KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Mare Merimaa, Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2011, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist (

§ 101lg 1 p 1).

Kohus asus seisukohale, et kostja vastuväited ei võimalda jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tema abikaasa on hagejale laenu tagastanud, samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et hageja sundis teda 17.06.2009 tunnistama võlakirja olemasolu ning andma sellele allkirja. Kohus ei nõustunud ka kostja käsitlusega, et hagejal on tulenevalt USA dollari vahetuskursist õigus kostjalt välja nõuda vaid 12 981, 98 krooni. Võlakirjast nähtuvalt arvestati vahetuskurssi intressi arvestamisel, mitte laenu tagastamisel. Maakohus oli seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1278, 23 eurot (20 000 krooni). Kohus, tuginedes

§ 101

lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1, leidis, et on põhjendatud mõista kostjalt välja viivitusintress 1278, 23 eurot (20 000 krooni), kuna kostja on olnud võlgnevuses ligi 9 aastat ning võlakirjast ei tulene, et kostja pidi viivitusintressi tasuma ainult kolme kuu eest. Kolme kuu eest oleks kostja pidanud viivitusintressi tasuma siis, kui kostja oleks võlgnevuse tähtaegselt tasunud. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Maakohus rikkus otsuse tegemisel olulisel määral menetlusõiguse norme, jättis hindamata asjas kogutud tõendid ning jättis kohaldamata materiaalõiguse normid, tehes seetõttu ebaõige otsuse. Kohus tõlgendas võlakirja vääralt. Võlakirjale kanti kinnitus hageja nõudmisel ja hageja poolt pakutud sõnastuses ning kostja allkirjastas selle ilma eesmärgita uuendada poolte võlasuhteid või kinnitada võlgnevuse olemasolu. Kostja tegelik tahe oli suunatud kinnitamisele, et poolte vahel oli 01.05.2002 sõlmitud laenuleping võlakirjas toodud tingimustel. Maakohus rahuldas nõude, mida hageja ei esitanud. Käesolevas asjas esitatud nõue koosneb põhivõlgnevusest summas 20 000 krooni ja intressidest laenu kasutamise eest ajavahemikul 01.05.2002 kuni 06.05.2010 summas 20 000 krooni. Harju Maakohtu 01.03.2011 otsusega mõisteti kostjalt välja mitte intressi summa, mida sõnaselgelt nõudis hageja, vaid viivis

§ 113lg 1 alusel.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõuded väidetavalt tasumisele kuuluvate intresside osas on täiesti alusetud, samuti on eksitav hageja poolne intresside arvestamise periood. Apellandi hinnangul tuleneb asjaolust, et 01.05.2002 allkirjastatud võlakirjaga on pooled kokku leppinud laenu tagastamise tähtajaks 01.08.2002, ka see, et pooled on kokku leppinud laenu kasutamise tähtajas. Riigikohus asus 29.01.2006 otsuses (tsiviilasi nr 3-2-1-137-06) seisukohale, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohutuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse. Seega asus hageja ekslikult seisukohale, et võlakirjas kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta ka pärast laenu tagastamise aja möödumist, s.o. kuni 06.05.

1. Intresside tasumise kohustuse ajavahemikuks võib pidada 01.05.2002 kuni 01.08.
2. Lähtudes võlakirja tingimustest peab intresside summa kokku olema 9% laenusummalt (3% x 3 kuud), s.o. mitte rohkem kui 1800 krooni ehk 115, 04 eurot. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et USA dollari vahetuskursiga on seotud nii põhi- kui ja kõrvalnõude suurus ning selle küsimuse lahendamisel on kohus samuti vääralt tõlgendanud võlakirja tingimusi. Võlakirja tõlgendamisel tuleb arvestada, et USA dollari ja Eesti krooni vahetuskurss on võlakirjas toodud peale laenusumma näitamist, samuti tuleneb võlakirja viimasest lausest, et viide 3 Tsiviilasi nr 2-10-22809 vahetuskursile käib nii laenusumma kui ka intressi kohta. Sellest tulenevalt leiab kostja, et esimese astme kohus jättis ebaõigesti kohaldamata võlakirja tingimused nõude suuruse määramisel. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks, kuid kohtuotsuse põhjendused vajavad kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 täpsustamist. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kolleegium nõustub maakohtu sellekohase põhjendusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda aegumist käsitlevaid motiive. Kostja käsitlus laenu tagastamisest ja võlakirjale antud kinnitusest, mida ta kordab ka oma kaebuses, ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Tõendeid, mis kummutaksid võlakirjast nähtuva tahteavalduse ja võimaldaksid seda hinnata apellandi soovitud viisil, ei ole kohtule esitatud. Asjaolu, et 17.06.2009 kostja antud kinnitus ei sisalda võla tasumise tähtaega, selle sisu ei mõjuta. Võlakirja tingimuste kinnitamisega on kostja võlgnevust tunnistanud. Küll nõustub kolleegium apellandi väidetega selle kohta, et intressi raha kasutamise eest oli hagejal õigus nõuda kuni võlakirjas kokkulepitud laenu tagastamise tähtajani, s.o kuni 01.08.
3. Lepingus kokkulepitud intressimääraks oli 3% kuus, seega kokku tuli kostjal tasuda intressi 9% (kolme kuu eest), nagu apellant õigesti märgib. Alates 02.08.2002 oli kostja viivituses ning sellest ajast alates võis hageja nõuda kohustuse rikkumise eest viivitusintressi (viivist). Kuna lepingust nähtuvalt oli laenuraha kasutamise eest lepitud kokku tasu 3% kuus, siis oli põhjendatud arvestada selles määra ka viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepingus on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul olid pooled leppinud kokku kõrgemas intressimääras, mistõttu tuli viivise arvutamisel sellest ka lähtuda. Asjaolu, et hageja nimetas kogu nõutavat summat intressiks, ei muuda tema nõude sisu. Hagiavaldusest nähtuvalt piiras hageja oma nõuet põhivõla suurusega, mis kohtupraktika kohaselt on viivise tavapäraseks piirmääraks. Ka asjaolu, et kohus nimetas hageja kõrvalnõuet tervikuna viivitusintressiks, ei muuda kohtuotsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Vastavalt kohustuse täitmisega viivitamisele oli hagejal õigus esitada kostja vastu ka viivise nõue, mis oma määralt vastas lepingus kokkulepitud intressile. Apellatsioonkaebuse käsitlus USA dollari vahetuskursi arvestamise kohta on vastuolus toimiku materjaliga. Sellist järeldust võlakirja sisust teha ei saa. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et raha anti üle Eesti kroonides, millises vääringus tuleb see ka tagastada. Asjaolu, et lepingus nimetati krooni kurssi USA dollari suhtes, viitab ilmselt poolte ebakindlusele Eesti krooni väärtuse suhtes. Võlakirjast ei nähtu, et võlgnetav raha tuleks tagastada muus vääringus kui see laenuks anti. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ü. Jänes M. Merimaa I. Sidok 4