KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-3

) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu.

1. Eero Viil esitas
2. detsembril
3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tunnistada kaebaja teenistusest vabastamine seadusevastaseks, tühistada Välisministeeriumi
4. novembri
5. a käskkiri nr 830-p, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või alternatiivselt, kui teenistusse ennistamine pole võimalik, mõista kaebaja kasuks välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitis. Kaebuse põhjendused: 1) Välisministri
6. novembri
7. a käskkirjast nr 143 tulenevalt ei olnud kantsleril kohustust koondada nõuniku ametikohal töötanud ametnikku, s.o kaebuse esitajat, vaid kantsleril oli kohustus viia minimaalselt läbi kõigi konsulaarosakonna
8. büroo (õigusbüroo) ametnike hindamine ja selgitada

§ 116

lg-s 2 sätestatud kriteeriumide alusel välja koondamisele kuuluv isik.

§ 116

lg 4 järgi oli kantsleril õigus hindamise tulemuste alusel teha ümberkorraldusi konsulaarosakonna 1. büroo (õigusbüroo) siseselt. Kaebaja koondamine ilma, et koondamisele eelnevalt oleks välja selgitatud, keda ametnikest ametikohtade vähendamisel eelistada, on käsitletav

§ 116

lg 2 olulise rikkumisena ja toob kaasa kaevatava käskkirja tühistamise ning kaebaja teenistusse ennistamise. Kaebaja teenistusest vabastamine on seadusevastane, sest tal oli teenistusse jäämise eesõigus tulenevalt parematest teenistusalastest näitajatest ja pikemast teenistusstaažist. Enne ministri käskkirja nr 143 vastuvõtmist olid õigusbüroo koosseisus järgmised ametikohad: büroo direktor, nõunik, vanemjurist, jurist ja referent. Riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse §de 5 ja 6 kohaselt on juhataja ja nõunik kõrgemad ametnikud, vanemjurist ja jurist vanemametnikud ning referent nooremametnik. Nõuniku ja vanemjuristi ametiülesanded, õigused ja kohustused on identsed. Kaebaja diplomaatiline staaž Välisministeeriumis on üks pikemaid (kui mitte kõige pikem). Seega on kaebajal pikema teenistusstaaži tõttu

§ 116lg-st 2 tulenevalt teenistusse jäämise eelisõigus I. S ees ning kaebaja teenistusest vabastamine ei vasta seadusele; 2

§ 116lg-t 3.

Talle ei pakutud teenistusest vabastamisel ühtegi teist ametikohta ega põhjendatud ka seda, miks teise ametikoha pakkumine ei olnud võimalik. Samas nähtub välisministri käskkirja nr 143 lisast 1, et ministeeriumi struktuuris on moodustatud mitmeid uusi ametikohti. Näiteks on loodud ajutiselt kuni

1. juulini
2. a riikliku protokolli osakonna nõuniku ametikoht ja ajutiselt
3. jaanuarist kuni
4. juulini
5. a Euroopa Liidu osakonna nõuniku ametikoht. Välisministeeriumi
6. detsembri
7. a vastusest kaebaja teabenõudele selgub, et riikliku protokolli osakonna
8. büroo nõuniku ametikoht täideti ministeeriumi diplomaadi poolt, kelle välislähetus lõppes
9. novembril
10. a. Jääb arusaamatuks, miks ei otsustatud teha viidatud pakkumist kaebajale; 3) pärast koondamisteate saamist pöördus kaebaja ametnike atesteerimiskomisjoni poole ettepanekuga peatada tema teenistussuhe ajavahemikus
11. novembrist
12. a kuni
13. novembrini
14. a. Selle taotluse rahuldamine oleks võimaldanud vältida kaebaja teenistusest vabastamist
15. novembrist
16. a. Ametniku teenistussuhte peatamine teenistusest vabastamise vältimise eesmärgiga ei ole erandlik ning on ministeeriumi praktikas tavapärane. Näiteks otsustas ametnike atesteerimiskomisjon
17. novembril
18. a rahuldada L.M ja A.V avaldused teenistussuhte peatamiseks. Samuti on rahuldatud A.K ja K.P avaldused teenistussuhte peatamiseks seoses töötamisega teisel ametikohal. Siiski otsustas ametnike atesteerimiskomisjon
19. novembril
20. a teha kantslerile ettepaneku kaebaja taotlusega mitte nõustuda; 4) käskkiri on puudulikult motiveeritud. Sellest ei selgu, miks ei pakutud kaebajale teist ametikohta või miks ei peetud võimalikuks teenistussuhte peatamist kaebaja või vanemjuristi ametikohal töötanud I.S.
21. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1)

§ 116

lg 2 alusel saab ja tuleb võrrelda ainult koondamissituatsioonis olevaid ametnikke. Ratsionaalne võrdlus eeldab võrreldavate isikute positsiooni sarnasust ning sellest tulenevalt on

