← Eesti

3-10-1295/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2011, Tallinn Ha

) § 462 lg 2 p 1 kohaselt peab sundvalduse taotleja esitama kinnituse AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud olukorra kohta, mida antud juhul ei esine. Otsuses on tehtud viide Lõhe kinnistu varasema omaniku M. A 29.03.2004 kooskõlastusele ja Rae Vallavalitsuse 14.07.2004 ehitusloale nr 930E, kuid kaebajal kooskõlastuse kohta andmed puuduvad. Ei nähtu, et väidetav kooskõlastus oleks ametlikult kinnitatud ning eelmine omanik üldse trasside ehitamiseks loa andnud. Projektile antud nõusolek ei saa olla piisav reaalseks ehitustegevuseks, sest ehitusseaduse § 12 lg 2 kohaselt ei anna ehitusluba õigust ehitada ilma maaüksuse omaniku loata. Maaomaniku vastava loa kohta andmed puuduvad. Kinnistusraamatus puuduvad andmed Lõhe kinnistul paiknevast torustikust ja kaasnevatest asjaõiguslikest piirangutest. Kuna eelmise omaniku väidetav nõusolek ei sisaldu 2

(9)3-10-1295 notariaalses ostu-müügilepingus ega kinnistusraamatus, ei saa need omada õiguslikku jõudu uue omaniku suhtes. 5. Rae Vallavolikogu vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kuna kaebust ei ole esitatud Lõhe kinnistule rajatud tehnorajatise ebaseaduslikkuse või vastava ehitusloa tühisuse tuvastamiseks, siis ei ole asjakohane kaebaja väide, et vaidlusalune veetrass on ehitatud ilma kinnistuomaniku nõusolekuta (M. A andis nõusoleku 29.03.2004). Veetrass rajati enne Lõhe kinnistu kaebajale võõrandamist. Asjaolu, kas kinnisasja müüja teavitas kaebajat sellel paiknevast tehnorajatisest, ei ole käesolevas vaidluses oluline. Kinnistusraamatuseadus ei näe ette tehnorajatiste kinnistusraamatus kajastamise võimalust. Kaebaja väited menetlusnormide rikkumise kohta on põhjendamatud, sundvalduse seadmisel on järgitud

-s sätestatud menetluskorda (eelkõige olulised § 6 ja § 462) ning viited haldusmenetluse seadusele (HMS) ei ole asjakohased. AS Vensen on korduvalt ja juba

