KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1554 Haldusasi Oleg Bortniku kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 09.11.2009 käskkirja nr 832-d õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Oleg Bortnik Vastustaja - Tallinna Vangla, volitatud esindaja Svetlana Meister Oleg Bortniku apellatsioonkaebus Menetluse alus ringkonnakohtus Vaidlustatud kohtulahend Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohtu 21.04.2011 otsus 03.10.2011 RESOLUTSIOON Jätta Oleg Bortniku apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-1554 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 07.11.
- Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 09.11.2009 käskkirjaga nr 832-d karistati Oleg Bortnikku vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest 23 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et O. Bortnik ei allunud 08.10.2009 kella 21.35 ajal IV vangistusektsiooni kambris nr 50 kambrisse sisenenud vanglateenistuse ametnike korduvatele seaduslikele korraldustele asetada käed kambri seinale. Olukord IV vangistussektsioonis oli hetkel pingeline ning kinnipeetava käitumine prognoosimatu, mistõttu kasutati kinnipeetava fikseerimiseks ja kontrolli alla võtmiseks füüsilist jõudu. 3-10-1554 Käskkirjast ja distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 8-11) nr 1475/50 selgub veel, et 08.10.2009 toimus IV vangistusosakonnas sel kellaajal vangla julgeolekut ohustav sündmus, mille käigus süüdati ja löödi voodiga puruks kambri nr 52 uks, eelnevalt oli ära lõhutud sama kambri sein. Vanglaametnikud sisenesid kambrisse nr 52 ja võtsid selles asunud kinnipeetavad kontrolli alla ning seejärel siseneti kambrisse nr 50 ja videosalvestuselt on näha, et vanglaametnike poolt tuuakse kambrist koridori O. Bortnik ja teine kinnnipeetav. Kell 21.39 sisenes vangistussektsiooni relvastatud üksus, kelle liikmed surusid O. Bortniku põrandale ja panid talle käerauad. O. Bortniku väide, et ametnikud tormasid kambrisse ja asusid teda sõna lausumata peksma ja käsi väänama, on ümber lükatud vanglaametniku ettekandega. Videosalvestisi kambris nr 50 ei tehtud ning vangistussektsiooni kaamera videosalvestiselt saab jälgida üksnes sündmuste kulgu kambri uksel ja koridoris. Karistuse valikut põhjendati käskkirjas sellega, et tegemist on vangla sisekorda ja julgeolekut ohustava tõsise rikkumisega. Kinnipeetaval on kehtivad distsiplinaarkaristused ning teda on eelnevalt kahel korral karistatud samalaadse rikkumise eest. Kinnipeetav pole oma käitumist parandanud, mistõttu on põhjendatud kartserikaristuse määramine.
- Tallinna Vangla direktori 06.05.2010 vaideotsusega nr 1-13/61977-1 jäeti O. Bortniku vaie rahuldamata (tl 12).
- Oleg Bortnik palus esitatud kaebuses tuvastada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 09.11.2009 käskkirja nr 832-d õigusvastasus, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue. Samuti oli kaebuses esitatud nõue tühistada käskkiri seoses õigusvastsusega. Kaebaja põhjendas kaebust asjaoludega, et Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 09.11.
- a käskkiri nr 832-d on antud välja selle haldusakti andmiseks mittepädeva isiku poolt ja käskkirja andmise aluseks olevat väidetavat korralduse mittetäitmist ei ole toimunud, kuna korraldust talle intsidendi käigus üldse ei antud. Kaebaja selgitas 08.10.2009 sündmuse kohta järgmist: 08.10.2009 kella 21.35 paiku ootas ta IV vangistussektsiooni kambris nr 50 koos kambrikaaslastega, millal neid hakatakse laskma WCsse. Kaks kinnipeetavat oli juba WC-sse läinud ning kui üks neist kambrisse naasis, siis sulgus uks, mille järel hakkasid kaebuse esitaja kambrikaaslased kambriuksele koputama, et teada saada, miks enam WC-sse ei lubata. Kuna vanglaametnikud ei vastanud, lahkusid kambrikaaslased ukse juurest. Kaebaja seisis kella 21.35 paiku meetri kaugusel kambriuksest, nõjatudes seljaga kahekordsele narile. Vanglaametnikud sisenesid kambrisse ning hakkasid sõnagi lausumata kaebajat peksma ja käsi väänama. Peaaegu kohe lohistati ta kambrist välja ning pandi näoga vastu seina. Kaebaja vastupanu ei osutanud.
