← Eesti

3-10-2656/40

Obsah (6)§ 2§ 22§ 20§ 19§ 1§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-1

) § 20 lg 41 alusel rahuldamata. Otsus tugines järgmistele asjaoludele ja neist tehtud järeldustele: 1) PMTK

  1. mai
  2. a korralduse täitmiseks KP Büroo OÜ (juhatuse liige S. V) esitatud dokumentidest nähtub, et KP Büroo OÜ on ostnud RKO Platvorm OÜ-lt äriplaani „Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes“, mille kohta on väljastatud
  3. mail
  4. a arve nr 6-1 summas 300 000 krooni, sh käibemaks 50 000 krooni. Samal päeval on nimetatud äriplaan võõrandatud RP Investments OÜ-le, kus juhatuse liikmeks on samuti S. V. KP Büroo OÜ on väljastanud
  5. mail
  6. a arve nr 210001 summas 306 000 krooni, sh käibemaks 51 000 krooni. KP Büroo OÜ pangakontole on laekunud
  7. mail
  8. a RP Investments OÜlt 306 000 krooni ning samal päeval on teostatud ülekanne O. V kontole summas 306 000 krooni selgitusega „300 000 krooni RKO Platvorm OÜ-le arve tasumiseks ja 6000 krooni kassasse“. KP Büroo OÜ ei esitanud dokumente, mis selgitaks füüsilisele isikule O. V tehtud ülekannet. KP Büroo OÜ juhatuse liige S. V andis äriühingu ettevõtluse kohta järgmisi selgitusi: äriühingu tegevuseks on finantsnõustamine; kõik, mis finantsidega seotud ja mida saab sisse osta; ostetakse teadmisi, mida hakatakse võõrandama; näiteks ostetakse äriplaan finantsalase infoga, mida kasutatakse ise ning müüakse seejärel edasi; Euroopa Liidust planeeritakse osta näiteks teavet, kuidas suhelda maksuametiga; konkreetset isikut, kellelt sellist infot osta, hetkel ei tea; kliendiga saadakse kokku ning müük toimub vahetu kontaktiga; ei tea, kui palju teenuse sisseostmine maksab; klientidega veel läbirääkimisi toimunud ei ole, seega puuduvad lepingud; soetatud on valmimisel äriplaan; hetkel üks klient RP Investments OÜ. Selgitamaks KP Büroo OÜ ja RKO Platvorm OÜ tehingute sisu, kohustas PMTK
  9. juuni
  10. a korraldusega RKO Platvorm OÜ-d kolmanda isikuna andma teavet. RKO Platvorm OÜ juhatuse liige R. P soovis anda teavet kirjalikult.
  11. juunil
  12. a antud korduvat korraldust äriühing ei täitnud ja tulevikus valmiva äriplaani kohta teavet ei andnud. Kuna RP Investments OÜ oli PMTK-le
  13. mail
  14. a esitanud käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse, mille menetlemiseks nõuti teavet ja dokumente
  15. mai
  16. a korraldusega, siis RP Investments OÜ-le kui kolmandale isikule täiendavat korraldust ei saadetud. RP Investments OÜ juhatuse liige S. V selgituste kohaselt on äriühingu tegevuseks raamatupidamisteenuse pakkumine. Esitatud dokumentidest nähtub, et tulevikus valmiv äriplaan „Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes“ võõrandati SKO Raamatupidamine OÜ-le, kus juhatuse liige on S. V ema K. V. RP Investments OÜ poolt on
  17. mail
  18. a väljastatud arve nr 210001 summas 312 000 krooni, sh käibemaks 52 000 krooni. RP Investments OÜ pangakontolt nähtub
  19. mai
  20. a laekumine SKO Raamatupidamine OÜlt summas 312 000 krooni ning sama kuupäeva väljamakse KP Büroo OÜ-le summas 306 000 krooni ning ülekanne füüsilise isiku O. V kontole summas 6000 krooni selgitusega „sularaha kassasse“. RP Investments OÜ ei ole esitanud dokumente, mis selgitaksid O. V tehtud ülekannet. 2

(10)3-10-2656 SKO Raamatupidamine OÜ-le kolmanda isikuna teabe andmiseks esitatud PMTK
  1. juuni
  2. a korralduse täitmiseks ilmus maksuhalduri juurde volitatud esindaja S. V, kelle selgituste kohaselt soetati RP Investments OÜ-lt tulevikus valmiv äriplaan „Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes“, lepingut, mis tagaks kindluse tulevikus valmiva äriplaani saamise osas, ei ole sõlmitud. Millistest vahenditest äriplaan soetati, ei osanud esindaja öelda. Elektrooniliselt esitatud asjaolude täpsustuse kohaselt ei ole teistelt äriühingutelt vastavasisulist äriplaani üritatud soetada. Tulevikus valmiva äriplaani eest tasumist põhjendati RP Investments OÜ sooviga.
  3. juunil
  4. a esitati aadressilt xxxxxx@xxxxxx.xx SKO Raamatupidamine OÜ pangakonto, millest nähtuvalt on vahendid äriplaani eest tasumiseks summas 312 000 krooni saadud O. V. Mis asjaoludel finantseeris SKO Raamatupidamine OÜ äriplaani soetust füüsiline isik O. V, e-kirjas ei selgitatud. KP Büroo OÜ esitas
  5. juunil
  6. a PMTK-le
  7. a maikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeriti sisendkäibemaksu 51 000 krooni. Kuna RKO Platvorm OÜ arvelt nr 6-1 nähtub äriplaani soetamine summas 250 000 krooni, millele lisandus käibemaks 50 000 krooni, nõudis maksuhaldur lisatõendeid.
  8. juulil
  9. a esitas S. V aadressilt xxxxxx@xxxxxx.xx OÜ Rewilo (juhatuse liige K. V)
  10. mai
  11. a arve nr 210029, mille alusel on Rewilo OÜ osutanud KP Büroo OÜ-le konsultatsiooniteenust summas 6000 krooni, sh käibemaks 1000 krooni.
  12. juunil
  13. suuliste selgituste andmisel juhatuse liige konsultatsiooniteenuse saamist ei maininud ja dokumente selle kohta ei esitanud; 2) KP Büroo OÜ juhatuse liikme selgitused ettevõtluse alustamise kohta on üldsõnalised ja vastuolulised. Seletustest selgub, et teisi kliente lisaks S. V teisele äriühingule RP Investments OÜ, kellele võõrandati tulevikus valmiv äriplaan, KP Büroo OÜ-l ei ole. Äriplaani tellijana selgitas juhatuse liige plaani sisu üldsõnaliselt – sisaldab finantsalast informatsiooni. Tegevust finantsnõustamise valdkonnas selgitati üldsõnaliselt – ostetakse kõike, mis finantsidega seotud. Äriplaani koostaja tulevikus valmiva äriplaani teostamise kohta teavet ei andnud. SKO Raamatupidamine OÜ põhjendas olematu äriplaani soetust müüja RP Investments OÜ sooviga. KP Büroo OÜ poolt mistahes dokumentideta soetatud ja võõrandatud tulevikus valmiv äriplaan ei ole piisav, tõendamaks ettevõtlusega tegelemist või ettevõtlusega alustamist. Esitatud tõendite kontrollimisel ei leidnud kinnitust, et KP Büroo OÜ-l oleks olemas tellitud äriplaan, mille täitmise tulemusel oleks võimalik saada tulu. Seega pole leidnud kinnitust, et KP Büroo tegeleb või asub tegelema finantsnõustamise teenuse pakkumisega seonduva iseseisva majandustegevusega

§ 2lg 2 tähenduses.

Asjaolusid kogumis hinnates ei saa ka arve tasumist käsitleda ettemaksuna, sest puuduvad objektiivsed tõendid väidetava teenuse saamise kohta tulevikus ning ainuüksi tasumine ei tekita veel maksustatavat käivet. Ettemaksu tasumise korral peab olema eluliselt usutav, et kaup või teenus ka tegelikkuses saadakse. Hinnates KP Büroo OÜ poolt ettevõtlusega tegelemise tõenduseks esitatud dokumente, KP Büroo OÜ, RP Investments OÜ ja SKO Raamatupidamine OÜ esindaja S. V selgitusi ning nende äriühingute vahel toimunud tehingute sisu, on alust arvata, et tehingute ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks KP Büroo OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel. KP Büroo OÜ Eestis ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud. 3. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 10. septembri 2010. a otsusega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Vaideotsuses nõustuti PMTK-ga, et vaide esitaja ei ole tõendanud ettevõtlusega tegelemist ega ettevõtlusega alustamist. Asjaolu, et vaidemenetluse käigus vaide esitaja nõustub äriplaani maksuhaldurile näitama oma äriruumides, eelnevat seisukohta ei muuda. Vaide esitajale on pärast käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse esitamist antud piisavalt aega ja 3

(10)3-10-2656 võimalusi ettevõtluse olemasolu tõendada, mida ta pole teinud. Ka vaidele lisatud nn äriplaani üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda tehingu tegelikku toimumist. Kui vaide esitaja oleks tegelikkuses äriplaani soetanud ja edasi võõrandanud, puuduks igasugune põhjus äriplaani maksuhaldurile mitte näidata.
  1. KP Büroo OÜ esitas
  2. oktoobril
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti PMTK
  4. juuli
  5. a otsus tühistada ja teha PMTK-le ettekirjutus rahuldada kaebaja taotlus käibemaksukohustuslasena registreerimiseks tagasiulatuvalt alates hetkest, mil kaebaja käive ületas 250 000 krooni. Kaebuse põhjendused: 1) ettevõtlusega tegelemine

tähenduses on määratlemata õigusmõiste. Riigikohus ei ole selgitanud ettevõtlusega tegelemise mõistet

tähenduses. Asjakohase regulatsiooni (

§ 22

lg 31, § 20 lg-d 4 ja 41) seaduseelnõu 740 SE III seletuskirjas selgitatakse ettevõtlusega tegelemise kohta järgmist: kehtiva seaduse alusel puudub maksuhalduril võimalus kustutada ettevõtlusega mittetegelevat firmat (ehk nn riiulifirmat) käibemaksukohustuslaste registrist, selliseid firmasid kasutatakse aga laialdaselt maksupettuste toimepanemiseks. Seega tulnuks vastustajal tuvastada, et kaebaja on nn riiulifirma või seotud laialdaste maksupettustega.

§ 20

puhul selgitatakse, et sätete üheselt mõistetavuse huvides on senine lg 4 jaotatud kaheks eraldi lõikeks ning muudatuse tulemusena on seaduses selgelt sätestatud, et ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist peab maksukohustuslasena registreeritav isik tõendama nii vabatahtliku avalduse alusel registreerimisel kui ka registreerimisel seoses registreerimiskohustuse tekkimisega; täpsustatud on ka põhimõtet, et registreerimisel tuleb tõendada Eestis toimuvat või alustatavat ettevõtlust, mis on kehtiva sätte mõte. Kaebaja leiab, et seaduses ega kohtupraktikas ei ole piisavalt selgelt avatud ettevõtlusega tegelemise mõiste. Riigikohtu otsuse 3-3-1-18-10 kohaselt eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Sellest seisukohast lähtudes leiab kaebaja, et tema poolt tellitud äriplaan ja selle eest ettemaksu tasumine on õiguspärane majandustehing, mis on käsitatav ettevõtlusega tegelemisena. Registrisse kandmisest keeldumiseks pidanuks vastustaja tõendama kaebaja poolt toime pandud laialdast maksuõigusrikkumist või eksisteerimist nn riiulifirmana (vastustaja pole sellist väidetki esitanud) või esitama kaebajast erineva õiguskäsitluse keeldumise põhjendamiseks; 2) kaebaja esitas vaidemenetluses äriplaani üleandmise-vastuvõtmise akti ja selgitas, et on äriplaani kätte saanud ning sellega on kõrvaldatud ka maksuhalduri kahtlus, et kaupa tegelikult ei ole olemas. Kaebaja on vastustajale teatanud, et ta on valmis äriplaani ka paberkandjal näitama, kõrvaldamaks etteheidet, et „ettemaksu tasumise korral peab olema eluliselt usutav, et kaup ka tegelikkuses saadakse“. Kaebaja arvates ei saanud PMTK-l ega MTA-l enam olla kahtlust elulises usutavuses. Kaebajale teadaolevalt on lõppostja esindaja K.V äriplaani maksuhaldurile 27. septembril 2010. a ka tutvustanud. Kaebaja on valmis esitama kõnealuse äriplaani halduskohtule. Eelnevaga on kaebaja kõrvaldanud vastustaja põhiväite, et äriplaani ei ole ja seetõttu ei saa kaebajat käibemaksukohustuslasena registreerida; 3) registrisse mittekandmine mõjub väga negatiivselt kaebaja äritegevuse väljavaadetele. Otsuse vaidlustamise eesmärk on saavutada kaebaja registreerimine. Vaidlustatud otsuse tühistamise korral tuleb taastada endine olukord restitutio in integrum põhimõttest lähtudes ning teha ettekirjutus kaebaja registreerimiseks tagantjärele hetkest, millal tema käive ületas seaduses ettenähtud 250 000 krooni. Vaidlustatud tehinguga ületas kaebaja käive kõnealuse piirmäära. 5. Vastustaja vastuväited: 4

(10)3-10-2656 Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ei ole peamise tähtsusega mitte see, kas äriplaan on reaalselt olemas või mitte, vaid see, kas otsuse tegemise hetke seisuga oli kaebaja tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega või alustab ettevõtlust. Kaebaja seda ei teinud.

§ 19

lg-st 1 tuleneb, et kui isiku tehtavate

§ 1

lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute (välja arvatud põhivara võõrandamine ja Eesti isikule teostatav kaugmüük) maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni, tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida.

§ 20

lg 41 sätestab, et isik peab registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Maksuhalduril on õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust.

§ 2

lg-st 2, § 1 lg 1 p-st 1 ja § 4 lg 1 p-st 1 tuleneb, et „ettevõtlusega tegelemine“ kujutab endast isiku iseseisvat majandustegevust, mis on suunatud käibe tekkimisele – kauba müümisele või teenuse osutamisele ettevõtluse käigus. Seega kaebaja seisukoht ettevõtlusega tegelemise kui määratlemata õigusmõiste kohta ja viited erinevatele kohtulahenditele on asjakohatud. RKO Platvorm OÜ võõrandas väidetavalt kaebajale valmimata äriplaani, mille eest tasuti ettemaksu korras

  1. mai
  2. a arve alusel 300 000 krooni. Samal päeval väljastas kaebaja RP Investments OÜ-le (tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 p 7 tähenduses seotud isikule) arve kirjeldusega „Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes“ summas 306 000 krooni. Seejärel koostas RP Investments OÜ sama sisuga arve SKO Raamatupidamine OÜ-le (TuMS § 8 p 7 tähenduses seotud isikule). Raha liikus ahelas nii, et füüsiline isik O. V tegi
  3. mail
  4. a sissemakse summas 312 000 krooni SKO Raamatupidamine OÜ pangakontole, kust see tasuti samal päeval RP Investments OÜ pangakontole, sealt kanti samal päeval 306 000 krooni kaebajale ja 6000 krooni O. V. Kaebaja maksis samal päeval O. V välja 306 000 krooni. Seega algselt SKO Raamatupidamine OÜ kontole tasutud summa jõudis lõppkokkuvõttes samas suuruses sissemakse tegemise päeval tagasi O. V valdusesse. Kaebaja juhatuse liikme S. V seletusest nähtuvalt on kaebaja tegevusalaks finantsnõustamine – ostetakse teadmisi, mida hakatakse võõrandama. Äriplaani (mida soetamise momendil olemaski ei olnud) ostmise eesmärk oli kasutada selles olevat infot ning äriplaan kohe edasi võõrandada. Kliente, kellele teenust osutama hakatakse, S. V nimetada ei osanud, samuti ei teadnud isikut, kellelt plaanitakse väidetavalt Euroopa Liidust osta teavet, kuidas suhelda maksuhalduriga. Kaebajalt ja kolmandatelt isikutelt saadud teave ei tõendanud kaebaja tegelemist ettevõtlusega ning maksuhaldur keeldus
  5. juulil
  6. a õiguspäraselt kaebajat registreerimast. Kuna ettevõtlusega tegelemist tõendavad dokumendid on reeglina ettevõtja ja tema tehingupartnerite mõjusfääris, on tõendite kogumine maksuhalduri enda initsiatiivil piiratud. Registreerimist taotlev isik peab ise näitama üles piisaval määral aktiivsust, et vajadusel oma väiteid usaldusväärselt kinnitada. Haldusakti kontrollitakse selle andmise hetke seisuga. Haldusakti õiguspärasust ei saa mõjutada kaebaja poolt
  7. augustil
  8. a vormistatud väidetav üleandmise-vastuvõtmise akt, sest keelduv otsus tehti ajaliselt märksa varem. Registreerimise otsuse saab maksuhaldur teha üksnes olemasolevate tõendite pinnalt. Negatiivsest otsusest olenemata on isikul võimalus soovi korral esitada uus avaldus registrisse kandmiseks. Riigikohtu otsuse 3-3-1-29-03 p-s 11 on märgitud, et maksuameti kohustus registreerida käibemaksukohustuslased tähendab ka kohustust kontrollida registreerimiseks avalduse esitanud isikut ja registrisse kantud käibemaksukohustuslast.

§ 20

lg 41 kohustab isikut ettevõtlusega tegelemist või sellega alustamist tõendama ning annab ebapiisava tõendamise korral maksuhaldurile õiguse nõuda või koguda lisatõendeid. Seega pole õige kaebaja 5

(10)3-10-2656 nägemus, et registreerimisest keeldumine on lubatud üksnes siis, kui maksuhaldur tõendab, et äriühingu puhul on tegemist riiulifirmaga või äriühing osaleb maksupettuses. Tõendamiskohustus on pandud registreerimist taotlevale isikule ning ettevõtlusega tegelemine või selle alustamine ei või olla hüpoteetiline, vaid peab olema reaalselt kontrollitav. 6. Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1)

§ 20

lg 41 kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Vastustaja on kogunud lisatõendeid ja teinud korraldused tõendite esitamiseks kaebajale ja kolmandale isikule RKO Platvorm OÜ; 2) kaebaja leiab, et ettevõtlusega tegelemine

tähenduses on määratlemata õigusmõiste, ning on pidanud selles tähenduses piisavaks äriplaani tellimist ja selle eest ettemaksu tasumist. Vastustaja ei pidanud usutavaks

  1. mai
  2. a arve alusel äriplaani ostmist RKO Platvorm OÜ-lt 300 000 krooni eest, tuginedes asjaoludele, et kaebaja juhatuse liige on S. V, väidetavalt ostetud äriplaan võõrandati samal päeval RP Investments OÜ-le, kelle juhatuse liige on samuti S. V, ja kokkuvõttes jõudis O. V poolt
  3. mail
  4. a tehtud 312 000 kroonine sissemakse SKO Raamatupidamise OÜ, RP Investments OÜ ja KP Büroo OÜ kaudu samas suuruses O. V tagasi. RKO Platvorm OÜ maksuhalduri korraldust ei täitnud ning äriplaani osas teavet ei andnud. Maksuhaldur järeldas, et tulevikus valmiva väidetava äriplaani finantseerimine toimus füüsilise isiku O. V kaudu, kellele maksti summa kahes osas
  5. mail
  6. a tagasi ja sisulise ettevõtlusega või sisulise ettevõtluse alustamisega ei olnud tegemist. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kaebajal äriplaani maksuhaldurile tutvumiseks esitada ei olnud; 3) kohus nõustub vastustaja seisukohaga.

§ 20lg 41 eeldab ettevõtlusega tegelemist või alustamist.

Ettevõtlus on

§ 2

lg 2 kohaselt isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või ostetakse teenust.

§ 2lg-s 3 on selgitatud, millises tähenduses kauba ja teenuse mõisteid kasutatakse.

Tulevikus valmiva äriplaani väidetavat ostmist ja kohest võõrandamist ei saa vaadelda teenuse ostmisena ettevõtlusega tegelemise või selle alustamise ning iseseisva majandustegevuse tähenduses, ja seda iseäranis olukorras, kus muud majandustegevust ei ole ilmnenud; 4) väide, et

  1. a septembris oldi valmis äriplaani esitama või tutvustama, ei ole käesoleva vaidluse puhul oluline. Haldusakti õiguspärasust kontrollitakse haldusakti andmise hetke seisuga. Haldusakt on
  2. a juulist. Äriplaani sama aasta augustis vormistatud üleandmisevastuvõtmise akt ning selle väidetav tutvustamine mõnele maksuhalduri töötajale
  3. a septembris, ei oma enam tähendust. Maksuhaldur on selgitanud, et kaebajal on võimalik olukorra muutumise järel esitada uus avaldus käibemaksukohustuslasena registreerimiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. KP Büroo OÜ apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on motiveerinud otsust sellega, et kaebajal ei olnud haldusakti andmise hetkel ette näidata äriplaani. Vaidlustatud korralduses on aga vastustaja väitnud, et ettemaksu tasumise korral peab olema eluliselt usutav, et kaup ka tegelikkuses saadakse. Seega motiveerib kohus tühistamistaotluse rahuldamata jätmist oleviku vormis, vastustaja aga lähtus ka sellest, mis 6

(10)3-10-2656 tema arvates võis või ei võinud tulevikus toimuda. Sellega on halduskohus ise asunud korralduse õiguspärasust maksuhalduri asemel motiveerima. Riigikohus on otsuses 3-3-1-4908 selgitanud, et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Halduskohus on selle põhimõtte vastu eksinud. Vastustaja pole haldusaktis märkinud, et äriplaani puudumine haldusakti andmise ajal on registreerimata jätmise aluseks. Haldusaktis märgiti, et äriplaani tulevikus saamise ebatõenäosus on registreerimata jätmise aluseks; 2) kaebaja palus kohtul teha maksuhaldurile ettekirjutus käibemaksukohustuslasena registreerimiseks. Selle nõude jättis kohus sisuliselt lahendamata. Tegemist ei ole üksnes formaalse rikkumisega, sest kaebaja ei sidunud selle taotluse rahuldamist otseselt tühistamistaotluse rahuldamisega. Kaebaja lähtus sellest, et kui kohus on veendunud ettevõtlusega tegelemise või tegelema asumise tõendatuses, on asjakohane ka maksuhaldurile vastava ettekirjutuse tegemine. Kohus peab tegema otsuse kõigi menetlusosalise nõuete suhtes; 3) kuna kohus ei lubanud kaebaja esindajal menetluses osaleda, ei saanud kaebaja esitada kohtule kaalukat fakti, mis võinuks menetluse kulgu olulisel määral muuta. Maksuhaldur on kaebaja arveldusarved krediidiasutustes arestinud väidetava käibemaksuvõla tõttu. Maksuhaldur on maksuotsust tegemata asunud ühepoolselt kaebaja käibedeklaratsioone muutma, mis on loonud võimaluse käibemaksu sisse nõuda, kusjuures võlgnevusele pole lisatud tavapärast intressi. Kui asuda maksuhalduri positsioonile, et ettevõttel puudub majandustegevus, siis ei saa ettevõttel tekkida käibemaksuvõlga. Kui aga eeldada, et ettevõttel on tõepoolest käibemaksuvõlg, ei saa olla kahtlust majandustegevuse olemasolus. Maksuhaldur ei saa asuda üheaegselt teineteist välistavatele positsioonidele. 8. Vastustaja vastuväited: 1) kohtu põhjendused ei sisalda uusi õiguslikke ega faktilisi aluseid, mistõttu viide Riigikohtu otsusele 3-3-1-49-08 on selles kontekstis asjakohatu. Asjaolu, et kohus asus mõiste „ettevõtlusega tegelemine“ sisustamisel vastustajast mõnevõrra rangemale positsioonile, ei kujuta endast menetluspõhimõtete rikkumist; 2) on iseenesest mõistetav, et kui kohus pidas õiguspäraseks vastustaja keeldumist kanda kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse kaebaja majandustegevuse olemasolu tõendamatuse tõttu, ei saanud kohus kohustada vastustajat mingi toimingu läbiviimiseks. Seetõttu puudus ilmselgelt vajadus kohustamistaotluse eraldi arutamiseks ja selle asjaolu eraldi märkimata jätmine ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks; 3) maksuotsust tegemata käibedeklaratsioonide muutmist puudutavas osas selgitab maksuhaldur järgmist. 22. juunil 2010. a esitas kaebaja 2010. a maikuu käibedeklaratsiooni, deklareerides 51 000 krooni käibemaksu ja 51 000 krooni sisendkäibemaksu. Kuna kaebajal puudus ja puudub registreering käibemaksukohustuslaste registris, puudus ja puudub tal ka õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks tasutavast maksusummast. Samas kuulub