  1. a alguses kirjalikult ja e-posti teel teatanud kaebajale vajadusest õiguslikul alusel rajatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks isikliku kasutusõiguse seadmise vajalikkusest. Kaebajale anti enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist sõna volikogu istungil ning kuigi temale ei olnud sundvalduse seadmise menetlusest kirjalikult teatatud, oli ta sellest ilmselgelt teadlik. Rae Vallavalitsus teatas 09.10.2009 kirjaga nr 6-10-5642 kaebajale, et vaidlusaluse sundvalduse objektiks olev veetorustik on ehitatud Rae Vallavolikogu 14.10.2003 otsusega nr 136 kehtestatud detailplaneeringu alusel. Veetrassi asukoht põhineb kehtival Rahula maaüksuse detailplaneeringul ning Rae Vallavolikogu poolt 24.08.2005 ja 28.07.2008 määrustega kehtestatud veevärgi ja kanalisatsiooni arengukavadel. Iseenesest on õige, et Lõhe maaüksusel asuva veetorustiku kaudu ei osutata täna avalikku teenust (ega teenust üldse) ning vaidlusaluse veetrassi kaudu planeeritud veevarustus Rahula planeeringualale on hetkel lahendatud teisi, ajutisi ressursse kasutades. Selle on aga põhjustanud kaebaja enda pahatahtlik käitumine, sest tema tegevuse tõttu ei ole sundvaldusega koormatud veetorustik töökorras, olles magistraaltorustikust lahti ühendatud. Sundvaldusega hõlmatud veetorustiku omandiküsimus omaks käesolevas vaidluses tähtsust vaid juhul, kui vaidlusalune veetorustik kuuluks kaebajale, millise olukorraga aga tegemist ei ole. Kaebaja ei ole oma subjektiivsete õiguste rikkumist selgitanud.
  2. Kolmas isik AS Elveso palus jätta kaebuse rahuldamata ning nõustus vastustaja seisukohtadega. AS Vensen esindas sundvalduse seadmise taotluse esitamisel ja sellele eelnenud isikliku kasutusõiguse seadmiseks OÜ-le Agenor (pankrotis) ettepanekute tegemisel AS Elveso huve (esindusõigus tulenes AS Elveso ja AS Vensen vahel sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise lepingust) ning vastustaja oli sellest teadlik. Rae vald on AS Elveso ainuomanik, kelle ees AS Elveso juhatusel on põhikirjast tulenev aruandekohustus.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 06.05.2011 otsusega OÜ Agenor (pankrotis) kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Lõhe kinnistut läbiv veetorustik on nähtud ette kehtiva detailplaneeringuga ning Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava näeb ette selle ühendamise Linnu tee veetorustikuga. Kohaliku omavalitsuse teatud piirkonna veevarustuse tagamine on käsitletav avaliku huvina. Kaebaja väited muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekama võimaluse otsimata jätmise kohta on asjakohatud olukorras, kus torustiku asukoht on määratud kehtiva detailplaneeringuga ning vastab ka valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavale. Ka asjaolust, et käesoleval ajal kasutatakse veevarustuse tagamiseks ajutist lahendust, ei saa järeldada, et detailplaneeringuga ettenähtud lahendus ei oleks otstarbekas. Oluline on, et kaebaja ei ole kehtivat detailplaneeringut vaidlustanud (taotlenud selle muutmist), mistõttu on asjakohatu vaielda torustiku asukoha üle. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, milles seisneb 3

(9)3-10-1295 rajatisest tulenev oluline piirav mõju Lõhe kinnistu praeguse omaniku õigustele olukorras, kus torustik asub tee piiranguvööndis. Kaebaja omandas Lõhe kinnistu olukorras, kus seda läbiv veetorustik oli juba välja ehitatud, ning ostjana oli tal hoolsuskohustus selgitada välja omandatavat kinnisasja puudutav oluline teave ning müüjal võlaõigusseaduse § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tehingu poolte käitumine tsiviilõiguslikes suhetes ei oma tähtsust kaevatava haldusakti õiguspärasuse hindamisel. Kinnistusraamat ei kajasta ega peagi kajastama kinnistul tehnorajatise olemasolu. Veetorustiku asukoht kooskõlastati Lõhe kinnistu endise omanikuga 29.03.2004 ja ehitati välja vastava ehitusloa alusel, mille õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Sundvalduse seadmine toimub

-s sätestatud korras.

