KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-2540 Haldusasi I.Y. k

§ 22

lg 8) on vastuolus Põhiseaduse (PS) §-ga 10 ning tuleks seetõttu kohaldamata jätta. Kaebuse esitaja õppimise jätkamise ning eriala valikul oli üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ning teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt kuni 06.07.2009 kehtinud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ÕÕS) § 18 lg 5 järgi. Kõne all olev regulatsioon kehtis katkematult alates 01.09.2004, sh. ajal, mil kaebuse esitaja tegi oma erialavaliku. Kaebuse esitaja täitis kõik 06.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 sätestatud tingimused seisuga 05.02.

2. Vaidlusaluse käskkirjaga rikutakse kaebuse esitaja õiguspärast ootust. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Kaebaja tegi enam kui kuue aasta jooksul väga olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadusele, kustutada eespool loetletud tingimuste täitmisel õppelaen, ning on veendumusel, et nimetatud lubaduse tagasiulatuvalt lõpetamine ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
3. Nõustuda ei saa riigi
4. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

eelnõu seletuskirjas esitatud seisukohaga, et isiku õiguspärase ootuse riivest saab rääkida juhul, kui haridust on mindud omandama vaid õppelaenu hüvitise saamiseks, kuna õppelaenu hüvitisel on väga oluline osa hetkel, mil inimene teeb oma majanduslikud kaalutlused. Õppelaenu kustutamisel oli oluline osa otsuses, kas õppimist jätkata ning kuidas seda finantseerida. Olles tõendanud, et ilma kõnealuse seadusemuudatuseta hüvitaks riik alates

1. aasta märtsist kaebaja õppelaenu makseid, jääb kaebaja olulisel määral ilma sellest, mida eeldas õppimise jätkamise valikut tehes, ning sellest tulenevalt on tõendatud negatiivse mõju olemasolu.
2. Riik on võtnud kasutusele kaebajat väga oluliselt koormava abinõu, lõpetades lubatud õppelaenu kustutamine täielikult, püüdmata leida mõnda kaebajat vähem koormavat abinõu. Sellest tulenevalt pole kõnealune abinõu vajalik. Ka ei ole abinõu mõõdukas, kuna õppelaenude kustutamise kaotamise näol ei ole tegemist riigieelarve mastaape arvestades sellise 2 kokkuhoiuga, mis ähvardaks riiki pankrotiga või omaks avaliku huvi seisukohast mingit muud väga olulist mõjupunkti. Seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi neli tööpäeva, mis ei ole piisav, et kohaneda ning oma finantsilisi ressursse ümber korraldada.
3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 19.05.2009 otsuses asjas nr 3-4-11-09, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. Riigikohus leidis 30.09.1994 otsuses asjas nr III-4/1-5/94, et üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadustel olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip - igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektides suhtes sõnamurdlik.
4. Kaebaja soovib leida analoogiat oma asja ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 vahel. Mõlemal juhul peab kohus lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest leidma vastuse küsimusele, mis seadust on vaja kohaldada seaduse muutmise olukorras. Riigikohus leidis nimetatud asjas, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhtumil said nii hageja kui ka kostjad arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr
5. Lisaks märgib kolleegium, et kostjad soovivad hüvitist nende toimingute eest, mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal, mitte eespool viidatud määruse nr 137 kehtivusajal. Käesoleval juhul tuleb samuti arvestada sellega, milliseid kulutusi sai kaebuse esitaja ette näha õppima asumisel ja laenulepingu sõlmimisel. Kaebuse esitaja sai arvestada laenu põhiosa kustutamisega Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määrusega nr 284 sätestatud korras. Kaebuse esitaja soovib laenu põhiosa kustutamist, mis oli võetud enne 01.07.
6. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Enne kui kohus võtab seisukoha, kas Riigi
8. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvate

§ 22

lg 8 on vastuolus PS-ga või mitte, tuleb esmalt analüüsida, kas säte on käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Juhul kui säte ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, siis Riigikohus, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 alusel, asja arutamist menetlusse ei võta ning seetõttu puudub halduskohtul vajadus seda Riigikohtule edastada. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22lg 8 alusel muudeti ÕÕS-i § 18 lg-t 5 ning sõnastati see ümber.

