KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2352 Haldusasi Swedbank Liising AS ja Tambet Too

) § 203 lg 3 nimetatud teisaldusakti võib nende arvates koostada ja teisaldamist korraldada ainult selline ametiisik, kellel on

§ 201lg 1 märgitud järelevalveõigus.

Seda sõltumatult sellest, et

§ 202lg 2 on esitatud täiendavaid aluseid, millal võib sõidukit teisaldada.

Täiendavad alused sõiduki teisaldamiseks ei saa kaebaja arvates tekitada kellelegi täiendavat pädevust teisaldamiseks. 12. Kaebajad leiavad, et kohalikule omavalitsusele ei ole liiklusjärelevalveõigust ette nähtud Mitte ühestki seadusenormist ei lähtu kohalikule omavalitsusele pädevust õigusi riivava sõiduki teisaldusakti koostamiseks ja teisaldamise korraldamiseks. Seetõttu pole kaebajate arvates kohaliku omavalitsuse ametiisik see, keda on silmas peetud

§ 202lg 3 p 2 viidatud teisaldusotsuse tegija ja teisaldamise korraldajana.

Kaebajad leiavad, et kohaliku omavalitsuse pädevus teisaldamiseks ei tulene

§ 2

lg 4-st, mille alusel omavalitsus korraldab liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil., sest see säte on programmiline nagu ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 toodud kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada oma haldusterritooriumil territoriaalplaneerimist. Riigikohus on viimase suhtes oma lahendi nr. 3-3-1-41-06 punktis 26 selgelt märkinud, et sellisest sättest ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust omandipõhiõiguse piiramiseks. 13. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja arvates teisaldusakt õigusvastane, sest see ei olnud antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel haldusmenetluse seaduse § 54 tähenduses. Sellega rikuti õigusvastaselt kaebaja Tambet Toomelale teise kaebaja poolt lepingu alusel delegeeritud subjektiivset sõiduki kasutusõigust ning seotud õigust täita poolte sõlmitud kokkuleppeid. Lisaks rikuti omandiõigust temale kuuluvale rahale, kui

§ 202

lg 4 alusel keelduti vaidlusaluse sõiduki valduse tagastamisest ilma teisaldamis- ja hoiukulusid hüvitamata. 14. Kaebajad leiavad samuti, et sõiduki teisaldus– ja hoiukulude hüvitamise aluseks olev

202 lg 7 lause 1 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrus nr. 279 (edaspidi määrus nr. 279) on Põhiseadusega vastuolus, mille tõttu kaebaja Tambet Toomelalt kuluhüvituse nõudmine oli õigusvastane ja tasutud hüvitused kuuluvad tagastamisele. Kaebaja taotleb, et kohus jätaks HKMS § 25 lg 9 alusel viidatud normid kohaldamata tunnistades need põhiseadusega vastuolus olevaks ning edastaks otsuse HKMS § 25 lg 10 alusel Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse käivitamiseks. 15. Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud norm on kohtuasja lahendamisel alternatiivnõude (haldusakti tagasitäitmine õigusvastaselt väljanõutud ja kaebaja poolt makstud tasude osas) osas otsustava tähtsusega.

§ 202lg 7 lause 1 ja selle alusel kehtestatud määruse nr.

279 normid on asjassepuutuvad normid PSJKS § 14 lg 2 ning HKMS § 25 lg 10 tähenduses, sest 3 nimetatud normide Põhiseadusele mittevastavuse korral oli kaebaja Tambet Toomelalt sõiduki teisaldamisega seotud tasude võtmine õigusvastane ja need tuleb talle tagastada.