§ 462

lg-st 1 nähtub, et avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise omanik peaks esmalt üritama saavutada talumiskohustusega kinnisasja omanikuga kinnisasja koormamise kokkulepet ning juhul, kui kokkulepet ei saavutata saab pöörduda sundvalduse seadmise regulatsiooni juurde. Sundvalduse seadmise taotluse esitas AS Vensen ning vaidlusaluses piirkonnas oli veeettevõtjaks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) tähenduses AS Elveso. Veetorustiku omand ja valdus tuli AS-l Vensen pärast valmimist ja kasutamiseks vajalike piiratud asjaõiguste seadmist nendevahelise lepingu alusel anda üle AS-le Elveso. Seega ei ole kahtlust, et taotlus esitati AS Elveso huvides ja tema kasuks sundvaldus vaidlusaluse haldusaktiga ka seati. Menetlusnormi siiski rikuti, sest AS-l Vensen puudus AS Elveso haldusmenetluses esindamiseks HMS § 13 lg 2 kohane kirjalik volitus. AS Vensen võis nendevahelise lepingu p-st 3.1.1 tulenevalt esindada AS Elveso huve küll piiratud asjaõiguse seadmisel, kuid esindusõigust sundvalduse seadmise menetluses kõnealusest lepingust ei tulene. Nimetatud rikkumine ei mõjutanud siiski asja otsustamist ega too HMS §-st 58 tulenevalt kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist. Haldusakti tühistamist ei põhjusta ka see, et kaebajat ei teavitatud sundvalduse seadmise menetluse alustamisest, kuna tal oli võimalus esitada oma seisukoht Rae Vallavolikogu 09.02.2010 istungil. Samuti pidi kaebajale Rae Vallavalitsuse 09.10.2009 kirjast ja AS Vensen poolt läbirääkimistel esitatud teabest olema selgunud faktiline olukord ning AS Vensen oli kaebaja poole pöördunud korduvalt kirjalikult ja suuliselt, et saavutada kokkulepe väljaehitatud veetorustiku isikliku kasutusõiguse seadmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. OÜ Agenor (pankrotis) palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Halduskohus ei ole välja selgitanud, kellele kuulub vaidlusalune veetrass ning kas see on vajalik avalikes huvides (piirkonna veevarustuse tagamiseks). Lisaks jättis halduskohus tuvastamata, millal omandas apellant Lõhe kinnistu. Apellant on seisukohal, et vaidlusalune veetrass ei ole vajalik AÕS § 1581 lg 1 tähenduses avalikes huvides, sest selle kaudu ei osutata piirkonna elanikele mingit teenust. Arusaamatuks jääb, millest halduskohus järeldas, et veetrassi plaanitakse kasutada kohaliku omavalitsuse teatud piirkonna veevarustuse tagamiseks, sellist asjaolu ei ole kohtumenetluse käigus välja selgitatud. Vaidlusalune veetrass ei ole avalikes huvides vajalik ning seda ei plaanita hakata kasutama kohaliku omavalitsuse teatud piirkonna veevarustuse tagamiseks, sest piirkonna veevarustus on tagatud teise olemasoleva veetrassiga ning tegemist ei ole üksnes ajutise lahendusega. Seega puudub alus ja vajadus sundvalduse seadmiseks apellandile kuuluvale 4

(9)3-10-1295 kinnistule. Vaidlusaluse veetorustiku omandiõigus on tuvastamata. Asjaolust, et piirkonna vee-ettevõtjaks ÜVVKS tähenduses on AS Elveso, ei järeldu, et vaidlusalune veetrass kuuluks temale ja üks AÕS § 1581 lg 1 teises lauses nimetatud eeldustest pole täidetud. Kaebaja ei omandanud Lõhe kinnistut alles pärast seda läbiva veetorustiku väljaehitamist. OÜ Agenor Haldus (kaebaja õiguseellane) omandas Lõhe kinnistu 03.01.2005. Vastustaja on väitnud, et vaidlusalune veetorustik rajati 2005. a-l, mistõttu on see rajatud ilma kinnistuomaniku nõusolekuta.

§ 462

lg 1 sätestab selgelt, et sundvalduse seadmise taotluse esitamise õigus on võrguettevõtjal (käesoleval juhul AS-l Elveso), kuid taotluse esitanud AS Vensen sellele nõudele ei vasta. Kuna AS-l Vensen puudus kirjalik volitus AS Elveso esindamiseks (volituse puudumise halduskohus tuvastas), oli tegemist esindusõiguseta isiku poolt tehtud tehinguga, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 128 lg 1 kohaselt tühine. Vastustaja oleks pidanud andma taotluse esitajale taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral tulnuks taotlus jätta läbi vaatamata (HMS § 15 lg-d 2 ja 3). AS Vensen poolt esitatud taotlus oli tühine ning haldusorganil ei olnud võimalik selle alusel otsustada sundvalduse seadmist. 9. Rae Vallavolikogu vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Apellant ei ole toonud välja ühtegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mis võiks olla aluseks halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Asjaolu, et vaidlusaluse veetorustiku suhtes esineb oluline avalik huvi, on vastustaja põhistanud nii vaidlusaluses volikogu otsuses, selle seletuskirjas, apellandile 09.10.2009 saadetud kirjas kui ka oma vastuses OÜ Agenor (pankrotis) kaebusele. Torustiku kasutuselevõttu on takistanud asjaolu, et käesoleva vaidluse tõttu ei ole sundvalduse seadmise otsus jõustunud ning veetorustiku korrastamiseks ja kasutamiseks puudub seetõttu õiguslik eeldus. Asjaolu, et terve elurajooni elanike veevarustus on käesoleval ajal lahendatud häda sunnil ajutise veetorustiku kaudu, ei anna alust väita, et detailplaneeringu ja arengukava järgse veeühenduse järele puudub vajadus. Ainult vaidlusaluse seaduslikult rajatud tehnorajatise kaudu saaks piirkonna vee-ettevõtja pakkuda elanikele nõutava kvaliteediga teenust. Apellandi väide, et veetorustikku pole plaanis kasutusele võtta, on ebaõige ja paljasõnaline. Veetorustiku omandiõiguse küsimus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning halduskohus ei pidanud seda asjaolu tuvastama. Apellant ei väida ennast olevat torustiku omanik, mistõttu ei puuduta omandiküsimus kuidagi tema õigusi. Apellant jätab tähelepanuta AÕS § 1581 lg 1 esimese lause, mille kohaselt ei eelda sundvalduse seadmine ilmtingimata valmis ja lõplikult väljakujunenud omandisuhtega tehnorajatist. Kõnealune veetorustik ei ole hetkel töökorras ning sellel puudub kasutusluba. Sundvalduse alusel võiks selleks õigustatud isik vastava vajaduse korral rajada ka uue torustiku. Antud juhul on torustiku töökorda seadmine (ühenduse taastamine) ja kasutamise alustamine olnud takistatud apellandi tegevuse tõttu ning kuivõrd tegemist on avalikku huvi teeniva tehnorajatisega ja esinevad muud seadusest tulenevad eeldused, siis on õigustatud tehnorajatise talumiskohustuse tekitamine sundvalduse seadmise kaudu. Võrguettevõtja AS Elveso on vaidlusaluse veetorustiku rajamiseks sõlminud arenduslepingu AS-ga Vensen. Alles pärast torustiku töökorda seadmist on lepingupartneritel võimalus lahendada torustiku omandiküsimus. Esitatud lepingust ilmneb selgelt AS Elveso nõudeõigus valmisehitatud torustiku suhtes. Apellant ei ole varem kordagi väitnud, et vaidlusalune veetorustik oleks ehitatud ajal, mil tema oli Lõhe kinnisasja omanikuks. Seni pole olnud vaidlust, et veetorustik oli rajatud enne, 5

