Obsah (10)
§ 15§ 2§ 3§ 6§ 20§ 1§ 12§ 5§ 4§ 11KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-190
§ 15
lg 3 alusel ei saa ühelgi juhul heastada sundvõõrandamist kaaluka üldise huvi puudumisel või mõne leebema meetme olemasolul. Viitna möödasõidu puudumine pole seni tekitanud üldistele huvidele olulist kahju ning puudub tungiv vajadus lõpetada ehitus just nimelt aastatel 20102011. Andrekse kinnistu näol ei ole tegemist sellise maaüksusega, mille sundvõõrandamata jätmise korral oleks liiklemine kavandataval teel sootuks võimatu. Kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste vahele jääb ca 26 m pikkune ja 30 m laiune riba kavandatava tee ehitamiseks, millest olemasoleva teekatte ala on 12 m lai. Maanteeamet soovib tee ehitamiseks vajaliku ala laiust suurendada 40 meetrini. Aastatel 2010-2011 on võimalik Viitna möödasõit välja ehitada selliselt, et oleks maksimaalselt kasutatud kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste vahele jäävat ala; pärast aastat 2014 võib vastustaja kõnealused kinnistu osad sundvõõrandada ja maanteed 26 m pikkusel lõigul sundvõõrandatud kinnistu osade arvel laiendada. Kinnistu osade sundvõõrandamata jätmine aastani 2014 ei takista tee ehituseks ettenähtud Euroopa Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamist, Viitna möödasõidu väljaehitamist ülejäänud osas ja selle kasutuselevõttu. Vastustaja pole kaalunud võimalust kasutada sundvõõrandamise asemel sundvalduse seadmist, mis võiks pehmendada Fondi vastuseisu Projekti muutmise osas. Vastustaja kaebustega ei nõustunud ja palus need rahuldamata jätta. Tee-ehitusprojekt (mille eesmärgiks on tõsta Valgejõe ja Rõmeda vahelistes maanteelõikudes liiklusohutuse taset ja sõidumugavust, ehitada uus kergliiklustee ning ehitada uus 8,3 km pikkune Viitna möödasõit I klassi maanteeks, eeldatav ehituse periood 2010 kuni 2011) on kinnitatud ja tee-ehitus kavandatud enne, kui kaebaja II Andrekse kinnistu omandas. Kinnistu omanik on kaebaja II alates 01.04.2009, kõnealuse teelõigu ehitus on kavandatud ligi 10 aastat varem. Viitna möödasõidu ehitus kajastub Lääne-Viru maakonnaplaneeringus (kehtestatud maavanema 29.05.2000 korraldusega nr 134) ja Kadrina valla üldplaneeringus (algatatud 19.02.2003 ja kehtestatud Kadrina Vallavolikogu 31.01.2007 määrusega nr 38). Tee-projekti koostamise käigus kooskõlastati tehnilised lahendused piirinaabritega ja maaomanikega, viidi läbi keskkonnamõju2
(9)3-10-1904 de hindamine ning toimusid avalikud arutelud; Andrekse kinnistu tolleaegse omaniku vastuväiteid/ettepanekuid ükski materjal ei kajasta. Teeprojekti realiseerimiseks tuleb riigil omandada äralõikeid 29-st eraomandis olevast kinnistust. Läbirääkimisi peeti 2009 juulist kuni 2010 märtsini ning jõuti kokkuleppele 28 kinnistu omanikega; kokkuleppele ei jõutud Andrekse kinnistu omaniku ja hüpoteegipidajaga. 18.03.2010 edastas kaebaja II Maanteeametile e-kirja sooviga saada Andrekse kinnistu äralõigete eest kompensatsiooni 5 000 000 kr (kahju tekkimine kaebajale), kuid ei esitanud kahjusumma põhistamiseks ühtegi tõendit, samuti ei esitanud andmeid Projekti ja Fondi kohta (nt rahastamisotsus, projektitingimused jne). Enne vaidlusaluse otsuse tegemist pöördus Maanteeamet järelepärimisega Fondi poole ning sealt vastati, et Projekt on olemas ja
