Obsah (10)

§ 4§ 26§ 22§ 5§ 2§ 37§ 23§ 3§ 14§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2011.a Tallinn Haldusasja number 3-11-1015 Haldusasi AS KONESKO kaebus Keskko

) § 5 lg 1 ja lg 4, § 22 p 6 ja § 23 (tl 52-57).

1. AS KONESKO esitas keskkonnaministrile Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatise nr 611/25910-8 peale vaide, mille keskkonnaminister jättis 23.03.2011 vaideotsusega nr 1-8/1005-6 rahuldamata (tl 58-74).
2. AS KONESKO esitas 21.04.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatise nr 6-11/25910-8 tühistamiseks osas, millega määrati saastetasu 20kordses määras so summas 128 670,85 krooni / 8223,57 eurot. Kohus võttis kaebuse 10.05.2011 määrusega menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
3. Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatise nr 6-11/25910-8 sisuks on
4. aasta saastetasu kõrgendatud määras summas 8656,39 eurot, kusjuures vastav tasu on 100% arvestatud kõrgendatud määra alusel. Sellest summast 19/20 so normaalmäära ületav summa 128 670,85 krooni / 8223,57 eurot on õigusvastane.
5. Kaebaja leiab, et kõrgendatud maksumäära kohaldamine oleks antud juhul AS KONESKO topeltkaristamine. AS-i KONESKO on väärteoasjades nr 10/05004308 ja nr 10/05010909 karistatud kokku 44 000 krooniga (17 000 krooni
6. a ja 27 000 krooni
7. a). Märgitud asjaolu ei ole kohtueelses menetluses Keskkonnainspektsiooni ega Keskkonnaameti poolt sisulist käsitlemist leidnud. Samas ka Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisele nr 6-11 /25910-8 lisatud Keskkonnaameti põhjendused ei ole vastavas osas õiguspärased ega anna vastust küsimusele, kuidas saaks keskkonnatasude seaduse regulatsioon prevaleerida põhiseadusest ja karistusseadustikust tulenevate üldprintsiipide üle. Keskkonnaamet leiab viidates keskkonnatasude seaduse seletuskirjale, et tegemist ei olegi karistamisega.
8. Kaebaja leiab, et kui kõrgendatud keskkonnatasude eesmärgiks on

§ 4

lg 1 kohaselt vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju, siis ei ole kõrgendatud määras keskkonnatasu nõudmine AS-ilt KONESKO kuidagi õiguspärane. Kaebaja on juba ammu saanud vastava loa ja tasunud ning tasub ka edaspidi nõutavaid keskkonnatasusid, tema suhtes puudub igasugune vajadus mõjutada teda kõrgendatud keskkonnatasu määra läbi käituma kuidagi teisiti, kui ta käesoleval hetkel käitub. Hetkest, kui AS KONESKO sai teada vastava loa vajadusest, asus ta koheselt aktiivselt selles suunas tegutsema. Järelikult ei täida kõrgendatud tasumäära kohaldamine AS KONESKO suhtes Keskkonnaameti põhjendustes esile toodud eesmärke.

1. Riigikohtu 17.03.2005 lahendis nr 3-3-1-3-05 on selgitatud, et erandlikel juhtudel võib saastetasul olla ka karistuslik iseloom. Käesoleval juhul ongi tegemist sellise juhuga, sest antud juhul ei saa olla tegemist AS KONESKO mõjutamisega vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. 2
2. Arvestatav ei ole Keskkonnaameti väide, et keskkonnatasude seaduses ja selle seletuskirjas ei ole sätestatud kõrgendatud määra rakendamisel erandeid. Õigusühiskonnas ei ole võimalik lähtuda kitsalt vaid ühest seadusest, hüljates muud õigussüsteemi kuuluvad normid, nagu näiteks põhiseaduses ja karistusseadustikus sätestatud üldised karistusõiguslikud printsiibid. Põhiseaduse § 23 lg-st 2 tuleneb printsiip, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (ne bis in idem). KarS § 2 lg 3 sätestab üheselt, et ühe süüteo eest ei tohi kedagi karistada mitu korda. Oma 07.05.2007 lahendis nr 3-1-1-124-06 on Riigikohus KarS § 2 lg 3 osas selgitanud, et selle sätte sõnastusest lähtuvalt tuleb hindamisel, kas tegemist on mitu korda karistamisega, analüüsida just nimelt süüteokoosseisude omavahelist kattuvust. Oma 16.04.2007 lahendis nr 3-1-1-120-06 on Riigikohus topeltkaristamise keeldu analüüsides selgitanud, et „vajab otsustamist, millisel juhul on erinevate menetluste esemeks sama süütegu.” 11.

§ 26

lg-st 1 tuleneb, et kõrgendatud määra rakendamise eelduseks on saasteloa puudumine. Samas on vastava loa puudumine objektiivseks süüteo kooseisu tunnuseks ka väärteoasjades nr 10/05004308 ja nr 10/05010909, milles AS-i KONESKO karistati kokku 44 000 krooniga. AS KONESKO puhul seisnes väärteoasjas nr 10/05010909 tehtud otsusest tulenevalt süüteo objektiivne koosseis selles, et saasteaineid viidi keskkonda lubatust (so Keskkonnaministri 07.09.2004 määrusega nr 115 sätestatust) suuremas koguses ilma loata perioodil 10.12.2007 kuni 13.08.2009 (periood hõlmab ka

