Obsah (7)

§ 3§ 38§ 40§ 7§ 9§ 24§ 91

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise vorm RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord ja tähtaeg Tallinna Halduskohus Karin K

-st § 5 tulenevalt. Harku üldplaneeringu kohaselt on osal Kaasiku ja Rannakivi kinnistutest märgitud kollase värviga, et tegemist on elamuehitusalaga, uues planeeringus on ettepanek teha kaitseala. Kuna tegemist oli reserveeritud elamumaaga, oli kaebajal õigustatud ootus. DP-ga oli kavas 12-13 kinnistu moodustamine. DP on praktiliselt seiskunud, kuni selgub, kas 4 kinnistut jäävad LKA raamesse või mitte. Uuest esitatud kaitse-eeskirjast ei nähtunud põhjendusi, miks alguses oli haaratud 2 kinnistut, siis 6 kinnistut ja siis jälle 4 kinnistut LKA-sse. Haldusmenetluses on minister riigi esindajaks, kes väljendab oma seisukohta ametliku kirjaga. Ekspertiis valmis 30.06.2006 ja kaebaja esindaja on esitanud kliendi nimel 31.08.2006 argumendid/kirja (kokku 5-6 lehel). Haldusasja materjalide hulgas neid ei ole. Kaebaja hakkas raiet teostama seaduslikul alusel (raieluba). Raiete tõttu on olukord muutunud. Toimiku lk 58-60 on E.Leibaku ekspertiis ning nähtub, et skaala, mille järgi E.Leibak andis hinnangu, oli subjektiivne ja teha tuleks kordusekspertiis ja selgitada välja, kas skaala on täpne ja kas need kooslused on Eesti ja EL eesmärke silmas pidades põhjendatud. 2007 aprilli väljavõttest Riigikogu infotunnist nähtub, et minister Tamkivi avaldas, et „tegelikkuses on jõudnud Keskkonnaministeeriumi ametnikud seisukohale, et Suurupi looduskaitseala moodustamine pole vajalik, kuna need kooslused on niigi igal pool Eestis kaitstud.“ Küsimus oli selles, kas leitud väärtusi on vaja kaitsta kaitseala näol ehk kõige rangemal viisil või on alternatiive. Oli ka palju neid alasid (väärtuslike alade vahel), mis oleks pidanud looduskaitsealast välja jääma, kuid ekspert E.Leibak arvab, et neid oleks tulnud kaitsta, kuna need on puhveralad. Kaasiku ja Rannakivi kinnistul oli ette nähtud 2 ha suuruste kruntide moodustamine koos metsa ja haljasalaga, see ongi puhvertsoon ja oleks olnud võimalik leida variant- lülitada osad alad välja ja osad alad oleks sisaldanud ehituspiiranguid tulenevalt Harku valla üldplaneeringust ja selle tulemusena oleks olnud täidetud ka puhvertsooni ülesanne. Need seisukohad jäid tähelepanuta. Tähelepanuta jätmine ja ettepanekutest kõrvale vaatamine, see ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega, kõiki asjaolusid tuleb kaaluda ja ka teine pool ära kuulata. Menetlus kestis pikka perioodi. Kaebaja omandas üle 60 ha maad ja seal ei ole 2002 a alates saanud ühelegi ruutmeetrile ehitusõigust. Maade omandamisel koheselt pöörduti keskkonnateenistuse poole küsimusega, kas neid maid kavatsetakse mingisse kaitsealasse lülitada või mitte ja vastus oli eitav. Kui kaebaja küsis, mis oli otsustuse aluseks piiride laiendamisel, siis väideti, et selle aluseks oli inventuur; dokumentide küsimisel esitati viiel A4 lehel töömaterjal ja kui kaebaja palus esitada ekspertarvamuse, kuna polnud arusaadav, mida see inventuur näitab, siis esitati vaid mingi 1 lk seletus. Vaidlustatud määruse seletuskirjas on väljavalitud alade loetelu, mida on peetud vajalikuks arvata kaitseala koosseisu. Viimases seletuskirjas (22.10.2009 VV korraldus nr 164 seletuskiri) lk 2 on märgitud, et kõik need kaitstavad kooslused asuvad Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel, need ei asu Klause I ja II kinnistutel. Seletuskiri peaks kajastama otsustaja kaalutlusi. Otsustaja on otsustanud jätta kaitseala koosseisu kinnistud, kus seletuskirja kohaselt kaitsmist vajalikke metsakooslusi ei esine. Klause kinnistute suhtes seletuskiri midagi ei märgi, seega neil ei asu väärtuslikke kaitsmist vajavaid kooslusi/alasid. Otsustaja on kaebaja arvates põhjendamatult ja õigusvastaselt proovinud lülitada Klause I ja II kinnistut looduskaitseala koosseisu. Kui otsustaja on silmas pidanud puhveralasid, siis selle eesmärgiks on kaebaja arust märgitud ikkagi metsakoosluste, mitte puhveralade kaitsmine. Puhverala saaks seada teiste vahenditega. Seletuskiri tõendab täiendavalt vaidlustatud määruse õigusvastasust; piir on märgitud ebaõigesti Klause I ja II kinnistu osas.

1. 30.12.2010 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et vastustaja 22.102010 täiendatud vastuses avaldatu ei põhjenda määruse nr 164 õiguspärasust ning ei kõrvalda muuhulgas ka 07.09.2010 kohtuistungil märgitud haldusakti motiveerimatust. -Kaebaja kordab, et piiride muudatus ei ole aktsepteeritav, kui tema olukord võrreldes esialgsega halveneb. 6 -Ekspertiis sai puudutada üksnes seda, kas kaitseala moodustamine selle esialgsetes piirides on põhjendatud või peaksid kaitseala piirid olema esialgselt kavandatust väiksemad. Vastupidine ei tulene ka Harjumaa Keskkonnateenistuse 09.02.2006 kirjast nr 30-3-1/1948-
2. Seda silmas pidades on ka eksperdile uue ekspertiisi läbiviimisel püstitatud ülesanne ebaõige, kui see looduskaitseala piiride laiendamist võrreldes esialgselt väljapakututega võimaldas. Vastustaja poolt 20.09.2010 esitatud materjal, mis pidanuks sisaldama terviklikku paketti Suurupi looduskaitseala moodustamise dokumentidest, ei sisalda E.Leibakule ekspertiisi tegemiseks seatud lähteülesannet; seda pole esitatud ka varasema menetluse käigus. Isegi kui E. Leibak asus oma arvamuses seisukohale, et looduskaitseala piire tuleks tema hinnangul võrreldes esialgsega laiendada, siis oleks haldusorganil sellest tulnud hoiduda, kuna see ei võta arvesse looduskaitseala piiridele vastuväiteid esitanud isikute huve ning ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Viide ka muude BFA kinnistute kajastamisele Hanno Zingeli arvamuses on asjakohatu, kuivõrd BFA avaldas pärast selle saamist oma mittenõustumist sellise lähenemisega. -BFA-d ei kaasatud kordusekspertiisi tegeva eksperdi valimisse ega eksperdile esitatavate küsimuste koostamisse ning seetõttu ei olnud väljapakutava eksperdi ekspertiisi tegemisse kaasamine BFA-le reaalne võimalus, vaid on üksnes käesolevas vaidluses esitatud paljasõnaline vastuväide. Eksperdile küsimuste esitamise võimalusest pole BFA-d samuti informeeritud, kuid enne eksperdi poolt ekspertarvamuse koostamist ei olnudki antud juhul küsimusi, mida eksperdile esitada, kuivõrd ekspert ei pidanud mitte vastama küsimustele, vaid hindama looduskaitseala piiride põhjendatust (ning BFA veendumuse kohaselt tegema seda esialgselt väljapakutud piiridesse jäädes). -Viide, et E.Leibaku ekspertiisist tulenevalt muutus põhiseisukoht esialgselt kavandatud kaitseala piiride ja ulatuse suhtes ja 31.10.2007 Ametlikes Teadaannetes avaldati teade Suurupi kaitseala kaitse-eeskirja, selle seletuskirja ja asukohaskeemiga tutvumise võimalusele märgib BFA, et teadete avaldamine toimus pärast seda, kui BFA-le oli keskkonnaministri poolt
3. a. aprillis ja ka peale seda teatatud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata. -Täiendavalt märgib BFA, et Ametlikes Teadaannetes on vastustaja väitel tulenevalt E.Leibaku arvamusest teade avaldatud
4. a. oktoobri viimasel päeval olukorras, kus E. Leibaku arvamus oli valminud rohkem kui aasta varem (täpsemalt
5. a. juunis). Määrusega nr 164 looduskaitseala moodustamise ajaks oli arvamuse koostamise ajaks möödunud täiendavalt 2 a ehk kokkuvõttes on looduskaitseala moodustatud piirides, mis on määratletud rohkem kui 3 a tagasi antud arvamuses väljendatud seisukohtade alusel. Tuues paralleeli looduskaitseala moodustamisest levinuma avatud menetluse planeerimismenetlusega oleks tegemist olukorraga, kus rohkem kui aasta möödumisel ekspertiisi koostamisest teatatakse planeeringulahenduse muutmisest selle ekspertiisi tõttu ja avaliku väljapaneku korraldamisest. Planeerimismenetlust puudutavas kohtupraktikas on aktsepteeritud käsitlust, et planeeringulahenduse viimasest avalikust arutelust möödunud pikk aeg võib olla asjaoluks, mis tingib planeeringu kehtestamise õigusvastasuse ja vajaduse planeeringulahenduse sobivuse kontrollimiseks ning uue avaliku väljapaneku korraldamiseks, kuivõrd asjaolud võivad vahepeal olla muutunud. -BFA jääb selle juurde, et tema kinnistutel kehtinud raielubade alusel
6. a. teostatud raie võis kinnistute looduskaitseala koosseisu arvamise põhjendatust üldse või vähemalt selle ulatust mõjutada, mistõttu E. Leibaku arvamusele selles osas tugineda ei saa; täiendavalt võib E.Leibaku poolt arvamuse andmise ajaga võrreldes olla toimunud ka teisi muudatusi, mis looduskaitseala piire mõjutavad. -Vastuse p-s 4 on vastustaja käsitlenud E.Leibaku poolt subjektiivse skaala kasutamise küsimust. BFA osundab, et E. Leibaku arvamusest ei nähtu, et selle koostamisel oleks lähtutud vastustaja poolt viidatud Euroopa Ühenduse Komisjoni 18.12.1995 otsuse nr 97/266/EÜ lehekülgedel 189 – 192 sätestatud hindamiskriteeriumitest. Vastustaja selgituse kohaselt tuleb Natura 2000 alal ja looduses kaitset vajavate väärtuste kindlakstegemisel lähtuda just nimelt „nimetatud direktiivis“ ettenähtud hindamise kriteeriumitest. Ebaselgeks jääb, millist direktiivi „nimetatud direktiivi“ all silmas on peetud, kuna eespool on juttu nii nn. linnudirektiivist kui ka nn. loodusdirektiivist. 7 Vastustaja poolt avaldatu on vastuolus vastuses eespool avaldatuga, mille kohaselt hindamiskriteeriumid tulenesid Euroopa Ühenduse Komisjoni 18.12.1995 otsuse nr 97/266/EÜ lehekülgedelt 189 –
7. E.Leibaku arvamusest ei nähtu, et hindamiskriteeriumid oleks tulenenud nn linnudirektiivist või nn loodusdirektiivist. Asjaolu, et käsiraamat on koostatud loodushoiualade väljavalimiseks, ei tähenda, et käsiraamatus avaldatu asendab hindamiskriteeriume. Samuti ei nähtu E.Leibaku arvamusest, et käsiraamatus avaldatust on juhindutud – arvamuses puudub viide kõnealusele käsiraamatule. -E.Leibaku arvamusest ei nähtu ka see, et hinnatud oleks kinnistute vastavust

§ 3lg 1 sätestatud nõuetele.