- Vastustaja Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu, esitades järgmise põhjenduse. Kaebuse esitaja väide korralduse mitteandmise kohta on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku G. G ettekandega (tl 6), millest nähtub, et ametnik andis mitu korda kaebajale korralduse panna käed seinale, kuid kaebaja korraldust ei täitnud. Käskluste andmist tõendab ka 08.10.2009 G. G ja relvastatud üksuse juhi L. A poolt kinnitatud akt erivahendite kasutamise kohta (tl 38). VangS § 64 lg 4 24.07.
- a jõustunud redaktsiooni kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul, seega pole rikutud ka pädevuse nõudeid.
- Tallinna Halduskohtu põhjendusega. 21.04.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmise 2
(6)3-10-1554 Karistus on määratud pädeva ametniku poolt. Kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud IV vangistussektsioonis asunud kaamera videosalvestise (tl 81 ümbrikus asuv CD), vanglaametnike poolt sündmuse kohta tehtud ettekannete, 19.11.2010 Tallinnas toimunud Harju Maakohtu istungi protokollis kohtuasjas nr 110-6098 fikseeritud G. G tunnistajana antud ütluste (lk 89-91) ning käesolevas asjas 06.04.2010 toimunud kohtuistungil G. G poolt tunnistajana antud ütlustega (tl 139 ja 141-144). Videosalvestiselt võib näha, et G. G siseneb kambrisse ja toimetab sealt välja Oleg Bortniku. Videosalvestisel puudub heli ning seetõttu pole sellele tuginedes võimalik kindlaks teha, kas kaebajale anti korraldus käed seinale panna. Siiski kinnitab videosalvestis menetlusosaliste väiteid vaidlusaluse episoodi lühiajalise kestvuse (5-6 sekundit) ja Oleg Bortniku vastupanutu ja vägivallatu allumise kohta G. G poolt rakendatavale füüsilistele kontrollimeetmetele väljaspool kambrit koridoris. Usaldusväärsed pole kaebaja väited, et talle ei antud korraldust enne kambrist väljatoimetamist. Kaebaja ütluste usaldusväärsust vähendab see, et ta on kaebuses väitnud, et kambrisse tormanud ametnikud hakkasid teda peksma ja käsi väänama ning hiljem selles osas oma seletusi muutnud. Videosalvestist uurides võib kindlalt järeldada, et mingit peksmist ega käte väänamist kambris ei toimunud ja G. G talutas kaebaja ühe käega õlavarrest kinni hoides koridori, kus viimane pandi seisma nägu vastu seina ja käed üleval. Samuti pole usaldusväärsed kaebaja väited, et kinnipeetavad ootasid kambris rahumeelselt WCsse laskmist ning mõned kaasvangid lihtsalt koputasid uksele, et teada saada, miks peatati WCsse laskmine. Kohtus uuritud video ja G. G poolt kriminaalmenetluses antud tunnistuste põhjal on kohus veendunud, et IV sektsiooni kambrites hoitavad kinnipeetavad olid teadlikud kambris 54 toimunud intsidendist ja avaldasid seal olevatele kinnipeetavatele oma kambritest mitmesugusel viisil toetust. Videosalvestiselt on näha, et kambri, milles viibis ka kaebaja, uks kaardus mitmel korral tugeva löögi tagajärjel väljapoole ja G.G pidi selle lagunemise vältimiseks seda kinni hoidma. Usaldusväärsed on G.G poolt koostatud ettekandes antud seletus (tl 6) ja 06.04.2011 kohtuistungil tunnistajana vande all antud ütlused, et ta andis kaebajale korralduse asetada käed seinale, millele kaebaja ei reageerinud, vaid astus seina poole ja lihtsalt seisis seal (tl 141) ning et kaebaja pidi seda korraldust kuulma (tl 142). Sisulist vastuolu ei ole