KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) §-de 6-12 alusel, sealjuures määrati hüvitise maksmise perioodiks

1. veebruar
2. a kuni
3. juuli
4. a (180 päeva).
5. Eesti Töötukassa
6. märtsi
7. a otsusega nr TA10-0048819 lõpetati V. Z töötuna arvelolek
8. märtsist
9. a. Otsuse kohaselt lõpetatakse tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 6 lg 5 p-st 3 ja § 7 lg 1 p-st 3 tulenevalt isiku töötuna arvelolek, kui ta asub tööle töölepingu alusel, töövõtu-, käsunduse- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või on avalikus teenistuses. V. Z andis
10. märtsil
11. a teada, et ta töötab alates
12. märtsist
13. a.
14. Eesti Töötukassa
15. märtsi
16. a otsusega nr 110016042 lõpetati V. Z töötuskindlustushüvitise maksmine enne hüvitise määramise otsuses näidatud perioodi lõppemist

§ 13lg 1 p 1 alusel.

Otsuse kohaselt jäi V. Z kasutamata hüvitise päevi 138, mis kehtivad kuni

1. veebruarini
2. a.
3. V. Z võeti teistkordselt töötuna arvele
4. mail
5. a ning ta esitas samal kuupäeval töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse koos lisadokumentidega. Eesti Töötukassa
6. mai
7. a otsusega nr 110028703 jäeti V. Z

§ 6

lg 2 p 1 alusel töötuskindlustushüvitis määramata, kuna tema viimane teenistussuhe on lõpetatud V. Z enda algatusel.

1. V. Z esitas
2. mail
3. a vaide koos lisadokumendiga, millega taotles Töötukassa
4. mai
5. a otsuse nr 110028703 kehtetuks tunnistamist ning uue otsuse tegemist. Eesti Töötukassa
6. juuni
7. a vaideotsusega nr 52 jäeti vaie rahuldamata.
8. V. Z esitas
9. juulil
10. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa
11. märtsi
12. a otsuse nr TA10-0048819 tühisuse tuvastamiseks,
13. märtsi
14. a otsuse nr 110016042 õigusvastasuse tuvastamiseks,
15. mai
16. a otsuse nr 110028703 tühistamiseks ning asjas uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Eesti Töötukassa
17. mai
18. a otsus nr 110028703, millega jäeti töötuskindlustushüvitis määramata, on ühekülgne, põhjendamata ja sellega on rikutud kaebaja subjektiivset õigust kasutamata hüvitise saamiseks ja põhiõigust.
19. veebruari
20. a otsusega nr 110008719 tekkis kaebajal õigus hüvitisele. Töötuskindlustushüvitise määramata jätmise kohta otsuse tegemisel ei arvestatud nimetatud otsust nr
21. Kaebuse väitel ei sisalda otsus subjekti õigusi ja kohustusi. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine ja kehtetu algusest peale, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused. TsÜS § 87 kohaselt on käsitletav otsus tühine; 2)
22. märtsil
23. a teatas kaebaja Eesti Töötukassa Pärnumaa osakonna ametnikule, et ta on läbinud konkursi ja teda võetakse alates XX.XXXXX XXXX tööle XXXX XXXX XXXXX. Kaebaja asus
24. märtsil
25. a XXXXXXXXX XXXXX XXXXX tööle. Kuna ametikoht ei vastanud kaebaja ootustele, teatas ta
26. märtsil
27. a konsultandile, et ta pakutud ametikohaga nõus ei ole, ning palus jätkata töötuna arvel olekut, millele sai vastuse, et töötuna arveloleku lõpetamise otsus on juba tehtud. Otsuse tegemisel oleks pidanud lähtuma

§ 8lg 2 p 1.

Otsuse tegemisel on jäetud tähelepanuta ja põhjendamata, miks lõpetati töötuna arvelolek enne tööle asumist, s.o.

1. märtsil
2. a, kui seaduse kohaselt pidanuks lõpetatama
3. märtsil
4. a. Sellega võeti kaebajalt subjektiivne õigus tutvuda esimesel 2

§ 8

lg 2 p 1 ning otsus on tehtud seadusega sätestatud ajast varem.

§ 13

lg 1 p 1 kohaselt lõpetatakse töötuskindlustushüvitise maksmine töötuna arveloleku lõpetamise päevale järgnevast päevast arvates. Töötuskindlustushüvitise määramata jätmise kohta otsuse tegemisel ja edaspidi vaideotsuse tegemisel ei arvestanud töötukassa nimetatud haldusakti. Kaebuse väitel viidi teda nende otsustega eksitusse ja ta viibis eksituses kuni töötuskindlustushüvitise määramata jätmise otsuse kättesaamiseni; 4) töötuskindlustushüvitise määramata jätmise kohta

1. mai
2. a otsuse tegemisel ei ole arvestatud otsusega nr
3. On jäetud tähele panemata, et tulenevalt otsusest nr 110016042 jäi kaebajal kasutamata 138 hüvitise päeva ning ei ole põhjendatud, miks töötukassa leiab, et kasutamata hüvitise päevade õigus ei kehti. Haldusorgani otsuses ei ole järgitud eesmärki, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kaalutlusõigust, uurimisprintsiipi ja taotleja õigust ärakuulamisele. Otsus on motiveerimata, sellest ei nähtu, miks ei ole arvestatud kaebaja poolt esitatud tõenditega.

§ 8

regulatsiooni tõlgendamine viisil, nagu seda tegi vastustaja, piirab PS § 29 sätestatud õigust vabalt valida töökohta ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud keeldu sundida kedagi tema vaba tahte vastaselt tööle. Kui aga seadusandja nägi ette regulatsiooni nii, nagu seda on tõlgendanud töötukassa otsuses, on see vastuolus PS §

1. 5) Eesti Töötukassa tegevusest ja õigusnormide tõlgendamisest tulenevalt on tegemist ka ebavõrdse kohtlemisega, sest üks isik, kes on aktiivsem ja otsib enesele töökoha, mis siiski tema ootustele ei vastanud ja tal säilib õigus samal päeval tööst loobuda, jäetakse subjektile juba määratud, kuid kasutamata töötuskindlustushüvitise õigusest ilma, samas kui teisel väheaktiivsel isikul see säilib. Haldusorgan on jätnud kontrollimata eelnevalt koostatud akti õiguspärasuse. Selle kontrollimata jätmisega on rikutud menetlusõiguse norme, sest vastava analüüsi teostamine viinuks haldusorgani otsuse tühistamisele ja asja uuele läbivaatamisele.
2. Eesti Töötukassa vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1)
3. märtsi
4. a otsus nr TA10-0048819 ja otsus nr 110016042 ning
5. mai
6. a otsus nr 110028703 on tehtud TTTS,

ja HMS sätestatud alustel ja korras. Otsused tuginevad faktilistele asjaoludele ja on õiguspärased: antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, põhjendatud ja vastavad vorminõuetele; 2) vastavalt TTTS § 6 lg 5 p-le 3 ja TTTS § 7 lg 1 p-le 3 ei saa isik samal ajal olla töötuna arvel ja töötada. Kaebaja andis

1. märtsil
2. a vastustajale teada, et ta töötab alates
3. märtsist
4. a. Kuna kaebaja asus tööle
5. märtsil
6. a, tuli kaebaja töötuna arvelolek lõpetada enne tööle asumist. Seega on kaebaja töötuna arveloleku lõpetamise päev
7. märts
8. a, mis on ühtlasi ka töötuna arveloleku viimaseks päevaks; 3

§ 13lg 1 p 1 sätestab, et töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetatakse enne määratud hüvitise perioodi

kohaselt ei kaasne töötuna arveloleku lõpetamisel või töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisel täiendavaid õigusi ja kohustusi. Samuti on asjakohatu kaebaja tuginemine TsÜS § 87 sätestatud tehingu tühisusele, kuna tegemist on avalik-õiguslikus suhtes välja antud haldusaktidega, mitte eraõiguslike tehingutega; 5) kaebaja on ekslikul arvamusel, et kui õigus hüvitisele on tekkinud, kuid määratud hüvitise päevad ei ole ära kasutatud, on tal igal juhul õigus kasutamata hüvitise päevi ilma lisatingimusteta ära kasutada. Hüvitise korduval taotlemisel tekib õigus hüvitisele samadel alustel (

§ 6

lg 1 ja lg 2) kui hüvitise esmakordsel määramisel, välja arvatud 12kuulise kindlustusstaaži nõue. Isikul tekib korduvalt töötuks jäämisel õigus hüvitisele ainult siis, kui täidetud on korraga kõik

§ 8lg 2 punktis 1-3 nimetatud tingimused.