1. aasta). Märgituga rikuti välisõhu kaitse nõudeid, mis on VÕKS § 139 alusel karistatav tegu. Samas nõuab Keskkonnamet oma 12.01.2011 makseteatises nr 6-11 /25910-8 saastetasu kõrgendatud määras täpselt samal alusel, so viidates asjaolule, et
2. aastal puudus AS-il KONESKO saasteluba. Ka 14.04.2008 AS-le KONESKO väljastatud väärteootsuses nr 10/05004308 kajastus samasisuline väärteo koosseis, so saasteainete õhku heitmine ilma loata. Antud juhul on süütegude koosseisutunnused täiesti identsed, millest nähtuvalt on tegemist topeltkaristamisega hoolimata sellest, et formaalselt on karistamise aluseks olevad normid erinevad. Riigikohus oma 07.05.2007 lahendis nr 3-1-1-12406 leidnud, et sama süüteona tuleb KarS § 2 lg 3 tähenduses mõista ka olukordi, kus uus süüdistus kattub eelnevaga olulises ulatuses.
3. Keskkonnaministeeriumi peamiseks väiteks on see, et keskkonnatasude kõrgendatud määr ei olevat oma iseloomult karistuslik meede. AS KONESKO ei ole mitte kunagi väitnud, et keskkonnatasude kõrgendatud määr oleks oma olemuselt täies ulatuses karistuslik meede, vaid AS KONESKO väiteks on tuginedes Riigikohtu 17.03.2005 lahendile nr 3-3-1-3-05, et erandlikel juhtudel võib saastetasul olla ka karistuslik iseloom. Käesoleval juhul on tegemist sellise erandliku juhuga, kus AS-ile KONESKO määratud saastetasul on erandlikult karistuslik iseloom.
4. Nii Keskkonnaministeerium kui kaebaja viitavad ühele ja samale Riigikohtu 17.03.2005 lahendile nr 3-3-1-3-05, kus on analüüsitud saastetasu olemuse erinevaid tahke, milleks on eelkõige kahju ennetav iseloom, seejärel kahju heastav iseloom ning erandlikel juhtudel ka karistuslik iseloom. Üldjuhul on saastetasu ennetava iseloomuga, samas käesoleval juhul ei toimu mitte mingit kahju ennetamist, vaid vastavas kõrgendatud määras on kaebajale saastetasu määratud üksnes seetõttu, et tal puudus
5. aastal saasteluba, millest tulenevalt on tegemist ilmselge tagantjärele kohaldatava sanktsiooniga.
6. Keskkonnaministeerium toob tuginedes samale Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-3-05 välja, et saastetasul on heastav iseloom. Kõrgendatud saastetasumäära kohaldamine viitega kahju hüvitamisele saab olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui viidatud kahju on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. Käesoleval juhul ei eksisteeri mitte ühtegi tõendit ega isegi mitte ühegi isiku poolt esitatud väidet, et kaebajal
7. aastal saasteloa puudumine üldse oleks tekitanud mingit kahju – vastupidi, ka Keskkonnaministeerium möönab, et pole tuvastatud, milline oli saasteainete keskkonda heitmisega kaasnev ebasoodne mõju keskkonnale. 3 Ainetu on antud juhul ka Keskkonnaministeeriumi viide, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht oluliselt suurem – käesoleval juhul on kaebaja poolt esitatud väga selged arvutused ning puudub vaidlus saasteainete koguste osas. Järelikult puudub vastav teadmatuse ja kontrollimatuse moment, millele Keskkonnaministeerium suurema ohu motiveerimise osas püüab viidata.
8. Saastetasude määrad on eelduslikult välja arvutatud selliselt, et need kannaksid maksimaalselt hoomatava võimaliku kahju hüvitamise eesmärki. Vastav eesmärk on seega täidetav ka saastetasu normaalmääras tasumisel kaebaja poolt ning sellega on kaebaja ka kogu aeg nõus olnud. Kuna vaidlus puudub saasteainete koguste üle, siis keskkonnale ei saa potentsiaalne kahju olla kuidagi suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas kaebajal oli
9. aastal saasteluba või ei olnud. Kuna keskkonnale oli potentsiaalne mõju sama hoolimata loa olemasolust, siis on saastetasu heastava iseloomu eesmärk täidetud ka normaalmääras saastetasu maksmisel kaebaja poolt ning järelikult normaalmäära ületavas osas on juba tegemist ilmselgelt saastetasu karistusliku iseloomuga. Siinkohal ei oma tähtsust, et saastetasu ei ole oma põhiolemuselt karistuslik. Käesoleval juhul langevad saastetasu muud põhiolemuslikud elemendid ära ning alles jääbki vaid selle karistuslik funktsioon. Käesoleval juhul on vaieldamatult tegemist erandiga, kus saastetasul on karistuslik iseloom.
10. Ainetu on Keskkonnaministeeriumi väide, et keskkonnatasude seadus ei sisalda karistusnorme ning et keskkonnatasu menetlus ei ole süüteomenetlus. Tähtis ei ole normitehniline ja formaalne normide kvalifitseerimine ja süstematiseerimine, vaid õiguse subjektile osaks saav sanktsiooni efekt. Kaebaja jaoks ei ole mitte mingit vahet, et tegemist ei ole karistusega formaalses mõttes, tema jaoks on vastava summa tasumise kohustusel ikkagi karistuslik iseloom. VÕKS § 139 ja

§ 26lg 1 sätestatud ebaõigussisud on AS-i KONESKO tegevust arvestades kattuvad.

Märgitust lähtuvalt on AS KONESKO seisukohal, et väärteoasjades nr 10/05004308 ja nr 10/05010909 tehtud otsustega väljamõistetud trahvi tasumisega on

1. aasta keskkonnatasuga seonduv menetlus lõppenud. Käesoleval juhul soovitakse lisaks juba 44 000 krooniga karistamisele kaebaja karistust suurendada veel 128 670,85 krooni / 8223,57 euro võrra.
2. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka õiguskirjanduses märgitu. Erialakirjanduses on põhiseaduse § 23 lg 2 kommenteerides näiteks märgitud: „Põhimõte, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (edaspidi ladinakeelse nimetusega ne bis in idem), on seotud õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõttega: õiguskindluse põhimõttega ja põhimõttega, et konfliktsituatsioonis on esmatähtis materiaalne õiglus.” („Eesti Vabariigi põhiseaduse – kommenteeritud väljaanne”, kirjatus Juura 2002, lk 204). Märgitud lausest nähtub kaks olulist aspekti: esiteks peab olema tagatud ne bis in idem printsiibi kohaldamine subjekti õiguskindluse tagamiseks. Ka käesoleva vaidluse kronoloogiast nähtub, et talle määratud trahvide tasumisega luges kaebaja menetluse
3. aasta osas lõppenuks. Vastasel juhul poleks ta määratud karistustega nõustunud. Teine oluline aspekt on viitamine materiaalse õiguse ülimuslikkusele, mis kõrvaldab Keskkonnaministeeriumi formaalsed viited karistusnormide puudumisele keskkonnatasude seaduses. Isegi juhul, kui formaalselt ei olegi

§ 22

p 6 (kaebuses ekslikult märgitud lõige 6) mittekohaldamine võimalik, nagu kaebajale on väidetud kohtueelses menetluses, siis on selle mittekohaldamiseks käesoleval juhul olemas väga mõjuv põhjus, milleks on kaebajale ja teistele isikutele õiguskindluse tagamine analoogses olukorras. Arvestades saastetasu kahju hüvitamise funktsiooni täitumist ka normaalmääras saastetasu maksmisel, siis ei ole kaebaja varasemat karistamist arvestades temalt lisaks 44 000 kroonile veel 128 670,85 krooni / 8223,57 euro nõudmine kuidagi proportsionaalne tema rikkumisega. Samuti ei ole tema õiguste riivamise aluseks sisulise topeltkaristamisega ükski teine põhiõigus ega põhiseaduse printsiip. 18. Kui antud olukorras puudub haldusorganil kaalutlusõigus

§ 22

lg 6 kohaldamiseks või mittekohaldamiseks isegi juhul, kui

§ 22

p 6 kohaldamine rikub AS KONESKO põhiõigusi ning ne bis in idem printsiipi, siis on

§ 22p 6 sellises olukorras põhiseaduse vastane.

4 Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud HKMS) § 26 lg 9 sätestab, et halduskohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Seega kuigi vastustaja ei saanud oma väitel

§ 22punkti 6 kohaldamata jätta, on vastav õigus kohtul.

Käesoleval juhul on normaalmäära ületavas määras tegemist kaebaja suhtes saastetasu karistusõigusliku eesmärgi kohaldamisega, mida kinnitab nii preventiivse kui heastava eesmärgi puudumine 12.01.2011makseteatises nr 6-11/25910-8 väljendatud nõudes. Vastava nõude aluseks on asjaolu, et kaebaja poolt viidi 2008. aastal saasteaineid keskkonda lubatust suuremas koguses ilma loata. Kuna AS-le KONESKO on sama teo eest juba määratud väärteoasjas nr 10/05010909 trahv summas 27 000 krooni ja asjas nr 10/05004308 summas 17 000 krooni, siis vastava tasu nõudmisel kõrgendatud määras on tegemist kahekordse karistamisega, mis on vastuolus põhiseaduse § 23 lg 2 ja KarS § 2 lg 3.

§ 22

p 6 on seega vastuolus põhiseadusega, kuna seal puudub kaalutlusnorm, nagu väidab vastustaja. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Keskkonnaamet vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet on seisukohal, et makseteatis on kooskõlas kehtiva õigusega ning selle andmisel ei ole rikutud keskkonnatasude seaduse sätteid ning keskkonnatasude seaduse alusel kõrgendatud määras saastetasu rakendamine pärast väärteomenetluse läbiviimist ei ole vastuolus kaebuse esitaja poolt viidatud topeltkaristamise keelu põhimõttega.
2. Keskkonnatasu määramisel peab Keskkonnaamet kui keskkonnatasu määraja lähtuma kehtivatest õigusaktidest, mistõttu on makseteatis õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Keskkonnaameti makseteatis vastab nimetatud nõuetele ning selle väljastamisel on Keskkonnaamet lähtunud haldusmenetluse seaduses ja keskkonnatasude seaduses sätestatud haldusmenetluse läbiviimise reeglitest.
3. Keskkonnatasu määramist keskkonna kasutajale reguleerib keskkonnatasude seadus. Välisõhu kaitse seadus keskkonnatasudega seonduvaid küsimusi ei reguleeri. 12.01.2011 kehtinud

§ 5sätestas isikute ringi, kes on kohustatud keskkonnatasu maksma.

Sama paragrahv sätestab ka need isikud, kes on kohustatud tasuma keskkonnatasu kõrgendatud määras. Vastavalt

§ 5

lg 4 kui isik kasutab loodusvara, heidab keskkonda saasteaineid või kõrvaldab jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi. Sama põhimõte kõrgendatud keskkonnatasu määramise kohta on sätestatud ka

§ 22

punktis 6, mille kohaselt on keskkonnatasude kõrgendatud määras arvestamise aluseks, kui saasteaineid heidetakse keskkonda ilma loata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitajal aastal 2008 saasteluba puudus, seda on kinnitanud nii Keskkonnainspektsiooni läbiviidud uurimine väärteomenetluse nr 10/05004308 raames kui ka kaebuse esitaja ise, kuid vaatamata sellele toimus ettevõttes aastal 2008 tootmistegevus. Seega on tõendatud

§ 5

lg 1 ja 4 ning § 22 punktist 6 tulenevad kõrgendatud määras saastetasu maksmise alused, mille tasumäär tuleneb

§-st 23 ning Keskkonnaametil puudub pädevus kõrgendatud määras keskkonnatasu kohaldamata jätmiseks.

1. Põhiseaduse § 23 sätestab, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kaebuse esitaja leiab, et keskkonnatasude seadusest tuleneva kõrgendatud keskkonnatasu määra rakendamine olukorras kus isikut on väärteomenetluse raames karistatud loata tegevuse eest, on käsitletav topeltkaristamisena põhiseaduse mõistes. Keskkonnaamet sellega ei nõustu, kuna 5 keskkonnatasude seadusest tulenev kõrgendatud määras keskkonnatasu rakendamine ei ole karistusliku iseloomuga, vaid tegemist on tasuga keskkonna kasutamise eest. Keskkonnaamet küll möönab, et tõepoolest on muuhulgas kõrgendatud keskkonnatasu määramise aluseks loastamata tegevus, mis on samane VÕKS § 139 ja 1391, kuid Keskkonnaamet ei nõustu sellega, et VÕKS § 139 ja 1391 alusel väärteomenetluse raames karistamine välistab keskkonnatasude seaduse alusel kõrgendatud määras keskkonnatasu määramise ja tasumise. Vastupidi, väärteomenetluse raames selgitab Keskkonnainspektsioon välja, kas isiku tegevuseks oli saasteluba vajalik või mitte. Juhul, kui kaebuse esitaja oleks tegutsenud allpool saasteluba vajavat künnikogust, ei oleks ettevõte tegutsenud ka ilma välisõhu saasteloata. Seega on kõrgendatud määras keskkonnatasu määramiseks vajalik väärteomenetluse läbiviimine Keskkonnainspektsiooni poolt ning alles seejärel saab Keskkonnaamet määrata kõrgendatud määras keskkonnatasu.
2. Keskkonnaamet jääb oma makseteatise lisas 1 toodud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt, et välisõhu kaitse seaduse alusel väärteomenetluse raames isiku karistamine evib endas tõepoolest karistuslikku iseloomu, kuid keskkonnatasude seaduse alusel kõrgendatud määras keskkonnatasu nõudmine ja tasumine evib endas finantsõiguslikku iseloomu. Seega kõrgendatud määras saastetasu määramisel õiguserikkumist uuesti ei menetleta, vaid Keskkonnaamet määrab kõrgendatud määras keskkonnatasu juba Keskkonnainspektsiooni poolt läbi viidud väärteootsuse alusel. Sellisel kujul tuleneb kõrgendatud määras keskkonnatasu määramine väärteomenetlusest ja moodustab sellega oma olemuselt ühtse terviku ning see ei ole käsitletav topeltkaristamisena.
3. Keskkonnatasude kõrgendatud määr ei ole karistuslik meede. Keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse eeskätt keskkonnakaitse vajadusest (

§ 2

). Saateainete keskkonda heitmisel eeldab seadusandja ebasoodsa mõju teket keskkonnale ning saasteainete loata keskkonda viimisel on oht oluliselt suurem, kuna tegemist on saastusega, millega ei ole arvestatud. Olukorras, kus saasteaineid on keskkonda heidetud loa omamise nõuet eirates (antud juhul on kaebuse esitaja üle 2,5 aasta heitnud keskkonda saasteaineid ima nõutava saasteloata), on oht ebasoodsa mõju tekkeks eriti ilmne, kuna pole tuvastatud, milline oli saasteainete keskkonda heitmisega kaasnev ebasoodne mõju keskkonnale, sh võimalik kumulatiivne mõju keskkonnale. Saasteainete loata välisõhku heitmisega kaasnevad mõjud võivad ilmneda ka alles tulevikus. 25. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja väidetega selle kohta, et kaebuse esitaja puhul on tegemist sellise erandliku juhuga, kus temale määratud saastetasul on erandlikult karistuslik iseloom.

§ 4

lg 1 tulenevalt on keskkonnatasude rakendamise eesmärgiks muuhulgas vältida või vähendada saasteainete keskkonda heitmisega võimalikku kahju. Seega ei ole keskkonnatasude seaduse rakendamise eesmärgiks kahju tekkimine vaid eelduseks on vältida võimalikku kahju või seda võimalikku kahju vähendada. Ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kasutatakse keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Seega ei ole kahju tekkimine keskkonnatasu rakendamise aluseks, keskkonnatasu rakendamise aluseks on keskkonna kasutamine. Ka tavamääras keskkonnatasu tasumisel rakenduvad samad

§ 4tulenevad keskkonnatasu rakendamise eesmärgid.

Ei saa ju väita, et loastatud tegevuse korral makstaval keskkonnatasul on sanktsioneeriv iseloom ning keskkonnatasu määramiseks on vajalik keskkonnakahju väljaselgitamine. Keskkonnakahju välja selgitamine on keskkonnavastutuse seaduse ülesandeks ning käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes keskkonnavastutuses seadusest tulenevalt menetlust algatatud ei ole.

1. Keskkonnatasude määramise eeldused tulevad Euroopa Liidu keskkonnaalasest fundamentaalsest põhimõttest – saastaja maksab. Nimetatud printsiip kätkeb endas põhimõtte, mille kohaselt kulud, mis tehakse saaste vältimiseks, piiramiseks ja käitlemiseks, katab saastaja. Loastamata tegevuse juures ei ole loastamata tegevuse tegijal võimalik täita õigusaktidest tulenevaid seirenõudeid, et tõendada oma tegevuse ohutust keskkonnale ning inimeste/loomade 6 jne tervisele, mistõttu ongi kõrgendatud saastetasu eesmärk võimalike kahjude hüvitamine ning heastamine.
2. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-3-05 leidnud, et saastetasu on eelkõige ennetava iseloomuga majandusliku reguleerimise vahend. Ennetav iseloom tähendab seda, et ei pea eraldi igal juhul hindama tekkinud keskkonnamõju, saastekoguse hulka jms. Samuti on halduskolleegiumi poolt välja toodud saastetasu heastav iseloom viitega KeRKS § 2 p 1 ja § 3 lg
3. Samasisuline on

§ 4lg 3.

