Obsah (9)

§ 82§ 33§ 331§ 107§ 85§106§ 1531§ 84§ 83

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1173 Haldusasi A.V.V Teraskilp OÜ ka

) § 1531 lg 2 tunnustel ning OÜ-d A.V.V Teraskilp kahtlustatakse selles, et ta on käibedeklaratsioonis esitanud valeandmeid, suurendades sisendkäibemaksu summat OÜ Montazmetall KM arvete alusel, ilma, et A.V.V Teraskilp oleks tegelikult eelnimetatud isikult arvetel nimetatud sõidukeid soetanud, vaid on arvetel nimetatud sõidukid ise soetanud otse välisriigi äriühingutelt.

2. detsembril 2010 tegi maksuhaldur eelnimetatuga sarnase otsuse nr 12-2.3/6188-7, peatades A.V.V Teraskilp OÜ
3. augusti 2010 esitatud tagastusnõudes märgitud 291 399 suuruse enammaksu kandmise ettemaksukontole. Ka seda otsust põhjendati väärteomenetluse ning kahtlusega, et
4. aasta juulikuu käibedeklaratsiooni aluseks olnud OÜ Montazmetall arvetel nimetatud sõidukeid ei ole OÜ A.V.V Teraskilp soetanud sellelt äriühingult.
6. detsembril 2010 tegi maksuhaldur samasisulise otsuse nr 12.2-3/8637-2, peatades A.V.V Teraskilp OÜ
7. septembril 2010 ning
8. oktoobril 2010 esitatud tagastusnõudes märgitud vastavalt 617 249 ning 172 325 krooni suuruse enammaksu kandmise ettemaksukontole kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses.
10. veebruaril 2011 tegi maksuhaldur otse nr 12.2-3/4962-18, millega peatas järgmiste OÜ A.V. Teraskilp tagastusnõuetes märgitud summade kandmise ettemaksukontole kuni kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni või kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumiseni: tagastusnõude kuupäev
11. juuni 2010
12. august 2010
13. september 2010
14. oktoober 2011
15. november 2011 enammakse summa (EEK) 191 077 291 399 617 249 172 325 438 648 Ka selles otsuses väljendab maksuhaldur seisukohta, et A.V.V Teraskilp OÜ ei ole tõenäoliselt soetanud sõidukeid OÜ-lt Montazmetall KM, vaid soetanud need otse välismaa äriühingutelt. Seda seisukohta põhjendab maksuhaldur järgmiselt: 2 Kuni
16. novembrini 2010 OÜ Montazmetall KM juhatuse liikmeks olnud Smitri Silonov ei osanud sõidukite soetamise kohta selgitusi anda ning suunas maksuhalduri OÜ Montazmetall KM töötaja J.M. poole, kes samuti ei osanud tehingute üksikasju selgitada, vaid suunas maksuhalduri sõidukite tellimisega väidetavalt tegelenud J. S. poole. J. S. teadis sõidukite soetamisega seotud asjaolusid kõige täpsemalt, samas väitis ta end olevat OÜ Montazmetall töötaja alates
17. maikuust, kuigi TSD-deklaratsioonidel ei ole talle väljamakseid deklareeritud ning D. Silonov väitis, et J. S. ei olnud OÜ Montazmetall töötaja, täpsustades hiljem e-kirja teel, et J. S. siiski on OÜ Montazmetall töötaja ning edastas ka töölepingu, millele oli tööandja esindajana ise alla kirjutanud ning pangakonto väljavõtte, kust nähtub J. S.le väidetavalt ma-, juuni- ja juulikuu eest kokku 30 000 krooni ülekandmine augustis; samuti on OÜ Monazmetall augustis deklareerinud J. S.le väljamakseid brutosummas 38 004 krooni. Arvestades, et viivitusega maksutud töötasult ei ole sotsiaalmaksu nõuetekohaselt deklareeritud kuul, mil tasu oleks tulnud välja maksta, ning pidades silmas, et Eesti Haigekassale vajalikud dokumendid J. S. kindlustuskaitse tekkimiseks alles
18. juulil 2010, leiab maksuhaldur, et J.S. on vormistatud OÜ Montazmetall KM töötajaks tagantjärele fiktiivselt. Telefoninumber, mida J.S. väidetavalt kasutanud OÜ Montazmetall KM töötajana sõiduautodega seotud tehingute teostamisel, on registreeritud OÜ Euroactive nimele, mille juhatuse liige J. S. ise oli, samas ei ole OÜ Montazmetall KM katnud OÜ-le Euroactive telefoni kasutamise kulutusi, millest teeb maksuhaldur järelduse, et sõiduautode ostu-müügitehingud ei olnud seotud OÜ Montazmetall KM tegevusega. OÜ A.V.V. Teraskilp juhatuse liige Vladimir Anissimov ning J.S. on ammused tuttavad, Vladimir Anissimovi tütar J. A. on abielus OÜ Euroactive teise juhatuse liikme Alexander Azarskoviga, olles samas OÜ A.V.T Teraskilp nõukogu liige; OÜ A.V.V. Teraskilp on OÜ-le Euroactive osutanud juriidilisi teenuseid. Maksuhaldur järeldab sellest, et J.S. tegutses sõiduautode välisriikidest soetamisel OÜ A.V.V. Teraskilp volitustel ning Vladimir Anissimov teadis, et tegemist on maksupettusega. OÜ Montazmetall KM deklareeris küll OÜ-le A.V.V. Teraskilp väidetavalt edasimüüdud sõidukite müügil tekkinud käibemaksu, ent reaalselt seda tasunud ei ole, kuna tasakaalustas selle sisendkäibemaksuga metalli ostutehingutelt, mille osas on kinnitust leidnud, et metalli väidetavalt müünud äriühingu nimel väljastatud arvete alusel ei ole OÜ Montazmetall KM reaalselt seda metalli soetanud. Sõidukid liikusid läbi OÜ A.V.V Teraskilp, neid käis sadamas vastu võtmas Vladimir Anissimov, kes korraldas ka nende transpordi edasimüügil. OÜ Montazmetall müüs sõidukid edasi odavamalt kui ta need soetas, lähtudes kasumiarvestuses sellest, et saab tagasi OÜ Montazmetall KM arve alusel tasutud käibemaksu. Kriminaalmenetluse raames menetletaval kriminaalasjal on otsene seos OÜ A.V.V. Teraskilp poolt esitatud käibedeklaratsioonidel kajastuva enammaksuga, kuna isiku süüdimõistmisel ei kuulu deklareeritud enammaks kandmisele äriühingu ettemaksukontole. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
19. OÜ A.V.V Teraskilp esitas
20. novembril 2010 (haldusasi nr 3-10-2964),
21. jaanuaril 2011 (haldusasjad nr 3-11-73 ja 3-11-75) ning
22. mail 2011 (haldusasi nr 3-11-1173) Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotles vastavalt Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
23. oktoobri 2010 otsuse nr 12.2-3/4962-13,
24. detsembri 2010 otsuse nr 12.23/6188-7,
25. detsembri 2010 otsuse nr 12.2-3/8367-2 ning
26. veebruari 2011 otsuse nr 12.23/4962-18 tühistamist. Seejuures
27. detsembri 2010 otsuse puhul muutis kaebuse esitaja oma taotlust seoses tühistamistaotluse tähtaja möödalaskmisega ning soovis nimetatud otsuse 3 õigusvastasuse tuvastamist, märkides põhjendatud huvina soovi esitada tulevikus tagastusnõude täitmise peatamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.
28. septembril 2011 toimunud kohtuistungil muutis OÜ A.V.V Teraskilp taotlust ka
29. oktoobri 2010 ning
30. detsembri 2010 otsuste osas, taotledes nendegi puhul vaid õigusvastasuse tuvastamist juba eelnimetatud põhjendatud huvist lähtudes, samas jäi kaebuse esitaja
31. veebruari 2011 otsuse tühistamise taotluse juurde.
32. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsustega on maksuhaldur põhjendamatult keeldunud enammakstud käibemaksu täielikust ja kohesest tagastamisest. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-3-1-19-03 ning märgib, et enammakstud maksusumma tagastamise peatamine pelgalt ebamäärase kahtluse alusel oleks omandiõiguse kui põhiõiguse rikkumine. Kaebuse esitaja on seisukoha, et antud juhul polnud täidetud tagastusnõude täitmise peatamise alused ning viitab oma seisukoha kinnituseks Riigikohtu lahenditele haldusasjus 3-3-1-8-06, 3-3-1-2206, 3-3-1-17-98 ja 3-3-1-18-03 ning 3-3-1-19-03 ja nr 3-3-1-39-
33. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsustes maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud ei eraldi ega kogumis käsitatavad kui OÜ A.V.V Teraskilp poolt maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumise tunnused. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et maksuhaldur ei ole maksuseaduste või maksukorralduse rikkumist õiguslikult põhjendanud, kuna selles ei sisaldu ühtegi viidet konkreetse