1. Kaebaja õigusvastaselt teisaldus- ja hoiukulude hüvitamise nõudmine riivab tema Põhiseaduse § 32 tulenevat omandipõhiõigust rahale ja samuti riivab see kaebaja Põhiseaduse § 113 lähtuvat põhiõigust, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.
2. Kaebaja leiab, et Riigikohus toonitas oma
3. detsembri 2000.a. otsuses nr 3-4-1-10-00, et tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Riigikohtu Üldkogu oli seisukohal, et §-i 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse ainult Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt. otsuse p 20).
4. Kaebaja on seisukohal, et ka

§-s 202 ja määruses nr 279 sätestatud kohustus tasuda sõiduki teisalduse- ja hoiukulud on vaadeldav avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS §-i 113 tähenduses. Esiteks on sõiduki teisaldamine avalik-õigusliku iseloomuga tegevus, kus isiku poolt tasutavaid summasid teisaldatud sõiduki valduse tagasisaamiseks tuleb käsitleda avalik-õigusliku rahalise kohustusena Põhiseaduse § 113 mõttes, Teiseks on kaebaja seisukohal, et erinevaid teisaldus- ja hoiukulude hüvitamiskohustusega sarnaseid kohustusi on Riigikohtu poolt korduvalt käsitletud avalik-õiguslike rahaliste kohustustena PS §-i 113 tähenduses. Oma

1. detsembri 2003.a. otsuses asjas nr 3-4-1-22-03 selgitas Riigikohus, et lähtudes kohtutäituri ülesannetest ja tasu olemusest, on kohtutäituri tasu avalik-õiguslik kohustus PS § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid pole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel (otsuse p 18). Otsuses nr 3-4-1-6-08 luges Riigikohus avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks ka tsiviilõhusõidukite ja neid käitavate lennuettevõtjate üle kontrolli teostamisega kaasnevate kulude hüvitamise kohustuse, isegi kui kontrolli teostab eraõiguslik isik (vt lahendi p-d 30 ja 38). 07.12.2001.a. otsuses nr 3-1-1-27-01 luges Riigikohus ka parkimistasu avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks, täpsustades, et asjaolu, mille kohaselt parkimistasu pole klassikaline maks, lõiv, trahv, sundkindlustuse makse vms, ei tähenda veel, et see tasu oleks eraõiguslik tasu (vt otsuse p 29).
2. Kaebaja on seisukohal, et

§-s 202 ja määruses nr 279 reguleeritud sõiduki teisaldus- ja hoiukulude hüvitamise kohustus on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis langeb Põhiseaduse §-i 113 esemelisse kaitsealasse.

1. Kaebaja on seisukohal, et põhiõigusi riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt Põhiseadusega kooskõlas. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab seda, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ja määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu
2. märtsi 2009.a. otsus nr 3-4-1-16-08 p-d 26 ja 27). Kaebaja on seisukohal, et

§ 202

lg 7 esimene lause ja määrus nr 279 ei vasta formaalse põhiseadusepärasuse nõuetele, kuna määruse nr 279 aluseks olev volitusnorm ei ole kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. 4

1. Kaebaja leiab, et Põhiseaduse §-st 113 lähtub üheselt et, et ühtegi avalik-õiguslikku rahalist kohustust ei või kehtestada ega reguleerida muu õigusaktiga, kui seadusandja vastuvõetud seadusega. 15.juuni 2007.a. otsuses nr 3-4-1-9-07 nentis Riigikohus, et nii PS §st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandipõhiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega (lahendi p 23).
2. Riigikohus on eelmises punktis toodule vaatamata leidnud, et erandina võib avalikõiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam– ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (eelviidatud lahend nr 3-4-1-22-03, p 19).
3. Kaebaja leiab, et

§ 202

lg 7 esimene lause ei vasta eelpool osundatud Riigikohtu praktikast tulenevatele nõuetele. Selle põhjal peab sõiduki juht, omanik või valdaja hüvitama sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ja seal hoidmise ning valvamise kulud Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades. Seega on teisaldus- ja hoiukulude kehtestamine täielikult usaldatud täitevvõimule.