- a kiideti heaks Projektile 1,2 miljoni USD suuruse toetuse andmine, kuid Maanteeameti soovitud dokumente ei esitatud. 16.09.2010, so pärast vaidlusaluse otsuse tegemist selgitati kaebaja II poolt esitatud kirjas, et kinnistu osade sundvõõrandamise kahju on 1 203 250 USD ja see seisneb vaidlusaluse otsusega Andrekse kinnistust tehtud äralõigete tõttu Projekti toetusest ilmajäämises. Kaebustest ega kokkuleppemenetluses esitatud materjalidest kahju tekkimine kaebajatele ei nähtu. Esitatud pole ühtegi tõendit Fondiga kokkuleppe sõlmimise ja raha eraldamise kohta ega ka kaebajate viidatud Fondi 07.04.2004 otsust. Fondi toetuse tunnistusest ilmneb, et toetus ei tohi ületada 50% projekti kogumaksumusest. Kaebaja II ei ole väitnud ega esitanud tõendeid omapoolsete investeeringute tegemise kohta. Sertifikaadil, toetuse tunnistusel, projekti lühiajalool ja projekti väljavõttel ning skeemil ei ole koostaja nime ega allkirja; Projekti eelarvel puudub kinnitaja ja kinnitamise kuupäev. Fondi väidetava 07.04.2004 otsuse tegemisest on möödunud kuus ja pool aastat, kuid vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja II asunud Projekti tegevusi kinnistul ellu viima (Andrekse kinnistul lasub raiesmik, kinnistul pole trühvelseente kasvatamiseks vajalikke bioloogilisi kooslusi, vallale pole esitatud taotlusi tulenevalt projekti elluviimiseks vajalike tegevuste sooritamiseks - planeeringute algatamine, kooskõlastused, load ehitiste püstitamiseks jms). Kokkuleppemenetluses suuliselt väidetu, et Inglismaal valmistatakse seente kasvatamiseks puid ette, on põhistamata. Arusaamatuks jääb väide Projekti ja Fondi otsuse sidumisest Andrekse kinnistuga olukorras, kus kinnistu omandati kaebaja II poolt alles aprillis
- Andrekse kinnistu osalise sundvõõrandamise lubatavuse eeldused on täidetud ning teeehitusprojekti elluviimiseks on olemas ülekaaluks üldine huvi. Tööde maksumus kokku on 143 miljonit kr, millest 85% tuleb Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist (ÜF), projekt tuleb ellu viia selleks ettenähtud perioodi jooksul ning ei ole võimalik oodata sellega aastani
- Tegemist on Viitna möödasõidu lõigul liikluse viimisega uuele trassile ning teed ei ole võimalik ehitada ilma eraomandis olevaid kinnisasjade osi omandamata. Sundvõõrandamismenetluse raames on toimunud kaks kokkuleppemenetluse koosolekut (28.09.2010 ja 19.10.2010) ning riigi poolt tehti ettepanek Andrekse kinnistu koormamiseks piiratud asjaõigusega (so seada kinnistule sundvaldus sundvõõrandamise asemel), kuid mõlemad kaebajad teatasid, et ei soovi riigiga kokkuleppeid sõlmida. Sundvõõrandamise otsuses on kirjas, milline piiratud asjaõigus ning mis mahus kuulub kustutamisele ,ning Maanteeamet on sundvõõrandisaajaks määratud õiguspäraselt. Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühiseks menetlemiseks ning jättis need 18.04.2011 otsusega rahuldamata.
§ 2
lg 1 kohaselt kinnisasjade sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.
§ 3
lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks.