(9)3-10-1295 kui Lõhe kinnisasja omanikuks sai apellandi õiguseellane. Ekslik viide valele aastaarvule selle väite sisu ei muuda. AS Vensen poolt AS Elveso esindamiseks volituse olemasolu osas nõustub vastustaja halduskohtuga, kuid märgib täiendavalt, et ühelgi juhul ei saa olla tegemist tühise tehinguga, kuivõrd AS Elveso on halduskohtule 25.11.2010 esitatud vastuses AS Vensen tegevuse selgesõnaliselt heaks kiitnud ja enda nimel esitatud avaldust aktsepteerinud. Apellant ei ole kogu menetluse jooksul näidanud, kuidas vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi, selleks ei saa olla pelgalt asjaolu, et sundvalduse seadmine puudutab tema omandiõigust. Vaidlustatud ei ole detailplaneeringut, mis näeb vaidlusaluse veetorustiku ette tema praeguses asukohas.
  1. Kolmas isik AS Elveso ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud.
  2. OÜ Agenor (pankrotis) on 30.09.2011 esitanud ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles suures osas kordab apellatsioonkaebuses toodud väiteid, neid mõneti täpsustades. Vaidlusalune veetrass ei ole vajalik avalikes huvides ning halduskohus ei ole vastupidist tuvastanud ega põhjendanud (s.o kas just vaidlusalune veetrass on vajalik veevarustuse tagamiseks ning kas ja miks detailplaneeringuga ettenähtud lahendus on teise kasutuses oleva veetrassiga võrreldes otstarbekam). Kuna piirkonna veevarustus on tagatud teise veetrassiga, puudub AÕS § 1581 lg 1 kohane alus ja vajadus sundvalduse seadmiseks. Samuti, kuna veetrass ei kuulu AS-le Elveso, puudub järelikult ka teine AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud eeldus sundvalduse seadmiseks (s.o veetrassi kuulumine ÜVVKS tähenduses veeettevõtjale). Riigikohus on 15.05.2006 otsuses nr 3-2-1-43-06 märkinud, et rajatise saab lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Kuna vaidlusalune veetorustik ei ole töökorras (ja mitte üksnes apellandi süül, sest seda pole algusest peale kordagi kasutatud), siis puudub faktiline võimalus seda rajatist kasutada ja järelikult ei tule tunnustada ka selle talumise kohustust. AS-l Vensen puudus volitus sundvalduse seadmise avalduse esitamiseks ning AS Elveso väidetav heakskiit alles kohtumenetluse käigus ei mõjuta asjaolu, et halduskohus oleks pidanud tuvastama varasema tehingu võimaliku tühisuse, kuid jättis selle välja selgitamata. Vaidlusalune Rae Vallavolikogu otsus rikub (kitsendab) apellandi omandiõigust (põhiseaduse § 32), mistõttu on tal ka kaebeõigus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kahtlust ei saa olla OÜ Agenor (pankrotis) kaebeõiguse olemasolus, kuivõrd vaidlusaluse veetorustiku talumise kohustusega kitsendatakse vaieldamatult apellandi omandiõigust. OÜ Agenor (pankrotis) ei ole seejuures kaebuses vaidlustanud mitte Rae Vallavolikogu 14.10.2003 otsusega nr 136 kehtestatud detailplaneeringut (s.o sellega määratud veetorustiku paiknemist), vaid pidanud õigusvastaseks tema kinnisasjale sundvalduse seadmist olukorras, kus piirkonna elanike veevarustus on tegelikkuses lahendatud detailplaneeringust erinevalt. Lisaks ei saa välistada vaidlustatud otsusega apellandi õiguste rikkumist tulenevalt minetustest sundvalduse seadmise menetluses. 6
(9)3-10-1295
  1. OÜ Agenor (pankrotis) on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et halduskohus jättis tuvastamata, millal OÜ Agenor (pankrotis) õiguseellane Lõhe kinnistu omandas (03.01.2005), ning kuna vastustaja väitel rajati vaidlusalune veetorustik
  2. a-l, siis on see rajatud ilma kinnistuomaniku nõusolekuta. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole varem kordagi esitatud väiteid, et kõnealune veetorustik oleks rajatud ajal, mil Lõhe kinnistu omanik oli apellant või tema õiguseellane. Rae Vallavolikogu 15.09.2010 vastuses kaebusele (p 2.2.1 – tl 41 pöördel) on küll ekslikult märgitud, et vaidlusalune veetrass rajati
  3. a-l ehk enne Lõhe kinnistu apellandile võõrandamist, kuid tegemist oli arvatavasti ilmse ebatäpsusega. Igal juhul ei saa käesolevas asjas olla vaidlust selle üle, et Lõhe kinnistut läbiv veetorustik on rajatud õiguspäraselt kehtiva detailplaneeringu ja ehitusloa alusel, sest nimetatud haldusakte ei ole vaidlustatud. Halduskohtul puudus vajadus tuvastada ja koguda tõendeid selle kohta, millisel kuupäeval OÜ Agenor (pankrotis) õiguseellane Lõhe kinnistu omandas, sest see asjaolu ei omanud asja lahendamisel tähtsust ega olnud vaidlusalune (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 1).
  4. Asjas on vaidlus esmajoones AÕS § 1581 lg-te 1 ja 2 kohaldamise üle. Nimetatud sätetest tulenevad kinnisasjal olemasoleva või sinna ehitatava tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse tekkimiseks järgmised tingimused (kumulatiivne loetelu ehk kõik tingimused peavad olema üheaegselt täidetud): 1) tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides: a) selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja b) see kuulub mh vee-ettevõtjale ÜVVKS § 7 lg 1 tähenduses; 2) puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks; 3) tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule peab olema proportsionaalne, võrreldes avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu. AÕS § 1581 lg 1 viimase lause kohaselt tekib selle alusel talumiskohustus

