← Eesti

3-10-696/33

Obsah (4)§ 62§ 61§ 10§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-69

§ 62

lg-tele 1 ja 4 kui kolmandale isikule korraldus esitada oma isikliku pangakonto väljavõtted, mis kajastavad laenuks Elvira Rile antud rahaliste vahendite laekumist nimetatud kontole. Korraldus kuulus täitmisele 08.12.

  1. Korralduse põhjenduste kohaselt kontrollib PMTK Elvira Ri
  2. a ja
  3. a maksustatavate tulude deklareerimise ja füüsilise isiku tulumaksu tasumise õigsust. E. Ri 27.01.2009 edastatud 3-10-696 laenulepingute ja 16.02.2009 esitatud kirjaliku seletuse kohaselt on E. R võtnud D Silt laenu 15.05.2006 summas 1 mln kr. Korralduse tegemist tingib vajadus saada teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks asjaga seotud osapoole käest. Maksuhalduri andmetel olid D. Sile aastatel 1999-2006 tehtud netoväljamaksed tunduvalt väiksemad kui E. Rile laenuks antud summa. 06.04.2009 esitas D. S maksuhaldurile kirjaliku seletuse E. Rile laenuks antud raha päritolu kohta. Arvestades asjaolu, et laenusummad on üle kantud E. Ri pangakontole Hansapangas, on maksuhaldurile oluline näha laenuks antud rahaliste vahendite laekumist D. Si kontole. Andmed on vajalikud E. Rile laenuks antud rahaliste vahendite päritolu tõepärasuse hindamiseks. E. Ri kontrollis on oluline kindlaks teha, kuidas tegelikult tehingud toimuvad ning „kuidas liiguvad tehingute eest rahalised vahendid“. Need andmed omavad tähtsust maksumenetluses tuvastamisele kuuluvate asjaolude (nt majandustehingute tegelik sisu) kindlakstegemiseks, kontrolli käigus vajalike tõendite kogumiseks ja täpse maksukohustuse kindlaksmääramiseks.
  4. D Si poolt Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleti PMTK 25.11.2009 korralduse nr 12.2-3/222-22 tühistamist. Kaebuse esitaja leidis, et maksuhalduril ei ole õigust korralduses märgitud teavet kaebuse esitajalt nõuda. Tulenevalt

§ 61

lg-st 2, võib kolmanda isiku poole pöörduda vaid juhul, kui enne on sama teavet nõutud maksukohustuslaselt ning vaid maksukohusluslase maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlaks tegemiseks. Korralduses on märgitud, et E. R on esitanud maksuhaldurile laenulepingud ning selgitanud laenu saamist. Seega on E. Ri kontrollimenetluses tõendatud laenu saamine ja andmine. Laenu saamises ja andmises vaidlust ei ole (tehingud on toimunud panga kaudu). Kaebuse esitaja pangakontole rahaliste vahendite laekumise asjaolud ei ole E. Ri maksumenetluse objektiks ning kaebuse esitajalt nõutud dokumendid ei ole seotud E. Ri maksude tasumise kontrolliga. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, mis tähtsust omavad tema isiklikud tehingud E. Ri kontrolli jaoks. Raha laenamise puhul ei ole kehtestatud füüsilistele isikutele mingeid nõudeid ega piiranguid. Kuna nõutud dokumente ei ole ega saagi olla E. Ril (E. Ril ei ole juurdepääsu D. Si pangakonto väljavõttele), siis ei ole sellist teavet lubatud nõuda ka kolmandalt isikult. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et sisuliselt on PMTK asunud vaidlustatud korraldusega teostama maksukontrolli kaebaja suhtes. Seda, kas E. R on kandnud raha kaebuse esitaja arvele, on võimalik kontrollida E. Ri pangakonto väljavõtete abil. Tehingud, mis puudutavad kolmanda isiku raha saamist ja tema kontole raha laekumist, väljuvad aga E. Ri kontrolli raamidest. 3. PMTK palus jätta kaebus rahuldamata. 1)

§ 61

lg-st 2 tulenev kohustus pöörduda tõendite kogumiseks kõigepealt maksukohustuslase poole puudutab üksnes esmaste asjaolude väljaselgitamist. Kui maksukohustuslaselt saadud teabest või dokumentidest selgub, et tegelikkuses on maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks tarvis kaasata kolmas isik, siis on korralduse tegemine kolmandale isikule õigustatud. Ebaõige on kaebaja tõlgendus, et kolmandalt isikult saab nõuda teavet või dokumente üksnes juhul, kui täpselt samasuguse nõudega on varasemalt pöördutud maksukohustuslase poole. Korralduse täitmisel võib maksukohustuslase vahendusel teatavaks saada, et maksustamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid valdab ainult kolmas isik. Sellises olukorras ei viiks maksukohustuslaselt nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks teabe või dokumentide 2