Kuna nähtuvalt käskkirjast tugineti kaebuse esitaja taotluse lahendamisel muuhulgas ÕÕS § 18 lg-le 5, mitte Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

lõikele 8, siis ei ole kaebuse esitaja poolt viidatud säte asjakohane ning kaebuse esitaja taotlus tuleb selles osas rahuldamata jätta.

1. Vaidlusaluse ÕÕS-i § 18 lõike 5 kohaselt saab isiku taotlust õppelaenu kustutamise alustamiseks rahuldada üksnes siis, kui on täidetud kõik viidatud paragrahvis sätestatud tingimused. See tähendab, et kas või ühe tingimuse puudumine toob kaasa nimetatud taotluse rahuldamata jätmise. Küsimus ei ole selles, et kaebajal puuduks nõutav 12-kuuline kohaliku omavalitsuse asutuses töötamise staaž, sest kohtule täiendavalt 08.10.2010 esitatud tõendist nr 3 3-8/15 nähtub, et kaebaja töötab Vene Gümnaasiumis alates 01.09.
2. Samuti on kaebaja esitanud 25.09.2006 kaebaja ja AS-i SEB Eesti Ühispank (praegune SEB Bank) vahel sõlmitud õppelaenulepingu nr S
3. Kaebaja on lõpetanud Tallinna Ülikooli seoses õppekava täitmisega täies mahus, mis kvalifitseerub ÕÕS-i § 15 lg 1 punktis 1 sätestatule (avalikõiguslikus ülikool) ja mida tõendab kaebuse lisana esitatud Tallinna Ülikooli diplom.
4. Samas, ÕÕS-i § 18 lõike 5 kohaselt peab õppelaenu kustutamiseks soovi avaldanud isik ÕÕS-i § 15 lõikes 1 mainitud õppeasutuse olema lõpetanud enne
5. juulit
6. Kaebaja lõpetas Tallinna Ülikooli alles veebruaris
7. ÕÕS-i § 18 lõige 1 sätestab, et laenusaaja alustab laenusumma tagasimaksmist hiljemalt 12 kuud pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus. Kuivõrd kaebaja lõpetas Tallinna Ülikooli veebruaris 2010, siis ei saanud ta taotlust õppelaenu põhiosa kustutamiseks esitada enne 01.07.
8. Kaebusest nähtub, et taotlus alustada õppelaenu kustutamist esitati alles 26.07.
9. Järelikult, ka selles osas ei vasta kaebus ÕÕS-i § 18 lõike 5 tingimustele. Seega ei saanud taotlust õppelaenu kustutamise alustamiseks rahuldada, kuna taotlus ei vastanud selle esitamise ajal kehtinud ÕÕS-i § 18 lõikele
11. Taotluse rahuldamata jätmisel ei ole rikutud õiguspärast ootust. Riigikohtu halduskolleegium leidis haldusasja nr 3-3-1-6-02 punktis 18, et: „õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Õiguskindluse põhimõttest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta.“ Eelnevast võib järeldada, et õiguste realiseerimisena tuleb antud juhul käsitada olukorda, kus isik on esitanud taotluse alustada õppelaenu kustutamist ning see taotlus on rahuldatud ja on alustatud õppelaenu kustutamist. Õiguskindlus ei teki mitte kõrgkooli õppima asumisel, vaid pärast õppelaenu kustutamise taotluse rahuldamist.
12. Lähtumine tõlgendusest, et isikul tekib õigus õppelaenu kustutamiseks juba kõrgkooli õppima asumisel, võimaldab järeldada, et isik on asunud õppima eesmärgil võtta õppelaenu ja lootnud, et õppelaenu tasub riik. Samas, õppima asumisel ei saa isik ega riik olla kindlad, et ettenähtud õppekava lõpetatakse ning asutakse tööle sellisel kohal, kus saab taotleda õppelaenu põhiosa osamaksete kustutamist riigi poolt. Seepärast ongi sätestatud, et õppelaenu kustutamise õigus tekib alles pärast kooli lõpetamist. ÕÕS-i paragrahvide eesmärk, mis kuni 01.07.2009 reguleerisid õppelaenu põhiosa kustutamist riigi poolt, ei ole mitte isikute eest valiku tegemine, kuhu õppima minna, vaid see, et juba õppimise lõpetanud isikud asuksid tööle riigi jaoks vajalikel töökohtadel. Sama mõtet edasi arendades jõuaksime olukorrani, kus isik töötab töökohal, mis annab õiguse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, üksnes õppelaenu tagasimaksmise ajal. Sellist olukorda ei saa lugeda aga riigi jaoks jätkusuutlikuks. Majanduslikust aspektist võttes on õppelaenu põhiosa kustutamise eesmärk tõenäoliselt see, et õppelaenu kustutamisel tagab riik palkade konkurentsivõime erasektoriga. Samas on üldteada, et arvestades üldist majanduslangust enne 01.07.2009, mil ÕÕS-i § 18 lõiget 5 muudeti, on kohalikus omavalitsuses töötavate isikute ja riigiteenistujate palk võrreldes erasektoriga vähenenud vähem ja seetõttu puudub ka vajadus kustutada ametnike õppelaenu põhiosa. Samuti on üldteada asjaolu, et riik on kehtestanud mitmeid erinevaid programme, mille kaudu kõrgkooli lõpetanud isikute tööle asumist täiendavalt finantseeritakse.
13. Õiguskindluse põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus isiku taotluse alusel riik juba tasub isiku eest õppelaenu põhiosa osamakseid, kuid keelduks edaspidistest maksetest. Antud juhul sellist situatsiooni ei esine. Seega ei saa nõustuda väitega, et ÕÕS-i muudatuste tegemise ja nende jõustumise ajavahemik on liialt lühike. Arvestades asjaoluga, et ÕÕS-i muutmisel ei 4 muutunud õppelaenu põhiosa kustutamise tingimused, vaid muudatustega üksnes määrati tähtaeg, mis aja jooksul tuleb vastav taotlus esitada, kui õigustatud isik ei olnud mingil põhjusel õppelaenu põhiosa kustutamiseks veel taotlust esitanud, kuid soovis seda siiski teha. Kuna õppelaenu põhiosa kustutamiseks tuleb esitada lühike tüüptaotlus, siis on ÕÕS-i muudatuste jõustumiseks määratud tähtaeg piisav, et õppelaenu põhiosa kustutamiseks õigust omav isik saanuks taotluse esitada. Kaebuse esitaja oleks saanud võetud õppelaenu suurust vähendada. Kaebusele lisatud õppelaenulepingust nr S040004412 nähtub, et õppelaenu ei anta mitte ühekordse väljamaksena, vaid osade kaupa igal õppeaastal. Kuivõrd ÕÕS-i vastavad muudatused jõustusid 01.07.2009 ning kaebaja lõpetas Tallinna Ülikooli veebruaris 2010, siis oleks kaebaja võinud 2009/2010 õppeaastal õppelaenu võtmata jätta. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Nii I.Y. poolt Tallinna Haridusametile õppelaenu kustutamise taotluse esitamise ajal kui ka vaidlusaluse käskkirja tegemise ajal
15. augustil
16. a reguleeris õppelaenu tagasimaksmist õppetoetuste ja õppelaenu seadus (edaspidi ÕÕS).
17. juulil
18. a jõustusid ÕÕS-i muudatused, mille kohaselt oli isikul võimalik taotleda õppelaenu kustutamist kas 1) ÕÕS § 18 lõike 5 alusel ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras või 2) kuni
19. aasta
20. septembrini kehtinud Eesti Vabariigi haridusseaduse § 361 lõike 6 alusel ning enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud ning õppelaenu lepinguga kehtestatud tingimustel ja korras juhul, kui isiku õppelaenuleping oli sõlmitud enne ÕÕS-i jõustumist ning isik oli esitanud taotluse õppelaenu kustutamiseks ning tõendid eksmatrikuleerimise kohta seoses õppekava täies mahus täitmisega enne
21. a
22. juulit (ÕÕS § 30 lg-d 1 ja 2). ÕÕS jõustus
23. septembril
24. a. I.Y. sõlmis õppelaenulepingu
25. septembril
26. a pärast ÕÕS-i jõustumist ning seda muudeti
27. ja
28. aastal. Kohtul tuleb seega hinnata, kas I.Y. vastas taotluse esitamise hetkel ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud tingimustele.
29. Kaebuse esitaja taotluse esitamise ning lahendamise ajal kehtis ÕÕS § 18 lg 5 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes enne
30. aasta
31. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja ei vastanud ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud tingimustele, sest ta esitas taotluse õppelaenu kustutamiseks alles
32. a juulis ning ta eksmatrikuleeriti
33. veebruaril
34. a seoses bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekava täitmisega täies mahus – seega pärast
35. aasta
36. juulit.
37. ÕÕS § 18 lõikes 5 ning ÕÕS § 30 lõikes 2 sätestatud piirang, mis võimaldas isiku õppelaenu kustutada vaid juhul, kui vastav taotlus oli esitatud enne
38. juulit 2009 ning isik eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega enne
39. juulit 2009, hakkas kehtima seoses Riigi
40. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

