KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 28.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1755 Haldusasi Resolutsioon Ü.T. (esindaja A.Reinmaa) kaebus Rae

§ 11lg 8, § 471 lg 1 ja 2).

KAEBUSE ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Ü.T. esindajana A.Reinmaa on 15.07.2011 esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 14.06.2011 korralduse nr 519 punktide 3.1., 3.2., 3.3 ja 3.4 tühistamiseks. Kohus palus 05.09.2011 kohtunõudega esitada Rae Vallavalitsusel Ü.T. poolt 22.05.2011 Rae Vallavalitsuse 30.03.2011 ettekirjutusele esitatud vaide lahendamise materjalid. Materjalid saabusid kohtusse 07.09.
2. Vald on selgitanud, et eelmine ettekirjutus tühistati, kuna see ei olnud vastavuses EhS § 40 lg 2 ja § 60 lg 1 p 7 nõuetega ja Rae Vallavalitsus andes välja ettekirjutuse nr 519 informeeris Ü.T. ettekirjutuse tühistamisest. Kaebaja on vaides märkinud, et temale pole 30.03.11.a. ettekirjutusest arusaadav, mis mõistetakse avaliku huvi kaitsena ja et arvestatud ei ole erahuvi, mistõttu on ettekirjutus ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. Kaebaja vaides märgitakse veel kaebaja poolt, et vaide esitaja on alustanud Harju Maavalitsuse ja Keskkonnateenistusega konsultatsioone kinnistuga piirneva reformimata riigimaa erastamiseks. Palutakse, et vald tunnistataks 1 ettekirjutuse kehtetuks ja vajadusel alustataks uuesti tasakaalustatud menetlus. Seega oli kaebaja taotlenud uue haldusmenetluse läbiviimist, kuna eelmine ettekirjutus oli tema arvates kaalutlemata ja selliselt rikkus kaebaja õigusi. Eelnevast nähtus kohtule, et kaebaja ei välistanud kuidagi uue ettekirjutuse tegemist vaid pigem soovis asjaolude uut kaalumist. Vaatamata sellele esitas kaebaja kaebus halduskohtule ja palus ettekirjutuse tühistada osaliselt ja motiivil, et uut ettekirjutust ei saanud õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt teha. Samas ei olnud kaebaja aga esitanud ka ühtegi nõuet, mille kohaselt saaks kohus kontrollida, kas kaebaja sooviks on vaidlustada vaide lahendamist. Kuigi esmases kaebuses kaebaja viitas, justkui oleks taustandmed valed, ei jäänud kaebaja selle juurde, kui kohus asjaolusid täpsustas. Kohus selgitas ka seda, et puudulik haldusmenetlus ei vasta seaduses esitatud nõuetele ja takistaks ilmselt kaebajal õiguste realiseerimist, kuid kaebuse esitaja ei ole selliseid põhjusi ja asjaolusid kohtule esitanud.
3. Kohus on kaebuse korduvalt käiguta jätnud, et välja selgitada, missugust subjektiivset õiguste rikkumist kaebaja kaitseb ja missugused kahjulikud tagajärjed temale tekkisid, mis selgitaksid kaebuse esitamise eesmärki. Vastamisel ignoreerib kaebaja kohtu vajadust saada kaebaja-poolset teavet faktilise ja õigusliku olustiku kohta. Selgus, et kaebaja ei soovi vaidlustada ettekirjutuse faktilisi asjaolusid ning ta nende õiguspärasust ümber ei lükka. Kohus selgitas, miks õiguspärast ootust mõistab kaebaja valesti ning ka viitamine õiguspärase ootuse rikkumisele ei too esile, missugust subjektiivset õigust kaebaja soovib kaitsta. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust lihtsalt nõuda asja arutamist kohtus ja lahendada püstitatud probleemid vaid kohtuistungil, kuna ennekõike tuleb kaebuse esitaja kaebus viia kooskõlla

nõuetega.

