eaduse (
) ja keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise, kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (edaspidi: määrus nr 18) nõuetele ning kaebaja puudusi vaatamata selgitustele tähtajaks ei kõrvaldanud. Tuginedes määruse nr 18 § 13 lõikele 3, Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p-le 2 ja lõikele 7 ja §-le 15 võeti vaidlustatud otsus vastu. Viidatud õigusnormidest HMS § 15 käsitlebki puudusi taotluses, sätestades lõikes 3 ka võimaluse, et „kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi 1 vaatamata“. Samuti osundatud HMS § 14 lg 6 p 2 järgi haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata „teistel seadusega ettenähtud juhtudel“ kusjuures sama lõike p-i 1 järgi võis taotluse tagastada motiivil, et taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Otseselt vee erikasutusloa taotluse läbivaatamisega seondub määruse nr 18 § 13,mille lõike 3 teise lause kohaselt „kui puudusi ei ole tähtaja jooksul kõrvaldatud, võib vee erikasutusloa andja teha otsuse puudustega vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise kohta“ kusjuures „otsus peab sisaldama põhjendust vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise kohta.“ Keskkonnaameti esimese kirjaga 14.01.2010 (tl 42) vastuseks vee AS V erikasutusloa taotlusele saadetud materjalid tagastati, osundades, et Looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 1 kohaselt on lõhe, jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogudel (kaitstavatel veekogudel) või selle lõigul keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Valgejõgi kuulub vastavalt keskkonnaministri 15.07.2004 määrusele nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ täies ulatuses lõhe, harjuse, jõe- ning meriforelli kudemis- ja elupaigaks olevate veekogude nimistusse. Samuti paikneb kavatavatava tegevuse ala Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis ning Natura 2000 loodus- ja linnualal. Ühtekuuluvusfondi Tehnilise Abi projekti 2003/EE/16/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud „Kalade rändeteede avamise eelprojekt N paisu juures Valgejõe ökoloogilise seisundi parandamiseks“ 08.01.2007 tööversiooni p 2.8 alusel on loodusalal keelatud kõik tegevused, mis võivad ohustada loodusalal kaitstavat elupaika või kaitstavate liikide asukondi. Eelkõige tähendab see vajadust säilitada looduslik jõesäng ja hüdroloogiline režiim ning vältida jõe kvaliteedi halvenemist. Vooluveekogude eelprojekti p-s 2.4 on märgitud, et N juga pole veevastel perioodidel ning suurvee ajal ületatava tõenäoliselt ühelegi kalaliigile. LKS § 51 lg 11 kohaselt on kaitstaval veekogul loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel laubatud üksnes juhul, kui parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Lähtudes vee erikasutusloa taotluses toodust (paisjärve puhastamine, silla ja paisregulaatori renoveerimine jne) kavandab avaldaja veekogu tõkestamist
Märgiti, et
lg 13 järgi „Looduskaitseseaduse § 51 lg 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul tuleb tagada kaladele läbipääs nii üles- kui ka allavoolu 2013. aasta 1. jaanuariks“. Lähtudes viidatud Looduskaitseseaduse ja
eaduse sätetest palus Keskkonnainspektsioon taotlust täiendada, lisades kõik vee erikasutusega seotud tegevused ning täpsustada paisutuse absoluutkõrgused ja märkida, millis(-te)e paisutuskõrgus(-te)e juures säilib olemasolev paisjärve pindala. Lisaks paluti tõendada, mil moel ja milliste meetmetega tagatakse kalade kude- ja rändevõimaluste parandamine, seades vee erikasutuse eesmärgiks hüdroenergia tootmise jne. Selgitada paluti, millistel asjaoludel ja õiguslikel alustel tõsteti 2004.a. paisjärve veetaset ca 1 m võrra. Täiendavalt märgiti Keskkonnaameti selgituskirjas, et
lg 1 ja § 17 lõikest 4 tulenevad nõuded, mille kohaselt peab vee erikasutaja veeloa taotlemisel saama kirjalikud nõusolekud kõikidelt maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada või kui taotletava tegevusega kaasneb võõra maa kasutamine. Taotlusele ei olnud lisatud R. N (Kõrgekalda kinnistu, RKM Loobu Metskonna ja ajutise riigimaa valitseja nõusolekuid. 2 Loetletud puuduste kõrvaldamiseks anti aega kuni 20.02.2010. Kaebaja puudusi ei kõrvaldanud, asudes oma 27.01.2010 vastuskirjas (tl 44) seisukohale, et loataotluse saamisel saab Keskkonnaamet kontrollida üksnes taotluse ja sellele lisatud materjalide formaalset vastavust Korras kehtestatud nõuetele, kuna taotluse sisuline menetlemine ja lahendamine toimub järgnevates menetlusetappides. Loataotluse võib määruse nr 18 § 13 lg 3 järgi tagastada taotlejale üksnes juhul, kui see ei vasta määruse nõuetele, st selles esineb formaalseid puudusi. Kirjas osundati (p 1), et
lg 1 kohaselt peab Keskkonnaamet vee erikasutusloa andjana avaldama teate vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmise kohta Ametlikes Teadaannetes 21 päeva jooksul pärast vee erikasutusloa taotluse saamist, milles järelduvalt erikasutusloa taotluse ja sellele lisatud materjalide formaalse kontrolli tähtaeg on samuti 21 päeva. Praegusel juhul AS V esitas Keskkonnaametile loataotluse 14.10.2009 ning Keskkonnaamet viitas väidetavatele puudustele taotluses ja sellele lisatud materjalides esmakordselt oma 14.01.2010 kirjas, seega 3 kuud pärast taotluse saamist.
lg 7 tulenevalt peab aga Keskkonnaamet 3 kuu jooksul arvates taotluse saamisest lahendama selle juba sisuliselt, kuna nimetatud tähtajaks tuleb loa taotlejale teha teatavaks vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise otsus. AS V hinnangul on lubamatu, et avalik võimu organ menetleb isiku taotlust teda soodustava haldusakti andmiseks 3 kuud, viitamata ühelegi puudusele isiku poolt esitatud materjalides ning taotluse sisulise lahendamise tähtaja saabudes tagastab selle läbivaatamatult, leides, et taotluse ei vasta formaalselt õigusaktides kehtestatud nõuetele. HMS § 14 lg 4 kohaselt võib haldusorgan tagastada taotluse läbi vaatamata juhul, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata, samuti teistel seadusega ettenähtud juhtudel. Määruse nr 18 § 13 lg 1 sätestab, et vee erikasutusloa andja registreerib taotluse kohe pärast selle saamist ja kontrollib taotluse vastavust selle määruse nõuetele; sama paragrahvi
lg 1 kohaselt peab vee erikasutuseks olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral maaomaniku nõusolek vastavalt
Seega on maaomaniku nõusoleku olemasolu taotluse esitamisel primaarne, kuna ilma selleta puudub Keskkonnaametil õigus vee erikasutusloa väljastamiseks. Maaomaniku vastava nõusolekuta väljastatud vee erikasutusluba rikub maaomaniku seadusest tulenevaid õigusi. Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul ei ole Keskkonnaametile esitatud kõikide maaomanike nõusolekuid, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, on Keskkonnaameti jaoks tegemist menetluslikust küljest asja otsustamiseks oluliste dokumentide puudumisega. Keskkonnamet ei saa kitsendada ühe isiku õigusi ja huve teiste isikute õiguste ja huvide arvelt. See on vastuolus õiguste põhiprintsiipide ja põhiseadusest tulenevate omandi puutumatuse põhimõtetega.