G.G kahes kohtuprotsessis tunnistajana antud ütluste vahel. Kriminaalmenetluses antud ütlustest nähtub selgesti, et põhjuseks, miks kambri nr 50 uks avati, oli vanglaametnike soov vältida ohtu vangla julgeolekule ning saada olukord kontrolli alla. G.G tunnistustest selgub, et ei tema ega teised ametnikud polnud kambrisse sisenemisel teadlikud seal valitsevast olukorrast. Sellises olukorras ei pea kohus tõenäoliseks, et vanglaametnik jätab kambrisse sisenemisel kasutamata suulise käskluse andmise võimaluse olukorra kontrolli alla saamiseks. Tõenäoline on ka, et G. G andis korralduse korduvalt, kuid selle korduva andmise käigus asus situatsioonist tulenevalt kaebajat kambrist välja toimetama. Kogu nimetatud tegevus toimus väga lühikese ajavahemiku (3-4 sekundit) jooksul ja selle tegevuse käigus sisenesid kambrisse teised vanglaametnikud. G.G poolt pingelises situatsioonis hetkeliselt tehtud olukorrahinnangu ja langetatud otsuse (toimetada käsklusele koheselt täielikult mitte allunud kaebaja kambrist kiiresti välja ja avada tee teistele vanglaametnikele olukorra kontrolli alla saamiseks) õigsust ja adekvaatsust kinnitab ka hetk hiljem teise kinnipeetava poolt järgnenud rünne sisenenud vanglaametnike vastu. 3
(6)3-10-1554 Arvestades olukorra pingelisust, kaebaja arusaamist sellest ning tema vanglas viibimise staaži, ei ole usutav, et kaebaja ei saanud aru talle antud käsklusest ja vajadusest koheselt ja täielikult alluda talle antud käsule. Kohtu hinnangul näitab tema vastupanuta allumine kambrist väljatoimetamisele, et ta sai aru, et olukord on tõsine ja allumatusega kaugemale minek ei ole mõistlik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
- Apellatsioonkaebuses palub Oleg Bortnik kohtuotsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja taotles kaebuses käskkirja tühistamist. Tegemist on tõsise menetlusnormi rikkumisega ning kaebus tuleks seetõttu saata uueks arutamiseks. Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. G. G on kriminaalasjas nr 1-10-6098 tunnistajana ütlusi andes väitnud, et kaebaja oli ukse ees ja tuli kambrist välja toimetada. Seega on ilmne, et ta ei andnud mingit käsku. Ka videosalvestis kinnitab G. G kriminaalmenetluses antud ütlusi, sest sellelt nähtub, et G. G talutab kaebaja kambrist välja 2-3 sekundi jooksul. Videosalvestiselt on näha, et G. G ei taluta kaebajat välja rahulikult, vaid kaebaja tiritakse ametnike poolt kambrist välja. Kohus on liiga palju tähelepanu pööranud ebaolulistele seikadele – otsuses toodud tualetti viimine ei oma kaebaja karistamisega mingit seost. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebaja ei täitnud talle antud korraldust täies mahus. Selleks, et käsku täita, peab sellest aru saama. Kaebaja käsku ei kuulnud. Vanglas on kombeks, et kui eestikeelse käsu peale kinnipeetav vastab, et ei saa aru, antakse käsk uuesti vene keeles. Praegusel juhul karistati kaebajat eesti keele mitteoskamise eest. Kaebaja palus nõuda vanglalt välja videosalvestis, mis tehti kaasaskantavate kaameratega, sest kambrisse nr 50 sisse joostes karjus G. G väga kõvasti ning selle salvestuse pealt peaks olema kuulda, mida G. G karjus. Samuti palus tunnistaja kutsuda kohtusse tunnistaja G. G ning vaadata kohtutoimikus olevat videosalvestist, veendumaks, et kohus moonutas fakte.
- Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Kohtuotsus on vaidlustatud kahel motiivil – kõigepealt leiab kaebaja, et kohus on tema kaebust valesti mõistnud ning menetlusnorme rikkudes jätnud esitatud nõude läbi vaatamata; teiseks leiab kaebaja, et tõendite ebaõige hindamise tõttu on kohtu otsus vale ka sisuliselt, sest distsiplinaarsüüteo toimepanemine pole tõendatud.
- Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et esitas kohtule tegelikult käskkirja tühistamise nõude. Kaebuses on esitatud kaks nõuet – käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõue ning käskkirja tühistamise nõue. Kuigi kaebaja on põhjendanud õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist sooviga esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue, on see tuvastamise nõue ilmselt hõlmatud tühistamise nõudega, nii nagu kaebaja apellatsioonkaebuse täienduses märgibki. Haldusakti tühistamise esimeseks eelduseks on selle õigusvastasus (HKMS § 26 lg 1 p 1) ning tühistamisnõude lahendamine pole ilma haldusakti õiguspärasusele hinnangut andmata võimalik. Praegusel juhul on kohus leidnud, et käskkiri on õiguspärane ja jätnud kaebuse sellel põhjusel rahuldamata. Kui kohtu seisukoht käskkirja õiguspärasuse osas on õige, ei kuuluks rahuldamisele ka käskkirja tühistamise nõue. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus kõigepealt kaebaja 4
(6)3-10-1554 väiteid käskkirja õigusvastasuse kohta – kui kohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata käskkirja õigusvastasuse, tuleb kohtuotsus tühistada ja asi saata uueks arutamiseks halduskohtule, sest ringkonnakohus ei saaks tühistamisnõude osas seisukohta võtta enne, kui halduskohus on selle nõude osas otsuse teinud. Kui käskkiri on õiguspärane, saab ringkonnakohus jätta halduskohtu otsuse muutmata, sest kaebuse rahuldamiseks poleks alust ühelgi juhul ja seega on kohtuotsus lõppjäreldustes õige.
- Kaebaja väidab, et G.G kriminaalmenetluses ja käesolevas menetluses antud ütlused on vastuolulised ning nende kõrvutamine videosalvestuselt nähtuvaga kinnitab seda, et mingit korraldust kaebajale ei antud. Kriminaalmenetluses, kus oli arutuse all O. Bortniku süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 318 alusel selles, et ta keeldus andmast ütlusi teises 08.10.2009 intsidendiga seotud kriminaalasjas, milles uuriti kaebajaga samas kambris elanud T. P kallaletungi vanglaametnikele, tunnistas G. G, et O. Bortnik oli vaja kambrist eemaldada, et teised vanglaametnikud saaksid sinna siseneda, ega maininud, et ta oleks O. Bortnikule andnud korralduse käed seinale panna. Käesolevas asjas tunnistajana ülekuulamisel põhjendas tunnistaja viimatinimetatud fakti mainimata jätmist sellega, et pidas kriminaalasjas olulisemaks märkida seda, et O. Bortnik ei osutanud füüsilist vastupanu. Käesolevas asjas jäi tunnistaja oma 09.10.2009 ettekandes esitatud olukorra kirjelduse juurde, märkides, et korralduse käte seinale panemiseks andsid üksteise järel koos temaga mitmed kambrisse sisenenud vanglaametnikud, kuid O. Bortnik lihtsalt seisis ega reageerinud, kuigi pidi korraldust kuulma.
