TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS kaebuse tagastamise kohta Kohtuasja number 3-11-2474 Määruse kuupäev 28. oktoober 2011 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Guido Danieli (Daniel) kaebus Riigikoh

§ 11lg 8).

Asjaolud

1. Guido Daniel esitas 10.01.
2. a Harju Maakohtule hagi AS SEB Pank vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kostja kohustamiseks hagejaga krediitkaardilepingut sõlmima.
3. 31.01.
4. a määrusega keeldus Harju Maakohus menetlusse võtmast G. Danieli hagi osas, milles G. Daniel taotles mittevaralise kahju hüvitamist. G. Daniel esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse.
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.06.
6. a määrusega Harju Maakohtu 31.01.
7. a määruse muutmata ning saatis nõude osas kohustada kostjat krediitkaardilepingut sõlmima tsiviilasja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8. G. Daniel esitas Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.
9. a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Samuti esitas G. Daniel Riigikohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, kuna TsMS § 218 lg 3 kohaselt saab hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline teha menetlustoiminguid üksnes vandeadvokaadi vahendusel. G. Daniel esitas Riigikohtule ka taotluse tema vabastamiseks kautsjoni tasumisest. Riigikohtu 12.09.
10. a määrusega jäeti G. Danieli taotlused rahuldamata ja anti talle tähtaeg määruskaebuse esitamiseks vandeadvokaadi vahendusel ja kautsjoni tasumiseks. 28.09.
11. a esitas G. Daniel taotluse kautsjoni tasumise ajatamiseks ning riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks. Selgituste kohaselt on G. Daniel pöördunud mitme advokaadibüroo poole, kuid tulemusteta. Riigikohus jättis 03.10.
12. a määrusega G. Danieli määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.
13. a kohtumäärusele menetlusse võtmata ja tagastas määruskaebuse läbivaatamatult. Riigikohtu määruse kohaselt ei näe TsMS ette võimalust korduva taotluse läbi vaatamiseks samadel alustel, mistõttu jättis Riigikohus G. Danieli esitatud korduva taotluse riigi õigusabi saamiseks ja kautsjoni tasumise ajatamiseks tähelepanuta. Kuna G. Daniel ei esitanud Riigikohtu poolt antud tähtpäevaks vandeadvokaadi vahendusel põhjendatud määruskaebust ega tasunud kautsjoni, ei olnud Riigikohtul võimalik määruskaebust kassatsiooni korras läbi vaadata.
14. Guido Daniel esitas 19.10.
15. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt
16. oktoobri
17. a kohtumääruse asjas nr 3-7-1-2-475 avalikõigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemist, õigusvastasuse kindlakstegemist ning avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju õiglast hüvitamist seaduses toodud piirmäära ulatuses. Lisaks palub kaebaja kohtul kontrollida, kas kaebust põhjendanud asjaolude alusel esitatud kaebuses on selle eesmärgi saavutamiseks tehtud võimalikud ja asjakohased taotlused ning vajaduse korral aidata kaebuse esitajat eesmärgi saavutamiseks vajalike taotluste lisamisel. Kaebuse kohaselt sai G. Daniel
18. oktoobril
19. a Riigikohtust kirja eelpoolmainitud määrusega, milles jäeti tema määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu
20. juuni
21. a kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-11-862 menetlusse võtmata ja tagastati läbivaatamatult. Samas saadeti see tsiviilasi tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohtuni jõudis sama asi seetõttu, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus olid keeldunud asja menetlusse võtta, kuna ei näinud võimalust, et see tsiviilasi laheneks kaebajale positiivselt. Kaebaja märgib, et riigilõivud olid makstud ja kohtus ikka üks pool jääb kaotajaks. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks selle asemel, et talle negatiivne otsus langetada ja asi lõpetada, seda venitatakse ja riigi raha raisatakse. Kaebaja leiab, et Riigikohtu poolt tema määruskaebuse läbivaatamatult tagastamine ja maakohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks saatmine rikub Põhiseaduse (PS) § 12 antud õigust olla seaduse ees võrdne olenemata varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muude asjaolude tõttu. Et Riigikohus oleks kaebaja (juba valmis kirjutatud) määruskaebuse menetlusse võtnud, pidi selle esitama vandeadvokaat. Kaebaja pöördus selle palvega kõigi talle teadaoleva 14 advokaadibüroo poole ja ükski neist ei soostunud seda tegema. Kaebaja viitab PS §-le 152 ning märgib, et kõigi jaoks peaks olema võimalus Riigikohtusse pöörduda, kuid selles situatsioonis oli see võimatu temast sõltumatutel põhjustel. Riigikohtu tsiviilkolleegium teeb otsused ja määrused oma äranägemise järgi, kuid mõnikord juhtub nii, et kõiki situatsioone ei ole seadustes kirjas. Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi antud asja lahendamisel on õiguskindluse saavutamine ja ühtse kohtupraktika kohaldamine juhul kui kohtussepöörduja on teinud kõik võimaliku, kuid leiab igakülgset vastuseisu tema poolt tõstatatud ebaõigluse lahendamisel. 2 Kohtu seisukoht
22. G. Danieli kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et halduskohus tuvastaks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegevuse õigusvastasuse
23. oktoobri
24. a määruse tegemisel ning mõistaks välja Riigikohtu väidetavalt õigusvastase tegevusega talle tekkinud mittevaralise kahju.
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

