3-09-2793/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Kohtu videoistungist osa võtnud menetlusosalised Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 28.septembril 2010.a. Tallinnas 3-09-2793 A.G.i kaebus Tallinna Vangla 25.08.2009.a. käskkirja nr 62 tühistamiseks 20.09.2010.a. videokonverentsi teel Tallinna Vanglas viibiv kaebaja A.G., kohtu istungisaalis vastustaja Tallinna Vangla esindaja Tairi Tonkson RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o. hiljemalt 28.oktoobril 2010.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 23.01.2009.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 3 kehtestati vangistusseaduse(VaS) § 46 lg 1 ja Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 alusel vangistussektsioonidesse, eelvangistushoone lukustatud kambrisse ning tugevdatud järelevalvet ja julgeolekumeetmeid vajavate kinni peetavate isikute majutamiseks mõeldud osakonda paigutatud kinnipeetavate riietus. Käskkirja p 1 järgi väljastatakse kinnipeetavale vangla vormiriietusena: 2 komplekti jakke ja pikki pükse; 4 T-särki; 2 paari lühikesi pükse; 1 kootud müts ja 1 jope. Punktis 5 loetleti isiklikud esemed mida oli kinnipeetaval lubatud omada ja kanda kambris: 1)mõistlikus koguses aluspesu; 2)2 komplekti pikka aluspesu; 3)mõistlikus koguses sokke; 4)1 jope; 5)1 paar kindaid; 6)1 sall; 7)4 paari jalanõusid; 8)1 pikk spordidress ja 9)2 saunalina. 25.08.2009.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 62 tunnistati VaS § 46 lg 1, 2 ja põhimääruse § 3 lg 2 p 7 alusel kehtetuks käskkirja nr 3 punkti 5 alapunktid 4 ja

1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlusalune käskkiri tühistada, kuna see riivab tema õigusi, piirab vabadust ning on vastuolus VaS §-ga 46 lg
2. Kaebaja selgitas seda ka vanglale, kuid talle vastati, et ajavahemikul 1.01.-27.10.2009.a. oli kaebaja isikukontol kõigest 0,61 kr, mistõttu ei suuda ta riideid korras hoida. 2009.a. maikuuni kandsid sugulased kaebaja isikukontole perioodiliselt raha, mistõttu on vangla rahalise seisu kohta väidetu väär. Vangla avaldus alandab kaebaja inimväärikust, rahaliste vahendite puudumine ei tähenda veel, et ta oma riideid ei peseks, seebi kasutamise võimalus on kaebajal alati olemas. Vangla juhtkonna sellised avaldused rikuvad põhiseaduse(PS) § 18 ning VaS § 41 1, 2 ja § 50 lg 1,
3. Vaidlustatud käskkiri rikub VaS § 55 lg 1 ja Euroopa vanglareeglistiku artiklit 27 p 1, mille kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale võimaluse kehakultuuriga tegeleda, ning vanglareeglistiku artiklit 19 p 5 ja artiklit 20 p 2, 3, mille järgi peab vangla tagama riietuse, mis ei häbista kinnipeetavat. Käskkirja nr 62 alusel on kaebajal olemas: kaks paari pükse, kaks paari šortse(lühikesi pükse), neli särki, kaks kampsunit, müts ja jope. Jääb arusaamatuks, kuidas saab sellise riidekogusega sporti teha. Tavaliselt on ühed püksid ja kampsun pesus ning kandmiseks jääb kätte üks kampsun ja ühed püksid, mis tähendab, et kaebaja peaks peale sportimist samade riietega edasi käima, mis on aga ebahügieeniline. Šortsidega sporti teha pole võimalik, kuna on külm, kaebaja tegeleb sportimisega ka väljas, vanglareeglistikuga on see lubatud. Käskkirja nr 3 esialgse versiooniga lubati vanglariietele lisaks hoida enda käes ühte isiklikku dressi ja sooja jopet, mis oli täielikult hügieeninõuetega kooskõlas. Vangla poolt antud jope on sünteetilisest materjalist ja sellest ei piisa, kui on pakaselised ilmad. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja väide, et vangla keeldus isiklike riiete kasutamise lubamisest, on põhjendamatu, kuna sellist taotlust pole kaebaja esitanud. VaS § 46 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval õigus taotleda luba isiklike riiete kandmiseks ning vangla võib seda lubada. Seega pole kinnipeetavatel subjektiivset õigust nõuda isiklike riiete kandmise lubamist. Isiklike riiete kandmisega üritavad kinnipeetavad eralduda nn üldisest massist ning saavutada seeläbi paremat positsiooni kinnipeetavate subkultuurilises hierarhias. Kõikides vanglates väljastatakse kinnipeetavatele ühesugune vanglariiete komplekt, mis on mõeldud kasutamiseks aastaringselt, eraldi komplekte suveks või talveks pole. Vanglariiete hulka kuuluvaid vormielemente valmistab kõikidele Eesti vanglatele AS „Eesti Vanglatööstus“. Kaebaja kambrikaardilt nähtub, et kaebajale väljastati vanglariietest jakk ja pikad püksid(2 komplekti) 20.07.2009.a. ning vangla jope 28.08.2009.a. Käskkirja nr vastuvõtmise ajal polnud Tallinna vanglal kõikide kinnipeetavate jaoks kõiki vanglariietuse elemente. Kui vangla sai kinnipeetavate jaoks küllaldase koguse vanglariietust, viidi ellu ka käskkirjas nr 62 nimetatud muudatus, täitmaks VaS §-s 46 sätestatud kinnipeetava kohustust kanda vanglariideid. VaS § 46 lg 2 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik lubada kinnipeetaval kanda