eaduse sätete järgi tuleb veekogu paisutamise korral saada kirjalik nõusolek maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi mõjutatakse (ehk võõra maa kasutamise korral). Esitatud taotluse ja lisamaterjalide ning taotleja sõnade kohaselt tuginetakse kavandatavate tegevuste elluviimisel vooluveekogude projekti raames valminud KMS aruandes N paisule pakutud variandile nr 5, millest lähtus ka loa andja taotluse kontrollimisel. Seega, võttes aluseks KMH aruande, jäävad normaalveetaseme (39,30 m abs) juures paisutuse mõjualasse Keskkonnaameti 14.01.2010 kirja p-s 4 nimetatud kinnistud. 4 Keskkonnaamet viitas ka, et HMS § 5 lg 2 kohaselt peab haldusmenetluse läbiviimine olema eesmärgipärane ja efektiivne ega tohi isikule kaasa tuua üleliigseid kulutusi. Seetõttu pidas amet ebaproportsionaalseks ja HMS § 5 lg-st 2 tulenevaga vastuolus olevaks paluda taotlejal teostada väga laiapõhjaline ja kulukas keskkonnamõjude hindamine, kui on ette teada, et ilma õigusaktidest tulenevate maaomanike nõusolekuta ei ole vee erikasutusloa andmine võimalik. Keskkonnaameti märkis, et vastavalt HMS § 6 on haldusorgan kohustatud rakendama uurimisprintsiipi, mille kohaselt tuleb menetletavas asjas välja selgitada olulise tähtsusega asjaolud, kogudes selleks tõendeid ning HMS ei määratle, millisest menetlusetapist alates on haldusorganil õigus uurimisprintsiipi kasutada. Seega arvestades taotlust ning Keskkonnaametile teatavaks saanud asjaolusid, pidas loa andja vajalikuks enne taotluse menetlusse võtmist analüüsida lisaks taotlusmaterjalile muud asjakohast dokumentatsiooni, Vooluveekogude projekti raames heaks kiidetud KMH aruande analüüs oli vajalik selleks, et selgitada välja, millises ulatuses on taotluse täpsustamine vajalik. Vastavalt Tallinna Halduskohtu 19.08.2008 otsusele nr 3-07-2349 on KMH aruanne käsitletav üksnes riigi poolt läbi viidud uurimusega jõgede hetkeseisu kindlaksmääramiseks ning kujutab endast eksperthinnangut, mida keskkonnaministeeriumi kantsleri 17.01.2008 ringkirja kohaselt tuleb loa taotluse menetlemisel arvestada kui eksperthinnangut ja taustmaterjali. Arvestades plaanitavate tegevuste keerukust ning materjalide mahtu, ei saa väita, et Keskkonnaamet oleks põhjendamatult või tahtlikult viivitanud taotluse menetlemisega. Kuigi vastavalt HMS regulatsioonile oleks taotlejat tulnud teavitada vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmise viibimisest ning määrata tõenäoline menetlusse võtmise tähtaeg ei saa selline menetlusviga mõjutada asja otsustamist ning ei too endaga kaasa tulevikus antava haldusakti õigusvastasust. Osundati, et taotluse ja lisamaterjalide kontrollimisel lähtuti määruse nr 18 §-des 5 ja 8 toodud vee erikasutusloa taotlemiseks vajalike materjalide loetelust. Määrus nr 18 ei erista hüdroelektrijaama ja kalapääsu rajamist ega ka muid taotleja poolt nimetatud tegevusi. See aga ei tähenda, et loa taotleja võib jätta taotluse ja lisamaterjali läbi vaatamata ega tohi küsida täiendavaid küsimusi põhjusel, et veeloa andmise kord ei reguleeri otseselt taotleja poolt kavandatavaid (hüdroenergia tootmine, kalapääsu rajamine), vaid sellega kaasnevaid või seonduvaid tegevusi. Keskkonnaamet leidis, et 14.01.2010 kirjas ei olnud rõhutud mitte sisulistele puudustele vaid formaalsetele puudustele. Kuna aga taotluse ja lisamaterjalide läbivaatamisel sisulisi puudusi ilmnes, siis juhiti tähelepanu ka nendele. Kohtule esitatud kaebuses (tl 6-12) toob AS V esile järgmist. Vee erikasutusloa andmist ja selle menetlemist reguleerib
Vastavalt
Taotleja peab vee erikasutusloa andjale esitama kirjaliku vee erikasutusloa taotluse, mis peab vastama määruse nr 18 nõuetele. Nõuded kõikide vee erikasutuslubade taotlemiseks vajalike materjalide kohta kehtestab määruse nr 18 § 5, täiendavad nõuded loataotlusele sõltuvalt taotletava erikasutuse iseloomust tulenevad sama määruse §-dest 6-11 (veekogu tõkestamiseks, allalaskmiseks ja süvendamiseks vajaliku vee erikasutusloa taotlemise puhul on need nõuded sätestatud määruse §-s 8). 5 Vee erikasutusloa taotlus registreeritakse kohe pärast selle saamist misjärel kontrollitakse taotluse vastavust määruse nr 18 nõuetele (määruse § 13 lg 1). Kui taotlus ei ole koostatud vastavuses määruse nõuetele, määrab vee erikasutusloa andja tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, tagastades loataotluse. Kui puudusi ei ole tähtaja jooksul kõrvaldatud, võib vee erikasutusloa anda teha otsuse puudustega vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise kohta ning saadab selle otsuse ärakirja taotlejale 15 tööpäeva jooksul vee erikasutusloa andja poolt puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaja möödumisest. Otsus peab sisaldama põhjendusi vee erikasutusloa läbi vaatamata jätmise kohta (määruse § 13 lg 3). Erikasutusloa andja avaldab vee erikasutusloa taotluse saamisest alates 21 päeva jooksul vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmise kohta teate Ametlikes Teadaannetes (
lg 1 ja määruse nr 18 § 14) ning teeb otsuse keskkonnamõju algatamise või algatamata jätmise kohta (
Vee erikasutusloa andmise menetlemise tähtaeg on 3 kuud arvates vee erikasutusloa taotluse registreerimise (menetlusse võtmise) kuupäevast, milliseks tähtajaks tuleb taotlejale teha teatavaks vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise otsus (
Otsuses vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise kohta on Keskkonnaamet tuginenud määruse nr 18 §-le 13 lg 3 mille järgi võib loataotluse jätta läbi vaatamata tingimusel, et taotlus ei olnud koostatud vastavalt määruse nr 18 nõuetele. Sama tuleneb ka määruse nr 18 §st 13 lg 1, mille kohaselt peab erikasutusloa andja pärast taotluse saamist kontrollima selle vastavust määruse nõuetele. Andmed ja materjalid, millest kõik vee erikasutusloa taotlused peavad koosnema, on loetletud määruse nr 18 §-s 5, täiendavad nõude kehtestab määruse § 8. Keskkonnaamet ei ole 14.01.2010, 18.02.2010 ega 12.03.2010 kirjas selgitanud, millisele konkreetsele määruse nr 18 §-s 5 või §-s 8 sätestatud nõudele kaebaja loataotlus ja sellele lisatud materjalid ei vasta. Keskkonnaameti kirjadest tõstatatud küsimustest võib kaebuse järgi määruse nr 18 §-des 5 ja 8 sätestatud nõuetega seonduvaks pidada üksnes ettepanekut täpsustada taotlust vee erikasutuse aja osas ja täiendada taotlust kõigi vee erikasutusega seotud tegevuste lisamisega. Samas on kaebaja arvamusel, et loataotleja peab soovitava erikasutusloa kehtivuse ära näitama üksnes juhul, kui ta soovib loa väljastamist lühemaks kui 5-aastaseks tähtajajaks, vastasel korral tuleb lugeda, et taotlus on esitatud erikasutusloa väljastamiseks kehtivusega 5 aastat (määruse nr 18 § 17 lg 2 sätestab, et vee erikasutusluba antakse üldjuhul kuni 5 aastaks ning erikasutusloa tähtaeg on 5 aastast lühem üksnes juhul, kui seda taotleb vee erikasutaja (p 1), on ette näha olukorra muutumist vee erikasutaja tegevuses või veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemis (p 2) või esinevad muud veekaitse seisukohast põhjendatud juhud ( p 3). Samuti oli põhjendamatu Keskkonnameti nõue täiendada taotlust kõigi vee erikasutusega seotud tegevuste lisamisega. Kaebaja oli juba algses taotluses näidanud ära vee erikasutuse eesmärgi (endise N HEJ taastamine koos kalapääsu rajamisega lõheliste kalade rändeks) ja iseloomustuse (paisjärve puhastamine võõrkehadest, selle ja paisuregulaatori renoveerimine, juurdevoolukanali ja HEJ hoone taastamine). Keskkonnaamet ei saa otsustada, millisteks konkreetseteks tegevusteks erikasutusluba taotleda ega selles osas ettekirjutusi teha. Ning kui Keskkonnaamet asuski seisukohale, et hüdroenergia tootmiseks erikasutusloa väljastamine eeldab ilmselgelt loa saamist ka veekogu paisutamiseks ja tõkestamiseks, oleks tulnud eelnimetatud tegevustele loa taotlemine lugeda kaebaja 14.10.2009 taotlusega hõlmatuks. 6 Kaebaja on tulenevalt määruse nr 18 §-st 13 lg 1 ja lg 3 seisukohal, et laotaotluse saamisel saab kontrollida üksnes taotluse ja selle lisade formaalset vastavust määruses kehtestatud nõuetele (st asjaolu, kas on esitatud kõik määruse järgi nõutavad dokumendid, kas need on vormikohased ja kas nad sisaldavad määruses ettenähtud andmeid). Taotluse sisuline menetlemine ja lahendamine, sh täiendavate tõendite ja andmete kogumine, asjaolude tuvastamine aj hinnangute andmine saab toimuda alles järgnevates menetlusetappides. Praegusel juhul aga suurem osa Keskkonnaameti 14.01.2010 ja 18.02.2010 kirjadega kaebajalt nõutud täiendavatest andmetest seonduvad taotluse sisulise lahendamisega, mida vastustaja oma 18.02.2010 kirjas isegi möönab. Nii nõudis Keskkonnaamet laotaotluse lahendamise sisulise eeldusena 14.01.2010 kirjas (p 1) vastust küsimusele, mil moel ja milliste meetmetega tagatakse kalade kude- ja rändevõimaluste parandamine, seades vee erikasutuse eesmärgiks hüdroenergia tootmise, kuidas luuakse koostoimes HEJ taastamisega võimalikult soodne hüdrauliline režiim, et kalapääsu (paisu) täiendav mõju oleks võimalikult väike ning kuidas jagunevad kaebaja poolt planeeritava tegevuse korral vooluhulgad vastavalt kalapääsule, hüdroenergia tootmisele ja ülevoolule. Nimetatud täpsuste nõudmist on õigustatud viitega LKS §-le 51 lg 11 ja seisukohaga, et kui loataotluse järgi kavandatavad tegevused osutuvad ebareaalseteks või õiguslikult teostamatuteks, siis ei ole mõistlik ega kohane koormata loataotlejat kuludega, mis kaasnevad vee erikasutusloa andmise menetlusega. Kaebaja selgitab, et isegi kui taotleja poolt kavandatav tegevus ei oleks kooskõlas õigusaktidega, ei ole see kehtivate õigusaktide kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks. Sellist alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks ei tulene HMS-st,
-st ega määrusest nr 18. Vastupidi –
lg 10 p-st3 nähtub üheselt, et asjaolu, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega, on erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks, mitte taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks. Nimetatu on mõistetav, kuna pelgalt loataotluse materjalide formaalne kontroll ei võimalda kujundada seisukohta, kas kavandatav tegevus on kooskõlas õigusaktidega, vaid see eeldab täiendavate asjaolude selgitamist ja hinnangute andmist ning asjakohase menetluse läbiviimist. Teiselt ei saaks ka eeldada, et loataotluse rahuldamine oleks ilmselgelt välistatud tulenevalt LKS § 51 lg-st 11. Normis ei fikseerita absoluutset keeldu, vaid loodusliku sängi, veerežiimi ja veetaseme muutmise lubatavus paisude rekonstrueerimisel on seatud sõltuvusse kalade kudemisvõimaluste parandamisest. Kaebaja poolt kavandatav tegevus kannab muu hulgas ka seda eesmärki. Pealegi, kuna Keskkonnaameti 23.11.2009 korraldusest võib oletada, et keskkonnamõjude hindamine otsustatakse algatada, annab vastustaja 14.01.2010 kirja p-s 1 esitatud küsimustele vastuse hindamise aruanne, mistõttu eelnimetatud andmete nõudmine erikasutusloa andmise menetluse läbiviimise eeldusena ei ole üksnes alusetu vaid ka otstarbetu. Niisamuti polnud vastustajal loataotluse menetlemise eeldusena õigust nõuda kaebajalt selgitust, millistel asjaoludel toimus normaalveetaseme tõstmine praegusele tasemele 39,90 m abs ja millistel õiguslikel allustel tõsteti veetaset 2004 aastal ca 1 m võrra. Kaebaja arvates näitab Keskkonnaameti tegevus üheselt, et amet möönis avaldaja poolt esitatud laotaotluse nõuetekohasust ja asus seda sisuliselt menetlema, mistõttu on taotluse läbi vaatamata jätmine määruse nr 18 § 13 lg 3 alusel välistatud. Nimelt andis amet 23.11.2009 korralduse, millega informeeris kaebajat, et tulenevalt KeHJS-st tuleb tal algatada keskkonnamõju hindamine. Korralduse kehtetuks tunnistamist 23.12.2009 korraldusega 7 põhjendas Keskkonnamet üksnes
lg 1 nimetatud teate avaldamata jätmisega (endapoolse rikkumisega) ning eesmärgiga jätkata nõuetekohast veeloa taotluse menetlemist. Lisaks märgib kaebaja, et määruse nr 18 § 13 lg 3 järgi, kui loataotleja ei vii taotlust vastavusse nimetatud määruse nõuetega loa andja poolt selleks määratud tähtaja jooksul, võib loa andja teha otsuse taotluse läbi vaatamata jätmise kohta. Seega on taotluse läbi vaatamata jätmine kaalutlusotsus, mida peab asjakohaselt põhjendama, eelkõige selgitama, miks loataotluses esinevad puudused takistavad menetluse sisulist läbiviimist. Kaevatavas otsuses sellekohased selgitused ja kaalutlused puuduvad. Keskkonnaamet on põhjendamatult nõudnud kaebajalt maaomanike nõusolekute esitamist.
lg 1 järgi peab kasutajal olema vee erikasutuseks tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Käesoleval juhul aga kõik olemasolevad N paisu rajatised asuvad AS-le R kuuluva Elektrijaama kinnistu piires ning ainus kavandatav uus rajatis (kalapääs) paikneks samal kinnistul. Asjaolu, et toimuv paisutamine võib mõjutada teiste maaomanike niiskusrežiimi, ei anna alust nõuda taotlejalt nimetatud maaomanike nõusolekute esitamist juba loataotluse esitamisel ka
See säte kehtestab reegli, et paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada.
eadusest ega määrusest ei tulene, et loataotleja peab kõnealused nõusolekud hankima ja esitama loa andjale enne erikasutusloa väljastamist, veel vähem juba loataotluse esitamisel. Seda kinnitab asjaolu, et eelnimetatud nõusolekute saamise nõue ei ole sätestatud
eaduse nendes sätetes (§-d 9 ja 91), mis reguleerivad erikasutusloa taotlemist ja sellele järgneva menetluse läbiviimist (erinevalt
§-st 9 lg 3, mille kohaselt peab vee erikasutusloa taotlejal olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul). Sama järeldus tuleneb ka määruse nr 18 §-st 5, mis sätestab kõikide vee erikasutuslubade taotlemiseks vajalikud materjalid, ning sama määruse §-s 8, mis sätestab hulgas veekogu tõkestamiseks, paisutamiseks, allalaskmiseks ja süvendamiseks vajaliku vee erikasutusloa taotlemise materjalid – kumbki eelnimetatud sätetest ei nimeta lao taotlemiseks vajalike materjalide hulgas nende isikute nõusolekuid, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Kaebaja osundab, et see, kas ja millises ulatuses mõjutab veekogu paisutamine teiste maatükkide niiskusrežiimi, sõltub lubatavast paisutustasemest. Määruse nr 39 § 3 lg 1 sätestab, et paisu tekitatava paisutustaseme suurim ja väikseim absoluutkõrgus määratakse vee erikasutusloas. Järelikult ei ole enne erikasutusloa tingimuste kindlaksmääramist lõplikult selge, milliste maatükkide niiskusrežiimi paisutamine mõjutab ja nõuda loataotlejalt juba taotluse menetlusse võtmisel oletatavalt kõigi mõjupiirkonnas olevate maatükkide omanike nõusoleku esitamist ei saa. Jääbki arusaamatuks, mille alusel Keskkonnaamet leidis, et paisutuse mõjualasse jäävad R. N kuuluv kinnistu, RMK Loob Metskonna valitsemisalal olev maaüksus ja reformimata riigimaa. Peale selle, kaebuse käsitluse kohaselt, saab
Nimelt paneb säte maaomanike nõusolekute hankimise kohustuse paisutamist kavandavale isikule millest järelduvalt kohaldub norm üksnes uute paisude rajamisel, mitte aga olemasolevate paisude paisutustaseme säilitamisele, millega ei kaasne mõjupiirkonda jäävate 8 maatükkide niiskusrežiimi muutumist. N pais on aga eksisteerinud juba alates 1920.-ndatest aastatest ja vaidlusalusel juhtumil on tegemist üksnes olemasoleva paisutuse säilitamisega. Käsitlust, mille kohaselt saab
lg 4 puudutada üksnes uute paisude rajamist, kinnitab ka asjaolu, et olemasolevatel paisudel tuleb kehtivate õigusaktide kohaselt säilitada veerežiim ja paisutustase. Nimelt sätestab määruse nr 39 § 10 lg 3, et enne Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist (22.07.1995) rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti. Sama kehtestas ka
lg 4 praeguse redaktsiooni jõustumise ajal (12.01.2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.2004. a määrus nr 342 Vooluveekogude tõkestamisele esitatavad nõuded (kehtis kuni 12.09.2009) § 10, mille kohaselt tuli enne Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist rajatud tõkestusrajatiste juures säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei olnud määratud teisiti. Kui asuda seisukohale, et
lg 4 sätestatu puudutab ka olemasolevaid (mitte ainult kavandatavaid) paise, oleks aga olemasoleva veerežiimi säilitamine nendel paisudel sõltuvuses nendest maaomanikest, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab – kui maaomanik
lg –s 4 sätestatud nõusolekut ei anna, oleks paisutamist (so senise veetaseme ja –režiimi säilitamist) võimaldava erikasutusloa andmine Keskkonnaameti seisukoha järgi välistatud. Sellisel juhul jääks aga arusaamatuks, mil moel tagatakse olemasoleva veerežiimi säilitamine (nagu nõuab määruse nr 39 § 10 lg 3) ning kuidas peaks olemasolevate paisude omanikel olema võimalik täita
§ §-s 401 sätestatud kohustusi. Osundatud paragrahvi 10. lõike kohaselt peab paisu omanik või valdaja, kes on rajanud paisu või saanud paisu oma valdusse ja hakanud paisutama enne
-i jõustumist ning kelle paisu otstarve ei ole hüdroenergia kasutamine ja kes ei ole seaduse kehtivuse ajal omanud vee erikasutusluba, omandama vee erikasutusloa, omandama vee erikasutusloa hiljemalt
lg-le 4 antud tõlgenduse kohaselt oleks paisude omanikel ja valdajatel võimalik eelnimetatud kohustus täita (saada erikasutusluba) üksnes juhul, kui paisutuse mõjupiirkonda jäävete maatükkide omanikud nõustuvad senise paisutuse säilimisega. Kaebuse järgi tuleneb kaudselt samasugune järeldus ka määruse nr 39 §-st 8 lg
lg 4 ei ole praegusel juhul kohaldatav, st paisutamise jätkamiseks N paisul ei ole vajalikud nende maaomanike nõusolekud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Viidatud sätte kohaldamine ei kannaks ka mingit sisulist eesmärki, kuna olemasolev paisutus N paisul tuleb kehtivate õigusaktide kohaselt säilitada sõltumata sellest, kas paisutuse mõjupiirkonda jäävad maaomanikud sellega nõustuvad või mitte. Kaebaja märgib, et varasemas praktikas vee erikasutusloa andja sellist käsitlust ka järgis. Nimelt kaebajale teadaolevalt ei nõudnud Harjumaa Keskkonnateenistus 20.06.2004.a erikasutusloa andmisel AS-lt R ühegi maaomaniku nõusolekut ega kooskõlastust, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Samas sellel kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.
eaduse ja kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 710 SE II-1 seletuskirjas on selgitatud, et Vabariigi Valitsuse 03.09.1996. a määruse nr 226 „Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine“ p-i 20 kohaselt on MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud maa valitsejaks enne selle riigi omandisse jätmist, munitsipaalomandisse andmist, tagastamist või erastamist maa asukoha järgne maavanem. Nimetatud määruse p-i 21 kohaselt on riigimaa valitseja õigused toodud selle punkti alapunktides 1-3, kuid need sätted ei anna maavanemale õigust anda nõusolekut võõral maal vee erikasutusloa saamiseks (või maa kasutamiseks üldiselt). Seega Keskkonnaameti poolt kaebajale esitatud nõue, mille kohaselt peaks kaebaja loataotluse menetlemise eeldusena esitama reformimata riigimaa valitseja nõusoleku paisutamiseks, ei ole mitte ainult ebaseaduslik, vaid selle nõude täitmine oleks ka objektiivselt võimatu. Kaebaja jääb ka oma 27.01.2010 vastuskirjas toodud seisukoha juurde, et olukord, kus avaliku võimu organ menetleb isiku taotlust teda soodustava haldusakti andmiseks 3 kuud, viitamata ühelegi puudusele isiku poolt esitatud materjalides ning taotluse sisulise lahendamise tähtaja saabudes tagastab selle läbivaatamatult, leides, et taotluse ei vasta formaalselt õigusaktides kehtestatud nõuetele. Arvestades, et
lg 1 järgi peab loa taotleja avaldama vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmise kohta teate Ametlikes Teadaannetes 21 päeva jooksul pärast vee erikasutusloa taotluse saamist, on ilmne, et seda, kas loataotlus ja sellele lisatud materjalid vastavad formaalselt määruse nr 18 nõuetele, tuleb Keskkonnaametil kontrollida hiljemalt 21 päeva jooksul arvates taotluse saamisest. Tegelikult reageeris vastustaja kaebaja poolt 14.10.2009 esitatud taotlusele esmakordselt alles 23.11.2009 (so enam kui 5 nädala möödumisel). Seega ei ole Keskkonnaamet ilmselgelt kontrollinud kaebaja taotluse vastavust määruse nr 18 nõuetele õigeaegselt, olles langenud õigusvastasesse viivitusse. 10 Keskkonnaamet kaebust ei tunnista (tl 62-70). Vastustaja on seisukohal, et puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu taotluse tagastamine ja selle läbivaatamata jätmine ei loo kellelegi õigusi või kohustusi, mistõttu ei ole see käsitletav haldusaktina. Õigused ja kohustused tekivad siis, kui isikule väljastatakse või jäetakse väljastamata vee erikasutusluba. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 11.03.2004 lahendis nr 3-3-1-8-04 leidnud, et taotluse läbivaatamata kohta vormistatud dokument ei ole haldusakt vaid tegemist on menetlust lõpetava toiminguga, millega haldusorgan ei otsusta isiku õiguse ega kohustuste üle. Vastustaja osundab HKMS §-le 7 lg 1, mille teise lause kohaselt saab õigusvastasuse kindlakstegemiseks pöörduda kohtusse isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuleb põhjendatud huvi ära näidata kaebuses mida AS V teinud ei ole, st kaebusest ei nähtu millises osas vee erikasutuse menetluse õigusvastasust tuvastada soovitakse. Keskkonnaamet ei nõustu ka etteheitega oma 12.03.2010 kirja motiveerimatusele kuivõrd kirjast tulenevad nii õiguslikud kui ka faktilised asjaolud, s.h viited teistele kaebuse esitajale kätte saadavates ja juba varasemalt esitatud dokumentidele, miks tema 14.10.2009 taotlus läbi vaatamata jäeti. Keskkonnaamet ei nõustu väidetega, mille kohaselt vee erikasutusloa andmist ja selle menetlemist reguleerib üksnes
Lisaks nimetatud sätetele reguleerib vee erikasutusloa andmise menetlust ja taotlemist ka
§-d 6, 8, 16 ja 17 ning määrus nr 39. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2005 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-05 on p-s 15 leitud, et vee erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada teatud loodusressurssi – vett.
p 13 kohaselt on vee erikastutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks, milles teatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. Keskkonnaamet on jätkuvalt seisukohal, et õigusakte tuleb lugeda kompleksselt ning paisutamiseks ja/või hüdroenergia tootmiseks vee erikasutusloa andmisel tuleb lisaks
§le 9 lähtuda ka §-dest 6, 8, 16 ja 17 ning määrusest nr 36. Käsitledes kaebuses välja toodud vastustaja viivitust AS V avalduse menetlemisel märgib Keskkonnaamet, et kaebaja eksib nimetades menetlustoimingute alustamise kuupäevana 14.10.2020 kirja kuna tegelikult juba 08.12.2009 toimus Keskkonnaameti Harju kontoris kokkusaamine arutamaks kaebaja 07.12.2009 kirja ning tema 14.10.2009 taotlusega seotud probleeme. Keskkonnaamet ei nõustu, et esitatud taotluse vastavust
eaduse ja määruse nr 18 nõuetega tuleb kontrollida 21 päeva jooksul selle saamisest. Erikasutusloa taotluse läbivaatamist reguleeriv määruse nr 18 § 13 lg 3 ei sätesta aega, millise jooksul on kohustus taotluse menetlusse võtta. Samas nendib vastustaja siiski, et puuduste tuvastamisel kaebuse esitaja teavitamine nendest ei ole menetlustoimingute tähtaegade osas olnud kooskõlas HMS § 15 nõuetega. Keskkonnaamet rõhutab ka kaebuse esitaja enda tegevusetust asja menetlemisel osundades, et kui puudulik taotlus toob kaasa menetluse venimise, siis taolise viivituse eest haldusorgan ei vastuta. Lisaks eelnevale leiab Keskkonnaamet, et isegi kui kohus leiab, et Keskkonnaameti viivitus asja menetlemisel on õigusvastane ei saa see endaga kaasa tuua kahju, kuna vee 11 erikasutusloa taotlus ei vastanud ka menetluse lõpetamisel nõuetele ning kaebaja enda tegevusetus puuduste kõrvaldamata jätmisel tõi endaga kaasa menetluse lõpetamise, mitte Keskkonnaameti viivitus. Vastustaja vaidleb vastu ka kaebuse p-s 3.4.1. toodud väitele, et ammendava loetelu vee erikasutusloa taotlemiseks vajalikest materjalidest annab määrus nr 18 kuivõrd lisaks määruses nr 18 toodule tuleb loa taotlemisel arvestada ka
eaduse ja määruse nr 36 nõudeid. HMS § 6 kohaselt peab haldusorgan välja selgitama kõik menetluse jaoks olulise tähendusega asjaolud ja koguma selleks tõendeid vajadusel ka omal algatusel. HMS ei määrale, millisest etapist alates on haldusorganil uurimispõhimõtte rakendamise õigus ja kohustus. HMS §s-t 5 lg 2 tuleneva efektiivse ja minimaalsete kuludega haldusmenetluse läbiviimiseks tuleb taotlejale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja andmisel välja tuua kõik avastatud puudused, tegemata vahet sisulistel ja formaalsetel minetustel. Asjaolu, et Keskkonnaamet on oma 14.01.2010 ja 18.02.2010 kirjades toonud lisaks formaalsetele puudustele (maaomanike nõusoleku puudumine, vee erikasutuse tähtaeg) ära toonud ka taotluse läbi vaatamisel ilmnenud sisulised vead kannab endas just nimelt HMS § 5 lg 2 eesmärki ning samuti haldusorgani selgituskohustust. On ebamõistlik ning liigselt koormav kui loa taotleja peab korduvalt lao andjaga suhtlema esmalt formaalsete puuduste kõrvaldamiseks ning mõni aeg hiljem sisuliste puuduste kõrvaldamiseks. Haldusmenetluse seadus ei näe ette milliste puuduste esinemisel tuleb taotlus tagastada ning ei tee vahet formaalsel ja sisuliselt puudusel. Käesoleval juhul on Keskkonnaamet palunud täpsustada, kuidas ja kas kalade kudemistingimused paranevad. Juhul kui need ei parane puudub Keskkonnaametil õigus sellise vee erikasutusloa väljastamiseks. Lisaks on selliste, vee erikasutusloa andmiseks vajalike ekspertarvamuste küsimine vee erikasutusloa taotluse juurde juba ette nähtud määruse nr 18 p-dega 10 ja 9. Vastustaja peab meelevaldseks kaebaja väiteid selle kohta, et kuna määrus nr 18 ei sätesta otsesõnu sellise maaomaniku nõusoleku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, olemasolu, siis vaatamata asjaolule, et sellise maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab nõusolek on nõutav
eaduse kohaselt, ei ole see vajalik, kuna määrus nr 18 seda ei nõua. Keskkonnaamet soovib vaatamata asja ilmselgusele rõhutada, et vee erikasutusloa andmisel lähtutakse nii
eaduse kui ka määruse nr 18 nõuetest ning arvestada tuleb taotluse koostamisel ja menetlemisel nii
eaduse kui ka määrusega nr 18. Kuigi määruse nr 18 § 5 ega § 8 ei sätesta vee erikasutusloa taotlejale kohustust esitada erikasutusloa taotlemisel vee ehitusloa väljastajale maaomaniku, kellele kuulvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, kirjalik nõusolek, tuleb siiski arvestada vee erikasutusloa tähtajalisust millest tulenevalt peab igakordse uue vee erikasutusloa taotlemist käsitama
eaduse § 17 lg-s 4 sätestatud veekogu paisutamise kavandamisena ja veekogu paisutamiseks peab igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel olema saadud nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Oma olemuselt on maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi veekogu tõkestamisel mõjutatakse ja paisutaja vaheline kokkulepe käsitletav naabrusõiguse võlaõigusliku kokkuleppena. Selleks, et see oleks lõpuni siduv ning seda ka kinnistu uutele omanikele, tuleks see servituudina kinnistusraamatusse kanda. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja p-s 3.4.5 toodud väidetega, mille kohaselt puudus vastustajal õigus küsida AS-lt V veetaseme muutmise kohta informatsiooni. Määruse nr 39 § 12 10 lg 4 näeb muuhulgas ette, et vee erikasutusloas, millega antakse õigus paisutamiseks, määratakse ka veetaseme alandamise tingimused mistõttu oli Keskkonnaametil igati põhjendatud nimetatud asjades selgituste ja lisaandmete küsimine kuna nende tingimuste määramine ei saa toimuda hilisema menetluse kestel. Vastustaja on seisukohal, et teda ei saa kohustada vaatama läbi ja menetlema puudustega ning tegelikkusele mittevastavat vee erikasutusloa taotlust. Nimelt teatas AS R ja AS V seadusjärgne esindaja 16.04.2010 Keskkonnaametit N paisul toimunud avariist, milles tõusuvesi ja jääsurve purustasid 09.04.2010 paisu sildregulaatori varjakonstruktsioonide puittalad ja –varjad ning selle tulemusena paisjärve veetase langes. Muutunud olustikus ei ole 14.10.2010 esitatud taotlusmaterjalid enam asjakohased. Arvamuses (05.10.2010) Keskkonnaameti poolt kohtule esitatud seletuste kohta toob kaebaja esile järgmist (tl 102-110). Pole aktsepteeritav käsitlus, mille kohaselt Keskkonnaameti vaidlustatud otsus (kiri) on mitte haldusaktiks vaid menetlust lõpetavaks toiminguks, millega isikute õiguste ega kohustuste üle ei otsustata. Tegemist on haldusaktiga ning ka määruse nr 18 § 13 lg 3 näeb üheselt ette, et loataotluse läbivaatamata jätmise kohta tuleb anda põhjendatud ja kaalutlusõigusel põhinev otsus, so haldusakt. Samuti on Riigikohus korduvalt leidnud, et haldusmenetlust lõpetav otsus, mis välistab taotleja poolt soovitud haldusakti väljaandmise, on käsitletav haldusaktina (3-3-1-51-02, p 12; 3-3-1-50-09, p 12; 3-3-1-79-09). Kui arvestada asjaolu, et Keskkonnaameti 14.01.2010, 18.02.2010 ja 12.03.2010 kirjadest nähtuvalt ei ole vastustaja piirdunud loataotluse ja sellele lisatud dokumentide formaalse kontrollimisega, vaid on asunud taotlust sisuliselt läbi vaatama, siis võib väita, et Keskkonnaamet ei ole jätnud mitte kaebaja taotlust läbi vaatamata, vaid on keeldunud taotletava haldusakti andmisest (eelnevalt nõuetekohast menetlust läbi viimata). Seoses kaebajal põhjendatud huvi olemasolu kahtluse alla seadmisega vastustaja poolt märgib AS V esindaja, et kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (nt 18.02.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-88-09; 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 17 jt). Olukorras, kus Keskkonnaameti õigusvastase tegevuse tulemusena ei ole kaebaja 14.10.2009 loataotluse sisulist läbivaatamist alustatud ca 1 aasta jooksul, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja võimalik hüvitamiskaebus oleks perspektiivitu, kuna tulu teenimine kaebajale rendile antud varalt (mis eeldab vee erikasutusloa saamist) lükkub edasi, riigivastutuse seadus võimaldab aga nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist. Määruses haldusasjas nr 3-3-1-40-10, p 10 on Riigikohus selgitanud, et tuvastamiskaebuse esitamisel on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamisel on piisavaks põhjendatud huviks juhul, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Arvestades faktiliste asjaolude sarnasust on kaebajal alust karta, et erikasutusloa taotlemisel Joaveski HEJ osa võib käesoleva olukord korduda ning selle vältimine ongi põhjendatud preventiivseks huviks vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja ei pea tõele vastavaks väidet, nagu oleks teda teavitatud loataotluse puudustest juba 2009 detsembris toimunud kokkusaamistel kaebaja töötajate ja Keskkonnaameti ametnike vahel ning vastustaja ei ole oma väidet ka millegagi tõendanud. Sellel kokkusaamisel ei olnud 13 teemaks mitte loataotluse puudused vaid Keskkonnaameti 23.11.2009 korraldus, millega informeeriti kaebajat keskkonnamõju hindamise vajadusest. AS V esindaja nendib, et kui seaduses on loataotluse avalikustamiseks antud 21-päevane tähtaeg arvates taotluse saamisest, mida puudustega loataotluse puhul ei pea järgima (nagu leiab vastustaja), siis mõistetavalt tuleb loataotluse nõuetekohasust kontrollida (ja võimalikud puudused tuvastada) eelnimetatud tähtaja jooksul. Keskkonnaameti tõlgendus, et loataotluse avalikustamise 21 päevane tähtaeg hakkab kulgema alates taotluse menetlusse võtmisest ei ole kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt ning sama paragrahvi lg-ga 4, mille järgi viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja nõustub vastustaja seisukohaga, et HMS § t kohaselt peab haldusorgan välja selgitama kõik menetluse jaoks olulise tähendusega asjaolud ja koguma selleks tõendeid vajadusel omal algatusel kuid eelnev ei tähenda, et kõik menetluse jaoks olulise tähendusega asjaolud tuleb välja selgitada ja tõendid esitada enne taotluse sisulist menetlemist taotluse menetlusse võtmise staadiumis. Vastavalt määruse nr 18 § 16 lg-le 1 teeb loa andja erikasutusloa andmise otsuse lähtudes taotluses esitatud informatsioonist, vee kasutamist ja kaitset sätestavatest õigusaktidest, taotluse kohta esitatud seisukohtadest ja keskkonnamõju hindamise tulemustest. Sellest tuleneb üheselt, et osa taotluse sisuliseks lahendamiseks ja otsustamiseks vajalikust informatsioonist tuleb koguda erikasutusloa andmise menetluse käigus ning loataotluse esitanud isikult ei saa nõuda kõigi taotluse sisuliseks läbivaatamiseks ja otsustamiseks vajalike dokumentide ja teabe esitamist koos loataotlusega. Sellist käsitlust toetab ka Riigikohtu seisukoht 28.02.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06, milles rõhutati, et taotluse rahuldamise võimalusi ei hinnata mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. AS V esindaja märgib ka, et määruse nr 18 kohaselt ei pea taotleja märkima loataotluses mitte taotletavat loa kehtivuse tähtaega, vaid määruse § 5 p 8 järgi peab taotlus sisaldama teavet vee erikasutusloa aja kohta ning vastavalt sellele märkis kaebaja loataotluses, et kavandatav erikasutus toimuks aastaringselt.
lg 4 eristab selgelt isikut, kellele kuuluvale maale pais rajatakse ning isikut, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Seega jääb kaebaja seisukohale, et selle maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, on
lg 4 kohaselt vajalik üksnes paisutamise kavandamisel, seevastu selle maaomaniku nõusolek, kelle maad paisutamisel kasutatakse, peab vee erikasutajal olema
8 lg 1 järgi pidevalt kogu aeg vee erikasutuse toimumise ajal. Kuna kaebaja poolt kavandatav tegevus eeldab üksnes AS-le R kuuluva maa kasutamist oli alusetu nõuda R. N, RMK Loobu Metskonna ja reformimata riigimaa valitseja nõusoleku esitamist
03.03.2011 arvamuses AS V 05.10.2010 seisukohtadele märgib vastustaja, et loa taotluses esinevates puudustest informeeriti taotlejat 08.12.2099 ja 16.12.2009 toimunud kokkusaamistel ning lisaks 14.01.2010 ja 18.02.2010 kirjadega, millega selgitati taotluses olevaid puudusi ja anti tähtajad nende kõrvaldamiseks. Puudustega taotlus jäeti läbi vaatamata ja tagastati 12.03.2010, seega sellest ajast ei saa toimuda ka taotluse läbivaatamist ja vee erikasutusloa andmise menetlust ning viivitus laotaotluse menetluse läbiviimisel saab hõlmata üksnes ajavahemikku taotluse esitamisest kuni läbivaatamata jätmiseni. Samas, kui 14 puudulik taotlus toob kaasa menetluse venimise, siis taolise viivituse eest haldusorgan ei vastuta. Käsitledes maaomanike nõusoleku vajalikkust toetab vastustaja Tallinna Halduskohtu 18.10.2010 otsusele haldusasjas nr 3-09-3084, mille p-s 43 on kohus leidnud, et
eadus § 8 lg 1 kohaselt peab vee erikasutuseks kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maa omaniku nõusolek.
lg 4 kohaselt peab paisutamist kavandav isik saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvalel maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Viidatud sätetest tulenevalt toimub võõra maa kasutamine nii võõrale maale paisu ehitamisega kui ka vee-energia saamiseks paisutamisega võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisega. Kohus leidis, et kui ka varasemalt on antud nõusolek ja nõusolekus puudub konkreetne tähtaeg, ei saa lugeda kooskõlastust tähtajatuks arvestades vee erikasutusloa tähtajalist iseloomu vaid eeldada tuleb, et kooskõlastus kehtib vee-erikasutusloa kehtivuse ajal. Kolmanda isikuna kaasatud Harju maavanem (tl 78-79, 92, 125) sedastab, et olles jätkuvalt riigi omandis oleva maa valitseja on tema pädevus nimetatud maa suhtes määratud Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korraga“. Vaidlusalust juhtumit nimetatud Kord aga ei reguleeri, st maavanemal puudub Korrast tulenev õigus kooskõlastada või mitte istikute taotlusi, kui taotletakse vee erikasutusluba paisutamiseks ja seda isegi juhul kui paisutamine võib otseselt mõjutada jätkuvalt riigi omandis olevat maad. Riigimetsa Majandamise Keskus (tl 85, 122) on seisukohal, et N paisjärve veetaseme reguleerimine ei mõjuta RMK valduses oleva maaüksuse „Loksa metskond 84“ niiskusrežiimi. Seda juba seetõttu, et Valgejõe kõrgete kallaste tõttu selles piirkonnas veetaseme tõstmine kuni 1 m ei avalda ümbritsevale metsaalale mingit mõju. R. N oma arvamuses (tl 76) märgib, et N pais on külale hädavajalik kui tuletõrje veetõtu ja puhkekoht. Seejuures paisuvee kõrgus, kui see ei ületa 39,10 m abs, nagu see tavaliselt läbi aegade on olnud, arvamusandja kinnistut ei kahjusta. Kohtu seisukoht
lg 1 ja lg 5 alusel tekib vee erikasutusõigus tähtajalise veeloa alusel, mille väljaandjaks on Keskkonnaamet. Nõuded kõikide vee erikasutuslubade taotlemiseks vajalike materjalide kohta kehtestab määruse nr 18 § 5, täiendavad nõuded loataotlustele sõltuvalt taotletava erikasutuse iseloomust tulenevad sama määruse §-dest 6-11 (veekogu tõkestamiseks, allalaskmiseks ja süvendamiseks vajaliku vee erikasutusloa taotlemise puhul on need nõuded sätestatud määruse §-s 8). Käesolevas asjas on tekkinud vaidlus eelkõige selle üle, kas määruse nr 18 §-des 5 ja 8 toodud loetelud loataotluseks vajalikest materjalidest on ammendavad või on haldusorganil õigus nõuda avaldajalt juba taotluse menetlusse võtmise staadiumis ka muid taotluse järgnevaks menetluseks vajalikke andmeid. 15 AS Va seisukoha järgi saab loataotluse saamisel kontrollida üksnes taotluse ja selle lisade formaalset vastavust määruses kehtestatud nõuetele (st asjaolu, kas on esitatud kõik määruse järgi nõutavad dokumendid, kas need on vormikohased ja kas nad sisaldavad määruses ettenähtud andmeid). Keskkonnaamet on aga arvamusel, et õigusakte tuleb lugeda kompleksselt ning paisutamiseks ja/või hüdroenergia tootmiseks vee erikasutusloa andmisel peab lisaks
§-le 9 lähtuma ka sama seaduse §-dest 6, 8, 16 ja 17 ning määrusest nr 36. Keskkonnaamet viitab veel HMS § 5 lõikele 2, mille kohaselt peab haldusmenetluse läbiviimine olema eesmärgipärane ja efektiivne ega tohi isikule kaasa tuua üleliigseid kulutusi ning HMS §-s 6 sisalduvast uurimisprintsiibist tulenevalt kohustusele selgitada menetletavas asjas välja olulise tähtsusega asjaolud, kogudes selleks tõendeid. Määruse nr 18 § 13 lg 1 normib, et vee erikasutusloa andja registreerib taotluse kohe pärast saamist ja kontrollib seejärel taotluse vastavust määruse nõuetele. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et „kui vee erikasutusloa taotlus ei ole koostatud vastavalt selle määruse nõuetele, määrab vee erikasutusloa andja tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, tagastades vee erikasutusloa taotluse.“ Järgmiseks toiminguks pärast puuduste kõrvaldamist vee erikasutusloa menetluses on taotluse avaldamine (§ 14), taotluse menetlemine (§ 15) ning erikasutusloa andmise otsustamine (§ 16). Seega on määruse nr 18 §-des 5 ja 8 toodud vee erikasutuslubade taotlemiseks toodud materjalide loetelud ammendavad. Ammendava loeteluvormi kasutamine määruses järeldub juba kasutatud sõnastusest, mille kohaselt kohe pärast taotluse saamist kontrollitakse taotluse vastavust „selle määruse nõuetele“ (§ 13 lg 1), samuti puuduvad §-des 5 ja 8 näitliku (avatud) loetelu tunnused. Ka
lg 14 mis sätestab, et vee erikasutusloa loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu kehtestatakse keskkonnaministri määrusega, ei viita võimalusele leida taotluseks kohustuslike materjalide nimekirja mujalt kui nimetatud määrusest. Võib nõustuda kaebajaga, et vastustaja kirjades ja vaidlustatud otsuses toodud taotluse puuduste loetelust on määruse nr 18 mõjualas vaid ettepanek täpsustada taotlust vee erikasutuse aja osas ja täiendada taotlust kõigi vee erikasutusega seotud tegevuste lisamisega (vastavalt määruse nr 18 § 5 p-d 8 ja 4). AS V erikasutusloa taotluses (tl 17-19) oli p-i 8 „teave vee erikasutamise aja kohta“ tehtud märge „aastaringselt“ ning vee erikasutuse eesmärki (p 4) kirjeldatud kui endise N HEJ taastamist koos kalapääsu rajamisega lõheliste kalade rändeks ning vee erikasutust iseloomustatud (p 5) paisjärve puhastamise, silla ja paisregulaatori renoveerimise, juurdeveokanali ja HEJ-hoone taastamise tegevuste kaudu. Vastustaja leidis oma 14.01.2010 kirjas, et on veeluba tähtajaline õigusakt, mille maksimaalne kehtivusaeg saab olla viis aastat ning palus täpsustada taotluse p 8 kohast teavet vee erikasutuse aja kohta; peale selle Keskkonnaamet, märkides, et taotluses toodud vee erikasutuse eemärgiks on endise N HEJ taastamine koos kalapääsu rajamisega ning paisjärve puhastamine, silla ja paisregulaatori renoveerimine, juurdeveokanali ja HEJ-i hoone taastamine, soovis kaebajalt taotluse täiendamist kõigi vee erikasutusega seotud tegevustega. Kohtu arvates, kuivõrd määruse nr 18 § 17 lg 2 järgi antakse vee erikasutusluba üldjuhul kuni 5 aastaks ning loa kehtivuse tähtaeg on 5 aastast lühem üksnes juhul, kui seda taotleb vee erikasutaja (või on ette näha olukorra muutumist vee erikasutaja tegevuses või veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemis (p 2) või esinevad muud veekaitse seisukohast põhjendatud juhud (p 3) tuleb haldusorganil neil juhtudel, kui taotluses puudub märge selle kohta, kui pikaks perioodiks erikasutusluba soovitakse, eeldada, et luba taotleks viieks aastaks. Samas on kaebaja õigustatult märkinud, et määruse nr 18 § 5 p 8 kohaselt ei tule loataotlusse märkida 16 mitte taotletav loa kehtivuse tähtaeg vaid teave „vee erikasutamise aja kohta“, mille kohta AS V avaldas, et kavandatav vee erikasutus toimub aastaringselt. Seega on AS V vee erikasutusloa taotlus vormistatud