(8)3-10-696 nõudmine soovitud tulemuseni. Maksuhalduri õigus nõuda maksude tasumise õigsuse kontrollimisel dokumentide esitamist ei piirdu maksukohustuslase valduses olevate tõenditega. Vastasel juhul poleks efektiivse kontrolli läbiviimine võimalik, sest kolmandalt isikult saadav teave või esitatavad dokumendid võivad olla maksukohustuse tuvastamise juures määravaks. 2) Kaebajalt nõutakse teavet, sest menetluses on tarvilik kindlaks teha kaebaja ja E. Ri vahel väidetavalt aset leidnud laenutehingu tegelik majanduslik sisu. Vastustaja andmetel olid kaebajale aastatel 1999-2006 tehtud netoväljamaksed tunduvalt väiksemad kui E. Rile laenuks antud summa. Järelikult on oluline veenduda, kas kaebuse esitaja reaalselt omas raha laenamiseks vahendeid või varjas E. R oma tulusid läbi selle, et kaebaja arvelduskontole sooritati sissemakse ning seejärel tagastati raha „fiktiivse laenu kattel“ E. Rile.
  1. Tallinna Halduskohtu 01.02.2011 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati PMTK 25.11.2009 korraldus 12.2-3/222-
  2. PMTK-lt mõisteti D Si kasuks välja menetluskulude (riigilõiv) katteks 15,98 eurot. Põhjendused: 1) Korralduses on viidatud asjakohastele õigusnormidele ja piisavalt arusaadavalt põhjendatud, miks maksuhaldur vajab kaebuse esitaja konto väljavõtteid. Sellegipoolest pole nõue õiguspärane; 2) Asja materjalidest nähtuvalt on „maksumenetluses tähendust omavaks asjaoluks“ E. Ri ja D. Si vaheline laenutehing, mille kohta on esmalt nõutud teavet ja dokumente kontrollitavalt isikult. Korraldusest nähtuvalt on E. R 27.01.2009 edastanud maksuhaldurile nii laenulepingud kui ka selgitanud 16.02.2009 kirjalikus seletuses, et ta on 15.05.2006 võtnud D. Silt laenu summas 1 000 000 krooni (so 63 911,65 eurot). Samuti on küsitud ja 06.04.2009 saadud kirjalik seletus D. Silt laenuks antud raha päritolu kohta. Korraldusest nähtuvalt on vastustajale ka teada, et laenusummad on kantud üle E. Ri pangakontole Hansapangas, järelikult on PMTK käsutuses E. Ri pangakonto väljavõtted või on tal olnud vähemalt võimalus neid E. Ri maksumenetluses kontrollitavalt nõuda. Küsides kaebajalt tema konkreetse konto väljavõtet, peab olema PMTK-le teada ka tõik, et laenusumma on kantud D. Si nimetatud kontolt E. Ri pangakontole Hansapangas. Kohus nõustub kaebajaga, et E. Ri kontrolli menetluse objektiks on E. Ri poolt tehtud tehingud (sh kaebajaga), mitte kolmanda isiku D. Si tehingud üldiselt. Eelmärgitut arvestades, olukorras, kus tehingu pooled on lisaks kirjaliku laenulepingu olemasolule kinnitanud oma seletustes nendevahelise laenusuhte olemasolu ja laenusummade ülekandmine on toimunud pankade vahendusel, on kaebaja kohtu arvates täitnud oma

§ 61lg-st 1 tuleneva kaasaaitamiskohustuse (kohustuse) E.

Ri raha allikate (kaebajat puudutavas) osas. Kohus rõhutab – antud juhul PMTK kontrollis E. Ri

  1. a ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja füüsilise isiku tulumaksu tasumise õigsust, sh E. Ri rahaliste vahendite päritolu, mitte kaebaja rahaliste vahendite allikaid; 3) Kohus jagab kaebuse esitaja seisukohta ka selles, et vastustaja versiooni, kas E. R on eelnevalt kandnud raha D. Si arvele, mille viimane siis omakorda laenuks andis, on võimalik kontrollida E. Ri pangakonto väljavõtete järgi. Kui aga E. R näiteks andis eelnevalt D. Sile sularaha, mille viimane ise oma kontole pani ja sealt pärast jälle E. Rile üle kandis, siis niisuguseid asjaolusid (st kellelt saadud raha kaebaja arvele pani) ei ole kaebaja pangakonto väljavõtte kaudu võimalik kontrollida. Järelikult, kui ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki, siis on PMTK nõue ebaproportsionaalne; 4) Lisaks peab kohus vajalikuks osundada kaebajale antud korralduse mõningale ebaselgusele, mis võib samuti viidata korralduse ebaproportsionaalsusele. Maksuhaldur ei ole piiritlenud ajaperioodi, mille kohta väljavõtted tuleb esitada, väidetud on üksnes, et maksuhalduri andmetel 3

(8)3-10-696 olid kaebuse esitajale aastatel 1999-2006 tehtud netoväljamaksed tunduvalt väiksemad kui E. Rile laenuks antud summa. Kas selle perioodi kohta tuligi väljavõtted esitada, kuigi PMTK-l olid juba „andmed“, millele tema väide tugines, või tuli esitada konto väljavõtted eelnevate perioodide kohta, mille kohta maksuhalduril nähtavasti ei olnud veel andmeid, või kõikide perioodide kohta, näitamaks, kuidas vahendid on kontole kogunenud (nt 10 aasta konto väljavõtted)?; 5) Peamine on siiski küsimus, miks üldse pidi D. S tõendama oma sissetulekute allikaid, kui tema ei olnud kontrollitav. Võib-olla hoidis ta juba pikemat aega nn „sukasääres“ suuremat kogust sularaha, mida kulutas lisaks maksuhalduri väidetud väikestele netoväljamaksetele ja millest pani vahepeal raha ka kontole. Jääb arusaamatuks, kuidas see saaks mõjutada E. Ri maksukohustust. Kui maksuhalduril on andmeid, et kaebaja ehk ise ei ole täitnud maksuseadustest tulenevad kohustusi, osaleb maksupettuses vms, siis on tal õigus niisuguste kahtluste hajutamiseks alustada kaebaja suhtes maksumenetlust. Antud juhul tuleb aga nõustuda kaebaja seisukohaga, et PMTK on ilmselgelt väljunud E. Ri kontrolli piiridest ja asunud õigusvastaselt kontrollima samaaegselt ka D. Si. Kohus juhib tähelepanu, et juba enne vaidlustatud korraldusega andmete nõudmist oli vastustaja nõudnud D. Silt kirjalikku seletust „laenuks antud raha päritolu kohta“ ehk asunud juba varemalt paralleelselt E. Riga kontrollima ka D. Si. Sellega on vastustaja eiranud

§ 10

lg-st 3 ja §-st 12 tulenevaid nõudeid ning põhjendamatult koormanud korraldusega kaebuse esitajat; 6) Maksuhaldur on pöördunud enne kaebuse esitaja poole pöördumist E. Ri poole, „kellelt saigi info laenu olemasolu kohta ning kes esitas maksuhaldurile ka laenulepingu“, nagu on väidetud vaideotsuses. Kohus möönab maksuhalduri õigust maksukohustuslaselt saadud andmete ülekontrollimiseks küsida ja saada täiendavat teavet ka asjassepuutuvatelt kolmandatelt isikutelt (nt laenulepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude kohta). Samas ei ole vastustaja kinnitanud ega tõendanud, et E. Rilt oleks eelnevalt küsitud D. Si raha päritolu kohta. Juba seetõttu ei saa PMTK hakata kaebajalt kui kolmandalt isikult pärima tema sissetulekute järele, kuna tegemist ei ole E. Ri maksumenetluses kontrollitava/tuvastamist vajava asjaoluga. Tõepoolest peab E. R suutma PMTK-le tõendada, et ta on teinud kulutused nimelt laenu arvel ja seda, kust ta on laenu saanud, kuid tema asi ei ole tõendada, kust pärinevad selleks omakorda laenuandja rahalised vahendid. Ammugi ei lasu niisugune kohustus teise isiku maksumenetluses laenuandjal, antud juhul kaebuse esitajal. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. PMTK apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus (kuigi apellant ei märgi taotluse resolutsioonis, millise sisuga uue otsuse tegemist ta soovib, on ringkonnakohtu hinnangul selge, et ta soovib otsust, millega jäetakse halduskohtule esitatud kaebus rahuldamata). Apellant leidis, et halduskohus on vääralt kohaldanud

§ 62lg-t 1.