või käibemaksuseaduse (KMS) normi rikkumisele.

1. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri seisukoht, et sõidukeid ei ole soetatud OÜ-lt Montazmetall KM, on paljasõnalised ja oletuslikud ega põhine kogutud tõenditel. Esiteks peab kaebuse esitaja asjassepuutumatuks maksuhalduri seisukohta, et OÜ Montazmetall KM ei ole soetanud teistelt äriühingutelt metalli ning kajastanud metalli soetamist vaid sisendkäibemaksu mahaarvamise eesmärgil, samas kui maksuhaldur ei ole väitnud, et OÜ-l Montazmetall KM ei ole sõidukite müügist maksustatavat käivet tekkinud ning ta ei pea tasuma riigile käibemaksu.
2. Vääraks, asjatundmatuks ning mitte ühelegi konkreetsele juhtumile tuginevaks peab kaebuse esitaja väidet, et ta müüs sõidukid odavamalt kui soetas. Kaebuse esitaja selgitab, et soetades sõiduki, tasub ta müüjale käibemaksu, kuid sõiduki võõrandamisel müügihinnale käibemaksu ei lisa ning kuna sõiduautode ekspordil rakendub 0%-line käibemaksumäär, tuleb kogu siseriiklikult kogutud käibemaks ettevõtjale tagastada, samas kui käibemaksu tagastamata jätmine ja tagastamise peatamine toob kaasa selle, et kaebuse esitaja ei saa soetamisel tasutud käibemaksu maha arvata ning ostja poolt müüjale tasutud käibemaks sisaldub sõidukite ostuhinnas ning suurendab ostjal käibemaksu võrra kauba soetamismaksumust, millega ostja ei saanud sõidukite võõrandamisel müügihinna määramisel arvestada. Kaebuse esitaja märgib, et eeltoodust tulenevalt ei tekita kahjumit mitte tehingud, vaid maksuhalduri tegevus.
3. Meelevaldseks peab kaebuse esitaja maksuhalduri väidet, et OÜ A.V.T Teraskilp on autod ise välismaa äriühingutelt soetanud, märkides samas, et selgusetuks jääb siiski, kuidas see kahtlus mõjutab sisendkäibemaksu mahaarvamist, sest isegi sõiduki teisest liikmesriigist soetamise korral on maksukohustuslasel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, mistõttu ei saanud kaebuse esitaja kuidagi sisendkäibemaksu maha arvata suuremas summas.
4. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole vaidlustatud otsustes käsitlenud Saksamaa Liitvabariigi maksuhaldurilt saadud dokumente vaidlusaluste tehingute kohta, kuigi 4 vähemalt viimas,
5. veebruari 2011 otsuse tegemise ajaks olid need maksuhalduril kindlasti juba olemas.
6. Kaebuse esitaja leiab samuti, et maksuhaldur ei ole kaalunud tagastusnõude peatamise tagajärgi, viidates siinkohal Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-19-
7. Kaebuse esitaja leiab, et otsustes pole põhjendatud, miks on tagastusnõude ettemaksukontole kandmise peatamine vajalik, selgitatud pole, millest riik tagastusnõude täitmisel ilma jääks ega ole näidatud, et riigile oleks otsuses kirjeldatud tehingute tõttu käibemaksu alalaekunud või riik peab tagastama kaebajale enam kui müüja riigile tasub, küll on aga kinnitanud, et OÜ Montazmetall KM on tehingutelt müügikäibe nõuetekohaselt deklareerinud ning

§ 82kohaselt tuleb eeldada maksudeklaratsioonis esitatud andmete õigsust.

13. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhalduril puudub õiguslik alus peatada tagastusnõude kandmist ettemaksukontole. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-98-06, kus selgitatakse, et eristada tuleb tagastusnõudest teavitamist ja tagastusnõude täitmist, millest esimest reguleeritakse

§ 33

lõikes 7, teist aga

§-des 16 ja

1. Kaebuse esitaja leiab, et tagastusnõude täitmise peatamine ei laiene ka tagastusnõude ettemaksukontole kandmise peatamisele. Kaebuse esitaja selgitab, et deklareeris
2. aasta mai-, juuli-, augusti-, septembri- ja oktoobrikuu käibedeklaratsioonis enammakse ning esitas nende tagastusnõuete täitmise taotluse enammakstud maksusumma tasumiseks kaebaja pangakontole. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd maksuhaldur asus tagastusnõude tekkimist kontrollima, ei kohaldu

§ 331. Viidates eeltoodud normidele, samuti rahandusministri 19.

detsembri 2008 määrusele nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ (edaspidi RahM 2008/51) §-dele 6, 12, ja 14 leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur kannab ise enammakse ettemaksukontole pärast selle aktsepteerimist, kusjuures

ega eelnimetatud ministri määrus ei sätesta, kuidas ja millise tähtaja jooksul aktsepteerimine toimub ning samuti ei tulene maksuhaldurile õigust enne tagastusnõude aktsepteerimist pikendada KMS § 34 lg 2 alusel tagastusnõude ettemaksukontole kandmise tähtaega või

§ 107lg 1 alusel peatada ettemaksukontole tagastusnõude kandmist.

