Obsah (6)

§ 41§ 31§ 46§ 35§ 37§ 34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2976 Haldusasi Artur Kiptšakbajevi k

) § 37 p 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Tallinna Transpordiameti ametnik tuvastas karistusregistrisse tehtud päringu tulemusel, et A. Kiptšakbajevit on karistatud Põhja Politseiprefektuuri

1. juunil
2. a jõustunud otsusega liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 7422 lg 2 järgi, mille kohaselt mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Selline rikkumine on potentsiaalseks ohuks taksoteenust kasutavatele klientidele ja teistele liiklejatele, kuna takso on suurema ohu allikas. Otsuses märgitakse: „Seega tulenevalt ülekaalukast avalikust huvist – oht teenuse tarbijate ja teiste liiklejate elule ja tervisele – kaalub üle FIE Artur Kiptšakbajevi erahuvi osutada taksoteenust.“ Otsuse tegemise õigusliku alusena viidatakse

§ 41lg 1 p 2, § 35 lg 43 ja 44, § 37 p 2, § 46 lg 1 p 1.

2. novembril
3. a esitas A. Kiptšakbajev Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti juhataja
4. oktoobri
5. a otsuse nr 1.-1/10/212 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
6. Kaebuse esitaja on töötanud taksojuhina 15 aastat. Taksojuhina töötades ei ole ta rikkunud liikluseeskirju ega tekitanud avariiohtlikke olukordi.
7. Kaebuse esitaja tunnistab
8. mail
9. a toimepandud rikkumist. Rikkumise ajal ei osutanud kaebaja taksoteenust, vaid sõitis oma tuttava omandis oleva sõidukiga. Kaebaja tunnistas politseile kohapeal sundmanöövrist tingitud rikkumist ja tasus kohe määratud trahvi.
10. Tallinna Transpordiamet on alusetult leidnud, et kaebaja ei vasta hea maine nõudele. Rikkumisest on möödunud poolteist aastat. Kaebaja pole enne ega pärast seda sündmust eeskirju rikkunud. Vastustajal ei ole õigust suhtuda taksoveoloa äravõtmisel formaalselt kaebaja isikusse, arvestamata asjaolusid ja taksojuhi õigust kaitsele.
11. Tallinna Transpordiamet palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:
12. Kaevatav otsus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.
13. Tallinna Transpordiamet sai andmed A. Kiptšakbajevi karistamise kohta seaduslikult, teostades päringu karistusregistrisse. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Kohus leiab, et Tallinna Transpordiameti otsus – tunnistada kehtetuks A. Kiptšakbajevile väljastatud taksoveoluba ja selle alusel väljastatud sõidukikaart ning keelduda uute sõidukikaartide väljastamisest – on õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Kohus esitab alljärgnevalt oma põhjendused Tallinna Transpordiameti poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (I) ja haldusmenetluse normide olulise rikkumise (II ja III) kohta ning lahendab menetluslikud taotlused (IV). 2 I 7.

§ 31

lõige 1 sätestab, et teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana (edaspidi tegevusluba) käsitatakse ühistranspordiluba ja taksoveoluba.

§ 31

lõike 3 kohaselt tõendab taksoveoluba vedaja õigust korraldada taksovedu ning lõike 4 kohaselt on sõidukikaart tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol.

1. Kogutud tõenditest nähtub, et Tallinna Transpordiamet oli väljastanud A. Kiptšakbajevile taksoveoloa nr BT0005012 ja selle alusel sõidukikaardi nr GT
2. Kaebuse esitaja osutas taksoveoteenust füüsilisest isikust ettevõtjana. Kohus leiab, et A. Kiptšakbajevi ettevõtlus on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31 kaitse all.
3. Tallinna Transpordiamet tunnistas A. Kiptšakbajevile väljastatud taksoveoluba ja selle alusel väljastatud sõidukikaardi kehtetuks alljärgnevate õigusnormide alusel:

§ 46

lg 1 p 1: „Tegevusloa andja võib loa omanikule teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või ta võib tegevusloa või selle alusel antava sõidukikaardi kindlaksmääratud ajaks peatada või tunnistada kehtetuks, kui loa omaniku tegevuses ilmnevad käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud asjaolud.“

§ 41

lg 1 p 2: „Tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta käesoleva seaduse §-ga 35 kehtestatud nõuetele.“

§ 35lg 43: „Tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele.