Millele tugineb vastustaja ala terviklikkuse ehk sidususe defineerimisel, on mõistetamatu, kuivõrd selle definitsiooni õiguslikule alusele vastustaja viidanud ei ole. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, millise õigusliku tähtsuse ta ala terviklikkuse mõistele omistab. Kuigi E.Leibak on arvamuses avaldanud, et Rannakivi kinnistu loodenurk ja Kaasiku kinnistu lääne osa tuleb vaatamata neil loodusväärtuste puudumisele arvata kaitseala koosseisu eriti väärtusliku metsamaastiku ja madala astanguga kiviranna vahel asumise tõttu, siis ei tulene sellest, et seisukoht metsamaastikule ja kivirannale antud hinnangu osas on õige. -E.Leibaku, Hanno Zingeli ja Uudo Timmi 14.08.2007 koosolekust sai BFA teada 20.09.2010 vastustaja poolt esitatud dokumentidest. Kuid selline kohtumine, millel lisaks E.Leibakule osalenud on oma seisukohad kujundanud E.Leibaku arvamuse pinnalt, ei kinnita E.Leibaku arvamuse põhjendatust. -Vastustaja viited looduskaitseala moodustamise menetluse kui avatud menetluse kohta ei muuda fakti, et BFA-le on keskkonnaministri poolt kinnitatud looduskaitseala moodustamise kavast loobumist, kuid hiljem siiski looduskaitseala moodustatud ning seejuures leitud, et looduskaitseala moodustamise kavast loobumise kohta polnud haldusakti antud ning vastavat teadet avaldatud. -Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-07-2209 avaldatud seisukohavõtt käesolevas haldusasjas tähtsust ei oma, kuid kõnealusest seisukohast ka ei tulene, et BFA suhtes ei oleks käitutud sõnamurdlikult. Kirja teel informeerimine kaitseala mittemoodustamisest ei pruugi küll olla otsustus kaitseala mittemoodustamise kohta, kuid selline otsustus peab olema tehtud ning just selle kohta informatsioon esitataksegi. Kui sellist otsustust aga tehtud ei ole, siis on haldusvälisele isikule edastatud ebaõiget informatsiooni ning teda mingisugusel põhjusel haldusorgani poolt petetud. Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt 10.04.2008 ja 15.09.2008 kirjades avaldatu seda ei muuda. Ka vastustaja on oma vastuse p 6 möönab, et BFA-d on eksitatud. Selle valguses on mõistetamatu vastustaja järgnev seisukohavõtt, et BFA ei saanud teha järeldust tema kinnistutel asuvate loodusväärtuste kaitsealane määratlemine oleks lõppenud – just nimelt seda sai BFA järeldada ja vastupidisel juhul poleks informatsioon ju ka eksitav olnud. -Valitsusvälised organisatsioonid ei ole samastatavad riigivõimuga ning nende tegevust ei saa käsitleda riigi tegutsemisena. Seetõttu ei ütle nende poolt avaldatu mitte midagi riigi tegutsemise ja kavade kohta. -Määruse seletuskirjaga avaldatu ei muuda fakti, et määruse seletuskirjas ei ole märgitud, millised on BFA kinnistutel asuvad looduslikud väärtused, mille kaitseks kinnistud looduskaitseala koosseisu on lülitatud. Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka määruses endas ning seega on määrus motiveerimata. E.Leibaku arvamusele ja määruse andmise eelselt toimunud kirjavahetusele viitamine antud asjaolu ei muuda, kuivõrd arvamus ei ole haldusakti osa, samuti on BFA arvamusele esitanud oma vastuväited. See, et looduskaitsealast on jäetud välja osa BFA-le kuuluvatest kinnistutest või nende osadest, ei too automaatselt kaasa seda, et looduskaitseala koosseisu jäänud osade suhtes tehtud otsustus on õige. -Vastustaja poolt osundatud Harjumaa keskkonnateenistuse 10.04.2008 kiri nr 30-3-1/52255-4 põhineb samuti E.Leibaku arvamusel, millele BFA-l on vastuväited. Samuti ei oma kõnealuses kirjas avaldatu haldusakti motiveerimisel tähtsust, kuna pole haldusakti osa. Biogeograafiline piirkond nn. loodusdirektiivis, millele vastutaja viitab, on ulatuslikum kui mõni Eesti haldusüksus. Seetõttu ei saa viitega loodusdirektiivis väljendatule põhjendada sellega, et isegi 8 suuremat looduskaitselist väärtust mitteomavad kinnistud tuleb looduskaitseala koosseisu lülitada, kui teisi sellesarnaseid läheduses pole. -BFA jaoks jääb mõistetamatuks, miks vastustaja on toonud välja asjaolu, et BFA on Keskkonnaametile ettepaneku tema kinnistute omandamiseks ning kinnitanud selles, et kinnistud kuuluvad Suurupi looduskaitseala koosseisu. Nii sellise taotluse kui ka taotluses kinnistute looduskaitseala koosseisu kuulumise kinnitamine vastab tõele, kuid see ei tähenda, et BFA kinnistute looduskaitseala koosseisu arvamist õigeks peab ja aktsepteerib. BFA taotlus on esitatud juhuks, kui käesolevas haldusasjas menetletav kaebus jääb rahuldamata ning võttes arvesse looduskaitseliste piirangutega kinnistute omandamise menetluse pikka kestust (väidetavalt kestab see menetlus aastaid) oli sellise taotluse esitamine mõistlik. 12. Kaebaja esitab täiendava nõude. Kaebaja märkis, et juhuks, kui kohus eeltoodust hoolimata ei pea kaebuses esitatud tühistamisnõude rahuldamist võimalikuks, siis esitab ta käesolevaga täiendava alternatiivse nõude ning palub tunnistada Vabariigi Valitsuse määrus tühistamisnõude rahuldamata jätmise korral õigusvastaseks. 26.01.2011 esitatud vastuses kohtule märgib BFA, et peab määrust nr 164 õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks ning on selle tõttu esitanud tühistamiskaebuse. BFA jääb oma esitatud kaebuse ja selle menetlemisel esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. BFA põhjendatud huvi määruse õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb hüvitamisnõude esitamise soovis. Kohtunõudele vastuseks kordab kaebaja 02.05.2011, et tal on põhjendatud huvi esitada Vabariigi Valitsuse vastu nõue õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks ja hüvitusnõude aluseks ei ole mitte DP menetluse viibimine, vaid asjaolu, et looduskaitseala moodustamise tõttu ei saa kaebaja realiseerida DP lähteülesandega kavandatut. Kui looduskaitseala ei oleks moodustatud, siis ei oleks tekkinud kaebajale DP kasutuks muutunud kulutusi. Harku Vallavalitsus kirjas 26.10.10 teatas, et Kaasiku ja Rannakivi kinnistute osas kavandatud valla ÜP-s kaitsealuse maa tsoneering tuleneb looduskaitseala moodustamisest. Seega on tekkinud kahju vähemalt DP menetlemisega kantud kulutuste ulatuses. Kuna kaebaja kinnistuid ei saanud looduskaitsealasse arvata, see on õigusvastane, siis on määrus nr 164 õigusvastane ja see muudab võimatuks DP sisulise menetlemise, seega on seos vastustaja määrusega, et esitada hüvitusnõuded. Kohtu päringule on Harku vald vastanud kaardimaterjali osas, et kehtib 1995.a. üldplaneering ja kohtule on BFA esitanud 2001.a. algatatud ÜP tööversiooni. Kaebaja esindaja möönab, et BFA ei kontrollinud, kas tegemist on kehtiva ÜP-ga. Vallavalitsus oli 15.01.02.a. algatanud Kaasiku ja Rannakivi kinnistute DP ja 30.08.05 väljastas DP lähteülesande, seega pidas vald võimalikuks kinnistute hoonestamist ja DP läbiviimist. Valla 1995.a. ÜP maakasutuse kaardil ja valla ÜP kaardil on märgitud kinnistute piirid ja sealt nähtub, et Kaasiku kinnistu hajaasustuse põhimõttel hoonestuse võimalikkus oli ette nähtud ka kehtiva 1995.a. üldplaneeringu kohaselt. Harku valla ÜP tööversiooni kaardi väljavõtte kohaselt on Kaasiku ja Rannakivi kinnistu hoonestamine ette nähtud ja kuni Keskkonnaministeeriumi 11.09.06.a. kirja saamiseni vald selleks takistusi ei näinud. Ka Harku Vallavalitsuse kirjast 26.10.10 võib järeldada, et takistus DP menetlemiseks tuleneb looduskaitseala moodustamisest, kuid BAF tegutses usaldades hoonestamise võimalusi eelmärgitud põhjustel. Seda sooviski BFA tõendada, kui esitas valla üldplaneeringu kaardi. BFA ei nõustu vastustaja seisukohaga, et Harku valla ÜP maakasutusplaan on ebaselge või ebaõige. 10.05.04 kehtiva ÜP suhtes

§ 38ei rakendu, kuna säte ei reguleeri juba kehtestatud ÜP küsimusi.

Ehituskeelu vähendamise menetluse läbimine ei ole vajalik, üldplaneering on kehtiv dokument. Ebaõige on vastustaja väide, et lähtudes ehituskeeluvööndist ei oleks BFA saanud maakasutusplaani kohaselt reserveeritavale alale ehitada, kuna vastustaja ignoreerib asjaolu, et mitte kogu reserveeritava elamumaa ala ei jäänud ranna ehituskeeluvööndisse ning ranna piiranguvööndisse; asjaolu, et

§ 40

sätestas võimalused ka ehituskeeluvööndi vähendamiseks ning

§ 38sätestatut ei rakendata 10.05.04.a.

jõustunud planeeringulahenduste kohta. Kaebaja esindaja jäi seisukohale, et soovib tuvastusnõude esitada alternatiivnõudena. Kaebaja ei pea alternatiivse nõude esitamisel vajalikuks teiste 9 menetlusosaliste nõusolekut küsida. Vastustaja väitele, et kaebaja ei saa tuvastusnõuet esitada Klause I ja Klause II kinnistute osas jätab kaebaja vastamata. 29.04.11.a. vastuses märgib kaebaja, et jääb seniesitatu juurde, looduskaitseala piiride suurendamine oli lubamatu. E.Leibaku ja KKM vaheline töövõtulepingu lisa esitamise osas jääb seisukohale, et looduskaitseala moodustamise toimikus seda toimiku esitamisel ei olnud. Raie ulatust ei saa võrrelda Suurupi kogu looduskaitseala suhtes. Kaebaja püstitas küsimused tema kinnistuga seotult raie ulatuse mõjudest, mitte aga looduskaitseala suhtes ning selle tõttu ongi kaebaja kogu aeg kinnitanud, et raie mõju ei ole hinnatud. Ekspert on kogu aeg selgelt väljendanud, et ta lähtus Natura- väärtushinnangutest, kuid on mõistmatu, mida see tähendab, kuna ekspertarvamuses ei avaldata, millistest hindamiskriteeriumidest või skaaladest lähtuti. Vastustaja on määruse motiivide puudumist tunnistanud, kuid õigustab seda. Õigusvastasuse tuvastamine õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks on võimalik ka siis, kui looduskaitseliste piirangute tõttu ei oleks kinnistutel DP menetlemine ja kinnistute kruntimist ja hoonestamist ette nägeva DP realiseerimine võimalik. Tuvastusnõude eesmärgiks ei ole kinnistute planeerimise ja planeeringu realiseerimise võimalikkuse saavutamine.

1. Kaebuse esitaja jäi kohtuistungil 05.09.11.a. seniesitatu juurde. Haldusakti vigu ei saa kõrvaldada hilisemate toimingutega ning E.Leibaku ärakuulamine ei kõrvalda probleeme. Kuigi vastustaja on esitanud kohtule dokumendid, mille kohaselt kaebaja tõepoolest esitas avaldused Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II (osaliselt) omandamiseks riigi poolt ja otsused on tehtud selles, et riik on valmis ostma Kaasiku ja Rannakivi kinnistud, ei muuda see käesolevas asjas midagi. Selline omandamine on kauges perspektiivis lahenduv ja järgnevad alles nt hinnaläbirääkimised jne. Kohus on välja selgitanud, et Harku Valla üldplaneering, millele kaebaja toetus, ei ole kehtiv. Kuigi kaebaja nõustub, et ei kontrollinud planeeringu kehtivust, on vald ise sellele DP menetluses toetunud ja algatas DP menetluse. Kui tühistamisnõuet kohus ei rahulda, tuleb lahendada alternatiivne nõue; kui kohus tühistamisnõude rahuldab, ei ole vajadust lahendada alternatiivnõuet. Alternatiivsena tuvastusnõude esitamist põhjendab kaebaja sellega, et on teatud juhtumid, mille korral leitakse, et kuigi haldusorgani toimingud on õigusvastased, siis haldusakti ei tühistata, haldusakti puhul on ka nii ja seda käesoleval juhul kaebaja silmas peabki. Täpsustab, et on nimetatud haldusakti tühistamise alused ja need jäävad ka alternatiivse tuvastusnõude aluseks, argumendid on ühed ja samad. Kui kohus jätab tühistamisnõude rahuldamata jääb tõenäoliselt ka tuvastusnõue rahuldamata. Peale Keskkonnaministeeriumilt saadud tlk 11 III kd asuvate dokumentide saamist kaebaja kinnitas 09.09.11 (tlk 161 III kd), et ta ei soovi täiendusi esitada. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 8.101,99 eurot, millest 15,98 eurot tasuti riigilõivuna ja 8.086,01 eurot õigusabikuluna. Kaebaja koondas menetluskulu kandmist tõendavad dokumendid paketti. VASTUSTAJA VABARIIGI VALITSUSE ESINDAJA SEISUKOHAD
2. Vastustaja kaebusega ei nõustu, palub jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. 13.09.11.a. esitas vastustaja täpsema selgituse menetluskulude taotlusele, milles nimetab arved ja põhjused, mille suhtes ta ei kaebajaga ei nõustu; vastustaja peab samas arvestades vaidluse olemust, menetluse käiku ja hüvitamise taotlust põhjendamatult suureks. Kuna jääb seisukohale, et kaebust ei saa rahuldada, siis ei ole võimalik ka taotluse rahuldamine. 15.

§ 7

kohaselt on ala kaitse alla võtmise eelduseks muuhulgas selle ohustatus, haruldus või tüüpilisus ning võimalik teaduslik väärtus. Kaitse alla võtmist või võtmata jätmist saab otsustada kaalutlusõiguse alusel seadusega piiratud tingimustel. Eeltööd Natura 2000 võrgustiku alade määramiseks algasid 2001a, kuna Eesti riik pidi Euroopa Liiduga liitumiseks valima Natura 2000 võrgustiku alad. Algselt läbi viidud inventeerimised olid selleks, et kindlaks teha kaitset vajavate loodusväärtuste põhilised asukohad. 10 Esialgne inventuur BFA-le Suurupis asuvatel maaüksustel viidi läbi Rannasauna I ja Urgu II kinnistutel. Selgitati välja kaitse alla võtmise eeldused. Inventuuri viis läbi A.Kivistik 2003.a. 15.

1. Peale inventeerimist algatas keskkonnaminister 25.08.2004 käskkirjaga nr 776 Suurupi kaitseala moodustamise. Nimetatud käskkirja on Suurupi kaitsealade loomise ajagraafiku osas muudetud 14.06.2006 käskkirjaga nr
2. Suurupi looduskaitseala loodusväärtusi on hinnatud eelkõige vastavalt Euroopa Nõukogu loodusdirektiivis 92/43/EMÜ sätestatud kriteeriumitele. Euroopa Kohus on käsitletud liikmesriikide kohustusi alade esitamisel (nt C-209/04 Komisjon vs Austria, p 40), mille järgi Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta arvesse majanduslikke nõudmisi. Keskkonnaministeerium ja Harjumaa Keskkonnateenistus on olnud kaebajaga tihedas kirjavahetuses ning püüdnud leida võimalikke lahendusi nii kirja teel, nõupidamisel kui ka avalikul arutelul. 15.
3. Harjumaa Keskkonnateenistus avaldas Suurupi loodukaitseala moodustamise teate 07.02.2005 ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“, kus teatati avaliku väljapaneku aeg ja koht ning ettepanekute ning vastuväidete esitamise tähtaeg. Harjumaa Keskkonnateenistus teavitas BFA-d 10.02.2005 kirjaga nr 30-3-1/744 Suurupi looduskaitseala moodustamise menetlusest. Loodava Suurupi looduskaitsealade hulka kavandati esialgselt määrata Urgu II ja Rannasauna I kinnistud. BFA ja teised kavandatava kaitseala piiridesse jäävate kinnistute omanikud esitasid omapoolsed seisukohad (sh ka vastuväiteid) kavandatava looduskaitseala piiride osas. Luige mü omanik T.Nurme esitas seisukoha, mille kohaselt looduskaitseala moodustamisel ei tohiks erandeid teha ka merepoolsete maaüksuste osas.
4. Bioloog Hanno Zingel viis
5. a juunis- juulis läbi elupaigatüüpide inventuuri selgitamaks millised ja mis väärtusega Natura 2000 elupaigatüübid vaidlusalustel kinnistutel esinevad ja leidis, et „arvestades väikesel alal leiduvat suurt elupaikade rohkust ja viimaseid asustavate ohustatud liikide mitmekesisust ning samuti ka ala lähedusest pealinnale tulenevat suurt loodushariduslikku potentsiaali, on kindlasti vajalik kaitsta inventeeritud kinnistute loodust tervikuna, kombineerides väärtuslikumate metsaosade kaitsmiseks vajalikkus sihtkaitsevööndi režiimi... .“ . Eksperdi arvamus oli edastatud ka kaebajale. Kavandatavate kaitseala piiridesse jäävate kinnistute omanike märkustest ja tähelepanekutest tingitult ja selgitamaks põhjalikult kaitsmist vajavate loodusväärtuste olemasolu ja ulatus loodaval kaitsealal, oli vajalik läbi viia kordusekspertiis. 29.05.2006 sõlmiti Keskkonnaministeeriumi ja E.Leibaku vahel töövõtuleping K - 30- 32006/395, mille kohaselt pidi ekspert E.Leibak koostama Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja kordusekspertiisi vastavalt lähteülesandele, mis oli kirjeldatud lepingu lisas
6. Lisa 1 p 3 ja 4 kohaselt oli eksperdile seatud ülesanded – hinnata ja vajadusel põhjendustega korrigeerida kavandatavate vööndite ja piirangute sobivust ala looduskaitseliste väärtuste kaitseks ja taastamiseks ning kontrollida ja vajadusel põhjendustega korrigeerida kaitseala välispiiri ja vööndite vastavust ala looduskaitseliste väärtuste kaitseks. Kaitse alla võtmise menetluse eesmärgiks on kaitsta ohustatud, haruldasi looduslikke elupaiku ning looma- ja taimeliike. Seega arvestades HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt on haldusorgani kohustus välja selgitada olulise tähendusega asjaolud (antud juhul ohustatud ja haruldased loodusväärtused) ja vajadusel koguda selleks tõendeid, oli õigustatud eksperdile just sellise lähteülesande püstitamine.
7. Kaebuses ei ole 09.02.2006 Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/1948-12 esitatud lause tsiteeritud lõpuni ning sellest tulenevalt on esitatud eksitav seisukoht justkui täiendav ekspertiis oleks pidanud hõlmama üksnes küsimust, kas looduskaitseala moodustamine on põhjendatud 2005.a kavandatud või väiksemates piirides. Harjumaa Keskkonnateenistus teavitas BFA-d 09.02.2006 kirjaga, et uus „ekspertiis on kavas tellida kogu kavandatava kaitseala territooriumi ulatuses (sh Urgu II ja Rannasauna I kinnistud), et täiendavalt selgitada Suurupi looduskaitseala moodustamise otstarbekust, vajalikku ulatust ja kaitserežiimi.“ Kaebajale on teatatud, et ekspertiisi läbiviimise eesmärgiks oli täiendavalt välja 11 selgitada kogu kavandatava kaitseala moodustamise otstarbekus, territooriumi vajalik ulatus aga ka kaitserežiim. Ekspert oma töös pöörab sissejuhatuses tähelepanu sellele, „et eelmise ekspertiisi on teinud hea taimetundja ning et liigilisele aspektile on pööratud juba üsna palju tähelepanu, keskenduti käesolevas kordusekspertiisis peamiselt koosluselistele väärtustele.“ E.Leibak esitas arvamuse, „et kaitseala välispiiri osas tuleks võrreldes eelnõuga teha mitmeid muudatusi, tagamaks looduskaitseliselt väärtuslike (sageli väärtuslikumategi, kui algselt kavandatud kaitsealal) koosluste liitmise kaitsealaga. Samas on võimalik kaitsealast välja arvata looduskaitseliselt väheväärtuslikke või ebaolulisi maid, mis osaliselt võimaldab tekitada ka maareservi kaitsealale jäävate eraomanike maavahetussoovide nõudluse puhul. Kaitseala üldpindala ja kompaktsus ei tohiks kuigivõrd siiski väheneda, sest looduskaitsealune piisava suurusega tervikmassiiv loob eelkõige just liigilises mõttes – uue kvaliteedi. Ekspert analüüsib kinnistuste kaupa seal asuvaid loodusväärtusi ning kokkuvõtteks leiab, et väärtuslikumad looduskooslused paiknevad eksperthinnangus lk 11 nimetatud Vääna metsakonna kvartalitel, Kaasiku Rannakivi, Luige, Klause III, Veeristiku ja Urgu III kinnistutel ning osaliselt Kalda II Loigu 3 ja Tamme I maaüksustel. Eksperdi arvamuse kohaselt on teiste sh ka Rannasauna I ja Urgu II kinnistutel esinevate metsakoosluste väärtus väiksem. E.Leibak nimetab Klause I ja Klause II kinnistute loodusväärtusi just nende kinnistute lääneosas ning teeb ettepaneku need alad kaitsealaga liita ja E.Leibak teeb ettepaneku moodustada nimetatud kinnistutel Suurupi sihtkaitsevöönd. E.Leibaku arvamust ei saa kuidagi pidada vastuoluliseks ega põhjendamatuks nagu kaebaja väidab.
8. 31.08.2006.a toimus Harjumaa Keskkonnateenistuses Suurupi looduskaitseala moodustamise teemaline nõupidamine, kus osalesid teiste seas ka BFA esindajad, Harku Vallavalitsuse esindajad ja E.Leibak. Ekspert vastas esitatud küsimustele ning jäi esitatud hinnangute juurde. BFA esindaja esitas oma seisukohad nii suuliselt kui ka kirjalikult. Keskkonnaministeerium ei ole kunagi kinnitanud, et kaebaja kinnistutel ei asuks loodusväärtusi, mida kaitsta. Ka kaebaja ei vaidlusta seda, et BFA kinnistutel asuvad loodusväärtused.
9. Keskkonnaministeeriumi poolt 13.04.2007 kaebajale ja Harku Vallavalitsusele 19.03.2007 saadetud kirjad ei ole siiski otsustus Suurupi looduskaitseala menetluse lõpetamise kohta. Nimetatud kirjad olid ehk eksitavad, kuid kaebaja ei saanud teha nendest järeldust, et tema kinnistutel asuvate loodusväärtuste kaitsealane määratlemine oleks lõppenud. 17.04.2007 esitas BFA esindaja Keskkonnaministeeriumile kirja, milles palus selgitada, kas vaidlusalused kinnistud on arvatud Natura 2000 alade hulka ning kui ei ole arvatud, siis kas on kavas nimetatud kinnistud Natura 2000 alade hulka lülitada. Keskkonnaministeerium on 25.04.2007 vastuskirjas nr 19-1-7/67-2 kaebajale selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku aladeks ning Kaasiku, Klause I ja Urgu II kinnistutele on kehtestatud osaliselt ajutised piirangud majandustegevusele. Samas on tõdetud, et kõik nimetatud kinnistud on esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 nn varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning selgitatud, et varinimekiri on valitsusväliste organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000 võrgustiku riigipoolsete ettepanekute täiendamiseks. Seega pidi kaebaja teadma, et riik ei ole loobunud temale kuuluvate kinnistute osas loodusväärtuste kaitseks vajalike piirangute kehtestamisest. Ülaltoodud asjaoludel ei saanud kaebajal tekkida ka õiguspärast ootust piirangute mittekehtestamise osas.

§ 9

kohaselt avaldab kaitse alla võtmise algataja teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes ”Ametlikud Teadaanded” ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Avaliku väljapaneku kestel võib esitada vastuväiteid ja ettepanekuid. Seega

§ 9ja HMS § 46 tulenevalt on kaitse alla võtmise menetlus avatud menetlus.

HMS § 46 lg 2 kohaselt, kui avatud menetluse läbiviimine on kohustuslik õigusakti andmiseks, viiakse avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Kuna

näeb ette loodusobjekti kaitse alla võtmise avatud 12 menetluse, siis kaitse alla võtmisest loobumise otsustamine peaks olema läbi viidud samuti sellest põhimõttest lähtudes. Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise loobumise kohta ei ole sellekohasest otsusest teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja sellekohast haldusakti ei ole antud. Tallinna Ringkonnakohus on 27.06.2008 otsuses nr 3-07-2209, mis jõustus 29.07.2008 ning kehtima jäi keskkonnaministri 19.10.2007 käskkiri (millega peatati BFA kinnistute osas raiet lubav metsateatis), märkinud, et „kaebajale vastuseks saadetud 13.04.2007 kirjas informeeris keskkonnaminister kaebajat küll sellest, et Suurupi kaitseala otsustati mitte moodustada, kuid puuduvad andmed selle kohta, et sellekohane otsus tegelikult vastu oleks võetud...“. Seega on ka kohus, kes hindas sama tõendit, jõudnud järeldusele, et kirja teel informeerimine ei ole veel otsus kaitseala mitte moodustamiseks. 09.10.2007 teatas Keskkonnaministeerium kaebajale (teavitades kirjast ka Harku Vallavalitsust), et “tegevus Suurupi looduskaitseala moodustamise menetluse jätkamisel on suunatud eesmärgile kohelda kõiki maaomanikke võrdselt ning tegutseda avatult kõikidele menetluse osapooltele“. 19.10.2007 peatas keskkonnaminister käskkirjaga nr 1171 Rannakivi ja Kaasiku kinnistutel metsateatisega lubatud raie. Õigusakti eelnõud on pärast väljapanekut isiku kahjuks võimalik muuta HMS § 49 lg 4 alusel eeldusel, et muudatustest teavitatakse isikut ning võimaldatakse esitada vastuväiteid.

§ 9

lg 10 kohaselt peab avaliku väljapaneku või avalike arutelude tulemusel põhiseisukohtade muutumisel avaldama uue teate ja korraldama uue avaliku väljapaneku. Kuna põhiseisukoht esialgselt kavandatava kaitseala ulatuse ja piiride suhtes oli muutunud seoses ekspertide arvamusega, siis esitati 31.10.2007 ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ selgitus selle kohta, kus ning millal on võimalus tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja asukohaskeemiga ning esitada vastuväiteid. 01.11.2007 saadeti kõik materjalid kaebajale. 19.02.2008 kirjaga nr 16-1/99-2 teavitas Keskkonnaministeerium BFA-d veelkord sellest, et „kuna moodustataval Suurupi looduskaitsealal esinevad elupaigad, mis vastavad Natura loodusdirektiivi kriteeriumitele, on Keskkonnaministeeriumil kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada moodustatav Suurupi looduskaitseala Natura 2000 alade nimekirja.“ 17.04.2008 avaldati teade ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ selle kohta, et 22.04.2008 toimub Suurupi looduskaitseala moodustamise osas avalik arutelu. Avalikul arutelul osalesid teiste seas ekspert E.Leibak ja BFA esindajad. E.Leibak esitas avalikul arutelul järgneva seisukoha, et „looduskaitseala eesmärk ei ole ühe objekti puhul ühe objekti kaitse ja teise puhul teise objekti kaitse. Looduskaitseala funktsioon on ala kompleksne ehk terviklik kaitse. Loomulikult tuleb arvestada erinevate väärtuste erinevat kaalu. Kui Klause kinnistu puhul oleks küsimus ainult rootsi kukitsas, siis ei peaks minema nii laiaks, kuid küsimus on ala komplekssuses. Suurupi sihtkaitsevööndist lõunapoolne ala on üldse kaitsealast välja jäetud, ei saa öelda, et seal puuduksid väärtused täiesti. Praegune piir ei ole enam optimaalne vaid on minimaalne variant, et looduskaitseala saaks tervikuna toimida. Pisike kaitseala ei suuda paljusid olulisi liike või koosluse komponente üldse mahutada, kui ala on fragmenteeritud, ei suuda seal paljud liigid üldse toimida. Terviku huvides peaksid Klause I ja Klause II idaosad samuti kaitsealasse kuuluma, kuid kuna nende looduskaitseline väärtus on väiksem ja seal on muudetud maastikku, siis sealt on praegu see kompromiss tehtud ja need osad on välja jäetud.“ BFA esindajad tegid avalikul arutelul muuhulgas ka ettepaneku piiride muutmise osas. Sellele järgnes veel kirjavahetus, mille käigus esitas BFA omapoolseid ettepanekuid. Nii on kaebaja esindaja 06.05.2008 pöördumises Harjumaa Keskkonnateenistuse poole teinud, juhul kui ei nõustuta kõiki kinnistuid mitte arvama Suurupi kaitseala hulka, „ettepaneku vähendada Suurupi kaitseala piire Klause I ja Klause II kinnistute osas tervikuna ja Rannakivi kinnistu lõunapoolse osa suhtes.“ Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.06.2008 vastuskirjaga nr 30-3-1/2444 teatati BFA-le, et ettepanek vähendada kaitseala piire on rahuldatud osaliselt Klause I ja Klause II kinnistute osas. Samas on ka põhjendus, miks ei saa Rannakivi kinnistu osas taotlust rahuldada. Esitati ka täiendav kaart. 20. 30.06.2008 esitas kaebaja esindaja uue kirja, kus on öeldud, et „jättes kõrvale kõik muud käesolevaks ajaks juba korduvalt esitatud BFA vastuväited ja ettepanekud seoses Suurupi 13 loodusala moodustamise kava ja kaitse-eeskirjaga märgib BFA, et 04.06.2008 kirjale lisatud kaardil näidatud lahendus Suurupi loodusala kulgemiseks Klause I ja Klause II kinnistutel vajab täiendavalt muutmist....“ 11.08.2008 põhjendas Harjumaa Keskkonnateenistus, miks ei saa ettepanekut rahuldada. Menetluse käigus selgus, et kinnistustel teostatud raie mõju on eelkõige lokaalse iseloomuga, ega avalda kaitsealal olevatele kooslustele mõju ulatuses, mis kaitseala loomise või selle kaitseks rakendatavate piirangute põhjendatuse kahtluse alla seada võiks. Säilitamiseks ei ole võimalik eraldada sellest osa, kuna eraldatud alal teostatav tegevus võib mõjutada kaitseala loodusväärtusi. Kaebaja on kaitseala moodustamise menetluses esitanud ettepanekuid ja võimalusel on neid ka arvestatud. Kaitseala ei moodustatud Urgu II, Rannasauna I ja osaliselt ka Klause I ja Klause II kinnistutel. Sellised otsustused tehti lähtudes kaebaja soovist vähendada kaitseala piire ning eksperdi seisukohast tingitult niipalju kui vähendamine võimalik oli. Lähtudes ülaltoodust ei saa vastustaja nõustuda kaebaja väitega, et BFA seisukohtade ja vastuväidete küsimine oli üksnes formaalsus. Kõikidele kaebaja kirjadele on ka vastatud. 21. Tõepoolest on esitatud ka erinevaid ettepanekuid kaitseala moodustamise piiride suhtes, kuid seda suures osas tingitult sellest, et leida võimalikke lahendusi, mis oleksid vastuvõetavad ka kaebaja soovidele. Samas on kaitsealade moodustamisel ja Natura 2000 võrgustiku alade määramisel eelkõige oluline just eksperdi arvamus kaitset vajavate loodusväärtuste osas, seepärast on kaitseala välispiir ja vööndite piirid Vabariigi Valitsuse määruse nr 164 lisas esitatud just sellistes piirides.

§ 24

kohaselt peab Keskkonnaamet väljastama kaitseala piiresse jääva kinnisasja omanikule kaitsekohustise teatise kuue kuu jooksul. Kaitsekohustise teatis esitati BFA-le 15.02.2009 kirjaga nr HJR 15-8/

1. Ei saa nõustuda kaebuses esitatud väitega, et kaitseala moodustamise eesmärgid, vajadus olid kontrollimata ja kaalumata. Kaitseala moodustamise eesmärk on sätestatud Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 määruse nr 146 §-s 1, mille kohaselt võetakse kaitse alla punktides 1,2,3,4 ja 5 nimetatud loodusväärtused. Eeltoodud määruse § 8 kohaselt on Suurupi sihtkaitsevööndi kaitseeesmärk metsakoosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ning olemasolevate rohumaade avatuna hoidmine. Suurupi kaitseala moodustamise menetlus kestis ligi 4 aastat, selle käigus kontrolliti ja kaaluti põhjalikult, milliseid loodusväärtusi on vaja kaitsta ja koosseisu jäeti vaid suurima looduskaitselise väärtusega alad. Kaitseala eesmärk on hoida Suurupi kambriumi liivakivipanka ja Eestis ainulaadseid kambriumi liivakivipaljandeid ning loodusdirektiivi 1 lisas nimetatud elupaigatüüpe: püsitaimestikuga kivirandu, merele avatud pankrandu, laiu, rannaniite, liigirikkaid niite lubjavaesel mullal, lubjakivipaljandeid, vanu loodusmetsi, puiskarjamaid, soostuvaid ja soo-lehtmetsi ning pangametsi. Kaitsealale jäävad ka III kategooria kaitsealuste taimeliikide rootsi kukitsa, balti sõrmakäpa, vööthuul-sõrmkäpa, suure käopõlle, kahelehise käokeele, pruunika pesajuure ja karukolla kasvukohad. Ka asub kaitsealal meie väiksemaid kaitsealuseid loomaliike vasakkeermene pisitigu, kelle kasv ei ületa kahte millimeetrit. Alal elavad mitmed kaitsealused linnuliigid, nagu vööt-põõsalind, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, ristpart, tõmmuvaeras, randtiir. Enamik loetletud taime ja loomaliike on kantud ka Keskkonnaregistrisse. Seega Suurupi kaitseala piirid ei ole kehtestatud meelevaldselt, vaid pika ja põhjaliku kaalutlusotsuse alusel. Sihtkaitsevööndites on kavandatud loodusliku sihtkaitsevööndi režiim, mis on vajalik linnuliikide elupaikade, EÜ Nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ käsitletud elupaigatüüpide ja kaitseala koosluste loodusliku arengu tagamiseks. Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ muutmine“ p 411 kohaselt on Suurupi loodusala nimetatud Natura 2000 võrgustiku alade hulka.
2. Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta on võimalik taotleda toetust Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 454 lg 2 ja 455 lg 2 alusel. 20.05.2009 esitas BFA SA Erametsakeskusele taotluse ülalnimetatud toetuse saamiseks. BFA esindajad on kinnitanud, 14 et vastavad Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ning täidavad toetuse saamiseks esitatud nõudeid. SA Erametsakeskuse 31.12.2009 vastuskirjast selgub, et kuna Natura 2000 taotluse vastuvõtmise perioodil ei olnud BFA taotlusse märgitud metsaaladel kehtivat kaitserežiimi, siis ei olnud võimalik taotlust rahuldada. Küll aga kuuluvad metsaalad toetusõiguslike alade hulka
3. aastal ning on võimalik taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust. Seega ei ole kaebaja esitanud kaebust temale kuuluvate kinnistute Natura 2000 võrgustiku alade Euroopa Komisjonile esitatavat nimekirja, vaid on avaldanud soovi erametsamaa toetuse taotlemisel täita Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks esitatud nõudeid.
4. 22.03.2010 täpsustas vastustaja, et ekspert on kinnitanud oma arvamuses muuhulgas ka mitme Linnudirektiivis märgitud linnuliigi elupaika Suurupi kavandataval kaitsealal (22.02.2010 vastuse lisa 6, lk 5). Eksperdi arvamust linnuliigi elupaikade osas on samuti arvestatud Suurupi looduskaitseala kaitse-eesmärgi määratlemisel.
5. 07.09.2010 kohtuistungil vastustaja selgitas, et kaitseala piire on muudetud, kuna on püütud arvesse võtta nii palju kui võimalik kaebaja soove. Urgu II ja Rannasauna I – nende kohta oli algselt algatatud kaitsevööndi menetlus. Ei saa nõustuda, et kaebajat ei teavitatud, et viiakse läbi täiendekspertiis ja et on vaja vaadata üle looduskaitseala piirid. E.Leibak ei ole olnud nn subjektiivne. Tal oli sõlmitud leping, ta on FIE-na tegutsev isik ja pole alust kahelda tema ja ta töö usaldusväärsuses. Ekspert kirjeldab ka seda, et ta on arvamuse kujundamisel aluseks võtnud eelneva eksperdi arvamuse (samadel kinnistutel tehtud loodusväärtuste kohane arvamus). E. Leibak kasutas ka TÜ erakorralise professori Jaanus Paali ja Rein Kalamees abi. Ekspert põhjendas, et LK piiri määratlemine on oluline puht geograafilistel - regionaalsetel põhjustel (Harjumaa Harku vald) vajalik, st, et Pakri ps ja Rannamõisa maastikuala vaheline ala on loodusmaastiku kompleks, mis on ainsana sellisena sellel ala säilinud. Isegi kui samasuguseid alasid on mujal kaitse alla võetud, siis ei näe vastustaja põhjust, et neid ei võiks kaitsta selles piirkonnas, kus neid on vähe. Kaalutlused on otsuse tegija esitanud ja põhistanud. Viimasel avalikul nõupidamisel 17.04.2008 on ekspert järeldanud, et LKA funktsioon on ala kompleksne terviklik kaitse, arvestada tuleb erinevate väärtuste erinevaid kaalumisi, st vaadata, kui tähtis see looduskaitse seisukohalt on. Valiku määramisel tehti kompromisse ja praegune piir ei ole enam optimaalne, vaid on minimaalne variant, et looduskaitseala saaks tervikuna toimida. Klause kinnistud – osaliselt Klause I ja II jäeti välja. Kaardi/plaanimaterjalil on tähistatud (punaste täppidega alas) balti sõrmkäpp (III kaitsekategooria), kivirand, rannaniit ja nende tagune metsakooslus puhveralaga ja määratles piirid.
6. 21.10.2010 esitatud täiendatud vastuse kohaselt kaebusele jääb vastustaja oma 22.02.2010 kohtule esitatud seisukohtade juurde ja esitab selgitused ja vastuväited seoses 07.09.2010 kaebaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud kaebuse põhjendustega. 25.
7. Kaebaja leiab, et Harjumaa Keskkonnateenistus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev asutus kaalus kõikide kaebaja kinnistute lülitamist alasse. 10.02.2005.a Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjaga nr 30-3-1/744 esitati kaebajale Suurupi looduskaitseala eeskirja eelnõu ja kaart ning selgitati avaliku väljapaneku toimumist ning vastuväidete esitamise tähtaega. Kaebaja esitas vastuväited. 2003.a viidi inventeerimine läbi vaid kaebaja Urgu II ja Rannasauna I kinnistutel. Pärast seda, kui 2005.a kevad-suvel, viis ekspert H.Zingel läbi inventeerimise ning 19.08.2005 esitas ekspertarvamuse, siis selgusid kaebaja kõikidel kinnistutel asuvad loodusväärtused. Kaebajale edastati nii inventeerimise kohta käiv ankeet kui ka 19.08.2005 ekspertarvamus. Ka ekspert H.Zingeli arvamuse kohta esitas kaebaja vastuväited. Eelkõige kaebaja vastuväidetest tingitult, tellis Harjumaa Keskkonnateenistus uue ekspertiisi, mille viis läbi looduskaitseekspert E.Leibak. Nimetatud ekspert oli juba töövõtulepingu sõlmimise ajaks
8. a teostanud kümneid kaitse alla võtmise otstarbekuse ekspertiise alates
9. aastast. 10.02.2005 esitati kaebajale küll Suurupi looduskaitseala moodustamise kaart, milles olid arvatud looduskaitseala hulka vaid Rannasauna I ja Urgu II, kuid HMS § 49 lg 4 alusel on võimalik pärast väljapanekut isiku kahjuks õigusakti eelnõud muuta eeldusel, et muudatustest teavitatakse isikut ning võimaldatakse esitada vastuväiteid.

§ 9

lg 10 kohaselt 15 peab avaliku väljapaneku või avalike arutelude tulemusel põhiseisukohtade muutumisel avaldama uue teate ja korraldama uue avaliku väljapaneku. Kuna põhiseisukoht esialgselt kavandatava kaitseala ulatuse ja piiride suhtes oli muutunud seoses ekspert E.Leibaku arvamusega, siis esitati 31.10.2007 ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ selgitus selle kohta, kus ning millal on võimalus tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja asukohaskeemiga ning esitada vastuväiteid. 02.11.2007 avaldati teade uue kordusekspertiisi kohase kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja asukohaskeemiga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtajaga ajalehtedes „Postimees“ ja „Harjumaa“. 01.11.2007 edastas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebajale Suurupi looduskaitseala uue kaitseeeskirja eelnõu, seletuskirja ja kaardi. Vaidlusaluse määruse menetlus viidi läbi korrektselt, vastavuses looduskaitseseaduse ja haldusmenetluse seaduse põhimõtetega. 25.2. Kaebaja leiab, et temale edastatud 09.02.2006 Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjast selgus, et täiendav ekspertiis viiakse läbi vaid 2005.a avalikul väljapanekul esitatud piirides ning nende olulist laiendamist ei toimu. Vastustaja jääb 22.02.2010 vastuses esitatud seisukohale. 25.3.Väide, et kaebajat ei kaasatud kordusekspertiisi tegemise ajal menetlusse, mistõttu ei saanud ekspertiisi läbiviimisel osaleda vähemalt 1 kaebaja poolt esitatud teadlane. Tegelikult nähtub, et kaebajale teatati 09.02.2006, et ekspertiis on kavas läbi viia ja ekspertiisi valmimise ajaks on kavandatud juuni 2006.a, kaebajal oli võimalus teatada, keda soovinuks ta kaasata eksperdina menetlusse või esitada menetleja kaudu küsimused eksperdile. Kaebaja vastusest selgub, et ta ei soovinudki midagi küsida. 25.4.Väide, et ekspert on lähtunud loodusväärtuse hindamisel subjektiivsest skaalast viitab vastustaja, et

§ 7ja 69 ja 70.

Natura 2000 ala kaitse eesmärk määratakse kindlaks, lähtudes loodusdirektiivi I või II lisas nimetatud väärtuste soodsa seisundi säilitamiseks või taastamiseks, samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala degradeerumis ja hävimisohtu. Vaidlusaluse määruse kaitse eesmärk ongi kaitsta ka elupaigatüüpe, mida nimetatakse loodusdirektiivi I lisas.