isiklikke riideid, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riiete puhastuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetuse. Kaebajal oli perioodil 1.01.2008 – 27.10.2009 isikuarvel 0,61 kr raha, mistõttu puudus tal raha enda riiete eest hoolitsemiseks. Kaebaja on küll väitnud, et on võimeline talle täiendavalt väljastatavate isiklike riiete eest hoolt kandma ning et vangla on tema rahaseisu kohta edastanud valeandmeid, kuid samas on kaebaja taotlenud kaebuse esitamisel enda riigilõivust vabastamist maksejõuetuse tõttu ning kohus on tema taotluse rahuldanud. Isiklikke riideid peab kaebaja ise pesema, kuid kuivatada pole tal neid võimalik mujal kui kambris, kus aga puuduvad vajalikud tingimused, kambrites on 3-6 kinnipeetavat ning ka oma käterätti on kinnipeetaval võimalik kuivatada ainult oma nari juures. Inimväärikuse mõiste on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Sellest lähtuvalt sätestab ka VaS § 41 lg 1, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas viibimisega. Euroopa Inimõiguste Kohus on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Kohtlemine on inimväärikust alandav siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet(Kudla vs Poola, 26.12.2000.a.), näit. täielik sotsiaalne isolatsioon(Messina vs Itaalia (nr 2), 28.09.2000.a.), halvad sanitaartingimused kogumina, alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul(Valasinas vs Leedu, 2 24.
4. 2001.a.), invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine(Price vs Ühendkuningriik, 10.
5. 2001.a.), arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu (Iihan vs Türgi, 27.06.2000.a.), kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus (Nevmerzhitsky vs Ukraina, 5.04.2005.a.), kinnipidamisasutuste ülerahvastatus(Labzov vs Venemaa, 16.06.2005.a.), kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimalusteta(II vs Bulgaria, 9.
6. 2005.a.). Kaebaja väide VaS § 55 lg 1 rikkumise kohta on põhjendamatu, kuna vastustaja tagab kinnipeetavatele võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks. Tallinna Vanglas on selleks ette nähtud spordisaal, kuhu kinnipeetavad viiakse graafiku alusel ning mida külmal ajal köetakse, seega on seal võimalik sportida lühikestes pükstes ja T-särgis. Õues kehakultuuriga ei tegelda, seal saavad kinnipeetavad iga päev 1 tunni jalutada jalutusboksis. Vangla ei saa kinnipeetavatel keelata jalutuskäigu ajal teha sirutusi-painutusi-kükke, kuid seda ei saa käsitada sporditegemisena. Samuti on põhjendamatu kaebaja väide, et üks komplekt vormiriideid on kogu aeg pesus, kuna vormiriiete pesemine toimub kinnitatud graafiku alusel, millest lähtuvalt saab kinnipeetav pesemiseks edastatud riided tagasi 7 päeva pärast. Ebamõistlikuks ei saa pidada nimetatud perioodi jooksul ülejäänud käskkirja nr 3 alusel võimaldatud riideesemete kasutamist. Alusetu on kaebaja väide, et vangla poolt antud jope pole piisavalt soe. Talvel pakasega tunde väljas tööd teinud kinnipeetavad pole kurtnud külma üle, kaebaja aga väljas tööl ei käi, viibib ainult 1 tund päevas jalutusboksis. KOHTU PÕHJENDUSED VaS § 46 lg 1 sätestab kinnipeetava kohustuse kanda kinnipidamisasutuses vangla riietust ja nimesilti. Sama sätte lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui riietuse puhastuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetuse kindlustab kinnipeetav oma kuludega. Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 annab vangla direktorile õiguse anda oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Seega on valik, milliseid isiklikke riideesemeid ja kui suurel hulgal lubada kinnipeetavatel kanda, vangladirektori kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamine, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust, vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku §-le 19 lg 6 on kohtul võimalik kontrollida üksnes, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul neid põhimõtteid rikutud pole. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VaS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Tulenevalt VaS §-st 46 lg 1 ja 2 on isikliku riietuse kandmise lubamine kinnipeetavatele erand, mitte reegel ning kinnipeetavatele lubatud isiklike riiete nimetuste vähendamine vaidlustatud käskkirjaga polnud seetõttu õigusvastane. Kaebajale vangla poolt väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus pole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Vanglariietuse kandmine vangla suletud keskkonnas, kus ka kõik teised kinnipeetavad kannavad samasugust riietust, ei saa kaebajat kuidagi häbistada. Vastustaja pole rikkunud VaS § 55 lg
7. Osundatud sätte järgi tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seda, millises mahus ja millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VaS ei täpsusta. Kaebaja viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC