Obsah (5)

§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1295 Haldusasi Menetlusosalised OÜ Agenor (

§ 26lg 1 p 6).

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 92lg 1).

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus menetlusosalistele ja teadmiseks OÜ Agenor (pankrotis) pankrotihaldurile. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 06.06.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae Vallavolikogu 14.10.2003 otsusega nr 136 „Kopli küla Rahula maaüksuse detailplaneeringu kehtestamine“ on kehtestatud Rahula maaüksuse detailplaneering, mis näeb ette ühisveevärgi veetorustiku rajamise piki Ilumetsa teed ja Lõhe maaüksust läbivana.
2. Rae Vallavolikogu 09.02.2010 otsusega nr 72 otsustati seada Kopli külas Ilumetsa teel Lõhe kinnistul asuva veetorustiku talumiseks sundvaldus. Kaebaja on Lõhe kinnistu omanik alates 2005.a. 1
3. 01.03.2010 esitas kaebaja otsuse peale vaide. Rae Vallavolikogu 09.02.2010 otsusega jäeti vaie rahuldamata.
4. 20.05.2010 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule, milles taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebaja leiab, et kaevatava otsusega kitsendatakse tema omandiõigust õigusvastaselt. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, mis on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6, kuna ei ole välja selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega kogunud vajalikke tõendeid. Ei ole kontrollitud taotluse esitaja õigust taotlust esitada ega taotluse seaduslikkust. Vastustaja ei kaasanud kaebajat haldusmenetlusse (HMS § 11 lg 3), mistõttu ei olnud kaebajal võimalik osaleda menetlustoimingutes. Kaebaja arvates ei oma tähtsust see, kas AS Vensen on teinud kaebajale mingeid ettepanekuid. Tähtsust ei oma ka kaebaja osalemine volikogu istungil, kuna see oli kaebajale seadusest tulenev õigus. Kaebuse esitajale ei ole teatatud sundvalduse taotluse esitamisest ega menetluse alustamisest vastuolus HMS § 35 lg-ga 2, mistõttu ei ole kaebaja saanud kasutada õigust tutvuda asja materjalidega (HMS § 37 lg 1). Kaebaja leiab, et AS Vensen ei ole seaduses ettenähtud isik, kes võib esitada sundvalduse seadmise taotluse. Haldusorgan oleks pidanud taotluse HMS § 14 lg 6 p 2 alusel tagastama. Samuti ei saa taotlust esitada AS Elveso, kuna torustik ei ole tema omandis. Tehnovõrk või rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb muuhulgas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 7 lg-s 1 sätestatud kohustus. ÜVKS § 7 lg 1 kohaselt on vee-ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist. Rae Vallavolikogu 09.12.2008 otsusega nr 475 on AS Elveso määratud veeettevõtjaks Rae valla Pirita jõe piirkonnas. Vaidlusalune veetrass aga ei kuulu AS-le Elveso ning selle kaudu pole kunagi osutatud ega osutata ka käesoleval ajal veega varustamise teenust. Seega ei saanud taotlust esitada kumbki eelnimetatud äriühing. Vaidlusalune veetrass pole olnud kasutuses selle valmimisest alates ning selle kaudu ei osutata avalikes huvides vajalikku teenust (elamupiirkonna veega varustamine). Rahula detailplaneeringu ala on kaetud toimiva veevärgiga juba 2005.aastast ning nimetatud planeeringuala elanikele on tagatud veevarustusteenus. Otsuse preambulas on viidatud asjaolule, et torustik on välja ehitatud Rahulda detailplaneeringu, Lõhe kinnistu tolleaegse omaniku M. A. 29.03.2004 ehitusprojektile antud kooskõlastuse ja vallavalitsuse 14.07.2004 ehitusloa nr 930E alusel. Kaebajal puuduvad andmed ehitusprojektile antud kooskõlastuse kohta. Otsusest ega muudest dokumentidest ei nähtu, et antud kooskõlastus oleks ametlikult kinnitatud ning et, eelmine omanik oleks üldse trasside ehitamiseks loa andnud. Vastavalt Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 4 on projekteerimine ehitustegevuse kavandamine, mille tulemuseks on ehitusprojekt. Projekteerimine ja selleks vajalike nõusolekute hankimine ei tähenda, et projekt ka realiseeruks ehitiseks. Sellest tulenevalt ei saa projektile antud nõusolek olla faktiliseks ja juriidiliseks tarvilikuks tingimuseks reaalseks ehitustegevuseks, sest EhS § 12 lg 2 kohaselt ei anna ehitusluba õigust ehitada ilma maaüksuse omaniku loata. Vaidlustatud otsuses puuduvad viited selle kohta, et maaomanik on andnud loa veetrassi ehitamiseks. Lõhe kinnistu kinnistusraamatu väljavõttes 2 puuduvad andmed torustikust ja sellega seonduvatest rajatistest ning nendega kaasnevatest asjaõiguslikest piirangutest. Kuna eelmise omaniku kooskõlastuse andmed ja toimingud ei sisaldu notariaalses ostu-müügilepingus ja kinnistusraamatus, siis ei saa need omada õiguslikku jõudu uue omaniku suhtes. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS)§ 46² lg 2 p 1 kohaselt peab sundvalduse taotleja esitama kinnituse, et ta kuulub asjaõigusseaduse (AÕS) § 158¹ lg 1 nimetatud isikute hulka. Kaebaja on saanud informatsiooni Rahula kinnistu arendajalt, et tegemist pole AÕS § 1581 lgst 1 tuleneva olukorraga, kus puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus antud piirkonna veevarustuse lahendamiseks. Paljasõnaline ja tõestamata on AS-i Vensen väide, et ta on korduvalt võtnud kaebajaga ühendust, kuid pole vastust saanud. Konstruktiivset arutelu ja mõistliku lahenduse otsimist AS-i Vensen poolt pole toimunud. 22.06.2010 esitatud kaebuse täienduses kaebaja märgib, et vaidlusaluse veetrassi kaudu ei osutata avalikku teenust, kuna see ei ole kasutuses juba 2005.aastast. Rahula detailplaneeringu ala elanikele on tagatud veevarustus teisiti.
6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebaja on kaebuses tuginenud samadele väidetele, mis esitati vaidemenetluses. Vastustaja ei pea vajalikuks oma seisukohti muuta ja jääb vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Kaebaja väidab, et vaidlusalune veetrass on ehitatud ilma selleks kinnistu omaniku nõusolekut omamata. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule kaebust selleks, et tuvastada tema kinnisasjale tehnorajatise rajamise ebaseaduslikkus või vastava ehitusloa tühisus, siis puudub käesolevas asjas vajadus sellise asjaolu üle vaidlemiseks ja sellise fakti tuvastamiseks. Iseenesest ei ole vastustaja ka vaidlusaluse veetrassi omanikuks, selle ehitajaks ega vastava ehitusloa andjaks ning ehitusjärelvalve teostajaks, mistõttu ei oleks selline vaidlus isegi teoreetiliselt võimalik. Vaidlusalune veetrass rajati
7. aastal ehk enne Lõhe kinnisasja võõrandamist kaebajale. Asjaolu, kas kinnisasja müüja teavitas ostjat (kaebajat) kinnisasjal paiknevast tehnorajatisest või mitte, on võõrandamistehingu poolte vaheline asi ega puuduta vastustajat ning käesolevat vaidlust. Kinnistusraamatuseadus ei näe ette ega pole ka kunagi näinud tehnorajatiste olemasolu kajastamise võimalust kinnistusraamatus. Ainetu on ca 5 aastat peale tehnorajatisega kinnistu omandamist alustada vaidlust tehnorajatise omaaegse ehitamisega seotud asjaolude üle. Isegi kui selline vaidlus oleks sisuliselt võimalik, oleks vastav kaebus aegunud. Kaebaja väited sundvalduse seadmise menetluse mittevastavusest haldusmenetluse seadustikule on eksitavad. KASVS § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse KASVS-s ettenähtud haldusmenetlusele üldseaduse (HMS) sätteid, arvestades eriseaduses toodud erisustega. Seega kuulub sundvalduse seadmise menetluse läbiviimisel eelkõige rakendamisele KASVS-s kirjeldatud menetluskord. Kuivõrd Lõhe kinnisasi ja sellega piirnevad kinnisasjad paiknevad detailplaneeringukohustusega alal, tuleneb vastav menetluskord KASVS §-dest 6 ja
8. 3 Sundvalduse seadmisel on KASVS-s ettenähtud menetluskorda järgitud ja kaebaja viited HMS-le ei ole asjakohased. Lõhe kinnisasja läbiva veetrassi projektile andis 29.03.2004 nõusoleku Lõhe kinnisasja tolleaegne omanik M. A. Nõusolek sisaldab nõuet rajada veetrass Ilumetsa tee piiranguvööndisse, millist tingimust on veetrassi rajamisel ka järgitud. Iseenesest ei ole kaebaja veetorustiku asukoha suhtes ka etteheiteid esitanud. Kaebaja väited, et talle ei olnud õigeaegselt teada veetrassiga seotud informatsioon ja dokumendid, on ainetud. AS Vensen on korduvalt ja juba 2009.aasta alguses kirjalikult ja eposti teel teatanud kaebajale vajadusest õiguslikul alusel rajatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks isikliku kasutusõiguse seadmise vajalikkusest. Kaebaja ei ole vastavatele ettepanekutele positiivselt reageerinud ega mingeid omapoolseid põhjuseid ega tingimusi selgituseks esitanud. E-kirjadest selgub ka asjaolu, et kaebajale on olnud 2009.aasta algusest teada nii rajatud veetrassi asukoht, selle talumiskohustuse seadustamise vajadus kui ka muud asjakohased skemaatilised ja faktilised andmed. Kaebaja on jätnud märkimata ka asjaolu, et ta on volikogu istungil enne vaidlusaluse otsuse asjus sõna saanud. Kaebaja arvamus, et volikogu tegutseb vaid talle etteantud eelnõusid pimesi rahuldades, on pahatahtlik ega vasta tegelikkusele. Kuigi vastustaja ei teavitanud kaebajat enne 09.02.2010 volikogu istungit kirjalikult sundvalduse seadmise menetlusest, siis näitab kaebaja osalemine ja sõnavõtt istungist, et kaebaja oli menetlusest sellegipoolest teadlik. Vallavalitsus on 09.10.2009 kirjaga nr 6-10-5642 teatanud kaebajale, et vaidlusaluse sundvalduse objektiks olev veetorustik on ehitatud volikogu 14.10.2003 otsusega nr 136 kehtestatud detailplaneeringu alusel. Seega oli kaebaja teadlik ka detailplaneeringust. Kaebaja on seadnud kahtluse alla veetrassi paiknemise asukoha valiku otstarbekuse ja selle kasutatavuse avalike teenuste osutamiseks. Veetrassi asukoht põhineb kehtival Rahula maaüksuse detailplaneeringul ning Rae Vallavolikogu poolt 24.08.2005 ja 28.07.2008 määrusega kehtestatud veevärgi ja kanalisatsiooni arengukavadel ning vastustaja on senises menetluses ja vaidlustatud otsuses juba piisavalt selgitanud veetorustiku asukohavalikut ja vajalikkust. Kaebaja ega muu isik ei ole viidatud dokumente kehtestanud volikogu otsuseid vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla veetorustiku paiknemise asukohavalikut. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et tõepoolest ei osutata täna Lõhe maaüksusel asuva veetorustiku kaudu avalikku teenust (ega teenust üldse). Nõustuda saab ka sellega, et vaidlusaluse veetrassi kaudu planeeritud veevarustus Rahula planeeringualale on tänasel päeval lahendatud teisi, ajutisi ressursse, kasutades. Selline olukord on tingitud kaebaja enda pahatahtlikust käitumisest. Nimelt ei ole sundvaldusega koormatud veetorustik töökorras kaebaja tegevuse tõttu, kes on selle magistraaltorustikust lahti ühendanud. Kaebaja arusaamatuid motiive ja pahatahtlikku käitumist ilmestab ka tema omandis oleva Lõhe kinnistu detailplaneeringu tehnovõrkude lahendusega seonduv. Nimelt on kaebaja enda poolt korraldatava Lõhe kinnistu detailplaneeringu kaardimaterjalil vaidlusaluse veetorustiku asukohaks märkinud just selle praeguse asukoha ja seda hoolimata asjaolust, et käesolevas kaebuses on kaebaja justkui vastupidisel seisukohal. Sundvaldusega hõlmatud veetorustiku omandiküsimus omaks käesolevas vaidluses tähtsust vaid juhul, kui vaidlusalune veetorustik kuuluks kaebajale. Kuna veetorustik kaebajale ei kuulu, ei puuduta selle omandiküsimus ka kaebaja õiguseid ega piira tema vabadusi. Kaebaja ei ole selgitanud oma subjektiivsete õiguste rikkumist. 4
9. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ning nõustub vastustaja seisukohtadega. Kolmas isik kinnitab, et AS Vensen esindas sundvalduse seadmise taotluse esitamisel ja sellele eelnenud isikliku kasutusõiguse seadmiseks kaebajale ettepanekute tegemisel kolmanda isiku huve (esindusõigus sai delegeeritud AS Elveso ja AS Vensen vahel sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise lepinguga). Vastustaja oli sellest teadlik. Rae vald on AS Elveso ainuomanik, kelle ees AS Elveso juhatusel on põhikirjast tulenev aruandekohustus. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebuse esitajale kuuluvat kinnistut läbiva veetorustiku talumiskohustuse kehtestamiseks seatakse kaevatava haldusaktiga sundvaldus. Sundvalduse seadmine toimub omaniku tahte vastaselt avalikes huvides. Sundvalduse seadmisel ei ole kinnistu omaniku omandiõiguse rikkumine välistatud. Menetlusosalistel puudub vaidlus Rae Vallavolikogu pädevuse üle sundvalduse seadmise otsuse vastuvõtmiseks. Vaidlus on haldusakti vastavuses kehtivale õigusele, mida hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Lõhe kinnistut läbiv veetorustik on ettenähtud kehtiva detailplaneeringuga ning Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava näeb ette selle ühendamise Linnu tee veetorustikuga, mis on käesolevaks ajaks ka välja ehitatud. Kaebaja on seisukohal, et Lõhe maaüksuse eelmine omanik ei ole andnud luba veetrassi ehitamiseks ning selline luba ei saaks igal juhul olla siduv kaebuse esitajale, kuna teda ei ole sellest teavitatud kinnistusraamatu kande kaudu ega muul viisil. Vaidlusalune veetrass ei ole juba algusest peale olnud hädavajalik piirkonna veevarustuse lahendamiseks ning ka käesoleval ajal osutatakse piirkonna elanikele teenust teise trassi kaudu, mistõttu puudus alus sundvalduse seadmiseks. AÕS § 1581 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kohustus. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt lõikes 1 sätestatud talumiskohustust ei ole isikul juhul, kui tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda. 5 Kohus leiab, et teatud omavalitsuse piirkonna veevarustuse tagamine on käsitletav avaliku huvina. Kaebaja väited muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekama võimaluse otsimata jätmise kohta on asjakohatud olukorras, kus torustiku asukoht on määratud kehtiva detailplaneeringuga (mille kehtivust kaebaja vaidlustanud ei ole) ning vastab ka Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavale. Ka eelnevat seisukohta arvestamata ei saa vaid asjaolust, et käesoleval ajal kasutatakse veevarustuse tagamiseks ajutist lahendust järeldada, et detailplaneeringuga ettenähtud lahendus ei oleks otstarbekas. Ka AÕS § 1581 lg-s 2 toodu arvestamisel on oluline see, et kaebaja ei ole kehtivat detailplaneeringut vaidlustanud (taotlenud selle muutmist), mistõttu on asjakohatu vaielda torustiku asukoha üle. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, milles seisneb rajatisest tulenev oluline piirav mõju Lõhe kinnistu praeguse omaniku õigustele olukorras, kus torustik asub tee piiranguvööndis ehk valitud on kinnistu piires kinnistu omaniku ehitusõigust eelduslikult kõige vähem piiravam asukoht. Puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja omandas Lõhe kinnistu olukorras, kus seda läbiv veetorustik oli juba välja ehitatud. Kaebajal oli ostjana hoolsuskohustus selgitada välja omandatavat kinnisasja puudutav oluline teave ning müüjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tehingu poolte käitumine tsiviilõiguslikes suhetes ei oma tähtsust kaevatava haldusakti õiguspärasuse hindamisel, kuna kehtiv õigus ei pane haldusorganile kohustust selliseid asjaolusid haldusmenetluses tuvastada. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et kinnistusraamat ei kajasta ega pea kajastama kinnistul tehnorajatise olemasolu. Veetorustiku asukoht kooskõlastati Lõhe kinnistu endise omanikuga (29.03.2004 nõusolek veetrassi rajamiseks, tlk 46) ning ehitati välja vastava ehitusloa (tlk 115-116) alusel. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole ehitusloa õiguspärasuse tuvastamine. Sundvalduse seadmine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras. KASVS § 462 reguleerib sundvalduse seadmist detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. KASVS § 462 lg 1 sätestab, et kui asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või -rajatist, ei ole kolme kuu jooksul niisuguse detailplaneeringu kehtestamisest arvates, mis näeb ette kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja omanikuga asjaõigusseaduse § 158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta käesoleva seaduse § 461 lõikes 3 nimetatud organile esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse. Eelnevast nähtub, et avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise omanik peaks esmalt üritama saavutada talumiskohustusega kinnisasja omanikuga kinnisasja koormamise kokkulepet ning juhul, kui kokkulepet ei saavutata saab pöörduda sundvalduse seadmise regulatsiooni juurde. Menetlusosalistel on vaidlus selles, et juhul kui sundvalduse taotlust ei esitanud formaalselt AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isik, siis kas see võis mõjutada asja otsustamist. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et sundvalduse seadmise taotluse esitas AS Vensen ning vaidlusaluses piirkonnas oli vee-ettevõtjaks ÜVKS mõttes AS Elveso. Vaidlusaluse rajatise omand ja valdus tuli arendajal peale torustiku valmimist ja kasutamiseks vajalike piiratud asjaõiguste seadmist AS Elveso ja AS Vensen vahelisest ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamise lepingust tulenevalt üle anda AS-le Elveso. AS-i Elveso ainuomanik on Rae vald. Kohus leiab, et eelnevast tulenevalt ei ole põhjust kahelda, et taotlus esitati AS Elveso huvides ja otsuse tegija oli teadlik AS Elveso tahtest sundvalduse seadmiseks. Sundvaldus ka seati kaevatava haldusaktiga (punkt 2) AS Elveso kasuks. Küll rikuti kohtu hinnangul menetlusnormi, kuna AS-l Vensen puudus AS Elveso 6 esindamiseks haldusmenetluses HMS § 13 lg 2 kohane kirjalik volitus. AS Elveso poolt esitatud väide, et AS Vensen esindas sundvalduse seadmise taotluse esitamisel ja sellele eelnenud isikliku kasutusõiguse seadmiseks OÜ-le Agenor ettepanekute tegemisel AS Elveso huve (esindusõigus on delegeeritud AS Elveso ja AS Vensen vahelise ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamise lepinguga) on õige vaid osaliselt. AS Vensen võis viidatud lepingu p-st 3.1.1 (tlk 95 pöördel, tlk 105) tulenevalt esindada AS Elveso huve piiratud asjaõiguse seadmisel (isiklik kasutusõigus, reaalservituut), sh ka selleks läbirääkimiste pidamisel. Esindusõigust sundvalduse seadmise menetluses kõnealusest lepingust kohtu hinnangul ei tulene. HMS § 13 lg 2 kohaselt antakse esindusõigus haldusmenetluses kirjaliku volitusega. Märgitud rikkumine ei mõjutanud siiski asja otsustamist (haldusorgan oleks teinud samasuguse otsuse ka nõuetekohase volikirja olemasolul) ega too HMS §-st 58 tulenevalt kaasa kaevatava haldusakti tühistamist. Haldusakti tühistamist ei too kaasa ka see, et kaebajat ei teavitatud sundvõõrandamise menetluse alustamisest. Kohus on seisukohal, et kuigi KASVS § 46² ei sätesta analoogselt KASVS §-ga 46³ haldusorganile teavitamise ja arvamuse esitamiseks tähtaja määramise kohustust, oli kaebaja käsitletav sundvalduse seadmise menetluses menetlusosalisena ning haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt tuli talle tagada ärakuulamisõigus. Sundvalduse seadmise menetluses tuli haldusorganil muuhulgas kontrollida, kas taotluse esitaja oli üritanud asja lahendada kokkuleppega, kas jätkuvalt oli veetrassi kasutamiseks avalik huvi ning taotluse vastavust seaduses ettenähtud nõuetele. Sundvalduse seadmine ei olnud pelgalt otsuse vormistamine kehtivale detailplaneeringule tuginedes. Arvestades siiski, et kaebajal oli võimalus esitada oma seisukoht volikogu 09.02.2010 istungil, kus sundvalduse seadmise otsuse eelnõu arutati; 09.10.2009 Rae Vallavalitsuse kirjast (tlk 117) ja AS Vensen poolt läbirääkimistel esitatud teabest pidi selguma faktiline olukord (nt detailplaneeringu olemasolu, eelmise omaniku kooskõlastus) ning AS Vensen oli kaebaja poole pöördunud kirjalikult ja suuliselt, et saavutada kokkulepe väljaehitatud veetorustiku isikliku kasutusõiguse seadmiseks, ei rikutud kaebaja menetlusõigusi määral, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise. Kohus ei nõustu seega ka kaebaja väitega, et temaga ei ole üritatud isikliku kasutusõiguse seadmiseks kokkulepet saavutada. Nähtuvalt kohtutoimikus olevatest dokumentidest (tlk 4767) pöördus AS Vensen korduvalt kaebaja poole sooviga saavutada kokkulepe isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebuse esitaja oleks soovinud teha kokkuleppe sõlmimiseks konstruktiivset koostööd, millest lepingu sõlmimisest huvitatud pool oleks põhjendamatult keeldutud. Kohus leiab, et esitatud kaebuse alusel kaevatava haldusakti tühistamiseks alust ei ole, haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu tuleb kaebus

§ 26lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata.

9.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 7