← Eesti

3-09-1431/105

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1431 Haldusasi U.R.i kaebus Tallinna

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

  1. U.R. on 9/10 suuruses mõttelises osas ning K.R. 1/10 suuruses mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektiks 24,61 ha suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes (endine kinnistu nr 89). Tallinna Linnavalitsus on eri aegadel eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud maad osaliselt tagastanud ja kompenseerinud.
  2. Tallinna Linnavalitsuse
  3. juuni 2009 korraldusega nr 918-k määrati Tartu mnt 113 ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 164 394 m
  4. Korralduse kohaselt asuvad seal AS-ile Tallinna Vesi kuuluvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised, milleks on Mõigu poldritiik ning pumbamaja. Maa, mis eelnimetatud ehitiste teenindamiseks määrati, asub osaliselt käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud õigusvastaselt võõrandatud maal. Tallinna Linnavalitsuse
  5. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k otsustati mitte tagastada endise kinnistu nr 89 maad pindalaga 129 264 m2 ning alustati selles osas maa kompenseerimise menetlust U.R.ile ja K.R.ile. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  7. juunil 2009 esitas U.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Linnavalitsuse
  8. juuni 2009 korralduse nr 918-k tühistamist, AS-ile Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasuse tuvastamist ja maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse vastuvõtmiseks kohustamist.
  9. jaanuaril 2010 esitas U.R. teise kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavalitsuse
  10. novembri 2009 korralduse nr 1804-k tühistamist. Nimetatud kaebused on halduskohus liitnud lahendamiseks ühes menetluses.
  11. Esiteks on kaebuse esitaja seisukohal, et maa ostueesõigusega erastamine AS-ile Tallinna Vesi on võimatu, kuna viimane pole tähtaegselt esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Kaebuse esitaja viitab asjaolule, et väidetavalt
  12. detsembril 1997 esitatud Tartu mnt 113 (endise aadressiga Tartu mnt 97) maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole nõuetekohaselt registreeritud ning sellele ei ole lisatud ettenähtud dokumente. Kaebuse esitaja on seisukohal, et dokumentide registreerimise eesmärk on dokumendi esitamise tõendatuse tagamine ning see on iseäranis oluline, kui dokumendi tähtaegsest esitatusest sõltub kolmandate isikute õiguste riive. Kaebuse esitaja leiab, et avalduse mitteõigeaegset esitamist kinnitab ka Tallinna Omandireformiameti
  13. novembri 2000 kiri nr 2-9/3395, mille kohaselt ei ole maaregistrisse tehtud sissekannet Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamiseks ning Tallinna Maa-ameti
  14. veebruari 2001 kiri nr 2-11/768, milles märgiti, et Tartu mnt 113 krundil puuduvad hooned ja rajatised ning Tartu mnt 113 senine maakasutusõigus ei ole vormistatud ning Tartu mnt 113 krundi suhtes puuduvad teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi omandisse jätmiseks (välja arvatud tagastamise taotlus). 2
  15. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maa ostueesõigusega erastamine on võimatu, kuna sellel maal ei asu ehitisi ning isegi kui seal asuv veekogu lugeda ehitiseks, oleks tegemist ebaseadusliku ehitisega, mille juurde maad ostueesõigusega erastada ei saa. Siinkohal viitab kaebuse esitaja maareformi seaduse (MRS) § 22 lõikele 1 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lõikele 1 ja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-
  16. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid ehitusloa ja maakasutusõiguse olemasolu ning tõendid, mille käesolevas asjas on esitanud AS Tallinna Vesi, ei asenda ehitusluba, kuna ehitusluba asendava dokumendina saab käsitleda AÕSRS § 14 lg 1¹ kohaselt kinnitatud ehitusprojekti või tüüpprojekti ja sedagi vaid elamu, suvila või aiamaja puhul. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et Tallinna Linnavaraameti
  17. novembri 2000 õiendiga tõendatakse, et krundile Tartu mnt 113 ei ole maakasutusõigust vormistatud. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et ehitis, millel puudub maakasutusõigus, on ebaseaduslik isegi juhul kui sellel oleks ehitusluba.
  18. Kolmandaks leiab kaebuse esitaja, et veekogu olemasolu ei ole maa mittetagastamise aluseks sõltumata sellest, kas tegemist on loodusliku või inimtegevuse tulemusena rajatud veekoguga. Viidates MRS § 6 lõikele 3 ja ehitusseaduse §-le 2 leiab kaebuse esitaja, et veekogu rajamine või selle korrastamine ei ole käsitletav ehitise püstitamisena. Kaebuse esitaja viitab ka varem kehtinud maaparandusseaduse §-dele 2 ja 22 ning hetkel kehtiva maaparandusseaduse §-dele 2 ja 82 ning leiab, et polder ja veehoidla kui maaparandussüsteemi osad tuleb maa tagastamisel üle anda maa omanikule. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et veekogu olemasolu ei ole maa tagastamise takistuseks ka siis kui see on rajatud mingil kindlal eesmärgil. Kaebuse esitaja viitab Tiit Koppeli ja Anto Raukase ekspertarvamusele, mille kohaselt Mõigu poldritiik pole klassikaline polder, vaid kõige tavalisem kaevatud tiik (vesirajatis) Tallinna Ülemiste ja Rae valla sademevete kogumiseks ja ärajuhtimiseks.
  19. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tõendatud ei ole Mõigu poldritiigi ning Tartu mnt pumbamaja kuulumine AS-ile Tallinna Vesi.
  20. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et kuigi Tallinna Linnavalitsuse
  21. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k ei ole kaebaja ja K.R.i maa tagastamise taotlust Kaabli tn 3a ja Kaabli tn 12 maa osas lahendatud, on pindalaselt arvatud mittetagastatava maa-ala koosseisu Kaabli tn 3a maa, kuid mittetagastamise alused selles haldusaktis puuduvad, samas kui kaebuse esitaja ja K.R. ei ole loobunud Kaabli tn 3a maa tagastamise taotlusest.
