lg 3 p 1, § 6 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 § 4 lg 1 alusel ettekirjutuse tegemiseks, ettekirjutuse p 1 on vastuolus vorminõuetega ja ettekirjutus on vastuolus ka kehtiva õigusega, mistõttu on ettekirjutuse p 1 õigusvastane kogu ulatuses. 7.1.Tööinspektor kontrollis masinat pärast ettekirjutuse täitmist ja leidis selle nõuetele vastava olevat. Ka pärast ettekirjutuse täitmist on lindid konveieri otsaratastel katmata ja seda lahendust peetakse piisavaks. Eeltoodust järelduvalt olid
lg 3 p 1 ja § 6 lg 2 tulenevad kohustused konveierilindi otsarataste osas sisuliselt tööõnnetuse ajal täidetud ja puudus alus määruse § 4 lg 1 alusel ettekirjutuse tegemiseks. 7.2. Ettekirjutuse p 1 aluseks on sisuline järeldus, et masin muutus selle modifitseerimise tõttu konveieri otsavõlli ja konveierilindi otsarataste osas ohtlikuks. Masina ohutuse seaduse § 11 lg 1 kohaselt peab masina ohutus inimese tervisele olema tagatud masina kasutamisega mõistlikult 2 ettenähtavatel tingimustel. Kuna masin oli tootja ettenähtud komplektsuses, vastas distants kahvlite otstest liikuvate osadeni 895 mm. Õnnetusse sattunud töötaja ettenähtud töövõtted välistasid töötaja ohualasse sattumise. Töötajat oli eelnevalt instrueeritud. Seega pidi masin olema mõistlikel ettenähtavatel tingimustel kasutamisel inimestele ohutu ja kaebaja
lg 3 p 1 ja § 6 lg 2 tulenevad kohustused täidetud nii konveieri otsavõllist kui ka konveieri otsaratastest lähtuva ohu osas. Seetõttu puudus alus määruse § 4 lg 1 rakendamiseks. 7.3.Ebaselgeks jääb, mida mõeldi ettekirjutuse p 1 kaebaja kohustuse osas rakendada abinõusid ohust tulenevate riskide vältimiseks. Ettekirjutuse p 1 ei vasta ohust tulenevate riskide vältimise kohustuse osas HMS § 55 lg 1 sätestatud vorminõuetele. 7.4.Tööinspektorid on eelnevalt korduvalt tehast inspekteerinud ja ei ole tehtud etteheiteid justkui oleks masin nõuetele mittevastavalt ohtlik. Kaebajale näib, et ettekirjutus anti reaktsioonina toimunud tööõnnetusele, hõlbustamaks vastutusele võtmist kriminaalkorras, mitte aga töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise tõttu. 8.Ettekirjutuse p 3 on õigusvastane, kuna alus määruse § 2 lg 2 järgi ettekirjutuse tegemiseks puudus, kõnealune punkt on antud kaalutlusveaga ja see on vastuolus vorminõuetega. 8.1.Ettekirjutusest puudub põhjendus, miks peaks olema konveieri otsavõlli ja konveierlindi otsarataste juures olev ala märgistatud. 8.2.Ohumärguannet tuleb kasutada juhul, mil töökorralduslike abinõudega on riski piisav vähendamine välistatud. Riskianalüüsi p 4 kohaselt piisas ohu vältimiseks õigete töövõtete järgimisest. Kuivõrd töökorraldusliku abinõuga on võimalik riski piisavalt vähendada, puudub määruse § 2 lg 2 kohaselt kaebajal kohustus otsavõlli ja konveierilindi otsarataste märgistamiseks. 8.3.Kaebuse väitel võib ettekirjutuse p 3 aluseks pidada järeldust, justkui oleks masin muutunud ohtlikuks selle modifitseerimise tõttu, puudub alus määruse § 2 lg 2 rakendamiseks kaebaja suhtes. Vastavad põhjendused p 3 puuduvad, samuti puudub põhjendus, miks töökorralduslikud nõuded on ohu vältimiseks ebapiisavad ja otsarattad ning võll tuleks märgistada. Seega võib olla ettekirjutuse p 3 kaalutlusveaga. 8.4.Ettekirjutuse p 3 resolutiivosast jääb selgusetuks, kas kaebajat kohustati märgistama konveieri otsavõlli ja konveieri otsarattaid või mitte. Seega ei vasta ettekirjutuse p 3 ohust tulenevate riskide vältimise kohustuse osas HMS § 55 sätestatud vorminõuetele. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 9. Tööinspektsioon vaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 10.Kahvelvirnastaja olemasolu korral ei olnud tootjal vaja ligipääsu piirata lintkonveieri rullide, nende käitusvõllile ja rullide liikuvatele lintidele, mis asuvad õnnetusjuhtumi kohas. Kuna kaebuse esitaja kasutataval masinal kahvelmehhanismi ei olnud, oleks õnnetusjuhtumi vältinud ohualasse pääsu piiramiseks paigaldatud täiendavad piirded. 11. Tööandja ei saa lahendada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise kohustust ainult töötajatele kohustuslike juhendite kehtestamise ja töötajate instrueerimisega, viimata seadmeid ja masinaid vastavusse seadusega ettenähtud nõuetele, sealjuures tööandja kohustused töötaja kasutusse antava töövahendiga tulenevad
lg 3 p 1, § 6 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 § 4 lg 1sätestatust. Sotsiaalministri 30.11.1999 määrusega „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ § 2 lg 2 tulenevalt tuleb ohumärguanne paigaldada siis, kui tehniliste ühiskaitsevahendite ja töökorraldusega ei ole võimalik täielikult välistada töötaja kontakti sattumist masina liikuva osaga. Ohumärguande paigaldamise vajaduse 3 selgitab tööandja riskianalüüsiga. Äriühingu riskianalüüsi p 4 on loetletud võimalikud ohud ja nende ohtude kõrvaldamise meetmed, mille hulgas ohualade märgistamist nimetatud ei ole. 12.