Kaebuse esitaja leiab, et kui esitatud tagastusnõude vastab vorminõuetele, siis maksuhalduril ei ole õigusliku alust viivitada tagastusnõudest tuleneva enammakstud maksusumma ettemaksukontole kandmisega. VASTUSTAJA SEISUKOHT 14. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab A.V.V Teraskilp OÜ kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Esiteks selgitab vastustaja, et karistusseadustiku (KarS) §-s 3892 on kirjeldatud süüteokoosseisus viidatakse üldjuhul

§ 85

lõikes 4 sätestatud kohustuse rikkumisele ning toob välja, et vaidlustatud otsuses on selgitatud, et tagastusnõude täitmise peatamise põhjuseks on kahtlus, et kaebaja on käibemaksudeklaratsioonil tahtlikult valeandmeid esitanud. Vastustaja leiab, et viite puudumine konkreetsele normile, st.

§ 85lõikele 4, ei tähenda, et oleks ebaselge, milles kaebajat kahtlustatakse.

1. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-37-06, kus leiti, et kõigi loetletud tunnuste tuvastamine pole vajalik ja tagastusnõude täitmise peatamise ajutise iseloomu tõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui selle nõude rahuldamata jätmise korral. Seejuures selgitab vastustaja, et vaidlustatud otsustes on kirjeldatud asjaolusid, mis on 5 vastustajas tekitanud kahtluse, et J.S. ja OÜ Montazmetall KM vaheline töösuhe võib olla fiktiivne, samuti on otsustes kirjeldatud J.S. ja tema poolt juhitava ettevõtte OÜ Euroactive sidemeid kaebaja ja kaebaja juhatuse liikme Vladimir Anissimoviga. Vastustaja selgitab, et talle kontrollimiseks esitatud dokumentide hulgas ei ole sõidukite otsimisel ja tellimisel koostatud kirja- ega meilivahetust OÜ Montazmetall KM ja välisriikide automüüjatest äriühingute vahel ega ka OÜ Montazmetall KM ja kaebaja vahel. Vastustaja hinnangul ei ole aga usutav, et läbi mitmete lülide tellitakse autosid, mida erinevate lülide esindajad ei ole reaalselt näinud ning telefoni teel usaldatakse, et auto vastab nende nõudmistele. Vastustaja leiab, et eelnimetatud kirjavahetuse esitamata jätmise põhjuseks on soov varjata tegelikke tehinguid ning asjaolu, et reaalset on sõidukid välisriikidest soetanud OÜ A.V.V. Teraskilp.
2. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja motiiv maksupettuses osalemiseks seisneks selles, et kui ta deklareerinuks sõidukite ostu õigesti välisriigi äriühingult, oleks käibemaksu kaebajal tulnud arvestada käibemaksu pöördmaksustamise korras, mis juhul lisab ostja käibemaksu ise deklaratsiooni esitamisel ja arvab samas kohe sisendkäibemaksuna maha, müügitehingu hinnas käibemaksu ei sisaldu ning erinevalt Eesti käibemaksukohustuslasega sõlmitud tehingust ei teki ostjal võimalust nõuda riigilt reaalset maksutagastust.
3. Samuti toob maksuhaldur välja, et OÜ Montazmetall KM juhatuse liikme Jevgeni Medvedeviga seotud äriühingud on rakendanud sarnast maksupettuse skeemi ka varasemalt. Siinkohal viitab kaebuse esitaja maksuotsusele nr 12.2-3/8721-11, mis on kohtus vaidlustatud haldusasjas 3-10-2120 raames, vastustaja toob välja ka selle, et nii kaebuse esitaja kui Jevgeni Medvedeviga seotud äriühingute raamatupidajaks on Vladimir Anissimov’i abikaasa I. A.. Vastustaja leiab, et eeltoodud asjaolud on piisavad vähemalt põhjendatud kahtluseks, et OÜ Montazmetall KM roll sõidukite hankimisel on olnud fiktiivne ning kaebaja on esitanud käibemaksudeklaratsioonil valeandmeid.
4. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebuse esitaja müüs sõidukeid edasi kahjumlikult, sest juhul kui osutub paikapidavaks vastustaja kahtlus, et sõidukid soetati otse välismaa äriühingutelt, siis müügitehingu hinnas käibemaksu ei sisaldunud, kusjuures käibemaksu mahaarvamise õigust puudutab see sedavõrd, et müügitehingu deklareerimisel vastavalt selle tegelikule sisule lisanuks ostja käibemaksu ise deklaratsiooni esitamisel ja arvanuks samas kohe sisendkäibemaksuna maha, siis välisriigi maksukohustuslasega sõlmitud müügitehingu puhul tehingu hinnas käibemaksu ei sisaldu ning erinevalt Eesti käibemaksukohustuslasega sõlmitud tehingust ei teki ostjal võimalust nõuda riigilt reaalset maksutagastust.
5. Vastustaja ei nõustu etteheitega, et otsuste tegemisel pole kaalutud nende tagajärgi. Vastustaja leiab, et maksude väärarvutuse kahtluse korral võib tagastusnõude täitmise peatamata jätmine olla õigustatud eelkõige juhul, kui tagastatav summa pole suur või kui saab olla kindel, et võimaliku riigile tekitatava kahju saab maksukohustuslaselt igal juhul hiljem välja nõuda, ent käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine, mistõttu avalik huvi maksude korrektse laekumise ja põhjendamatust tagastusnõudest tekkida võiva kahju ärahoidmise vastu kaalub üles maksukohustuslase huvi tagastusnõude täitmise vastu.
6. Vastustaja ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga, et peatada ei saa enammakse kandmist ettemaksukontole. Vastustaja leiab, et antud juhul kohaldub

§ 33

lg 3, mille kohaselt 6 tagastusnõue täidetakse vastavalt

§-dele 106 ja 107 ning kuivõrd RahM 2008/51 § 13 lõikest 1 tulenevalt toimub tagastusnõude täitmine üldjuhul enammakse kandmisega isiku ettemaksukontole, siis järeldub, et

§ 107

lõikes 1 mainitud õigus peatada tagastusnõude täitmine hõlmab endas ühtlasi ja eelkõige ka enammakse ettemaksukontole kandmise peatamise õigust. Põhjendamatuks peab vastustaja seisukohta, et maksuhalduril on õigus tagastusnõuet enne selle aktsepteerimist ja täitmist kontrollida üksnes vormiliselt ja mitte sisuliselt. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatu tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.V.V Teraskilp OÜ kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vaidlusalused maksuhalduri otsused on õigusvastased, kuna maksuhaldur ei nende tegemisel tuvastanud piisavat hulka asjaolusid, mis annaksid aluse tagastusnõude täitmise peatamiseks. 22.

§ 33

lg 1 kohaselt on maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse.

§106

lg 1 kohaselt tuleb tagastusnõude täitmise taotlus maksuhaldurile esitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendis koos maksukohustuslase pangakonto andmetega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et A.V.V Teraskilp OÜ on 2010. aasta mai-, juuli-, augusti-, septembri- ja oktoobrikuu käibedeklaratsioonides kajastatud andmete alusel tekkis tagastusnõue, mille täitmist on kaebuse esitaja maksuhaldurilt nõuetekohaselt ka taotlenud. Poolte vahel ei ole põhimõtteliselt ka vaidlust käibemaksu olemuse ja eesmärkide üle, näiteks selle üle, et käibemaksukohustuslase sisendkibemaksu kohese mahaarvamise õigus ning õigus enammakstud käibemaksu tagastamist nõuda, on kehtiva käibemaksusüsteemi olulised komponendid. Seetõttu pole vajalik neid küsimusi kohtuotsuses eraldi käsitleda. Samas tuleb märkida, et eeskätt sisendkäibemaksu kohese mahaarvamise õigus annab pahatahtlikele maksukohustuslastele hulgaliselt võimalusi maksupettuste toimepanemiseks ning seeläbi riigi maksutulude arvelt lubamatuks rikastumiseks. Selliste kuritarvituste vältimiseks on seaduses kehtestatud teatud mehhanismid, mis maksukohustuslase õigusi piiravad, ent aitavad vältida maksupettuste toimepanemist või toimepandud maksupettuste tulemusena riigile tegeliku kahjuliku tagajärje saabumist, s.t seaduses sätestatud maksutulu vähenemist või seaduses mitte ette nähtud väljamaksete tegemist. Üheks selliseks meetmeks on

§-s 107 sätestatud maksuhalduri õigus peatada tagastusnõude täitmine. 23.

§ 107

lõikes 1 on sätestatud, et riiklike maksude maksuhalduril on õigus peatada käesoleva seaduse §-s 106 nimetatud tagastusnõude täitmine juhul, kui maksukohustuslase tegevuses on tuvastatud käesoleva seaduse või maksuseaduste rikkumise tunnuseid ning seoses rikkumisega on alustatud kriminaalmenetlust või väärteomenetlust. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluste otsuste tegemise ajal oli alustatud vastavalt väärteomenetlust

§ 1531

lg 2 tunnustel (juriidilise isiku poolt maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine või kinnipidamiskohustuse rikkumine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast) või kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 2892 lg 3 tunnustel (juriidilise isiku poolt maksuhaldurile teadvalt 7 valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam). Seega on teine

§ 107lõike 1 kohaldamise eeldustest täidetud.

24. Haldusasjas 3-3-1-17-98 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksuhalduri õigus peatada enammakstud maksusumma tagastamine eeldab sellise maksuõiguserikkumise tunnuste tuvastamist, millest järelduks, et enammakstud maksusumma tagastamise taotlus on ebaõige. Seega ei tulene maksuhalduri õigus peatada enammakstud maksusumma tagastamine ükskõik millise maksuõiguserikkumise tunnuste tuvastamisest. Maksuhaldur peab motiveerima, et sellel maksuõiguserikkumisel, mille tunnused tuvastati, on seos tagastamisele kuuluva maksusummaga. Nimetatud seisukoht puudutas küll

varasemat redaktsiooni, ent haldusasjas nr 3-3-1-8-06 märkis Riigikohus, et seal viidatud seisukohad on aluseks ka

praeguse redaktsiooni § 107 lg 1 kohaldamisel. Haldusasjas 3-3-1-17-98 võetud Riigikohtu seisukohast tuleneb samuti, et enammakstud maksusumma tagastamise peatamine on maksuhalduri kaalutlusotsuse, mille puhul tulenevad kaalutlusõiguse piirid

§-s 107 sätestatud eeldustest ning selle normi eesmärgist, milleks on anda maksuhaldurile võimalus tagada maksumaksja maksukohustuse täitmine juhul, kui on piisav alus kahtluseks, et maksukohustus jääb muidu täitmata. Haldusasjas 3-3-1-8-06 märkis Riigikohus veel, et

§ 107

lg 1 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava osa sellise rikkumise tunnustest. Rikkumise tunnuseid tuleb mõista kui maksukohustuslase tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse või ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi kirjeldust. Kõigi loetletud tunnuste tuvastamine pole vajalik ja tagastusnõude täitmise peatamise ajutise iseloomu tõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral. Rikkumise tunnuseid tuvastades peavad maksuhaldur ja kohus koguma andmeid ja põhjendama, miks on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud maksukorralduse seaduse või maksuseaduste nõudeid ja milles see seisnes.

1. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole maksuhaldur tuvastanud piisavat hulka asjaolusid, mis annaksid alust väita, et A.V.V Teraskilp OÜ on maksukohustuslase kohustusi rikkunud. Sarnaselt Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-8-06 käsitletud juhtumile, möönab kohus ka käesoleval juhul, et maksuhalduri poolt tuvastatud ning vaidlusalustes otsustes välja toodud asjaolusid ei saa võimaliku maksukelmuse toimepanemise seisukohast pidada asjakohatuteks ning nende pinnalt võib tekkida teatud ebamäärane kahtlus, ent tuvastatud asjaolud ei ole ei üksikuna ega kogumis hinnates sellised, mis õigustaksid kaebuse esitaja suhtes sedavõrd koormava meetme, nagu enammakse tagastusnõude täitmise peatamine seda on, kohaldamist.
2. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud otsused on õigusvastased juba seetõttu, et neist ei selgu, millise maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumises maksuhaldur kaebuse esitajat kahtlustab. Tõsi, sõnaselgelt ei ole ühelegi sellisele normile otsustes viidatud, seda möönis kohtuistungil ka vastustaja esindaja, ent kohus leiab, et otsustes esitatud sellekohaseid põhjendusi ei saa pidada seal määral ebapiisavaiks, et need takistanuksid kaebuse esitajal otsuste vaidlustamist või kohtul nende õiguspärasuse kontrollimist. Vaidlustatud otsustest nähtub üheselt maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitajat on alust kahtlustada selles, et ta teadlikult esitas oma
3. aasta mai-, juuli-, augusti-, septembri- ja oktoobrikuude käibedeklaratsioonides valeandmeid, kajastades neil perioodidel sisendkäibemaksu OÜ Montazmetall KM arvete alusel, olles ise teadlik, et arve esitanud isik ei olnud talle otsustes 8 nimetatud sõidukite tegelik müüja, kusjuures tegelikult soetas kaebuse esitaja nimetatud sõidukid otse Saksamaa Liitvabariigi äriühingutelt. Sisuliselt kahtlustab maksuhaldur kaebuse esitajat selles, et viimane on rikkunud talle