  22. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et isegi kui Mõigu poldritiik ja pumbamaja oleksid õiguslikul alusel püstitatud ehitised, mille juurde on nende omanikul õigus maad erastada, ei ole Tallinna Linnavalitsuse korraldusega määratud teenindamiseks mitte vähimat vajalikku maad, vaid suurim võimalik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  23. Tallinna Linnavalitsus leiab, et U.R.i kaebused ei ole põhjendatud ja taotleb nende rahuldamata jätmist. Esmalt selgitab vastustaja vaidlusaluse poldri kuulumist kolmandale isikule – vastustaja selgitab, et Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus asutati
  24. aastal ning kanti ettevõtteregistrisse
  25. novembril 1990, Vabariigi Valitsuse
  26. oktoobri 1991 korralduse nr 380-k alusel anti see
  27. jaanuari 1992 aktiga nr 20/004 üle Tallinna linna munitsipaalomandisse koos varaga; Tallinna Linnavolikogu
  28. 3 novembri 1992 otsusega reorganiseeriti Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus Munitsipaalettevõtteks „Tallinna Veevarustus ja Kanalisatsioon”, mis Tallinna Linnavalitsuse
  29. septembri 1993 määrusega nr 310 nimetati ümber Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtteks; Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus on
  30. märtsil 1992 esitanud Tallinna Linnavarade Ametile kirja nr 2-9/596 tootmisvalitsuse bilansis oleva vara kohta, kus kajastub Tartu mnt pumpla ja Pirita-Ülemiste Mõigu polderala; Tallinna Linnavolikogu
  31. mai 1997 otsusega nr 68 otsustati kujundada Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte ümber Aktsiaseltsiks Tallinna Vesi ning
  32. augustil 1997 kanti ümberkujundamise tulemusena moodustunud äriühing äriregistrisse; Tallinna Linnavolikogu
  33. märtsi 1997 määrusega nr 13 kehtestatud munitsipaalettevõtte ümberkujundamise korra ning Tallinna Linnavolikogu
  34. mai 1997 otsuse nr 68 alusel läks Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte bilansis kajastatud vara üle AS-ile Tallinna Vesi.
  35. Järgnevalt selgitab vastustaja, et AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Omandireformi Ametile
  36. ja
  37. detsembril 1997 avaldused endise kinnistu nr 89 maadel (hetkel Tartu mnt 113) asuva Mõigu poldritiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks, kusjuures avalduse vastu võtmist tõendab maa ostueesõigusega erastamise avaldusel olev Tallinna Omandireformiameti tempel
  38. detsembrist
  40. Vastustaja viitab ehitusseaduse § 56 lõikele 1 ning ehitisregistri kannetele, mille kohaselt asub aadressil Tartu mnt 113 veehoidla koos kaitsetammiga. Vastustaja hinnangul on tegemist rajatisega, kuna nii veehoidla, kui kaitsetamm on inimtegevuse tagajärjel tekkinud, mida tõendab ka
  41. septembri 1972 Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse akt nr 01/9 ja
  42. detsembri 1971 Mõigu polderpumbamaja koos välise elektrivõrguga ekspluatatsiooni võtmise akt nr 5-
  43. Samuti kinnitavad eeltoodut vastustaja väitel Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
  44. detsembri 1970 korraldus nr 709-k, millega kinnitati Männiku-Ülemiste veejuhtme ehitamise tehniline projekt, Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni TRUST poolt
  45. mail 1971 kinnitatud Eesti maaparandusprojekt (Pirita-Ülemiste kanali kompleks Mõigu poldriala korrastus), Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
  46. juuni 1971 korraldus nr 346-k (Pirita-Ülemiste kanali kompleksi rekonstrueerimise projektdokumentatsiooni kinnitamise kohta), Tallinna Linna RSN TK esimehe asetäitja poolt
  47. jaanuaril 1981 kinnitatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori vastuvõtuakt,
  48. detsembril 1980 Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt nr 4/12 ja Tallinna SuurSõjamäe tööstusrajooni kanalisatsiooni tehniline projekt nr
  50. Vastustaja on samuti seisukohal, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on rajatud õiguslikul alusel ning isegi juhul, kui asuda seisukohale, et poldritiik ja pumbamaja ei ole ehitatud õiguspäraselt, on avalik võim nende olemasolu talunud ja tunnustanud sellise ajavahemiku jooksul, mis muudab poldritiigi ja pumbamaja rajamise õiguspäraseks. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-
  52. Kaabli 3a maa mittetagastamise osas selgitab vastustaja, et Tallinna Linnavalitsus võttis
  53. novembril 2009 vastu korralduse nr 1805-k „Kaabli tn 3a ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine ostueesõigusega erastamiseks“ AS-le Tallinna Vesi. Samuti märgib vastustaja, et U.R. on
  54. aprillil 2002 ja
  55. jaanuaril 2004 esitanud Tallinna Maa- 4 ametile avaldused, milles loetletakse üles maaüksuste aadressid, mille tagastamist soovitakse ja ruutmeetrid, mille osas palutakse kompensatsiooni ning selles nimekirjas ei ole maaüksust aadressiga Kaabli tn 3a (endine aadress Kanali tee 4) ja seega ei saa kuuluda ka nimetatud maaüksus tagastamisele. Samuti selgitab vastustaja, et Kaabli 3a maa eest on kaebuse esitajale ja K.R.ile määratud juba kompensatsioon.
  56. Vastustaja on seisukohal, et Tartu mnt 113 ehitistele ei ole määratud põhjendamatult suurt teenindusmaad, kuna sisuliselt jookseb määratud teenindusmaa piir mööda poldri äärt. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  57. AS Tallinna Vesi peab U.R.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks on kolmas isik seisukohal, et Mõigu poldritiik on rajatis maareformi seaduse mõttes, viidates seejuures MRS § 6 lõikele 3 ning ehitusseaduse § 2 lõikele 1 ning „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999" mõistele „polder" antud tähendusele. Kaebuse esitaja leiab, et poldritiigi tekkimine eeldab eesmärgipärast inimtegevust. Samuti märgib kolmas isik, et Mõigu poldritiigi kui ehitise olemasolu tõendab asjaolu, et see on kantud riiklikkusse ehitisregistrisse, kus peetakse arvestust just ehitiste üle. Mõigu poldritiigi ehitamist tõendab kolmanda isiku väitel ka
  58. septembril 1972 koostatud akt pealkirjaga „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus," ning RPUI „Eesti Maaparandusobjekt" poolt veebruaris 1971 koostatud tööjooniste kaart ning detsembris 1970 koostatud poldritiigi profiil, samuti Eesti Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt"
  59. aasta tööprojekti Pirita-Ülemiste kanali III lõigu (Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi kohta. Kolmas isik peab vajalikuks märkida, et vaidlustatud haldusaktid oleksid õiguspärased ka juhul, kui asuda seisukohale, et Mõigu poldritiik on tehnorajatis maareformi seaduse § 6 lg 31 mõttes, kuna see ei võimalda selle aluse ja teenindamiseks vajaliku maa otstarbekohast kasutamist õigustatud subjektidele. Siinkohal viitab kolmas isik haldusasjas nr. 3-07-1070 ekspertide dr. Anto Raukase ja dr. Tiit Koppeli poolt esitatud ekspertarvamusele.