.1 lg 1 kohaselt tuleb ettekirjutusse märkida selle tegemise aluseks olevad asjaolud, viide õiguslikule alusele ja resolutsioon. Eeltoodud nõuetele ettekirjutus vaidlustatud osas vastab. Ettekirjutuse p 1 selguse hindamisel tuleb silmas pidada, et rikkumise kirjelduse sidumine õigusaktis sätestatud nõudega sisustabki kohustuse, mille kohaselt peab tööandja viima kasutatava töövahendi vastavusse seadusega sätestatud nõuetele ( p 1) ja kasutama ohumärguannet vajadusel, s.o.siis, kui tehniliste ühiskaitsevahendite ja töökorraldusega ei ole töötajate juurdepääs ohualale täielikult välistatud. 13. Ettekirjutuse tegemise aluseks ei ole masina modifitseerimine. Olulise tähtsusega on, et eksisteerib masina liikuvate osadega kokkupuute oht, millest tuleneva riski peab tööandja kõrvaldama. Eeltoodust tulenevalt ei ole p 3 kaalutlusvigadega ja selgusetu. 14.Ettekirjutus on rikkumiste kõrvaldamise kohustus, millega ei hinnata kellegi süü küsimust. Ettekirjutuse seaduslikkuse seisukohast ei oma tähendust, kas TJA arvamus masina komplektsuse muutmise kohta osutub õigeks või mitte. Ka tööõnnetuse uurimise kokkuvõttes ei ole antud hinnangut kellegi tegevusele või tegevusetusele. 15.Ettekirjutuse punktidega 1 ja 3 ei panda tööandjale õigusvastaseid kohustusi ja ei rikuta kaebaja õigust ettevõtluse vabale teostamisele.
sätestatud nõudeid peab tööandja täitma ka ilma ettekirjutuseta. Ettekirjutus selle vaidlustatud osas vastab HMS § 54 sätestatule, sealjuures on üheselt mõistatavad õigusaktide nõuded, mida tööandja täitnud ei ole.Ettekirjutusega ei ole pandud ebaotstarbekalt koormavaid kohustusi, vaid on vajalike meetmete valik jäetud tööandjale. IV KOHTU SEISUKOHT
) § 1 lg 1 kohaselt sätestab nimetatud seadus töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.
lg 1 sätestab, et selles seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. 18.
lg 1 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet
ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Tööinspektsioon.
lg 4 p 4 kohaselt on tööinspektoril muu hulgas õigus kontrollida
ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetest kinnipidamist ning p 10 kohaselt teha ettekirjutus
ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, rikkumisega tekitatud kahju heastamiseks või muude toimingute tegemiseks. 4
lg 2 kohaselt on tööinspektor oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja otsuste tegemisel erapooletu. Eeltoodust tulenevalt ka juhul, kui isegi väidetud varasemate inspekteerimiste käigus ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuva masina kohta kaebuse esitajale tehtud etteheiteid seoses masina ohtlikkusega, ei saa sellest järeldada, justkui puudunuks tööinspektoril töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise tuvastamisel õigus ettekirjutuse tegemiseks või tingiks varasem ettekirjutuste puudumine käesolevas haldusasjas vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse . 19.Käesolevas haldusasjas osaliselt vaidlustatud ettekirjutus on tehtud
.1 lõike 1 alusel, mille kohaselt on
või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise korral tööinspektoril õigus teha ettekirjutus, milles muu hulgas märgitakse ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud, viide õiguslikule alusele ja ettekirjutuse resolutsioon, milles tuuakse välja kohustatud subjekti ettekirjutusest tulenevad kohustused ja nende täitmise tähtajad. Ettekirjutuse punktis 1 on ettekirjutuse tegemist tinginud asjaoluna märgitud „Ettevõtte 2.tsehhis höövelspoonimasina Capital ( ettevõtte nr 2,mudeli nr 185, seeria nr 511) spoonilehtede vastuvõtmise töökoha lähedal on lintkonveieri pöörlevast võllist ja konveierlintide otsaratastest reaalne oht töötajate lahtise riietuse või juuste kerimiseks ümber võlli, samuti käte sattumiseks konveierlindi ja ratta vahele. Võllile ohtliku lähenemise olukord tekib spoonilehtedega täidetud aluse lükkamisel mööda rullikuid võlli alt läbi.“. Eeltoodust nähtuvalt ei ole ettekirjutuse tegemist seostatud masina modifitseerimisega, vaid ettekirjutuse tegemise aluseks oleva asjaoluna on kajastatud tegelikkuses esinevat masina liikuvate osadega kokkupuute ohtu.Sellise ohu olemasolu on märgitud ka OÜ Balti Spoon tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes:“ Seega töötaja läks liikuva konveieri ajal ohtlikult ligidale konveiervõllile , millega haakus tema pikk lahtine pats ja keerdus ümber võlli“. Õigusliku alusena on ettekirjutuses märgitud