Ka korduval töötuskindlustushüvitise määramisel on oluline, mis alusel lõppes töötaja viimane töö- või teenistussuhe; 6)

1. mail
2. a esitatud töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse menetlemisel tuvastati kaebaja teenistussuhte lõppemise kuupäev ja alus tööandja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti
3. mai
4. a käskkirja nr 3-1/51 alusel. Nimetatud käskkirjaga vabastati kaebaja teenistusest
5. mail
6. a (viimane tööpäev) avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 114 lg 1 alusel ametniku algatusel.

§ 6lg 2 p 1 on toodud alus, mis välistab hüvitise saamise õiguse ja määramise.

Teistkordselt töötuna arvele võttes

1. mail
2. a oleks tekkinud kaebajal õigus uuesti töötuskindlustushüvitisele juhul, kui tema viimane teenistussuhe oleks lõppenud muul kui

§ 6lg 2 nimetatud alustel.

Kaebaja viimane teenistussuhe lõppes avaliku teenistuja algatusel ATS § 114 lg 1 alusel ning seega puudub kaebajal nii

§ 6

lg 2 p 1 kui ka

§ 8lg 2 p 3 kohaselt õigus töötuskindlustushüvitisele.

1. Tallinna Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) TTTS § 5 lg 1 tulenevalt on töötu kohustatud töötukassale viivitamatult teatama asjaoludest, mis toovad kaasa töötuna arveloleku lõpetamise. Seadus ei sätesta teatamiskohustuse vormi. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebaja teavitas
4. märtsil
5. a töövahenduskonsultanti alates
6. märtsil
7. a tööleasumisest Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametisse. Eesti Töötukassa
8. märtsi
9. a otsusega nr TA10-0048819 “Töötuna arveloleku lõpetamine“ lõpetati kaebaja töötuna arvelolek
10. märtsist
11. a TTTS § 7 lg 1 p 3 ja TTTS § 6 lg 5 p 3 alusel seoses kaebaja tööle asumisega
12. märtsil
13. a. TTTS § 7 näeb lg-s 1 ette alused isiku töötuna arveloleku lõpetamiseks, sealhulgas on p 3 kohaselt üheks selliseks aluseks TTTS § 6 lg 5 punktides 2-11 loetletud juhud. TTTS § 6 lg 5 loetleb juhud, mil isikut ei võeta töötuna arvele, sama lõike p 3 kohaselt ei võeta isikut töötuna 4

§ 13

lg 1 p 1 sätestab: „Töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetatakse enne käesoleva seaduse § 8 lg 1 punktides 1–3 nimetatud perioodi lõppemist töötuna arveloleku lõpetamise päevale järgnevast päevast arvates, kui kindlustatu töötuna arvelolek lõpetatakse tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 7 lõike 1 punktide 1, 3, 4 ja 7–9 alusel“. Kaebaja töötuna arvelolek lõpetati TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel

1. märtsil
2. a, viimane päev, mille eest töötuskindlustushüvitist arvestati ja maksti, oli otsuse nr 110016042 kohaselt
3. märts
4. a. Seega töötuna arveloleku lõpetamise päevale järgneval päeval, s.o
5. märtsil
6. a, mis oli kaebaja teenistusse asumise esimeseks päevaks, kaebajal õigust hüvitisele ei olnud ning töötuskindlustushüvitise maksmine on lõpetatud kooskõlas seadusega. Töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamise otsusest nähtuvalt on selle tegemisel arvestatud töötukassa Pärnumaa osakonna teatisega kaebaja töötuna arveloleku lõpetamise ajast ja alusest; 5

§ 6

lg 2 p 1 alusel töötuskindlustushüvitis määramata.

§ 6

lg 2 p 1 kohaselt ei ole töötuskindlustushüvitisele õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lg-s 5, § 91 lg-s 2 ja § 107 lg-s 2 nimetatud alustel. Otsuse nr 110028703 tegemisel on arvestatud kaebaja töötuskindlustushüvitise määramise avaldusele lisatud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 4. mai 2010. a käskkirjast nr 3-1/51 (tl 56 pöördel) nähtuvaga, mille kohaselt on avalik teenistus lõpetatud ATS § 114 lg 1 alusel ametniku algatusel. Kaebaja seisukoht, et

§ 8

lg 2 punkti 1 on võimalik kohaldada eraldiseisvalt sama sätte punktidest 2 ja 3, on ekslik. Tegemist on lõikega, mille rakendamine eeldab selle kõikides punktides loetletud tingimuste täitmist, sh ka punkti 3 osas, mis viitab

-s sätestatud muudele töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Üheks selliseks tingimuseks on ka asjaolu, et kaebaja viimane teenistussuhe ei oleks lõpetatud tema enda algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lg-s 5, § 91 lg-s 2 ja § 107 lg-s 2 nimetatud alustel. Eeltoodust tulenevalt ei piisa korduvaks hüvitise määramiseks vaid sellest, kui isik on kindlustusstaaži nulliks lugemise päevast arvates ennast 12 kuu jooksul uuesti töötuna arvele võtnud, vaid õigus hüvitisele tekib hüvitise korduval taotlemisel samadel alustel kui hüvitise esmakordsel määramisel, välja arvatud 12kuulise kindlustusstaaži nõue; 8) HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Töötuskindlustuse hüvitise määramiseks esitatud avalduse kohta tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus. Hüvitise määramiseks/määramisest keeldumiseks peab haldusorgan kontrollima, kas õiguslikud eeldused hüvitise saamiseks on täidetud, ning kaalumise õigust töötukassale siin antud ei ole. Seetõttu kaebuse väited kaalutlusvigade tõttu haldusakti õigusvastasusest on põhjendamatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. V. Z apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus rikkus HKMS § 25 lg-t 3, sest ei ole hinnanud kõiki tõendeid, mis oli vajalik haldusasja igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks läbivaatamiseks. Kohus viis kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult ning kogutud tõendeid hindas valikuliselt, osa tõendite tähelepanuta jätmist põhjendamata. Kohus andis hinnangu asjaolude tagajärgedele, kuid ei hinnanud 15. märtsi 2010. a otsuse nr TA10-0048819 alust. Kohtu seisukohtadega kaebaja ei nõustu. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja selgituse, et 12. märtsil 2010. a teatas kaebaja vastustajale, et ta 6

§ 14

lg 1 kohaselt esitatakse haldusmenetluse algatamiseks haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis ning lg 2 kohaselt protokollib haldusorgan suulise taotluse. Vastustajal ei olnud kohtule tõendina esitada suulise taotluse protokolli ega kirjalikku taotlust, mis oleks tõendanud, et kaebaja teatas O. S enne otsuse tegemist, et kaebaja töötab XXXXXXX XXXXXXXXXXXX XXXXXX. Seega puudus vastustajal õiguslik alus

1. märtsi
2. a otsustega kaebaja töötuna arveloleku ja töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamiseks
3. märtsist
4. a. Kui kohus oleks andnud hinnangu
5. märtsi
6. a otsuse nr TA100048819 alusele, olnuks tulemus teine.
7. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme, samuti hinnanud tõendeid õigesti. Kaebaja ise kinnitas
8. novembri
9. a kohtuistungil, et
10. märtsil
11. a algas tema töösuhe ning enne töötukassasse helistamist oli ta töölepingule juba alla kirjutanud. Eeltoodust tulenevalt ei oma sisulist tähendust, millises sõnastuses kaebaja enda töötuna tagasi arvelevõtmist taotles, kuna faktiliselt oli tal selleks hetkeks töösuhe alanud ning alus tema arvele tagasivõtmiseks puudus. Nimetatud seisukohta on kinnitanud ka kohus, leides, et kaebaja tagasi töötuna arvelevõtmiseks puudus alus. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida kaebaja enda kaebuses soovib tõendada. Isegi kui kaebaja väide oleks tõene ja ta ei öelnud otsesõnu, et ta sai tööle, oleks tegemist olnud töötukassale valeinformatsiooni edastamisega. Menetluse käigus on tõendatud, et töötukassaga ühenduse võtmise hetkel oli kaebajal tööleping juba sõlmitud ning faktiline töösuhe alanud. Isik ei saa üheaegselt töötada ning olla töötuna töötukassas arvel. Seega, isegi kui töötukassa oleks kaebaja telefonikõne alusel taastanud tema töötu staatuse, oleks hilisema kontrollimise käigus selgunud kaebaja töösuhte olemasolu ning ta oleks töötuna arvelt maha võetud tagasiulatuvalt.
12. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks täiendavaid avaldusi ja seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus neid kordama. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7