1) Halduskohus väidab ekslikult, et E. Ri kontrolli raames puudub maksuhalduril vajadus kaebuse esitaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Pelgalt maksukohustuslase poolt esitatud laenuleping ja väidetava laenu andmise kui ka saamise tunnistamine ei saa jätta maksuhaldurit ilma uurimisprintsiibi elluviimise õigusest ega tõenda ümberlükkamatult pooltevahelise väidetava laenutehingu tegelikku majanduslikku sisu. Kui maksuhaldur peab asja õigeks otsustamiseks vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, siis selline õigus tuleneb temale

§ 11lg-st 2.

Maksuhaldur mõistab, et maksumenetluses tehtavad menetlustoimingud peavad olema seejuures kooskõlas efektiivsuse ning proportsionaalsuse põhimõttega. Vastavalt arenenud riikide maksuõiguses kehtivale majandusliku tõlgendamise reeglile tuleb maksustamise objektiks olevate ma4

(8)3-10-696 jandustehingute tõlgendamisel lähtuda eelkõige tehingu majanduslikust sisust, mitte juriidilisest vormist. Seega võttes arvesse majandusliku tõlgendamise põhimõtet ja maksuhalduril seadusega lasuvat uurimiskohustust, väljastas PMTK õiguspäraselt vastustajale korralduse, et tuvastada, kas poolte vahel väidetavalt valitseva laenusuhte juriidiline vorm kattub tegeliku majandusliku sisuga. Kuna maksuhalduri andmetel olid kaebuse esitajale aastatel 1999-2006 tehtud netoväljamaksed tunduvalt väiksemad kui E. Rile väidetavalt laenuks antud summa, siis esineb põhjendatud vajadus veenduda, ega E. R varja laenu kattena oma tegelikke tulusid. Ühtlasi on nõutud dokumentide maht piiritletud. Maksuhaldur nõuab just selliste rahaliste vahendite päritolu tõendavate dokumentide esitamist, mille arvelt E. Rile on laenu antud. 2) Lisaks rahaliste vahendite päritolu kontrollimise vajadusele oli maksuhalduril ka sisuline õigus vaidlusaluse korralduse andmiseks. Olukorras, kus maksumenetluses tähendust omavaid asjaolusid valdab üksnes kolmas isik, on tema poole pöördumine õigustatud. Kolmandalt isikult saadav teave või esitatavad dokumendid võivad sel juhul olla maksukohustuse tuvastamise juures määrava kaaluga. Tõendite kogumise range piiratus muudaks uurimispõhimõtte sisutühjaks.

§ 10

lg-s 3 sätestatud efektiivsuse ja üleliigsete ebamugavuste ning kulutuste vältimise kohustust arvestades oleks ebamõistlik, kui tulude tegeliku allika teadasaamiseks tuleks kõikide vahelülide suhtes läbi viia eraldiseisev kontroll. Vastustaja ei ole rikkunud

§ 10lg-st 3 ja §-st 12 tulenevaid nõudeid.

Kuigi pooleliolev maksumenetlus puudutab E. Ri tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrolli, siis ei ole kolmanda isiku tulude allikate avaldamisel kolmanda isiku õigused vähem kaitstud kui kontrollisubjekti õigused. Tulenevalt

§-st 26 lasub maksuhalduril maksusaladuse kaitse kohustus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et avalikustatud andmed ei saa kaasa tuua kolmanda isiku automaatset maksustamist, vaid potentsiaalse maksukohustuse suuruse kindlakstegemiseks on kohustuslik läbi viia eraldiseisev nõuetekohane maksumenetlus. Seega on väär halduskohtu põhjendus, et maksuhaldur ei saa maksumenetluses hakata kontrollima kolmanda isiku tulusid. Maksuhaldur ei kontrolligi E. Ri maksumenetluses D. Si tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust, vaid kogub asja õigeks otsustamiseks vajalikke tõendeid. Tuleb eristada kolmanda isiku tulude kontrollimenetlust kui iseseisvat maksumenetlust ja kolmanda isiku rahaliste vahendite päritolu kontrolli kui

§ 62lg-l 1 ja §-l 11 põhinevat uurimiskohustust.