lg 3 p 1, mille kohaselt tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et on tõkestatud pääs selle ohualale;
lg 2, mille kohaselt tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele, aga samuti Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööõhutuse nõuete“ § 4 lg 1, mille kohaselt töövahendi liikuva osaga ohtliku kokkupuute vältimiseks tuleb paigaldada kaitsepiire või –seadeldis, mis takistab juurdepääsu ohualale. Seega on ettekirjutuses selgelt märgitud, millistest õigusaktidest tulenevaid nõudeid on rikutud ning eeltoodust nähtuvalt on tegemist
reguleeritava valdkonnaga.
lg 4 p 4 kohaselt on tööinspektoril muu hulgas õigus kontrollida
ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetest kinnipidamist ning p 10 kohaselt teha ettekirjutus
ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, rikkumisega tekitatud kahju heastamiseks või muude toimingute tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt on järelevalve teostajale seadusega antud ulatuslik diskretsioon ettekirjutuse resolutsiooni osas . Seega on käesoleval juhul ettekirjutuse tegemise aluseks kõnealuse masina liikuvate osadega kokkupuute oht ning ettekirjutusega on kaebajale pandud kohustus abinõude rakendamiseks selle riski vältimiseks. Kuigi ettekirjutuses ei ole otsesõnu märgitud, milliseid abinõusid tuleb rakendada,s.o.kuidas masina liikuvate osadega kokkupuute riski vältida, on ettekirjutuses märgitud seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt peab olema tõkestatud pääs masina ohualale ( sealjuures on ettekirjutuses märgitud , millist tsooni on peetud ohualaks), samuti on viited Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 4 lg 1 nõudele paigaldada kaitsepiire või –seadeldis, mistõttu ettekirjutus kaebajale pandud kohustuse osas ohust tulenevate riskide vältimiseks on piisavalt selge ning kohtu hinnangul HMS § 55 lg 1, mille kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav, rikutud ei ole. Sealjuures jagab kohus vastustaja seisukohta, et haldusakti resolutiivosa arusaadavust ei saa hinnata isoleeritult. Sellest, et ettekirjutus oli kaebajale arusaadav, annab muu hulgas tunnistust kaebuse p.2.1.1, milles kaebuse kohaselt „Ettekirjutuse resolutiivosa punktiga 1 kohustati kaebajat 5 masina liikuva osaga kokkupuute vältimiseks paigaldama kaitsepiire või –seadis, mis takistab juurdepääsu ohualale“, aga samuti kaebuse esitaja poolt ettekirjutuse täitmiseks reaalselt tehtud toimingud. Kaebusest nähtuvalt kontrollis tööinspektor masinat pärast ettekirjutuse täitmist ja leidis selle nõuetele vastava olevat.Asja arutamisel on vastustaja esindaja kinnitanud, et ettekirjutus on täidetud. Kaebuses esiletoodud asjaolust – nimelt, et lindid otsarataste juures on katmata ka pärast ettekirjutuse täitmist ja samas on leitud masin nõuetele vastava oleva, on ekslik järeldada, et
lg 3 p 1 ja § 6 lg 2 tulenevad kaebaja kohustused konveierlindi otsarataste osas olid tööõnnetuse ajal täidetud .
lg 2 sätestab, et töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. Füüsikalisteks ohuteguriteks on muu hulgas
Käesoleval juhul on ettekirjutuse tegemise aluseks oleva asjaoluna märgitud masina liikuvate osadega kokkupuute oht. Ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud takistatud juurdepääs ohualale, seega esines alus ettekirjutuse tegemiseks, sealhulgas Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 § 4 lg 1 alusel. Lisaks ei saa siinkohal jätta tähelepanuta sama ettekirjutuse punktiga 3 kaebajale pandud kohustust ohuala märgistamiseks. 20.Ettekirjutuse p 3 kohaselt „Ohuala höövelspoonmasina Capital spoonilehtede konveieri otsavõlli ja linttransportööride otsarataste juures ei olnud märgistatud.“ Õigusliku alusena on märgitud sotsiaalministri 30.11.1999.a. määrus nr 75 “Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ § 2 lg
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.