§ 11

lg 1 kohaselt kontrollib kohus kaebuse saabudes, kas kaebus vastab

§-s 10 sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kui halduskohus leiab, et kaebuses või protestis on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta selle käiguta jätmise määruse, annab puuduste kõrvaldamiseks kuni 15-päevase tähtaja ja saadab määruse viivitamata täitmiseks kaebuse või protesti esitajale. Kohus selgitas kaebajale, et ei saa määrata kaebuse eesmärki ka ise ja teha ettepanekuid, kui kaebaja seda ei võimalda. Nimelt nähtub, et kui kaebaja sooviks on vaidlustada vaideotsus, siis peaks kaebusest selguma, miks vaideotsus rikub eraldiseisvalt kaebuse esitaja õigusi ning missuguseid õigusi. Kui vaideotsus iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku, siis tuleb vaidlustada tehtud ettekirjutus. Vaatamata korduvale käiguta jätmisele, nähtub, et kui kaebuse esemeks on tehtud uus ettekirjutus, siis selle ettekirjutuse kohaselt lasub kaebajal vaidlustatud p-de osas lammutada õigusliku aluseta ehitatud rajatised; kaebajal tuleb tagada lammutustööde ajal tööde ohutus; lõpuks tuleb korrastada maa-ala ja teostada utiliseerimistööd. Kaebuse täpsustamise käigus ei ole kaebaja märkinud, et nende nõuete esitamine oleks vale ning ei vastaks seaduses toodud nõuetele ja et kaebajal oleks õigus ehitada teise isiku kinnistule ning jätta endine olukord taastamata, kuna teine isik seda nõuab. Kaebaja ka ei märgi, et saabuksid tema subjektiivseid õigusi rikkuvad tagajärjed, kui ta vabastab teise isiku kinnistu tema poolt rajatud õigusvastastest ehitistest nii nagu seda näeb ette tehtud ettekirjutus. Samamoodi ei ole neid asjaolusid näidatud ära ka ettekirjutuse p 3.

