3-11-1296/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1296 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S. Fi kaebus Ida Prefektuuri Jõhvi arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: S. F /isikukood xxx/, Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, Resolutsioon Jätta S. Fi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.11.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 26.05.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja S. Fi kaebus (tl 1-4), milles ta palus põhiseaduse ja vangistusseaduse erinevatele sätetele ja mitmetele kohtulahenditele tuginedes tunnistada tema suhtes Jõhvi arestimajas kohaldatud tingimused õigusevastaseks ning elule ja tervisele ohtlikeks. Kaebaja väitis, et kambri nurgas asuva lahtise WC kasutamine teiste isikute juuresolekul oli inimväärikust alandav, vooditarbed olid antisanitaarses olukorras, kambrid olid väga mustad, koristusvahendeid ei olnud ja ka kõrvalised isikud ei koristanud neid ning töötajate vähesusele viidates võimaldati kogu arestimajas viibimise ajal vaid viis jalutuskäiku. Seejuures märkis ta, et on HIV-positiivne ja põeb hepatiiti ning selgitas, et tema huvi vaidlustatud tegevuse õigusvastaseks tunnistamisel rajaneb mittevaralise kahju eest kompensatsiooni nõudmise soovil.
4. Ida Prefektuur palus oma vastuses (tl 20-21) kaebus rahuldamata jätta, selgitas Jõhvi arestimajas valitsevaid tingimusi ning leidis, et kuna tegemist on uue kaasaegsetele tingimustele vastava hoonega ja kaebaja oli kõigil kolmel arestimajas viibimisel paigutatud üksikkambrisse, ei ole rikutud tema privaatsust ega seatud ohtu tema elu ja tervist. Jalutuskäikude osas märgiti, et ehkki isikkoosseisu vähesuse tõttu ei ole võimalik värskes õhus viibimise õigust nädalavahetustel tagada, on kaebajale seda võimaldatud siiski tema poolt väidetust rohkem ning puuduvad tõendid, et jalutusvõimaluse kasutamata jätmine polnud tingitud tema enda soovimatusest seda õigust kasutada. Veel märgiti, et kinnipeetavatele väljastatakse arestimajja saabumisel puhas kord nädalas vahetatav voodivarustus ning lisati, et kinnipeetavatel on kohustus hoolitseda enda ja kinnipidamisruumi puhtuse eest, vahendeid selleks saab küsida arestimaja teenistujatelt, kuid kaebaja pole seda teinud, vooditarvete väljavahetamist palunud ega kordagi kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas kaebusi esitanud.
5. 09.07.2011 koostatud taotluses (tl 166) väitis S. F täiendavalt, et Jõhvi arestimajas ei võimaldatud ajakirjanduse vahendusel uudistega tutvuda ega antud kord kuus ettenähtud kuni kolme tunnist lühiajalist kohtumist. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud ja kuni 24.10.2011 kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1, 2, 3 ja § 10 lg 1 p 7 ei ole sätestatud enamat kui, et kamber võib olla ühe- või mitmekohaline, sellel peab olema väljastpoolt lukustatav uks ja 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetu kohta ning WC olemasolu tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Ida Prefektuuri vastuse väidetel (tl 20-21) viibis S. F kõigil kolmel korral Jõhvi arestimaja üksikkambris. Seega jääb arusaamatuks, kuidas sai seal asuv, avatud WC rikkuda õigust privaatsusele ja alandada seeläbi tema inimväärikust. Juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 27 lg 1, 3 ja 4 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval vahetada voodipesu, ta on ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning arestimaja poolt korraldatakse vaid ruumide desinfitseerivate vahenditega puhastamise vähemalt kord kuus. S. F väidab küll, et talle anti mustad ja halvas seisukorras vooditarbed ega võimaldatud kambri koristamise vahendeid, kuid pole väitnud ega tõendanud, et ta nendele puudustele arestimaja töötajate tähelepanu juhtis ja vooditarvete väljavahetamist või kambri koristamiseks vajalike vahendite eraldamiseks soovi avaldas. Õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida on ette nähtud juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p
7. Ida Prefektuur on omaks võtnud, et S. F pole igal arestimajas viibimise päeval jalutamas käia. Arestimajas viibiva kinnipeetava õigus tutvuda uudistega sisaldub vangistusseaduse § 30 lg 1 ja „Arestuimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p 9 ning seisneb õiguses lugeda paberkandjal riigi päevalehti, ajakirju ja raamatukogu olemasolul sealolevat kirjandust. Kokkusaamiste õigus on reguleeritud samas sisekorraeeskirjas ja eeldab selle § 62 lg 1 kohaselt vastavat kirjalikku taotlust kinnipeetavalt või kokkusaajalt ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku luba. S. F on mõlemad need õigused küll oma kaebuse täienduses (tl 166) ära märkinud, kuid ei ole maininud midagi vastavate taotluste esitamise ja rahuldamata jätmise kohta ning seda pole teinud ka Ida Prefektuur.
8. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada vaid isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohtupraktikas mõistetakse selle all, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebajale kasulik ja aitama koheselt või edaspidi tema õiguste teostamisele või kaitsmisele kaasa ja selleks peab kaebaja oma vastava taotluse juurde selgitama, kuidas täpselt kaebuse rahuldamine tema olukorda parandab. S. Fi kaebuse väidetest tulenevalt rikkusid Jõhvi arestimaja tingimused tema 2 õigust privaatsusele, alandasid inimväärikust, ohustasid elu ja tervist ning ta soovib nende õigusvastaseks tunnistamist, et esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
9. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
10. Nende kohaselt saab süüliselt tervise kahjustamise või väärikuse alandamise korral küll mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel.
11. Kaebuses ei ole S. F märkinud täpseid andmeid oma viibimiste kohta Jõhvi arestimajas. Ida Prefektuuri vastuse väidetel (tl 20) viibis ta seal kokku kolmel korral 21.10.2008 kuni 19.11.2008, 19.03.2010 kuni 21.03.2010 ja 22.06.2010 kuni 24.06.
12. Kohtu nõudmise (tl 28) peale Viru Vanglast saadud tervisekaardi (tl 36-153) andmetel on tal küll olnud erinevatel aegadel mitmeid tervisega seotud probleeme, kuid mitte miski ei kinnita nende seotust Jõhvi arestimajas viibimisega. Seejuures nähtub, et tal on aastast 2003 pärinev hepatiit (tl 38) ja 04.03.2004 oli HIV proov positiivne (tl 44), kuid meditsiinitöötaja on sõnaselgelt märkinud, et 19.11.2008 etapiga arestimajast saabudes pole S. F oma tervise suhtes kaebusi esitanud (tl 60). Neid ei ole tal olnud ka ligikaudu kuu aega hiljem (tl 61) ning 23.03.2009 on uuritud tema rindkere elundeid, kuid mingeid patoloogia tunniseid ei avastatud. Aastal 2010 on esimene kanne üldse alles seoses Narva arestimajast saabumisega 18.10.2010 ning ka siis pole S. F meditsiinitöötajale mingeid kaebusi avaldanud (tl 116). Asjaolu, et 23.05.2011 on allergotestidega tuvastatud S. Fil natuke kõrgenenud tundlikus siseruumides inhalleeritavatele allergeenidele (tl 165) ei saa kinnitada Jõhvi arestimajas aastatel 2008 ja 2010 valitsenud tingimuste kahjustavat mõju tema tervisele ega tõendada ka midagi muud seoses kaebuses esitatud väidetega.
13. Mitte igasugune ebamugavustunne ja normidele mittevastavates tingimustes viibimine ei ole veel käsitletav kinnipeetava väärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saab see kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet ning selle tagajärg on reaalne. Jalutamise õiguse tagamata rikub vaieldamatult S. Fi vastavat õigust. Õiguste rikkumisega oleks tegemist ka juhul, kui olid olemas tema poolsed taotlused halvas seisukorras vooditarvete väljavahetamiseks, kambri koristamiseks vajalike puhastusvahendite saamiseks, ajakirjandusega tutvumiseks ja lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ning Jõhvi arestimaja ametnikud jätsid need rahuldamata või üldse tähelepanuta. See aga poleks iseenesest veel piisav veel alus kaebuse rahuldamiseks, sest ükski nimetatud rikkumistest pole eraldi võetuna ega ka kogumis niisuguseks väärkohtlemiseks, mida saaks pidada mittevaralist kahju põhjustavaks inimväärikuse alandamiseks.
14. Eeltoodud põhjendustel puudub S. Fil põhjendatud huvi Ida Prefektuuri Jõhvi arestimajas talle kohaldatud tingimuste õigusvastaseks tunnistamiseks ning kohus peab jätma tema kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 10) alusel riigilõivust vabastatud ning Ida Prefektuur pole oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud (tl 96). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3