-s sätestatud korras sundvalduse seadmisega. 16. Apellant on seisukohal, et vaidlusalune veetrass ei saa olla vajalik avalikes huvides, kuna selle kaudu ei osutata ega ole kunagi osutatud piirkonna elanikele mingit teenust ning tulenevalt teise juba piirkonna elanike teenindamiseks kasutuses oleva veetrassi olemasolust, puudub ka plaan vaidlusaluse veetrassi kasutamiseks edaspidi. Samuti pole selge, miks on just vaidlusalune veetrass vajalik piirkonna elanikele veevarustuse tagamiseks ning kuidas on see kasutuses oleva teise veetrassiga võrreldes otstarbekam. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult viidanud, et kuivõrd veetorustiku asukoht on määratud kehtiva detailplaneeringuga ning see vastab Rae valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukavale, mida ei ole vaidlustatud ega muudetud, siis ei ole kaebaja väited muu otstarbekama lahenduse osas asjakohased. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et käesolevaks ajaks teise veetrassi rajamine ja selle kaudu teenuse osutamine (sõltumata selle alternatiivse lahenduse tehnilisest sobivusest ka püsivaks kasutamiseks) ei muuda detailplaneeringukohast lahendust iseenesest ebaotstarbekaks, vaid olukorras, kus detailplaneeringut ega arengukava ei ole teise veetorustiku olemasolule vaatamata muudetud, tuleb eeldada hoopis vastupidist. Apellant ei ole samuti esitanud mingeid sisulisi väiteid selle kohta, et Lõhe kinnistut läbiv veetorustik kitsendaks tema omandiõigust ülemääraselt ning seejuures esineks võimalus veetorustiku paiknemiseks selliselt, et mõne teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda (AÕS § 1581 lg 2). Kehtivat 7

(9)3-10-1295 detailplaneeringut ja veetorustiku Ilumetsa tee kaitsevööndis paiknemist arvestades pole kohtul mingit alust vastupidist eeldada. Apellant on Riigikohtu 15.05.2006 otsuses nr 3-2-1-43-06 (p 15) märgitut tõlgendanud põhjendamatult kitsendavalt. Asjaolu, et vaidlusalune veetorustik ei ole hetkel töökorras ning seda pole seni olnud võimalik kasutusse võtta, ei mõjuta seda, et pärast torustiku taasühendamist Linnu tee veetorustikuga ja kasutusloa saamist, oleks see eesmärgipäraselt (s.o avaliku teenuse osutamiseks) kasutatav ning seda nii faktiliselt kui ka õiguslikult.
  1. Apellant on ka seisukohal, et kuna tuvastatud ei ole vaidlusaluse veetorustiku omandiõigus ehk kuulumine vee-ettevõtjale ÜVVKS § 7 lg 1 tähenduses, siis on täitmata AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud teine eeldus talumiskohustuse tekkimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa küsimust vaidlusaluse veetorustiku omandiõigusest käesoleval ajal pidada asja lahendamisel määravaks. Vaidlust ei ole selles, et rajatud veetorustiku omandiõigus tuleb AS Elveso ja AS Vensen vahel 12.10.2004 sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise lepingust tulenevalt üle anda AS-le Elveso (vt lepingu p 3.1.1 – tl 95 pöördel; 14.10.2005 lepinguga muudetud sõnastuses – tl 105) ning arendajal (AS-l Vensen) ei ole õigust käsutada veetorustikku ilma AS Elveso nõusolekuta (vt lepingu p 7 – tl 98). AÕS § 1581 lg-t 1 ei saa selle eesmärgist tulenevalt tõlgendada viisil, mis takistaks võrguettevõtjal kasutada tehnovõrgu rajamiseks arendaja (antud juhul AS Vensen, kes tellis torustiku ehitamise OÜ-lt Privathaus – tl 71) kaasabi, vaid sätte eesmärgist lähtudes on tehnovõrgu kuuluvusega seoses oluline esmajoones see, et vastav tehnovõrk ei kuulu kinnistuomanikule ning teisalt peab see avaliku teenuse osutamise ajal kuuluma vastavale võrguettevõtjale (vt ka „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjas selgitusi AÕSRS § 152 juurde – X Riigikogu 1067 SE). Nimetatud tingimused on käesoleval juhul täidetud.
  2. Sundvalduse seadmise menetlus on käesoleval juhul põhiosas reguleeritud

§des 6, 461 ja 462.