1. suhtes, millega hoiatati, et kui kaebaja ettekirjutuse nõudeid ei täida, siis rakendub sunni kohaldamine. Seega jäi kaebuse esitaja kaebus vastuollu nii selle alusmaterjalidega, esitatud kohtukaebuse taotlusega ja kaebaja ei märkinud, missuguse subjektiivse õiguse kaitset ta vajab. Hilisem vastus kaebajalt näitas, et tegelikult võib olla tema sooviks hoopiski vaidlustada vaideotsust, kuid kaebaja kohtule enam ei vastanud, kui kohus küsis, miks kaebaja selliselt 2 oma kaebust ei ole senimaani vormistanud, kuivõrd vaideotsusena saab käsitleda p 3.5, millega tunnistati kehtetuks 30.03.11.a. Rae Vallavalitsuse spetsialisti ettekirjutus. Kaebuse esitaja ei ole ka väitnud, et ta sooviks on vaidlustada tema vaide lahendus osaliselt või hoopiski selle vaide lahendamata jätmine, mis võiksid rikkuda kaebaja õigusi tema vaide lahendamisel ja selgitada kaebuse esitamise eesmärki. Kui kaebaja sooviks vaidlustada tema vaide lahendamise tulemust, siis tuleb vältimatult vormistada vastav nõue. Antud juhul kaebaja vaide alusel tunnistati vaidlusalune ettekirjutus kehtetuks, kuigi teistsugustel motiividel, kui seda oli kaebaja ise märkinud. Kaebaja oli sj vaides ka märkinud, et ta palub läbi viia uuesti haldusmenetluse, mis tagaks avaliku huvi ja erahuvi igakülgse kaalumise. Vastavalt vald vaatas asja uuesti läbi ja koostas uue ettekirjutuse. Kaebaja ei väida, et uues ettekirjutuses oleks jäetud kaalumata era- ja avalik huvi vms sellised olulised või väheolulised asjaolud, mille kaalumist kaebaja sooviks ja mida pole tehtud. Seega on talitatud uue menetluse läbiviimisel kaebaja soovitud viisil ja kaebaja on ette näinud just nimelt seda, et uue haldusmenetluse läbiviimine on võimalik ja vajalik. Eeltoodu valguses olid kaebaja esindaja väited nn õiguspärasest ootusest ebaselged, kui kaebaja hakkas väitma, et uut haldusmenetlust ei saa läbi viia nn õigustatud ootuse printsiibist tulenevalt. Kohus selgitas, et haldusmenetluses asja uus läbiviimine on võimalik ning õiguspärane ootus ei tähenda, et haldusmenetluse toiming ei ole korratav. Samas nähtus, et seda nõudis ka kaebaja ise ja selles osas oli tema vaides esitatud nõudeosa ka rahuldatud. Kuna kaebaja ise oli soovinud uue menetluse läbiviimist, siis loogiliselt ei olnud kaebaja viimased vastused enam kooskõlas kaebuse asjaoludega ja kohus palus täpsustada subjektiivsete õiguste rikkumist ning vajadusel muuta ka kaebuse nõuet või vähemalt täpsustada kaebuse asjaolusid, subjektiivsete õiguste olemasolu aj rikkumist ning vajadusel ka nõuet. Kohus selgitas kaebajale, et kaebajal saab olla õiguspärane ootus õiglase menetluse läbiviimisele, mitte aga õiguspärast ootust, et kui tühistatakse ettekirjutus kaebaja algatatud vaide alusel, et siis uut otsust/ettekirjutust ei tehta või et tehakse vaid selline ettekirjutus, mis arvestab üksnes kaebaja seisukohtadega. Sj nähtus, et kaebaja ka ei viidanudki, et tema seisukohtadega ei arvestatud või et üldse esines takistus menetluse kordamiseks, mis tugineks kaebaja subjektiivsel õigusel ja rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohtupraktikast lähtudes oligi kohus kaebajale selgitanud, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et haldusmenetlust ei jätkata ning kohus seetõttu palus kaebuse esitajalt selgitusi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-2004 on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Kaebaja suhtes õiguskord ei muutunud. 3 Antud juhul nähtus kohtule, et kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et igal juhul tuleks jätta ettekirjutus andmata või menetlust mitte läbi viia, vastupidiselt nähtub, et ta palus uue menetluse läbiviimist. Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevalt ei ole kaebaja nimetanud, et muutus õigusnorm kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära tulenevalt planeeringutest ja kinnistutega seotud omandiõigusest ning siinkohal asjaoludes eksimusi ei ole. Kohtupraktika märgib ära veel ka õiguspärase ootuse, mis saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-79-
2. Käesolevalt ei seo kaebaja oma õiguste rikkumist ühegi haldusorgani lubadusega. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib ka haldusakti kehtima jäämise suhtes. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis nähtub, et kohtupraktikas on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on võimalik (nt Riigikohtu HK 07.12.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-151-01). Kaebuse esitaja ei ole enam kohtule vastanud ning täpsustanud subjektiivsete õiguste rikkumist ja ta ka ei ole nõuet täpsustanud või muutnud ega kõrvaldanud kaebuse vastuolusid. Kohus selgituste kaudu märkis, miks kaebaja esitatud motiividel ning nõuetel on kaebus perspektiivitu ja et kui kaebaja ei selgita täpsemalt ka kaebuse eesmärki ning rikutud õigusi, siis ei saa kohus teda ka suunata. Seega on kohus täitnud selgitamisekohustuse ja kuivõrd kaebajal on õiguspärane ootus õiglase menetluse läbiviimiseks ning kaebaja ei ole märkinud ega vastanud kohtule, et asja uuel menetlemisel rikuti tema konkreetseid subjektiivseid õigusi õiglase menetluse läbiviimisel ja kaebaja ka ei väida, et kui ta ettekirjutuse nõuded täidab, et siis saabuvad temal olevate konkreetsete subjektiivsete õiguste suhtes õigusvastased tagajärjed, siis on kaebaja tegelikult jätnud täitmata kohtumääruse nõuded. Senised umbmäärased väited, et kaebaja subjektiivseid õigusi rikutakse, ei ole kohtumääruse ega

§ 7lg 1 nõutu täitmine.