§ 85

lõikest 4 tulenevat kohustust esitada maksudeklaratsioonis talle teadaolevalt õiged andmed ning käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõikes 1 sätestatud kohustust esitada arvutada tasumisele kuuluva käibemaksusumma KMS §-s 29 sätestatud korras. Sellise rikkumine näol on tegemist maksuõigusrikkumisega, millest järeldub, et enammakstud maksusumma tagastamise taotlus on ebaõige. Juhul kui maksuhalduri kahtlus leiaks kinnitust, tähendaks see, et kaebuse esitaja jaoks on sõidukite soetamisel olnud tegemist kauba ühendusesisese soetamisega, mille puhul ei ole tal ega ka kauba müüjal tekkinud käibemaksu tasumise kohustust ega järelikult ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, ent sisendkäibemaksu mahaarvamise ning sellest tuleneva enammakstud käibemaksu tagastusnõude loomiseks on kaebuse esitaja deklareerinud sõidukite soetamise Eestis toimunud käibena. 27. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja seisukohaga, et käesoleva juhtumi puhul on igal juhul välistatud riigi maksutulude ründamine ning arvetel kajastatud tehingu pooled ei ole saanud maksueelist, mis annaks maksuhaldurile üldse õiguse pooltevahelisi tsiviilõiguslikke tehinguid ümber hindama asuda. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada ka kaebuse esitaja esindaja poolt kohtuistungil tehtud viiteid Riigikohtu seisukohtadele haldusasjades 3-3-1-22-07: Niiter ja 3-3-167-09: Eesti Post. Nimetatud otsustes leidis Riigikohus tõepoolest, et tehingu näilikkus ei ole iseenesest tehingu maksuõigusliku ümberkvalifitseerimise eelduseks, ent tehingu pooled on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud ega saanud tehingute tulemusena kokkuvõttes kasu, millisel juhul poleks riigil mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Nimetatud otsustes märkis Riigikohus samuti, et ei ole tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, samuti pole tuvastatud, et tegemist on maksupettusega. Eeltoodud seisukohtadest ei saa teha järeldust, et näiliku tehingu nõuetekohane deklareerimine käibemaksuarvestuses välistaks iseenesest maksuhalduri õiguse see majanduslikust sisust lähtudes ümber hinnata. Vastasel korral muutuks käibe maksustamine suvaliseks ning kaoks sisuliselt erinevus maksustava ja mittemaksustatava või erinevate maksumääradega maksustatavate käivete vahel ning maksukohustuslastel oleks sisuliselt võimalik alati ise valida, kas või millise maksumääraga käivet maksustada. See oleks vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega. Käesoleva juhtumi eripära võrreldes eeltoodud Riigikohtu lahendites kajastatutega väljendubki peaasjalikult selles, et maksuhaldur kahtlustab, et kaebuse esitaja on käibemaksu tagastusnõude esitanud ilma, et näiliku tehingu teine pool, so. OÜ Montazmetall KM tegelikult riigile käibemaksu tasunud oleks. Iseenesest vääraks ei saa pidada ka kaebuse esitaja seisukohta, et tehingu teise poole või tehingujada hilisemate lülide poolt toime pandud maksuõigusrikkumised ei mõjuta isiku maksukohustusi. See seisukoht ei päde aga juhul, kui leiab tuvastamist, et isik on osalenud maksupettuse toimepanemises. Käesoleval juhul selles maksuhaldur kaebuse esitajat kahtlustabki. Haldusasjas nr 3-3-1-67-09: Eesti Post tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, kusjuures kui selleks on maksukorralduse seaduse (

) § 83 lg 4 või

§ 84, on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist.

Vaidlustatud otsustes ei ole maksuhaldur küll sõnaselgelt eelnimetatud sätetele viidanud, ent põhjendustest nähtuvalt kahtlustab ta, et kaebuse esitaja ning OÜ Montazmetall KM vahelised tehingud on fiktiivsed, varjamaks tegelikke tehinguid kaebuse esitaja ja Saksamaa Liitvabariigi äriühingute vahel. Seega kahtlustab maksuhaldur, et alust võib olla tehingu maksustamiseks

§ 83

lõike 4 teise lause alusel, milles sätestatakse, et kui näilik tehing tehakse teise tehingu 9 varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Asjaolu, et OÜ Montazmetall KM on nendest tehingutelt tasumisele kuuluva käibemaksu deklareerinud, ei välista iseenesest ei tehingute näilikkust ega sellest kaebuse esitajale tekkivat võimalikku maksueelist. On küll tõsi, et tehingu sellise deklareerimise korral tekib OÜ-l Montazmetall KM kohustus arvel kajastatud käibemaks riigile tasuda. Sellest ei saa aga teha järeldust, et maksuarvestuses tehingu tegelikult sisule mittevastava kajastamise tõttu oleks välistatud riigil maksutulu saamata jäämine. Riigi maksutulu saamata jäämine saab sellise skeemi puhul väljenduda selles, et vaidlusaluste sõidukitega tehtud tehingute jada tulemusena on isik, kes kauba tegelikult ühendusesiseselt soetas, on tekitanud endale ebaõige tagastusnõude, kusjuures talle sõidukite müügiarve väljastanud isik tegelikult arvel näidatud käibemaksu riigile ei tasu. Tegemist oleks maksupettuse skeemiga, mille eemärk oleks see, et reaalne käibemaksu tasumise kohustus, millega korrespondeerub kaebuse esitaja tagastusnõue, langeb ettevõtjale (OÜ Montazmetall KM), kes seda kohustust ei täida. Eeltoodust tulenevalt oleks maksuhalduri kahtlustuse paikapidavuse korral kaebuse esitaja maksueelis ilmne – kajastades tehingut Eestis toimunud käibena, tekib tal õigus arvel kajastatud käibemaksusumma riigilt tagasi nõuda, sellist võimalust poleks tal aga juhul kui ta kajastanuks ta tehingut kauba ühendusesisese soetamisena.

