Obsah (5)

§ 436§ 122§ 133§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Otsuse avalikult teatavaks 07. aprillil 2011.a. kell 16.00 tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinna

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas tsiviilvaidluses juhindub kohus VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb VÕS § 145 lg 1, mille kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada; lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kostja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

1. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega leidis kohtuistungil tõendamist, et hageja ja MPOÜ sõlmisid majandus-kutsetegevuses 16.01.2008.a. liisingulepingu nr. XXX (I köide t/l 6-17), 15.01.2008.a. kindlustusleppe nr. XXX (I köide t/l 18-20) ja 16.01.2008.a. liikluskindlustusleppe nr. XXX (I köide t/l 21). Nimetatud liisingulepingu p. 1.1.1 kohaselt oli liisinguesemeks sõiduauto BMW 730D. Liisingulepingu p. 3 järgi kohustus nimetatud äriühing tasuma maksed maksegraafikus toodud aegadel ja suurustes (I köide t/l 7). Hageja on eelpool nimetatud lepingu 17.06.2008.a. teatisega nr. XXX üles öelnud põhjusel, et äriühing on jätnud tasumata lepingust tulenevaid makseid vastavalt maksegraafikule ning võlgnevus 79 päeva eest kokku moodustab summas 21 934,32 krooni (I köide t/l 35). Nimetatud teatisest nähtub, et hageja on andnud äriühingule 14 päevase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja läbirääkimisteks. Kostjat informeeriti hageja 17.06.2008.a. kirjaga nr. XXX äriühingu võlgnevusest summas 21 934,32 krooni, samuti anti kostjale võimalus võlgnevus 14 päeva jooksul tasuda (I köide t/l 41). Kostja neid võimalusi kasutanud ei ole. Hageja nõue kostja vastu tuleneb 16.01.2008.a. hageja ja kostja TT’i vahel sõlmitud käenduslepingust nr. XXX (I köide t/l 39-40). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nimetatud liisinguleping on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale hagetava rahasumma.
2. Esmalt annab kohus hinnangu kostja vastuväidetele, mis puudutavad asjaolu, et hageja ei ole autot äriühingule üle andnud. Liisingulepingu p. 6.1 kohaselt kohustus hageja viivitamatult sõlmima pärast liisingu esimese osamakse ja lepingutasu tasumist müüjaga liisingueseme omandamiseks müügilepingu (I köide t/l 7). Hageja ja AVOÜ vahel 16.01.2008.a. sõlmitud müügilepingu p.1 ja p. 2.1 kohaselt omandas hageja ostjalt kolmanda isiku huvides sõiduauto BMW 730D tehasetähisega XXX maksumusega 500 000 krooni (II köide t/l 127). Nimetatud müügilepingu tingimustega on tutvunud ja nõustunud ka kostja. Vastavalt liisingulepingu p. 8.2 antakse liisinguvõtjale volitus müüjalt liisingueset vastu võtta. Liisingulepingu üldtingimuste p. 4.
3. alusel kohustub hageja tegema 3 endast kõik oleneva tagamaks müügilepingust tulenevate kohustuste tähtaegse ja kohase täitmise. Sõiduki maksumus summas 500 000 krooni on hageja poolt müüjale tasutud ja selles vaidlus puudub. Liisingueseme üleandmiseks koostasid hageja, AVOÜ ja MPOÜ 16.01.2008.a. liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti, millega hageja volitas MPOÜ sõiduautot BMW 730D AVOÜ-lt vastu võtma (II köide t/l 126). Samuti läksid liisinguvõtjale akti allakirjutamise hetkest üle liisingueseme valdus, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja vastutus. Liisingulepingu II osa liisingueseme üleandmine kohaselt on reguleeritud poolte kohustused vara üleandmisel. Liisinguandja kohustuseks on vara eest müüjale tasuda ja anda liisinguvõtjale omaniku volitus vara kasutamiseks. Hageja on eeltooduga need kohustused täitnud. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega selles, et kostjal puudus kohustus liisingulepingut täita, kuivõrd sõiduauto tema valduses ei olnud. MPOÜ-l olid kõik omaniku volitused vaidlusalust sõiduautot AVOÜ valdusest väljanõudmiseks pärast 16.01.2008.a. liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti sõlmimist ja hageja poolt AVOÜ-le ostuhinna tasumist. Kohus selgitab, et kostjal oli õigus tulenevalt VÕS § 218 lg 1 esitada nõue otse müüja vastu. Asja kohtulikul arutamisel ei leidnud tõendamist, et MPOÜ oleks liisingueset enda kasutusse nõudnud. Alles peale käesoleva hagi kohtule esitamist 07.11.2008.a. on kostja 03.06.2009.a. pöördunud politsei poole liisingueseme valduse saamiseks (II köide t/l 2-4). Puuduvad tõendid, et kostja olles MPOÜ juhatuse liige, oleks pöördunud hageja poole liisingueseme valdusest tingitud probleemidega või teavitanud hagejat lepingu täitmise võimatusest. MPOÜ on tasunud kolm maksegraafikujärgset osamakset ning loobunud seejärel lepingu täitmisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. VÕS § 23 lg 2 järgi peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja käitumine ei ole antud juhul kooskõlas pooltevahel sõlmitud lepinguga ega ka hea usu põhimõttega.
4. Kohtule esitatud vara müügiakti nr. XXX kohaselt on hageja otsustanud liisingueseme realiseerida komisjonimüügi korras 13.11.2009.a. (II köide t/l 121). Hageja on teavitanud 19.11.2009.a. kostjat liisingueseme müüki suunamisest hinnaga 275 000 krooni (II köide t/l 56). Seega oli kostja teadlik millise hinnaga hageja liisingueset müüa kavatseb ning tal oli võimalus liisingueseme müüki mõjutada. Liisinguese müüdi hinnaga 196 075,01 krooni (II köide t/l 121). Hageja nõue kostja vastu käenduslepingust tulenevalt moodustab 349 314,57 – 229 166,67 = 120 147,90 krooni ehk 7 678,85 eurot. Kostja nimetatud summale vastuväiteid kohtule esitanud ei ole. Liisingulepingu üldtingimuste p. 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahju (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Vastavalt VÕS § 367 lõikele 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
5. Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja nõudele summas 7 678,85 eurot. Nimetatu tuleneb hageja lepingujärgsest nõudest kogusummas 349 314,57 krooni, millest on lahutatud liisingueseme väärtus (käibemaksuta) 349 314,57 – 229 166,67 = 120 147,90 krooni ehk 7 678,85 eurot. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu koosneb vara jääkmaksumusest summas 256 006,85 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 76 256,93 krooni, viivisvõlgnevusest summas 4 393,21 krooni, liikluskindlusmakse võlgnevusest summas 8 522,00 krooni ning vara tagastamise ja hoidmisega seotud kuludest kokku summas 4 135,58 krooni (käibemaksuta) (II köide t/l 23-54). Hageja ei ole jääkmaksumuse arvestuses arvesse võtnud edaspidi tasuda tulnud intressi ega muid kulusid ja vähendanud nõuet müügihinna korrektsiooni võrra. Selliselt vastab pärast ülesütlemist tasuda jäänud kulude arvestus VÕS § 367 lg
6. Ka kostja ei esitanud vastuväiteid hageja arvestusele. 4 Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid hagejale tasumata osamaksete, intressimaksete ja vabatahtliku kindlustuse maksete võlgnevusele summas 76 256,93 krooni. Seega on hageja nõue kostja vastu põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
7. Hageja taotleb VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras viivise väljamõistmist kostjalt põhinõude summalt 7 678,85 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et viivise nõue on põhjendatud ning kohus selle rahuldab. Küll aga leiab kohus, et kogu nõudelt summas 7 678,85 eurot viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd nimetatud summas sisaldub juba viivisvõlgnevus. Seega tuleb summalt 7 678,85 eurot maha arvestada viivismaksete võlgnevus summas 280,78 eurot ning viivised tuleb välja mõista summalt 7 398,07 eurot kooskõlas VÕS § 113 lg
9. Hagi rahuldamisel on aluseks VÕS § 76 ja § 82 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4, mis lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja öelda leping üles. Kõige eeltoodu alusel ning juhindudes VÕS § 65 lg 1, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse ühist täitmist või igaühelt või mõnelt neist, sama seaduse §-st 101 lg 1 p 1 ja 6, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist, samuti §-st 142 lg 1 ja § 145 lg 1 ja lg 2, mis sätestavad käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutuse ning ka käendaja vastutuse kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest, leiab kohus, et hagi kostja vastu kuulub rahuldamisele.
10. Kõige eelpooltoodu alusel peab kohus põhjendatuks hageja kasuks välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 7 398,07 eurot ja viivise summas 280,78 eurot, kokku 7 678,85 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt summas 7 398,07 eurot alates hagi esitamisest 07.11.2008.a. kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
11. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
12. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja

§ 122

lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus.

§ 133

lg 2 järgi hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva tsiviilasja hinnaks 7 398,07 eurot. Menetluskulude jaotamine 14.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. 15.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt

§ 174

lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 5 Ann Meriluht Kohtunik 6