seaduse § 15 lg-tes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalikõigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. 18. juunil 2009. a vastu võetud Lisaeelarve seaduse §-ga 22 tehti

-s muudatused. Pärast

1. juulit
2. a kehtiv

§ 18lg 5 redaktsioon sätestab, et isikul, kes enne 2009.

aasta

1. juulit on lõpetanud õppe sama seaduse § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kaebaja töötab Haabersti Vene Gümnaasiumis alates
2. aastast.
3. aastal otsustas ta jätkata õpinguid ning asus õppima Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Eriala valikul ja õppimise jätkamisel oli üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ja teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt

§ 18lg 5 redaktsiooni järgi, mis kehtis 1. septembrist 2004. a (erialavaliku tegemise ajal) kuni 6. juulini 2009. a. Selle redaktsiooni järgi kustutab 2

§ 18lg-t 5.

Kuna kaebaja taotluse lahendamisel tugineti

§ 18

lg-le 5, mitte Lisaeelarve seaduse § 22 lg-le 8, ei ole see säte asjassepuutuv.

§ 18

lg 5 kohaselt saab taotluse õppelaenu kustutamise alustamiseks rahuldada siis, kui täidetud on kõik viidatud sättes märgitud tingimused. Vaidlust pole selles, et kaebajal on 12kuuline kohaliku omavalitsuse asutuses töötamise staaž. Samuti on kaebaja esitanud õppelaenulepingu ja lõpetanud seoses õppekava täitmisega täies mahus Tallinna Ülikooli, mis 3

§ 15lg 1 p-s 1 sätestatuks (avalik-õiguslik ülikool).

Õppelaenu kustutamiseks peab aga isik olema õppeasutuse lõpetanud enne

1. juulit
2. a. Kaebaja lõpetas õpingud Tallinna Ülikoolis alles
3. a veebruaris, mistõttu ei saanud ta taotlust õppelaenu põhiosa kustutamiseks esitada enne
4. a
5. juulit. Taotlus esitatigi alles
6. juulil
7. a. Taotlust ei saanud rahuldada, kuna selle esitamise ajal kehtinud

§ 18lg 5 tingimused ei olnud täidetud.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema taotluse rahuldamata jätmisega on rikutud õiguspärast ootust. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-6-02 (p 18) saab järeldada, et õiguste realiseerimisena antud juhul tuleb käsitada olukorda, kus isik on esitanud taotluse alustada õppelaenu kustutamist, taotlus on rahuldatud ja õppelaenu kustutamist alustatud. Teisisõnu, õiguskindlus ei teki mitte kõrgkooli õppima asumisel, vaid pärast õppelaenu kustutamise taotluse rahuldamist. Tõlgendus, et isikul tekib õigus õppelaenu kustutamisele juba õppima asumisel, võimaldaks järeldada, et isik on asunud õppima eesmärgiga võtta õppelaenu ja lootnud, et laenu tasub riik. Õppima asumisel ei saa isik ega ka riik olla kindlad, et õppekava täidetakse ning asutakse tööle sellisel kohal, kus saab taotleda õppelaenu põhiosa osamaksete kustutamist riigi poolt. Õppelaenu kustutamise õigus tekib alles pärast kooli lõpetamist. Ilmselt pole kuni 1. juulini 2009. a kehtinud regulatsiooni eesmärk isikute eest valiku tegemine, kuhu õppima minna, vaid see, et õppimise lõpetanud asuksid tööle riigi jaoks vajalikel töökohtadel. Majanduslikust aspektist on õppelaenu kustutamise eesmärk tõenäoliselt see, et laenu kustutamisel tagab riik palkade konkurentsivõime erasektoriga. Samas on üldteada, et arvestades üldist majanduslangust enne 1. juulit 2009. a, mil

§ 18

lg-t 5 muudeti, on kohalikus omavalitsuses töötavate isikute ja riigiteenistujate palk võrreldes erasektoriga vähenenud vähem ja seetõttu puudub ka vajadus kustutada ametnike õppelaenu põhiosa. Lisaks on riik kehtestanud mitmeid programme, mille kaudu kõrgkooli lõpetanute tööle asumist täiendavalt finantseeritakse. Õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleks olukord, kus riik juba tasub isiku eest õppelaenu põhiosa osamakseid, kuid keeldub edaspidistest maksetest. Antud juhul sellist situatsiooni ei esine. Samal põhjusel ei saa nõustuda väitega, et

muudatuste tegemise ja nende jõustumise vaheline periood oli liialt lühike.