Käesoleva seaduse mõistes peetakse isiku mainet heaks, kui teda ei ole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab käesoleva seaduse §-ga 37 kehtestatud nõuetele.“

§ 35

lg 44: „Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 43 sätestatule vastab käesoleva seaduse §-ga 37 sätestatud nõuetele.“

§ 37

p 2: „Vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine“. 10. Kaevatava haldusakti kohaselt ei loetud A. Kiptšakbajevi mainet

§ 37p 2 järgi heaks, kuna ta oli Tallinna Transpordiameti ametniku poolt 8.

septembril

1. a teostatud päringu alusel saadud karistusregistri väljavõtte kohaselt Põhja Politseiprefektuuri
2. mai
3. a otsusega karistatud LS §-s 7422 lg 2 sätestatud väärteo (mille sanktsioon näeb ette ka juhtimisõiguse äravõtmise) toimepanemise eest. Kohtu hinnangul on käesoleva vaidluse lahendamiseks oluline välja selgitada, millises menetluskorras saab tegevusloa andja tuvastada, kas isikut on viimase kolme aasta jooksul karistatud.
4. Karistusregistri seaduse (edaspidi: KarRS) § 2 lg 1 kohaselt on karistusregister riigi põhiregister, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta. Karistusregistri eesmärk on usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks (KarRS § 2 lg 2 p 1). KarRS § 17 lg 1 p 7 kohaselt on õigus saada karistusregistrist andmeid valitsusasutusel ja kohaliku omavalitsuse asutusel seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga sätestatud ülesannete täitmiseks. Tallinna Transpordiamet kui 3

§ 34

lõigete 1 ja 4 järgi taksoveolubade andmiseks pädev asutus on seega õigustatud saama andmeid karistusregistrilt

§ 37p 2 sätestatud asjaolude tuvastamiseks. 12. Kar

RS § 31 “Karistusregistri andmete õiguslik tähendus” lõige 1 sätestab: „Karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel.“ KarRS § 25 lg 1 p 1 sätestab, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Seega omavad karistusregistri andmed väärteo korral õiguslikku tähendust üks aasta arvates rahatrahvi tasumisest. Praegusel juhul nähtus Tallinna Transpordiameti ametniku teostatud karistusregistri väljavõttest, et A. Kiptšakbajev oli talle

1. mail
2. a määratud rahatrahvi tasunud
3. juunil
4. a. Andmed A. Kiptšakbajevi karistamise kohta tuli seega karistusregistrist kustutada ja arhiivi üle anda
5. juunil
6. a.
7. Käesoleval juhul oli karistusregister jätnud andmed A. Kiptšakbajevi karistamise kohta õigusvastaselt karistusregistrist kustutamata ja arhiivi üle andmata. Politsei- ja Piirivalveameti
8. detsembri
9. a vastuses kohtunõudele selgitatakse, et andmete arhiivi kandmine on keeruline ja aeganõudev protsess. Kohus on seisukohal, et andmeid kasutav ametiasutus ei saa teise asutuse haldussuutmatusega õigustada seaduse ja isiku õiguste rikkumist. Tallinna Transpordiamet pidi karistusregistri väljavõttest aru saama, et käesoleval juhul on andmed A. Kiptšakbajevi karistamise kohta seaduse kohaselt kustutamisele ja arhiivi kandmisele kuulunud ning neil puudub KarRS § 31 tulenevalt õiguslik tähendus.
10. KarRS § 22 lg 1 sätestab, kellel on õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist. Karistusregistri seadusest ega eriseadustest ei tulene linna- ja vallavalitsuse õigust saada karistusregistri arhiivist teavet taksoveoluba ja sõidukikaarti taotlevale isikule mõistetud karistuste kohta.
11. Riigikohtu üldkogu selgitas
12. oktoobri
13. a otsuses asjas nr 3-4-1-7-01, et karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumiseni või kustutamiseni. Karistamise fakt seevastu iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Riigikohtu halduskolleegium leidis
14. oktoobri
15. a otsuses asjas nr 3-3-1-53-06, et üldkogu viidatud otsustest tuleb järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Kohtu hinnangul ei ole olemuslikku vahet selles, et Riigikohtu lahendites oli tegemist kogu elu isikut saatvate andmetega ning käesoleval juhul on tegemist pärast isiku karistamist kolmeaastase (või

§ 37p 6 arvestades koguni 3+5 aastase) lisapiirangute perioodiga.