3) Ebaõige on halduskohtu tõlgendus, et kolmandalt isikult saab nõuda dokumente üksnes juhul, kui täpselt samasuguse nõudega on varasemalt pöördutud maksukohustuslase poole. Reeglina valdab isiklikule pangakontole rahaliste vahendite laekumist puudutavaid dokumente ainult kontoomanik ise. Sellises olukorras ei ole mõistlik ega vajalik nõuda nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks esmalt dokumente maksukohustuslaselt, sest see ei viiks soovitud tulemuseni. 4) Pangakontole rahaliste vahendite laekumist tõendavate dokumentide nõudmine vastab proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebuse esitaja pangakontole rahaliste vahendite laekumist tõendavate dokumentide saamisel oleks võimalik tuvastada, millistest allikatest laenuks antud raha pärineb. Selline abinõu vaieldamatult soodustab maksuhalduri poolt püstitatud eesmärgi saavutamist ehk on kohane. Halduskohus on välja toonud, et E. Rile laenuks antud raha päritolu tõendava dokumentatsiooni küsimine oleks õigustatud üksnes kaebuse esitaja maksumenetluses. Hinnates pangakontole rahaliste vahendite laekumist tõendavate dokumentide esitamisega kaasnevat koormust, võib tõsikindlalt väita, et kolmanda isikuna selliste dokumentide esitamine on vähemkoormav ja vähemalt sama efektiivne kui isiku suhtes eraldiseisva kontrolli alustamine. Seega on maksuhalduri abinõu vajalik. Nõutud dokumentide avaldamine omab küll arvestatavat intensiivsusastet seoses eraelu puutumatusega, kuid see-eest valitseb ülekaalukas avalik huvi, et makse arvestataks ja tasutaks seaduses ettenähtud korras. Järelikult on apellandi abinõu ka mõõdukas. 5

(8)3-10-696 Halduskohtu käsitlus viiks õiguslikult talumatu olukorrani, kus maksuhalduri uurimiskohustus oleks sedavõrd piiratud, et kolmanda isiku tulude allikate tuvastamise vajadus tooks alati kaasa paralleelse maksumenetluse alustamise. 6. Vastuses apellatsioonkaebusele palub D. S jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 61

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks; eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Sama seaduse § 62 lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist; kolmandatelt isikutelt asjade ja dokumentide nõudmise korral kehtib

§ 61

lg-s 2 sätestatud piirang.

§ 61

lg 2 sätestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning sama seaduse § 72 lg 5 p-s 6 sätestatud juhul. Halduskohus pidas vaidlustatud korraldust eelnimetatud sätetega vastuolus olevaks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel:

  1. a)korraldusega nõutud teave ei olnud vajalik E. Ri maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks (teave võinuks omada tähtsust kaebuse esitaja maksude tasumise õigsuse kontrollimise menetluses, mida polnud algatatud);
  2. b)korraldusega küsitud teavet ei olnud eelnevalt küsitud E. Rilt;
  3. c)korraldus oli ebaproportsionaalne, kuna korraldusega ei olnud võimalik saavutada korralduse eesmärki. 8. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et maksuhaldur väljus E. Ri kontrolli piiridest ja küsis teavet, mida tal

§ 61lg 1 ja § 62 lg 1 alusel polnud õigust nõuda.

Vaidlustatud korraldusest, vaideotsusest ja maksuhalduri kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ilmneb, et maksuhaldur kontrollib E. Ri

  1. ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tasumise õigsust ning selles menetluses on neil aastatel teatud E. Rile laekunud summade osas tekkinud küsimus, kas tegemist on, nagu väidavad maksumenetluses E. R ja kaebuse esitaja, E. Ri poolt kaebuse esitajalt saadud laenuga. Küsimus omab E. Ri tulumaksukohustuse seisukohalt tähendust, sest saadud laen ei vasta reeglina maksustatava tulu kui tagastamatu sissetuleku mõistele. Vaidlustatud korraldusest ilmneb, et maksuhaldur kahtleb kaebuse esitaja ja E. Ri väites kaebuse esitaja poolt E. Rile laenu summas 1 mln kr andmise kohta, arvates, et kaebuse esitajal ei olnud sellise laenu andmiseks piisavaid rahalisi vahendeid. Seega omab teave kaebuse esitaja rahaliste vahendite ja nende päritolu kohta tähendust ka E. Ri maksumenetluse seisukohast. Ekslik on halduskohtu seisukoht, nagu oleks maksuhaldur asunud kontrollima kaebuse esitajat. Maksuhalduri põhjendustest järelduvalt ei ole tema eesmärgiks kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase E. Ri väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. Et tehingu teise poole esitatud andmed võimaldavad kinnitada tehingu toimumist kinnitavate maksukohustuslase poolt esitatud väidete ja tõendite usaldusväärsust või näidata, et tehingut tegelikkuses pole toimunud, ei saa neid maksumenetluse eesmärgiga mitteseotuks pida6

