Obsah (7)

§ 218§ 187§ 370§ 162§ 654§ 436§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-44862 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Ande Tänav, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2011, Tallinn Tsivii

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hagejate nõue 1 12.03.2010 esitas I K Harju Maakohtule hagi J K vastu ühisvara jagamise, laste elukoha määramise ja elatise nõuetes. 14.09.2010 määrusega eraldas kohus I K hagi J K vastu ühisvara jagamiseks iseseisvasse menetlusse. Hageja palus tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduautod Honda CR-V ja Volkswagen Polo ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena vastavalt 66 700 krooni ja 41 000 krooni. Alternatiivselt palus hageja tunnistada ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V ja Volkswgen Polo soetamiseks tehtud maksed ning välja mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt 109 700 krooni ja 53 322 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 16.08.2003 ja abielu lahutati 03.05.2010, mille kohta on koostatud abielulahutuse akt nr

1. Vastavalt PKS §-le 25 varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Vastavalt PKS § 35 lg-le 3 varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. 03.05.2010 lahutasid hageja ja kostja abielu ning PKS § 35 lg 3 alusel nende varaühisuse varasuhe lõppes ja pooled võisid ühisvara jagada. 22.02.2007 sõlmis kostja AS-iga NORDEA FINANCE ESTONIA liisingulepingu nr 20070538 sõiduauto Honda CR-V väljaostmiseks. Auto soetusmaksumus hinnapakkumise alusel oli 377 400 krooni. Kostja maksis ettemaksu 56 010,06 krooni ja liisingulepingule lisatud maksegraafiku kohaselt pidi kostja maksma 60 kuu jooksul 01.03.2007 - 01.02.2012 liisingumakseid igakuiselt 4 300 krooni. Abielu ajal tasusid abikaasad kostja kontolt ettemaksu 56 000 krooni ja liisingumakseid 163 400 krooni, kokku 219 400 krooni. Honda CR-V soetusmaksumusest tasuti 58% ühisvara arvel (219 400 x 100% : 377 400 = 58%). Sõiduki turuväärtus ühisvara jagamise ajal oli keskmiselt 230 000 krooni. Hageja leidis, et ühisvara hulka kuulub 58% sõiduki väärtusest, s.o. 230 000 x 58% = 133 400 krooni. 02.04.2008 sõlmis kostja Hansa Liising Eesti AS-iga liisingulepingu nr 0195651L sõiduauto Volkswagen Polo GTI väljaostmiseks. Auto soetusmaksumus ostu-müügi lepingu alusel oli 261 500 krooni, liisinguperiood 60 kuud ja igakuine liisingumakse vastavalt maksegraafikule 3 270 krooni. Abikaasad tasusid kostja konto kaudu ettemaksu 28 165 krooni ja liisingumakseid alates 30.05.2008 kuni 03.05.2010 summas 78 480 krooni, kokku 106 645 krooni. Sõiduki soetusmaksumusest tasuti 41% ühisvara arvel (106 645 x 100% : 261 500 = 41%). Hageja lähtus Volkswagen Polo turuhinna määramisel auto väärtusest ühisvara jagamise ajal. Internetilehekülje Auto24.ee väljatrükist nähtuvalt oli müügil sarnane auto hinnaga 155 000 krooni. Poolte auto oli tehnilise näitude poolest parem (võimsama mootoriga, parema varustusega jne) ning sõiduauto maksumus võis keskmiselt olla 200 000 krooni. Hageja palus tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduautod Honda CR-V ja Volkwagen Polo ning lähtudes PKS § 37 lg-st 3 nõuda kostjalt hageja kasuks ühisvara jagamisel hüvitisena vastavalt 66 700 krooni ja 41 000 krooni. Juhul, kui kohus leiab, et eeltoodud nõuded rahuldamisele ei kuulu, esitas hageja vara jagamise suhtes alternatiivsed nõuded. Abikaasad tasusid Honda CR-V liisingulepingu kohaselt ettemaksu 56 010,06 krooni ja liisingumakseid alates 01.03.2007 kuni 03.05.2010 summas 163 400 krooni, kokku 219 400 krooni. Volkswagen Polo liisingulepingu kohaselt tasusid abikaasad ettemaksu 28 165 krooni ja liisingumakseid alates 30.05.2008 kuni 03.05.2010 summas 78 480 krooni, kokku 106 645 krooni. Sõiduautod jäid pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist kostja ainukasutusse ja ainuvaldusse. Liisingumaksed tehti 2 abikaasade varaühisuse varasuhte kestvuse ajal ja PKS § 25 tähenduses kuuluvad need maksed ühisvara hulka. Hageja palus tunnistada ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V soetamiseks tehtud maksed ning nõuda kostjalt välja hageja kasuks 219 400 : 2 = 109 700 krooni ning tunnistada ühisvaraks sõiduauto Volkswagen Polo soetamiseks tehtud maksed ning nõuda kostjalt välja hageja kasuks 106 645 : 2 = 53 322 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Liisitud sõiduautod Honda CR-V ja Volkswagen Polo GTI ei ole abikaasade poolt varaühisuse kestel omandatud esemeteks. Tegemist on varaga, mis ei kuulu abikaasadele, vaid liisinguandjale. Samuti ei ole tegemist varalise õiguse, vaid abikaasade poolt kolmanda isiku ees võetud kohustusega, mille täitmise korral omandavad abikaasad sõiduautode kasutuseelise. Kasutuseelist kasutasid mõlemad abikaasad abielu vältel, kuivõrd ka I K oli märgitud tehnilisse passi sõiduautode kasutajaks. Liisingumakseid ei tasutud abikaasade ühisvara arvelt, vaid ühe abikaasa lahusvara, so J K kui füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Hageja ei ole tõendanud, et temale kuuluva lahusvara või abikaasade ühiste rahaliste vahendite arvelt oleks liisingumakseid tasutud. Kohtule esitatud kirjalikud dokumendid (väljavõtted kontodelt, arved ja maksudeklaratsioonid), tõendavad liisingumaksete tasumist kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Kostjal oli kogu abielu jooksul kaks sissetulekut: töötasu töölepingu alusel, millise raha ta andis abikaasade ühisvara hulka ning mida mõlemad abikaasad abielu vältel perekonna vajadusteks kasutasid. Nimetatud töötasu kasutasid abikaasad netosummana pärast kõigi maksude tasumist. Teine osa sissetulekuid laekus kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja arvele majandustehingutelt, mida ta teostas füüsilisest isikust ettevõtjana. Sõidukite liisingumakseid tasuti üksnes füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Kostja arvates puudub vara, mida jagada ja liisingumaksed olid teostatud kostja lahusvara arvelt. Mõlemad sõidukid olid omandatud kasutusrendi lepingute alusel, mis tähendab, et kuigi liisinguvõtja võib lepingu teksti kohaselt esitada taotluse liisingulepingu lõpetamisel väljaostuks, omandiõigus automaatselt talle üle ei lähe ja tagasiostukohustus on Saksa Auto AS-il. Hageja viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad vaidlusi ühisvara jagamises abikaasade vahel, kus üks abikaasadest ei olnud ettevõtjana, vaid eraisikuna liisinguvõtjaks ning kus liisingumakseid tasuti perekonna ühistest rahalistest vahenditest ning omandiõigus liisinguobjektile läks liisingumaksete täielikult tasumisel lepingu kohaselt üle liisinguvõtjale. Käesolevas asjas see nii ei ole. Poolte abielu lõppemisel jäid sõidukid küll kostja kasutusse, kuid kostjale jäi ka kohustus tasuda liisingumakseid kuni nende täieliku tasumiseni. PKS § 33 lg 1 p 2 kohaselt vastutab abikaasa kolmanda isiku ees ühisvaraga täies ulatuses abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest. Järelikult kui liisingumaksed on hageja arvates varaühisuse alusel poolte ühiseks varaks, siis on liisingumaksete tasumine poolte ühiseks solidaarseks kohustuseks liisinguandja ees. Seega on Honda CR-V suhtes abikaasade solidaarkohustuseks kogu sõiduki soetusmaksumus 377 400 krooni. PKS § 38 kohaselt varal lasuvad kohustused jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Järelikult kogu auto soetusmaksumusest oli hageja kohustus tasuda sellest pool, s.o. 188 700 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et ta on seda maksnud kas enda lahusvara või abikaasade ühisvara arvelt. Hageja on võtnud õigeks, et pärast poolte abielu lahutamist on kogu liisingumaksete jäägi tasumine jäänud kostja kanda. Järelikult kuulub liisingumaksete tasumise kohustus tasaarvestamisele hageja poolt esitatud rahalise hüvitise tasumise nõudega. Kuivõrd need summad on võrdelised, on hageja nõude suuruseks 0 krooni. Sama arvestus kehtib ka Volkswagen Polo GTI suhtes, mille väljaostumakse suuruseks oli 3 261 500 krooni, millest poole tasumine oleks hageja solidaarkohustus, kui neid makseid lugeda varaühisuse kaudu abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole liisingumaksete kohustust abielu ajal täitnud, kuna liisingmakseid tema lahusvara ega perekonna ühisvara arvelt ei tasutud. Lahendis nr 3-2-1-13-07 märkis Riigikohus, et liisingumakseid võidakse tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes juhul, kui oluline osa liisingumaksetest on tasutud ühisvara arvelt või teise abikaasa (Riigikohtu otsuses selle abikaasa, kes liisinguvõtjaks ei olnud) lahusvara arvel. Käesolevas asjas kummagi liisinguobjekti osas ei olnud tasutud olulist osa liisingumaksetest ning kostjale jäi pärast abielu lahutamist kohustus tasuda praktiliselt pool liisingumaksetest üksinda. Ei saa olla õige ega õiglane lisaks tasumata liisingumaksete tasumise kohustusele panna kostjale abielu ajal tasutud liisingumaksete arvel hagejale hüvitise tasumist. Sellisel juhul rikastuks hageja alusetult kostja arvel. Kostja teatas, et sõiduauto Honda CR-V sattus 16.10.2010 avariisse, mille tulemusena selle jääkväärtus on praktiliselt olematu, kuivõrd taastamisremondi maksumus ületab sõiduauto jääkväärtuse 140 794,57 krooni. Seega on ühe liisingulepingu objekti maksumus 0 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused 15.03.2011 otsusega jättis Harju Maakohus I K hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte abielu lahutati 03.05.2010 ning ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et poolte vahel oleks edaspidi tekkinud seisuga 01.07.2010 perekonnaõiguslikke suhteid, siis tuleb PKS § 210 lg 1 kohaselt kohtu hinnangul kohaldamisele kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus. Ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist määratakse PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielusuhted lõppesid
2. septembris ning seega tuleb ühisvara määrata kindlaks