Oluline on see, et Riigikohtu osundatud lahendite kohaselt peab pärast karistusandmete arhiivi kandmist olema haldusakti andjal olema seadusest tulenev juurdepääs karistusregistri arhiivile.

1. Nüüd küsimus sellest, kas Tallinna Transpordiamet saaks isiku karistamise fakti tuvastamisel tugineda mõnest muust allikast saadud teabele. Kohtu arvates on siinkohal asjakohane viidata Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a otsusele nr 3-3-1-46-09, milles käsitleti teenistuses oleva vanglaametniku karistamise fakti tuvastamist tööandja poolt: „Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus tööandja kasutab karistusregistri arhiivi andmeid, mida KarRS § 22 lg 1 alusel on selleks õigustatud isikud saanud muul eesmärgil. Näiteks halduskolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-03 (p-d 18 ja 19) pidas Riigikohus oluliseks, et KarRS §-st 22 tulenevalt ei tohi elamisloa andmise üle otsustamisel kasutada karistusandmeid, millele vastaval haldusorganil juurdepääs puudub, ning kõnealuses asjas polnud kolleegiumi hinnangul oluline, kuidas asja otsustanud siseminister sai isiku kohta karistusregistri arhiivis sisalduvaid andmeid. Karistusregistri arhiiviandmetele 4 juurdepääsu puudumisel ei ole ATS § 124 lg 1 kohaldamiseks õigustatud ka tuginemine avalikult kättesaadavale jõustunud kohtuotsusele.” Kohtu arvates tuleneb sellest lahendist mutatis mutandis selge põhimõte, et loa andjal on pärast karistusandmete kustutamist keelatud tugineda muule andmeallikale kui karistusregistri arhiiv (sh nt varasemalt õiguspäraselt saadud karistusregistri väljavõtetele, kohtulahendite registritele). Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus karistusregistri seaduse eesmärgi ja mõttega (karistusandmete ajutisus ja ranged juurdepääsupiirangud arhiiviandmetele).
6. Seega ei võimalda kehtiv õigus pärast isiku karistusandmete karistusregistrist kustutamist ja arhiivi ülekandmist õiguspäraselt välja selgitada taksoveoluba ja sõidukikaarti taotleva isiku karistamise fakti. Sellest tulenevalt on Tallinna Transpordiameti tuginemine asjaolule, et A. Kiptšakbajevit oli viimase kolme aasta jooksul karistatud LS § 7422 lg 2 järgi, ebaseaduslik ning sellel põhinev haldusakt kui kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv otsus kuulub tühistamisele.
7. Ehkki vaidlustatud haldusakt tühistatakse eeltoodud põhjendustel, peab kohus halduspraktika parandamise eesmärgil vajalikuks juhtida Tallinna Transpordiameti tähelepanu haldusmenetluse normide olulisele rikkumisele, mis oleks kaasa toonud haldusakti tühistamise ka juhul, kui isiku karistamise fakti väljaselgitamine oleks toimunud õiguspäraselt. II
8. Kehtiva haldusmenetluse üldise regulatsiooni kohaselt on isikul õigus olla ära kuulatud (HMS § 40) ja teavitatud tema kohta menetluses kogutud informatsioonist (HMS § 37). Tulenevalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41 kätkeb õigus heale haldusele igaühe õiguse, et teda kuulatakse ära enne, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (lg 2 punkt a), ning igaühe õiguse tutvuda teda puudutavate andmetega (lg 2 punkt b). Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid (HMS § 40 lg 3), mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist.
9. Riigikohtu seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. jaanuari
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03). Riigikohus on osutanud ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldise õiguspõhimõtte (vt muu hulgas Euroopa Kohtu
12. märtsi
13. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959, Euroopa Kohtu
14. märtsi
15. a otsus kohtuasjas C-255/90: P. Burban, EKL 1992, lk I-2253 ja esimese astme kohtu
16. septembri
17. a otsus kohtuasjas T-167/94: Nölle, EKL 1995, lk II-2589 ning
18. juuli
19. a otsus kohtuasjas T-231/97: New Europe Consulting ja teised, EKL 1999, lk II-2403). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt nt Euroopa Kohtu
20. novembri
21. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
22. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud sätte kohaselt ei saa vähetähtis menetlus- või 5 vorminõude rikkumine, mis toob küll kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse, olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel.
23. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel on haldusorganil ulatuslik kaalumisruum (vt Tallinna Ringkonnakohtu
24. detsembri
25. a otsus haldusasjas nr 3-08-2504). Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on põhiõigusi oluliselt piirav ja isikule koormav, tuues kaasa isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed. Riigikohtu halduskolleegium on ka rõhutanud ärakuulamise erilist olulisust ning pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu
26. novembri
27. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja
28. novembri
29. a otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on Riigikohus pidanud ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (
30. detsembri
31. a otsus haldusasjas nr 3-3-123-06,
32. detsembri
33. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10).
34. Praegusel juhul nähtub kaebuse esitaja poolt
35. detsembri
36. a kohtuistungil ja 10.jaanuari 2011.a kirjalikust avaldusest, et Tallinna Transpordiamet ei teavitanud A. Kiptšakbajevit nõuetekohasel viisil enne tema põhiõigusi tugevalt riivava haldusakti andmist selle andmise aluseks olnud kaalutlustest ega võimaldanud isikul esitada oma vastuväiteid ja põhjendusi, mida analüüsida kaalutlusotsuse langetamisel. Isikut ei kutsutud ka Tallinna Linnavalitsuse taksokomisjoni
37. septembri
38. a istungile, kus arutati A. Kiptšakbajevi taksoveoloa küsimust. Ehkki poolte seletustest ilmneb, et Tallinna Transpordiameti ametnik Margus Kehi vestles täpsustamata ajahetkel kaebajaga sellest, et tuvastatud on liiklusõigusrikkumise olemasolu, ei saa seda pidada nõuetekohaseks ärakuulamiseks. A. Kiptšakbajevi selgitustest nähtuvalt ei saanud ta aru, et tema taksoveoluba tunnistatakse kehtetuks ning tal polnud võimalust esitada omapoolseid selgitusi ja tõendeid tehtava kaalutlusotsuse kohta. Tallinna Transpordiametil ei ole esitada nõuetekohase ärakuulamise kohta kirjalikke tõendeid. Õige on kaebuse esitaja väide, et haldusorgan oleks pidanud kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtma liiklusrikkumise asjaolusid. III
39. Kohus juhib veel eraldi tähelepanu asjaolule, et Tallinna Transpordiameti kaevatavas käskkirjas selle andmise ühe alusena viidatud Tallinna Linnavalitsuse taksokomisjoni
40. septembri
41. a istungi protokoll ei ole õiguspärane.
42. Tallinna Linnavolikogu
43. märtsi
44. a määrusega nr 16 kinnitatud „Taksoveoloa ja sõidukikaardi andmise kord ning taksoveo eeskirja“ (edaspidi: Eeskiri) p 1.3.21 sätestab, et taksokomisjon on Tallinna Linnavalitsuse moodustatud sõltumatu taksoveoloa ja sõidukikaardi taotlusi läbivaatav ning vedaja vastavust taksovedu reguleerivatele õigusaktidele kontrolliv organ. Eeskirja p 2.11 sätestab: ”Taotlus taksoveoloa ja/või sõidukikaardi väljastamiseks esitatakse linnavalitsusele ameti kaudu. Taksoveoloa ja/või sõidukikaardi taotluse vaatab läbi linnavalitsuse taksokomisjon (edaspidi komisjon), mille moodustab ja mille koosseisu kinnitab linnavalitsus. Komisjon kontrollib vedaja vastavust ühistranspordiseadusele ja teistele taksovedu reguleerivatele õigusaktidele.“ Eeskirja p 2.13 kohaselt esitab komisjon ameti juhatajale komisjoni koosoleku protokollis põhistatud seisukohad ja ettepanekud taksoveoloa ja/või sõidukikaardi väljastamise, väljastamisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise kohta. Samad ülesanded on taksokomisjonile pandud Tallinna Linnavalitsuse
45. mai
46. a määrusega nr 42 kinnitatud taksokomisjoni põhimääruse (edaspidi: Põhimäärus) §-des 1 ja
48. Ehkki õige on väide, et taksokomisjon on haldusorgani sisene kooskõlastusorgan, kelle otsused ei ole Tallinna Transpordiametile siduvad, vaid üksnes soovituslikud, ei saa sellest järeldada, et takso- 6 komisjonis läbiviidud haldusmenetluses tehtud vead ei mõjuta üldse lõpphaldusakti õiguspärasust. Nii Eeskirjast kui Põhimäärusest nähtub, et taksokomisjonile on taksoveolubade ja sõidukikaartide andmise menetluses soovitud anda oluline roll. Kuna Tallinna Transpordiameti otsus taksoveoloa kehtetuks tunnistamise kohta antakse kaalutlusõiguse alusel, on tähtis, et kaalutlusotsuse tegemisel oleks otsustaja käsutuses õiguspärane teave.
49. Taksokomisjoni
50. septembri
51. a istungi protokollist nähtub, et A. Kiptšakbajevi suhtes negatiivse otsuse tegemist põhjendati üksnes viitega

