3-11-55/23

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-55 Otsuse kuupäev 30.09.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi D.L. kaebus Lääne Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 1597,79 eurot seoses kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas. Asja läbivaatamise kuupäev 12.09.2011, avalik kohtuistung Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja D.L. ; Lääne Prefektuuri esindaja jurist Irina Punko volikirja alusel. Resolutsioon Jätta D.L. kaebus haldusasjas 3-11-55 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 31.10.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus Asja materjalide kohaselt on D.L. viibinud Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambris ajavahemikel 29.07.2008-05.09.2008 (39 päeva ) ja 06.02.2009-20.02.2009 (15 päeva). 18.10.2010 on D.L. saatnud Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajale taotluse, kus on teinud ettepaneku maksta välja seonduvalt Pärnu arestimajas inimväärikust alandavate ja tervistkahjustavates kinnipidamistingimustes kinnipidamise eest mittevaralist kahju 25.000 krooni. Lääne Prefektuur on jätnud vastusega 06.12.2010 kaebaja mittevaralise rahalise nõude taotluse rahuldamata. 07.01.2011 on kaebaja pöördunud kaebusega mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tallinna Halduskohtu poole, esitades ümberarvestatuna mittevaralise kahju hüvitamise summaks 1597 eurot ja 79 eurosenti. Tallinna Halduskohus on asja saatnud menetlemiseks kohtumäärusega 10.02.2011 Tartu Halduskohtule seonduvalt kohtualluvusega. Tartu Halduskohus on asja menetlusse võtnud kohtumäärusega 10.03.2011, olles eelnevalt nõudnud kaebajalt kaebuse käiguta jätmise määrusega riigilõivu tasumist, kaebaja on kohtumääruse täitnud. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta on viibinud arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes, mille eest kuulub talle hüvitamiseks mittevaraline kahju 1597 eurot ja 79 eurosenti. Kaebaja on seisukohal, et inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kaebaja on olnud sunnitud arestimajas olles end alandama teiste ees, talle tekitati ebamugavusi ja alaväärsustunnet. Kaebaja on märkinud, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused ei vasta seadusega sätestatud nõuetele ning et kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, kaasneb sellega isikule mittevaralise kahju tekkimine. Kaebuse esitaja on märkinud, et kambrid arestimajas ei vastanud ehitustehnilistele ja tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Arestimajas olles ei võimaldatud viibida kaebajal 1 tund päevas vabas õhus, kambrites puudusid tool , laud ja nagid, mistõttu tuli hoida riideid ja toiduesemeid ning hügieenitarbeid voodi all. Kambris oli valgustus nõrk, mis on kahju avaldanud kaebaja silmadele ja tekitanud silmadele kipitustunnet ja punetust. Pärnu arestimajas olid topelt klaasblokkidest aknad, mida ei saanud avada ning nimetatud aknad ei taganud piisavat päevavalgust ruumi. Kambrites olid WC-d lahtised, oli küll betoonseinaga eraldatud, kuid puudus katteriie, mis oleks varjanud ihulike hädade sooritamist. Kuna samas kambris tuli ka süüa, siis pooleldi avatud olev ning ebapiisava privaatsusega WC kasutamine samaaegselt tõi kambrisse ebameeldivat lõhna ning toiminguid pidi tegema teiste kambrikaaslaste nähes, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja inimväärikust alandav, samuti ei taganud ventilatsioonisüsteem vajalikku kogust õhku. Samas kambris tuli ka end pesta ja oma riideesemeid pesta. Kaebaja peab arestimaja tingimusi äärmiselt alandavaks ja märgib, et mittevaralist kahju ei saa jätta välja mõistmata, kuna toimingu õigusvastasuses on süüdi haldusorgan, kes peab vastutama selle eest, et kinnipidamistingimused vastaks nõuetele. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Arestimaja ehitustehnilisi tingimusi kehtestab Vangistusseadus,

1. jaanuaril
2. a jõustunud siseministri
3. jaanuari
4. a määrus nr 3 "Arestimaja sisekorraeeskiri" (edaspidi kehtiv Arestimaja sisekorraeeskiri), politseipeadirektori
5. aprilli