muutmisel ei muutunud õppelaenu põhiosa kustutamise tingimused, vaid määrati üksnes tähtaeg, mille jooksul tuleb taotlus esitada, kui õigustatud isik ei olnud mingil põhjusel seda teinud, kuid soovib siiski teha. Kuna õppelaenu kustutamiseks tuleb esitada lühike tüüptaotlus, on

muudatuste jõustumiseks määratud tähtaeg piisav, et kustutamiseks õigust omav isik saanuks taotluse esitada. Kaebusele lisatud õppelaenulepingust nähtuvalt ei anta õppelaenu ühekordse maksena, vaid osade kaupa igal õppeaastal. Kuna muudatused jõustusid

1. juulil
2. a ja kaebaja lõpetas ülikooli
3. a veebruaris, saanuks ta 2009/2010 õppeaastal jätta laenu võtmata ja sellega laenu suurust vähendada.
4. Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja poolt õppelaenu kustutamise taotluse esitamise ja vaidlustatud käskkirja andmise ajal reguleeris õppelaenu tagasimaksmist

.

1. juulil
2. a jõustusid

muudatused, mille kohaselt oli isikul võimalik taotleda õppelaenu kustutamist kas 1)

§ 18

lg 5 alusel ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras või 2) kuni

1. a
2. septembrini kehtinud Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 361 lg 6 alusel ning enne

jõustumist kehtinud ning õppelaenu lepinguga kehtestatud tingimustel ja korras juhul, kui isiku õppelaenuleping oli sõlmitud enne

jõustumist ning isik oli esitanud taotluse õppelaenu kustutamiseks ning tõendid eksmatrikuleerimise kohta seoses õppekava täies mahus täitmisega enne 2009. a 1. juulit (

§ 30

lg-d 1 ja 2).

jõustus

1. septembril
2. a. Kaebaja sõlmis õppelaenulepingu
3. septembril
4. a pärast

jõustumist ning lepingut muudeti 2006. 4

§ 18

lg-s 5 sätestatud tingimustele; 2) vaidlus puudub selle üle, et kaebaja ei vastanud

§ 18

lg-s 5 sätestatud tingimustele, sest ta esitas taotluse õppelaenu kustutamiseks alles

1. a juulis ning ta eksmatrikuleeriti
2. veebruaril
3. a seoses bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekava täitmisega täies mahus – seega pärast
4. a; 3)

§ 18

lg-s 5 ja § 30 lg-s 2 sätestatud piirang, mis võimaldas õppelaenu kustutada vaid juhul, kui vastav taotlus oli esitatud enne

1. juulit
2. a ning isik eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega enne
3. juulit
4. a, hakkas kehtima seoses Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ja jõustumisega. Selle seaduse §-ga 22 muudeti muuhulgas eeltoodud sätteid, mis Lisaeelarve seaduse § 23 järgi jõustusid
5. juulil
6. a. Puudub vaidlus, et Lisaeelarve seadusega muudatuste tegemata jätmise korral oleks kaebaja täitnud
7. a veebruari seisuga kõik

§ 18

lg-st 5 tulenevad õppelaenu kustutamiseks vajalikud kriteeriumid, mis oleks võimaldanud tal esitada taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks. Enne 1. juulit 2009. a kehtinud redaktsioonis ei kehtestanud

§ 18lg 5 piiranguid kriteeriumide täitmise tähtaja suhtes.

Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3

§ 18

lg 5 muutmine välistas kaebaja õppelaenu kustutamise; 4) kaebaja hinnangul on Lisaeelarve seaduse § 22 lg 8 vastuolus PS §-ga 10, sest rikutakse kaebaja õiguspärast ootust. Kohus nõustub vastustajaga, et Lisaeelarve seadus ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, sest kaebaja taotluse rahuldamisest keelduti

§ 18lg 5, mitte Lisaeelarve seaduse alusel.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 pidi vastustaja lähtuma taotluse lahendamisel kehtivast

§ 18lg-st 5 ning selle alusel antud Määrusest nr 284.