  60. Kolmas isik on samuti seisukohal, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt 113 pumbamaja on püstitatud õiguslikul alusel, kusjuures poldritiigi ehitamise õiguspärasust tõendab juba
  61. septembri 1972 akt, lisaks on olemas Tallinna linna TSN Täitevkomitee
  62. juuni 1971 korraldus nr. 346-k, millega täitevkomitee kinnitas Pirita-Ülemiste kanali kompleksi rekonstrueerimise projektdokumentatsiooni eelarvelise maksumusega 1421,91 tuhat rubla. Kolmas isik leiab, et kuna
  63. septembri 1972 akti pealkirjas ja sisus on viide PiritaÜlemiste kanali kompleksile ning kuna akti kohaselt oli polderala ehitus-montaažitööde projektijärgne maksumus 74,19 tuhat rubla, siis on alust väita, et Mõigu polderala ehitusmontaažitööde kulutused moodustasid osa Tailinna linna TSN Täitevkomitee
  64. juuni 1971 korraldusega nr. 346-k kinnitatud eelarvest summas 1421,91 tuhat rubla. Antud järeldust kinnitab vastustaja hinnangul ka nimetatud korralduse (antud juunis 1971) ja aktis viidatud ehitus-montaažitööde teostamise aja (1971 - 1972) vaheline seos. Kolmas isik märgib, et isegi kui aktis viidatud tööjooniseid ei kinnitatud Tallinna linna TSN Täitevkomitee
  65. detsembril 1970 korraldusega nr 708-k, nähtub nii asjaolust, et vastuvõtu-komisjoni liikmete hulka kuulusid Tallinna linna ning Arhitektuuri- ja Planeerimise Valitsuse esindajad, kui ka sellest, et Mõigu poldritiigiga seotud ehitusmontaažitööde faktiline maksumus oli 74 750 000 rubla, et Mõigu poldritiik ehitati Tallinna linna teadmisel ja heakskiidul. 5
  66. Tartu mnt 113 pumbamaja osas leiab kolmas isik, et selle ehitamise õiguspärasust tõendab
  67. detsembril 1980 koostatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni võtmise akt, millest nähtub, et Tallinna Linna Kommunaalmajanduse Valitsuse juhataja käskkirjaga moodustatud komisjon, kuhu kuulusid Tallinna Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse ja Tallinna San.Epid Jaama esindajad, võtsid vastu Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni tööd, mis teostati ajavahemikul juunist 1978 kuni detsembrini 1980 ja mille tellijaks oli Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus. Kolmas isik selgitab veel, et asjaolu, et
  68. detsembri 1980 akti alusel anti üle just Tartu mnt 113 pumbamaja (endise aadressiga Tartu mnt 99), kinnitab Tallinna Hooneregistri
  69. detsembri 1996 teatis nr 23106, mille kohaselt on Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte omandanud Tartu mnt 99 asuvad hooned riikliku vastuvõtukomisjoni
  70. detsembri 1980 akti alusel.
  71. Kolmas isik viitab Tallinna Halduskohtu otsuse nt 3-1294/2002 punktile 19 ning leiab, et kuna nii Mõigu poldritiigi kui ka Tartu mnt 113 pumbamaja kohta on koostatud ehitamise aial kehtinud nõuetele vastanud vastuvõtmisaktid, siis on tegemist õiguspäraselt püstitatud ehitistega.
  72. Kolmas isik selgitab, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt 113 pumbamaia kuuluvad ASile Tallinna Vesi, kuna need on AÕSRS § 13 lg 1 mõttes õiguslikul alusel püstitatud ehitised, millele kohaldatakse vallasasja sätteid ning AÕS § 90 lg 1 kohaselt tuleb valdaja omandit eeldada. Samuti viitab kolmas isik Tallinna Linnavalitsuse
  73. juuni 2009 korralduse põhjendustes esitatud selgitusele AS-i Tallinna Vesi õigusjärgluse kohta ning märgib, et Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse munitsipaalomandisse andmisel, samuti ettevõtte hilisemal ümberkujundamisel anti üle ka ettevõtte bilansis olev vara, sealhulgas vaidlusalused poldritiik ja pumbamaja.
  74. Kolmas isik kinnitab sedagi, et esitas kaks avaldust Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja ostueesõigusega erastamiseks - esimese
  75. detsembril 1997 ja
  76. detsembril 1997, kusjuures teisel avaldusel on viide AS Tallinna Vesi juhatuse otsusele
  77. detsembrist 1997, millise koosoleku protokollist nähtub, et päevakorrapunktina nr 10 arutati maa ostueesõigusega erastamist ning et hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa-alade loetelus, mille suhtes juhatus otsustas ostueesõigusega erastamise avalduse esitada, sisaldusid ka Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja. Samuti viitab kolmas isik Tallinna Maa-ameti
  78. jaanuari 2003 kirjale nr 5-9/02/6856, kus kinnitatakse, et Tartu mnt 97 (käesoleval hetke/ Tartu mnt 115) maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegsuse seisukohalt omab ennekõike tähtsust AS Tallinna Vesi avaldus
  79. detsembrist 1997, milline on Tallinna Omandireformiametis registreeritud samal päeval ning avalduse lisas nr 1 on ehitisena, mille alusel maa erastamist taotletakse, märgitud ka Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal, aadressiga Tartu mnt
  81. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitaja taotlus tuvastada maa ostueesõigusega erastamise toimingute õigusvastasus, tuleb jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu, kuna juhul kui kohus jätab tühistamiskaebuse rahuldamata, siis puudub kaebuse esitajal nii või teisiti võimalus Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja aluse ja teenindamiseks vajaliku maa tagastamiseks ning järelikult ei saa kaebuse esitaja nõuda ka mingit kahju, samas kui kohus tühistamisnõude rahuldab, siis on ostueesõigusega erastamise toimingute õigusvastasus tuvastatud juba haldusakti tühistamisega. Mis puudutab taotlust kohustada Tailinna Linnavalitsust lõpetama Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamise 6 eeltoimingud, leiab kolmas isik, et seegi taotlust on esitatud tühistamistaotlusega hõlmatud.