§ 116

lg 2 järgse võrdluse läbiviimine võimalik ainult tingimusel, et võrreldavate ametnike puhul eksisteerivad võrreldavad teenistusalased näitajad ja sarnased teenistustingimused ning võrreldavad ametnikud viibivad koondamissituatsioonis; 2) tulenevalt välisteenistuse seaduses (VäTS) sätestatud erisusest, toimub Välisministeeriumis ametikohtade täitmine, ametnike ümberpaigutamine ning muude personalialaste küsimuste lahendamine atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel. Välisministeeriumis kujunenud halduspraktika kohaselt toimub vabade ametikohtade täitmine üldreeglina asutusesisese konkursi korras. Vähesel määral rakendatakse ka suunatud pakkumisi ning avalikke konkursse. Sõltumata ametikoha täitmise viisist, on ametikohale asumise eelduseks atesteerimiskomisjoni hinnang kandidaadi kohta. VäTS ega välisministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 10 kehtestatud Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni töökord (edaspidi töökord) ei näe ette ametikohtade täitmise erisusi töökohtade likvideerimisest tingitud koondamiste korral. Järelikult tuleb neid erisusi ametikohtade täitmisel arvestada ka koondamise situatsioonis. Kaebaja ei arvesta ametikohtade täitmisel VäTS-st tulenevate erisustega. Ka koondamise korral ei ole ühelgi ametnikul VäTS-st tulenevat eelisõigust asuda täitma talle meelepärast ametikohta väljaspool konkurssi ilma atesteerimiskomisjoni eelneva hinnanguta. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tema teenistusalased ja muud näitajad oleks taganud atesteerimiskomisjoni hinnangu, et kaebaja on parim olemasolev kandidaat eksisteerinud vabale ametikohale. Alusetu on etteheide, et vastustaja ei pakkunud kaebajale

§ 116

lg 3 kohaselt teisi ametikohti ega põhjendanud pakkumata jätmist.

-st ei tulene vastustajale põhjendamiskohustust. Pealegi ei selgu kaebusest ühtegi õiguslikku alust, mis 3

§ 116

lg 3 alusel teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjused tuuakse välja alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus; 3) nõustuda ei saa seisukohaga, et teenistussuhte peatamise avalduse rahuldamata jätmine oleks käsitatav kaebaja õiguste rikkumisena.

§ 108p 1 kohaselt ei ole kaebajale ette nähtud nõudeõigust peatada teenistussuhe.

Ka on alusetu kaebaja seisukoht, et teenistussuhte peatamine on Välisministeeriumis tavapärane, et vältida teenistussuhte lõpetamist. Väide ei vasta tegelikkusele ega ole tõendatud. Asjaolu, et ministeerium otsustas peatada A.K ja K.P avaldused teenistussuhte peatamiseks, ei viita kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele. Kaebaja pole toonud esile ühtegi põhjust ega asjaolu, mis oleks andnud talle õiguspärase ootuse teenistussuhte peatamise suhtes.

1. Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) välisministri
4. aprilli
5. a käskkirjaga muudeti ministeeriumi struktuuri ja teenistujate koosseisu puudutavat käskkirja ning vähendati ametikohtade arvu. Konsulaarosakonna
6. büroo (õigusbüroo) ametikohtade arvu vähendati nõuniku ametikoha võrra. Kuna struktuuriüksuse ametikohtade arvu vähendati ühe nõuniku ametikoha võrra, rohkem nõunike ametikohti osakonnas ei olnud ja tegemist oli nimelt kaebaja ametikohaga, eksisteeris koondamissituatsioon. Sellises situatsioonis tuleb vastavalt

§ 116lg-le 2 välja selgitada ametnik, kellel on teenistusse jäämise eelisõigus.

Käesoleva vaidluse eripära väljendub küsimuses, kui kaugele tuleb koondamissituatsioonis viibivate isikute ringi väljaselgitamisel minna, kui teisi kattuvate funktsioonidega nõunike ametikohti struktuuriüksuses ei ole. Kaebaja seisukohaga, et tema ametikohta tuli võrrelda sama osakonna vanemjuristi ametikohaga, kohus ei nõustu. Kaebusest nähtuvalt oli konsulaarosakonna õigusbüroo koosseisus büroo direktor, nõunik, vanemjurist, jurist ja referent. Vaidlust pole ka selles, et nõunike puhul oli tegemist kõrgemate ametnikega, vanemjuristi ja juristi puhul vanemametnikega ning referent oli nooremametnik. Sellest, et nõuniku ja vanemjuristi ametiülesanded võisid olla suhteliselt sarnased, ei piisa, et ametikohti koondamissituatsioonis võrreldavateks lugeda. Pole vähetähtis, et nõunik oli kõrgema ametniku staatuses. Sellest omakorda tuleneb või võib tuleneda palgataseme erinevus, mis võib koondamisel tähenduslikuks osutuda. Koondamine oli tingitud nimelt eelarvevahendite ja personalikulude vähenemisest. Nende asjaolude arvestamata jätmisel tuleks võrrelda praktiliselt kõiki vastava struktuuriüksuse ametikohti - nõuniku ja vanemjuristi ametikohtade võrreldavaks lugemise ja võrdlemise järgselt tulnuks hinnata, kas võrreldavad on ka vanemjuristi ja juristi ülesanded ja ega ole olemuslikke kokkulangevusi näiteks juristi ja referendi funktsioonides. Taolise järkjärgulise võrdluse korral ei pruugi olla enam tagatud ametikohtade vähendamise algne eesmärk ning küsitav oleks ka kõrgemale ametnikule või vanemametnikule nooremametniku ametikoha pakkumine, kuigi eelduslikult võiksid nad vastavate ülesannetega toime tulla. Kuna teist nõuniku ning kõrgema ametniku ametikohta struktuuriüksuses ei olnud, tuleb asuda seisukohale, et koondamissituatsioonis oli ainult kaebaja. Seega ei pidanud vastustaja hindama teenistusse jäämise eelisõiguse küsimust konsulaarosakonna 1. büroo raames; 4

§ 116lg-st 3.

Arvestada tuleb ka koondamise üldist eesmärki, mis tulenes

1. a eelarvevahendite ja personalikulude vähendamisest. Selline olukord piirab teistele ametikohtadele nimetamise võimalusi. Samuti tuleb lähtuda vähendatavatele ametikohtadele esitatavate nõuete võrreldavusest teiste pakutavate ametikohtadega. Kaebaja ametikoha puhul oli tegemist sisuliselt õigusbüroo nõuniku ametikohaga,
2. büroo nimetuse järgi on sulgudes lisatud õigusbüroo ning vastavad funktsioonid nähtuvad ka osakonna ametijuhenditest. Nõuniku ametikoha tegevusvaldkonnaks oli konsulaaralane õigusloome ja rahvusvaheline õigus, konsulaarteenuste ja –toimingute õiguspärase osutamise tagamine ning vajadusel dokumentide legaliseerimine ja kinnitamine tunnistusega (apostille´ga). Seega peaksid mõne teise struktuuriüksuse nõunike tegevusvaldkonnad langema eelnimetatuga vähemalt osaliselt kokku ja hõlmama mõningal määral õigusloomealast ning konsulaarvaldkonda puudutavaid õigusalaseid küsimusi. Asjast ei nähtu, et mõnes teises struktuuriüksuses oleks olnud otseselt võrreldavate tegevusvaldkondadega ametikohti. Kaebuses küll viidatakse moodustatavale riikliku protokolli osakonna nõuniku ametikohale ja Euroopa Liidu osakonna nõuniku ametikohale, kuid samas ilmneb, et need olid ajutiselt loodavad ametikohad, ja teisalt ei nähtu, et need uued tegevusvaldkonnad olnuks õigusloomealaste ja konsulaarvaldkonda puudutavate õigusalaste küsimuste osas sisuliselt võrreldavad. Vastustaja on põhjendanud nende ametikohtade pakkumist teistele isikutele sellega, et pidas neid parimateks. Sellekohaste hinnangute andmine on vastustaja pädevuses. Atesteerimiskomisjoni otsusest nähtuvalt tehti vastavaid pakkumisi seoses välislähetuse lõppemise ja teenistusse naasmisega. Sama nähtub ministeeriumi
3. detsembri
4. a vastusest kaebaja teabenõudele – ajavahemikus
5. oktoobrist kuni
6. novembrini
7. a moodustati kolm ametikohta, millest üks täideti
8. a otsustusest lähtuvalt ning teiste puhul oli tegemist teatud tähtajaks loodud ametikohtadega.

§ 116

lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles kohtuliku kontrolli käigus võib pidada lubatavaks, kui on silmas peetud

§ 116lg 3 eesmärki (Riigikohtu 10.

juuni

1. a lahendi 3-3-1-37-09 p 15). Asjast ei nähtu, et ministeeriumis oleks olnud selliseid vakantseid ametikohti, mis oleksid olnud konsulaarosakonna
2. büroo (õigusbüroo) nõuniku ametikohaga sisuliselt võrreldavad, mida oleks põhjendamatult pakutud teistele töötajatele ja mida tulnuks seetõttu kindlasti pakkuda kaebajale. Arvestada tuleb

§ 116

lg 3 sõnastust, mille kohaselt ei vabastata ametnikku koondamise tõttu teenistusest sel juhul, kui teda on võimalik nimetada teisele ametikohale. Võimaluste hindamisel on vastustajal küllaltki ulatuslik kaalutlusruum. Sellele viitab ka sama paragrahvi neljas lõige, mille kohaselt on ametiasutuse juhil ametikohtade arvu vähenemisel õigus teha ametnike ümberpaigutusi, mis omakorda eeldab kvalifikatsiooni ja teenistusalaste näitajate võrdlemist, kusjuures tegemist on ametiasutuse juhi õiguse, mitte kohustusega. Asjast järeldub, et vastustajal ei olnud võimalik kaebajale teisi võrreldavaid ametikohti pakkuda tulenevalt eelarvevahendite ja personalikulude vähendamisest ning ka sellest, et moodustatavaid ametikohti oli vaja pakkuda teistele töötajatele, mille osas on vastustaja käesolevaks ajaks sisulised põhjendused välja toonud; 3) teenistussuhte peatamise avalduse rahuldamata jätmisega seonduvate väidete osas nõustub kohus vastustaja seisukoha ja viitega

§ 108

p-le 1, mille kohaselt peatub teenistussuhe taolistel juhtudel ainult siis, kui ametiasutus nõustub teenistussuhte peatumisega. Sellekohast nõudeõigust kaebajal ei olnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5

§ 116

lg-t 2 ebaõigesti, piiritledes koondamissituatsioonis olevate ametnike ringi vääralt. On õige, et kuna struktuuriüksuse ametikohtade arvu vähendati, esines koondamissituatsioon, kuid ebaõige on kohtuotsuses märgitu, et rohkem nõunike ametikohti osakonnas ei olnud. Järelduse tegemine eeldanuks kogu struktuuriüksuse, s.o konsulaarosakonna koosseisu väljaselgitamist. Leides, et on oluline selgitada välja konsulaarosakonna nõunike ametikohtade arv, pidanuks kohus vastavad tõendid vastustajalt välja nõudma või juhtima nimetatud asjaolu tõendamise vajadusele kaebaja tähelepanu. Otsusest nähtuvalt pidas kohus oluliseks nii seda, kas konsulaarosakonnas oli võrreldavaid nõunike või muid ametikohti, kui ka seda, kas selliseid ametikohti oli väljaspool struktuuriüksust. Apellatsioonkaebusele lisatud

1. veebruari
2. a käskkirjast nr 16, millega kinnitati Välisministeeriumi struktuur ja teenistujate koosseis, nähtub, et koondamissituatsioonis oli võimalik kaebaja ametikohta võrrelda nii juriidilise osakonna kõrgemate ja ka vanemametnikega, kusjuures kõige sarnasemad olid kaebaja ametikoha teenistusfunktsioonid rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo töötajate funktsioonidega. Nimetatud käskkirja muutvast
3. oktoobri
4. a käskkirjast nr 127 nähtub, et konsulaarosakonna koosseisus moodustati Schengeni büroo nõuniku ametikoht juristi ametikoha asemel ning lauaülema ametikoht juristi ametikoha asemel. Käskkirjadest tuleneb, et mitte üksnes konsulaarosakonna
5. büroo (õigusbüroo) diplomaadid ei täitnud ministeeriumis juriidilisi ülesandeid, vaid ka osakonna teistes büroodes olid juriidilist kvalifikatsiooni nõudvad ametikohad, millel töötanud ametnikke saanuks kaebajaga võrrelda. Kaebaja tõi kaebuses välja üksnes minimaalsed piirid, millest tulnuks ametnike võrdlemisel lähtuda. Käskkirjadest nähtub, et ministeeriumi koosseisus oli teisigi ametikohti, mille teenistusülesanded langesid osaliselt kokku kaebaja ülesannetega, hõlmates nii õigusloomealast kui ka konsulaarvaldkonda puudutavaid õigusalaseid küsimusi. Näiteks tegelesid õigusloomealase tööga mitmed juriidilise osakonna diplomaadid, sh kõrgemad ametnikud, samuti asekantsler, mistõttu oleks panus õigusloomesse olnud võrreldav.

regulatsioonist tuleneb, et koondamissituatsioonis on kõik ametiasutuse sarnaste teenistusülesannetega ametikohad. Minimaalselt tuleb ametnike võrdlus läbi viia struktuuriüksuse siseselt. Kohus ei ole

§ 116

lg 2 kohaldamise eeldusena püüdnud välja selgitada koondamissituatsioonis olevaid ametikohti ei minimaalsel tasandil (konsulaarosakonna 1. büroo (õigusbüroo) siseselt) ega ka laiemalt (konsulaarosakonna ja ametiasutuse tasandil). Kohus lähtus ebaõigest eeldusest, nagu oleks ametikohtade võrdlemise kriteeriumiks see, kas struktuuriüksuses oli kattuvate funktsioonidega kõrgema ametniku ametikohale vastav nõuniku ametikoht, ning sellist ametikohta struktuuriüksuses leidmata järeldas vääralt, et koondamissituatsioonis oli vaid kaebaja. Koondamissituatsioonis ei ole mitte kattuvate funktsioonidega sama ametinimetusega ametikohad, vaid samalaadsete teenistusülesannetega ametikohad sõltumata nimetusest. Kohus ei tuvastanud, et asutuses ei olnud ühtegi kaebaja ametikohaga samalaadsete teenistusülesannetega ametikohta. Kaebaja tugines varasemas menetluses asjaolule, et võrreldav ametikoht oli samas büroos, sest kaebaja ametijuhendist tulenevad ülesanded, õigused ja kohustused olid identsed vanemjuristi ülesannetega. Samad olid ka nõuded haridustaseme ning ametikoha täitmiseks vajalike lubade ja tunnistuste osas. Nõuniku ametikohal töötava isiku võimetele vastab töötamine vanemjuristina. Seega piisab vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks juba sellest, et kaebaja ametikohta ei võrreldud sama büroo vanemjuristi ametikohaga - minimaalsel tasandil oli lisaks kaebajale koondamissituatsioonis ka vanemjurist I.S. Olles tuvastanud nende ametikohtade sarnasuse, s.o võrreldavuse, pidanuks kohus käskkirja tühistama, sest isegi sel tasandil võrdlust läbi ei viidud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et need ametikohad ei ole 6

§ 116

lg-te 2 ja 4 järgi ei ole palgaerinevus kriteeriumiks ning sellel pole mingit tähtsust. Otsitud ja arusaamatu on seisukoht, et ametnike järk-järgulise võrdluse tulemusel ei ole enam tagatud ametikohtade vähendamise esialgne eesmärk. Koondamise eesmärk on ametikohtade arvu vähenemine ning selleks ei saa pidada tingimata kõige kõrgema palgatasemega ametikoha kaotamist, nagu järeldub otsusest. Samas on kohtu tõstatatud hüpotees õige – kui referendi teenistusülesanded on sarnased nõuniku, vanemjuristi või juristi ülesannetega, tuleb neid võrrelda. Vajadusel tuleb võrrelda kõiki struktuuriüksuse ametikohti ning pole mingeid takistusi võrrelda kõrgemat ametnikku nooremametnikuga ja vastupidi. Kohus jättis tähelepanuta, et büroo koosseisus oli ka büroo direktori, s.o kõrgema ametniku ametikoht. Nimetatud võrdlus on kohustuslik ja tagab

§ 116lg 2 õige kohaldamise.

Eelnevast tulenevalt ei olnud vastustajal kohustust koondada kaebaja, vaid kohustus oli viia läbi minimaalselt kõigi konsulaarosakonna 1. büroo ametnike võrdlemine ja selgitada

§ 116

lg-s 2 sätestatud kriteeriumide alusel välja koondamisele kuuluv isik.

§ 116

lg 4 järgi oli vastustajal õigus hindamise tulemuste alusel teha ümberkorraldusi büroo siseselt. Vaidlustatud käskkirjast ei tulene ja ka kohus ei tuvastanud, et haldusakti andmisele oleks eelnenud ametnike võrdlus

§ 116lg 2 järgi.

Juba ainuüksi see asjaolu on piisav alus koondamise seadusevastaseks tunnistamiseks ja kaebaja teenistusse ennistamiseks. Määratledes ebaõigesti, et koondamissituatsioonis oli vaid kaebaja, ei pööranud kohus tähelepanu kaebaja väitele, et tal oleks olnud teenistusse jäämise eesõigus teise ametniku ees. Kaebajal oli teenistusse jäämise eesõigus konsulaarosakonna 1. büroo (õigusbüroo) vanemjuristi ees tulenevalt parematest teenistusalastest näitajatest ja pikemast teenistusstaažist. Nagu juba märgitud, olid kaebaja ja vanemjuristi ametiülesanded, õigused ja kohustused, samuti lubade ja tunnistuste nõuded identsed. Erinevus seisnes vaid selles, et nõuniku ametikoht eeldab vähemalt 3-aastast töökogemust Välisministeeriumis, sellest välisesinduses vähemalt aasta, vanemjuristi ametikohal töötamine eeldab aga vähemalt 2aastast töökogemust Välisministeeriumis ning eelnev kogemus välisesinduses konsulina on soovitatav; 2) kohus kohaldas

§ 116lg-t 3 ebaõigesti.

Kohus segas normi kohaldamise eeldused

§ 116

lg 2 kohaldamise eeldustega, mis viis

§ 116lg 3 ebaõigele kohaldamisele.

Leides, et

§ 116

lg 3 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas võrreldavaid nõunike või muid ametikohti oli väljaspool konsulaarosakonna 1. bürood (õigusbürood) ja kas neid oleks tulnud kaebajale pakkuda, mõistis kohus vääriti asjaolu, et sätte kohaldamisel ei oma tähtsust, kas ametiasutuses on koondatud ametikohaga võrreldavaid ametikohti. Oluline on tuvastada, kas ametiasutuse koosseisus on koondatava isiku võimetele vastavaid vakantseid ametikohti, mida on võimalik talle koondamise vältimiseks pakkuda. Vähendatava ametikoha võrreldavus pakutava ametikohaga ei oma tähtsust. Seega on väär kohtu seisukoht, et

§ 116

lg 3 kohaldamisel peaks mõne teise struktuuriüksuse nõunike tegevusvaldkonnad langema vähemalt osaliselt kokku kaebaja senise tegevusvaldkonnaga ja hõlmama mõningal määral õigusloomealast ning konsulaarvaldkonda puudutavaid õigusalaseid küsimusi. Seega oli kaebajale võimalik pakkuda riikliku protokolli osakonna nõuniku ja Euroopa Liidu osakonna nõuniku ametikohta olenemata nende ajutisest iseloomust ning sellest, et tegemist oli loodavate ametikohtadega ja ametikohtade tegevusvaldkonnad ei puudutanud otseselt õigusloomealaseid ning konsulaarvaldkonda puudutavaid õigusalaseid küsimusi. Ametniku koondamine situatsioonis, kus koondamise hetkel on olemas vakantne ametikoht, ei vasta seadusele. Millist tähendust seoses

§ 116lg 3 kohaldamisega omab kohtu osutatud eelarvevahendite ja personalikulude vähendamine, jääb arusaamatuks. 7

§ 116lg 3 järgi teist ametikohta suunatud pakkumise teel ehk konkursita. Konkursi korras täidetava ametikohana Vä

TS tähenduses saab mõista vaid ametikohta, mille täitmiseks on konkurss välja kuulutatud. Pole vaidlust, et kaebaja viidatud ametikohtade täitmiseks ei kuulutatud välja avalikku ega ka asutusesisest konkurssi, mistõttu ei saanud kaebaja sellel ka osaleda. Suunatud pakkumiste tegemisel juhinduti atesteerimiskomisjoni otsustest. Kohus jättis tähelepanuta, et suunatud pakkumise võis teha ka kaebajale, kuid seda ei tehtud. Kuna kaebajale teist ametikohta ei pakutud, ei saanud atesteerimiskomisjon ka hinnata tema sobivust vastavale ametikohale. Vakantsele ametikohale parima kandidaadi väljaselgitamisele eelnev menetlus peab olema õiguspärane ja kontrollitav. Antud juhul see ei olnud õiguspärane ja tõi kaasa

§ 116

lg 3 ebaõige kohaldamise; 3) kohus jättis hinnangu andmata kaebaja väitele, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid. Ametniku teenistusest vabastamine

§ 116lg 1 järgi on kaalutlusotsus ja peab vastama HMS § 56 nõuetele.

Kaebaja viitas, et tema teenistusest vabastamisele eelnenud menetlus oli puudulik, sest midagi ei tehtud selleks, et vältida vabastamist teise ametikoha pakkumise teel, ega selgitatud välja teenistusse jäämise eesõigust teiste ametnike ees. Muu hulgas juhtis kaebaja kohtu tähelepanu asjaolule, et koondamist saanuks vältida, kui atesteerimiskomisjon oleks rahuldanud kaebaja ettepaneku teenistussuhte peatamiseks. Pole välistatud, et peatamise tähtaja saabumisel oleks eelarves olnud piisavalt vahendeid teenistusest vabastamise vältimiseks. Atesteerimiskomisjoni keeldumine viitab sellele, et teenistusest vabastamise otsustamisel ei kaalutud kaebaja teenistusest vabastamise vältimise võimalusi piisavalt. Alternatiivselt oli võimalik kaaluda ka teenistussuhte peatamist I. S, kes avaldas vastavat tahet. Kohus jättis väited sisulise hinnanguta, nõustudes vaid vastustajaga, et teenistussuhte peatamine on asutuse õigus, mitte kohustus. Olukorras, kus vastustajal on õigus otsus vastu võtta, peavad õiguse kasutamata jätmise põhjendused olema arusaadavad. Kohtule vastavaid argumente ei esitatud, mistõttu ei saanud kohus neid ka hinnata. Käskkirjast ei selgu, miks ei pakutud kaebajale teist ametikohta ja miks ei peetud võimalikuks peatada teenistussuhe kaebaja või vanemjurist I. S. Kaebaja leiab jätkuvalt, et need menetlusnormide olulised rikkumised toovad kaasa haldusakti tühistamise. 6. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja peab kohtu väidet, et osakonnas rohkem nõunike ametikohti ei olnud, ebaõigeks ja kontrollimatuks, sest kohus jättis uurimispõhimõtet rikkudes välja selgitamata kogu struktuuriüksuse, s.o konsulaarosakonna koosseisus olnud ametikohad. Etteheide ei ole põhjendatud. Kohus on olnud terminite kasutamisel ebatäpne, kuid see ei ole mõjutanud otsust sisuliselt. Kohus on kasutanud terminit „osakond“, kuid järgnevast motivatsioonist selgub ühemõtteliselt, et silmas on peetud „bürood“, täpsemalt konsulaarosakonna 1. bürood ehk struktuuriüksust, mille koosseisu kaebaja kuulus. Kaebuses sisalduva selge seisukoha järgi tulnuks kaebajat võrrelda büroo siseselt teiste ametnike, eriti aga vanemjuristiga. Seda väidet 8

§ 116lg 3 kohaldamise eeldusi.

Küsimus sellest, kas ametiasutuses on koondatava ametikohaga sarnaseid ametikohti (kohtu formuleering), on olemuselt samatähenduslik küsimusega, kas ametiasutuses on koondatava ametniku võimetele vastavaid ametikohti (kaebaja formuleering). On loogiline, et sarnane ametikoht on koondatava ametniku võimetele ka vastav. Seega jõudis kohus õigele ja põhjendatud järeldusele, et kaebajale

§ 116

lg 3 alusel teise ametikoha pakkumine oli välistatud, sest teistes struktuuriüksustes puudusid kaebaja ametikohaga võrreldavad ametikohad ning arvestada tuli ka koondamise üldist eesmärki, mis tulenes 2010. a eelarvevahendite ja personalikulude vähendamisest. Täiendavalt peab vastustaja vajalikuks osutada varem juba avaldatud seisukohtadele, et koondatavale ametnikule teise ametikoha pakkumise osas tuleb arvestada VäTS-s sätestatud ametikoha täitmise erisusi. VäTS § 80 lg 2 ja § 86 kohaselt toimub vabade ametikohtade täitmine atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel konkursi korras, s.o avaliku konkursi, asutusesisese konkursi või suunatud pakkumise korras. Ka viimatinimetatud alternatiiv on käsitatav konkursina, sest suunatud pakkumise korral konkureerivad omavahel isikud, kes atesteerimiskomisjoni hinnangul on sobivaimad vaba ametikoha täitmiseks. Kuna konkurss vaba ametikoha täitmiseks tuleneb seadusest, tuleb arvestada ka Riigikohtu seisukohta (haldusasi nr 3-3-1-77-05), et ametikohana, mida

§ 116

lg 3 alusel tuleb pakkuda, ei saa käsitada seaduse alusel konkursi korras täidetavat ametikohta. Selle ametikoha pakkumata jätmisel ei ole toimitud seaduse nõuete vastaselt, kui ei ole tõendatud, et konkurss kuulutati välja selleks, et ametikohta koondatavale ametnikule mitte pakkuda.

1. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja esindaja apellatsioonkaebust selles toodud põhjendustel, vastustaja esindaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole

§ 116

ebaõigesti kohaldanud ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Halduskohtule esitatud kaebus ja ka apellatsioonkaebus tuginevad väidetele, et kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu õigusvastaselt, sest läbi jäeti viimata

§ 116

lg 2 kohane ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamiseks, kaebajale ei pakutud

§ 116

lg-t 3 eirates teisi vabu ametikohti teenistusest vabastamise vältimiseks ning ei peetud põhjendusi esitamata võimalikuks ka tema või konsulaarosakonna 1. büroo vanemjuristi teenistussuhet peatada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhiseisukohtadega, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane, sest puudusid ametnikud, kelle teenistusalaseid näitajaid saanuks ja tulnuks kaebaja omadega

§ 116lg 2 kohaldamiseks võrrelda; ministeeriumis ei olnud selliseid vakantseid ametikohti, mida oleks 10

§ 116

lg-t 3 eirates kaebajale pakkumata; seadus ei anna ametnikule õigust nõuda ei enda ega teise ametnikuga teenistussuhte peatamist koondamise vältimiseks. 9.

§ 116

lg-s 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Ametiasutus peab enne teenistuja koondamist võrdlema teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostama seejärel kaalutud valiku. Kaebaja arvates on vastustaja ametnike võrdlemise läbiviimata jätmisega

§ 116lg-t 2 rikkunud.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole

§ 116lg-t 2 rikutud.

1. Kui varasemas kohtumenetluses leidis kaebaja, et tema teenistusalaseid näitajaid tulnuks võrrelda konsulaarosakonna
2. büroo (õigusbüroo) ametnike, eeskätt selle büroo vanemjuristi, kelle teenistusülesanded olid ametijuhendis fikseerituna nõuniku omadega sarnased, teenistusalaste näitajatega, siis apellatsioonimenetluses asus kaebaja väitma, et tema teenistusalaseid näitajaid tulnuks võrrelda lisaks ka juriidilise osakonna (eeskätt rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo) kõrgemate ja vanemametnikega, aga samuti konsulaarosakonna Schengeni büroo nõuniku ja lauaülemaga (välisministri
3. oktoobri
4. a käskkirjast nr 127 nähtuvalt oli Schengeni büroo juristi ametikoht muudetud nõuniku (kõrgem ametnik) ametikohaks alates
5. augustist
6. a ning sama büroo juristi ametikoht lauaülema (vanem ametnik) ametikohaks samuti alates
7. augustist
8. a, vt tlk 168-170). Lõppjäreldusena nähtub apellatsioonkaebusest kaebaja seisukoht, et võrdlus tulnuks läbi viia kõigi Välisministeeriumi ametnikega, kes täitsid juriidilist kvalifikatsiooni nõudvaid ametikohti, mille teenistusülesanded langesid osaliselt kokku kaebaja ülesannetega (nt asekantsleri puhul on kaebaja esile toonud õigusloomega tegelemise), sõltumata ametinimetustest ning sellest, kas tegemist on kõrgema, vanem- või nooremametnikuga. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja käsitlus ekslik. Koondamissituatsioonis olevate ametnike väljaselgitamisel pole tõepoolest määrav ametikoha nimetus ega Välisministeeriumi praktikas aset leidev ametikohtade erinevate koodidega tähistamine, samuti see, millises struktuuriüksuses (büroos, osakonnas) ametikoht on ette nähtud. Samas aga ei piisa ametnike võrdlemiseks pelgalt kvalifikatsiooninõuete sarnasusest ja teenistusülesannete osalisest kokkulangemisest, oluline pole ka kaebaja väide, et koondataval kõrgema ametniku ametikohal töötanud ametniku võimetele vastab töötamine ka vanem- või nooremametniku ametikohal.
9. Riigikohtu halduskolleegium on
10. oktoobri
11. a lahendis nr 3-3-1-45-00 selgitanud, et ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral. Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate vahel ei loo tingimusi teenistusülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, ei ole teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistusse jäämise eelisõiguse üle otsustamine võimalik. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et koondamissituatsioonis oli üksnes kaebaja, sest ametikohad, millel töötanud ametnike teenistusalaseid näitajaid kaebaja omadega võrrelda, ministeeriumis ei olnud. Erinevalt kaebajast peab ka ringkonnakohus oluliseks, et 11

§ 116lg 4 alusel ümberpaigutamise taotlemist.

Koondatava ametniku õigust nõuda selles sättes nimetatud ümberpaigutamist seadus aga ei sätesta (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. veebruari
2. a lahendit nr 3-3-1-76-05). Juriidilises osakonnas olid kõrgemateks ametnikeks büroode direktorid (välisministri
3. veebruari
4. a käskkiri nr 16, tlk 160161), kelle teenistusülesanded ei ole kaebaja omadega võrreldavad. Sama kehtib konsulaarosakonna
5. büroo direktori ametikoha puhul. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll osutanud konsulaarosakonna Schengeni büroo nõuniku ametikoha olemasolule, kuid ei ole millegagi ümber lükanud vastustaja väidet, et selle büroo nõuniku teenistusfunktsioonid erinesid kaebaja omadest.
6. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et

§ 116

lg 3 kohaldamisel ei oma tähtsust, kas ametiasutuses on koondatud ametikohaga võrreldavaid ametikohti, vaid oluline on tuvastada, kas ametiasutuse koosseisus on ametniku võimetele vastavaid vakantseid ametikohti, mida on võimalik talle koondamise vältimiseks pakkuda.

§ 116

lg 3 rikkumiseks peab kaebaja aga talle nimelt riikliku protokolli osakonna nõuniku ametikoha ja Euroopa Liidu osakonna nõuniku ametikoha pakkumata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi nende ametikohtade pakkumata jätmisega rikutud. Välisministri

1. novembri
2. a käskkirjast nr 143, millega otsustati konsulaarosakonna
3. büroo (õigusbüroo) nõuniku ehk kaebaja täidetud ametikoht alates
4. detsembrist
5. a koondada, nähtub, et Euroopa Liidu osakonna nõuniku ajutine ametikoht otsustati moodustada alles alates
6. jaanuarist
7. a (tlk 16). Seega ajal, mil kaebaja koondati, kõnealust ametikohta ei eksisteerinud, mistõttu ei saa ka väita, et tegemist oli vaba ametikohaga, mida tulnuks kaebajale teenistusest vabastamise vältimiseks pakkuda. Sama käskkirjaga otsustati ajutiselt moodustada ka riikliku protokolli osakonna
8. büroo (tseremooniate ja visiitide ning riikliku sümboolika büroo) nõuniku ametikoht (tlk 15 pöördel). Millisest kuupäevast ametikoht moodustada otsustati, käskkirjast ei nähtu. Atesteerimiskomisjoni
9. novembri
10. a protokollist (tlk 46 pöördel) nähtuvalt otsustati seoses välislähetusest naasmisega teha suunatud pakkumine K. L asuda
11. detsembrist
12. a nimetatud ametikohale. Koondatavale teise ametikoha pakkumine eeldab, et pakkumise tegija peab isikut vastavaks pakutavale ametikohale ning isiku üleviimist sellele võimalikuks ja vajalikuks. Asjaolu, et vastustaja pidas kõnealusele ametikohale sobivamaks välislähetusest naasnud ametnikku, ei saa pidada õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks.
13. Ametnikul ei ole õigust nõuda

§ 108

p 1 kohaldamist ning ametiasutuse juhil ei ole kohustust sellist taotlust rahuldada. Asjaolu, et teenistussuhte peatamise taotlus on jäetud rahuldamata, ei muuda ametniku teenistusest vabastamist õigusvastaseks ega saa olla tema teenistusse ennistamise aluseks. 12