- Ringkonnakohus leiab, et pole mingit põhjust arvata, et G. G valetas korralduse andmise koha pealt. Lisaks sellele, et G. G on korduvalt kinnitanud korralduse andmist, märkis kaebaja apellatsioonkaebuses, et G. G karjus kambrisse sisenedes midagi kõvasti, kuid ta ei saanud aru, mida. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kaebajale anti korraldus käte seinale asetamiseks.
- Kaebaja on järgmiseks väitnud, et tavaliselt antakse korraldus teist korda vene keeles ja praegu on teda karistatud eesti keele mitteoskamise eest. Õige on kaebaja seisukoht, et korralduse täitmata jätmine saab süüline olla üksnes siis, kui isik sai korraldusest aru ning tal oli võimalik seda täita. Ringkonnakohus on veendunud, et kaebaja pidi korraldust mõistma ka sel juhul, kui see anti üksnes eesti keeles. Kaebaja on juba aastaid vanglas viibinud ja kuigi ta väidab järjepidevalt, et ta ei oska eesti keelt, pole usutav, et vanglas vastustaja väitel rutiinselt kasutatavad käsklused käte asetuse kohta on talle arusaamatud. Arvestades G. G tunnistust, et kaebaja astus seina poole ja jäi lihtsalt seisma, on samuti ilmne, et ta mõistis korralduse sisu.
- Arvestades videosalvestust, jäi kaebajal korralduse täitmiseks üsna lühike aeg. Videosalvestuselt nähtub, et G. G kindlustab kõigepealt oma kehaga kambriust, mida seestpoolt püütakse lahti lüüa, vanglaametnikud sisenevad kambrisse kell 21.36.23 ning G. G väljub koos O. Bortnikuga kell 21.36.
- Ringkonnakohus peab käesoleval juhul ka ligikaudu kolmesekundilist ajavahemikku alates korralduse andmisest piisavaks, et korralduse täitmata jätmist lugeda korraldusele mittealumiseks VangS § 67 p 1 mõttes.
- Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et ajavahemik, mis jääb korralduse saajale korralduse täitmiseks, sõltub konkreetsetest asjaoludest. VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumise kohustuse rikkumisena tuleb käsitada olukorda, mil kinnipeetav viivitab korralduse täitmisega nii kaua, et vanglaametnik peab vangla julgeoleku tagamiseks kasutama tõsisemaid meetmeid kui suulise korralduse andmine. Ilmne on, et kambris olijad olid käesoleval juhul väga hästi kursis sellega, millised sündmused leidsid aset osakonna koridoris ning elasid sellele kaasa. Eeltoodule viitab videosalvestuselt nähtuv ukse lõhkumine ja G. G tunnistus. Arvestades vanglas tekkinud julgeolekule ohtlikku olukorda, pidid kinnipeetavad olema valmis täitma vanglaametnike 5
(6)3-10-1554 korraldused viivitamatult. Nagu halduskohuski märkis, ei saanud vanglaametnik olukorra tõsidust arvestades pikemalt korralduse täitmist oodata, sest kinnipeetavate käitumine oli ettearvamatu ning kontroll selle üle veel saavutamata. Kaebaja on korduvalt rõhutanud hirmu, mida ta nägi G.G silmades, kui viimane kambrisse sisenes. Ka see kinnitab, et kaebaja mõistis olukorra tõsidust ning pidi temale antud korralduse täitma viivitamatult. 15. Eelnevast tulenevalt on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et käskkiri on õiguspärane. Kohus on otsust piisavalt põhjendanud ega ole eksinud tõendite hindamisel. Vastupanu osutamist kambrist väljatoomisel videosalvestuselt ei nähtu, kohus on adekvaatselt pidanud seda kaebaja kambrist välja talutamiseks. Seega pole alust apellatsioonkaebust rahuldada. Kohtunikud Virgo Saarmets Silvia Truman Viive Ligi 6
(6)