  82. Kolmas isik leiab, et Tartu mnt 113 ehitiste teenindamiseks määratud maa ei ole põhjendamatult suur. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  83. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et U.R.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Kohus on seisukohal, et Tartu mnt 113 asuvad AS-ile Tallinna Vesi kuuluvad ehitised – Mõigu polder ja pumbamaja, mille juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ning selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud. Küll aga leiab kohus, et Tallinna Linnavalitsuse korraldus teenindusmaa määramise kohta on põhjendamata määratava teenindusmaa suuruse osas. Seetõttu tuleb korraldus tühistada. Samuti tuleb tühistada korraldus, millega jäeti Tartu mnt 113 teenindusmaa osas õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamata, kuna tagastamata jätmise aluseks oli antud juhul just konkreetse suurusega teenindusmaa määramine Tartu mnt 113 ehitiste juurde.
  84. Esmalt on menetlusosaliste vahel vaidlus küsimuses, kas AS Tallinna Vesi on tähtaegselt esitanud avalduse Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamiseks. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (RT I 1997, 81, 1363) § 14 lõikes 2 sätestati, et isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada
  85. aasta
  86. jaanuariks. Käesolevas asjas kogutud tõendite ning varasemates kohtumenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb tõendatuks lugeda, et AS Tallinna Vesi esitas Mõigu poldritiigi ja pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldused
  87. detsembril 1997, seega seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Esiteks on eelnimetatud asjaolu tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-1319, kus Tallinna Halduskohus leidis, et AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile
  88. detsembril 1997 ja
  89. detsembril 1997 endise kinnistu nr 89 maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Selle kohtuotsusega jäeti rahuldamata U.R.i taotlus tunnistada õigusvastaseks eelnimetatud avalduste alusel läbi viidud maa ostueesõigusega erastamise toimingud. U.R. halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud ning Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse lahendamisel ei muutnud Tallinna Ringkonnakohus halduskohtu otsust osas, millega jäeti AS Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise avalduste alusel tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotlus rahuldamata. Seega on varasema jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastavate avalduste esitamine
  90. ja
  91. detsembril
  92. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 17 lg 1 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Asjaolu, et AS Tallinna Vesi esitas

  1. detsembril 1997 vastavad maa ostueesõigusega erastamise avalused, kinnitab AS Tallinna Vesi kiri (kd I tl 168), mille kohaselt esitatakse selle lisas loetletud avaldused. Nimetatud kirja esitamist kinnitab Tallinna Omandireformi Ameti vastuvõtupitsat
  2. detsembrist
  3. Kirja lisas esitatud loetelus on nimetatud ka Tartu mnt 97 Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal ning Tartu mnt 99 kanalisatsiooni pumpla. Samuti kinnitab avalduste esitamist AS Tallinna Vesi juhatuse
  4. detsembri 1997 koosoleku protokoll (kd I, tl. 173), kus otsustati esitada 7 hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldused
  5. aasta jooksul ning sellele protokollile lisatud tabel, milles on samuti kajastatud nii Tartu mnt 97 asuv Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal kui ka Tartu mnt 99 asuv pumbamaja. Avalduste esitamist
  6. aastal kinnitas kohtuistungil antud ütlustes ka tunnistajana üle kuulatud T. J., kes väitis, et esitas kõigi eelnimetatud
  7. detsembri 1997 kirja lisas loetletud objektide osas avaldused üheskoos
  8. detsembril 1997 Tallinna Omandireformi ametisse. Kohtu hinnangul ei kahanda tunnistaja ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta täpselt ei mäletanud, millisesse hoonesse ta avaldused viis. Seejuures märkis T. J., et viis avaldused kohvik Moskva majja ning vastustaja selgitas, et Omandireformi Amet võis tol ajal asuda aadressil Harju tn 13, mis paikneb sisuliselt eelnimetatud kohvik Moskva maja (Vabaduse väljak 10) kõrval. Seega üldjoontes mäletas tunnistaja kohta, kuhu ta dokumendid viis. Iseenesest tuleb nõustuda kaebuse esitaja väitega, et avaldusi ei registreeritud nõuetekohaselt, mis ilmselt tingis ka selle, et veel
  9. aastal, märkis Tallinna Linnavalitsus maavanemale esitatud taotluses Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse saamiseks (toimiku Koopiad Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise materjalidest lk. 43), et teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi omandisse jätmiseks puuduvad. Kohus leiab siiski, et need minetused ei lükka ümber eelnimetatud tõendeid ega anna alust asuda seisukohale, et AS Tallinna Vesi ei oleks vaidlusaluseid avaldusi
  10. detsembril 1997 esitanud või et ta oleks need esitanud hiljem. On võimalik, et avalduste registreerimata jätmine oli tingitud Tallinna Omandireformi Ameti lohakusest, samuti on põhimõtteliselt mõeldav, et maa munitsipaalomandisse andmise menetluses võis nii Tallinna Linnavalitsus kui ka AS Tallinna Vesi, mille aktsiad kuulusid tol ajal arusaadavalt täielikult Tallinna linnale, olla teatud määral huvitatud konkreetse munitsipaalomandisse taotletava maa ostueesõigusega erastamise avalduse varjamisest, ent kohus leiab, et eelpool nimetatud tõendid, mis kinnitavad avalduste esitamist
  11. aastal, kaaluvad üles muudest tõenditest lähtuvad kahtlused, et avaldusi sel ajal ei esitatud.