§ 91

lg 6 kohaselt määratakse Natura 2000 võrgustiku alad linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 ning loodusdirektiivi artikli 4 lõike 1 nõuete kohaselt. Hindamise täiendavad kriteeriumid on ettenähtud Euroopa Ühenduste komisjoni 18.12.1996 otsuses nr 97/266/EÜ. Nimetatud otsuse lk 189-192 on sätestatud kriteeriumid elupaigatüüpide hindamiseks. Kuna Natura 2000 alad peavad olema siseriiklikult kaitstud (loodusdirektiivi artikkel 4 lg 4 ja artikkel 6) ja

§-de 7, 69, 70 ja 91 lg 6 kohaselt peab Natura 2000 ala kaitse eesmärgi määramisel lähtuma just loodusdirektiivis ja linnudirektiivis ettenähtud loodusväärtuste kaitsest, siis peab Natura 2000 alal ja looduses kaitset vajavate väärtuste kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuma just nimetatud direktiivis ettenähtud kriteeriumitest. Kaebajate kinnistute osas menetleti ka nende arvamist Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja. E.Leibaku ekspertarvamuse lk 4 viimases lõigus (toimiku lk 59 I kd pöördel) selgitatakse väärtushinnangute erinevusi Eesti kontekstis. Peale selle on ekspert E.Leibak selgitanud 31.08.2006 nõupidamisel, kus osales ka kaebaja ning tema esindaja, et ekspert on hinnanud ekspertiisis käsitletud loodusväärtusi Natura 2000 elupaikade väärtushinnangust lähtudes. Ekspert ei ole selliselt lähtunud loodusväärtuste hindamisel subjektiivsetest kriteeriumitest, vaid on hinnanud Euroopa Nõukogu loodusdirektiivis 92/43/EMÜ lisas I nimetatud ja kaebaja kinnistul asuvaid elupaigatüüpe loodusdirektiivi III lisas nimetatud ja Euroopa Ühenduste komisjoni 18.12.1996 otsuses nr 97/266/EÜ toodud kriteeriumite alusel. E.Leibak on konsulteerinud ka professor Jaanus Paaliga, kes on koostanud „Eesti Natura 2000 „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamatu“. Ekspertiisi teostamisel ongi arvestatud ka Eesti erisusi nimetatud käsiraamatu, kuid juba teisest parandatud ja täiendatud versioonist lähtuvalt. Nimetatud käsiraamat on koostatud Vabariigi Valitsuse 25.07.2000 korralduse nr 622-k (RTL 04.08.2000, 88, 1337) p 5.3 kohaselt Eesti vastavate loodushoiualade väljavalimiseks. Kuna loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüübid on Lääne-Euroopa-kesksed ja neid ei ole võimalik üks-üheselt Eesti oludesse üle kanda, siis tuli koostöös Euroopa Komisjoni 16 ekspertidega kokku leppida, mida Eestis konkreetse elupaigatüübi all silmas peetakse, ning koostada üheselt mõistetavad kirjeldused iga elupaigatüübi kohta. 25.5.Väide, et ekspert E.Leibak ei olnud loodusväärtuste hindamisel objektiivne, soovis lülitada rohkem alasid (ka väheväärtuslikke) kaitseala hulka. Ekspert esitas arvamuse, mille kohaselt tuleks kaitsealasse lülitada ka väheväärtuslikke alasid, mis asuvad väärtuslike alade vahel. Loodusdirektiivi 92/43/EMÜ art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Vastustaja viitab

§ 3

lg 1 ja § 4 lg 2 ja seaduse põhimõttest tulenevalt on looduse kaitsmine võimalik looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivistite ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega. 25.6.Ala terviklikkuse ehk sidususe mõiste on osa ala kaitse-eesmärkide mõistest. Ala kaitseeesmärgid on saavutatud siis, kui ala on terviklik. Ala terviklikkuse all mõeldakse eelkõige ala ökoloogiliste funktsioonide (liigisiseste ja -vaheliste suhete, toiduahela, jt funktsioonide) toimimist viisil, mis tagab pikas perspektiivis liigi isendite piisava arvukuse neile sobivates elupaikades ning elupaigatüüpide vastupidamise välistele mõjudele ja jätkuva uuenemise ning taoline ala vajab minimaalset inimesepoolset abi (looduslike koosluste puhul) või perioodilist inimese poolset abi (pool looduslikud kooslused) väljastpoolt seda süsteemi. Ala terviklikkuse olemasolu vaadeldakse ala kaitse-eesmärkide saavutamise seisukohast. Ala on terviklik siis, kui liigi või elupaiga seisund on soodne, sealhulgas välistatud servaefekti mõju. Metsaelupaigatüüpide ja liikide soodsa kaitseseisundi tagamine ei ole võimalik tingimustes, kui väärtuslike elupaikade vaheline ala ei toimi puhvrina vaid seda kasutatakse elamuehituse arendamiseks või muudel looduskaitseliselt kõrvalistel eesmärkidel. 25.

1. Ekspert E.Leibak on ekspertarvamuses põhjendanud Rannakivi maaüksuse loodenurga ja Kaasiku maaüksuse lääneosaga seotult, et seal oluline loodusväärtus puudub (kui mitte pidada Linnudirektiivi I lisa punaselg-õgija püsielupaika); kuid arvestades paiknemist eelmainitud eriti väärtusliku metsamaastiku ja madala astanguga kiviranna (Natura kood 1220) vahel, oleks nende väljajätmine kaitsealalt mõeldamatu. E.Leibaku poolt läbi viidud ekspertiisitulemusena esitatud kaitseala piiride vähendamise võimalust seoses kinnistute omanike vastuväidetega arutati 14.08.2007 ekspertide tasemel. Selle läbiviimise tellis Keskkonnaministeerium ning koosolekust võtsid osa Suurupi looduskaitse ekspertiisi läbi viinud eksperdid H.Zingel, E.Leibak ning U.Timm, kes on samuti läbi viinud kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiise. Eksperdid analüüsisid kavandatava Suurupi looduskaitseala erinevate piirkondade looduskaitseväärtusi ning hindasid välispiiri ja tsoneeringu kohasust. 25.8.Rannakivi ja Kaasiku kinnistute osas leidsid eksperdid, et nende osas ei ole võimalik muudatusi kavandatud looduskaitseala piiride osas teha, Klause I ja Klause II osas leidsid eksperdid, et väärtused nendel kinnistutel asuvad lääneosas ja need tuleb kaitselasse jätta, kuid kujunenud olukorras võib välja jätta ka Klause I idaosa, kuid tuleb tagada, et siia niikuinii kavandatavate elamute kommunikatsioone ei veeta otse randa läbi kaitseala. Esitati ka kavandatava looduskatseala piiride muutmise järeldused, mille kohaselt oli võimalik Suurupi looduskaitseala 2006.a versiooniga veidi vähendada ning leiti, et senine Suurupi sihtkaitsevööndi ja Viti sihtkaitsevööndi osad võiksid moodustada ühtse Suurupi sihtkaitsevööndi ja see ala suudaks talitleda tervikliku loodusmaastikumassiivina. 25.
2. Kokkuvõttes leidsid eksperdid, et kaebajate kinnistud Kaasiku 7,0 ha, Rannakivi 19,7 ha, Klause I ca 2,5 ha ja Klause II ca 3 ha peaksid moodustama osa looduskaitsealast. Koostati kaart vastavalt kokkuvõttes esitatud seisukohaga. Kaebajat küll 14.08.2007 toimunud koosolekust ei teavitatud, kuid kaebajale esitati 01.11.2007 Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskiri ja kaart arvestades 14.08.2007 ekspertide seisukohta. 26.Väide, et Eesti Vabariik on käitunud sõnamurdlikult kaebaja suhtes, kuna 19.03.2007 ja ka 13.04.2007 on keskkonnaminister teavitanud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata, on 17 alusetu. Vastustaja kordab ja täpsustab seda küsimust: Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise loobumise kohta ei ole sellekohasest otsusest teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja sellekohast haldusakti ei ole antud. Vastustaja juba viitas Tallinna RK 27.06.2008 otsusele nr 307-
3. Harjumaa Keskkonnateenistus on kaebajale 10.04.2008 kirjaga nr 30-3-1/52255-4 selgitanud, et Keskkonnaminister on 25.08.2004 käskkirjaga nr 776 algatanud Suurupi looduskaitseala moodustamise. Vaatamata Keskkonnaministeeriumi kirjades 13.04.2007 nr 1-2/18338-3 ja 25.04.2007 nr 19-1-7/67-2 toodule ei ole muudetud või tühistatud 25.08.2004 käskkirja nr 776 Suurupi looduskaitseala moodustamise algatamise otsust ning 2007.a sügisel toimunud Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise näol on tegemist ühe ja sama menetluse jätkuga. 15.09.2008 esitas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjaga nr 30-31/2444-5 põhjaliku vastuse kaebaja 06.05.2008 esitatud õiguslikele vastuväidetele ja selgitas, et keskkonnaministri 25.08.2004 käskkirjaga nr 766 alustati menetlust. „Menetlust ei ole lõpetatud ning vastavat haldusakti ei ole antud....

ei sätesta piirangut, et ühe ala suhtes võiks kaitse alla võtmise menetlust algatada vaid üks kord. Samuti ei sätesta

täiendavaid nõudeid menetluse uuesti alustamise põhjendamisele. Seega oleks

võimaldanud Keskkonnaministeeriumi poolt menetluse uuesti alustamist..“ Keskkonnaministeerium on 25.04.2007.a vastuskirjas nr 19 1-7/67-2 kaebajale selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku aladeks, kuid kõik nimetatud kinnistud on esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 nn varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning selgitatud, et varinimekiri on valitsusväliste organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000 võrgustiku riigipoolsete ettepanekute täiendamiseks ja Eesti riik ei olnud loobunud temale kuuluvate kinnistute osas loodusväärtuste kaitseks vajalike piirangute kehtestamisest. Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust piirangute mittekehtestamise osas. 27.Kaebaja leiab, et vaidlusaluse korralduse seletuskirjas ei ole Klause I ja Klause II kinnistute osas põhjendatud, missugused väärtused nendel kinnistutel asuvad. Tegelikult nähtub, et elupaigatüüpide esinemist kaebaja kinnistutel kinnitab E.Leibaku ekspertarvamus. Kaasiku kinnistul on loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja vähesel määral ka 9010, Rannakivi kinnistu on enamuses kaetud loodusdirektiivi elupaigatüübiga 9010, kuid esinevad ka loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 9070, 1220 ja 1630 ning Klause I kinnistul loodusdirektiivi elupaigatüübid 9010, 9080, 1220 ja 1630 ja Klause II kinnistul loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja 1630 (toimiku lk 60 I kd pöördel, ekspertarvamuse lk 6). Samuti kinnitab nende elupaigatüüpide esinemist kinnistutel ekspertarvamusele lisatud elupaigatüüpide asukohakaart Suurupi looduskaitsealal. Klause I ja II kinnistutel on ka III kategooria kaitsealuse liigi Rootsi kukitsa kasvukoht ning samuti III kategooria kaitsealuse liigi vasakkeermese pisiteo elupaik. Need kaitsealused liigid on kantud Keskkonnaregistrisse (vastustaja vastuse lisa 2) ning nende olemasolu on kinnitanud ka ekspert H.Zingel. Klause I ja Klause II kinnistu looduskaitseliselt väheväärtuslikud osad on kaitsealast välja jäetud. Seletuskirja lk 2 on märgitud, et kaitse-eeskirja eelnõu põhineb ekspert E.Leibaku 2006.a teostatud ekspertiisil; lk 7 on käsitletud kaebajate seisukohti ja nende seisukohtadega arvestamist või mittearvestamist. Neid seisukohti on kaebajale ka korduvalt selgitatud. Harjumaa keskkonnateenistuse 10.04.2008. a kirjas nr 30-3-1/52255-4 on kaebajale selgitatud kinnistute kaupa missugused väärtused asuvad konkreetsel kinnistul (vastustaja 20.09.2010 esitatud lisa 14, lk , 3 ja 5). Nimetatud kirjale esitas kaebaja vastuse 06.05.2008, milles tegi ettepaneku kaaluda kirjas väljapakutud alternatiivseid lahendusi ning lisas maa-plaani Suurupi planeeritava kaitseala piiride muutmiseks. Sellest ettepanekust lähtuvalt on osaliselt kaebaja soovi arvestatud ja vähendatud looduskaitseala piire ning seda ka selgitatud 04.06.2008 (Harjumaa keskkonnateenistuse kiri nr 30-3-1/2444-2). 30.06.2008 esitas kaebaja uue taotluse, milles tegi ettepaneku, et Klause I ja Klause II kinnistute osas peaks piir kulgema mööda Rootsi kukitsa väidetavate leiukohtade piiri. 11.08.2008 teatas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjas nr 30-3-1/2444-4, et kaitseala piiri määramisel ei saa lähtuda ainult Rootsi kukitsa levikuala piiridest, vaid lähtuma peab looduses 18 leiduvatest konkreetsetest piiridest (teed, kraavid, sihid, aiad) või äärmisel vajadusel sirgjoonelist ühendust kahe konkreetse punkti vahel, kaitseala muutmise ettepanekut seetõttu ei saanud arvestada. Vaidlusaluses määruses ja seletuskirjas ei ole küll täpselt kirjas, millised väärtused on Klause I ja Klause II kinnistutel, kuid seda, millised loodusväärtused on kaebaja kinnistutel, on kaebajale menetluse kestel selgitatud ja ka tehtud töö märgib selle ära, seega pidi ta olema teadlik. Kaebaja seisukohtadega on menetluse käigus arvestatud (telliti kordusekspertiis; tuginedes ekspertide 14.08.2007 arvamusele vähendati kaitseala piire; 10.04.2008 Harjumaa keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/52255-4 selgitati kaebajale, millised loodusväärtused kaebaja kinnistutel asuvad, kuidas neid hinnati, millest lähtuvalt on valitud kaitserežiim; kaebaja 06.05.2008 taotlusest tingitult vähendati veel kaitseala piire; kaebajale on 04.06.2008 Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjaga nr 30-3-1/2444-2 teatatud, et võimaluse piires on esitatud ettepanekuid arvestatud). Eksperdid esitasid seisukoha, et looduskaitseala vähendamine ei ole võimalik. Vastustaja leiab, kaebaja kinnistutel asuvate loodusväärtuste eraldi nimetamata jätmine haldusaktis ei too kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuna haldusakt on ka kontrollitav; vastuväiteid on hinnatud ja võimalusel eeltoodud viisil arvestatud. Klause I ja Klause II kinnistu looduskaitseliselt väheväärtuslikud osad on kavandatavast kaitsealast välja jäetud. Samuti on kaitsealast välja jäetud kaebajale kuuluvad Urgu II ja Rannakivi I kinnistud. 28.Kaebaja leiab, et kuna väärtuslikumaid elupaigatüüpe on võetud kaitse alla mujal, siis ei ole vajalik võtta vähemväärtuslikke elupaigatüüpe kaitse alla kaebaja kinnistute piirkonnas. Vastustaja viitab

