Riigituludesse väljamõistetud eksperditasu tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr XXXXXXXXX AS-s SEB Pank või arvelduskontole nr XXXXXXXXX Swedbank AS-s, viiXXnumber XXXXXXXXX. 10. Lääne Maakohtu 13.01.2005 määrusega K T kasuks L T kuuluvale kinnistule asukohaga XXXX XX Haapsalu (registriosa XXXX) seatud kohtulik hüpoteek summas 13 814,50 eurot (216 150 krooni) jätta tagama kohtuotsuse täitmist. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.
lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas Pärnu Maakohtu hagiavalduse kostja vastu abielulahutuse, lapse elukoha määramise, lapsele elatise väljamõistmise ja ühisvara jagamise nõudes. Pärnu Maakohtu 27.09.2006 kohtuotsus jõustus 13.05.2008 abielu lahutamise, lapse elukoha määramise, elatise väljamõistmise ja osaliselt ühisvara jagamise osas. Käesolevaks ajaks on ühisvara jagamise vaidlus lahendamata kinnistu XXXX XX XXXXXXX ja poolelioleva ehitise XX XX XXXXXXX osas. Tsiviilasi anti Harju Maakohtule üle kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtu 17.12.2008 määrusega. Hageja palub kohtul tunnistada XX XX ehitis poolte ühisvaraks 41 679 krooni ulatuses ning jätta kinnistu XXXX XX hageja omandisse ja ehitis XX XX kostja omandisse, hageja on nõus tasuma kostjale enamsaadud vara arvelt 143 125,50 krooni. Hageja leiab, et kuna kostja elab juba 2 pikemat aega Rootsis, siis ei ole talle XXXX XX kinnistu eluliselt vajalik. Kostja elatise võlg hageja ees on üle 100 000 krooni, mistõttu pole kostja tõenäoselt võimeline tasuma hüvitist enamsaadud vara eest juhul, kui mõlemad kinnistud talle jäetakse. Hageja nõustub ekspertiisiarvamuses toodud kinnistu ja hoone väärtustega. Kostja vastuväiXXd Kostja ei tunnista esitatud nõuet. Kostja leiab, et XXXX XX kinnistu hind on vara jagamise hetkel 450 000 krooni. XX XX on kostja lahusvara. XX XX elamu turuväärtus on suurenenud abielu kestel 41 679 krooni võrra, mis moodustab veidi üle 10% kogu vara turuväärtusest ja kummagi poole osa juurdekasvus on 20 839,50 krooni. Seega ei ole kostja lahusvara väärtus oluliselt suurenenud abielu ajal ning puudub alus selle tunnistamiseks ühisvaraks. Kostja taotleb XXXX XX kinnistu jätmist temale olulistel asjaoludel, kuna kinnistu on alates 11-st eluaastast kuni tänaseni kostja Aus kodu. Eluruumi jätsid kostjale tema ema ja kasuisa pärast sealt lahkumist. Vara on registreeritud kostja nimele. Kostja on arvestanud, et peab tasuma hagejale rahalist hüvitust ja on valmis seda tegema. Hageja lahkus vaidlusalusest eluruumist 2004. aastal ja asunud elama Tallinnasse. Lahkumineku järgselt oli pooltel vaidlus ka laste elukoha üle ja hageja avaldas korduvalt, et ei tema ega lapsed ei soovi nimetatud eluruume kasutada nende halva olukorra ja halbade mälestuste tõttu. Seega puudub hagejal varaga igasugune positiivne emotsionaalne side. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas XXXXXXX XX XX asuva hoone 41 679 krooni ulatuses K XX ja L XX ühisvaraks, jagas jagamata ühisvara ning jättis K XX omandisse XXXXXXX XXXX XX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXX), hoone XXXXXXX XX XX jättis kohus L XX omandisse ja mõistis K XX L XX kasuks välja hüvitise enamsaadud vara eest 143 125,50 krooni. Kummagi poole menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Ekspertiisitasu 5 850 krooni jättis kohus kummagi poole kanda võrdsetes osades. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et XXXX XX XXXXXXX asuv kinnistu on poolte ühisvara. Pooled vaidlevad selle üle, kas XXXXXXX XX XX asuv hoone on osaliselt või täielikult poolte ühisvara. Pooled vaidlevad ka selle üle, kummale peaks kuuluma Haapsalu XXXX XX asuv kinnistu. Tõendatud on, et XXXX XX kinnistu on poolte ühisvara ja XX XX hoone on kostja abielueelselt omandatud lahusvara, millele pooled tegid abielu vältel selle väärtust suurendavaid investeeringuid ja töid. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud asjaolu, et hageja ei osalenud oma panusega XX XX hoone ehitustöödel, mistõttu kohus eeldab, et poolte panus XX XX hoone väärtuse tõstmisele oli võrdne. Hageja nõue jätta tema omandisse Haapsalu XXXX XX asuv kinnistu ja mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadud vara eest hüvitis 143 125,50 krooni on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Omandi kaotanud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas tsiviilasjas 22.10.2007 tehtud Riigikohtu otsuse p 15 järgi saab PKS § 14 lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks osas, mille võrra lahusvara väärtus on abielu ajal abikaasade 3 töö või rahalise kulutuse tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Riigikohus leidis, et madalamate astmete kohtud peaksid tuvastama elamu väärtuse koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma selleta. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuse saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks (II kd, tl 169-170). Ekspertiisi kohaselt on XX XX turuväärtus ekspertiisi teostamise ajal 371 811 krooni ja sama elamu turuväärtus ilma poolte abielu kestel lisandunud väärtuseta on 330 132 krooni. Seega on XX XX hoone käsitletav ühisvara 41 679 krooni ulatuses (371 811 - 330 132). Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ühisvara maksumus aga määratakse ühisvara jagamise ajal kehtivates hindades. Kohus luges poolte ühisvara väärtuseks kogumis 333 930 (XXXX XX kinnistu väärtus) + 41679 (XX XX hoone ühisomandi osa) krooni ehk kokku 375 609 krooni. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kohus ei tuvastanud PKS 19 lg 2 toodud abikaasade osade võrdsusest kaldumise aluseid. Põhjendatud ei ole poolte vahel kaasomandi säilitamine, eelkõige põhjusel, et pooled seda ise ei soovi. Kuna XX XX hoone on suuremas osas kostja lahusvara, tuleb see tervikuna jätta kostja omandisse. Hageja soovis XXXX XX kinnistut endale, kuna kostja ei ole XXXX XX kinnistu talle jätmise puhul võimeline tasuma hüvitist enamsaadu eest. Kostja elab Rootsis ja on sisuliselt kaotanud huvi XXXX XX kinnistu vastu. Kostja hageja väiteid ümber lükanud ei ole. Kostja nendib vaid, et tal on võimalik hüvitada hagejale enamsaadu. Olukorras, kus kostjal on hagejale võimalik hüvitust tasuda vaid talle jäänud vara realiseerides, ei ole kostjale XXXX XX kinnistu jätmine mõttekas. Vastavalt
Ekspert A B esitas kohtule arve summas 5 850 krooni. Eksperdi tasunõue on põhjendatud ja see kuulub neilt väljamõistmisele võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus Kostja L T palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jagada poolte ühisvara selliselt, et kinnistu XXXX XX XXXXXXX jääb L ja mõista temalt enamsaadu eest K rahaline hüvitus poole vara väärtuses, see on 10 671 eurot. Hoone XXXXXXX XX XX ei ole poolte ühisvara ja ei kuulu seetõttu jagamisele. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega XX XX asuva hoone suhtes. Pooleliolev elamu kuulus kostjale enne abiellumist ja selle olid talle andnud ema ja kasuisa. Eeltooduga on nõustunud ka hageja. Kostja arvates ei anna eksperthinnanguga määratud abielu ajal tehtud tööde maksumus 41 679 krooni alust hoone lugemiseks PKS § 14 lg 2 järgi poolte ühisvaraks. Kostja on vaatamata sellele nõus hüvitama kompromissina hagejale 41 679 kroonist poole. Kinnistu XXXX XX on kostja lapsepõlvekodu, millel asuvad hooned jätsid talle ema ja kasuisa, ning mis muutus poolte ühisvaraks seoses maa erastamisega. Tegemist on kostja A elukohaga ja tema jaoks on sellel emotsionaalne väärtus. Kostja elab seal alates 11-ndast eluaastast. Pärast poolte kooselu lõppu kolis hageja sealt välja ning kostja koos poolte tütrega on seal elanud praeguseni ja kandnud kõik kinnistuga seotud kulud. Hagejal on kodu Tallinnas, kus ta elab koos elukaaslasega, ja vanematekodu XXXXXXX. Väide, et kostja elab mujal, ei ole õige. Kostja on 4 kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta on nõus hagejale hüvitama poole lapsepõlvekodu turuväärtusest. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjal puudub soov ja võimalused hagejale rahalist hüvitust ühisvara eest maksta. Sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole ja kostja ei ole sellist seisukohta avaldanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb
Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus. Pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle ja vaidluse aluseks olevad sündmused, kaasaarvatud abielu lõppemine, toimusid enne 01.07.2010. Seega on maakohus õigesti praegu kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi kohaldanud vaidluse lahendamisel enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadust. Eelnevas menetluses on kohus teinud otsuse enamuse vaidluse all olnud ühisvarasse kuuluvate asjade jagamise osas, välja arvatud hoone asukohaga XX XX XXXXXXX ja kinnistu XXXX XX XXXXXXX. Seega on praeguseks hetkeks vaidluse all XXXXX XXXX XX asuv kinnistu ja XX XX hoone. Ühisvara jagamiseks tuleb kõigepealt kindlaks määrata ühisvara koosseis. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ja lõige 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Pooled ei vaidle, et ühisvaraks on kinnistu XXXX XX XXXXXXX, mille väärtus 23.03.2010 seisuga on 333 930 krooni. Vaidlus on selles, kas ja kui suur osa hoonest XX XX kuulub ühisvara hulka. Samas tsiviilasjas on Riigikohus 22.10.2007 otsuse p-s 15 selgitanud, et juhul, kui kohus leiab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu poolt määratud osas. Maakohus, juhindudes Riigikohtu otsusest, määras ekspertiisi, selgitamaks, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega ja milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Ekspert A. B arvamuse kohaselt oli hoone väärtus ekspertiisi tegemise ajal 371 811 krooni ja väärtus ilma abielu ajal tehtud töödeta 330 132 krooni. PKS § 14 lg 2 järgi saab lugeda ühisvaraks osa ühe abikaasa lahusvaraks olevast asjast. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses ebaõigesti tunnistanud hoone 41 679 krooni ulatuses poolte ühisvaraks. Arvestades eksperdi poolt tuvastatud väärtusi, tuleb ühisvaraks lugeda 14/125 mõttelist osa (11,21%) hoonest XX XX. Ühisvarasse kuuluva osa väärtuseks on 41 679 krooni. Kokku on käesoleva otsusega tuvastatud ühisvara väärtuseks 375 609 krooni, millest pool moodustab 187,804,50 krooni. 5 PKS § 19 lg 1 järgi loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks ja lõike 3 järgi määratakse kummalegi abikaasale jääv osa kaasomand osana, asjadena ning varalite õiguste ja kohustustena ning lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvarast, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Poolte vahel on vaidlus, kellele ühisvara jätta. Kuna poolte suhted on pingelised, siis kinnistu kaasomandisse jätmine ei ole põhjendatud. Otsustamaks, kellele kinnistu jätta, tuleb kaaluda poolt huvisid. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud kinnistu XXXX XX jätmise hagejale. Kolleegiumi arvates on ennekõike oluline arvestada sellega, kes kasutab pooltest ühisvaraks olevat kinnistut igapäevaselt elamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja elab alaliselt XXXXXXXX ja tal ei ole vajadust XXXX XX kinnistut kasutada elamiseks. Kaebaja väitis, et kinnistu on tema kodu lapsepõlvest saati, mille ta sai oma emalt ja kasuisalt, ning ühisvaraks muutus see seoses erastamisega. Muud alalist elupaika kui XXXX XX kostjal tema kinnituse kohaselt ei ole. Hageja ei vaielnud vastu, et kinnistu XXXX XX oli kostja lapsepõlvekodu, kuid hageja väitis, et kostja elab alaliselt Rootsis. Kostja ei kinnitanud alaliselt Rootsis elamist ja hageja ei ole oma väidet tõendanud. Tõendite kohaselt on hoone XX XX pooleliolev ja ei ole elamiskõlbulik, mistõttu ei saa kostja seal elada. Eeltoodut kaaludes peab ringkonnakohus õigeks, et kinnistu XXXX XX jääb kostjale, kuna kostja jaoks on tegemist lapsepõlvekoduga ja XXXX XXXXX asuva elukohaga. Kostja on ka kogu tsiviilasja menetluse vältel soovinud, et kinnistu XXXX XX jääks temale, millega hageja ka nõustus ja alles viimases menetlusdokumendis (III kd lk 105) soovis hageja XXXX XX kinnistut endale põhjusel, et kostja ei ole võimeline talle tõenäoliselt hüvitist tasuma. Eeltoodud järelduse on hageja teinud sellest, et kostjal on võlg elatise maksmisel. Kolleegiumi arvates ei anna hageja poolt esiletoodu alust kinnistu jätmiseks talle. Kostja on väitnud, et tal on võimalik tasuda hagejale enamsaadud ühisvara eest hüvitist ja juhul, kui kostja seda ei tee, on võimalik pöörata sissenõue varale. Hoone asukohaga XX XX 14/125 mõttelise osa suhtes leiab kolleegium, et see tuleb jätta kostjale, kelle lahuvaraks on 111/125 mõttelist osa. Seega jääb hoone tervikuna kostjale. Kostja on olnud nõus, vaatamata sellele, et ta leidis, et hoone on tema lahusvara, hüvitama hagejale poole abielu ajal loodud väärtusest ehk 20 839,50 krooni. Kolleegium leiab, et eeltoodud summa tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 187 804,50 krooni ehk 12 002,90 eurot. Maakohus on 13.01.2005 määrusega seadnud kinnistule asukohaga XXXX XX XXXXXXX kohtuliku hüpoteegi summas 216 150 krooni K kasuks. Kolleegium leiab, et kohtulik hüpoteek jääb
Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1, tuleb käesolevas asjas kohtukulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid.
lg 1 järgi võib hagi osalisel rahuldamisel kohus jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. Maakohus on oma otsuses jätnud kohtukulud poote kanda ja kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kohtukulude jagamist vaidlustanud. Kolleegiumi leiab, et maakohtu otsustus kohtukulude jagamise osas on õige ja ringkonnakohtul ei ole põhjust seda muuta. Samuti tuleb jätta ringkonnakohtus kantud kohtukulud poolte endi kanda. 6 Maakohus määras 04.02.2010 määrusega ekspertiisi, kuid pooltelt eelnevalt ekspertiisi kulude katteks kohtu deposiiti maksmist ei nõudnud. Kolleegiumi arvates on põhjendatud, et pooled kannavad ekspertiisi kulu 5 850 krooni võrdselt. Seega tuleb kummaltki poolelt välja mõista riigituludesse 2 925 krooni ehk 186,94 eurot. Margo Klaar Ülle Jänes Ele Liiv 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.