3. septembri seisuga, mitte abielu lahutamise päeva seisuga nagu ekslikult arvavad pooled. 22.02.2007 sõlmisid kostja ja AS NORDEA FINANCE ESTONIA liisingulepingu nr 20070538 sõiduauto Honda CR-V väljaostmiseks. Sõiduki soetusmaksumus oli 377 400 krooni. Kostja maksis ettemaksu 56 010,06 krooni ja liisingulepingu maksegraafiku kohaselt peab kostja maksma 60 kuu jooksul (01.03.2007 kuni 01.02.2012) igakuiseid liisingumakseid ca 4 300 krooni. 02.04.2008 sõlmisid kostja ja Hansa Liising Eesti AS liisingulepingu sõiduauto Volkswagen Polo GTI väljaostmiseks. Sõiduki soetusmaksumus oli 261 500 krooni, liisinguperiood 60 kuud igakuise liisingumaksega vastavalt maksegraafikule 3 270 krooni. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Honda CR-V liisingulepingu p 6.1 kohaselt omandab liisinguandja liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisinguvõtja poolt välja valitud vara lepingu tingimustel ning annab selle vara liisinguvõtja valdusse ja kasutusse vastavalt lepingu tingimustele. Lepingu p 6.2 kohaselt on liisinguvõtjal lepingu tähtpäeva saabumisel eesõigus osta vara hinnaga, milleks on lepingus fikseeritud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks vastavalt liisinguandja arvele. Seega on antud lepingu puhul tegemist kasutusrendilepinguga, mitte kapitalirendiga nagu ekslikult arvab hageja. Samuti nähtub kohtule esitatud arvest, et Volkswagen Polo puhul on tegemist kasutusrendiga. Kasutusrent on liisingu liik, mis annab võimaluse kasutada sõidukit kokkulepitud perioodi 4 jooksul ning liisingperioodi lõppedes on võimalik sõiduk välja osta. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui lepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust sõiduk liisinguperioodi lõppedes omandada. Kapitalirendilepinguks on liisinguleping, mille puhul läheb liisinguperioodi lõppedes liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjal kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Seega on kapitalirendilepingule omaseks tunnuseks liisinguvõtja kohustus perioodi lõpus vara omandada. Eeltoodust tulenevalt anti sõidukid kokkulepitud tähtajaks kostja kasutusse (rendile) ja kostja sai sõidukeid vaid kasutada, mitte ei omandanud sõidukeid. Kostjal on võimalus eesõigusega omandada sõidukid lepingu tähtpäeva saabumisel. Kohus asus seisukohale, et antud sõidukid ei ole poolte ühisvaraks, tegemist on liisinguandjale kuuluva varaga. Kui pooled oleks sõlminud kapitalirendi tüüpi lepingu, oleks liisinguvõtja automaatselt pärast kõikide lepingust tulenevate liisingumaksete tasumist saanud vara omanikuks ja sellisel juhul oleks hagejal võimalik nõuda sõiduautode ühisvaraks tunnistamist. Eeltoodud põhjendustel ei nõustunud kohus hageja väitega, et liisingumaksed kuuluvad ühisvara hulka. Kostja kohustus tasuma kasutusrendilepingute kohaselt sõiduautode kasutamise eest vaid renti. Seega jättis kohus rahuldamata ka hageja alternatiivse nõude. Kostja leidis, et liisingumakseid ei ole tehtud ühisvara arvelt, vaid ühe abikaasa, s.o kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja lahusvara arvelt. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara. Tähendust ei oma asjaolu, et liisinguleping ja arved on koostatud füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant on seisukohal, et menetluse käigus ei ole kohus selgitanud pooltele asjaolusid, mille olemasolu on vaidluse all ja mida pooled peaksid tõendama. Eelmenetluses kohus ei selgitanud pooltele, millist seaduse redaktsiooni ta hakkab käsitlema asja läbivaatamisel. Seda ei toimunud ka peale seda, kui apellant täpsustas oma haginõudeid vastavalt uuele seadusele. Apellant sai alles kohtuotsusest teada, et kohus kohaldas otsuse tegemisel enne 01.07.2010 kehtinud seaduse redaktsiooni. Kohus ei põhjendanud oma otsust põhjalikult, ei uurinud piisaval määral apellandi poolt esitatud tõendeid ega andnud neile hinnangut. Vastavalt

§ 370

lg 2-le võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Apellant palus rahuldada alternatiivseid nõudeid üksnes juhul, kui tema põhinõudeid ei rahuldata. Kohus tegi otsuses aktsendi esitatud alternatiivsetele nõuetele ja ei põhjendanud, mille alusel hageja põhinõuded tuleb jätta rahuldamata. Hageja põhinõuetes lähtus sellest, et vastavalt Riigikohtu praktikale ja lahenditele, mis olid toodud hagis hüvitise suuruse määramisel liisingulepingutega seotud juhtudel, tuleb arvesse võtta, millises summas olid tehtud maksed, kas need maksed olid tehtud ühisvara arvelt ja millises mahus, et sellest lähtudes tunnistada vara osaliselt või täielikult ühisaraks, mis ei kuulunud abikaasadele abielu kestel. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et kuna kaks liisinguautot olid võetud liisinguandjalt kasutusrendilepingu, mitte kapitalirendilepingu alusel, 5 siis ei ole alust eeldada, et transpordivahendeid võiks tunnistada ühisvaraks, kuna liisingulepingutest ei tulene sõidukite otsest väljaostukohustust, vaid ainult nende kasutamine. Liisingulepingu mõiste tuleneb VÕS §-st 361, võlaõigusseadus ei erista liisingulepingute liike. Juhul, kui kohus otsuse tegemisel viitab konkreetsele liisingulepingu tüübile, siis oleks kohus pidanud põhjendama, millise õigusakti alusel ta liisingulepinguid eristas. Kohus seda ei teinud, jättes kohaldamata vajaliku materiaalõiguse normi. Apellant on seisukohal, et mõlema liisingulepingu puhul kuulub vara liisinguandjale ja liisinguvõtjal on igal juhul õigus (kuid mitte kohustus, nagu väidab maakohus) sõiduki saamisele enda omandisse. Küsimus on selles, kuidas seejuures toimib liisinguvõtja, kas ta võtab vara omandisse või loobub sellest õigusest (sealhulgas ka kolmanda isiku kasuks). Apellant kahtleb, et kostja pärast liisingumaksete tasumist viie aasta jooksul lihtsalt loobub sõidukist ja kaotab kõik väljamaksed, mis olid tehtud viie aasta jooksul. Reeglina tavakodanikud ostavad liisinguauto välja ja seega ei kaota panustatud rahalisi vahendeid. Kohus väidab ekslikult, et kapitalirendilepingu puhul kostjal on kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. On arusaamatu, millise õigusakti alusel saab kohtu arvates kohustada isikut soetama midagi enda omandisse. Liisingusaajal on maksete tasumise kohustus, kuid omandi üleminek ei saa toimuda automaatselt või olla pandud kohustuseks, kuna liisingusaajal on õigus ise otsustada, kas saada omanikuks või mitte. Kohus ei käsitlenud otsuses üldse esimesi osamakseid, mis olid teostatud vastustaja poolt liisingulepingute sõlmimisel. Vastavalt arvele nr 10321438 maksis vastustaja Honda CR-V väljaostmiseks ettemaksu summas 56 010,06 krooni ning Volkswagen Polo GTI väljaostmiseks ettemaksu summas 28 165,00 krooni. Nimetatud rahasummad olid makstud abielu ajal ning ühisvara arvelt. Kohus jättis antud asjaolu tähelepanuta vaatamata sellele, et selgitas otsuses kostjale, et ei nõustu kostja väitega, et liisingumakseid ei tehtud ühisvara arvelt, vaid ühe abikaasa, s.o kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja lahusvara arvelt. Kohus leidis, et perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara. Tähendust ei oma asjaolu, kui liisinguleping ja arved on koostatud füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Kohus jättis otsuses menetluskulud apellandi kanda

§ 162

lg 1 alusel.