§ 7

. Loodusdirektiivi alusel määratletavate Natura 2000 alade valiku aluseks on nimetatud loodusdirektiivi I ja II lisas toodud elupaigatüüpide ja liikide esinemisalad. Kõige olulisemaks kriteeriumiks alade valikul on alade ökoloogiline väärtus – kooslusele iseloomulik bioloogiline mitmekesisuse ja looduslik seisund. Samuti arvestatakse elupaiga struktuuri säilimist ning selle elupaiga taastamise võimalusi. Natura 2000 võrgustik peab olema geograafiliselt sidus ehk hõlmama alasid iga elupaigatüübi ja liigi kaitseks kõikidest piirkondadest, kus seda elupaika või liiki leidub. Loodusdirektiivi artikkel 1. k mõistes on ühenduse tähtsusega ala — ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka loodusdirektiivi artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Kaebaja kinnistud on Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja kinnitatud (Vabariigi Valitsuse korraldus 23.04.2009 nr 148), tema kinnistul on loodusdirektiivi lisas I nimetatud elupaigatüüpe (aga ka III kategooria kaitsealuseid liike). Seda akti kaebaja tähtaegselt ei vaidlustanud ja piirangud laienevad ka selle akti alusel. Eksperdid on leidnud, et kaebaja kinnistutel asuvad loodusväärtused. 20.04.2010 esitas kaebaja Keskkonnaametile, kui Suurupi looduskaitseala valitsejale ettepaneku Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II kinnisasjade omandamiseks. Ettepanekus kinnitab kaebaja, et loetletud kinnistud kuuluvad Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 määrusega nr 164 kinnitatud „Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja“ kohase Suurupi looduskaitseala piiridesse. Kuna läbi on viidud vaidlustatud määruse andmise kohane menetlus (haldusmenetluses on lähtutud

§-s 8-11 sätestatud erisustest), Suurupi looduskaitseala piiride määratlemisel on võimalikult arvestatud ka kaebaja esitatud ettepanekutega, kuid eelkõige ekspertide arvamusega ja kaitseala tüübiks on valitud looduskaitseala arvestades kaitseala eesmärke ja väärtusi ning ekspert E.Leibaku arvamust kaitseala piiride ja kaitsekorra kohta, siis ei ole Suurupi kaitseala piirid kehtestatud meelevaldselt, vaid põhjaliku kaalutlusotsuse alusel.