§-dele 35 ja 37 ning tehti märge: (võlg). Kohus leiab, et kuna taksoveoloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus, peab samadele nõuetele vastama ka komisjoni otsus. Komisjoni motiive me ei tea, peale ebamäärase märkuse võla kohta, millise olemasolu aga kaevatavas käskkirjas kaebajale ette ei heidetud. See on vastuolus Eeskirja punktiga 2.13 ning Põhimääruse § 4 lõikega 4, mille kohaselt esitab taksokomisjon transpordiameti juhatajale komisjoni koosoleku protokollis põhistatud seisukohad ja ettepanekud taksoveoloa ja/või sõidukikaardi väljastamise, väljastamisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise kohta. Tundub, et

§-dega 35 ja 37 vastuolu tuvastamise korral on isiku suhtes mehaaniliselt, konkreetseid asjaolusid kaalumata tehtud negatiivne otsus.

§ 41

lg 1 p 2 ja § 46 lg 1 p 1 selline tõlgendamine, mida kohtuistungil pidas õigeks Tallinna Transpordiameti esindaja, on vastuolus kohtupraktikas sätete mõtte kohta võetud seisukohtadega (vt kohtuotsuse p 22).

1. Veelgi olulisem minetus taksokomisjoni
2. septembri
3. a istungi protokollis seisneb aga selles, et see on nõuetekohaselt allkirjastamata või on isegi otsused vastu võetud pädevate isikute kvoorumit omamata. Nimelt komisjoni ei ole protokoll selle esimehe või aseesimehe ega komisjoni liikmest sekretäri poolt allkirjastatud. Sellise nõude näeb sõnaselgelt ette Põhimääruse § 4 lg
4. Selgusetuks jääb, kes üldse komisjoni liikmetest istungil osalesid (Põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt on komisjon otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa vähemalt kolm liiget). Protokolli on allkirjastanud vaid üks komisjoni liige (Ruth Pärn). Teine allkirjastaja Koit Pikaro ei ole Tallinna Linnavalitsuse
5. detsembri
6. a korralduse nr 2027-k kohaselt komisjoni liige, vaid kaasatud ekspert. Selgusetu on, millised on Margus Kehi tema volitused taksokomisjoni protokolli vormistada ja allkirjastada. Nendele küsimustele ei saanud kohus vastust vaatamata selle kohta
7. jaanuaril
8. a tehtud kohtunõudele.
9. Seega on taksokomisjoni
10. septembri
11. a istungi protokoll õigustühine Põhimääruse § 4 lg 2 ja 3 rikkumise tõttu või isegi kui oleks tuvastatud, et ka esimees/aseesimees ja sekretär osalesid komisjoni istungil, kuid see jäi protokollis kajastamata, pole komisjon järginud ettenähtud menetlusja põhjendamisreegleid. IV
12. HKMS § 92 lg 1 alusel kuulub kaebaja kasuks Tallinna Transpordiametilt väljamõistmisele 250 krooni kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Villem Lapimaa 7