Kaebaja peab oskama nimetada, missugune subjektiivne õigus tal on, mida rikutakse ja kohus on ka märkinud, miks kaebaja senisel vastamisel eksis õiguspärase ootuse äramärkimisel. Kaebaja märgitu ei tähendanud, et ta vaidlustab valla tegevuse põhjusest, et rikuti õiguspärast ootust õiglase menetluse läbiviimisel. Haldusmenetluse läbiviimine ei ole selle põhimõte rikkumine. Kohus tegi ettepaneku esitada kaebuse esitajal väited ja selgitused, mis märgiksid, et rikuti kaebaja menetluslikke õigusi, nt et ei kuulatud teda ära, ei arvestatud tema vaides esitatud väidetega, jäeti vaie lahendamata vms, kuna kaebajal võiks olla õiguspärane ootus, et neid reegleid järgitakse. Kaebaja enam kohtule ei ole vastanud, vastamise tähtaeg on möödunud. 3. Kohus oli ka selgitanud, et tulenevalt RK HK on lahenditest (nt nr 3-3-1-80-10) on kolleegium korduvalt rõhutanud halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevat kohtu kohustust selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust. Kohus hoiatas kaebuse esitajat, et kaebajal puudub 4 subjektiivne õigus takistada kohtul välja selgitamast, milline on faktiline olukord ning missugust subjektiivset õigust saaks kaebaja kaitsta, et kaebust menetleda. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda asja menetlemist ka olukorras, mil ta ei soovi kaebust korrastada ning ei näita, missugust subjektiivset õigust ta kaitseb või rikutakse. Kohtule ei ole kohustust menetleda kaebust pelgalt kaebaja huvist viia läbi kohtuistung ja alles seal hakata välja selgitama, missugust subjektiivset õigust kaebaja soovib kaitsta. Kohus oli ka seda selgitanud, sj kohus märkis, et kaebuse menetlemiseks tuleks kaasata ka huvitatud isikud, mis toob kaasa vältimatult kulutusi. Kaebuse esitaja oli vastamisel korduvalt jätnud

§ 7lg 1 nõuded tähelepanuta ja samas ei ole kaebaja ka soostunud nõuet muutma.

Kaebaja eksimus õigustatud ootuse osas on kohtu poolt esile toodud. Kaebajal ei ole sj subjektiivset õigust nõuda, et kaebuse puudused kõrvaldatakse asja menetlusse võtmisega kohtuistungil. Kohus oli hoiatanud kaebuse esitajat, et puuuduste tähtaegsel kõrvaldamata jätmisel kaebus tagastatakse.

§ 11

lg 3 kohaselt kui kaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks kaebuse puudusi kõrvaldanud, tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale.

§ 11

lg 7 kohaselt kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kuna kaebaja ei ole kaebuse olulist menetlusse võtmist takistavaid puudusi kõrvaldanud, ei ole võimalik kaebust menetlusse võtta ja kohus tagastab kaebuse selle esitajale läbivaatamatult, millise võimaliku tagajärje eest oli kaebajat hoiatatud (

§ 11lg 2 ja 3).

4. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu summas 15,97 eurot. Kaebuse esitajal on õigus paluda riigilõiv, kui kaebus tagastatakse läbivaatamatult selle puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Seega saab kaebaja taotleda tasutud riigilõivu tagastamist

§ 84lg 4 p 2 alusel, kui käesolev määrus jõustub.

Kohus eraldi määrusega tagastab kaebaja taotluse saabumisel tasutud riigilõivu. Karin Kalmiste Kohtunik 5