Sellest tulenevalt on põhjendatud, et suuremat ohtu kujutava saastamisega kaasnevad ka kõrgemad keskkonnatasud.

1. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-3-05 viidanud võimalusele, et saastetasude kõrgendatud määrad võivad olla karistusliku iseloomuga, kuid sellega ka Riigikohtu analüüs saastetasude kõrgendatud määrade karistuslikku iseloomu üle piirdub. Seega ei ole Riigikohus leidnud, et saastetasude kõrgendatud määras rakendamine on oma olemuselt karistus. Keskkonnatasude seadus ei sisalda karistusnorme. Kuivõrd keskkonnatasude seadus ei käsitle loata tegevust kui õigusvastast tegu, vaid kui eeldust kõrgendatud keskkonnatasu maksmiseks, siis ei ole keskkonnatasu menetlus süüteomenetlus. Arvestades ka asjaolu, et keskkonnatasu keskkonnatasude seaduse tähenduses on keskkonna kasutusõiguse hind, ei ole keskkonnatasu suurust sätestavate normide puhul tegemist karistusõigusnormide vaid eeskätt finantsõiguslike sätetega. Kuna keskkonnatasu kõrgendatud määrade rakendamise näol ei ole tegemist karistusega, siis olukorras, kus kaebuse esitajat on karistatud välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest, sh
2. aastal, ning talle on
3. aasta kohta määratud saastetasu kõrgendatud määras saasteainete loata välisõhku heitmise eest, ei saa tegemist olla kaebuse esitaja topeltkaristamisega.
4. Eeltoodud asjaoludel leiab vastustaja, et

§ 22p 6 on kooskõlas põhiseadusega.

Kaebuse esitaja viitab kaebuses, et

§ 22

p 6 mittekohaldamiseks on olemas mõjuv põhjus, milleks on õiguskindluse tagamine analoogses olukorras. Keskkonnaametile jääb selline väide arusaamatuks ning kaebuse esitaja nimetatud väidet ka ei põhista. Õiguskindlus on tagatud ka käesoleval ajal ning kõiki isikuid on menetlustes koheldud võrdselt, s. t Keskkonnainspektsiooni poolt väärteo menetluse raames loata tegevuse tuvastamise järgselt on Keskkonnaamet määranud kõrgendatud määras keskkonnatasu vastavalt keskkonnatasude seaduse sätetele.

1. Eeltoodut arvestades on selge, et keskkonnatasude kõrgendatud määral puudub karistuslik iseloom ning olukorras kus isikut on väärteomenetluse raames karistatud ei ole kõrgendatud määras keskkonnatasu rakendamine topeltkaristamine. Kõrgendatud määras keskkonnatasu määramine on finantsõiguslik instrument, millega suunatakse keskkonna kasutajat tegutsema keskkonnaloa alusel. Keskkonnatasu maksmise kohustus on keskkonna kasutajal, kelle tegevus eeldab keskkonnaloa olemasolu, olemas nii kui nii, s.t kui isikul on keskkonnaluba siis on ta keskkonna kasutamise eest kohustatud tasume keskkonnatasu tavamääras. Kui aga isik keskkonnaluba ei oma või rikub loa nõudeid (kasutab keskkonda suuremas mahus) on tal kohustus tasuda keskkonnatasu kõrgendatud määras. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised:
3. Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisega nr 6-11/25910-8 määrati AS-le KONESKO saastetasu
4. aasta kohta saasteainete loata välisõhku heitmise eest summas 8656,39 eurot. Makseteatise õiguslikuks aluseks on märgitud

§ 5

lg 1 ja lg 4, § 22 p 6 ja § 23 (tl 52-57).

§ 37

lg 2 (vaidlustatud makseteatise väljastamise ajal kehtivas redaktsioonis) kohaselt on makseteatis keskkonnatasude seaduse tähenduses haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse 7 täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

§ 5

lg 1 kohaselt keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kui isik kasutab loodusvara, heidab keskkonda saasteaineid või kõrvaldab jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi.

§ 22

p 6 kohaselt arvestatakse keskkonnatasusid kõrgendatud määra järgi, kui saasteaineid heidetakse või jäätmeid viiakse keskkonda ilma loata. Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisega nr 6-11/25910-8 on AS-le KONESKO määratud saastetasu 2008. aasta kohta saasteainete loata välisõhku heitmise eest. Saastetasu kõrgendatud määrad saasteainete heitmisel paiksest saasteallikast välisõhku ilma loata sätestab

§ 26

lg 1 mitte § 23, nagu makseteatises on ekslikult märgitud.

§ 23

sätestab saastetasu kõrgendatud määrad saasteainete heitmisel paiksest saasteallikast välisõhku lubatust suuremas koguses, s.t kui ületatakse keskkonnaloaga lubatud koguseid (

§ 5lg 4).

Samas nähtub makseteatise lisa 1 juurde kuuluvast välisõhu saastetasu arvutusest (tl 57), et arvutused on tehtud

§ 26

lg 1 p 2 alusel, so saastetasumäärasid on kõrgendatud 20 korda, mitte 10 korda nagu sätestab

§ 23lg 1 p 2.

Seega ei ole viitamine

§-le 23 sisuliselt asja otsustamist mõjutanud, mistõttu tulenevalt HMS §-st 58 puudub alus nimetatud põhjusel makseteatise tühistamiseks.

1. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja on
2. aastal heitnud keskkonda saasteaineid välisõhu saasteluba omamata. Samuti puudub vaidlus loata välisõhku heidetud saasteainete koguste üle. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebuse esitajat on karistatud Keskkonnainspektsiooni 14.04.2008 otsusega väärteoasjas nr 10/05004308 rahatrahviga VÕKS § 139 lg 2 ja § 1391 lg 2 rikkumise eest 12 000 krooni, JäätS § 120 lg 2, § 1206 lg 2 ja § 125 lg 2 rikkumise eest 4000 krooni ja PakS § 32 rikkumise eest 1000 krooni, kokku 17 000 krooni (tl 1721) ja Keskkonnainspektsiooni 19.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 10/05010909 VÕKS § 139 lg 2 alusel rahatrahviga 27 000 krooni (tl 22-26) ning kaebuse esitaja on karistustega nõustunud.
3. Kaebuse esitaja nõustub Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisega nr 6-11/25910-8 määratud saastetasu normaalmääras tasumisega, ei nõustu aga saastetasu määramisega 20kordses määras so summas 128 670,85 krooni / 8223,57 eurot. Kaebaja leiab, et saastetasu normaalmäära ületavas osas on saastetasul karistuslik iseloom ning kuna kaebuse esitajale on juba määratud sama teo eest väärteoasjades nr 10/05004308 ja nr 10/05010909 rahatrahv, siis vastava tasu nõudmisel kõrgendatud määras on tegemist kahekordse karistamisega, mis on vastuolus põhiseaduse § 23 lg-ga 2 ja KarS § 2 lg-ga
5. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-3-05 on viitega alates 01.01.2006 kehtetu saastetasu seaduse (SaasteTS) § 2 lõigetele 1 ja 2 leitud, et saastetasu ei ole oma põhiolemuselt karistuslik, vaid eelkõige ennetava iseloomuga majandusliku reguleerimise vahend, millega püütakse mõjutada inimkäitumist, et keskkonda viidaks vähem saasteaineid ja jäätmeid. Samuti on viitega alates 01.01.2006 kehtetule keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seadusele (KeRKS) leitud, et saastetasul on heastav iseloom. KeRKS § 2 p 1 kohaselt kantakse saastetasuna keskkonnakasutusest laekuv raha riigieelarvesse. KeRKS § 3 lg-st 1 tulenevalt kasutatakse riigieelarvesse keskkonnakasutusest laekunud raha samas seaduses sätestatud ulatuses loodusvarade taastootmiseks, keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Käesoleval ajal on saastetasu seaduse ja keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse regulatsioonid koondatud keskkonnatasude seadusesse.

§ 3

lg 1 kohaselt on keskkonnatasu keskkonnatasude seaduse tähenduses keskkonna kasutusõiguse hind. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 6 kohaselt on keskkonnakasutuseks keskkonnatasude seaduse tähenduses saasteainete 8 heitmine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse.

§ 2

kohaselt keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse keskkonnakaitse vajadusest ning riigi majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Varemkehtinud SaasteTS § 2 lõikega 1 samasisuline

§ 4

lg 1 sätestab, et keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju.

§ 4

lg 3 kohaselt keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Sama sätestas kuni 01.01.2006 kehtinud KeRKS § 3 lg 1. Seega on keskkonnatasu keskkonnatasude seaduse tähenduses keskkonna kasutusõiguse hind, ning keskkonnatasude rakendamise eesmärgiks on vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. 36.

§ 3

lg 3 kohaselt jaguneb keskkonnatasu loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks.

§ 3

lg 6 kohaselt saastetasu makstakse keskkonnatasude seadusega kehtestatud saastetasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse heitekoha saastetundlikkust, saasteaine ohtlikkust ja parima võimaliku tehnika kasutamist.

§ 5

lg 4 kohaselt kui isik heidab keskkonda saasteaineid või kõrvaldab jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi. Eeltoodud sätetest ei saa teha järeldust, et keskkonnatasude kõrgendatud määras rakendamise eesmärgiks ei ole loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimaliku kahju vältimine või vähendamine, arvestades sealjuures keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuva raha kasutatamist sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks (

§ 4lg 3).

37.

§ 14

lg 2 kohaselt saastetasu ei rakendata, kui saasteaineid viiakse välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid kogustes ja viisil, mille jaoks luba ei nõuta. Seega on saastetasud ja saasteload omavahel tihedalt seotud. Keskkonda saastavad tegevused nõuavad õigusaktides sätestatud juhtudel pädeva organi luba ja nende tegevuste eest tuleb tasuda saastetasu. VÕKS § 67 lg 1 kohaselt välisõhu saasteluba (edaspidi saasteluba) ja erisaasteluba on dokumendid, mis annavad käesolevas seaduses sätestatud juhtudel õiguse viia saasteaineid paiksest saasteallikast välisõhku ning määravad selle õiguse kasutamise tingimused. VÕKS § 68 lg 1 kohaselt kehtestab keskkonnminister arvestades majandustegevuse valdkondade eripära, määrusega saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitajal oli