§ 202

lg 7 esimene lausega pole Vabariigi Valitsusele sätestatud mingit diskretsiooniulatust, mh pole sätestatud teisaldusja hoiukulude hüvitise alam- ega ülemmäära, hüvitise arvestamise alust jms. Asjaolust, et Vabariigi Valitsus võib kehtestada hüvitismäärad puhtalt omal äranägemisel, tuleneb, et täitevvõimul on mh võimalik otsustada avalik-õigusliku rahalise kohustuse sisseseadmise üle (st täitevvõim võib kehtestada määrad alates „0“ kroonist). See ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga

2. Kaebaja on seisukohal, et käesolev asi sarnaneb Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-22-03 käsitletud juhtumiga, kus asjakohane kohtutäituri seaduse volitusnorm sätestas kohtutäituri tasu kehtestamise Justiitsministri poolt (vt otsuse p 11). Riigikohus tunnistas selle sätte Põhiseadusega vastolus olevaks (vt otsuse p-d 19 ja 20).
3. Toodud põhjendustel on kaebaja arvates

§ 202lg 7 lause 1 formaalselt vastuolus Põhiseaduse §-iga 113.

Ühtlasi tähendab seadusereservatsiooni põhimõtte rikkumine ka Põhiseaduse § 3 lg 1 rikkumist, kuna riigivõimu ei ole teostatud kooskõlas Põhiseadusega. Põhiseadusevastase volitusnormi tõttu on Põhiseadusega vastuolus ka selle alusel kehtestatud määrus nr

1. Määrus ei ole kooskõlas Põhiseaduse § 87 p-ga 6, mille kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi üksnes seaduse alusel ja täitmiseks (eelviidatud Riigikohtu lahendi 3-4-1-22-03 p 20 ja
2. novembri 2007.a. lahendi nr 3-4-1-18-07 p 39). Samuti rikuvad

§ 202

lg 7 esimene lause ning määrus nr 279 sõiduki juhi, omaniku ning valdaja Põhiseaduse §st 32 tulenevat omandipõhiõigust rahale, mida viimased peavad põhiseadusevastaste normide alusel sõiduki valduse tagasisaamiseks tasuma. Toetudes HKMS § 25 lg 9 palub kaebaja tunnistada

§ 202

lg 7 esimese lause ning määruse nr 279 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta need haldusasjas kohaldamata.

1. Kaebaja märgib, et oma otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-22-03 selgitas Riigikohus, et vaidlustatud kohtutäituri seaduse normi ja Justiitsministri määruse põhiseadusevastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada juba tasutud kohtutäituri tasud. Õigus saada tagasi täitemenetluses tasutud tasu on neil võlgnikel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri tasu määramise otsuse õiguspärasuse (otsuse p 21, vt sama põhimõte ka Riigikohtu
2. mai 2000.a. otsusest nr 3-4-1-5-00, p 37). Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 22 lg 1 reguleerib, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja hüvitas teisaldus- ja hoiukulud määruse nr 279 § 1 p-de 1 ja 4 põhjal. Kuivõrd kaebaja on 5 kõnesolevas asjas tähtaegselt vaidlustanud sõiduki teisaldus- ja hoiukulude hüvitise maksmise põhiseadusevastase määruse nr 279 alusel, taotleb kaebaja Tambet Toomela 420 krooni, kui vastustaja poolt alusetult võetud raha, kaebajale tagastamist.
3. Kaebajad taotlesid vastustajalt kantud menetluskulude väljamõistmist. Kantud menetluskuludena nimetasid kaebajad ainult kaebuste esitamisel tasutud riigilõivu. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on täielikult alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja leidis oma 17.12.2009 vastuses liidetud haldusasjale ja hiljem kohtuistungil, et kõigepealt on teisaldamine haldustoiming, mis fikseeritakse

§ 202lg 3 kohase teisaldusaktiga.