(8)3-10-696 da. Laenutehingu toimumist või mittetoimumist võimaldavad tuvastada ka tõendid, mis näitavad laenuandjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende päritolu. Ringkonnakohus ei nõustu seepärast halduskohtuga, nagu pidanuks maksuhaldur kaebuse esitajalt selle teabe nõudmiseks algatama kaebuse esitaja maksude tasumise õigsuse kontrolli menetluse. Seonduvalt kaebuse esitaja väitega, et nõutud dokumente E. Ril olla ei saa, kuna E. Ril ei ole juurdepääsu kaebuse esitaja pangakonto väljavõttele, märgib ringkonnakohus, et maksuhalduri õigus nõuda maksumenetluses kolmandatelt isikutelt teavet ei piirdu üksnes selliste andmetega, mida kontrollitav maksukohustuslane ise valdab või mille kohta ta saab tõendeid esitada. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et

§ 61

lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust ei ole õige kitsendavalt tõlgendada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud menetlusnõude kaudu;

§ 61

lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses (vt Riigikohtu 02.06.2011 otsused nr 3-3-1-25-11 ja 3-3-1-26-11, p-d 9; 24.05.2011 otsus nr 3-3-1-24-11, p 13). 9. Vaidlus puudub selles, et enne vaidlustatud korralduse andmist on maksuhaldur küsinud E. Rilt teavet tema ja kaebuse esitaja väidetud laenusuhte kohta. Nagu märgitud vaidlustatud korralduses, on E. R 27.01.2009 edastanud laenulepingu ja 16.02.2009 kirjaliku seletuse, et ta on võtnud kaebuse esitajalt 15.05.2006 laenu summas 1 mln kr. Samas pole apellatsiooniastmes vaidlust ka selles, et E. Rilt oleks eelnevalt küsitud D. Si raha päritolu kohta. See ei näita siiski

§ 61lg-s 2 toodud piirangu rikkumist.

Riigikohus on 30.03.2011 otsuses nr 3-3-1-98-10 (p 19) asunud

§ 61

lg 2 tõlgendamisel seisukohale, et selle piirangu sisuks olevat nõuet, et eelnevalt peab olema teavet nõutud maksukohustuslaselt, ei tule mõista konkreetsete kokkulangevate küsimuste tasandil. Maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks nõudma samade tehingute kohta teavet kõigepealt maksukohustuslaselt. Põhjusel, et enne väidetavatelt E. Ri laenuandjatelt nende rahaliste vahendite kohta tõendite nõudmist on maksuhaldur küsinud laenusuhte kohta teavet E. Rilt, on Riigikohus analoogilistes E. Ri maksumenetlusega seotud vaidlustes pidanud

§ 61

lg 2 nõudeid järgituks (vt Riigikohtu 02.06.2011 otsused nr 3-3-1-25-11 ja 3-31-26-11, p-d 10). Seega pole vaidlustatud korralduse andmisel rikutud

§ 61lg-t 2.

10.

§ 11

lg 2 kohaselt on maksuhalduril õigus otsustada, milliseid tõendeid koguda ja millal ja milliste tõendite põhjal lugeda mingi asjaolu piisavalt tõendatuks. Halduskohtu arutlus, et laenulepingu fiktiivsust pole võimalik tuvastada, kui E. Rilt on raha kaebuse esitajale liikunud sularahas, on asjakohatu. Ringkonnakohus piirdub siinkohal tõdemusega, et kaebuse esitaja sissetulekute kohta kogutavad andmed võivad maksuhalduri kahtluse, et laenuleping on fiktiivne, ka ümber lükata. Seetõttu ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, nagu poleks vaidlustatud korralduse abil võimalik saavutada selle eesmärki, ning sellel seisukohal rajanev hinnang korralduse ebaproportsionaalsusest. 11. Eeltoodud põhjendustel viis vaidlustatud korralduse tühistamiseni halduskohtu poolne materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine. HKMS § 46 lg 1 p 2 ja § 26 lg 1 p 6 alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jääb D Si kaebus rahuldamata. HKMS § 94 lg 3 alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, mis uue otsusega jäävad D. Si kanda. 7

(8)3-10-696 12. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.