  12. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus küsimuses, kas Mõigu polder või poldritiik on ehitis. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p3 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad kas täielikult või osaliselt kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Sama paragrahvi
  13. lõikes sätestatakse, et hoone või rajatis MRS tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Ehitusseaduse (EhS) § 2 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, ehitised jagunevad hooneteks ehk väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisteks ning rajatisteks. EhS § 3 lõike 3 kohaselt on rajatis iga ehitis, mis ei ole hoone, kusjuures rajatistena käsitatakse ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit, seiklusparki, mänguväljakut. Antud juhul on ilmne, et Mõigu poldritiik ei ole hoone. Rajatisena saab kohtu hinnangul eeltoodud sätete kohaselt käsitada mingisugust objekti aga juhul, kui see maapinnaga püsivalt ühendatud, kui see on tekkinud inimtegevuse tulemusena ning kui terviklik asi. Kohus ei nõustu siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga, et veekogu rajamine ei ole käsitatav ehitise püstitamisena (ehitamisena) ehitusseaduse mõistes. EhS-is defineeritud ehitamise mõistet tuleb tõlgendada laialt, ehitise püstitamine ei pruugi tingimata tähendada tegevust, mille tulemuseks on maapinna suhtes kõrgemal asuv või püsti seisev objekt. Ka maapinna süvendamine võib olla käsitatav ehitise püstitamisena, kui selle tulemusena valmib mingisugune terviklik asi. Seda kinnitab ka EhS § 2 lg 3 teine lause, mille kohaselt käsitatakse ehitisena ka 8 olemasoleva veekogu põhja süvendatud laevateed. Kohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et Mõigu poldritiik on tekkinud inimtegevuse tulemusena. Esiteks kinnitab seda nii kaebuse esitaja kui kolmanda isiku poolt esitatud ekspertide prof. Tiit Koppeli ja prof. Anto Raukase ekspertarvamus (kd II, tl 20 jj), mille sissejuhatuses märgitakse, et Mõigu poldritiigi näol on tegemist kõige tavalisema kaevatud tiigiga Tallinna-Ülemiste ja Rae valla sademevete kogumiseks ja ärajuhtimiseks, mis on kujunenud praeguses suuruses Tallinn-Tartu maantee Mõigu lõigu rekonstrueerimisega möödunud sajandi kuuekümnendatel/seitsmekümnendatel aastatel ja mis enne seda oli rohu- ja karjamaa. Asjaolu, et tegemist on inimese tegevuse tulemusena tekkinud objektiga, kinnitab ka Maa-Ameti kaardiserverist (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) avalikult kättesaadav ortofoto, millelt nähtub, et tegemist on märja alaga, mille ääred (kaldanõlvad) on enamalt jaolt sirged (välimise kolmnurga-laadse kujundi moodustava kraavi/kanali põhja- ja ida- ja lõunapoolses küljes olevad kaldad), mis ei ole omane loodusliku tekkega veekogule. Poldritiigi tekkimist inimtegevuse tulemusena kinnitab ka kolmanda isiku poolt esitatud Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ koostatud Pirita-Ülemiste kanalikompleksi Mõigu polderala korrastuse projekt ja seal juures olev profiiljoonis (kd I, tl. 101) ning sama projekteerimisettevõtte poolt
  14. aastal koostatud Pirita-Ülemiste kanali II lõigu (Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi tööprojekt. (kt I tl 107 jj), millest nähtub selgelt, et senisel kujul on Mõigu polderala tekkinud inimese poolt projekteeritud ning ellu viidud süvendus- ja pinnasetööde tagajärjel. Samuti leiab kohus, et Mõigu poldritiigi näol on tegemist tervikliku asjaga, mis on projekteeritud ja ehitatud kindlal eesmärgil ning sellisena oma ülesannet ka täidab. Mõigu poldritiigi funktsioone on põhjalikult kajastatud juba eelviidatud ekspertide T. Koppeli ja A. Raukase ekspertarvamuses. Ka eelviidatud projektidest ja joonistest nähtub, et tegemist on tervikliku asjaga. Kahtlust ei ole ka selles, et poldritiik on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud – tegemist on maapinna süvendamisel tekkinud objektiga, mille asukohta on võimatu muuta. Kohus nõustub siiski kaebuse esitajaga selles, et asjaolu, et Mõigu poldritiik on ehitisena kantud ehitisregistrisse, iseenesest ei kinnita, et tegemist on ehitisega. Kuigi ehitisregistris registreeritakse just ehitisi, ei tulene ühestki ehitisregistri pidamist reguleerivast õigusaktist, et objekti, mis mingisugustel põhjustel on ehitisregistrisse kantud, tuleks edaspidi siduvalt käsitada ehitisena. Nii nagu ehitisregistrisse kantud ehitise omanikku puudutavatel andmetel, ei ole õiguslikku tähendust iseenesest, välja arvatud juhul kui see on seaduses eraldi sätestatud, ka sellel, et mingi objekt on ehitisregistrisse ehitisena kantud. Eelnev seisukoht ei muuda kuidagi aga seda, et tegemist on inimtegevuse tulemusena tekkinud tervikliku ja maapinnaga kohtkindlalt ühendatud asjaga.
  15. Mis puudutab küsimust, kas Mõigu poldritiik on tehnorajatis, siis maareformi kontekstis omab see tähendust üksnes sel määral, et kas tegemist võib olla tehnorajatisega, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Nimelt sellist tehnorajatist MRS § 6 lg 31 kohaselt ehitiseks ei loeta ning sellise objekti olemasolu maa tagastamist ei takista. Kohus leiab, et Mõigu poldritiiki ei saa pidada ühelgi juhul rajatiseks, mis tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ei takista. Juba eelviidatud ortofotolt nähtuvalt hõlmab tiik peaaegu kogu vaidlusaluse maaüksuse ning selle maa kasutamine mingisugusel otstarbel on sisuliselt võimatu. Siinkohal ei saa asjassepuutuvaks pidada arutelu selle üle, kas funktsioone, mille täitmiseks Mõigu poldritiik rajatud on, oleks võimalik täita näiteks tiigi ühe osa kasutamisega. Kolmas isik on oma täiendavas seisukohas õigesti leidnud, et maareformi käigus ei ole ette nähtud, et rajatise omanik peaks rajatise pindala vähendama või kaaluma selle asukoha muutmist. MRS § 6 lõikes 31 9 nimetatud tehnorajatistena, mis ei takista maa otstarbekohast kasutamist, saavad kõne alla tulla sellised tehnorajatised, mis tulenevalt oma funktsioonist, eelkõige aga tulenevalt oma suurusest või asukohast (näiteks paiknemine maa sees või õhus) ei mõjuta olulisel määral selle maa majandusliku kasutamise võimalusi. Vaidlusaluse maatüki puhul see kindlasti nii ei ole. Asjaolu, et tulevikus on Mõigu poldritiik võimalik ümber ehitada, sealhulgas selliselt, et sama funktsiooni täitmiseks vajatakse senisest oluliselt vähem maad, ei õigusta olemasoleva poldritiigi teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamata jätmist. Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et ostueesõigusega erastatava maa suurus sõltuks sellest, milliseks soovib ostueesõigusega erastamiseks õigustatud isik talle kuuluva ehitise kujundada kunagi tulevikus. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajapoolt esitatud väiteid, et perspektiivis kavatsetakse Tartu mnt pumbamaja lammutada või praeguse Mõigu poldri asemele ehitada sama funktsiooni täitev väiksem rajatis.
  16. Kohtu hinnangul ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitaja viiteid maaparandusseaduse sätetele. Maaparandusseaduse § 3 lg 1 kohaselt on maaparandussüsteem maatulundusmaa kuivendamiseks ja niisutamiseks ning keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kantud maaparandusseaduse § 40 lõikes 1 nimetatud registrisse. Esiteks ei nähtu maaparandussüsteemide registrist (http://msr.agri.ee/otsing_avalik.aspx), et Mõigu poldritiik oleks sellesse registrisse kantud. Teiseks ei tulene maaparandusseadusest, et õigusvastaselt võõrandatud maa, millel asuvad maaparandussüsteemid või nende osad, tuleks igal juhul õigustatud subjektidele tagastada, sõltumata sellest, kas või kelle omandis see süsteem või selle osad on. Ka varem kehtinud maaparandusseaduse § 22, millele kaebuse esitaja viitas, puudutas üksnes Põllumajandusministeeriumi bilansis olevate maaparandussüsteemide koosseisu kuuluvate teatud rajatiste üle andmist maa tagastamisel. Seega isegi kui asuda seisukohale, et Mõigu poldritiik on olemuselt maaparandussüsteem või selle osa, ei tuleneks maaparandusseadusest, et selle juurde ei ole võimalik selle omanikule erastada maad või et selle alune maa tuleks tagastada õigustatud subjektile.
  17. Järgnevalt on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on õiguslikul alusel püstitatud ehitised. Vaidlust ei ole seejuures selle üle, et maad on ostueesõigusega võimalik erastada üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lõikest 1 tulenevalt loetakse õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks ehitis, mis on püstitatud maakasutusõiguseta või ehitusloata. Kaebuse esitaja on sellest sättest õigesti leidnud, et ehitise püstitamise õiguslik alus tähendab nii maakasutusõiguse kui ka ehitusloa olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas esitatud ühtegi dokumenti, mis oleks otseselt käsitatav maakasutusõiguse andmisena või ehitusloana. Maakasutusõiguse andmist peaks tõendama eelkõige dokumendid, millelt nähtub vastavasisuline otsus ning kasutusse antava maa väljamõõtmine (looduses piiritlemine), ehitusloana saaks käsitada dokumenti, millest nähtub avaliku võimu luba alustada konkreetse projekti alusel ehitustegevust (projekti kinnitamine). Ühtegi sellist dokumenti ei Mõigu poldritiigi ega Tartu mnt pumbamaja kohta esitatud ei ole. Samas ei saa selliste dokumentide puudumisest teha tõsikindlat järeldust, et nende vastavad ehitusload ja maakasutusõigus puudusid ning et tegemist oleks tingimata õigusliku aluseta püstitatud ehitistega. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et
  18. septembril 1972 koostatud akt, millega võeti ekspluatatsiooni PiritaÜlemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse ehitus-montaažitööd (kd I, tl. ning
  19. detsembril 1980 koostatud akt (kd I tl 146), millega võeti ekspluatatsiooni Tartu mnt 10 sadevete kanalisatsiooni kollektor on sisuliselt käsitatavad Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja kasutuslubadena. Ehitusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktiga otsustas vastav riiklik vastuvõtukomisjon valmisehitatud objekti kasutusse (ekspluatatsiooni) vastuvõtmise, kusjuures ekspluatatsiooni sai vastu võtta ehitise, mis vastas projektile. Kohus leiab, et isegi juhul kui ehitise püstitamiseks ei olnud nõuetekohast ehitusluba või maakasutusõigust vormistatud, siis sisuliselt toimus ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmisega selle seadustamine. Haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et kui avalik võim on pika aja vältel tunnustanud kaubandustegevuseks kasutatud müügipaviljoni olemasolu, on ta välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Seejuures nähtub Riigikohtu lahendist, et seal käsitlemist leidnud juhul puudus ka ehitise ekspluatatsiooni võtmise akt, mis käesoleval juhul vaidluse all olevate ehitiste puhul olemas on. Mõigu poldritiik ja pumbamaja on aastakümnete eest avaliku võimu teadmisel rajatud infrastruktuuriobjektid, mida on avalike ülesannete täitmiseks sestpeale kasutatud. Ei ole võimalik, et nende püstitamine või olemasolu ei olnud teada avaliku võimu organitele, kelle pädevuses oli maakasutusõiguse ja ehituslubade väljastamine ning nende olemasolu üle järelevalve teostamine. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et Mõigu poldritiiki ja Tartu mnt pumbamaja ei saa käsitada õigusliku aluseta püstitatud ehitistena.
  20. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tõendatud ei ole Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja kuulumine AS-ile Tallinna Vesi. Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud ekspluatatsiooni võtmise aktides on vastavalt Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja tellijaks nimetatud Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsust. Tegemist oli ettevõttega, mis anti Vabariigi Valitsuse
  21. oktoobri 1991 korralduse nr 380-k alusel
  22. jaanuaril 1992 koostatud aktiga (kd I tl, 80 pöördel) üle Tallinna linnale. Kaebuse esitaja on ise kinnitanud, et ei vaidlusta Tallinna Linnavalitsuse
  23. juuni 2009 korralduse nr 918-k punktis 1 esitatud käsitlust sellest, kuidas on AS Tallinna Vesi Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse õigusjärglane. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse kui ettevõtte üleandmisel ei antud üle selle ettevõtte vara. Ettevõtte üleandmisega anti üle ka ettevõtte kui juriidilise isiku omandis olev varakogum. Vaidlust ei ole ka selles, et nii poldritiik kui pumbamaja on AS Tallinna Vesi valduses. Kaebuse esitaja ei ole esitanud aga ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et need oleksid mõne teise isiku omandis. Asjaolu, et Tallinna linn nimetas neid enda omandis olevateks nende aluse maa munitsipaalomandisse taotlemisel või et need olid vahepeal kantud kinnisasja oluliste osadena kinnistusraamatusse registriosades, mis hiljem suleti, ei anna alust väita, et ehitised oleksid Tallinna linna omandis. Asjaolu, et AS Tallinna Vesi ei olnud ehitisregistrisse kantud vaidlusaluste ehitiste omanikuna, ei tõenda nende kuulumist kellelegi teisele. Nagu juba eelpool öeldud, et ole ehitisregistrisse tehtud omaniku kandel ega selle puudumisel õiguslikku tähendust, kui see seadusest otseselt ei tulene. Kolmanda isiku omandiõigust ei välista kuidagi ka see, et kolmas isik ise on oma aktsiate avaliku pakkumise tingimustes väljendanud, et Mõigu poldri juures oleva maatüki omandiõigus on vaidlustatud.
  24. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja etteheitega, et Tallinna Linnavalitsuse
  25. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k on sisuliselt jäetud kaebuse esitajale tagastamata ka aadressil Kaabli 3a asuv maa. Õigusvastaselt võõrandatud maa, mille suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud kaebuse esitaja ja K.R., kogusuuruseks oli 246 100 m
  26. Vastustaja on kohtule esitanud kaebuse esitaja poolt
  27. aprillil 2002 esitatud avalduse (kd III, tl. 35 pöördel), milles kaebuse esitaja märgib, et lisaks selleks ajaks juba talle 11 tagastatud 16413 m2 maale, soovib ta, et täiendavalt tagastataks Kaabli tn 12 asuv maa suurusega 1552 m2 ning Tartu mnt 115 asuv maa suurusega 129 264 m
  28. Vaidlust ei ole selles, et Tartu mnt 115 maa näol on tegemist maaga, mis praegu kannab aadressi Tartu mnt 113 ehk maaga, mis jäeti kaebuse esitajale tagastamata
  29. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k. Eelnimetatud
  30. aprilli 2004 avalduses märkis kaebuse esitaja, et tagastamisele kuulub ka 112 85 m2 suurune maa aadressil Lüli tn 1 / Mõigu tn 3, mille osas oli käimas kohtuvaidlus ning taotles samas ülejäänud 87 586 m2 suuruse maa kompenseerimist.
  31. mail 2004 esitatud avalduses (kd III tl. 37) soovib kaebuse esitaja täiendavalt, et kompenseeritaks ka 11285 m2 suurune maa ning nõuab endiselt Kaabli tn 12 ja Tartu mnt 115 tagastamist. Samuti on vastustaja esitanud kohtule Tallinna Linnavalitsuse
  32. mai 2002 korralduse nr 1369-k, millega määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon 87 586 m2 maa eest ning
  33. veebruari 2004 korralduse nr 187-k, millega kompenseeriti kaebuse esitajale ja K.R.ile õigusvastaselt võõrandatud maa 11 285 m2 ulatuses. Seega on käesolevaks ajaks kaebuse esitajale tagastatud 16 413 m2 maad, kompenseeritud on 98 871 m2, käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega keelduti täiendavalt 129 264 m2 suuruse maa tagastamisest ning endiselt on lahendamata avaldus 1552 m2 suuruse maa tagastamiseks (Kaabli 12). Eeltoodust tulenevalt on alusetu kaebuse esitaja väide, et ta on taotlenud Kaabli tn 3a asuva maa tagastamist või et Tallinna Linnavalitsuse
  34. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k on see maa talle tagastamata jäetud. Viimatinimetatud korraldusega jäeti kaebuse esitajale tagastamata maa, mis oli määratud Tartu mnt 113 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maana ning ülejäänud osa õigusvastaselt võõrandatud endise Saluoja 83 maast on õigustatud subjektidele juba varasemate korraldustega kas tagastatud või kompenseeritud (v.a. 1552 m2 suurune maa aadressiga Kaabli 12).
  35. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et maa, mis Tallinna Linnavalitsuse
  36. juuni 2009 korraldusega nr 918-k määratud Tartu mnt 113 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maana, on põhjendamatult suur. Vabariigi Valitsuse
  37. juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punkti 4 alapunktide 1 ja 2 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada maakorralduse nõuetega ning ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrjeja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Kohtu hinnangul tuleb haldusaktis, millega teenindusmaa määratakse, põhjendada, miks on leitud, et ehitise teenindamiseks vajalik maa peab olema just sellistes piirides ja sellese suurusega nagu see määratud on. On ilmne, et erilist põhjendust ei vaja ehitise aluse maa määramine teenindamiseks vajaliku maa hulka, küll aga tuleb põhjendada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on haldusorgan leidnud, et ehitist ümbritsev maa, mis on teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud, on vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Põhjendamiskohustus on seda rangem, kui tegemist on mingisuguse eripärase ehitisega, nagu näiteks käesoleval juhul. Nii vastustaja kui kolmas isik on kohtule kinnitanud, et käesoleval juhul on tegemist vähima vajaliku maaga, kuna määratud teenindusmaa piir jookseb vahetult mööda poldritiigi piiri. See väide ei ole aga õige. Maa-ameti kaardiserveris olevalt kaardilt (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) nähtub, et Tartu mnt 113 maaüksus (katastriüksuse number 78401:119:0018) ei jookse sugugi mitte igast küljest vahetult mööda poldritiigi piire. Eelkõige nähtub sealt, et Tartu mnt tänava poolt ulatub Tartu mnt 113 maaüksuse piir kuni kõnniteeni, samas kui kõnnitee ja poldritiigi ääre vahele jääb arvestatava suurusega maariba, mille laiust on mõõtkavata kaardilt küll täpselt raske hinnata, ent mis on umbkaudu sama lai kui samas 12 kõrval asuva katastriüksuse nr 78401:119:0010 (Tartu mnt 119) laius. Tegemist ei ole niisiis ribaga, millekujulise eraldi katastriüksuse moodustamine oleks välistatud näiteks maakorralduslikel põhjustel. Korraldusest, millega teenindusmaa määrati, ei selgu, miks on poldritiigi kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise tagamiseks vajalik Tartu mnt tänava poolt sedavõrd suure külgneva teenindusmaa olemasolu. Vaidlustatud korralduses on küll põhjendatud, et pumbamaja ja poldritiigi läheduse tõttu on mõistlik neile määrata ühine teenindusmaa, ent see ei selgita kuidagi seda, miks peab teenindamiseks vajalik vähim maa Tartu mnt. poolses küljes olema sedavõrd suur. Samamoodi näib, et ka Kanali tee poolt jookseb määratud teenindusmaa piir mitte alati mööda poldritiigi äärt (mis on sirge äärena näha nii ortofotolt, aga veelgi täpsemalt sinisena markeeritult, kui kasutada kaardivaadet „Hübriid“) või selle vahetust lähedusest, vaid see jookseb paralleelselt Kanali tee tänavaga. Juhul kui teenindusmaa piir jookseks paralleelselt poldritiigi äärega, selle äärest umbes nii kaugel kui kõige kitsamates kohtades, oleks arusaadavalt võimalik moodustada kolmnurkse kujuga eraldi arvestatava suurusega katastriüksus, mis jääks Mõigu poldritiigi, Kanali tee tänava ja katastriüksuse nr 78401:119:0100 vahele. Korralduses, millega Tartu mnt 113 teenindusmaa määrati, ei sisaldu tegelikult mistahes põhjendusi selle kohta, miks on leitud, et teenindusmaa peaks just nõnda suur olema. Tegemist on Tallinna kesklinnast mitte eriti kaugele jääva ning arvatavasti võrdlemisi hinnalise maaga, mille määramine mingisuguse ehitise teenindamiseks vajaliku maana peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitav. Käesoleval juhul see nii ei ole. Eeltoodu tõttu tuleb Tallinna Linavalitsuse korraldused tühistada ning teha linnavalitsusele ettekirjutus AS Tallinna Vesi ostueesõigusega erastamise avalduse ning U.R.i maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks läbivaatamiseks.
  38. Samas tuleb eeltoodud põhjendustel rahuldamata jätta U.R.i kaebus osas, milles taotletakse AS Tallinna Vesi
  39. detsembri ja
  40. detsembri 1997 avalduste alusel läbi viidud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasus. Kohus asus eelpool seisukohale, et AS Tallinna Vesi on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldused tähtaegselt, Mõigu poldritiik ning Tartu mnt pumbamaja on käsitatavad õiguslikul alusel püstitatud ehitistena, mille juurde on AS-il Tallinna Vesi kui nende omanikul õigus taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende teenindamiseks vajaliku maa piires. Samadel põhjustel tuleb jätta rahuldamata ka taotlus maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamiseks. MENETLUSKULUD 34.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jaotatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni hindamise arvesse võtta seda, et sisuliste seisukohtade osas, mille väljatöötamise ja tõendamisega seondub ilmselgelt enamus menetluskulusid, nõustus kohus enamasti vastustaja ja kolmanda isikuga. Tühistamisnõuete rahuldamise tingis asjaolu, et haldusorgan ei ole piisavalt põhjendanud seda, miks peab Mõigu poldri ja Tartu mnt pumbamaja teenindamiseks vajalik maa olema nii suur, eelkõige kahes konkreetses kohas. Kaebuse esitaja peamiste seisukohtadega, mis puudutasid seda, kas poldritiik on ehitis, kas Tartu mnt 113 ehitised on õiguslikul alusel püstitatud ning kas AS-il Tallinna Vesi on nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õigus, kohus ei nõustunud. Seetõttu leiab kohus, et menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise kontekstis saab kaebust pidada 13 rahuldatuks mitte rohkem kui ühe kolmandiku ulatuses. Kaebuse esitaja on taotlenud 57 826, 80 krooni suuruse õigusabikulu ja 250 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist. Kaebuse esitaja on tõendanud menetluskulude kandmist OÜ Hansamagnet poolt OÜ-le Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid arveldusarvetele tehtud ülekannetega ning OÜ Hansamagnet ja U.R.i vahelise kokkuleppega selle kohta, et U.R. on kohustatud OÜ-le Hansamagnet tema esindamise eest tasutud kulud hüvitama. Vastustaja on kirjalikult esitatud protsessidokumendis leidnud, et õigusabikulu on põhjendamatult suur, pidades silmas, et kaebuse esitaja kasutas ka nõustaja abi, kellele olid vaidluse asjaolud teada ning tõendatud pole seegi, et U.R.il tegelikult on kohustus hüvitada tasutud õigusabikulud OÜ-le Hansamagnet. Kohus nõustub vastustaja arvamusega vaid osaliselt. Asjaolu, et kaebuse esitaja kasutas menetluses nõustajat, ei pruukinud käesoleval juhul advokaadist esindaja tööd märkimisväärselt lihtsamaks muuta ega õigusabi osutamisele kulunud aega kokku hoida. Arvestades vaidluse keerukust ning toimiku ja selle juurde võetud materjalide mahukust, samuti seda, et Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid asus kaebuse esitajat nõustama menetluse keskel, pärast esialgse kaebuse esitamist ning pärast teiste menetlusosaliste kirjalike seisukohtade saamist, võib mõistlikuks õigusabikuluks pidada umbes 50 000 krooni. Kuna kaebuse saab rahuldatuks lugeda 1/3 ulatuses, tuleb vastustajalt kaebuse kasuks menetluskulu välja mõista umbes sellele vastavas osas. Seetõttu mõistab kohus Tallinna Linnavalitsuselt U.R.i kasuks välja menetluskulu 17 000 krooni. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt leitud, et menetlusosalise kasuks menetluskulude väljamõistmist ei takista see, kui menetluskulud on reaalselt tasunud mõni muu isik. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja oma allkirjaga kinnitanud, et kohustub OÜ-le Hansamagnet kulud tasuma. Seega on kaebuse esitaja ja OÜ Hansamagnet vahel vastav lepinguline suhe. Isegi kui seda suhet ei oleks, oleks võiks OÜ-l Hansamagnet olla kaebuse esitaja vastu nõudeõigus alusetu rikastumise (säästmise) sätete alusel. Seega ei takista kaebuse esitaja kasuks menetluskulude väljamõistmist asjaolu, et kulud on tema eest tasunud muu isik. 35.

§ 92

lõikes 7 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuigi halduskohus ei kaasa kolmandat isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb menetluskulude jagamisel lugeda kolmas isik osalenuks sellel poolel, kelle nõudeid või vastuväiteid kolmas isik menetluses sisuliselt toetas. Käesoleval juhul taotles AS Tallinna Vesi kaebuse rahuldamata jätmist, osaledes menetluses seega vastustaja poolel. Kuna kohus luges kaebuse rahuldatuks 1/3 ulatuses, tuleb see 2/3 ulatuses rahuldamata jätta. AS Tallinna Vesi on taotlenud 164 192 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Kulude kandmine on tõendatud OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots ja Co arveldusarvete väljavõtetega, millelt nähtub AS-i Tallinna Vesi poolt arvete tasumine.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebuse esitaja on esitanud AS-i Tallinna Vesi kuludele vastuväite, leides, et enamalt jaolt on kulud seotud materjalide kogumist seoses väidetavate ehitiste seaduslikkuse tõendamiseks, ent sellised tõendid oleks AS Tallinna Vesi pidanud esitama juba maa ostueesõigusega erastamise avaldusega koos, mistõttu nende otsimisele seotud kulusid ei saa kohtumenetluses pidada põhjendatuks. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on väljamõistmiseks põhjendamatult suured ning kolmanda isiku mõistlikuks menetluskuluks saab pidada umbes 75 000 krooni. Kuivõrd kaebus jäi 2/3 osas rahuldamata, oleks vastustaja poolel osalenud kolmandal isikul õigus mõistlike menetluskulude hüvitamisele vastavas osas.

§ 92

lõikes 10 sätestatakse, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude 14 väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et nimetatud sätte alusel ei ole käesoleval juhul mõistlik kolmanda isiku kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid vähendada. Seetõttu tuleb kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista põhjendatud õigusabikulu 2/3 ulatuses umbes 50 000 krooni Kristjan Siigur kohtunik 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.