Haldustoimingu teostas Tallinna Transpordiameti kontrolör Valeri Šimanov. Teisaldusaktiga ei reguleeritud ühtegi teisaldamisega seotud küsimust, vaid sellel fikseeriti üksnes teisaldamistoimingut kajastavad seaduses nõutud andmed. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole märkinud, kuidas ja milliseid õigusi teisaldusakt rikub ning kuidas teisaldusakti tühistamine aitab kaasa kaebaja õiguste taastamisele. Vastustaja on seisukohal, et teisaldusakt ei reguleeri poolte rahalisi kohustusi ning selle kehtivus ei mõju kuidagi kaebaja õigustele. Teisaldusakti kehtetuks tunnistamine ei muuda olematuks teostatud haldustoimingut ja tehtud otsustust.

1. Vastustaja leiab, et kaebaja viide Riigikohtu 12.11.2002 kohtumäärusele teisaldamisotsuse vaidlustamisel on kohatu, kuna selles käsitleti akti, millega otsustati teisaldamine HÕS kehtivuse ajal 27.06.
2. Käesoleval juhul on tegemist teisaldusaktiga, mille vorm hakkas kehtima alates liiklusseaduse 01.09.2002 redaktsiooni ajal ja selles ei ole teisaldamisakt enam haldustoimingu teostamise aluseks, vaid selles fikseeritakse üksnes haldustoimingu andmed. Teisaldamisakt on praegu deklareeriv, mitte aga õigusi piirav ja kohustusi loov menetluslik dokument.
3. Teisaldamisakti koostamise seaduslik alus on vastutaja arvates

§ 202lg 3.

Selles normis nähakse ette, et sõiduki valvega hoiukohta paigutamise kohta koostatakse teisaldusakt ning normi alapunktides loetletakse akti kohustuslikud rekvisiidid. Vaidlustatud akt sisaldab seaduses nõutud rekvisiite ning on koostatud eelnimetatud õiguslikul alusel. 31. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul on kaebaja viide omandiõiguse riivele ainetu, sest Põhiseaduse § 32 sisaldab lisaks omandiõigustele ka kitsendusi. Käesoleval juhul on kaebaja kasutanud omandit (autot) üldiste huvide vastaselt ja vastav olukord on fikseeritud.

§ 202

lg 2 p 4 annab ametiisikule volituse paigutada sõiduk sel juhul lähimasse valvega hoiukohta. Vaidlust õigusvastase parkimise fakti osas käesoleval juhul pärast Riigikohtu 15.oktoobri 2010 otsust väärteoasjas nr. 3-1-1-64-10 ei ole. Vastustaja leiab, et kaebaja unustab ära, et ta kasutas sõidukit õiguskorda eirates. 32. Vastustaja leiab, et ta on menetlenud parkimise õigusrikkumist vastavalt

§ 7468

ja § 7337 talle antud pädevusele Kaebaja poolt viidatud liikluse järelevalve puudutab seaduse mõtet elavas liiklusvoos järelevalve teostamise osas, kuid sellist järelevalvet ei ole vastustaja teostanud. Ta on menetlenud parkimise õigusrikkumist vastavalt seadusest tulenevale pädevusele ning see ei olnud järelevalve teostamine elavas liiklusvoos vaid pargitud s.t. seisvate autode osas. Ka sätestab

§ 2

lg 4 talle kohustuse liiklust korraldada ja tagada liiklusohutus oma territooriumil.

1. Vastustaja on seisukohal, et määrus nr. 297 on antud liiklusseaduse alusel ning kooskõlas põhiseadusega.
2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. 6 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Käesoleva kaebuse lahendamiseks on kohtu hinnangul vaja kõigepealt selgitada, kas vastustajal oli pädevus teisaldamisotsuse tegemiseks (I). Seejärel tuleb kohtul hinnata liiklusseaduse § 202 lg 7 esimese lause ja määruse nr. 279 põhiseaduspärasust (II) ja lahendada kaebustes esitatud taotlused (III). I 2
4. Liiklusseaduse § 20 lg 2 ja lg 3 käsitlevad sõiduki teisaldamise neid juhte, mis ei ole otseselt seotud sõidukijuhi kõrvaldamisega sõiduki juhtimiselt ja mis on seotud sõiduki parkimisega. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega, et erinevalt

§ 202

lg 1 kirjeldatud situatsiooni kohta sätestatust ja eriti

§ 201

regulatsioonist, ei ole vaidlusaluse paragrahvi lg 2 ja lg 3 toonud välja selget regulatsiooni, kes ja kuidas langetab sellistel juhtudel teisaldamisotsuse. Veelgi enam –

§ 202

lg 3 regulatsioon ei näe otseselt ette, et teisaldamisaktis tuleks ära märkida teisaldamisotsuse õiguslik alus. Nimetatud sätte punkt 2 näeb ette, et teisaldamisaktis tuleb ära näidata teisaldamisotsuse teinud ja teisaldamist korraldanud ametiisiku ametikoht, ees- ja perekonnanime ning ta peab andma sellele allkirja.

§ 202

ei sisalda samuti

§ 201lg 1 ja 6 toodule analoogseid regulatsiooni.

37. Kohus leiab, et eelmises punktis toodud puudustele vaatamata ei ole õige vastustaja seisukoht, et teisaldamise puhul on tegemist puhtalt toiminguga ja teisaldamisakti puhul paljalt deklaratiivse menetlusliku dokumendiga. Kohus on seisukohal, et vaatamata seaduse regulatsiooni puudulikkusele teisaldamisotsuse põhjuste osas, sisaldab teisaldusakt andmeid teisaldamisotsuse tegija kohta ning selle alusel teostatakse teisaldamist ehk piiratakse teisaldatava sõiduki omaniku (valdaja) õigusi seda vabalt kasutada ning see on aluseks viimaselt

§ 202lg 7 ettenähtud summade tasumise nõudmisel.

Samuti on see aluseks

§ 202

lg 4 sätestatud õigusele (võimalusele) saada sõiduk tagasi pärast ettenähtud summade tasumist. Kohus on seisukohal, et teisaldamisakt on haldusakt vähemalt HKMS § 4 lg 1 mõttes. Samal seisukohal oli sisuliselt ka Riigikohus oma 12.11.2002 kohtumääruses asja nr 3-3-4-7-02 punktis 10, kui märkis, et sõiduki teisaldus- ja hoiukulude hüvitise tagastamine on võimalik haldusakti (teisaldusakti) tagasitäitmise korras (HKMS § 26 lg 1 p 1). Kuigi vastustaja viitab siinkohal, et tegemist oli Riigikohtu lahendiga, mis puudutas veel HÕS regulatsiooni (§ 240), nõustub kohus siinkohal kaebajaga, et vastav regulatsioon toodi kehtivasse seadusse samasugusena üle (

§ 202). 38.

Kohus leiab, et ebaõige on kaebajate seisukoht, et kohalikul omavalitsusel (selle vastavat volitust omaval ametnikul) puudub pädevus

§ 202lg 2 p 4 alusel otsustada sõidukite teisaldamist.

Kohaliku omavalitsuse vastav pädevus ilmneb kohtu hinnangul selgelt

§ 501

lg 3 teisest lausest, milles on muuhulgas selgesõnaliselt mainitud kohaliku omavalitsuse õigus teostada parkimisjärelevalvet. Kohus on seisukohal, et nimetatud sättest nähtub selgelt, et parkimisjärelevalve teostamine on kohaliku omavalitsuse üks ülesannetest ja sellest tulenevalt on tal ka spetsiifiline järelevalveõigus ning õigus otsustada ja teostada

§ 202lg 2 p 4 sätestatud juhtudel sõiduki teisaldamist.