§ 4

lg 1 sätestab, et haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks.

§ 4

lg 2 kohaselt toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik õiguslikus suhtes. Eeltoodust nähtub, et suhte üheks pooleks peab olema avalik-õiguslik isik.

§ 3

lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kohus on seisukohal, et halduskohtule kaebuse esitamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegevuse peale käesoleval juhul ei ole võimalik, kuna kohus ja kohtunikud ei ole avalikõiguslikuks isikuks

mõttes, kelle toimingud oleksid vaidlustatavad halduskaebuse esitamisega halduskohtule. Samuti ei ole Riigikohtu määruse näol tegemist haldusaktiga

§ 4lg 1 mõistes, mida saaks vaidlustada kaebuse esitamisega halduskohtule.

Sellise kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtunikud on sõltumatud ega allu ühegi asutuse või ametniku ettekirjutusele. Halduskohus ei saa anda hinnangut Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegevuse õiguspärasusele.

§ 11

lg 4 kohaselt halduskohus tagastab määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline ning oma õiguste kaitsmiseks sai G. Daniel kasutada edasikaebeõigust. Kuna Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus, siis on G. Daniel käesoleval juhul siseriiklikud õiguskaitsevahendid ammendanud. 8. Seonduvalt esitatud kahjunõudega märgib halduskohus, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sama sätte lg 31 kohaselt võib isik lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Käesoleval juhul puuduvad vastavad tõendid kahjunõude esitamiseks ehk puudub kohtuniku suhtes tehtud süüdimõistev otsus, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, ning kohus ei pea ka tõenäoliseks, et oleks täidetud RVastS § 15 lg-s 31 sätestatud tingimus. 3 Kuivõrd RVastS § 15 võimaldab õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes eelpool nimetatud tingimuste esinemisel, siis on G. Danieli kahjunõue seonduvalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegevusega ilmselgelt perspektiivitu.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohus on 22. juuni 2010.a määruses asjas 3-3-1-20-10 leidnud, et

§ 11lg 31 p-i 5 saab kohaldada ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu.

Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Kohus on seisukohal, et G. Danieli kaebus kahjunõude osas on ilmselgelt perspektiivitu, kuna kaebaja ei saavuta kaebusega taotletavat eesmärki. 9. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 11lg 31 p-st 5 ja § 11 lg-st 4 tagastab kohus G.

Danieli kaebuse. Maare Aloe Kohtunik 4