st tulenevalt on avalikult kasutatava riigimaantee ehitamise näol tegemist üldise huviga, millisel eesmärgil on sundvõõrandamine lubatav. 3
(9)3-10-1904 Kaebaja II väitel on ta seotud trühvlite kasvatamise projektiga Andrekse kinnistul ning isegi väikseima osa kinnistust sundvõõrandamise korral kaotab ta võimaluse Fondilt 1 203 250 USD suurust toetust saada ning talle tekib seeläbi olulises ulatuses kahju. Sel põhjusel väidab ta, et tema huvi on avalikust huvist kaalukam. Kuna kaebaja II ei ole sundvõõrandamise menetluse käigus enne vaidlusaluse korralduse tegemist esitanud vastustajale Fondi otsust toetuse maksmisest keeldumise kohta, ja haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole Fond sellist otsust ka teinud, ei ole kaebaja tõendanud endal toetuse maksmisest keeldumisest tingitud kahju tekkimist. Vastustajal puudus alus sundvõõrandamise otsustamisel tugineda oletustele Fondi võimalikust otsusest tulevikus. Kaebaja II väited talle Vabariigi Valitsuse korraldusega olulises ulatuses kahju tekkimisest on alusetud. Kaebaja II ei ole tõendanud Projekti ega Fondi toetuse seotust Andrekse kinnistuga. Toetuse tunnistusest nähtuvalt on toetuse saajale General Equity CIS OY 07.04.2004 heaks kiidetud toetus projektile nimetusega „Ecological Innovation of Truffle as a Crop in Eastern Europe“, mille piirkonnaks on märgitud endine Nõukogude Liit. Seega ei nähtu toetuse tunnistusest Projekti seotus isegi mitte Eesti Vabariigiga, rääkimata Andrekse kinnistust. Projekti seotust Andrekse kinnistuga ei kinnita ka 23.04.2010 Maanteeametile esitatud Projekti lühikokkuvõte ega kohtule esitatud Projekti rahastamise taotlus. Samuti ei ole konkreetset kinnistut märgitud üheski kohtule esitatud Fondi esindaja A. B e-kirjas. Kontrollides kinnistusraamatusse kantud Andrekse kinnistu kõigi katastriüksuste andmeid Maaameti kaardiserverist, ilmnes, et väidetava Projekti skeemil kujutatu on sarnane Andrekse kinnistu kahe katastriüksuse (27301:002:0244 ja 27301:002:0245) piiridega, millest kokku 1 416 m² suurune osa kuulub vaidlustatud korralduse alusel sundvõõrandamisele. Ülejäänud Andrekse kinnistu katastriüksusi skeemil näidatud ei ole. Eeltoodu seab kahtluse alla kaebaja II esitatud Projekti usaldusväärsuse tervikuna. Esitatud pole tõendeid, millest nähtuks, millise sisu ja lisadega taotluse on Fond 07.04.2004 heaks kiitnud. Kaebaja II märkis 19.01.2011 kohtule esitatud täiendavate tõendite esitamisel, et esitas lingi Projekti rahastamistaotluse terviktekstile Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile 20.10.2010. Seega ei saanud vastustaja vaidlustatud korralduse andmise ajal selle tõendiga arvestada. Kusjuures vastustaja on märkinud oma 21.01.2011 vastuses kohtule, et kaebaja II viidatud lingilt ei ole rahastamistaotlust võimalik leida. Ka kohtule avanes kaebaja esitatud lingilt vastus, et veebilehte ei õnnestu leida. Lisaks ei kinnita Projekti usaldusväärsust ja Projekti seotust Andrekse kinnistuga ka asjaolu, et kaebaja II on kinnistusraamatusse Andrekse kinnistu omanikuna sisse kantud 01.04.2009, seega viis aastat pärast toetuse heakskiitmist, ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis näitaksid kaebaja II õigust kasutada Andrekse kinnistut enne selle omandamist. Asjaolu, et kaebaja II juhatuse liige Ø. H on olnud ka Andrekse kinnistu eelmiste omanike OÜ Eesti Internet ja OÜ Avocado (hetkel kehtiva ärinimega OÜ Byzantine Consult ) juhatuse liige, seab pigem kahtluse alla kaebaja II väited kinnistu omandamisest heas usus musta trühvli kasvatamise eesmärgil ja kinnistu omaniku täielikst teadmatusest tee ehitamisest läbi kinnistu. Kadrina Vallavalitsuse 30.12.2010 kirjast nähtuvalt ei ole kaebaja II esitanud vallale taotlust maaüksuse sihtotstarbe muutmiseks, detailplaneeringu algatamiseks ega projekteerimistingimuste väljastamiseks, ega pöördunud valla poole mistahes küsimuses, kaasa arvatud Andrekse kinnistul kavandatava trühvlite kasvatamise küsimuses. Samuti on kaebaja II esitanud haldusmenetluses ja kohtumenetluses vastuolulisi väiteid musta trühvli kasvatamiseks puude ettevalmistamise koha suhtes – haldusmenetluses väideti, et Inglismaal, kohtumenetluses, et Itaalias. Eeltoodust tulenevalt ei ole usaldusväärselt tõendatud kaebaja II kavatsus musta trühvli kasvatamise projekti Andrekse kinnistul tegelikult realiseerida. Must trühvel (Tuber melanosporum) Eestis looduslikult ei kasva ja tegemist on võõrliigiga. Keskkonnaministeeriumi kinnitusel ei ole musta trühvli Eestisse sissetoomine lubatud. Viidatust järelduvalt musta trühvli kasvatamine Andrekse kinnistul on takistatud mitte Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse korralduse tõttu, vaid seda keelab alates 10.05.2004 kehtiv LKS (§-d 57 ja 58). 4
(9)3-10-1904 Seega ei saa kaebaja II kirjeldatud projekt musta trühvli kasvatamiseks Andrekse kinnistul, mille tegelik sisu on usaldusväärselt tõendamata ja mille realiseerimist ei ole alustatud ning mille realiseerimine Eestis ei ole LKS-st tulenevalt ka lubatud, kaaluda üles üldist huvi avalikult kasutatava riigimaantee Valgejõe - Rõmeda teelõigu Viitna möödasõidu ehitamiseks. Andrekse kinnistu kasutamise soovi muuks otstarbeks kui Projekti elluviimiseks ei ole kaebaja II väitnud. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ka kaebaja II väited selle kohta, et kaalutud pole võimalust jätta kinnistu osad aastani 2014 sundvõõrandamata, võimaldamaks tal saada Fondist 1 203 250 USD suurust toetust ning algatatud Projekt lõpule viia.