Kohus möönab siinkohal, et kehtiva liiklusseaduse sõnastus ei ole vaidlusaluses küsimuses kõige õnnestunum ja seaduse tavalugejal võib tekkida õigusselguse küsimus. Arvestades samas ligi kümne aasta jooksul väljakujunenud halduspraktikat ja parkimisega seotud küsimuste laialdast kajastatust avalikkuses, ei pea kohus vajalikuks

§ 202

lg 3 põhiseaduspärasuse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kohus märgib ka, et eeldatavasti 01.07.2011 jõustuv uus liiklusseaduse redaktsioon on tõusetunud 7 küsimuse lahendanud palju selgemini ja selle § 92 lg 5 annab teisaldamisotsuste tegemise õiguse analoogilistes situatsioonides sõnaselgelt politseiasutusele ja kohalikule omavalitsusele. II

1. Kaebaja Tambet Toomela (kaebaja Swedbank Liising AS toetas seda seisukohta oma kaebuses) on oma kaebuses tõstatanud liiklusseaduse § 202 lg 7 esimese lause ja selle alusel 27.08.2002 antud Vabariigi määruse nr. 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ põhiseaduspärasuse. Nimetatud seadusesäte on sõnastatud järgmiselt: §
2. Sõiduki kinnipidamine …

§ 202lg 7 lause 1 ja selle alusel kehtestatud määruse nr.

279 normid on asjassepuutuvad normid PSJKS § 14 lg 2 ning HKMS § 25 lg 10 tähenduses, sest nimetatud normide Põhiseadusele mittevastavuse korral oli kaebaja Tambet Toomelalt sõiduki teisaldamisega seotud tasude võtmine õigusvastane ja need tuleb talle tagastada sõltumata haldusakti tühistamisest (või toimingu õigusvastaseks tunnistamisest).

1. Kohus nõustub samuti kaebajaga, et õigusvastaselt teisaldus- ja hoiukulude hüvitamise nõudmine riivab tema Põhiseaduse § -st 32 tulenevat omandipõhiõigust rahale ja kaebaja Põhiseaduse §-st 113 lähtuvat põhiõigust, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.
2. Kohus on sarnaselt kaebajaga seisukohal, et et

§-s 202 ja määruses nr 279 sätestatud kohustus tasuda sõiduki teisalduse- ja hoiukulud on vaadeldav avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS §-i 113 tähenduses. Kohus tugineb sellist seisukohta võttes nii liiklusseadusele kui ka Riigikohtu

1. detsembri 2003.a. otsuses nr 3-4-1-22-03 kohtutäituri tasu suhtes toodud seisukohtadele ja
2. detsembri 2001.a. otsuses nr 3-1-1-27-01 toodud seisukohtadele parkimistasu avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks lugemisel (vt otsuse p 29). Samuti on siinkohal asjakohane märkida, et Riigikohus toonitas oma
3. detsembri 2000.a. otsuses nr 3-4-1-10-00, et tegelikult on selle sätte (Põhiseaduse § 113) kaitseala laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et §-i 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse ainult Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (otsuse p 20).
4. Kohus leiab, et

§ 202

lg 7 esimene lause ja määrus nr 279 ei vasta formaalse põhiseadusepärasuse nõuetele, kuna määruse nr 279 aluseks olev volitusnorm ei ole kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. Põhiseaduse §-st 113 nähtub üheselt et, et ühtegi avalikõiguslikku rahalist kohustust ei või kehtestada ega reguleerida muu õigusaktiga, kui seadusandja vastuvõetud seadusega.

1. juuni 2007.a. otsuses nr 3-4-1-9-07 nentis Riigikohus, et nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandipõhiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega (lahendi p 23). 8
2. Oma
3. detsembri 2003.a. otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-03 punktis 19 on Riigikohus leidnud, et erandina võib avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam– ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms.
4. Kohus nõustub kaebajaga, et

§ 202

lg 7 esimene lause ei vasta eelpool osundatud Riigikohtu praktikast tulenevatele nõuetele. Selle põhjal peab sõiduki juht, omanik või valdaja hüvitama sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ja ka seal hoidmise ning valvamise kulud Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades.