1. Kaebaja alternatiivnõue tuleb jätta rahuldamata või tagastada, kuna kaebaja õigusi ei ole rikutud ja kaebaja ei saavuta soovitud eesmärke.
2. Vastustaja taotles kohtuistungil uurimustöö teinud ekspert E.Leibakku ärakuulamist, kes oskab selgemini lahti selgitada ekspertiisi seisukohti; kaebaja saab esitada selliselt täpsustavaid 19 küsimusi, kui see on vajalik. Jäi kõigi oma seisukohtade juurde ja palus jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, kuna kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta. KOHTU SEISUKOHAD
3. Balti Finantseerimisasutuse AS (edaspidi BFA) on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri
5. a määruse nr 164 „Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks ja alternatiivnõudena määruse õigusvastasuse tuvastamiseks. Määruse 164 § 8 sätestab, et Suurupi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsakoosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ning olemasolevate rohumaakoosluste avatuna hoidmine. Määruse § 10 lg 1 sätestab, et sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine ja uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee-ehitus, tehnovõrgu rajatise ehitus või kaitseala tarbeks ehitise püstitamine. BFA- le kuuluvad Harku vallas Suurupi külas asuvad Kaasiku (19801:001:0390), Rannakivi (19801:001:0470), Klause I (19801:001:0920), Klause II (19801:001:0930), Rannasauna I (19801:001:2100) ja Urgu II (19801:001:2050) kinnistud. Kaitsealasse ei jäänud kaebaja kinnistutest Urgu II, Rannasauna I ja osaliselt Klause I ja Klause II. Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ muutmine“ p 411 kohaselt on Suurupi loodusala nimetatud Natura 2000 võrgustiku alade hulka. Märgitud haldusakt on jõusolev akt; kaebuse esitaja oli esitanud selles osas kaebuse hilinemisega ning HKMS § 12 lg 3 alusel on menetlus lõpetatud.
6. Kohus uurinud esitatud tõendeid ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja E.Leibak ütlused, leiab, et kaebus tervikuna ei kuulu rahuldamisele ja kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema kanda. Kaebaja on esitanud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamiskaebuse. Tühistamiskaebuse saab rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1; § 26 lg 1 p 1). Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebuse esitajal on määruse tühistamisnõudes kaebeõigus ja Vabariigi Valitsuse
7. oktoobri
8. a. määrus nr 164 on kohtus vaidlustatav. Määruse eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste teel kaitsealasse jäävate kinnisasjade kasutamist. Kaitseala loomisel peab kaaluma kinnisvara omanike ja teiste isikute omandiõigusele ja ettevõtlusvabadusele seatud piiranguid ning huvi looduskeskkonna säilitamiseks, et tagada huvide õiglane tasakaal. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (nt Riigikohtu HK 3-3-1-54-03). Seega saab kohus teostada kontrolli vastustaja seisukohtade osas, kuna halduskohus kontrollib konkreetset haldusakti ja selle põhjendatust.
9. Kaebaja esitas mitmeid väited seotult õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega. 33.
10. Kaebaja on seostanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumise planeerimistegevusega Harku vallas ja kohtule nähtus, et kaebaja toetus oma väidetes ebaõigetele andmetele ning ei olnud arusaadav, miks kaebaja leiab, et vastustaja tegevus takistas Harku vallas kaebaja DP taotluse menetlemist. Kaebaja käsitles tlk 136 II kd esitatud Harku valla üldplaneeringu seletuskirja (tiitellehel märkega aastani 2012 ja lk 2 aastani 2015) kui kehtivat ÜP-d, kuid selline lähenemine on väär. 20 Kohus oli kehtiva ÜP kohase maakasutuse väljavõtted esitanud toimikusse tlk 210-
11. Käesolevalt on kaebaja siiski küll lõppeks tunnistanud, et oli materjali käsitlemisel ja esitamisel eksinud aga vaatamata eeltoodule ei muutnud kaebaja oma kaebuse väiteid ja kohtule nähtub, et kaebaja seisukoht sellest, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja suhtes algatatud DP-ga ning kaebaja õigustega realiseerida DP-ga kavandatu, on endiselt ekslik ja on põhjustanud kaebaja seisukohtade valed lähtekohad. Kohus kontrollis asjaolusid ning tegi kindlaks, et kaebaja DP on kehtestamata. Kaebaja seisukoht, et ta ei saa realiseerida DP-d või KSH-d selle tõttu, et moodustati Suurupi Looduskaitseala, on selles mõttes õige, et kavandatud arendustegevus on suure tõenäosusega võimatu, kuid see veel ei tähenda, et kaebaja õigusi DP menetluses või looduskaitseala moodustamisel rikutakse, kui tehti otsus moodustada Suurupi looduskaitseala. Juhul, kui looduskaitseala moodustamine on toimunud õiguslikel alustel õiguspärase haldusaktiga, siis on saabuvad piirangud ka lubatavad. 33.
12. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka selles, et juba tulenevalt tema DP algatamise taotlusest oleks vastustaja pidanud arvestama, et kaebaja õigusi kaitsev planeeringulahendus on jõustunud ning looduskaitseala moodustada ei saagi. Ka ei olnud arusaadavad kaebaja väited, miks ta leiab, et vastustaja pidi arvestama, et kaebaja oli algatanud KSH ja teinud väidetult kulutusi (mille sisu ja ulatust ta ei olnud avaldanud juba pöördumistes vastustaja poole ning ei teinud seda ka kohtus). Kohus seetõttu esmalt märgib, et Planeerimisseaduse § 10 lg 1 (edaspidi PlanS) kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult DP menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Kohalik omavalitsus võib planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele, seega on nimetatud tegevuses kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja oma tegevusega nendesse protsessidesse ei sekku ja kohtule nähtub, et omavalitsusorgan on oma kohustused kaebaja ees täitnud, vastupidiselt ei oleks antud välja Harku Vallavalitsuse 30.08.05.a. korraldust nr 1322 RannakiviKaasiku DP lähteülesande kinnitamiseks või korraldust nr 1613 03.10.06.a., so DP keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamiseks ning kinnitanud KSH hindamise programmi eelnõu. Neid tegevusi teostas kaebaja iseseisvalt koos kohaliku omavalitsusega sõltumatult looduskaitseala moodustamisest. Kaebaja suhtes ei ole sj välja antud DP-d kehtestavat haldusakti, millega oleks vastustaja saanud või pidanud arvestama nagu eksitavalt märgib kaebaja. DP kehtestamisel on omavalitsusele antud kaalutlusõigus, kuid kohalik omavalitsus peab lähtuma seaduse nõuetest ning ta peab vältimatult kaaluma ja arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad maakonna kui ka valla üldplaneeringutes ning taotleja põhjendatud huve. Kohtupraktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid haldusorgan peab kaaluma ka taotluse esitaja põhjendatud huve. Kui vald selles osas eksib, siis on kaebajal kaebeõigus esitada kaebus valla tegevusele. Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 10 (varasemalt kehtinud ja hetkel kehtiv redaktsioon, kehtestatud 30.08.07.a. Harku Vallavolikogu määrusega nr 14) kohaselt võib DP algatamisest keelduda juhul, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa ÜP-ga või teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju, samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikust huvist. ÜP-s fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada ÜP muutmise ettepaneku ja DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Seega vallal on õigus otsustada, kas kaebaja esitatud DP-d saab menetleda ja arvestades maakonna ÜP-d, milles on kaebaja taotletud planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtteid ning arvestades valla kehtivat 1996.a. üldplaneeringut oli kohus kaebajalt küsinud, miks ta viitab kehtestamata planeeringule, kuivõrd arvestada tuleb kehtiva planeeringuga, mis üldjuhul ei taga metsaalale ja rohelisele 21 võrgustikule kinnisvaraarendust. Kuna Riigikohus on rõhutanud, et menetluses olev ÜP ei oma taotluse lahendamisel tehtud otsuste õiguspärasuse hindamisel tähendust (nt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-79-09 p 14), siis jäi ebaselgeks kaebaja seletustest, miks ta esitas kohtule menetluses oleva kehtestamata planeeringumaterjali ja leidis, et looduskaitseala moodustamine on ainsaks takistuseks, et ta saaks arendada elamuehitust ja muuta maa seniseid sihtotstarbeid. Tegelikult kehtiva ÜP materjal kinnitab, et avalikes huvides ei ole üldjuhul kehtiva ÜP-ga ette nähtud ehitamine metsaalale ja rohealadele kinnisvara arendusena ja kaebaja pidi juba tulenevalt neist dokumentidest arvestama, et tema erahuvi ei pruugi realiseeruda. Kaebaja selgitas veel, et looduskaitseala moodustamisest tulenevalt on takistatud KSH läbiviimine ning looduskaitseala moodustamisest on tema tehtud kulutused muutunud kasututeks, kuid ka see selgitus on eksitav, kuivõrd Harku Vallavalitsuse poolt olid DP –ga seotult seatud tingimuseks, et KSH algatamine on vajalik, samas teostatakse KSH programmi heakskiitmine peale seda, kui võetakse vastu Suurupi looduskaitseala eeskiri. Kaebaja oli seega ise teadlik ja nõustunud nende tingimustega, mis vald seadis. Sellega seotult endiselt jäi kaebaja seisukohtadele, et vastustaja rikub õiguspärase ootuse põhimõtteid ja kaebaja esitab mitmeid väiteid sellest, et Harku valla poolt ei ole takistusi tema plaanide realiseerimiseks, kuid need takistused tulevad vastustaja tegevusest, kuna moodustati looduskaitseala, mis takistab edasist planeerimismenetlust ja kaebaja tehtud kulutused DP-le on muutunud kasututeks (kaebaja märgitud põhjendatud huvi kaebus). 33.
13. Kohus leiab, et kaebuses on õiguspärase ootusega seotult kaebaja seisukohad ekslikud ja kohus ei tuvastanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumist põhjusest, et kaebaja oli taotlenud Harku vallas DP algatamist. Kaebaja DP-d ei ole kehtestatud. Samuti nähtub, et KSH algatamise oli vald ette näinud kaebaja taotlusest tulenevalt ning see on vältimatult vajalik tulenevalt juba ka Harku valla kehtivast ÜP-st; KSH on ette nähtud peale seda, kui lahendatakse Suurupi looduskaitseala moodustamise küsimus. Kaebaja väidab, et 1) kui Suurupi looduskaitseala ei oleks loodud, siis ta saaks planeerimismenetlust jätkata. 2) Looduskaitseala ei oleks tohtinud moodustada, kuivõrd kaebajale oli saadetud vastuseid, mis kinnitasid, et seda ei moodustata. Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et kaebaja märgitud asjaoludel ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et looduskaitseala ei moodustata. Kaebaja pidi arvestama, et looduskaitseala moodustamine on võimalik ning sinna võidaks haarata kõik kinnistud, millel on kaitstav loodusväärtus. Algatatud ja pooleliolevad DP ei takista looduskaitseala moodustamist ja ei anna isikule õigustatud ootust, et looduskaitseala ei saa moodustada siis, kui kulgeb teise isiku kinnistu suhtes DP taotluse menetlus. Suurupi looduskaitseala moodustamine saab rikkuda kaebaja õigusi üksnes siis, kui selle moodustamine ei tugineks õiguslikele alustele ja rikuks õigusvastaselt kaebaja õigusi. Kaebaja DP on sj seotud Rannakivi-Kaasiku DP-ga, mitte ülejäänud kinnistutega ja Harku Vallavalitsuse korraldusega nr 1613 03.10.06.a. algatati Vääna-Jõesuu ja Suurupi külas Rannakivi-Kaasiku DP keskkonnamõju strateegiline hindamine ja selles on selgelt märgitud, et Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus teatas vallavalitsusele 11.09.06.a. kirjaga nr 30-3-1/51218-e, et Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja kohaselt asuvad mõlemad kinnistud Suurupi looduskaitseala sihtkaitsevööndis, mistõttu on õigustatud DP menetluse peatamine kuni vaidlusaluste küsimuste lahendamiseni ja kaitse-ala kaitse-eeskirja kinnitamiseni. Suurupi looduskaitseala on kavandatud Natura 2000 võrgustiku alana. Kaebaja algatatud DP lähteülesande kohaselt tuleb kaebaja kavandatud tegevust pidada olulise keskkonnamõjuga tegevuseks ja vajalik on keskkonnamõju strateegiline hindamine. Vallavalitsus märgib, et puudub kohustus eelnevalt DP menetlusetapid läbinud DP ka kindlasti kehtestada ja kuigi vallavalitsus ei pidanud eraldi vajalikuks DP menetlust peatada, juhtis ta tähelepanu, et ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et DP ka igal juhul kehtestatakse ja selgitas et ka lisaks, et keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi heakskiitmine saab toimuda peale Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja vastuvõtmist Vabariigi Valitsuse poolt. 22 Seega nähtub juba eelmärgitust, et kaebuse esitajale ei ole DP menetlusest tulenevalt teadmata, et looduskaitseala moodustamiseks kulgeb eraldi menetlus ning samas nähtub, et kaebajale on olnud teada, et KSH-d ei viida tema kinnistutel läbi enne, kui looduskaitseala kaitse-eeskiri kinnitatakse. Harku Vallavalitsuse 30.08.05.a. korraldusega nr 1322 kinnitati DP lähteülesanne, milles samuti rõhutati, et arvestada tuleb Harku valla koostamisel oleva ÜP-ga, Harku valla kehtiva ÜP-ga, Harju Maakonna teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“, Harku valla arengukavaga jne; IV osa p 9 rõhutab, et planeeringuala on kõrghaljastusega ala, mis tuleb maksimaalselt säilitada, projekteerimisega võib alustada pärast keskkonnaekspertiisi tegemist. Seega nähtub, et looduskaitseala moodustamisest on kaebajale teavitatud juba valla tasandil ning kaebajal oli võimalus kontrollida kinnistute rohealal asumist ka kehtiva ÜP järgi, Harju MK teemaplaneeringu alusel ja arengukava kaudu, millega tuli arvestada, mitte aga üksnes poolelioleva valla ÜP-ga. Kaebajale ei saanud jääda need asjaolud korraldustest märkamatuks, neid akte ei muudetud ning kuivõrd DP menetlus ning haldusaktide andmine sõltub omavalitsuse tegevusest, mitte Vabariigi Valitsuse tegevusest, siis etteheited DP mittemenetlemises või siis KSH ärajäämises vastustaja aadressil seotult looduskaitseala moodustamisega on ainetud. Kaebajalt ei ole ära võetud võimalust vaidlustada määratud DP tingimusi valla ees asjakohases DP menetluses. Isegi kui riiklikul tasandil looduskaitseala oleks jäänud moodustamata, tuli arvestada, et tegemist on Natura 2000 võrgustiku aladega ja maakonna ning valla tasandil kaitsmist väärivate aladega, seega ei saanud kaebajal olla õigustatud ootust, et ta saab tema soovitud planeeringu koheselt ellu viia, seda enam, et kaebaja ei ole valla vastu vaidlustanud KSH läbiviimise vajadust ning on nõustunud, et KSH teostatakse peale kaitseala kaitse-eeskirja koostamist. Seega on valla poolt DP toimingute järjestus ära määratud ning vastustaja sellesse ei sekkunud. Kaebaja kinnistutele tuleb teostada KSH ka siis, kui looduskaitseala ei moodustata. Rannakivi-Kaasiku DP keskkonnamõjude strateegilise hindamise programm (KSH programm) koostati silmas pidades just nimelt Harku Vallavalitsuse 15.01.02.a. korraldust nr 23 ja 30.08.05.a. nr 1322 ja keskkonnamõju strateegiline hindamine algatati vallavalitsuse 03.10.06.a. korraldusega nr
14. Kuivõrd kaebajale on need haldusaktid tuttavad, siis oli talle teada, et eeldati, et DP ala on oluliselt mõjutatud Läänemere piiranguvööndist, Natura 2000 Ninamaa loodusalast ja nn Natura 2000 varinimekirja alast ning planeeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneb keskkonnamõju, mille ulatus ulatub ka merele. Kuivõrd isiku konkreetne taotlus on suunatud DP algatamisele ja selle kehtestamisele ning selle lahendamine toimub vastavalt planeerimisseaduse sätetele, siis omandi põhiõiguse ja võimaliku ettevõtlusvabaduse riive tuleneb juba planeeringumenetlusest ja seal tehtavast lahendist. Kui valla ÜP kitsendab mingil põhjusel õigusvastaselt isiku õigusi, siis kaebaja saab seda vaidlustada kohases planeeringumenetluses, kuid hetkel nähtub, et ÜP on kehtiv haldusakt, millega tuleb kaebajal arvestada. Kuivõrd kohtule nähtus, et kaebaja toetudes DP asjaoludele esitas andmed valikuliselt või faktilisi asjaolusid moonutavalt, siis on kohus selle tegeliku olukorra ära toonud, kuivõrd nähtub, et BFA oli esitanud oma taotlused, sj taotlenud KSH-d sõltumatult, mida otsustas vastustaja. Kuna kaebaja siiski täpsustas, Harku vallavalitsus väljastas 30.08.05.a. DP lähteülesande ja 24.08.06.a. toimus vallavalitsuses DP eskiisi avalik arutelu, kus eskiis kiideti heaks ja et sellest tulenevalt tuli juba looduskaitseala moodustamisel kaebaja DP-ga arvestada, siis nähtub kohtule, et looduskaitseala moodustamist see iseenesest takistada ei saaks, samas ei ole eskiisi avalikustamine ja heakskiitmine siiski DP kehtestamine. 30.06.06 seisuga oli looduskaitseala moodustamisega seotult teatatud selle moodustamisest ja esitatud kaardimaterjal, samuti ei olnud selleks ajaks esitatud kaebajale ka väidetult tema tegevust eksitavaid kirju, mis esitati alles 13.04.07 ja 19.03.07.a. Kuivõrd kaebaja korduvalt märkis ära, et tema tegevust eksitasid konkreetsed vastused, siis nähtub, et hilisemalt esitatud vastused ei saanud kuidagi mõjutada 23 varasemat kaebaja ja valla tegevust seotult eskiiside küsimusega või seotult ka hilisema DP edasise menetlemisega. Kaebaja märgib, et 10.02.05 kirjaga oli Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus teavitanud kavatsusest moodustada Suurupi looduskaitseala; 09.02.06 kirjaga 30-3-1/1948-12 teatati kordusekspertiisi vajadusest ja 30.06.06 a kirjaga nr 30-3-1/3910 edastas Harjumaa Keskkonnateenistus talle kordusekspertiisi, mille oli koostanud E.Leibak (E.Leibaku ekspertiis). KSH oli juba algatatud korraldusega nr 23 ja programm koostatud korralduse nr 1613 alusel 03.10.06.a., seega oli kaebajal võimalus need toimingud ära hoida, kui ta leidis, et kulutused võivad muutuda asjatuteks. Kaebaja väide, et 19.03.07.a. keskkonnaministri kiri nr 14-1/2058-3, mis teatas, et riiklikku kaitseala ei moodustata, va Ninamaa ala osas Natura 2000 raames Vabariigi Valitsuse 05.08.04.a. korraldusest nr 615 tulenevalt, eksitas teda ja ka järgnev kiri 13.04.2007.a. nr 12/18338-2 ning et selle tõttu ta oli põhjendatult veendunud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata, ei ole antud tingimustel usutav. Kohtule ei olnud arusaadav kaebaja seisukoht, et tal tekkis nende kirjade tõttu õigustatud ootus ja veendumus, et ta juba saavutab DP või KSH, mida ta lootis vallale esitatud taotlustega saavutada. Ka ei olnud nendel andmetel selge, miks kaebaja arvab, et KSH takerdus selle tõttu, et vastustaja esitas talle eksitavat teavet. Kui väidetud eksitav teave oli esitatud eelmärgitud ajal, so 19.03.07 ja 13.04.07.a., siis nähtub, et selleks ajaks oli kaebaja suhtes ka KSH korraldamine juba ette nähtud ja DP toimingute järjestus teada. Eeltoodud asjaolud aga kinnitavad, et kaebaja DP oli vältimatult seotud KSH läbiviimisega ja kaebaja oli juba teinud kulutusi DP koostamisele ning KSH läbiviimisele, kui oli saanud kirjad, mis teda väidetult eksitasid. Vallas kavandatud menetlust ja KSH läbiviimist eelmärgitud põhjustel ei saanudki mõjutada saadetud kirjad, kuivõrd juhul, kui kaitse-eeskirja ei oleks kehtestatud, oleks jätkunud kaebaja KSH läbiviimne plaanitud viisil, kui aga kaitse-eeskiri kinnitati, ka siis oli kaebaja otsustada, kas ta plaanitud viisil KSH-d vajab või mitte. Kuna nähtub, et KSH oli vältimatult vajalik, siis ei ole sj välistatud, et kaebaja saab muuta arendustegevuse eesmärke ja KSH kaudu teada, millised tegevused on võimalikud. Kui DP menetlus kinnitab, et arendustegevus soovitud viisil ei ole võimalik, siis maa sihtotstarvet muuta ei saa ja selle kasutamine jätkub kas endisel viisil või tuleks kinnistud võõrandada. 33.
15. Kaebaja leiab, et temale oli antud selgesõnaline kinnitus Suurupi looduskaitseala mitte moodustada ja kui seda tehti, siis selle moodustamisele asumine on sõnamurdlik, vastuolus hea halduse põhimõtetega ning rikub BFA õiguspärast ootust, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata ning BFA-le kuuluvaid kinnistuid selle koosseisu ei arvata. BFA on seisukohal, et otsustus Suurupi looduskaitseala siiski moodustada toob kaasa Määruse nr 164 tühistamise, kuna pole seetõttu haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas ning on õigusvastane. Kohus märgituga ei nõustu. Kaebajale ei ole antud selgesõnalist kinnitust valla poolt, et looduskaitseala ei moodustata. Ka ei saanud kaebaja arvestada, et tema plaanitud ehitustegevus on tagatud, kuna nähtus, et KSH oleks olnud vältimatu tulenevalt planeerimisnõuetest. Planeerimistegevuses seatud sihid ja eesmärgid olid kooskõlastatud kaebajaga ja ta oli nende tingimustega nõustunud, seega lahendatakse kõik planeeringuga seotud küsimused omavalitsuse kaudu ning vastavuses kaebaja tahtega. Keegi ei ole neid tingimusi kaebaja suhtes muutnud, järelikult tuli juba valla haldusaktide põhjal ja Natura 2000 moodustamisest arvestada haldusaktide mõjuga ja kui neid kehtetuks ei tunnistatud, siis ei saanud kaebaja eksida ka selles, kas looduskaitselised väärtused on olemas või mitte. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Kohus märgibki, et õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) 24 kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et DP igal juhul kehtestatakse, kaebaja eksitavalt märkis, et juba kehtib kohustus arvestada DP-ga. Kohus selgitas, miks see nii ei ole. Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära DP-ga ja KSH korraldamise alustega omavalitsuse poolt ja vastustaja sai vaid arvestada nende selgelt seatud asjaoludega ja puudus takistus asuda kaitsma Suurupi ala loodusväärtusi riiklikul tasandil. Õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-
16. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja suhtes antud välja haldusakti, mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab DP ja KSH realiseerida nii, et ta ei peaks arvestama, et võidakse moodustada riiklikul tasandil looduskaitseala. Välistatud ei olnud aga ka see, et kui riiklikul tasandil looduskaitseala ei moodustata, et siis ei tuleks arvestada olemasolevate loodusväärtustega valla ja maakonna planeeringute järgi, kus rohealade kaitse oli samuti ette nähtud ja ehitamisele olid seatud piirangud. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis nähtub, et kohtupraktikas on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on võimalik. Nii nt märgib Riigikohtu HK 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt kui seaduses sätestatud soodustuse saamise õiguse kaotamise korral, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Riigikohtu HK on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 (p-d 11,13) märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid HMS § 67 lgst 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu hulgas juhul, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Samas möönis kolleegium, et HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Seega nähtub, et ka isikule õigusi andva haldusakti andmisel võib esineda vajadus see siiski muuta. Kaebaja suhtes kehtinud valla haldusaktid nimetasid samuti, et DP kehtestamine ei ole tagatud loodusväärtuste olemasolu tõttu, kuid ei taganud kaebajale, et DP igal juhul realiseerub ja see ei sõltunud üksnes vastustaja poolt looduskaitseala moodustamisest või selle moodustamata jätmisest, vaid sõltuks KSH tulemustest ning varem kehtestatud planeeringutest. KSH ülesanne ja eesmärk on anda asjakohast ja piisavat teavet elkõige otsustajale, aga ka kõigile menetluse osapooltele. Sellest lähtuvalt peab dokument vastama paljude inimeste ootustele, kellel on aga erinevad teadmised, oskused ja kogemused. KSH puhul avalik võim kaalub planeerimise eesmärgi saavutamise erinevaid võimalusi ja põhjendab parima lahenduse valikut. Natura hindamisel pädev asutus peab olema veendunud, et kavandatava tegevusega ei kahjustata Natura 2000 võrgustiku sidusust ja ka otsustajad peavad saama KSH-le tuginedes võtta vastu otsuse, mis 25 tagab kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja on kooskõlas säästva arengu põhimõtetega. Ehitamisele suunatud loa andmisega või kava kehtestamisega peab saavutama selguse, et ei kahjustata Natura 2000 võrgustiku ala või rohevõrgustiku sidusust. Neid küsimusi ei otsusta minister ja tema kirjad ei saanud neid asjaolusid mõjutada. Kuna antud juhul ei ole haldusakti antud, millise suhtes võiks tekkida kaebajal õiguspärane ootus, vastavalt ei ole kaebaja ka esitanud sellist haldusakti, siis kohtule nähtub, et kaebaja käsitleb õiguspärase ootuse rikkumist liialt üldiselt ning ei arvesta tegelike asjaoludega. Kuivõrd kaebaja siiski täpsustas, et tal oli tekkinud õiguspärane ootus, et on võimalik ja põhjendatud edasi menetleda pooleliolevat Kaasiku ja Rannakivi detailplaneeringut ja saada nimetatud kinnistutele ehitusõigus, siis nähtubki, et nii lihtsustatult ehitusõigust kinnistutele ei oleks saanud (sj väide puudutab 2 kinnistut). Kuigi kaebaja täpsustas, et BFA jätkas DP koostamisele kulutuste tegemist peale Eesti Vabariigi poolse selge seisukoha teatavakstegemist
17. a. märtsis, st BFA tegutses neid asjaolusid arvestades ja BFA on neist asjaoludest ning talle kuuluvate kinnistutega seonduvalt Suurupi looduskaitseala moodustamise osas avaldatust juhindudes asunud koostama DP-d Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel ning on selleks kulutusi teinud, nähtus kohtu poolt toodust, et kaebaja ei osanud nimetada siiski ühtegi konkreetset tegevust, mille suhtes võiks mõju avaldada kaebaja nimetatud keskkonnaministri kirjad. Eskiisi avalikustamine ei tähenda, et oleks olemas kehtiv DP. Kaebaja väitel, et keskkonnaminister andis lubaduse mitte moodustada looduskaitseala peatub kohus seotult eelneva edaspidiselt. 33.
18. Veel on kaebaja märkinud seotult õiguspärase ootusega, et BFA-l on tekkinud õiguspärane ootus, et täiendavat ekspertiisi saab arvestada üksnes Rannasauna I ja Urgu II kinnistute kaitseala koosseisu lülitamise põhjendatuse üle otsustamisel. BFA on veendumusel, et kui muuhulgas tema poolt avaldatud vastuväidete tulemusel otsustati korraldada uus ekspertiis määratlemaks kaitseala moodustamise vajadust ja selle piire, siis ei ole aktsepteeritav see, kui tema olukord võrreldes esialgsega halveneb ning ekspertiis sai puudutada üksnes seda, kas kaitseala moodustamine selle esialgsetes piirides on põhjendatud või peaksid kaitseala piirid olema esialgselt kavandatust väiksemad. BFA kinnistute osas sai täiendav ekspertiis puudutada siiski üksnes Rannasauna I ja Urgu II kinnistut. Kohus võtab oma seisukohad ka selles väites kokku edaspidiselt. 33.
19. Õiguspärasele ootusele on kaebaja viidanud sj ka järgmisel põhjusel : vastustaja Määruse nr 164 andmiseni oli möödunud juba rohkem kui kolm aastat ning faktiline olukord kinnistutel võib selle jooksul olla muutunud. (BFA-le väljastatud metsateatiste alusel
20. a. oktoobris on teostatud raie Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel, mis on täies ulatuses arvatud Suurupi looduskaitseala piiridesse. Osundatust nähtuvalt pidas Keskkonnaministeerium metsateatistega lubatud raie mõju Kaasiku ja Rannakivi kinnistute Suurupi looduskaitseala koosseisu arvamise aspektist oluliseks ning täiendav ekspertiis oleks pärast raiete teostamist pidanud vähemalt nende kinnistute osas toimuma. Täiendavalt märgib BFA, et Ametlikes Teadaannetes on vastustaja väitel tulenevalt E.Leibaku arvamusest teade avaldatud 2007.a.oktoobri viimasel päeval olukorras, kus E.Leibaku arvamus oli valminud rohkem kui aasta varem (täpsemalt
21. a. juunis). Määrusega nr 164 looduskaitseala moodustamise ajaks oli arvamuse koostamise ajaks möödunud täiendavalt kaks aastat ehk kokkuvõttes on looduskaitseala moodustatud piirides, mis on määratletud rohkem kui kolm aastat tagasi antud arvamuses väljendatud seisukohtade alusel. Kohus käsitleb ka märgitud väidet otsuse alljärgnevas osas.
22. Kohus leiab, et kaebaja viidatud õiguspärase ootuse rikkumist aset ei leidnud ja Määrus ei kuulu tühistamisele kaebaja eelviidatud põhjustel. Kohus jääb seisukohale, et puudub haldusakt, mis oleks kinnitanud, et kaebaja saaks realiseerida DP ning takistused selleks puuduvad. Nähtus, et kaebaja peab arvestama omavalitsuse poolt läbiviidava kohase planeerimismenetlusega. Puudub ka haldusakt, mis märgiks, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata. Vastustaja viis läbi looduskaitseala moodustamise vastavuses seadusega ja ei ole rikkunud õigusnorme. 26 34.1.

