Obsah (4)

§ 11§ 7§ 12§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 10.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-570 Haldusasi Pirita Seltsi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 02.02.

§ 11lg 3¹ p 5 alusel.

1. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata
2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebaja esindajale ja Pirita Selts Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest (

§ 11lg 8, § 12² lg 5; § 47¹ lg 2 ja 3).

1. 08.03.2011 saabus Tallinna Halduskohtule Pirita Seltsi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k „Pirita tee 28 kinnistu ja Maarjaheina tänava äärsete kruntide ning lähiala detailplaneeringu koostamise algatamine ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine“ tühistamiseks või alternatiivselt Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks.
2. Kaebaja on taotlenud korralduse tühistamist või alternatiivselt selle osalist tühistamist. Kohus selgitab, et planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt, vaid planeeringumenetluses tehtud menetlustoiming. Seega ei ole võimalik esitada korralduse tühistamise nõuet osaliselt selle tühistamiseks ega ka tervikuna. Kohus viitab siinkohal täiendavalt riigikohtu lahenditele, millest nähtub, et linnavalitsuse korraldus ei ole haldusakt ja kui soovitakse vaidlustada menetlustoimingut, siis ei saa nõuda haldusakti tühistamist ja sellele vastavalt ettekirjutuse tegemist- vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-12-08 ja 3-3-1-101-
4. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et erandlikult on õigustatud ka menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-8-02, 13.10.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-44-05). 4.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Sama lõike teise lause kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 7

lg 1 teine lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse, kui isikul puudub selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt otseselt puudutab ning, kui vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku või kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla kaebuses märgitud põhjendatud huvi, puudub isikul kaebeõigus.

1. Riigikohus on oma 18.06.2010 määruses nr 3-3-1-101-09 märkinud, et: „keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel ja korras /…/ Kuigi KeHJS § 33 lg 1 p 3 järgi korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist planeerimisdokumendi koostamise käigus enne selle dokumendi kehtestamist, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, on keskkonnamõju hindamine muudel juhtudel võimalik ka järgnevates menetlustes. Asjakohane on märkida, et ka kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses.“
2. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt, tegemist on menetlustoiminguga, mille tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-44-05; 3-3-112-08). KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebusega ei saa esitada tühistamisnõuet ja selle vastavalt ettekirjutuse tegemise nõuet, kuna tegemist on menetlustoiminguga ja toimingut ei saa tühistada. Võimalik on õigusvastasuse tuvastamisnõude esitamine, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi. 2
4. Kaebusest nähtub, et haldusorgan on asunud alles enda ette seadma planeeringu eesmärke, st et organi siseselt on tehtud esialgsed otsustused, mis ei evi mõju teistele isikutele ja mille alusel hakatakse planeeringut ellu viima. Planeeringumenetlustes ei ole välistatud, et algatatud planeeringut ei kehtestatagi; samuti ei ole välistatud, et tehakse ulatuslikud lähteülesande muudatused või hoopiski menetluses otsustatakse teha täiendavad uuringud. Ka ei ole välistatud planeeringumenetluses, et selle menetlust ei jätkata enne, kui viiakse läbi KSH. Antud juhul on võetud vastu otsus DP algatamiseks ja esmalt tutvustatakse selle eskiisi ja täidetakse muud lähteülesandes märgitud ülesanded. Kui avalikkusega peetakse nõu, siis võivad asjaolud muutuda. Nähtuvalt linna planeeringute infost, on eskiisi selgitamine ja tutvustamine juba kulgemas. Planeerimisseadus näeb ette DP avaliku väljapaneku korraldamise, mil avalikkust informeeritakse planeeringust ning avalikkus kaasatakse planeeringu väljatöötamisse. Planeering ei ole seega valmis, kui võetakse vastu otsus selle algatamiseks ja ta ei ole valmis ka siis, kui toimub avalik väljapanek. Omavalitsusorgan peab tegema kõik võimaliku, et planeeringuala lähiümbruse elanikud oleksid tõhusal viisil menetlusse kaasatud. Ettepanekuid saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus jne. (vt nt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-8-02; nr 3-3-1-42-02; 3-3-1-62-02; nr 33-1-54-03; nr 3-3-1-12-08; nr 3-3-1-12-08; nr 3-3-1-87-08). Planeeringumenetluse toimingud ei ole reeglina sellised, mis muutuksid DP kehtestamisel vaidlustamatuteks. Vastupidiselt on DP kehtestamise otsus vaidlustatav, selle menetluse tulemust kontrollides saab võtta seisukoha, kas keskkonnakaitselised ja keskkonda mõjutavad asjaolud on leidnud piisava kajastamise ja hindamise. Kaebajad viitasid Riigikohtu HK 13.10.05.a. lahendile, kuid selles ei ole silmas peetud, et igal juhul planeerimise menetluse toimingud on eraldi vaidlustatavad, vaid tegemist peab olema toiminguga, mis toob vältimatult kaasa sisult õigusvastase otsuse. Sellise otsuse saaks kaasa tuua juhtum, kui keskkonnamõju strateegiline hindamine on ette nähtud seadusega. Kaebuses märgitakse, et kaebajal on veendumus, et lõplik haldusakt ei saa olla sisult õiguspärane, kui ei algatata; DP algatamine võib rikkuda Pirita Seltsi liikmete õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest, kuna selle algatamine otsustati ilma KSH algatamiseta. Kaebaja viidates Riigikohtu HK lahendile 18.06.10 nr 3-3-1-101-09 märgib, et ta toob välja nii enda põhjendatud huvi ja kaebeõiguse kui ka põhjuse, miks DP algatamise korralduse tühistamata jätmine toob vältimatult kaasa asjas tehtava otsuse õigusvastasuse. Kaebuses märgitakse, et KSH tuleb algatada üheaegselt DP algatamisega KeHJS § 32 p 1 alusel ja kuna KSH otsustati mitte algatada, siis juba kuulub DP algatamine tühistamisele. Veel märgitakse, et hiljem enam ei saaks linnavalitsus seda küsimust püstitada. Samas märgitakse, et igal juhul muutub linnavalitsusele raskeks kui mitte võimatuks otsustada KSH algatamise küsimus DP edasise menetluse käigus ka siis, kui planeeringulahendused muutuvad planeerimismenetluse käigus, kuna haldusorgan oleks seotud oma varasema diskretsiooniga. Kaebaja märgib, et selliselt on tegemist olulise menetlusveaga ja see välistab seaduspärase DP kehtestamise ning rikub liikmete õigusi keskkonnaasjade otsustamisel üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise kaudu, sõltumata sellest, millisel kujul DP kehtestatakse. Seega nähtub kohtule, et kaebaja eesmärgiks on kaevata sõltumatult, missugune DP kehtestatakse, st et kaebaja soovib esitada kaebust ka siis, kui lõpptulemusena kehtestatakse õiguspärane DP. Seega ei ole kaebaja välistanud, et linnavalitsus võib lõppastmes saavutada ka õiguspärase DP, kuid kaebaja soovib ikkagi algatada vaidluse kohtus. Kohus selgitab kaebajale, et kui on võimalik, et lõppastmes saavutatakse õiguspärane DP, siis puudub õiguslik vaidlus ja puudub vajadus üldse kaevata ning algatada kohtumenetlus. 3 Korralduse nr 125-k andmetel kavandatakse ehitamist maa-alale, mis juba on olnud aktiivses kasutuses ja seotud üritusega suurtele rahvamassidele (näituse korraldamine) ja loodusvarude taastumisvõime ja looduskeskkonna vastupanuvõime hindamisel arvestatakse juba inimtegevuse poolt mõjutatud tiheasustusalas paikneva keskkonnaga, millel kaitsealused objektid puuduvad, kaitsevööndisse jäävad juba rajatud hooned ja kaitsevööndisse hooneid ei rajata, ette nähakse rohealad ja nende sidusus teiste rohealadega jne, kuid kavandatu alles seab sihid välja selgitada mõjutused keskkonnale, kultuuripärandile, inimese tervisele. Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsuse ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada ÜP muutmise ettepaneku ja DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. DP võib põhjendatud vajadusel sisaldada ÜP muutmise hindamist. Seadusest ei tulene, et KSH tuleb tingimata algatada üheaegselt detailplaneeringu algatamisega, vaid seda saab teha ka järgnevates planeeringu menetluse etappides ning mõningatel tingimustel ka pärast planeerimismenetlust. Kaebaja viitab ka ise, et KeHJS § 33 lg 1 ei nõua DP koostamisel üldjuhul keskkonnamõju strateegilist hindamist. Kaebaja edasi viitab alusetult, et antud juhul tuleneb KeHJS § 33 lg 1 p 2 alusel kohustus läbi viia KSH, kui koostatakse üldplaneeringu dokument ja kaebaja jätkab, et kuna DP-ga soovitakse muuta Tallinna linna üldplaneeringut, siis on seadusest tulenevalt kohustus see läbi viia. Kohus sellise lähenemisega ei nõustu, kuna seadus kinnitab, et KSH algatatakse siis, kui koostatav dokument on üldplaneering, antud juhul ei ole tegemist üldplaneeringu dokumendi koostamisega ja neid olukordi võrdsustada ei saa. Veel märgitakse, et koostatakse uue elamurajooni DP, mil Vabariigi Valitsuse määrusega nr 224 § 13 p 2 tulenevalt kaalutakse keskkonnamõjude hindamise algatamise vajalikkust linna arendustööde (nt elamurajooni) puhul. Kohus ei nõustu ka sellise võrdsustamisega, kuivõrd kaebaja kaebusest nähtub, et kaebajale on teada, et Detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks ja antud juhul ei koostata üldplaneeringut. Samas ei tähenda, et nendel asjaoludel ehitatakse uut elamurajooni. Seega on ka kaebaja enda viidatud normide kohaselt tegemist üldplaneeringut muutva DP-ga. Kuna koostamisel ei ole strateegiline planeerimisdokument, siis KeHJS § 35 lg 1 kohast rikkumist siin ei saa toimuda. See, et kaebajal võib tekkida vajadus vaidlustada ka järgnevaid planeerimisdokumente, ei anna alust pöörduda kohtusse (väide EÕK taotluse osas). Kohtusse pöördumise vajadust ei saa muuhulgas välistada ka siis, kui KSH algatatakse; kohtusse pöördumise vältimatul vajadusel tuleb seda teha nii ühel kui teisel juhul. Kaebaja esitatud ja kaebusele lisatud andmetel puudub selles asjas õiguslik alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõju strateegilist hindamist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole käesoleval juhul tegemist sellise tegevusega, mille puhul tuleb läbi viia kohustuslik KSH. Kaebaja on kaebust põhjendanud veel sellega, et ilma KSH teostamiseta ei ole võimalik välja selgitada, kas on põhjendatud üldplaneeringu muutmine; kas on võimalik suurendada olemasolevat suurt liikluskoormust Pirita teel, Russalka ristmikul ja Narva maanteel elukeskkonda kahjustamata; kuidas mõjutab elukeskkonda suure osa olemasoleva kõrghaljastuse likvideerimine; kas planeeringu kehtestamine kahjustab pealinna rahvuspargi moodustamist tehtud ettepaneku kujul. Kohus selgitab, et need küsimused saab kaebaja püstita vastustaja ees, kui hakatakse arutama eskiislahendust, kui saab esitada ettepanekuid ja viiakse läbi avalikke arutelusid. Kaebaja osalemist DP menetluses ei ole takistatud, vastavalt see alles algatati ja kaebusest ei nähtugi, et selle konkreetse menetluse raames on tema menetlusõigusi juba rikutud. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud osaleda KSH menetluses, tuleneb sellest, et sellist menetlust ei ole algatatudki, kuid see ei tähenda takistust osaleda DP menetluses. 4 Seaduse kohaselt ei ole võimalik DP-d kehtestada nii, et selle lõpptulemust ei saaks vaidlustada ning protsessi tagasi pöörata. Linnavalitsus ise ja kaebaja saavad püstitada ka edasiselt küsimuse, kas algatada siiski KSH või mitte, seega ei vasta tõele, et selline võimalus kaob põhjusest, et linnavalitsus on seotud oma varasema diskretsiooniga. Kaebajal on võimalik keskkonnasjade otsustamisel osaleda nii siis, kui algatatakse KSH mistahes planeeringu etapis või ka siis, kui seda ei algatata, kuna siis osaleb ta planeeringumenetluses ja saab esitada kõik oma seisukohad, mis ta keskkonnakaitselisest aspektist peab vajalikuks esitada. DP algatamisel on märgitud, et juba on tehtud kahjulike mõjude uuringuid ja neid võidakse teha veel. DP algatamise ettepaneku võib teha igaüks. Kaebaja ei ole ise sellist ettepanekut teinud, see ei tähenda aga, et tema võimalusi osaleda keskkonnaasjade algatamisel takistatakse.

§ 7

lg 1 ei näe ette, et kaebuse esitamine on võimalik põhjusest, et vältida edasisi kohtuvaidlusi.

§ 7lg 1 näeb ette, et kaebust saab esitada, kui isikute õigusi rikutakse.

Nn preventiivselt ei ole võimalik käesoleva kaebusega vältida kohtusse pöördumisi, kui see on siiski vajalik. Pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik. Praeguses menetluse algetapis on aga kaebaja väited oletuslikud. Kaebaja on ka ise kaebuses möönnud, et planeeringu algatamine ilma KSH –d algatamata, võib rikkuda tulevikus subjektiivseid õigusi mitte, et neid oleks juba käesoleval ajal rikutud. Seega ei saa olla kaebajal põhjendatud huvi esitada kaebus tema toodud motiividel. Kohus viitab veel selgituseks kaebajale, et Tartu Ringkonnakohus on 21.02.2002 otsuses haldusasjas nr 2-3-47/2003 märkinud, et detailplaneeringu koostamisel ei pea läbi viima keskkonnamõju hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõttes eraldi menetlusena, vaid keskkonnamõju hindamine on üks osa detailplaneeringust. See tähendab sisuliselt, et keskkonnamõjude hindamine planeerimismenetluses toimub tavamenetluse raames ja ainult keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel viiakse läbi eraldi menetlus. Millal täpselt nimetatud keskkonnamõjude hindamise menetlus vajadusel planeerimismenetluse raames läbi viiakse, on juba planeerimismenetluse läbiviija otsustada, kuid see tuleb läbi viia enne vastava loa väljastamist ehk planeerimisotsuse langetamist. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Sellisel juhul viiakse keskkonnamõju hindamine läbi pärast detailplaneeringu kehtestamist. Seega pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik.

1. Kohus ei näe vajadust jätta kaebust käiguta ja leiab, et saab teha lahendi esitatud kaebuse ja selle lisamaterjali alusel. Kokkuvõtteks märgib kohus järgmist. Kehtiv õigus kinnitab, et detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik, kui selle näeb otseselt ette seadus. Kaebaja möönab võimalust, et ta saab siiski osaleda DP menetluses, kuigi sooviks välistada edasisi vaidlusi, mis ei ole aga võimalik. Kui KSH-d ei algatatud, siis ei saa rikkuda kellegi õigusi asjaolu, et sellises menetlus ei saa isik osaleda. KSH algatatakse seaduses sätestatud juhtudel. Menetlustoimingu vaidlustamist täpsustavalt selgitab kaebajate poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-101-
2. Menetlustoimingut saab planeeringumenetluses vaidlustada kahe eelduse üheaegsel olemasolul: isikul on põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning teiseks, tegemist on menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava otsustuse õigusvastasuse. Kehtiv õigus, sh planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 ei võimalda planeerimismenetluse toiminguid iseseisvalt vaidlustada nn populaarkaebuse vormis. Kaebaja on leidnud, et detailplaneeringu menetluses keskkonnamõju hindamata jätmine DP algatamisel rikub tema õigust osaleda efektiivselt keskkonnaasjade menetluses, mis kohtu seisukohast vaadatuna ei ole asjakohane, kuna kaebaja soovib vaidlustada DP toimingut ja osaleda 5 siiski planeerimismenetluses ja nähtub, et kaebuse esitajale ei ole tehtud takistusi selles osalemises. Kaebaja viited avaliku huvi olemasolu kohta on seotud nn populaarkaebusega. Kaebaja arvab, et KSH menetluse läbiviimine avardaks tema võimalusi avaldada oma arvamust keskkonnaküsimustes DP menetluses, kuid see ei vasta tõele. Planeeringumenetluses lahendatakse kaebajat huvitavad keskkonda puudutavad küsimused. Planeeringu algatamist ei saa takistada asjaolu, et kaebaja pole saanud otsustada, kas seda DP-d algatada või mitte. Seda otsust ei saaks teha kaebaja ka siis, kui algatataks KSH üheaegselt planeeringuotsusega, tehakse vastav otsus hiljem või kui otsustatakse üldse KSH-d mitte teha. Umbmäärane oletus, et tulevikus võidakse rikkuda õigusi, ei ole kohtusse pöördumise aluseks. Keskkonnamõju hindamise menetluse korraldamata jätmise tõttu ei ole võimalik kaebaja õiguste rikkumine planeerimismenetluses, mida ta vaidlustab. Elukeskkonna ja vastavalt looduskeskkonna kaitsmine on võimlik DP menetluses tulenevalt seadusest ja kaebaja põhikirjaline tegevus seda olukorda ei muuda. Isik saab seaduses sätestatud viisil ja ulatuses osaleda keskkonda mõjutavate otsustuste ettevalmistamisel, samuti vaidlustada keskkonda mõjutavaid otsuseid ja toiminguid seaduses sätestatud viisil ja õiguslikel võimalustel. Õiguslikud võimalused kaitsta oma õigusi ja huvisid näeb ette planeerimismenetlus ka siis, kui KSH ei ole algatatud. Seega ei ole tekkinud olukorda, mil juba oleks rikutud kaebaja menetluslikke subjektiivseid õigusi põhjusest, et KSH-d otsustati mitte algatada. Kaebaja on vaidlustatud keskkonnamõju hindamata jätmise otsustust planeerimismenetluse algatamisel. Riigikohus eelviidatud lahendis märgib, et sellise menetlustoimingu vaidlustamise võimalikkus sõltub sellest, kas nimetatud menetlustoiming on kohustuslik ning kas selle sooritamata jätmine toob kaasa ebaõige otsustuse keskkonda mõjutava objekti (tehase) rajamise suhtes. Käesolevas kaebuses ei kavatseta keset linna ehitada tehast, ka ei koostatud planeerimisdokumenti- üldplaneeringut ja kaebaja viitab ise, et kavatsetakse DP-d, mil omavalitsusel on kaalumisõigus, kas KSH algatada. Üldplaneeringut muutva DP algatamisel puudub kohustus algatada KSH. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Sellisel juhul saab keskkonnamõju hindamise läbi viia hiljem, seega pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik. Keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist KeHJS alusel. KeHJS § 6 lg 1 kohaselt ei ole linnavalitsuse algatatud DP realiseerimisel keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik kaebaja viidatud õiguslikel alustel ja nimetatud põhjustel. KeHJS § 6 lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta on võimalik. Kaebaja on tõlgendanud seadust ekslikult või on esitanud olukorra kirjelduse moonutatult. KeHJS § 33 lg 1 p 3 järgi korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist planeerimisdokumendi koostamise käigus enne selle dokumendi kehtestamist, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju hindamine muudel juhtudel on võimalik ka järgnevates menetlustes. Riigikohus on selgitanud, et kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses. 6 Kaebajal puudub menetlustoimingu vaidlustamiseks kaebeõigus ja põhjendatud huvi, seega kohus tagastab kaebuse selle esitajatele

§ 11

lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. 10. EÕK taotlus. Koos kaebusega on esitatud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotlus. Kuna kohus on eelnevalt jõudnud järeldusele, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, siis juba sellest tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks alust. Kaebaja on kahjuliku tagajärjena nimetanud EÕK osas, et ta soovib vältida vajaduse vaidlustada edasiselt toiminguid, kuid see ei ole õiguslik argument. DP algatamise eesmärgid ja sihid välistavad ehitamise enne, kui kõik püstitatud nõuded täidetakse ja planeering kehtestatakse. Enne DP-d kehtestavat otsust ei alustata ehitamistegevust, millega võiksid kaasneda tagajärjed keskkonnale. DP menetlemine iseenesest ei kujuta ohtu keskkonnale. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. (

§ 12¹ lg 2) 11.

Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu

§ 84lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele.

Karin Kalmiste Kohtunik 7