Määruse nr 284 §-s 4 on ammendavalt loetletud õppelaenu kustutamise tingimused, mis sisuliselt kattuvad

§ 18lg-s 5 toodutega.

Seega tuleb kohtul võtta seisukoht, kas

§ 18lg 5 (alates 1.

juulist

1. a jõustunud redaktsioonis) ning Määruse nr 284 § 4 lg 1 (alates
2. augustist
3. a jõustunud redaktsioonis) on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Kohtu hinnangul ei ole need sätted vastuolus PS §-ga järgnevatel põhjustel; 5) Lisaeelarve seaduse eelnõu (511 SE) seletuskirja kohaselt oli

§ 18

lg-s 5 sätestatud soodustuse andmise eesmärgiks huvi suurendamine teatud asutustes töötamise vastu, kuid tööturu tänases olukorras ei täida nimetatud säte oma algset eesmärki ning sellest on kujunenud teatud osa õppelaenu võtnud isikute hüve, mis seab põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda õppelaenu mittevõtnud isikud, muude isikute juures töötavad õppelaenu võtnud isikud või õppelaenu võtnud isikud, kellel üldse puudub töö. Seletuskirja järgi oleks riigi tagatud õppelaenu tagasimaksmata osa riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamine alates

1. juulist
2. a vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle või teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelarve vahenditest. Selline väide ei oleks seletuskirja järgi aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenukustutamist riigieelarve vahenditest. Seletuskirja kohaselt omandatakse haridust siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nn suunamine riigitööle) või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Lisaks tuleb eelnõu seletuskirja koostajate 5

järgi varem kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Kaebaja saanuks asuda oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles pärast 5. veebruari 2010. a. Sel ajal kehtisid aga

ja Määrus nr 284 juba uues redaktsioonis, mis välistasid kaebaja õiguste realiseerimise ning seega ka õiguspärase ootuse tekkimise. Kaebaja ei saanud õppima asumisel ning õppelaenulepingu sõlmimisel kindlalt ette näha, et tal tekib tulevikus õigus õppelaenu hüvitamiseks, kuna ta täidab kõik seaduses sätestatud kriteeriumid. Kaebajal ei olnud Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal

-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaebaja väitega analoogia kohta tema ja Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-87-09 käsitletud asja vahel. Riigikohtu asjas nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (p 14); 7) pingelise riigieelarve olukorras esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenude kustutamise lõpetamiseks.

1. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et
2. a riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata.
3. a riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud Rahandusministeeriumi
4. a suvine majandusprognoos, mis eeldas
5. aastaks 2,6%-list majanduskasvu.
6. a lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb
7. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et
8. a riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses (vt „Riigi
9. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ eelnõu 432 SE seletuskirja Riigikogu kodulehel). Eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning muude kulude kärpimise kaudu. Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid PS-ga kooskõlas olevaks (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-8-09, p 105). Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas riik oleks pidanud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valima riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahendustee. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohus, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandus- ja eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum (p 109). Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud; 6

§ 18

lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Kuna kaebaja eksmatrikuleeriti alles

1. veebruaril
2. a, jäi talle piisavalt aega finantsiliste ümberkorralduste planeerimiseks; MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. I Y apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Lisaeelarve seadus ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. On õige, et taotluse rahuldamisest keelduti

§ 18lg 5 alusel, kuid seda sätet muudeti Lisaeelarve seaduse §-ga 22.

Kaebaja soovis oma kaebusega tõendada, et säte, mille kohaselt on õppelaenu kustutamisele õigus ainult isikul, kes enne 2009. a 1. juulit on lõpetanud õppe

§ 15

lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse enne

1. a
2. juulit, on vastuolus PS-ga ja rikub õiguspärast ootust. Riigikohus on leidnud, et üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on õiguspärase ootuse printsiip – igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Seega pidi kohus kontrollima nimetatud sätte PS-le vastavust, mida kohus aga ei teinud; 2) kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et

§ 18lg 5 vastuolu PS §-ga 10 puudub.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Väidetavalt ei riku

õiguspärast ootust, sest kaebaja ei saanud õppima asumisel ja laenulepingu sõlmimisel kindlalt ette näha, et tal tekib tulevikus õigus õppelaenu hüvitamiseks, kuna ta täidab kõik seaduses sätestatud kriteeriumid. Kohus leidis, et kaebaja õiguspärane ootus tekib üksnes pärast õppe lõpetamist ja eksmatrikuleerimist. Kaebaja kohtuga ei nõustu. Arvesse pole võetud seda, et õppe alustamisel kaebaja juba töötas koolis, millega oli üks olulistest tingimustest täidetud. Erinevalt kohtust ei nõustu kaebaja Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas toodud seisukohaga, et isiku õiguspärase ootuse riivest saab rääkida juhul, kui haridust on mindud omandama vaid õppelaenu hüvitise saamiseks. Kaebaja kordab, et õppelaenu hüvitisel on oluline osa hetkel, mil inimene teeb oma majanduslikud kaalutlused. Kaebaja tegi enam kui kuue aasta jooksul olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadusele kustutada tingimuste täitmisel õppelaen. Kuna kaebajal oli juba haridus ja ta töötas koolis, oli õppelaenu kustutamisel oluline osa otsuses, kas õppimist jätkata ja kuidas seda finantseerida. Muudatusel on negatiivne mõju, sest kaebaja jääb ilma sellest, mida eeldas õppimise jätkamise valikut tehes. Kaebaja kordab väiteid, et abinõu pole vajalik ega mõõdukas, samuti et seaduse väljakuulutamise ning selles sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäänud aeg ei olnud kohanemiseks ja finantsiliste ressursside ümberkorraldamiseks piisav. Riigikohtu praktikast lähtudes on alust väita, et kaebaja õiguspärane ootus tekkis nimelt õppelaenulepingu sõlmimisel. Kaebaja on jätkuvalt 7

§ 18lg-st 5.

HMS § 54 ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. 8. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema taotluse rahuldamata jätmisega on rikutud õiguspärast ootust. Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-6-02, 3-4-1-20-04 ja III-4/A-5/94 viidates märgib vastustaja, et Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ei olnud kaebajal veel

-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist; 2) Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-20-02 viidates märgib vastustaja, et riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riik toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitiline otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Vastustaja ei leia, et õppelaenu kustutamise võimaluse puudumine võis panna kaebaja sedavõrd halba olukorda, et üldistes huvides tehtud kärped oleksid vastuolus PS-ga; 3) õiguspärase ootuse põhimõtte sisuks ei ole eeldus, et igasugune õigusnorm ja sellest tulenevad õigused ja vabadused jäävad tähtajatult kehtima. Õppelaen on ikkagi eelkõige laen, mitte riigipoolne toetus, hüvitis või preemia kooliskäimise eest. Õppelaen, nagu iga teine laen, tuleb tagasi maksta. Seepärast tuleb ka õppelaenu võtmisel endalt küsida, mis on laenamise tegelik eesmärk. Õppelaenu võtmise eesmärk saab olla vaid õpingutega seotud kulutuste katmine, mida muul viisil ei ole võimalik teha; 4) halduskohus märkis õigesti, et Lisaeelarve seadus ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, sest taotluse rahuldamisest keelduti

§ 18lg 5, mitte Lisaeelarve seaduse alusel.

1. Kirjalikus menetluses täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised avaldusi ja seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. 11.

jõustus

1. septembril
2. a.

§ 18

lg 5 sätestas: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku 8

§ 40

lg-le 2 jõustusid

§-d 15-24 (seega ka § 18 lg 5)

1. septembril
2. a. Säte kehtis sellises redaktsioonis kuni
3. novembrini
4. a. Alates
5. novembrist
6. a kehtis

§ 18

lg 5 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ 18. juunil 2009. a vastu võetud Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3

§ 18lg-t 5 muudeti ja see sõnastati järgmiselt: “Isikul, kes enne 2009.

aasta 1. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Vastavalt Lisaeelarve seaduse § 23 lg-le 2 jõustus muuhulgas selle seaduse § 22 punkt 3 2009. aasta 1. juulil. Määruse nr 284 § 4 lg 1 kehtis alates määruse jõustumisest 1. septembril 2004. a kuni selle muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2009. a määrusega nr 136 (jõustus 7. augustil 2009.