§ 9

lg 3 kohaselt avaldab kaitse alla võtmise algataja teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes ”Ametlikud Teadaanded” ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Avaliku väljapaneku kestel võib esitada vastuväiteid ja ettepanekuid. Keskkonnaminister on 25.08.2004.a käskkirjaga nr 776 algatanud Suurupi looduskaitseala moodustamise. Käesolevalt ei ole vaidlust, et avatud menetlus toimus. Kaebaja märgib, et 10.02.2005.a. kirjaga nr 30-3-1/744 teavitas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus BFA-d kavatsusest moodustada Harjumaale Harku valda Suurupi looduskaitseala. Kohus nõustub vastustajaga, et Suurupi looduskaitseala moodustamise menetlusest ei loobutud ja vastavalt ei ole menetluse lõpetamist otsustatud ei haldusaktiga ega menetlustoiminguga, vastupidiselt võeti vastu haldusakt kaitseala moodustamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna

näeb ette loodusobjekti kaitse alla võtmise avatud menetluse, siis kaitse alla võtmisest loobumise otsustamine peaks olema läbi viidud samuti sellest põhimõttest lähtudes. Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise loobumise kohta ei ole sellekohasest otsusest teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja sellekohast haldusakti ei ole antud. HMS § 46 lg 2 kohaselt, kui avatud meneluse läbiviimine on kohustuslik õigusakti andmiseks, viiakse avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et siinkohal ei ole arvestatavad Tallinna Ringkonnakohtu lahendis esitatud seisukohad. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2008.a otsuses nr 3-07-2209, mis jõustus 29.07.2008.a (keskkonnaministri 19.10.2007.a käskkiri nr 1171, millega peatati BFA kinnistute osas raiet lubav metsateatis), märkinud, et „kaebajale vastuseks saadetud 13.04.2007 kirjas informeeris keskkonnaminister kaebajat küll sellest, et Suurupi kaitseala otsustati mitte moodustada, kuid puuduvad andmed selle kohta, et sellekohane otsus tegelikult vastu oleks võetud...“. Ka käesolevas asjas nõustub kohus, et antud juhul kaebajale 19.03.2007.a ja ka 13.04.2007.a saadetud keskkonnaministri kirjad ole otsus kaitseala mittemoodustamiseks. Vastustaja on esitanud kohtule menetluse alusmaterjalid, millest nähtub, et kaebajale selgitati mitmel korral, et kaitseala siiski moodustatakse, kuid eriti selgelt ja täpselt on seda tehtud Harjumaa Keskkonnateenistuse 10.04.2008.a kirjas nr 30-3-1/52255-4, milles ka selgitatakse menetluslikke küsimusi, st et Keskkonnaminister on 25.08.2004.a käskkirjaga nr 776 algatanud Suurupi looduskaitseala moodustamise ja vaatamata Keskkonnaministeeriumi kirjades toodule ei ole muudetud või tühistatud 25.08.2004 käskkirja nr 776 Suurupi looduskaitseala moodustamise algatamise otsust ning 2007.a sügisel toimunud Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise näol on tegemist ühe ja sama menetluse jätkuga. 15.09.2008.a esitas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjaga nr 30-3-1/2444-5 põhjaliku vastuse kaebaja 06.05.2008.a esitatud õiguslikele vastuväidetele, milles Harjumaa Keskkonnateenistus selgitas, et keskkonnaministri 25.08.2004.a käskkirjaga nr 766 alustati menetlust. „Menetlust ei ole lõpetatud ning vastavat haldusakti ei ole antud....

ei sätesta piirangut, et ühe ala suhtes võiks kaitse alla võtmise menetlust algatada vaid üks kord. Samuti ei sätesta

täiendavaid nõudeid menetluse uuesti alustamise põhjendamisele. Seega oleks

võimaldanud Keskkonnaministeeriumi poolt menetluse uuesti alustamist. Keskkonnaministeerium on 25.04.2007.a vastuskirjas nr 19 1-7/67-2 kaebajale lisaks ka selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku aladeks, kuid kõik nimetatud kinnistud on esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 nn varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning selgitatud, et varinimekiri on valitsusväliste organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000 võrgustiku riigipoolsete ettepanekute täiendamiseks. Kuigi kaebaja leiab, et vastustaja viited looduskaitseala moodustamise menetluse, kui avatud menetluse kohta, ei muuda fakti, et BFA-le on keskkonnaministri poolt kinnitatud looduskaitseala moodustamise kavast loobumist, kuid hiljem siiski looduskaitseala moodustatud 27 ning seejuures leitud, et looduskaitseala moodustamise kavast loobumise kohta polnud haldusakti antud ning vastavat teadet avaldatud, on see ka ebaaus ning see ei ole haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas, jääb kohus seisukohale, et kirjeldatud käitumine ei ole õiguspärase ootuse rikkumine, mis tooks kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamise. Ka ei saanud sellised kirjad vahetult mõjutada neid asjaolusid, mis kaebaja nimetas seotult DP menetlusega. DP menetluses sai kaebaja käituda nii nagu ta seda soovis ja oli kohaliku omavalitsusega oma tegevuse planeerimismenetluses seadnud. Kaebaja märgib veel, et haldusvälisel isikul peab olema võimalik haldusorganit usaldada ning ta ei pea kahtlema haldusorgani (antud juhul ministeeriumi) juhilt (antud juhul ministrilt) saadud informatsiooni õigsuses ning asuma kontrollima seda, kas talle edastatud informatsiooni kohaselt tehtud otsustus on haldusorgani siseselt halduse siseaktiga lahendatud (haldusväline isik ei saakski seda ilma spetsiifilise järelepärimiseta teha) ning kas selle kohta on avaldatud ka teade, selgitab kohus, et kaebaja tõepoolest ei pea täiendavalt infot hankima, kuid kaebajale oli teada, et looduskaitseala moodustamist ei otsusta ministeeriumi juht ja selliseid otsuseid ei saa mõjutada ka küsimuste arutelud nt Riigikogu infotunnis. Kinnistuomanike aktiivne surve tekitas diskussioone ja selle tulemusel väljapool haldusmenetlust avaldas minister seisukoha, kuid selle pinnal sai tekkida vaid inimlikult mõistetav lootus, et ehk midagi muudetakse. Õiguslikult ei olnud looduskaitseala loomisele suunatud menetluses tehtud otsust, mis oleks lõpetanud läbiviidava haldusmenetluse. Kaebaja esitas kaebuse tähtaegsuse küsimuse otsustamisel väljatrüki Riigikogu 18. 04. 2007. a infotunnil toimunud Suurupi looduskaitseala moodustamist käsitlevast arutelust, kuid ka see arutletu ei seondu avatud menetluse läbiviimisega ega saa mõjutada neid protsesse, mis viisid looduskaitseala moodustamiseni või siis kaebaja ja valla suheteni DP menetluses ja seatud KSH tingimustes. Riigikogu infotundides /erinevate aegade stenogrammid/ Suurupis asuvate loodusväärtuste kaitse küsimuste arutamisel on erinevatel ajajärkudel puudutanud nii küsimusi, kas sinna rajada riiklik looduskaitseala või saab piirduda vaid kohaliku tasandil kaitsega, kuid infotundides esitatud selgitused ja järeldused ei kujuta endast looduskaitseala algatamise menetluse toiminguid. Ei saa välistada, et kui riiklikku looduskaitseala ei oleks moodustatud, et siis oleks kohalikul tasandil jäetud vajalik kaitse keskkonna suhtes sisse seadmata. Kuivõrd kaebaja on ka ise lõpuks möönnud, et kirja teel informeerimine kaitseala mittemoodustamisest ei