1. Asjakohaseks ei saa siinkohal pidada seisukohta, et juhul kui kaebuse esitaja oleks soetanud sõidukid otse Saksamaalt, poleks ta pidanud käibemaksu ka OÜ-le Montazmetall KM tasuma. Maksuhalduri hüpoteesi paikapidavuse korral tulekski kogu kauba eest makstud summat käsitada müüjale makstud hinnana, mis mingisugust käibemaksu ei sisalda. Kaebuse esitaja eelis seisneks sel juhul sisuliselt selles, et käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise teel paneb ta osa soetatud kauba maksumusest maksuhalduri õlule, taotledes tagasi summa, mille ulatuses ta tegelikult käibemaksu tasunud ei ole. Juhul kui maksuhalduri kahtlus leiaks kinnitust, oleks tegelik olukord selline, et kui kaebuse esitaja on tasunud Saksamaal asuvale sõiduki müüjale sõiduki eest näiteks 12 000 eurot (mis ei sisalda mingisugust käibemaksu), siis OÜ Montazmetall fiktiivse arve alusel saaks kaebuse esitaja sel juhul riigilt enammakstud käibemaksu pähe tagasi 2000 eurot, mis võimaldaks tal müüa sõiduki oma kliendile edasi näiteks 11 000 euroga ning vaatamata 1000 euro võrra suuremale tegelikule sisseostuhinnale teenida siiski sõidki edasimüügist lõppkokkuvõttes 1000 eurot ning samas fiktiivse arve esitanud isik arvel näidatud käibemaksu reaalselt riigieelarvesse ei maksaks. Eeltoodut kokku võttes ei saa väita, et riigi maksutulusid ei rünnataks isegi maksuhalduri hüpoteesi paikapidavuse korral.
2. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuses selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Ostja pahausksuse või maksupettusega on tegemist juhul kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana. Kohtuasjas 3-3-1-74-09 märkis Riigikohus aga, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik ning määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kohtuasjas nr 3-3-1-5410 01 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel, samuti võib osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele. Riigikohus märkis selles asjas veel, et ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega, samuti andmed selle kohta, et kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Eeltoodud seisukohtadest ning

§ 107

lg 1 sõnastusest tulenevalt leiab kohus, et käesoleval pidanuks maksuhaldur tagastusnõude täitmise peatamise õigustamiseks tuvastama piisava hulga asjaolusid, mis viitavad ühelt poolt sellele, et kaebuse esitaja ja OÜ Montazmetall KM vahelised tehingud on fiktiivsed ning teiselt poolt sellele, et kaebuse esitaja teadis või pidi seda teadma. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses välja toodud asjaolud ei ole piisavad, et maksuhalduri kahtlust õigustada.