nõuetekohaselt. Mis puutub Keskkonnaameti 14.01.2010 ja 18.02.2010 kirjadesse, milles selgitati AS-le V vee erikasutusloa taotluse väidetavaid puudusi ja anti tähtajad nende kõrvaldamiseks siis tuleb neid olukorras, kus kaebaja taotlus oli tegelikult nõuetekohane, käsitleda haldusorgani teavitustena probleemide kohta, mis avaldajat vee erikasutusloa menetlemisel ja loa võimalikule väljastamisele järgneval loa realiseerimisel ees ootavad. Taotleja keeldumine järgida Keskkonnaameti ettepanekuid taotluse parendamiseks ei ole aluseks taotluse tagastamisele kui taotlus ise vastab määruse nr 18 §-dega 5 ja 8 seatud formaalsetele nõuetele. Ka Riigikohus on oma 28.02.2007 otsuses nr 3-3-1-86-06 rõhutanud, et taotluste rahuldamise võimalusi ei hinnata mitte taotluste menetlusse võtmise staadiumis, vaid taotluste sisuliste sisulise läbivaatamise käigus (p 26). Seetõttu ei saa aktsepteerida Keskkonnaameti soovi nihutada taotluse sisuline kontroll haldusorgani töö efektiivsuse tõstmisese vajadusest tingituna juba taotluste menetlusse võtmise eelsesse staadiumi ja ameti 12.03.2010 otsus jätta AS V vee erikasutusloa taotlus läbi vaatamata ei ole õiguspärane. Kuigi õigusvastane haldusakt kuulub üldjuhul tühistamisele ei saa kohus antud juhul kaebaja vastavat nõuet rahuldada. Seda põhjusel, et vaidlustatud otsus kujutab endast sisuliselt menetlust lõpetavat toimingut, millega haldusorgan ei otsusta isiku õiguste ega kohustuste üle (selle kohta vt Riigikohtu lahend 3-3-1-8-04). Kui haldusorgan on keeldunud isiku taotluse edasisest menetlemisest, siis tuleb esmase õiguskaitsevahendina kõne alla eelkõige kohustamisnõue. RVS § 6 lg-st 3 tuleneb, et kui haldusorgan jättis isiku taotluse läbi vaatamata, saab isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Et tegemist on nimelt vee erikasutusloa taotluse läbivaatamata jätmise mitte aga menetlusest keeldumisega taotletavat haldusakti anda tuleneb vaidlustavast otsusest endast, milles seda sõnaselgelt väljendatakse („jätta AS V 14.10.2009 esitatud taotlus läbi vaatamata.“). Taotluse läbi vaatamata jätmisel säilub isikul võimalus esitada vajadusel uus nõuetele vastava taotlus. Küll saab kohus rahuldada AS V kohustamisnõude. Asjaolu, et olustik Elektrijaama kinnistul on paisu sildregulaatori purunemise tõttu tingituna jääsurvest ja tõusuveest 09.04.2010 muutunud (paisjärve veetase alla langenud) ei saa takistada Keskkonnaametile kohustuse panemist taotluse uuesti läbi vaadata. Keskkonnaamet saab juba taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis vajadusel juhtida AS V tähelepanu viia taotlus ja selle lisad vastavusse tegeliku olukorraga Elektrijaama maaüksusel. Kaebuse esitanud AS V on palunud tuvastada ka Keskkonnaameti viivituse oma 14.10.2009 vee erikasutusloa taotluse läbivaatamisele ja vee erikasutusloa andmise menetluse läbiviimisel ning tunnistada viivitus õigusvastaseks. HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on kohtupraktikas aktsepteeritud huvi taotleda selle akti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Sellise põhjendatud huvi on toonud esile ka kaebuse esitaja. Kahju põhjustamine Keskkonnaameti viivitusega loataotluse menetlemisel on võimalik, arvestades, et vee erikasutuslao taotluse lahendamisest sõltus kaebaja võimalus teenida tulu rendile võetud varalt hüdroenergia tootmisega ning riigivastutuse seadus võimaldab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist (RVS § 7 lg 3) 17 seoses tulusaamise võimaluse edasilükkumisega. Seega on kaebuse esitajal tuvastamistaotluse esitamiseks kaebeõigus. Määruse nr 18 § 13 kohaselt vee erikasutusloa andja registreerib esitatud taotluse kohe pärast selle saamist ja kontrollib taotluse vastavust selle määruse nõuetele. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt, kui vee erikasutusloa taotlus ei ole koostatud vastavalt selle määruse nõuetele, määrab vee erikasutusloa andja tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, tagastades vee erikasutusloa taotluse. Riigikohus on leidnud, et õigus kiirele haldusmenetlusele on üks osa õigusest heale haldusele (3-4-1-1-03, p 23), mis tuleneb PS §s- 14, mille järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse kohustus. Õigus kiirele haldusele on sätestatud ka HMS § 5 lõikes 2: „Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.“ Kiire haldusemenetluse põhimõtet on täpsustatud HMS § 5 lõikes 4, mis sätestab: „Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul.“ Olenemata sellest, kas seadus või määrus sätestab menetluse teostamise tähtaja, tuleb menetlus teostada alati HMS § 5 lõikest 2 tulenevat kiiruse nõuet järgides.“ Antud asjas leidis Keskkonnaamet, et AS V poolt 14.10.2009 esitatud vee erikasutusloa taotlus on puudustega kuid tagastas materjalid oma kirjaga alles 14.01.2010. Selline aeglus ei ole kooskõlas kiire haldusmenetluse põhimõttega ega ka vee erikasutusloa andmist reguleeriva määruse nr 18 § 13 lõikes 1 sätestatuga, et taotlus tuleb kohe registreerida ja seejärel kontrollida selle vastavavust määruse nõuetele. Seega on Keskkonnaamet õigusvastaselt viivitanud nii juhul, kui loataotluses esines taotluse läbivaatamist takistavaid puudusi kui ka siis, kui selliseid puudusi ei olnud. Et Keskkonnaamet oleks teinud puuduste kõrvaldamise kaebajale ülesandeks juba 08.12.2009 ja 16.12.2009 toimunud kokkusaamistel ei ole tõendamist leidnud. Kuna
lg 1 järgi peab loa taotleja avaldama vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmise kohta teate Ametlikes Teadaannetes 21 päeva jooksul pärast vee erikasutusloa taotluse saamist saab järeldada, et ka seda, kas laotaotluse koos lisadega vastab formaalselt määruse nr 18 nõuetele, tuleb Keskkonnaametil kontrollida hiljemalt 21 päeva jooksul arvates taotluse saamisest mistõttu saab asuda seisukohale, et Keskkonnaameti viivitus algas 05.11.2009, mil 21 päevane tähtaeg möödus. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 92 lg 2). Antud asjas on kohtukuluks kaebaja poolt tasutud riigilõiv määras mis vastab RLS § 57 lg 13 toodule, so summas 15,97 eurot. Arvestades et kolmest esitatud nõudest rahuldatakse kaks tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 10,65 eurot (2/3 tasutud summast). Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-dest 2, 3 ja 6 ning § 92 lg-test 1 ja 2 kohus o t s u s t a s: 1. Kohustada Keskkonnaametit uuesti läbi vaatama AS V 14.10.2009 vee erikasutusloa taotlust. 2. Tunnistada Keskkonnaameti viivitus AS V vee erikasutusloa taotluse menetlemisel õigusvastaseks. 3. Jätta AS V nõue Keskkonnaameti 12.03.2010 otsuse tühistamiseks rahuldamata. 18 4. Mõista Keskkonnaametilt AS V kasuks välja kantud kohtukulud summas 10 (kümme) eurot 65 senti. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.