§ 3

lg 6 p 2 kohaselt käibemaks tasumisele tehingult, mille kohta maksukohustuslasena registreerimata isik on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma. Seejuures pole oluline, et nimetatud tehing oleks toimunud isiku iseseisva majandustegevuse käigus või üldse toimunud. Oluline on vaid asjaolu, et isik on asunud teiselt isikult käibemaksu koguma. Seetõttu nõuab vastustaja kaebajalt käibemaksu 51 000 krooni tasumist ega nõustu kaebaja käsitlusega, nagu oleks käibemaksuvõla olemasoluga ettevõtluse olemasolu

§ 2lg 2 tähenduses automaatselt tõendatud. 7

(10)3-10-2656 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.
  2. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu oleks halduskohus asunud ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Õige pole ka kaebaja arusaam, nagu oleks kohus motiveerinud otsust üksnes sellega, et kaebajal ei olnud haldusakti andmise hetkel ette näidata äriplaani. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur kogutud dokumentide, kaebaja ja RP Investments OÜ seadusliku esindaja ning SKO Raamatupidamine OÜ volitatud esindaja S. V poolt kaebaja ettevõtluse ja arvetel kajastatud tehingute kohta antud üldsõnaliste selgituste, aga ka RKO Platvorm OÜ poolt teabe andmata jätmise pinnalt järeldanud, et kaebajal ei ole väidetavalt soetatud ja võõrandatud äriplaani ning pole eluliselt usutav ka selle saamine tulevikus. Vaidlustamata faktiliste asjaolude (RKO Platvorm OÜ, kaebaja (juhatuse liige S. V) ja RP Investments OÜ (juhatuse liige S. V) esitasid üksteisele
  3. mail
  4. a arveid tulevikus valmiva äriplaani eest ning O. V poolt
  5. mail
  6. a SKO Raamatupidamine OÜ (juhatuse liige S. V ema K. V) pangakontole tasutud 312 000 krooni jõudis SKO Raamatupidamine OÜ, RP Investments OÜ ja kaebaja kaudu samal päeval ja samas summas O. V käsutusse tagasi) ja asjaomaste isikute selgituste põhjal väidetavate tehingute sisu hinnates leidis maksuhaldur alust arvata, et tehingute teostamise ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks KP Büroo OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel. Seega on maksuhaldur leidnud, et väidetavatel tehingutel puudus majanduslik sisu ning arveid esitati ja raha liikus vaid maksuhaldurile kaebaja ettevõtlusest mulje loomiseks eesmärgiga saavutada kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimine. Selline seisukoht viitab maksuhalduri poolt MKS § 83 lg-s 4 sisalduva põhimõtte rakendamisele, mille kohaselt näilikku tehingut maksuhaldur ei arvesta. Halduskohus ei ole lisanud omapoolseid argumente, vaid on nõustunud maksuhalduri seisukohtadega. Kaebuses leidis kaebaja jätkuvalt, et tema tellitud äriplaan ja selle eest ettemaksu tasumine on õiguspärane majandustehing, mis on käsitatav ettevõtlusega tegelemisena. Halduskohus on leidnud, et tulevikus valmiva äriplaani väidetavat ostmist ja kohest võõrandamist ei saa vaadelda teenuse ostmisena ettevõtlusega tegelemise või selle alustamise ning iseseisva majandustegevuse tähenduses. Seisukohta tuleb mõista kontekstis juhtumi asjaoludega ja panna tähele, et kohus kõneleb äriplaani väidetavast ostmisest ja võõrandamisest, olles seega sama meelt maksuhalduriga, kes ei pidanud reaalsete majandustehingute toimumist usutavaks. Iseenesest võib ka tulevikus valmiva äriplaani soetamist ja võõrandamist vaadelda ettevõtlusena või ettevõtlusega alustamisena, kuid PMTK
  7. juuli
  8. a otsuses tuvastatud asjaoludel pole selleks alust. Ettevõtluse kohta antud ebamääraste selgituste ja näilike tehingute alusel ei saa maksuhaldur ega kohus lugeda ettevõtlusega tegelemist või selle alustamist tõendatuks. Õige pole kaebaja väide, et vastustaja ei ole haldusaktis märkinud, et äriplaani puudumine haldusakti andmise ajal on registreerimata jätmise aluseks. Muuhulgas on ka see asjaolu olnud keeldumise aluseks. PMTK
  9. juuli
  10. a otsuse kolmanda lehekülje alt teises lõigus 8
(10)3-10-2656 maksuhaldur märgib: „Esitatud tõendite kontrollimise käigus ei ole leidnud kinnitust, et KP Büroo OÜ-l oleks olemas tellitud äriplaan, mille täitmise tulemusel oleks võimalik saada tulu. Seega ei ole leidnud kinnitust, et KP Büroo OÜ tegeleb või asub tegelema finantsnõustamisteenuse pakkumisega seonduva iseseisva majandustegevusega