1. Küsimus sellest, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma arvete fiktiivsusest, taandub siinkohal iseäranis sellele, kas on tuvastatud piisav hulk asjaolusid, mis viitavad kaebuse esitaja ja OÜ Montazmetall KM vahelisele koordineeritud tegevusele sellise maksupettuse elluviimiseks. Maksuhaldur on selgitanud, et OÜ Montazmetall KM on kaebuse esitajaga tehtud tehingutelt käibemaksu deklareerinud, ent oma käibearvestuses kajastanud fiktiivseid ostuarveid ning nende alusel kajastanud sisendkäibemaksuga oma maksukohustuse lubamatuid võtteid kasutades tasaarvestanud, ehk kokkuvõttes pole OÜ Montazmetall KM maksuhaldurile kaebuse esitajale esitatud arvetele kantud käibemaksusummasid tasunud. Eelnev tähendab seda, et lisaks võimalusele, et maksupettus on toime pandud kaebuse esitaja huvides nii, nagu maksuhaldur otsustes väidab end kahtlevat, on samavõrd võimalik ka see, et tehingud kaebuse esitaja ja OÜ Montazmetall KM vahel olid tõelised, ent maksupettus toimus hiljem ning seisnes selles, et OÜ Montazmetall KM , soovimata riigile kaebuse esitajalt kogutud käibemaksu tasuda, kasutas oma maksuarvestuses lubamatu sisendkäibemaksu mahaarvamise eesmärgil fiktiivseid metalli ostuarveid.
2. Kohus ei pea maksuhalduri kahtlust piisaval hulgal tuvastatud asjaoludel tuginevaks järgmistel põhjustel. Esiteks ei ole maksuhaldur tuvastanud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et OÜ Montazmetall KM ei oleks saanud sõidukeid Saksamaalt soetada. Vaidlust pole selles, et OÜ-s Montazmetall KM toimus reaalne majandustegevus, vastustaja märkis kohtuistungil, et vaatlusalusel perioodil on selles äriühingus töötasuväljamakseid deklareeritud umbes 20 inimesele. Vaidlust pole ka selles, et reaalselt tegeles Saksamaalt autode hankimisega J.S.. Seda, et J. S. oli seotud OÜ-ga Montazmetall KM, on vaidlustatud otsustest nähtuvalt kinnitanud nii Jevgeni Medvedev kui ka Dmitri Silonov. Tõsi, viimane neist väitis maksuhaldurile esiti, et J.S. ei ole OÜ Montazmetall KM töötaja, väites siiski samas, et see isik tegutseb mingisugusel kokkuleppel Jevgeni Medvedeviga sõiduautodega. Seega oli Dmitri Silonov J.S. tegutsemisega üldjoontes kursis. Kohus möönab, et asjaolu, et pärast maksuhalduri ametnikuga vestlemist täpsustas Dmitri Silonov oma selgitusi, märkides, et J.S. siiski on OÜ Montazmetall KM töötaja, esitades samas ka töölepingu, millele ta tööandja esindajana ise oli alla kirjutanud, võib tekitada teatud kahtluse selles, et leping sõlmiti tagantjärele. Samas ei ole usutav selle lepingu fiktiivse vormistamise seotus sellega, et maksuhalduri ametnik Dmitri Silonovilt J.S. kohta uuris, kuivõrd 11 vaidlusaluse
3. veebruari 2011 otsuse lk 2 nähtub, et D. Silonov käis maksuhaldurile selgitusi andmas
4. septembril 2010, samas kui OÜ Montazmetall KM oli juba augustikuus tehtud 30 000 krooni suurune väljamakse, mis oli
5. septembril maksuhaldurile esitatud TSD-vormil ka töötasuväljamaksena kajastatud. Ühelegi asjaolule, mis võinuks tingida OÜ Montazmetall KM poolt J.S.le fiktiivse töötasu maksmise augustis ja selle kajastamise maksuhaldurile
6. septembril esitatud TSD-l, ei ole vaidlusalustes ostustes välja toodud. Asjaolu, et väidetavalt mai-, juuni- ja juulikuu eest saada olevatelt töötasuväljamaksetelt ei ole OÜ Montazmetall nõuetekohaselt sotsiaalmaksu deklareerinud ega enne juulikuud Eesti Haigekassale J. S. kindlustuskaitse saamiseks vajalikke dokumente esitanud, ei ole piisavalt kaalukad, et väita tegeliku töösuhte puudumist. Liiatigi ei ole need asjaolud asjakohased
7. aasta juulikuust hilisemate perioodide kohta, mil OÜ Montazmetall KM on arusaadavalt J. S. töötasu maksnud (vähemalt vaidlustatud otsustest ei nähtu, et seda ei ole tehtud) ning selle ka TSD-del deklareerinud. Olukorras, kus leiab tuvastamist, et mingil hetkel (näiteks augustis 2010) on isikule töötasu makstud väidetavalt ka varasemate kuude eest ning isik ise kinnitab, et töösuhe algas maikuus, peaksid olema mingisugused kaalukad põhjused, mis lubaksid väita, et see nii ei olnud. Selliseid põhjusi vaidlustatud otsustest ei nähtu. Eeltoodud asjaolude põhja on kohtu hinnangul vähemalt samavõrd, kui see, et J.S. tööleping oli fiktiivne, võimalik ka see, et töösuhte asjaolud olid täpselt sellised, nagu J.S. kohtule tunnistajana antud ütlustes selgitas – töösuhe algas mais, ent likviidsusprobleemide tõttu maksti talle töötasu esmakordselt mitme kuu eest alles augustis. Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole vaidlustatud otsuste tegemisel tuvastanud piisavalt asjaolusid, mille põhjalt saaks järeldada, et tööleping oli fiktiivne.
8. Tuvastatud asjaolude pinnalt on maksuhaldur liiga kaugeleulatuvaid järeldusi teinud ka osas, mis puudutab otsustes nimetatud erinevate isikute vahelisi lähedasi suhteid. Asjaolus, et kaebuse esitaja juhatuse liige Vladimir Anissimov tundis isiklikult juba pikka aega J.S.t, samuti selles, et omavahel olid tuttavad J.S. ja Jevgeni Medvedev, ei ole poolte vahel vaidlust. Samas leiab kohus, et isikute omavaheline varasem tutvus ei ole eraldivõetuna asjaoluks, mis kinnitaks nende koordineeritud tegevust maksuõigusrikkumiste toimepanemisel või vähemalt vastastikkust teadlikkust sellest. Vastastikkust teadlikkust võiks eeldada lähedastes isiklikes suhetes olevate isikute, näiteks abikaasade puhul, ent asjaolust, et J. S. äripartner OÜ-s Euroactive on ühtlasi Vladimir Anissimovi tütre abikaasa, ei saaks teha järeldust, et Vladimir Anissimov oli teadlik näiteks J.S. ja Jevgeni Medvedevi omavahelistest suhetest või sellest, milliste kokkulepete alusel J.S. OÜ-ga Montazmetall või Jevgeni Medvedeviga koostööd teeb. Kohus märgib siinkohal, et isegi kogutud tõendite pinnalt ei ole maksuhaldur piisava põhjalikkusega analüüsinud Vladimir Anissimovi ja J. S. omavahelisi suhteid – näiteks nähtub maksuhalduri poolt A.V.V Teraskilp OÜ-le tehtud maksuotsusest nr 12.2-3/8721-1 (mis on arusaadavalt hetkel samuti halduskohtus vaidlustatud), et maksuhaldur on tuvastanud asjaolu, et J.S. on temaga seotud OÜ Euroactive ja A.V.V Teraskilp vaheliste tehingute kohta andnud maksuhaldurile valeteavet, mis puudutas ühe sõiduki transporti Saksamaalt Prahasse. See asjaolu võiks tulla kõne alla nendevahelise erilise usaldusliku suhte märgina, ent vaidlusalustes otsustes pole maksuhaldur seda käsitlenud ega hinnanud. Kuna vaidlusaluste otsuste puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis ei ole neile täiendavate põhjenduste või kaalutluste lisamine kohtumenetluses üldjuhul võimalik. Seetõttu ei asu kohus siinkohal analüüsima ka maksuhalduri esindajate poolt kohtuistungil antud täiendavaid selgitusi seoses Jevgeni Medvedevi varasema tegevusega OÜ-s Belenga, kuna neidki asjaolusid ei ole vaidlusalustes otsustes kaalutud ega arvesse võetud. Eelnevast veelgi olulisem on aga see, et ülalpoolviidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt võib üheks maksupettusele viitavaks asjaoluks olla 12 väidetavalt fiktiivse tehingu teinud äriühingute omavaheline seos, näiteks asjaolu, et arve väljastanud äriühing tegutseb arve adressaadiks oleva äriühingu tegelikul kontrolli all. Ühtegi sellist asjaolu ei ole maksuhaldur käesoleval juhul tuvastanud. Isegi kui pidada usutavaks, et Vladimir Anissimovil oli mingisugune käsuvõim J.S. üle, siis ei ole maksuhaldur tuvastanud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kaebuse esitaja sai oma juhtide kaudu juhtida või kontrollida OÜ Montazmetall tegevust. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et OÜ Montazmetall KM juhtimises oleks formaalselt või sisuliselt osalenud J.S., samas pole toodud välja asjaolusid, mis lubaksid arvata, et näiteks Vladimir Anissimovil oli käsuvõim Jevgeni Medvedevi üle või et need kaks isikut oleksid omavahel mingisuguseid kokkuleppeid sõlminud. Maksuhaldur on küll välja toonud selle, et Jevgeni Medvedev on varasemalt korraldanud sarnaseid maksupettusi koostöös OÜ-ga Euroactive, kus tegutses ka J.S., ent sellel pole jälle omakorda seost kaebuse esitaja ega tema juhatuse liikme tegevusega. Maksuhalduri kahtlust, OÜ Montazmetall KM ja kaebuse esitaja omavaheliste maksuõigusrikkumisi puudutavate kokkulepete või teadlikkuse osas võiksid kinnitada erinevad asjaolud, mis seonduvad V. W. isikuga. Maksuhaldur neid asjaolusid aga sisuliselt üldse kontrollinud ei ole. Maksuhaldur pole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis lükkaks ümber asjaomaste isikute antud selgitused, et V. W. oli Jevgeni Medvedevi tuttav ning eelistas äri ajada just Medvedevi kaudu, pole tuvastatud, et V. W. oleks tegutsenud tegelikult kas J.S. või Vladimir Anissimovi korralduste alusel. Maksuhalduri järeldus, et kuivõrd S. W. tundis, oleks saanud nad äri ajada ilma Medvedevi osaluseta selles, ei ole millegagi põhjendatud. Vaidlusalused sõidukid on enamjaolt hinnalised ning sellises äris on tõenäoliselt isiklikel kontaktide ja usaldusel suur roll, mistõttu ei saa välistada seda, et V. W. oligi nõus aktsepteerima J.S.t kui Jevgeni Medvedevi töötajat, mitte aga kui eraldiseisvat ja iseenda eest vastustavat ärimeest.
9. Mis puutub väitesse, et J.S. tegutses välismaalt autosid otsides kaebuse esitaja volitusel ja Vladimir Anissimovi huvides, siis see seisukoht on ilmselt õige selles osas, et tegevus toimus tõepoolest OÜ A.V.V Teraskilp huvides sel määral, et algse sisendi iga tehingu puhul andis kaebuse esitaja – esitades tellimuse, mille järel hakkas S. sellele vastavat autot otsima. Sellest ei saa aga teha järeldust, et ta oleks Saksamaal tegutsenud OÜ A.V.V Teraskilp volitusel. Maksuhaldur on Saksamaa kolleegidelt saanud hulga tõendeid dokumentide kohta, millised esitati Saksa automüüjatele, eranditult on tegemist OÜ Montazmetall KM dokumentidega ning seal ei ole ühtegi, mis viitaks sellele, et S. tegelik volitaja Saksamaal ning Saksa äriühingute tehingupartner oli hoopis kaebuse esitaja.
10. Asjaolu, et J.S. on OÜ Montazmetall KM töötajana kasutanud OÜ-le Euroactive kuulunud telefoninumbrit, viitab samuti pigem J.S. ja OÜ-d Montazmetall KM ilmselt reaalselt juhtunud Jevgeni Medvedevi vahelistele headele suhetele, ent vaidlustatud otsustest ei selgu, kuidas see seondub kaebuse esitaja või tema juhatuse liikmega. Asjaolu, et OÜ Euroactive teine juhatuse liige on kaebuse esitaja juhatuse liikme väimees, on selle seose loomiseks ilmselgelt ebapiisav.
11. Maksuhalduri väide, et OÜ A.V.V Terskilp on sõidukid kahjumlikult edasi müünud, ei ole tõendatud ning kaebuse esitaja vastuväite valguses ka ebausutav. Asjaolu, et edasimüügihind, mis ei sisaldanud käibemaksu, kuna sõidukid eksporditi välisriiki, oli väiksem OÜ Montazmetall KM arvel näidatud sisseostuhinnast, ei kujuta endast tehingu kahjumlikkust, eeldusel, et kaebuse esitaja saab OÜ Montazmetall KM arve alusel tasutud käibemaksu tagasi ning seetõttu ei saa see asjaolu õigustada kahtlust, et kaebuse esitaja on maksurikkumise toime pannud. 13
12. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et maksuhalduri otsused on õigusvastased. Kohus tühistab
13. veebruari 2011 otsuse ning tunnistab, lähtudes kaebuse esitaja muudetud taotlusest, õigusvastaseks
14. detsembri,
15. detsembri ja
16. detsembri otsused õigusvastaseks. Viimatinimetatud otsuste õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on kaebuse esitaja välja toonud soovi hiljem esitada maksuhalduri vastu kahju hüvitamise nõue. Kohus leiab, et selline põhjendatud huvi võib kaebuse esitajal olla, kuivõrd otsuste tulemusena ei saanud kaebuse esitaja kasutada tagastusnõuete ulatuses rahalisi vahendeid ning sellega võis talle tekkida kahju, mille tuvastamise korral on tal õigus nõuda selle hüvitamist.
17. Viimaks on poolte vahel vaidlus ka küsimuses, kas tagastusnõude täitmise peatamine hõlmab ka tagastusnõude ettemaksukontole kandmata jätmist. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole see küsimus siiski oluline, kuna kohus leidis eespool, et maksuhalduri tuvastatud asjaolud ei ole nii ehk naa piisavad