§ 162

lg 4 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Apellant on seisukohal, et olukorras, kus temal on väike tulu ja tema ülalpidamisel on kaks last, oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik mõista temalt välja vastustaja kulud, arvestades, et vastustaja on võimeline iseseisvalt kandma oma menetluskulusid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning tulenevalt

§ 654lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid 2009.a. septembris ning abielu lahutati 6 03.05.2010 ning on asunud põhjendatult seisukohale, et PKS § 201 lg 2 järgi tuleb kohaldada kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadust.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Seda nõuet ongi kohus täitnud, andes õigusliku hinnangu ühisvara jagamise nõude osas perekonnaseaduse redaktsiooni kohaldamisele. Asjaolu, et kohus oleks seejuures rikkunud selgitamiskohustust, kolleegium ei tuvastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlusaluste sõiduautode omanikeks ei ole pooled, vaid selleks on liisinguandja, millest tulenevalt ei saa sõiduautosid lugeda abikaasade ühisvaraks. Maakohus tuvastas, et mõlemaid sõiduautosid, so Honda CR-V ja Volkswagen Polo GTI, kasutab kostja nn kasutusrendi tingimustel ning liisinguvõtjal on küll õigus liisinguautod välja osta, kuid seda jääkväärtuse tasumisega. Seega liisinguesemete omandiõigus ei lähe kostjale üle liisingulepingu tähtaja saabumisega. Toimiku materjalide kohaselt Honda CR-V lepingu tähtajaks on 60 kuud ja viimase liisingumakse tähtajaks on 01.02.2012 (t.16). Volkswagen Polo GTI osas on liisinguleping sõlmitud 02.04.2008, viimaseks osamakse tasumise tähtajaks on 30.04.2013 (t.lk. 25) ning liisingulepingu nr 0195651L p.1.5 kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingueseme omandamiseks maksta 4 249,04 eurot (t.lk. 20). Swedbank Liising AS-i 06.07.2010 kirja nr 0195651L kohaselt on Volkswagen Polo GTI osas tagasiostukohustus Saksa Auto AS-il ning kostja kasutab sõiduautot kasutusrendilepingu alusel (t.lk. 201). Apellandi väidetel VÕS § 361 ei erista liisingulepingute liike, kuid kohus on andnud vaidlusalustele lepingutele hinnangu tulenevalt Eesti praktikast, mille kohaselt on enim levinud liisingulepingu tüüpideks kapitalirent ehk kapitaliliising ja nn kasutusrent ehk kasutusliising, milliseid eristab liisingulepingu eesmärk. Kapitaliliising on suunatud liisingueseme liisinguvõtja poolt omandamise finantseerimisele ja kasutusliisingu eesmärgiks on liisingueseme kasutamise võimaldamine liisingulepingu perioodi kestel, millise lepinguga on käesolevas vaidluses tegemist. Kapitalirendileping võib sisaldada ka tingimust, mille kohaselt liisinguvõtjal on kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada.1 Seega on apellandi väide ekslik, et liisinguvõtjat ei saa kohustada midagi omandama. Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu tunnuseks ongi liisingueseme omandi üleminek liisinguvõtjale liisinguperioodi lõppedes ning liisinguvõtja kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Selline kokkulepe sisaldub seega kapitalirendilepingus. Kolleegium nõustub kostja vastuväidetega selles, et liisingueseme omandamiseks ei ole ka abielu kestel tasutud olulist osa liisingumaksetest ning kostja jätkab üksi võetud kohustuste täitmist. Kolleegium asub seisukohale, et puudub alus abielu kestel tasutud liisingumakseid ja sõidukite liisingulepingute sõlmimiseks apellatsioonkaebuses märgitud ettemakseid kostjalt välja mõista. Seega nõuet ei ole võimalik rahuldada ei põhinõude ega ka alternatiivnõuete osas. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, siis on põhjendatult

§ 162lg 1 järgi jäetud menetluskulud hageja kanda.

Kolleegiumil puudub seaduslik alus otsuse muutmiseks 1 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kirjastus Juura ,Tallinn 2007, lk.311. 7 menetluskulude jaotuse osas. Tulenevalt

§ 171lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa Ande Tänav Ulvi Loonurm 8