1. aastal majandustegevuseks välisõhu saasteluba nõutav, samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebajal välisõhu saasteluba
2. aastal ei olnud.
3. VÕKS § 80 lg 1 kohaselt määratakse saasteloaga saasteainete välisõhku eraldumise koht ja viis; eralduvate saasteainete nimetused ja nende heitkogused; eralduvate saasteainete koguste seire ja puhastusseadme efektiivsuse määramise nõuded; saasteainete püüdmise vajadus ja viis; välisõhu pideva ja perioodilise seire vajadus saasteallika ümbruses, sealhulgas tootmisterritooriumi või sanitaarkaitseala piiril, mõõdetavate saasteainete loetelu ning mõõtmiskohad ja -sagedus; vajaduse korral saasteainete heitkoguste vähendamise tegevuskava koostamise ja rakendamise tingimused; andmed saasteallika asukohajärgsete ebasoodsate ilmastikutingimuste kohta, mis tõenäoliselt võivad halvendada saasteainete hajumistingimusi maapinnalähedases õhukihis, ja meetmed nende ilmastikutingimuste esinemise korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib saasteluba sisaldada käesolevas paragrahvis nimetamata, kuid käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid. Seega kontrollitakse 9 saastelubadega saasteallikaid, millega kaasneb märgatav või potentsiaalne oht ümbritsevale keskkonnale. Saastelubadega kontrollitakse seega teatud tegevuste keskkonnamõju. Käesoleval juhul viis kaebuse esitaja Keskkonnainspektsiooni väärteootsustest nr 10/05004308 ja nr 10/05010909 (tl 17-26) nähtuvalt välisõhu saasteluba omamata saasteaineid 2007.aastast kuni 13.08.2009, sealhulgas siis ka vaidlustatud makseteatises märgitud
4. aastal, paiksest saasteallikast välisõhku kontrollimatult. Kaebajale olid määramata VÕKS § 80 lg 1 kohaselt välisõhu saasteloaga vastavad tingimused, mistõttu on asjakohatu kaebuse esitaja väide, et kuna käesoleval juhul puudub vaidlus saasteainete koguste osas, siis järelikult puudub vastav teadmatuse ja kontrollimatuse moment. Käesoleval juhul on 12.01.2011 makseteatisest ja 23.03.2011 vaideotsusest (tl 32-57, 71-74) nähtuvalt kaebuse esitaja esitanud Keskkonnaametile
5. aasta saasteainete kogused ja emissioonide arvutused
6. aasta juulis. Kuna pole tuvastatud, milline oli kaebuse esitaja poolt
7. aastal saasteainete keskkonda heitmisega kaasnev ebasoodne mõju keskkonnale on jätkuv oht keskkonnale ebasoodsa mõju tekkeks, mis võib ilmneda ka tulevikus. Viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-3-05 on leitud, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem. Saasteainete loata keskkonda viimisel võivad saasteained sattuda keskkonda ettenägematus koguses ja kohas ning saastuse mõju keskkonnale on sedavõrd prognoosimatum. Eeltoodut arvestades ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et keskkonnale ei saa potentsiaalne kahju olla kuidagi suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas kaebajal oli
8. aastal saasteluba või ei olnud.
9. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjaolu, et kaebuse esitaja on õigusaktide nõudeid eirates heitnud 2008.aastal loata kontrollimatult paiksest saasteallikast välisõhku saasteaineid, ei muuda kaebaja suhtes olematuks keskkonnatasu olemust ja

§ 4

lg-s 1 sätestatud keskkonnatasude rakendamise eesmärki vältida või vähendada saasteainete keskkonda heitmisega seotud võimalikku kahju. Seadusega keskkonnatasude kõrgendatud määras kehtestamisel

§ 5

lg-s 4 sätestatud viisil keskkonna kasutamise eest ja kaebaja suhtes rakendamisel ongi lähtutud eesmärgist kasutada keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha võimalike keskkonnakahjustuste heastamiseks. Sellele on vaidlusaluse 12.01.2011 makseteatise lisa 1 põhjendustes viitega keskkonnatasude seaduse seletuskirjale ka osutatud. Seega on asjakohatu kaebuse väide, et käesoleval juhul on tõendamata, et kaebajal