§ 107kohaldamiseks.

Samas märgib kohus siiski, et nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et tagastusnõude täitmine, samuti täitmise peatamine, ei hõlma tagastusnõude kandmist ettemaksukontole ehk teisisõnu maksuhalduri poolt selle kandmist enda peetavasse maksukohustuslase maksuarvestusse.

§ 106

, mis käsitleb tagastusnõude täitmist, räägib üheselt mõistetavalt tagastusnõude summa üle kandmisest taotluses näidatud pangakontole. RahM 2008/51 § 14 lõigetest 1 ja 2 tuleneb samuti, et tagastamise all peetakse silmas ettemaksusumma tagastamist maksukohustuslase pangakontole või teise isiku ettemaksukontole. Sama käsitlust toetab ka

§ 107

lg 4, kus sätestatakse, et kui pärast tagastusnõude täitmist selgub, et selleks puudus seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse. Sellise otsuse tegemiseks on vajadus juhul, kui summa on isikule välja makstud (pangakontole üle kantud) või kantud teise isiku ettemaksukontole. Selleks, et võtta tagastusnõude summa maha isiku enda kohustuste kohta peetavast maksuarvestusest (ettemaksukontolt), ei oleks sellise otsuse tegemine vajalik, kuna sel juhul ei ole isikult veel midagi tagasi nõuda. Määrus § 13 kasutatakse mõistet tagastusnõude aktsepteerimine, seda samas määruses ega seaduses defineerimata. Viidatud normis ei ole juttu tagastusnõude täitmise taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest, millist sõnastust kasutatakse

§-des 106 ja

1. Seetõttu leiab kohus, et tagastusnõude aktsepteerimine ei tähenda tagastusnõude rahuldamist ning tagastusnõude aktsepteerimisel ei teosta maksuhaldur sisuliselt kontrolli selle üle, kas tagastusnõue on põhjendatud või mitte. Pigem on tagastusnõude aktsepteerimine sellise sisuga, nagu näiteks tollideklaratsiooni aktsepteerimine ehk formaalselt nõuetele vastava deklaratsiooni vastuvõtmine, mis ei tähenda tolli nõustumist deklaratsiooni õigsusega ega keela edasiste kontrollitoimingute teostamist ega välista hiljem, kui vastavad asjaolud ja õiguslikud alused esinevad, järelarvestuskande tegemist. MENETLUSKUD
2. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud kokku 3248,37 euro suuruste menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulud koosnevad neljalt eraldi esitatud kaebuselt tasutud riigilõivust 4*15,97=63,88 eurot, tõlgitasust 76,70 eurot, 14 õigusabikuludest kokku summas 2553,29, käibemaksust summas 530,75 ning bürookuludest 23,
3. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ arved ning arvete tasumist kinnitavad konto väljavõtted. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on taotletud summas menetluskulude kandmine tõendatud HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja põhjendatud ning vajalikud menetluskulud. Põhjendatuks ei pea kohus bürookulude väljamõistmist, kuna taotlusest ei selgu nende seotus osutatud teenustega, ei selgu, millest need koosnevad. Õigusabikulu peab kohus vaidluse keerukust arvestades vajalikuks vähendada. Asjas on küll esitatud neli kaebust, samas on vaidlusaluste maksuhalduri otsuste põhjendused sisuliselt samasugused, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada kõigi kaebuste koostamisele 4-5 advokaadi töötunni kulumist. Vastustaja poolt esitatud vastuse ja selle lisade mahtu arvestades on põhjendamatult suur ajakulu ka nende läbitöötamisele ja kohtuistungi ettevalmistamisele. Kokkuvõttes leiab kohus, et välja mõistetavat õigusabikulu maksaks vähendada umbes 7 advokaadi töötunni vääruse ulatuses. Kaebuse esitaja on taotluses eraldi välja toonud õigusabikuludelt ning tõlgitasult tasutud käibemaksu. Haldusasjas 3-3-1-58-07 asus Riigikohus seisukohale, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga, kuna ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. Taotluses näidatud käibemaksu tuleb vähendada umbes proportsionaalselt õigusabikulu vähendamise mahuga. Tasutud riigilõiv ning tõlgitasu tulevad täies ulatuses välja mõista. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et kokkuvõttes tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista 2360 eurot. Kristjan Siigur kohtunik 15