(edaspidi Lisaeelarve seadus) vastuvõtmise ja jõustumisega. Lisaeelarve seaduse §-ga 22 muudeti muuhulgas eeltoodud sätteid, mis Lisaeelarve seaduse § 23 järgi jõustusid

1. juulil
2. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Lisaeelarve seadusega 5 ÕÕS-s muudatuste tegemata jätmise korral oleks kaebuse esitaja täitnud
3. a veebruari seisuga kõik ÕÕS § 18 lõikest 5 tulenevad õppelaenu kustutamiseks vajalikud kriteeriumid, mis oleks võimaldanud kaebuse esitajal esitada koheselt taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks. Enne
4. juulit 2009 kehtis ÕÕS § 18 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus Eestis teenistusse või tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus“. Seega ei kehtestanud ÕÕS § 18 lg 5 piiranguid ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja suhtes. Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3 ÕÕS § 18 lõike 5 muutmine välistas kaebuse esitaja õppelaenu kustutamise.
5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Riigi
6. a teise lisaeelarve seadustega seonduvate

§ 22

lõige 8 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 10, kuna rikutakse kaebuse esitaja õiguspärast ootust. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma õiguspärase ootuse tekkimist sellega, et kaebuse esitaja eriala valikul oli üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ning teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt kuni 06.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lõike 5 järgi. Vastustaja on seisukohal, et taotlust õppelaenu kustutamiseks ei saanud rahuldada, kuna taotlus ei vastanud selle esitamise ajal kehtinud ÕÕS-i § 18 lõikele