6. a käskkiri nr 82 "Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine". Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Varasemalt, Pärnu arestimajas viibimise ajal, kaebaja pretensioone esitanud ei ole. Pelgalt ühe või teise õiguse puudumine iseenesest ei too automaatselt kaasa inimväärikuse alandamist või ebainimlikku kohtlemist. Peab vahetult tajuma enda peal nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste erakordset rõhumist ja suutma seda kirjeldada. Tuleb märkida, et tegemist on subjektiivsete õiguste rikkumistega, seega iga kinni peetud isik määratleb individuaalselt, mis konkreetselt riivab tema põhiõigusi, millistest õiguste puudumisest tundis isik enam puudust, millal ta on vajanud nende kasutamist, kas ja kui sageli ta on nõudnud õiguste tagamist. Puuduse kompenseerimiseks on arestimaja juhtkond korraldanud, et isikud etapeeritakse mõneks ajaks Lääne Prefektuuri jalutushooviga arestimajadesse, kambritesse antakse tool, kilest või vastavas suuruses voodilinast kate WC eraldamiseks, pesukauss ja soe vesi. Vajadusel on kambrisse antud elektriradiaatoreid, kui kambris viibijad avaldavad, et kambris on külm. Vastustaja on alati võtnud kuulda arestimajas viibivate isikute soove ja võimalusel neid täitnud, parandanud mittevastavusest tekkinud ebamugavusi. Kui aga avaldusi ei esitata, ei ole vastustaja ametnikele teada konkreetse arestimajas viibiva isiku probleem. Sooviavaldused, olgu need suulised või kirjalikud, fikseeritakse arestimaja arvestusžurnaalis. Vastusele lisatud väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitab, et D. L. vastustaja ametnike poole ei pöördunud seonduvalt kinnipidamistingimustega. D. L. väited tema tervisliku seisundi halvenemise kohta on paljasõnalised ning mitte millegagi tõendatud. Vastustaja väidab, et sellised kahjulikud mõjud D. L. puudusid. Seda iseloomustab ka asjaolu, et kaebus on esitatud ligi kaks aastat hiljem, mis näitab, et tegemist ei saanud olla intensiivse riivega. Kui seda esitada ka hüpoteesina, siis peab esinema põhjuslik seos rikutud õiguste ja realiseerimata jäänud tagajärje vahel. Kaebusele lisatud D. L. tervislikku seisundit kirjeldavad dokumendid kinnitavad, et kinnipidamise ajal kaebuses kirjeldatud vaevuste üle kaebaja arestimaja ametnikele ei kurtnud. Riigikohtu seisukohast lähtuvalt peab arestimajas viibiv isik astuma kõige pealt samme mittevaralise kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks. Antud juhul seda tehtud ei ole. Tuleb panna tähele, et kaebuse kohaselt mööbli ja ebapiisava valgusega seotud vaevustest D. L. juhtkonda ei ole teavitanud. Seega ei ole täidetud õiguste kaitsmine või taastamise nõue RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil, kuigi nõue on esitatud. Vastustaja taotleb jätta kahjunõue rahuldamata. Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ja seda alljärgnevatel asjaoludel: Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 10.03.2011 menetlemaks kaebust 29.07.2008-05.09.2008 ja 06.02.2009-20.02.2009 perioodide osas, mil kaebuse esitaja on viibinud Pärnu arestimajas. Kaebaja väidete kohaselt olid arestimaja tingimused inimväärikust alandavad ja tervistkahjustavad. Kaebaja on pöördunud kahjunõudega Lääne Prefektuuri poole, kaebajale on vastatud kahjunõudest keeldumisega. Kaebaja on pöördunud kohtu poole mittevaralise kahju nõudega summas 1597 eurot ja 79 eurosenti. . Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas kaebajale avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Kaebaja on väitnud, et arestimaja kamber, kus kaebaja viibis, ei vastanud ehitustehnilistele , tervise- ega hügieeninõuetele; kambris oli halb valgustus, ventilatsioon kambris puudus, kambris oli aken asendatud klaasblokiga; kirjutada tuli voodis kõhuli, mis tekitas seljavalusid; kambris oli halb õhk, samuti tuli pesu pesta ja kuivatada samas ruumis, mis mõjus halvasti tervisele. Esemete hoidmiseks puudus koht , kaebajale ei võimaldatud päevas ühetunnilist jalutuskäiku vabas õhus ja tualeti kasutamine toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, mida kaebaja peab eriti solvavaks ja inimväärikust alandavaks. Kaebaja on seisukohal, et Pärnu arestimaja tingimused ei vasta nõuetele ning arestimajas ebainimlikes tingimustes kaebaja kinnipidamine tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kohus on seisukohal, et kuna akent kambris ei olnud, mis tagaks päevavalguse, pidi kambris olema kunstlik valgustus, mis tagas piisava valgustuse kambris viibijatele; väidetud ei ole, et valgustus üldse puudus , kambris oli klaasblokist aken, mis iseenesest laseb läbi ka loomulikku päevavalgust ning asjaolu, et kaebaja ei saanud lugeda nõrga valgustuse tõttu ning pidi kirjutama voodis pikali olles ning kurtis seega silmade kipituse ja seljavalude üle, on kaebaja paljasõnaline väide. Kaebaja ei ole kurtnud arestimaja administratsioonile, et vajab silmaarsti või muud arstiabi ning kohus on seisukohal, et lugemine ja kirjutamine kambris on kaebaja enda vaba tahe, mistõttu ei saanud lugemine ja kirjutamine olla kaebajale koormavaks kaebaja poolt väidetavates tingimustes, seega ei saanud nimetatu ka terviserikkeid tekitada ega halvendada kaebaja olukorda. Kohus möönab, et kuna aken oli ruumis klaasplokist ning akna kaudu ei saanud ruumi õhutada ning ebameeldiv õhk ruumis ja pesu pesemine ja kuivatamine samas ruumis, millest tekkis niiskus ruumi ning halb ventilatsioon ruumis, võivad halvendavad ruumis viibijate elukvaliteeti. Sellest tulenevalt võis tekkida kaebajal soov viibida 1 tund päevas vabas õhus nagu näeb ette Vangistusseadus (Vang) § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskiri ASkE § 31 p. 4, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus vahistatu soovi korral. Kaebaja on väitnud, et ta on seda korduvalt soovinud, kuid talle ei ole seda võimaldatud. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste kaitseks , mis tähendab, et arestimajas viibides ei ole esitanud ühtki kaebust selle kohta, et kambris puudus ventilatsioon ning kambris on halb õhk ning talle ei ole võimaldatud vabas õhus viibimist (jalutuskäiku) päevas l tund, mille võimaldamine oleks leevendanud kaebaja olukorda arestimajas. Mis puutub laua ja toolide ning riidenagide puudumist kambris, märgib kohus, et kambri sisustus ei pea sarnanema eluruumis kasutatavaga, vaid kambri mööbel peab olemas vastupidav rüüstamistele ja kinnitatud põranda või seina külge. Arestimajja paigutamisel saab arvestada alati esinevate puudustega ning saab vajadusel asendada ühe mööblieseme teisega või teha muid ümberkorraldusi. Kohus ei saa pidada eelnimetatud kaebaja poolt toodud puudusi sellisteks puudusteks, mis võisid halvendada kaebaja olukorda või tekitada kannatusi selliselt mis tagaks mittevaralise kahju nõude. Nõudeid WC-le arestimaja sisekorraeeskiri ei sätesta. Lahtise WC nurga olemasolu kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, kuna tulenevalt VangS § 90 lg 4 kohaselt pidid vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuete kohaselt olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Jälgimise võimalikkus peab olema tagatud ning jälgimise nõue on oluline eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ning seega on julgeoleku tagamiseks taotletava eesmärgi saavutamine proportsionaalne. Vastusutaja esindaja märgib kohtuistungil, et WC asub kambris, mis on eraldatud ja selle ees on 75 cm kõrgune betoonist valatud sein ning WC poti vaba külje ees on eesriie. Pärnu arestimajas kambrit elektrooniliselt jälgida ei saa , jälgida saab kinnipeetavaid ukse luugist ning alati kui kambrisse sisenetakse, antakse sellest teada, et ei tekiks piinlikku olukorda kinnipeetava jaoks, kes momendil tualetti kasutab. Mis puudutab kaaskinnipeetavate nähes oma loomulike vajaduste rahuldamist kambris, on kohus seisukohal, et WC kasutamisel saab lähtuda kambris viibivate isikutega kokkuleppest, kus tualeti kasutamisel saavad kaaskinnipeetavad suhtuda üksteisesse lugupidavalt, samuti saab kokku leppida söögiaegades ja muudes toimingutes, et austada üksteise privaatsust. Samuti ei saa lugeda inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebajale on antud riideesemete pesemiseks kauss, mida ta pidi ka kasutama enda pesemisel. Tartu Ringkonnakohus on asunud seisukohale haldusasjas 3-10-514, et isik, kes on teadlik oma õigustest arestimajas, peaks mittevaralist kahju ära hoidma või vähendama. Antud asjas olnuks kaebajal võimalus arestimajas esitada arestimaja administratsioonile toimingu sooritamise nõue, näiteks nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik 1 tund vabas õhus või lahendada mõni muu kaebaja väidetavat õigust rikkuv probleem, mida kaebaja teinud ei ole. Samas tulenevalt VangS § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskirja § 31 p. 4 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovi korral vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus, kuid see ei ole kohustuslik. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja pidi viibima eelpool märgitud perioodidel arestimajas tingimustes, mis oleks kaasa toonud inimväärikuse alandamise või oleks halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti või tekitanud tervisehäireid, millega oleks kaasnenud paratamatult suured kannatused ja ebamugavused. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ning mittevaralise kahju välja mõistmata. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul ,kui ta on kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning vastustaja süülist käitumist kaebaja suhtes ei ole tuvastatud. Samas ei ole kaebaja ise kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid , mis tähendab, et ei ole kaasa aidanud kahju ärahoidmisele. Kaebaja väide, et talle ei ole tutvustatud arestimaja sisekorra eeskirja sätteid, ei oma antud asjas tähtsust, kuna taotlusi oma õiguste kaitseks ning pöördumisi oma õiguste kaitseks, mis oleks võinud parandada kaebaja olukorda kinnipidamisel arestimajas, saab esitada ka ilma arestimaja sisekorra eeskirja sätetele viitamata. Kohus juhindub HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6 sätetest. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks