3-11-468/48

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-468 Haldusasi A.S.i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistung,
2. septembril 2011.a. Tallinnas Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.S. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Tairi Tonkson RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6).
4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda (HKMS § 92 lg 1 ja 93 lg 1).
5. Tagastada kriminaalasja nr 1119225000121 toimik Põhja Prefektuurile.
6. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. 16.02.2011 otsustas Maardu vanglahaiglas viibinud kaebuse esitaja kinnipeetav A.S. (isikukood xxxxxxxxxxx) võtta jalutuskäigule kaasa temale saabunud isikliku kirja. Vanglaametnik Urmas Lehtoja märkas kirja ja andis kaebajale korralduse see kambrisse jätta. Kaebaja seda korraldust ei täitnud ja tekkis intsident, mille käigus kaebaja suhtes kasutati jõudu, ohjeldusmeedet (käerauad) ja erivahendit (teleskoopnui). Intsidendi käigus põhjustati kaebajale valu ja kannatada said kaebaja jope ning jalanõud.
8. A.S. esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2011 kaebuse (tl 1-3) Tallinna Vangla ametnike toimingu peale, milles ta taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vanglaametnike toiminguga talle põhjustatud kahju eest. 28.02.2011 määrusega (tl 7-9) jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale aega kaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
9. 08.03.2011 pöördus kaebuse esitaja Tallinna Vangla direktori poole kaebusega, milles sisaldus muuhulgas taotlus hüvitada talle tekitatud varaline kahju summas 300 eurot ning mittevaraline kahju summas 10000 eurot.
10. 14.03.2011 esitas kaebaja kohtule taotluse (tl 11) vabastada ta riigilõivu maksmisest. 31.03.2011 jättis kohus määrusega (tl 14-15) kaebuse korduvalt käiguta ja andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
11. 20.04.2011 esitas kaebaja kohtule täiendatud kaebuse teksti ja taotlused riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivust vabastamiseks (tl 18-22).
12. 31.05.2011 saabus kohtusse Tallinna Vangla vastus (tl 28) kohtunõudele, millest nähtub, et Tallinna Vangla on 16.05.2011 lahendanud kaebaja poolt talle 09.03.2011 esitatud kahjunõude. Kahjunõue jäeti rahuldamata.
13. Kohus võttis oma 14.06.2011 määrusega (tl 37-40) kaebuse menetlusse mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuetes ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest. Vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale aega 15 päeva arvates määruse kättesaamisest selle nõude täpsustamiseks või sellest loobumiseks. Kohus määras vastustajaks Tallinna Vangla ja kohustas vastustajat esitama kaebusele oma seisukoht. Kaebaja taotlus tasuta riigi õigusabi saamiseks kaebuse koostamiseks jäeti rahuldamata.
14. Vastustaja edastas 28.06.2011 oma seisukoha kaebusele (tl 46-47).
15. Kaebaja edastas kohtule 28.06.2011 avalduse, milles palus käesolevat kohtuasja arutada kohtuistungil (tl 54).
16. Kohtuistung käesolevas asjas toimus 26.09.2011 (protokoll tl 89-94). KAEBUSE ESITJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
17. Kaebaja palub kohtule esitatud kaebuses mõista Tallinna Vanglalt välja temale tekitatud varalise kahju 300 euro ja mittevaralist kahju 10 000 euro ulatuses. Kaebuse kohaselt on varaliseks kahjuks rikutud jope ja jalanõud ning mittevaraliseks kahjuks vanglaametnike poolt tekitatud kehavigastused (sinikad kehal). Kaebaja põhjendab oma nõuet järgnevalt: 11.
18. Kaebaja sai 16.02.2011 Maardu vanglahaiglas viibides vahetult enne ettenähtud jalutuskäiku mitmed kirjad oma sugulastelt ja elukaaslaselt. Kaebaja elukaaslane oli sel ajal rase ning kaebaja oli väga mures oma pere pärast ja soovis saadud kirju jalutuskäigu ajal lugeda. Kaebaja väidab, et ta ei teadnud, et kiri on jalutuskäigul keelatud ese. 11.
19. Kaebaja seletab, et umbes 13.30 ajal kambrist väljudes otsis valvur Urmas Lehtoa ta läbi ja avastas kirjad ning käskis need panna kambrisse. Kaebaja seda teha ei tahtnud ja asus valvurile selgitama, et kirjad on talle tähtsad, sest ta muretseb oma 8 kuud raseda elukaaslase pärast ja ta tahab need kirjad läbi lugeda jalutuskäigu ajal. Valvur sellega ei nõustunud ja hakkas teda kambrisse tagasi tõukama. Kuna kaebajal oli häbi, et temast suurem vangivalvur 2 teda tõukab, siis tõukas ta tasakesi ühe korra vastu. Selle peale läks vangivalvur närvi ja hakkas teda veel rohkem tõukama ja väänama ning juurde tulid veel kaks vangla töötajat. Valvurid viskasid kaebaja põrandale, mis oli väga must ja tolmune, ning hakkasid teda seal väänama ja peksma teleskoopnuiaga ning panid käed käeraudadega selja taha kinni. Pärast tõsteti ta istuma. Intsidendi ajal karjus kaebaja valvuritele, et ta kaebab nad kohtusse. 11.
20. Toimunu tagajärjed fikseeriti kaebaja nõudmisel fotodel. Neil on fikseeritud kaebaja mustaks saanud riided ja nende purunenud kohad ning kaebaja kehale reie ja tuharate piirkonda tekkinud löögijäljed. Siinkohal leiab kaebaja, et peale intsidenti kella 14.35 paiku fotodel fikseeritud löögijäljed ei kajasta tema olukorda adekvaatselt, sest juba paari tunni möödudes olid sinikad kohutavad ja palju suuremad. Kaebaja väidab, et tal tekkis löökide tagajärjel palju sinikaid ja tal oli väga valus liikuda, istuda ja lamada. Kohtuistungil väitis kaebaja, et löögijäljed põhjustavad talle valu veel istungi ajalgi. 11.
21. Kaebaja leiab, et vanglateenistuse ametnikud on kasutanud tema suhtes põhjendamatult vägivalda ning põhjustanud talle kehavigastusi, valu ning vaimseid kannatusi, mis on aluseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudmiseks. Kohtuistungil avaldas kaebaja seisukohta, et mittevaralise kahju suurust võiks hinnata ka kohus. Varalise kahju hüvitamise nõude aluseks on tema jope ja jalatsite rikkumine intsidendi ajal, mistõttu ta muuhulgas pidi jalutamas käima teise kambrikaaslase jalanõudega. Samuti avaldas kaebaja, et ta oleks rahul ka 200 euroga VASTUSTAJA SEISUKOHT
22. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt: 12.
23. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Kaebaja poolne käitumine on fikseeritud ja ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei täitnud talle antud korraldusi, oli agressiivne ning väljendas end ebatsensuurselt. Puudub vaidlus, et kaebajale anti korraldus, mida ta teadlikult ei täitnud. Samuti puudub vaidlus asjaolu suhtes, et kaebaja väljendas oma allumatust füüsiliselt ja tõukas ametnikku. 12.
24. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja enda käitumine põhjustas olukorra, et vanglaametnikud olid kohustatud reageerima ohjeldusmeetme ja erivahendi kasutamsega. Selline õigus tuleneb vangistusseaduse §-dest 69 ja 70 ja 711 lg
25. Kuna kaebaja ei täitnud temale antud korraldusi tuli ametnikel sellise käitumise maandamiseks kasutada vastavaid ohjeldusmeetmeid. Sellise vanglapoolse tegevuse tulemusel võis kinnipeetav kogeda ebamugavustunnet, mis aga ei anna alust pidada vanglapoolset käitumist õigusvastaseks. Kinnipeetava fikseerimisel ning temale käeraudade paigaldamisel ei ole eesmärgiks vältida kinnipeetaval võimalikku ebamugavustunnet, vaid hoida ära või lõpetada kinnipeetava vastuhakk põhjustades selleks vajadusel ka valu. 12.
26. Vastustaja on seisukohal, et kaebusest ei nähtu nagu oleksid vanglaametnike poolt kasutatud meetmed ebaproportsionaalsed, kuna kaebaja tervisekaardist nähtub, et 16.02.2011 toimunud sündmuste järgselt kontrolliti kaebaja tervislikku seisundit ning fikseeriti, et isiku tuharate ja reite piirkonnas esinevad kollakas-sinist värvi sinikad. Samuti on kaebajale tekitatud kahjustused fikseeritud pärast intsidenti tehtud fotodel. Kaebajale tekitatud vigastused (sinikad reitel ja tuharapiirkonnas) on paratamatu tagajärg teleskoopnuia sihipärasel kasutamisel. 12.
27. Vastustaja on seisukohal, et varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu, Kohtueelse menetluse käigus tehtud esemete vaatluse käigus nähtus, et kaebaja jope parempoolse varruka õmblus on rebenenud 3-5 cm ning spordijalatsi pealmine materjal 4-5 3 cm. Vangla ei välista, et need kahjustused võisid tekkida intsidendi käigus, kuid selle eest hüvitamise väljamõistmist ei pea vangla põhjendatuks. Allumatuse ülesnäitamisel võtab kinnipeetav endale riski, et tema korrale kutsumiseks kasutatakse seaduses sätestatud meetmeid. Vastavalt VÕS § 127 lg 2 ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kuna ohjeldusmeetme rakendamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale võimalike ebameeldivustunde või riietusesemete määrdumise ja rebenemise ärahoidmine, ei kuulu kahju kaebajale hüvitamisele. Lisaks ei ole vastustaja hinnangul riideesemed kaotanud oma kasutusotstarvet ning kaebaja ei ole taotlenud nende parandamist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigi poolt kahju hüvitamine on reguleeritud enamikel juhtudel riigivastutuse seadusega. Vanglateenistuse ametnikud täidavad kinnipeetavatega vanglas suheldes avalikke ülesandeid. Käesolevas kaebuses esitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuded on seotud vanglaametnike poolt avalike ülesannete täitmisel kaebajale väidetavalt tekitatud kahjude hüvitamisega.
29. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt saab isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui seda ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise ja taastamisega. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduse §-s 9, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.
30. Käesoleval juhul on kaebaja leidnud, et temale tekitatud mittevaraline kahju seisnes vanglaametnike poolt talle õigusvastaselt kasutatud erivahendi (teleskoopnui) ja rahustamismeetme (käerauad) abil valu põhjustamises ja tervise kahjustamises.
31. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna, kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega ja kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt.
32. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale tekitati 16.02.2011 toimunud intsidendi käigus vanglaametnike poolt valu ja tema tuharatel ning reite tagapinnal olid teleskoopnuia kasutamisest heleroosad löögiarmid-jäljed, mis hiljem muutusid sinakas-kollakateks. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et sellised löögijäljed võivad põhjustada hiljem valu. Kaebaja väitis kohtuistungil, et tal olid sinikad ja ta tundis valu kuu aega ja kauemgi veel ning ta tagumik oli väga valus. Kohtus tunnistajana esinenud Tallinna Vangla Maardu üksuse sisearst Ljudmilla Solomatina leidis, et sellised sinikad võivad põhjustada valu ja see võib kesta kuni nädala (tl 92). Kohus leiab, et nende ütlustega on veenvalt tõendatud, et kaebaja tundis nii intsidendi käigus, kui ka selle järel vähemalt nädala jooksul füüsilist valu, mis vastab seaduses sätestatud mittevaralise kahju ühele tunnusele – tema tervist kahjustati. 4
33. Käesoleva kaebuse puhul ei ole ka vaidlust asjaolu üle, et kaebajale tekitatud füüsiline valu oli põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega. Vaidlust ei ole küsimuses, et füüsilist valu põhjustas kannatanule vanglaametnike poolt tema suhtes jõu kasutamine ja spetsiifiliselt tema jõuga põrandale murdmine ning tema tuharatele ja reitele sooritatud teleskoopnuia löögid. Löögijäljed on fikseeritud korrakohaselt peale intsidenti tehtud fotodel (tl 98).
34. Kaebusest ja sellele antud vastustaja vastusest nähtub, et põhivaidlus käib poolte vahel käesoleval juhul selle üle, kas kahju oli kaebajale tekitatud õigusvastaselt. Nähtuvalt poolte esitatud seisukohtadest ei ole vaidlust, et tekkinud intsidendi põhjuseks oli kannataja soov minna jalutuskäigule koos vahetult enne jalutuskäiku saadud lähedaste sugulaste kirjadega. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vanglaametnik andis kaebajale koridoris arusaadavalt korralduse viia avastatud kirjad tagasi kambrisse. Kaebuse esitaja seda käsklust ei täitnud.
35. Kaebaja põhjendas kohtumenetluse käigus, et ta oli mures oma raseda elukaaslase tervise pärast ja tahtis seetõttu kohe neid kirju lugeda. Kohus möönab, et mure raseda elukaaslase tervise pärast on inimlikus plaanis täiesti arusaadav ja sotsiaalselt tunnustatav. Samas tuleb arvestada, et kaebaja oli kirjade saamise ajal kinnipeetav. Ta oli või pidi olema teadlik oma õigustest ja kohustustest ning vanglaelus kehtivatest reeglitest, mis ei luba jalutuskäigule kaasa võtta muid esemeid peale suitsetamistarvete. Sellest tulenevalt oli vanglaametniku korraldus seaduspärane ning kuulus kaebaja poolt täitmisele sõltumata kaebaja emotsionaalsest seisundist ja murest oma raseda elukaaslase tervise üle.
36. Nähtuvalt käesolevas asja kogutud tõenditest – kaebusest, vanglaametnike ettekannetest ja seletuskirjadest toimunu kohta (tl 50-51), aktidest füüsilise jõu, teenistusrelva ning ohjeldusmeetme kasutamise kohta, kaebaja kaebusest-taotlusest kahjude hüvitamiseks Tallinna Vangla direktorile (t. 28 pöördel ja 29) ja kaebaja kohtus antud seletustest ei ole vaidlust asjaolu suhtes, et vanglaametnik Urmas Lehtoja hakkas kaebajat pärast mitteallumist tema seaduslikule suulisele korraldusele jõudu kasutades kambrisse tagama suunama. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et kaebaja avaldas ametnikule selle peale aktiivselt füüsilist vastupanu tõugates teda rindu. Kohus leiab siinkohal, et valvuri tahtlik tõukamine kaebaja poolt on selge allumatuseavaldus ja vanglaametnikul on õigus sellele vastavalt tekkinud olukorrale, lähtudes muuhulgas vangistusseaduse § 69, 70 ja 71 sätestatust, reageerida.
37. Kohus loeb eelmises punktis mainitud tõenditele tuginedes tuvastatuks asjaolu, et kaebaja jätkas aktiivset vastupanu ja allumatust kahe teise vanglaametniku Urmas Lehtojale appitulemise järel ning tema rahustamiseks sunniti ta füüsilist jõudu kasutades pikali põrandale, pandi käed seljataga raudu ning tema rahustamiseks kasutati teleskoopnuia. Nähtuvalt nii vanglaametnike, kui kaebaja enda seletustest, avaldas kaebaja selle tegevuse käigus füüsilist vastupanu, sõimas vanglaametnikke kasutades ebatsensuurseid väljendeid ja ähvardas vanglaametnikke.
38. Eeltoodud asjaolusid kogumina hinnates leiab kohus, et kaebaja kahjunõude rahuldamiseks puudub kolmas seaduses toodud vajalik tingimus – avalikku võimu teostava isiku tegevuse õigusvastasus. Kohus nõustub vastustajaga, et tuvastatud asjaoludest nähtub selgelt, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele, jätkas näidates allumatust põhjenduste esitamist korralduse mittetäitmiseks, oli agressiivne ja kasutas ebatsensuurseid väljendeid ehk teisisõnu kaebaja enda tegevus oli selgelt õigusvastane. Sellise kaebaja poolt tekitatud olukorra lahendamiseks oli vanglaametnikel õigus ja kohustus rakendada tarvilikke meetmeid. Kohus leiab, et vanglaametnikud rakendasid ohjeldusmeetmeid ja erivahendit õiguspäraselt ja proportsionaalselt ning 5 saavutasid selle tagajärjel tekkinud ohuolukorra kiire lahenemise. Asjaolu, et kaebaja olukorra lahendamise käigus ja hiljem tundis valu teleskoopnuia kasutamisest, oli ta enda õigusvastase tegevuse tagajärg, mitte vanglaametnike õigusvastase tegevuse tagajärg. Eelpooltoodust lähtuvalt jätab kohus kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.
39. Vastavalt RVastS § 8 lg 1 hüvitatakse varaline kahju rahas. Kaebaja käsitleb varalise kahjuna kaebuse aluseks olnud intsidendi käigus tema riietele (jope ja jalanõud) tekitatud kahju – jope parempoolse varruka õmblus rebenes 3-5 cm ja spordijalatsi pealmine materjal rebenes 3-5 cm) - ja leiab kaebuses, et tekitatud kahju suuruseks on 300 eurot.
40. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaoludes, et kaebuse esitaja riided said toimunud intsidendi käigus kahjustada ja seda osaliselt tulenevalt vanglaametnike poolt kaebaja rahustamiseks ette võetud meetmetest. Vastustaja sellele vastu ei vaidle ja riietele tekkinud kahjustused on korrektselt fikseeritud kohtuasja juurde võetud fotodel (tl 95-97).
41. Samas on kohus juba tuvastanud, et neid meetmeid ei kasutatud õigusvastaselt ja jõu ning erivahendite kasutus oli proportsionaalne ja vajalik kaebaja enda käitumisest põhjustatud ohuolukorra lahendamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et näidates üles allumatust vanglaametniku seaduslikule korraldusele ja avaldades neile aktiivset füüsilist vastupanu tema rahustamiseks ettevõetud tegevuse käigus, võttis kaebaja ise riski ja põhjustas ise oma riiete kahjustamise. RVS § 7 lõikes 1 sätestab, et kahju ei hüvitata, kui seda oleks saanud vältida. Käesoleval juhul tuleb kahju tekkimise vältimise võimlusena arvestada eelkõige kannatanu võimalust vältida kahju tekkimist täites vanglaametnike seaduslikke korraldusi. On ilmne, et kaebajal oli kahju vältimise võimalus, kui ta oleks täitnud vanglateenistuse ametniku käsku koheselt või oleks kambrisse toimetamise järel rahunenud ja ei oleks avaldanud vanglaametnikele tema rahustamise ajal vastupanu. Kohus jätab kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude eelpooltoodud põhjustel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 rahuldamata.
42. Kõigest eeltoodust tulenevalt ja lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
43. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustaja ei ole esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks. Menetluskulud jäävad seetõttu poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 6