1. Samuti leiab vastustaja, et enne kui kohus võtab seisukoha sätte vastuolu osas Põhiseadusega, tuleb esmalt siiski analüüsida, kas säte on kohtuasja lahendamisel üldse asjassepuutuv. Kohus nõustub vastustajaga selles, et Lisaeelarve seadus ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, kuna kaebuse esitaja taotluse rahuldamisest keelduti ÕÕS § 18 lõike 5, mitte Lisaeelarve seaduse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega pidi vastustaja lähtuma taotluse lahendamisel kehtivast ÕÕS § 18 lõikest 5 ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määrusest nr. 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord). Korra §-s 4 on ammendavalt loetletud õppelaenu kustutamise tingimused, mis sisuliselt kattuvad ÕÕS § 18 lõikes 5 toodutega: 1) 12-kuuline teenistus riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses (Korra § 4 lg 1 p 1) ning 2) õppelaenu põhiosa kustutamise taotluse ning eksmatrikuleerimist tõendava dokumendi esitamine, kusjuures mõlemad tingimused pidid olema täidetud enne
2. juulit
3. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas ÕÕS § 18 lg 5 (alates
4. juulist 2009 jõustunud redaktsioonis) ning Korra § 4 lg 1 (alates
5. augustist 2009 jõustunud redaktsioonis) on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga.
6. Lisaeelarve seaduse eelnõu (511 SE) seletuskirja kohaselt oli ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud soodustuse andmise eesmärgiks huvi suurendamine teatud asutustes töötamise vastu, kuid tööturu tänases olukorras ei täida nimetatud säte oma algset eesmärki ning sellest on kujunenud teatud osa õppelaenu võtnud isikute hüve, mis seab põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda õppelaenu mittevõtnud isikud, muude isikute juures töötavad õppelaenu võtnud isikud või õppelaenu võtnud isikud, kellel üldse puudub töö. Seletuskirja järgi oleks riigi tagatud õppelaenu tagasimaksmata osa riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamine alates
7. juulist 2009 vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või avalikõigusliku juriidilise isiku juurde tööle või teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelarve vahenditest. Selline väide ei oleks seletuskirja järgi aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille 6 kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest. Seletuskirja kohaselt omandatakse haridust siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nö suunamine riigitööle) või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Lisaks tuleb eelnõu seletuskirja koostajate arvates arvestada, et õppelaenu kustutamise lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid – arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks.
8. Kohus nõustub Lisaeelarve eelnõu seletuskirjas toodud seisukohtadega. Kaebuse esitajal ei saanud olla õppelaenu lepingu sõlmimisel
9. septembril
10. a, samuti selle muutmisel
11. septembril 2006 ning
12. oktoobril 2007 kindlust selles, et ta täidab tulevikus kõik seaduses sätestatud soodustuse saamiseks ettenähtud kriteeriumid ning saab asuda soodustust realiseerima. Riigikohtu halduskolleegium leidis
13. veebruari
14. a. otsuses asjas nr. 3-3-16-02: „Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima“ (otsuse p 18). Kaebuse esitajal ei saanud tekkida õigust ja seega ka õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne
15. juulit 2009 kehtinud ÕÕS järgi varem, kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Kaebuse esitaja oleks saanud asuda oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles pärast
16. veebruari
17. a. Sel ajal kehtisid aga ÕÕS ja Kord juba redaktsioonis, mis välistasid kaebuse esitaja õiguse realiseerimise ning seega ka õiguspärase ootuse tekkimise. Kaebuse esitaja ei saanud õppima asumisel ning õppelaenulepingu sõlmimisel kindlalt ette näha, et tal tekib tulevikus õigus õppelaenu hüvitamiseks, kuna ta täidab kõik seaduses sätestatud kriteeriumid. Kaebuse esitajal ei olnud Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja väitega, et käesolevas asjas tuleks leida analoogia kaebuse esitaja asja ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 tehtud otsuse vahel. Haldusasjas nr 3-4-1-20-04 leidis Riigikohtu halduskolleegium: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses“ (otsuse p 14).
18. Kohus on seisukohal, et pingelise riigieelarve olukorras esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks.
19. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et
20. a. riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata.
21. aasta riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud rahandusministeeriumi
22. aasta suvine majandusprognoos, mis eeldas
23. aastaks 2,6%-list majanduskasvu.
24. aasta lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb
25. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et
26. aasta riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni 7 suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses (Vt riigi
27. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 432 SE seletuskirja Riigikogu kodulehel). Eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning muude kulude kärpisime kaudu. Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust, vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid, põhiseadusega kooskõlas olevaks (Riigikohtu üldkogu
28. märtsi 2010 otsus asjas nr. 3-4-1-8-09, p 105). Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas riik oleks pidanud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valima riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahendustee. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et „[p]õhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandus- ja eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum“ (otsuse p 109). Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäänud 4 tööpäeva võib pidada tõepoolest lühikeseks ajaks seaduse muudatustega kohanemiseks. Samas ei saanud see tähtaeg mõjutada kuidagi kaebuse esitaja finantsiliste ressursside ümberkorraldamist, kuna kaebuse esitajal tekkis kohustus tasuda õppelaenu tagasi alles pärast eksmatrikuleerimist. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Kuna kaebuse esitaja eksmatrikuleeriti alles
29. veebruaril
30. a, jäi talle piisavalt aega finantsiliste ümberkorralduste planeerimiseks. Kohus on seisukohal, et puudub ÕÕS § 15 lg 8 ja Korra § 4 lg 1 vastuolu PS §-ga
31. Kohus jätab eeltoodud põhjendustel kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 8