1. a)järgmises redaktsioonis: “Õppelaenu saanud ja pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse teenistusse või tööle või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle asunud isiku riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutab nimetatud ametiasutus või isik.“ Määruse nr 284 § 4 lg 2 sätestas alates määruse jõustumisest kuni 22. oktoobrini 2005. a järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud. Õppelaenu kustutamine nimetatud asutuse või isiku poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“ Alates 23. oktoobrist 2005. a kuni muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2009. a määrusega nr 136 (jõustus 7. augustil 2009.
2. a)sätestas Määruse nr 284 § 4 lg 2 järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning laenusaaja on ametiasutusele või isikule esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus. Õppelaenu kustutamine lõikes 1 nimetatud asutuse poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“ 12. Kaebaja asus õppima ja võttis õppelaenu

§ 18lg 5 varasema redaktsiooni, mis ei sätestanud riigi tagatud õppelaenu kustutamisele ajalist piirangut, kehtivuse ajal, kuid lõpetas 9

§ 18

lg 5 muudatust, mis võimaldab õppelaenu kustutada vaid juhul, kui isik on eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega ja vastav taotlus on esitatud enne 2009. aasta 1. juulit. Kaebus ja apellatsioonkaebus tuginevad väidetele, et

§ 18

lg-t 5 muutev seadus on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Väidetavalt rikub seaduse muutmine õppima asunud ja õppelaenu võtnud kaebaja õiguspärast ootust soodustuse kehtima jäämisele ning õiguskindlust, sest seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäänud 4 tööpäeva pole piisav aeg muudatustega kohanemiseks ja finantsiliste ressursside ümberkorraldamiseks. 13. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja erinevalt halduskohtust, et

§ 18

lg-t 5 muutev säte (Lisaeelarve seaduse § 22 p 3) on asjassepuutuv säte, mille kooskõla PS-ga pidanuks kohus kontrollima. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ka Lisaeelarve seaduse § 22 p 3 on asjassepuutuv säte. Õigusakte muutvaid sätteid on pidanud asjassepuutuvaks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvekolleegium näiteks

1. septembri
2. a otsuses nr III-4/A5/94,
3. septembri
4. a otsuses nr 3-4-1-6-98,
5. märtsi
6. a otsuses nr 3-4-1-2-99 ja
7. oktoobri
8. a otsuses nr 3-4-1-11-
9. See tõdemus ei ole aga halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, sest kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus analüüsinud

§ 18

lg 5 muutmise kooskõla PS-ga ja halduskohtu seisukohaga, et vastuolu PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega puudub, ringkonnakohus nõustub.

1. Ringkonnakohus osutab, et kohtud on varem lahendanud sarnaste asjaoludega vaidlusi, kus enne
2. a
3. juulit õppima asunud ja õppelaenu võtnud, kuid pärast

§ 18

lg 5 muutmist õpingud lõpetanud ja õppelaenu kustutamise taotluse esitanud isikud on tuginenud kaebustes muuhulgas väitele seadusemuudatuse vastuolu kohta PS §-ga

1. Kaebused on jäetud rahuldamata näiteks jõustunud Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega nr 3-10-1433 ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega nr 3-10-2666 (Riigikohtu
6. septembri
7. a määrusega nr 7-1-3-291-11 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata). Mõneti sarnane on ka Tallinna Ringkonnakohtu
8. juuni
9. a otsuses nr 3-09-2619 käsitletud juhtum, ehkki see puudutas Lisaeelarve seaduse § 22 punkti 4, millega tunnistati kehtetuks kuni 5-aastast last kasvatavale vanemale õppelaenu osalise kustutamise õiguse sätestanud

§ 18lg 51 (Riigikohtu 22.

novembri

1. a määrusega nr 3-7-1-3-434 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata).
2. Ringkonnakohus jääb oma
3. mai
4. a otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Nagu viidatud lahendis, nõustub ringkonnakohus ka käesoleval juhul kaebajaga selles, et tal oli tekkinud õiguspärane ootus õppelaenu kustutamisele. Kaebaja oli soodustuse andmist kehtestava

regulatsiooni muutmise ajaks õppinud kõrgkoolis juba aastaid, täitnud valdava osa õppekavast ja võtnud valdava osa õppelaenust.

1. Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuulub ka õiguspärase ootuse põhimõte. Riigikohus selgitas
2. detsembri
3. a otsuse nr 3-4-1-20-04 p-s 13, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu 10

§ 18

lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. 20. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu need jäävad HKMS § 93 lg 1 alusel poolte endi kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 11