1. aastal saasteloa puudumine tekitas mingit kahju.
2. Kohus leiab, et asjakohaseks ei saa pidada kaebaja põhjendusi tema topeltkaristamisest viitega Keskkonnainspektsiooni 14.04.2008 otsusele väärteoasjas nr 10/
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.01.2010 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-1-1-57-09 on Riigikohus muutnud oma varasemat praktikat, sealjuures käesolevas haldusasjas kaebuse esitaja osutatud lahendite nr 3-1-1-124-06 ja nr 3-1-1-120-06 osas ning leidnud tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu 10.02.2009 otsusele asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, et konventsiooni
4. protokolli
5. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Keskkonnainspektsiooni 14.04.2008 otsusest väärteoasjas nr 10/05004308 (tl 17-21) nähtuvalt karistati AS-i KONESKO
6. aastal toime pandud ja 06.02.2008 tuvastatud välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 139 lg 2 ja § 1391 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga 12 000 krooni, 2006 ja
7. aastatel toime pandud JäätS § 120 lg 2, § 1206 lg 2 ja § 125 lg 2 rikkumise eest 4000 krooni ja 10.12.2007 tuvastatud PakS § 32 rikkumise eest 1000 krooni, kokku 17 000 krooni. Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisega nr 6-11/25910-8 määrati AS-le KONESKO saastetasu 2008.aasta kohta saasteainete loata välisõhku heitmise eest. Seega nähtub, et väärteootsuses nr 10/05004308 on põhiliselt käsitletud AS-i KONESKO poolt 2007.aastal toime pandud erinevaid tegusid ja makseteatises nr 6-11/25910-8 AS-i KONESKO 10 poolt 2008.aastal toime pandud tegusid. Seega ei ole makseteatises nr 6-11/25910-8 käsitletud samu faktilisi asjaolusid väärteootsuses nr 10/05004308 käsitletuga.
8. Keskkonnainspektsiooni 19.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 10/05010909 karistati AS-i KONESKO VÕKS § 67 lg 1, § 68 lg 1 alusel väljastatud keskkonnaministri 02.08.2004 määruse nr 101 § 2 p 1 ja § 3 lg 3 p 1 ning VÕKS § 26 alusel väljastatud keskkonnaministri 07.09.2004 määruse nr 115 § 14 lisa 9 rikkumise eest perioodil 10.12.2007-13.08.2009 VÕKS § 139 lg 2 alusel rahatrahviga 27 000 krooni (tl 22-26). Otsuses on kindlaks tehtud, et AS KONESKO tootmisterritooriumil on kokku 5 kergkütte katelt. Katelde võimsuseks kokku on 1,2064 MW, mis ületab rohkem kui neljakordselt võimsuse, millest alates on tegutsemiseks vajalik omada välisõhu saasteluba; 2008.aastal on kasutatud kemikaale koguses kokku 73256 liitrit ja seega on ettevõtte tegevuse tulemusel välisõhku suunatavate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogus
9. aastal vähemalt 30,489 tonni, saasteluba selliseks tegevuseks AS-l KKONESKO puudub; 06.02.2008 AS KONESKO tootmisterritooriumil OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt läbiviidud õhuproovi mõõtmise tulemusel selgus, et LOÜ-de sisaldus territooriumi õhus ühe tunni keskmiselt on 288,9 µg/m3 (ületab lubatud normi 3,05 korda). 05.12.2008 läbi viidud kordusmõõtmisel selgus, et LOÜ-de sisaldus on 300 µg/m3 (ületab lubatud taset 1,5 korda). Ettevõte ei ole saasteainete välisõhku heitmise eest keskkonnatasu/saastetasusid tasunud. Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatise nr 6-11/25910-8 lisa 1 kohaselt on ettevõte ajavahemikus 01.01.2008 kuni 13.08.2009 tegutsenud ilma tootmiseks vajalikku välisõhu saasteluba omamata. Ajavahemiku 01.01.2008 kuni 31.12.2008 eest ei ole ettevõte Keskkonnaametile ja selle eelkäijale Järvamaa Keskkonnateenistusele saastetasu arvutusi esitanud. Ettevõte esitas 2008.aasta emissioonide saastetasu arvutused 28.07.2010 kirjaga nr 1/
10. Seega käsitleb Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatis nr 6-11/25910-8 osaliselt küll samu faktilisi asjaolusid Keskkonnainspektsiooni 19.02.2010 otsuses väärteoasjas nr 10/05010909 käsitletuga. Arvestades aga, et keskkonnatasude seadusest tulenevalt on kõrgendatud määras keskkonnatasu näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega tasuda

§ 5

lg-s 4 sätestatud viisil keskkonna kasutamise eest ning käesoleval juhul ei ole kaebaja suhtes ära langenud keskkonnatasu kõrgendatud määras rakendamise eesmärk vähendada saasteainete keskkonda heitmisega seotud võimalikku kahju ja kasutada keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kaebaja poolt saasteainete loata välisõhku heitmisest tulenevate võimalike keskkonnakahjustuste heastamiseks, ei nõustu kohus kaebuse esitajaga, et käesoleval juhul on tegemist erandiga, kus kaebajale määratud saastatasul kõrgendatud määras on karistuslik iseloom. 42. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesoleval juhul tegemist olla kaebuse esitaja topeltkaristamisega, mistõttu ei saa ka

§ 22

p 6 kohaldamine käesoleval juhul rikkuda ne bis in idem printsiipi ega olla seetõttu põhiseaduse vastane.

§ 22

punkt 6 sätestab, et keskkonnatasusid arvestatakse kõrgendatud määra järgi, kui saasteaineid heidetakse või jäätmeid viiakse keskkonda ilma loata. Seega ei võimalda

§ 22punkt 6 kaalutlusõigust.

Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Riigikohus on eelviidatud 17.03.2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-3-05 leidnud, et saastetasu kõrgendatud määra rakendamine on saasteainete loata keskkonda viimisel proportsionaalne, sest saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem. Seega ei ole

§ 22

p 6 põhiseadusega vastuolus ning puudub alus

§ 22p 6 kohaldamata jätmiseks.

11 43. Kohus märgib, et ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kõrgendatud määras keskkonnatasu määramine tuleneb väärteomenetlusest ja moodustab sellega oma olemuselt ühtse terviku. Keskkonnatasude seadus (vaidlustatud makseteatise väljastamise ajal kehtivas redaktsioonis) ei sätesta, et kõrgendatud määras keskkonnatasu määramise aluseks on jõustunud väärteootsus. Keskkonnatasude seaduse kohaselt väljastab keskkonnaloa andja makseteatise saasteainete keskkonda heitja või jäätmete kõrvaldaja esitatud saastetasu arvutuste alusel (

§ 33lg 4 p 3; § 37 lg 1).

Kui keskkonnaloa andja ei nõustu saasteainete keskkonda heitja või jäätmete kõrvaldaja keskkonnatasu arvutusega, põhjendab ta oma otsust arvutajale kirjalikult ja koostab uue makseteatise, mille järgi keskkonnatasu tasutakse

§ 37

lg-s 3 nimetatud tähtajaks (

§ 37lg 7).

Käesoleval juhul ei ole Keskkonnaamet nõustunud kaebuse esitaja

1. aasta juulis kirjaga nr 1/533 esitatud
2. aasta emissioonide saastetasu arvutustega ning on põhjendanud oma otsust arvutajale kirjalikult ja koostanud 12.01.2011 uue makseteatise.
3. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Keskkonnaameti 12.01.2011 makseteatisega nr 611/25910-8 AS-le KONESKO 2008.aasta kohta saasteainete loata välisõhku heitmise eest saastetasu määramine

§ 5

lg 1 ja lg 4, ja § 22 p 6 alusel kõrgendatud määras on õiguspärane ning puudub alus makseteatise osaliseks tühistamiseks normaalmäära ületavas osas. 45. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, on menetluskulude kandjaks kaebuse esitaja. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Aili Maasik Kohtunik 12