§ 2lg 2 tähenduses“.

11. Kaebaja märgib, et maksuhaldur on asunud kaebaja käibedeklaratsioone muutma ja maksuvõlga sisse nõudma, leides seega vastuoluliselt, et kaebajal on majandustegevus ja samas see puudub. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et käesoleva vaidluse esemeks on käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumise otsuse õiguspärasus ning vaidluse esemeks ja kohtuliku kontrolli objektiks ei ole käibemaksu tasumiseks määramise põhjendatus. Kaebaja kirjeldatud asjaolude õigsuse eeldamise korral tuleb möönda maksuhalduri seisukohtade vastuolulisust registreerimisest keeldumisel ja väidetaval maksustamisel. Kui maksuhalduri hinnangul ei ole kaebaja valmivat äriplaani „Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes“ soetanud ega võõrandanud (kõnealuseid majandustehinguid ei toimunud, toimus vaid fiktiivsete arvete esitamine ja raha liikumine O. V äriühingute pangakontode kaudu tagasi O. V, loomaks maksuhaldurile muljet kaebaja ettevõtlusest), siis ei olnud kaebajal käivet ja ta ei asunud koguma teiselt isikult käibemaksu. Mõistagi ei ole tal sellisel juhul ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. See mööndus ei mõjuta aga kohtu hinnangut, et käesolevas asjas kontrollitava haldusaktiga keeldus maksuhaldur kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimisest õiguspäraselt, sest kaebaja ei täitnud

§ 20lg-st 41 tulenevat tõendamiskohustust.

Küsimus sellest, kas kaebajalt on või oli alust käibemaksu nõuda, ei puutu käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse. 12. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohus on jätnud kohustamistaotluse suhtes otsuse tegemata. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, sest kaebuse tervikuna rahuldamata jätmisega on kohus lahendanud nii tühistamis- kui kohustamistaotluse. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt peab kaebaja ilmselt silmas kohustamisnõude rahuldamata jätmise kohta kohtuotsuses eraldi põhjenduste puudumist. Samuti märgib kaebaja, et ta ei ole tühistamis- ja kohustamistaotlust otseselt sidunud, ning leiab, et ettevõtlusega tegelemises või tegelema asumises veendumise korral saanuks kohus kohustada maksuhaldurit kaebajat käibemaksukohustuslasena registreerima ka siis, kui registreerimisest keeldumise otsus oli õiguspärane ja selle tühistamiseks pole alust. Ka nende kaebaja seisukohtadega ei saa nõustuda. Haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamise nõude rahuldamine kohtu poolt eeldab, et isik on esitanud pädevale haldusorganile taotluse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks, kuid taotlus on jäetud tähtaegselt läbi vaatamata või haldusorgan on õigusvastaselt jätnud haldusakti andmata või toimingu sooritamata (vt riigivastutuse seaduse § 6). Maksuhaldur on kaebaja taotluse käibemaksukohustuslasena registreerimiseks läbi vaadanud ja keeldunud taotluse rahuldamisest õiguspäraselt. Seega on käesolevas asjas kaebuse tühistamis- ja kohustamistaotlus lahutamatult seotud ning maksuhalduri otsuse tühistamata jätmise korral ei ole kohtul võimalik teha maksuhaldurile ettekirjutust kaebaja maksukohustuslasena registreerimiseks ega ka asja uueks otsustamiseks. Nende selgituste puudumine halduskohtu otsuses ei ole lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamise aluseks. 9

(10)3-10-2656 14. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 alusel tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.