§ 461

lg 1 kohaselt seatakse AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks sundvaldus AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isiku kasuks. Sundvalduse seadmine on lubatud kehtestatud detailplaneeringu alusel ja selle otsustab organ, kelle pädevuses on planeeringu kehtestamine (

§ 461lgd 2 ja 3).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et Rae Vallavolikogu oli sundvalduse seadmise otsuse vastuvõtmiseks pädev. Vaidlust ei ole ka selles, et vastustaja järgis

§ 462

lg-tes 4-7 sätestatud menetlus- ja vorminõudeid.

§ 462

lg 1 kohaselt võib AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse, kui ta ei ole kolme kuu jooksul tehnovõrgu või -rajatise ehitamist ette nägeva detailplaneeringu kehtestamisest arvates saavutanud kinnisasja omanikuga kokkulepet reaalservituudi seadmiseks (AÕS § 158 lg-d 2 ja 3). Nõuded sundvalduse seadmise taotlusele ja selle lisadele on sätestatud

§ 462lg-tes 2 ja 3.

Käesoleval juhul esitas 06.11.2009 taotluse AS Elveso (vee-ettevõtja ÜVVKS § 7 lg 1 tähenduses) kasuks sundvalduse seadmiseks tema eest AS Vensen (tl 70-71). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et AS Elveso ja AS Vensen vahelisest ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise lepingust (p 3.1.1 – tl 95 pöördel ja tl 105) ei tulenenud AS-le Vensen selgesõnaliselt õigust esindada AS Elveso huve kinnisasjale sundvalduse seadmise haldusmenetluses. Siiski ei saa vaatamata HMS § 13 lg-le 3 ja TsÜS § 128 lg-le 1 pidada vaidlusalust otsust AS-l Vensen taotluse esitamiseks esindusõiguse puudumise tõttu tühiseks, sest antud juhul on esiteks tegemist pigem TsÜS § 128 lg-s 2 nimetatuga sarnase olukorraga 8

(9)3-10-1295 ning AS Elveso ei ole tema kasuks sundvalduse seadmisele vastu vaielnud, kuigi pidi olema AS Vensen esindusõiguse puudumisest teadlik. Kolmas isik on tema kasuks Lõhe kinnistule sundvalduse seadmisest olnud teadlik ning on sellega selgesõnaliselt nõustunud ja AS Vensen poolt tema esindamist aktsepteerinud. Teise ja olulisemana tuleb aga rõhutada, et haldusakti andmise taotluse esitamise näol on siiski tegemist üksnes haldusmenetlust käivitava menetlustoiminguga ning HMS § 61 lg 1 ega § 63 lg 2 kohaselt ei mõjuta haldusakti kehtivust ega tingi selle tühisust iseenesest asjaolu, et haldusakti andmise taotluse esitas puudutatud isiku nimel selleks esindusõigust mitteomav isik. OÜ Agenor (pankrotis) ei saa halduskohtumenetluses asuda ilma vastava volituseta kaitsma AS Elveso huve, milleks tal antud juhul ilmselgelt volitus puudub, kuivõrd AS Elveso osaleb käesolevas haldusasjas kolmanda isikuna vastustaja poolel. Halduskohtule esitatud kaebuses viidatud muudele väidetavatele menetluslikele puudustele (nt menetluse alustamisest teavitamata jätmine, ärakuulamisõiguse ebapiisav tagamine, kokkuleppe mittesaavutamise tuvastamata jätmine) ei ole apellatsioonkaebuses enam tuginetud, mistõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei kajasta, kuid märgib, et nõustub kokkuvõttes halduskohtu seisukohaga, et väljatoodud menetlusvead pole olnud sellised, mis võinuks mõjutada asja otsustamist ning seetõttu puudub riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 ja HMS §-st 58 tulenevalt vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alus. 19. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb OÜ Agenor (pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.05.2011 otsus muutmata. 20. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna OÜ Agenor (pankrotis) apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 15,97 eurot) tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna Rae Vallavolikogu ega AS Elveso menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.