lg 1 sätestatud lepingu tõlgendamise regulatsioonist tõendab kostja pangaväljavõtte, et kostjal ei tekkinud täiendavaid sularaha sissemakseid ega ka kulutusi peale hageja poolt väidetava laenusumma kättesaamist pangakontole. 09.11.2005 sõlmitud laenuleping oli hagejale täiendavaks garantiiks 2001.aastal kostja poolt võetud kohustuse täitmiseks. Nimetatud tõendite põhjal saab järeldada, et hageja poolt hagiavalduses esitatud väited on väärad. Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Deklaratiivse võlatunnistuse näol oli tegemist käesolevaks ajaks realiseeritud õigussuhte tagatisega. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud avalduste ja kostja poolt esitatud vastustega, tõenditega ja ülekuulanud tunnistaja ja hageja vande all, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vaidlus puudub selles, et pooled allkirjastasid 09.11.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale 125 000 krooni, mille kostja kohustus tagastama kahes võrdses osas: 62 000 krooni 01.11.2006 ja 62 000 krooni 01.11.2007. Nimetatu on tõendatud kohtule tõendina esitatud laenulepinguga (lk 23). Lepingu p 4.1 järgi kehtib leping selle allakirjutamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Samal päeval allkirjastasid pooled akti (lk 24), milles kostja kinnitab sularahas 125 000 krooni kättesaamist ja hageja raha üleandmist. Kostja väidab, et laenuleping on rahatu ja vaatamata akti allakirjutamisele ta raha hagejalt ei saanud. Vaidlus tuleb lahendada
laenu reguleerivate sätete alusel.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuandjana oli hagejal kohustus laen kostjale välja maksta. Laenu kostjale maksmise tõendamiseks esitas hageja akti, millele kostja sularahas 125 000 krooni saamise kohta alla kirjutas. Laenu tagastamise tähtaeg, mis on fikseeritud laenulepingu p-s 2.1, on saabunud, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks juhul, kui nõue eksisteerib. Laenusaaja põhikohustuseks on
laenulepingu regulatsiooni kohaselt laenu tagasimaksmine. Laenusaaja nimetatud kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt.
lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
alusel on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab
. Hageja valis viidatud paragrahvi lg 1 p 1 ja p 6 märgitud õiguskaitsevahendid - kohustuse täitmise (p 1) ja 3 viivise nõudmise (p 6). Ka
lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik on seda kohustust rikkunud. Hagi lahendamiseks peab kohus tuvastama, kas laenuleping on rahatu või mitte.
Olulisteks lepingutingimusteks on tingimused, mis määravad lepingu olemuse ja näitavad, et pooltel oli tegelik tahe olla lepinguga seotud. Pooled on sõlminud 09.11.2005 laenulepingu ning leppinud kokku võlgnetava summa ja raha tasumise tähtaja, raha saamist on kostja kinnitanud 09.11.2005 allakirjutatud aktis. Lepingu tõlgendamist reguleeriva
lg 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingu tõlgendamise eesmärgiks on lepingu sisu väljaselgitamine. Lepingu tõlgendamisel arvestab kohus lepingulise suhte olemust ja eesmärki – seda, et hageja on varem kostjale laenu andnud, samuti kostja abikaasale ning ka varem vahendas laenuandmist kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja E. M . Seega ei ole vaidlusaluse laenulepingu sõlmimises poolte vahel mingeid tavapäratuid asjaolusid. Tõendatud ei ole nagu oleksid pooled vaidlusaluse laenulepinguga ümberkujundanud varasemast laenulepingust tulenevad nõuded või nagu oleks laenuleping sõlmitud selleks, et tagada hageja nõusoleku saamist hüpoteegi kustutamiseks. Laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus lasub kostjal. Kostja ei ole laenulepingu rahatust tõendanud. Kostja väitis, et leping on sõlmitud raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Nimetatud asjaolu võib olla TsÜS § 90 lg 1 järgi tehingu tühistamise aluseks. Kostja ei ole teinud tehingu tühistamise tahteavaldust hagejale (§ 99) ning kostja poolt esiletoodud asjaolul on tehingu tühistamise tähtaeg möödunud. Pealegi ei ole kohtu arvates kostja poolt viidatud raskete asjaolude ärakasutamine võimalik, kuna kostja otsis võimalust hagejalt laenu saada, kasutades selleks isiku (tunnistaja E. M ), kelle kaudu ta oli hagejalt juba varem laenu saanud, abi; hageja ei olnud kostjale laenu andmise initsiaatoriks. Nimetatust tulenevalt ei saa kohtu seisukoha kohaselt olla tegemist raskete asjaolude ärakasutamisega hageja poolt. Kohus ei nõustu poolte väitega, et 09.11.2005 akti näol on tegemist võlatunnistusega. Selline seisukoht ei ole kooskõlas
§-s 30 antud võlatunnistuse määranguga. Akt võib tõendada seda, kas hageja andis kostjale lepingus kokkulepitud laenuraha või mitte, kuid ei ole käesoleval juhul
-s märgitud iseseisvaks lepinguliigiks, mis tagaks kohustuse täitmise, sissenõudmise lihtsustamise ning tõendamiskoormise vähendamise. Kuna pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu, siis puudus kostja kohustuse võtmise reguleerimiseks võlatunnistuse koostamise vajadus ja sellist võlatunnistust ei ole. Pooled tõlgendavad 09.11.2005 akti ekslikult võlatunnistusena. Tunnistajana üle kuulatud Enn M , kes vahendas laenu andmist kostjale, ütluste kohaselt sai kostja abikaasa hagejalt laenu 2001. Tunnistaja viis pooled kokku pärast seda, kui kostja oli pöördunud tema poole seoses raha laenamise vajadusega. Tunnistaja väitel oli ta laenulepingu allakirjutamise juures, seda, et hageja oleks kostjale raha üle andnud, tunnistaja ei näinud. Tunnistaja nägi vaid ühe dokumendi – laenulepingu – allakirjutamist. Lepingule allakirjutamine toimus sadama terminali autoparklas. Tunnistaja ütlused on vastuolus hageja vande all antud ütlustega. Hageja ütluste kohaselt andis ta 9.11.2005 kostjale 250 000 krooni Kentmanni tänava Pizzabaaris. Hageja ütluste kohaselt kirjutasid pooled lepingu alla samas kohas ja samal päeval. Hageja ei mäletanud, et tunnistaja olnuks lepingu sõlmimise ja raha üleandmise juures. Hageja ütluste kohaselt kohtus ta tunnistaja ja kostjaga parklas kui arutati hageja ettepanekul uue lepingu sõlmimist ajal, mil leping hakkas aeguma. Ka tunnistaja kinnitas, et parklas arutati laenulepinguga seonduvat. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjutati laenuleping alla parklas, kuid raha üleandmist siis ei toimunud. 05.04.2011 4 kohtuistungil väitis kostja, et leping kirjutati alla Liivalaia tänaval autos, kus oli ka tunnistaja. Seega on kostja ja tunnistaja, kelle ülekuulamist kostja taotles ütlused lepingu allakirjutamise koha kohta erinevad. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis hagejalt 2001 laenu kostja abikaasa TT. Esitatud laenulepingu (lk 70) kohaselt oli aga laenuvõtjaks kostja ( TT oli koos kostjaga hüpoteegi seadmise lepingu pooleks lk 71-73). Tunnistaja ütlustest teeb kohus järelduse, et need ei ole usaldusväärsed, tunnistaja ei mäleta sündmusi, mille juures ta viibis aastaid tagasi. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et hageja poolt 6 päeva enne seda, kui kostja tasus eelmise võlgnevuse, lisatagatisest (hüpoteegist) loobumine, tõendab, et hageja sai kostjalt täiendava garantii – 09.11.2005 rahatu laenuleping. Kostja seisukoht ei põhine tõenditel. Laenulepingu rahatust ei tõenda ka kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt kostja kontole ei tekkinud täiendavaid sularaha sissemakseid pärast hageja poolt väidetava laenusumma kättesaamist. Laen ei pea ilmtingimata kostja pangakontol kajatuma, kuna hageja andis kostjale laenusumma kätte sularahas, mitte ei kandnud seda kostja pangakontole. Laenu sularahas saamist kinnitab kostja 09.11.2005 aktis.
lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivisena palub hageja kostjatelt välja mõista (7 988,96 eurot) 125 000 krooni. Hageja vähendas viivisenõuet põhivõla suuruseni.
lg 1 alusel on võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingus leppisid pooled kokku viivise maksmises 0,5% suuruses tähtajaks tasumata summalt (p 3.1). Kostja on 62 500 krooni tasumisega viivituses alates 02.11.2006 ning kogu laenusumma tasumisega alates 02.11.2007. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kohtu arvates ka viivisenõue rahuldada. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 7 988,96 eurot (125 000 krooni) hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt mõista viiviseid summas 7 988,96 eurot (125 000). Hagihind on TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1, 2 järgi 7 988,96 eurot (125 000 krooni). Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.