§ 202

lg 7 esimene lause ei sea Vabariigi Valitsusele mingeid piiranguid nimetatud määrade kehtestamisel ega anna vastava tasu arvestamise aluseid vms. Järelikult on teisaldus- ja hoiukulude kehtestamine usaldatud kõigis üksikasjades Vabariigi Valitsusele, kes võib talle antud volituse alusel kehtestada hüvitismäärad, mis on avalik-õiguslikuks kohustuseks, täielikult oma äranägemisel. Kohtu hinnangul ei ole see kooskõlas Põhiseaduse §-ga 113 ja Riigikohtu poolt kohtuotsuses nr 3-4-1-22-03 toodud tingimustega lubatavaks seadusereservatsiooniks ja tegemist on põhiseadusvastase normiga.

1. Põhiseaduse § 15 lõikest 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata liiklusseaduse § 202 lg 7 esimene lause ja Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määruse nr. 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad.“. III
2. Kohus tuvastas oma seisukohtade I osas, et vastustajal oli pädevus teisaldamisakti tegemiseks ja seega jääb rahuldamata kaebaja taotlus teisaldamisakti tühistamiseks sellel alusel.
3. Tulenevalt asjaolust, et kohus on tuvastanud

§ 202lg 7 esimene lause ja määruse nr.

279 põhiseadusvastasuse ning jätnud need käesoleva asja lahendamisel kohaldamata, rahuldab kohus täielikult kaebaja Tambet Toomela alternatiivse taotluse ja tunnistab õigusvastaseks ja tühistab Tallinna Transpordiameti 19.09.2009 ümberpaigutamise akti nr 075835 osas, millega kaebaja Tambet Toomelalt mõisteti välja tema teisaldamisakti alusel teisaldatud sõiduki valduse tagasisaamiseks teisalduskulud ja hoiukulud summas 420 krooni ning teeb HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel Tallinna Transpordiametile ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmiseks nende kulude osas summas 26, 84 eurot (420 krooni). Tulenevalt haldusakti osalisest tühistamisest loeb kohus osaliselt rahuldatuks ka kaebaja Swedbank Liising AS kaebuse.

1. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebajate kasuks ja tulenevalt HKMS § 92 lg 1 ja 2 tuleb vastustajal kanda kaebajate menetluskulud.
2. Kaebuse esitajad taotlesid nii kaebuses kui ka kohtuistungil ainult riigilõivu hüvitamist. Tulenevalt HKMS § 93 lg 1 mõistetakse menetluskulud välja menetlusosaliste poolt esitatud kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide alusel. HKMS § 93 lg 2 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses. Mõlemad kaebajad on tasunud riigilõivu summas 250 krooni, mille kohta on nad kohtule esitanud riigilõivu tasumist kinnitavad kviitungid (tl 20 ja 38 ). HKMS § 92 lg 1 tulenevalt tuleb käesolevas asjas menetluskulud menetlusosalistele välja mõista vastustajalt Tambet Toomela kasuks täies ulatuses ehk 15, 98 eurot (250 krooni). Kuna 9 kaebaja Swedbank Liising AS kaebus rahuldati osaliselt, siis tuleb talle vastavalt HKMS § 92 lg 2 tagastada kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Lähtuvalt asjaolust, et kohus tuvastas haldusakti õigusvastasuse ainult sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude osas, leiab kohus et Swedbank Liising AS nõude osas on kaebus rahuldatud 1/3 osas. Kohus leiab, et kaebaja Swedbank Liising kasuks tuleb vastustajalt välja nõuda 1/3 tasutud riigilõivust ehk 5,33 eurot.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 näeb ette, et kui esimese astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kohus edastab käesoleva kohtuotsuse koos PSJKMS § 9 lg 2 nõutud dokumentidega Riigikohtule põhiseaduslikkuse jöärelevalve kohtumenetluse läbiviimiseks. Daimar Liiv Kohtunik 10