§ 6
lg 1 kohaselt võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega, kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises piiratud asjaõigusega või asjaõigusseaduse §-s 1581 sätestatud tehnovõrgu või –rajatise talumiskohustuse kehtestamises. Käesoleval juhul ei ole tegemist AÕS §-s 1581 sätestatud olukorraga. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebajale II pakutud võimalust seada kinnistule piiratud asjaõigus, millega ta ei nõustunud, mistõttu jääb ebaselgeks kaebuse väide, et vastustaja pole sundvalduse seadmist kaalunud. Avalikult kasutatava riigimaantee ehitamiseks kinnisasja osade sundvõõrandamist ei saa pidada ebaotstarbekaks ja Andrekse kinnistust kogupindalaga 15,07 ha riigimaantee ehitamiseks 1 416 m2 sundvõõrandamist ei saa pidada kinnistu omaniku õigusi ja huve ülemäära kahjustavaks. Vaidlustatud korralduse punktis 5 on märgitud, et Andrekse kinnistust, mis on koormatud Scanfactoring OÜ kasuks seatud hüpoteegiga summas 5 000 000 kr, sundvõõrandatakse 1 416 m² suurune osa. Korralduse punktis 6 on määratud riigipoolseks sundvõõrandisaajaks Maanteeamet, keda on kohustatud korraldama
-s ettenähtud toimingud sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks, sh OÜ Scanfactoring kasuks seatud hüpoteegi kustutamine sundvõõrandatavatelt kinnisasja osadelt. Seega selgub korraldusest, et pärast Andrekse kinnistu sundvõõrandatavate osade kinnistamist Eesti Vabariigi omandina kustutatakse sundvõõrandatavatelt osadelt hüpoteek.
§ 20
lg-st 1, 2 ja 3 ning § 40 lg-st lg-st 1 ja 3 järeldub, et kui hüpoteek tagab olemasolevat nõuet, on hüpoteegipidaja õigused
-st tulenevalt kaitstud. Kaebajate väidetud minetused ei saanud mõjutada sisulist otsust haldusakti andmisel (HMS § 58). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Fortis Factoring OÜ ja General Equity CIS OÜ apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Mõlemad apellandid leiavad, et kohus on kohaldanud ebaõigesti HMS § 58. Hüpoteegi kustutamine sundvõõrandatavatelt osadelt on samuti käsitletav sundvõõrandamisena põhiseaduse § 32 lg 1 mõttes ning seega ka hüpoteegi kustutamine on võimalik ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.
§ 1
lg 3 näeb samuti ette, et piiratud asjaõigusi sundvõõrandatakse
sätete kohaselt. Kooskõlas
§ 12
lg-ga 2 otsustab sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus korraldusega.
§ 12
lg 1 p-st 3 tulenevalt peab sundvõõrandamise otsus sisaldama õiguste lõpetamist ning nende teada olevate omajate nimesid ja asu- või elukohti. Sama lõike p 5 kohaselt peab sundvõõrandamise otsus sisaldama sundvõõrandamise eesmärgi kirjeldust ja sundvõõrandatud kinnisasja eesmärgipärase rakendamise tähtaega. Eelpool loetletud tingimuste täitmata jätmine kujutab endast olulist menetlus- ja vorminõude rikkumist, sest sellega kaldutakse kõrvale PS § 32 lg-s 1 sätestatud garantiidest. Antud juhul ei ole Vabariigi Valitsus otsustanud Andrekse kinnistut koormava hüpoteegi sundvõõrandamist, vaid on märkinud selle kustutamise sundvõõrandiandjale antavate ülesannete seas; samuti ei ole Vabariigi Valitsus kirjeldanud kustutava hüpoteegi sisu ega kirjeldanud hüpoteegi sundvõõrandamise eesmärki. Halduskohus leidis ebaõigesti, et väidetavad rikkumised haldusakti andmisel ei saanud kaasa tuua ebaõige otsuse tegemise. Kaebaja II leiab lisaks, et kohtuotsus on vastuolus
§ 5lg-ga 2. Sellest sättest järelduvalt sundvõõrandamise otsusest tulenevad kahjulikud tagajärjed (sundvõõrandiandja õiguste piirami5
(9)3-10-1904 ne) ei realiseeru sundvõõrandamise otsuse või sundvõõrandamismenetluse käigus tehtud otsuse või toimingu vaidlustamise korral enne vaidluse lahendamist. Seega on kohtu poolt asjakohatu ette heita kaebajale seda, et sundvõõrandamise otsuse vaidlustamise ajaks ei ole sundvõõrandiandja suhtes realiseerunud sundvõõrandamise otsuse kahjulikud tagajärjed. Kohtul tulnuks üksnes hinnata, millised kahjulikud tagajärjed kaasneksid sundvõõrandiandja jaoks, kui sundvõõrandamise otsuse alusel antakse kinnisasja valdus üle ja kantakse omandiõigus üle sundvõõrandisaajale. See tähendab, et sundvõõrandiandja õiguste rikkumist ei ole vaidluse lahendamise ajal veel võimalik lõplikult kindlaks teha, vaid kohus peab langetama otsuse tulenevalt sundvõõrandiandja õiguste rikkumise tõenäosusest. Kohtuotsus on üllatuslik ja vastuolus HKMS § 16 lg-ga 2. Leides, et kaebaja II pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, millise sisu ja lisadega taotluse on Fond 07.04.2004 heaks kiitnud ja et kaebaja poolt kohtule esitatud Projekti usaldusväärsus on kaheldav, ei teinud kohus kaebajale II ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks ega kogunud neid omal initsiatiivil. Kohus on rikkunud ka TsMS § 232 lg 1, mis kohustab kohut hindama tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus leidis vastuolu selles, et kokkuleppemenetluse protokolli kohaselt väitis kaebaja II lepinguline esindaja, et seente kasvatamiseks valmistakse puid ette Inglismaal, kohtus aga väitis kaebaja II seaduslik esindaja, et seda tehakse Itaalias. Kohus pole arvestanud sellega, et kokkuleppemenetluses kaebajat II esindanud advokaadi teave oli kaudne, kohtus aga andis selgitusi kaebaja juhatuse liige ning tegemist on otsese tõendiga, mida on ebaõige võrdsustada kaudse tõendiga. Kohtuotsus on üllatuslik ka seetõttu, et kohus tugines Projekti usaldusväärsuse hindamisel Projekti skeemi ja Maa-ameti kaardiserveri andmete võrdlemisele. Kohus pole andnud menetlusosalistele võimalust esitada selle kohta omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid (HKMS § 15 lg 3, § 16 lg 2 ja § 35 lg 4 rikkumised). Kohus märgib, et musta trühvli kasvatamist Andrekse kinnistul takistab LKS ning et kaebaja II pole pöördunud Kadrina Vallavalitsuse poole maaüksuse sihtotstarbe muutmiseks, detailplaneeringu algatamise jms küsimustes. Kohtuotsuse need põhjendused on asjassepuutumatud; kohus ei selgita, kuidas viidatud asjaolud takistavad kaebajal II Fondilt toetuse saamist. Vastustaja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Seaduses sätestatud eeldused sundvõõrandamise otsuse tegemiseks olid täidetud ning ka kaebaja II ei oli nimetanud ühtegi vastustaja poolt täitmata jäänud nõuet. Kohtuotsus on kooskõlas
§ 5lg-ga 2.
Kaebaja II on näidanud kohtu järeldusi moonutatuna. Kohus on otsuses analüüsinud menetlusosaliste e-kirjavahetust Fondiga, millest nähtub, et Fond ei soovi tegelikult Projekti toetada põhjusel, et ei soovi eraldada rahalisi vahendeid pelgalt Projekti koostaja isikliku ärilise kasu saamise eesmärgil; seega Fondi soov Projekti mitte rahastada ei ole tingitud sundvõõrandamisest. Kohus on andnud pooltele korduvalt võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks ja teinud seda veel 09.03.2011 toimunud istungil, ning apellantide väide, et kohus rikkus HKMS § 16 lg 2 nõudeid, on alusetu. Ka apellatsioonkaebustele pole lisatud ühtegi tõendit ega ole ka nimetatud, mis tõend kaebajal II esitamata jäi. Kohus järgis TsMS § 232 lg 1 sätestatud nõudeid, samuti on kohus õiguspäraselt kohaldanud uurimispõhimõtet. Halduskohtu otsus ei muutu ebaõigeks ka siis, kui nõustuda apellandi väitega, et kohus poleks tohtinud Maa-amet kaardiserveri andmetele tugineda. Kohtuotsuse viited LKS-le ja asjaolule, et kaebaja II pole asunud tegema ettevalmistusi Projekti elluviimiseks Andrekse kinnistul, on asjakohased. Vaidlusalune korraldus ei riku mingil viisil hüpoteegipidaja õigusi ega kaldu kõrvale põhiseaduse §-s 32 sätestatud garantiidest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(9)3-10-1904 Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse korraldusega otsustati sundvõõrandada kaebajale II kuuluvast 15,09 ha suurusest Andrekse kinnistust 1 416 m2 eesmärgiga omandada maad avalikult kasutatava tee (Tallinn - Narva maantee Valgejõe - Rõmeda teelõigu) ehitamiseks. Sundvõõrandamise õiguspärasuse hindamisel on oluline kahe peamise sundvõõrandamist lubava tingimuse olemasolu: a) puudub kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja võõrandamiseks (
§ 2
lg 1) ning b)
§ 3
lg 1 p-s 7 nimetatud eesmärki, milleks on riigimaantee ehitamine, pole võimalik saavutada muul viisil, kui kinnisasja omandamisega (
§ 3lg 3).
Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud mõlemad tingimused. Vastuseks kaebajate väitele põhiseaduse §-st 32 tuleneva omandiõiguse rikkumise kohta märgib ringkonnakohus, et sundvõõrandamisega kaasneb alati omandiõiguse riive, mis
§-dest 2 ja 3 tulenevalt on aga õiguspärane, kui üldine huvi kaalub üles kinnisasja omaniku ja hüpoteegipidaja erahuvi ning eesmärk ei ole saavutatav ilma sundvõõrandamist kasutamata. Vaidlust ei ole selle üle, et teede ehitamine ja rekonstrueerimine on suunatud avalike huvide teenimisele. Samas kaebajal II on õigus selles, et iga kaasuse puhul tuleb kaaluda, kas teeprojekti elluviimise tulemusel suurenev liiklusohutus kaalub üles riigi poolt omandamist vajava kinnisasja omaniku erahuvi. Vaidlusalusest haldusaktist nähtuvalt on Vabariigi Valitsus erinevate huvide kaalumist teostanud ning diskretsioonivigu ringkonnakohus ei tuvastanud. Vastustaja ja esimese astme kohus leidsid, et olukorras, kus kaebaja II poolt Andrekse kinnistu omandamise ajal kehtisid Viitna möödasõidu rajamist ette nägevad planeeringud (Lääne-Viru maakonnaplaneering, Kadrina valla üldplaneering), kinnitatud oli Valgejõe-Rõmeda tee lõigu tee-ehitusprojekt eeldatava ehituse perioodiga 2010-2011, sõlmitud oli Viitna möödasõidu projekteerimis- ja ehitusleping vastava maanteelõigu valmimisajaga sügis 2011, tööde maksumusest kokku 143 miljonit krooni tuleb 85 % Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondilt ja projektiga seotud kulutused on abikõlbulikud kuni 31.12.2011, kaaluvad riigi huvid EL kaasfinantseerimise abil uue tee ehitamise kaudu parandada liiklusohutust üles kaebaja II ärihuvi Projekti realiseerimiseks, arvestades seejuures ka sellega, et Projekti ei ole realiseerima hakatud ja selle realiseerimine Andrekse kinnistul on üldse kaheldav. Apellandid pole vastustaja ja halduskohtu järeldusi üldise huvi prevaleerimisest kummutanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna ka ringkonnakohtule alust asuda esimese astme kohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja II apellatsioonkaebuse väitega, et kohtuotsus on vastuolus
§ 5
lg-ga 2, mis sätestab keelu sundvõõrandatud kinnisasja valduse üleandmiseks või omandiõiguse ülekandmiseks sundvõõrandisaajale enne vaidluse lahendamist. Kaebaja II väide on kogu aeg olnud, et Andrekse kinnistust äralõigete tegemise korral jääb ta ilma Fondi toetusest summas 1,2 miljonit krooni ja see on tema kahju. Kohus ongi otsuse p-s 49 viitega kaebaja II enda seletustele ja Fondi kontaktisikuga peetud kirjavahetusele selgitanud, et kaebaja pole tõendanud viidatud kahju tekkimist, kuivõrd Fond pole toetuse andmisest keeldumise otsust veel teinud ja on küsimuse lahendamise tulevikku lükanud, ning Fond on ka märkinud, et ta otsib põhjust kõnealuse toetuse tühistamiseks. Kohtuotsuse põhjendustest ja kohtu arutluskäigust järeldub üheselt, et kaebused jäeti rahuldamata mitte seetõttu, et sundvõõrandamise otsuse kahjulik tagajärg ei olnud vaidluse ajaks veel saabunud, vaid seetõttu, et kinnisasja sundvõõrandamise eeldused olid täidetud, riigipoolseks kinnisasja omandamiseks eksisteerib avalik huvi ning riigipoolset eesmärki ei ole võimalik saavutada kaebaja II vara omandamiseta. Põhjendatud pole kaebaja II apellatsioonkaebuses tehtud etteheide, et kohus rikkus oluliselt HKMS § 16 lg 2 ja TsMS § 231 lg 2 nõudeid ning et kohtuotsus on pooltele üllatuslik ja sisaldab asjassepuutumatuid põhjendusi. Asja materjalidest nähtub, et halduskohus on andnud menetlusosalistele korduvalt võimaluse tõendite esitamiseks (05.11.2010 ja 05.01.2011 määrused, 09.03.2011 istungi protokoll), mida pooled on ka kasutanud. Apellatsioonkaebustele pole lisatud ühtegi dokumenti, mida kohtutoimikus juba poleks, ning kaebaja II pole viidanud ka ühelegi dokumendile, mis tal esitamata jäi ja mis vastustaja ja esimese astme kohtu kahtlusi Projekti usaldusväärsuses ümber lükkaks. Uuri7
(9)3-10-1904 misprintsiibi rakendamine kohtu poolt ei võta menetlusosaliselt kohustust tuua kaebuses välja kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud ning oma väiteid vastavate tõenditega põhjendada (HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2). Kohus leidis, et usaldusväärselt pole tõendamist leidnud kaebaja kavatsus musta trühvli kasvatamise projekti Andrekse kinnistul tegelikult realiseerida, ning tugines sellekohase järelduse tegemisel mitte üksnes sellele, et puude ettevalmistamise asukohad on kokkuleppemenetluses ja kohtus erinevalt nimetatud (Inglismaa ja Itaalia) ja Maa-ameti kaardiserverist nähtuvalt on kaebaja esitatud Projekti skeemil vaid need kaks Andrekse kinnistu katastriüksust, millest vaidlusaluse haldusaktiga äralõiked tehti, vaid kohus hindas kõiki tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis, sh ka seda, et toetuse tunnistusest ei nähtu mingit seotust Eesti Vabariigiga, Andrekse kinnistut pole nimetatud Projekti rahastamise taotluses, kinnistu nimetus puudub Projekti skeemil, konkreetset kinnistut pole nimetatud üheski Fondi kirjas, kaebaja II on Andrekse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud viis aastat pärast toetuse heakskiitmist ning asjas pole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja II õigust kasutada kinnistut enne selle omandamist, pöördutud pole Kadrina Vallavalitsuse poole mistahes Projekti elluviimisega seotud küsimuses ning must trühvel on Eestis võõrliik, mille loodusesse laskmine on LKS-ga keelatud ning erandjuhul saab see toimuda Keskkonnaameti loal, mida taotletud pole. Tegemist ei ole ka asjassepuutumatute põhjendustega, kuivõrd Projekti usaldusväärsus on oluline avaliku huvi ja kaebaja II ärilise huvi hindamisel. Veel väidavad apellandid, et vaidlusaluse korralduse andmisel rikuti oluliselt vormi- ja menetlusnõudeid ning halduskohus, leides et kaebajate nimetatud rikkumised ei saanud korralduse sisulist õiguspärasust mõjutada, kohaldas vääralt HMS § 58. Kaebuste kohaselt on korraldus õigusvastane muuhulgas põhjusel, et see ei sisalda otsust kinnistut koormava hüpoteegi kustutamise või osalise kustutamise osas ning vastustajal puudus õigus delegeerida hüpoteegi kustutamise otsustamine Maanteeametile. Apellatsioonkaebustes märgitakse täiendavalt, et hüpoteegi kustutamine kinnistu sundvõõrandatavatelt osadelt on samuti käsitletav sundvõõrandamisena põhiseaduse § 32 lg 1 mõttes, kuid vaidlusaluse korraldusega pole otsustatud Andrekse kinnistut koormava hüpoteegi sundvõõrandamist ega ole kirjeldatud kustutatava hüpoteegi sisu ja sundvõõrandamise eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate need väited on otsitud ja eksitavad. Tulenevalt
§ 4
lg-st 4, võib Maanteeameti sundvõõrandisaajaks määrata.
§ 11
lg 1 p 4 kohaselt peab sundvõõrandamise taotlus sisaldama õiguste sisu, mille kustutamist taotletakse, ning nende omajate nimesid, elu- või asukohti. Kohtule on esitatud Maanteeameti 03.05.2010 taotlus, mis sisaldab viidatud normi kohaseid andmeid. Vaidlusaluse korralduse p 5 kohaselt sundvõõrandatakse Eesti Vabariigile Andrekse kinnistust, millele on seatud hüpoteek OÜ Scanfactoring kasuks summas 5 miljonit krooni, kahest katastriüksusest kokku 1 416 m 2, p-ga 6 määrati riigipoolseks sundvõõrandisaajaks Maanteeamet, kellele tehti ülesandeks korraldada
-s sätestatud toimingud sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks, sh p-s 5 märgitud OÜ Scanfactoring kasuks seatud hüpoteegi kustutamise sundvõõrandatavatelt kinnisasja osadelt. Viidatust nähtub, et Vabariigi Valitsus on otsustanud seoses liiklusohtlikul Viitna möödasõidu lõigul liikluse viimisega uuele trassile olemasolevast tiheasustusest eemale sundvõõrandada hüpoteegiga koormatud kinnistu osad ning korralduses on selgelt kirjas, milline piiratud asjaõigus ja millises mahus kuulub kustutamisele (ehk, nagu kaebajad märgivad, sundvõõrandamisele põhiseaduse § 32 lg 1 mõttes). Seega sisaldab korraldus otsust kinnistut koormava hüpoteegi osalise kustutamise kohta ning nii kinnisasja kui ka piiratud asjaõiguse sundvõõrandamise eesmärgi kirjeldust. Samuti nähtub asja materjalidest, et haldusmenetlusse olid kaasatud mõlemad kaebajad ning kuna sundvõõrandamisele eelnenud läbirääkimiste käigus kummagagi neist kokkuleppele ei jõutud ja kaebaja I ei nõustunud hüpoteegi kustutamisega sundvõõrandatavatelt kinnisasja osadelt, esitas Maanteeamet kaebajatele
§ 12lg 3 alusel teate sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsuse kohta, millele mõlemad kaebajad ka vastuväite esitasid. Seega on ka haldusmenetluses kaebaja8
(9)3-10-1904 tele sundvõõrandamise eesmärki selgitatud ning nende seisukohad ära kuulatud. Vaidlusaluses korralduses puudub tõepoolest viide
§ 1
lg-le 2 mille kohaselt piiratud asjaõigusi sundvõõrandatakse käesoleva seaduse sätete kohaselt, kuid haldusakti sisulist õiguspärasust pole see mõjutanud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et
§ 20
näeb ette võimaluse kanda hüpoteek üle mõnele teisele sundvõõrandisaaja omandis olevale kinnisasjale (lg 1) või leppida kokku sundvõõrandatava kinnisasja asendamises teise kinnisasjaga (lg 2) või kui sundvõõrandisaaja ei nõustu hüpoteegi säilitamise ega ülekandmisega, kestab hüpoteek edasi sundvõõranditasul (lg 3). Viidetega
§ 20
lg-tele 1, 2 ja 3 ning § 40 lg-tele 1 ja 3 on kohus seega õigesti selgitanud, et kui hüpoteek tagab olemasolevat nõuet, on hüpoteegipidaja õigused
-st tulenevalt kaitstud. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 9
(9)