TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3311 Otsuse kuupäev 09.03.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Timofei Stanovoi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 27.09.2010.a vangla valvuri poolt kaebaja avaliku solvamise ja inimväärikuse alandamisega Asja läbivaatamise kuupäev 17.02.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Timofei Stanovoi. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 27.09.2010.a esitas vahistatu Timofei Stanovoi Viru Vanglale kahjunõude, mis registreeriti 30.09.2010.a nr-ga 6-14/
- Kahjunõudes kirjutas T. Stanovoi, et ta ei olnud rahul 27.09.2010.a toimunud jalutuskäiguga ja pöördus seoses sellega valvuri poole. Valvur solvas teda ning solvamisega põhjustati talle moraalne kahju ning ta taotles selle hüvitamist summas 1 000 000 krooni. Kahjunõude kohaselt alandas vangla valvur Eero Koppel jalutuskäigu lõpetamise ajal kaebajat ning solvas teda avalikult teiste inimeste kuuldes. 14.12.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Timofei Stanovoi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju summas 100 000 krooni (6391,16 eurot) hüvitamiseks seoses 27.09.2010.a vangla valvuri poolt kaebaja avaliku solvamise ja inimväärikuse alandamisega. Tartu Halduskohtu 19.01.2011.a kohtumäärusega võeti T. Stanovoi kaebus menetlusse. Viru Vangla 28.01.2011.a otsusega nr 6-14/36206-1 jäeti Timofei Stanovoi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt hakati 27.09.2010.a kartseri jalutuskäigu ajal viima kinnipeetavaid vales järjekorras kambritesse tagasi. Ei viidud tagasi nii, nagu neid toodi jalutama, aga vastupidi, nii et viimastena jalutama tooduid viidi tagasi esimestena. Kaebaja kamber viidi jalutama ühena viimastest, nii et ta sai jalutada vähem, kui esimestena toodud. T. Stanovoi küsis selle kohta valvur E. Koppelilt, mille peale valvur vastas talle, et see pole kaebaja asi. T. Stanovoi palus valvurit, et ta ei ülbitseks ja oleks viisakas ning valvur vastas, et kaebaja on kurjategija ja temaga teisiti ei saa. Selline valvuri suhtumine tegi kaebajale väga haiget ja solvas teda. Kui kaebaja pöördus selle probleemiga vahetusevanema poole, siis ei pööranud viimane sellele vajalikku tähelepanu. Valvur rikkus Vangla sisekorraeeskirja punkti 9.1 ja Põhiseaduse § 17 ja 22, samuti Vangistusseaduse § 41 p
- Sellise avaliku väljaütlemisega solvas valvur E. Koppel kaebaja au ja inimväärikust. Kaebaja isiksuse alandamine tekitas talle tugeva moraalse ja hingelise trauma ja ta tundis end kitsendatult ja mitte täisväärtusliku inimesena, mis viis teda hingelisse rahutusse ja piina. Kaebaja palus kohtul vabastada valvur E. Koppel töölt ning mõista vanglalt välja talle tekitatud moraalse kahju eest 100 000 krooni. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et E. Koppel tema teada enam vanglas ei tööta ning palus kohtul otsustada, milline summa tuleb vastustajalt välja mõista. Kaebaja märkis, et taotleb ainult kahju hüvitamist. Ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja on keeldunud boksist välja tulemast. Ta ei ole vanglaametnikku solvanud ning jalutusboksi ust ei suletud ning teine ametnik boksi ukse juures ei käinud. Kaebuse esitaja jäi oma nõude juurde ja palus vanglalt välja mõista moraalse kahju. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb esitatud kaebusele vastu. Vastustaja viitab Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 ning märgib alljärgnevat. T. Stanovoi põhjendab mittevaralise kahju tekkimist tema avaliku solvamise ja inimväärikuse alandamisega. Avalikuks solvamiseks ja inimväärikuse alandamiseks on T. Stanovoi pidanud oma kahjunõude ja kohtukaebuse põhjal järgmisi asjaolusid. 27.09.2010.a kartseri jalutuskäigu ajal hakati kinni peetavaid isikuid vales järjekorras kambritesse tagasi viima, st mitte selles järjekorras kui neid jalutama toodi ning osad kinni peetavad isikud said vähem jalutada, kui need, kes esimestena jalutama toodi. T. Stanovoi väidab, et pöördus valvur E. Koppeli poole küsimusega, kes andis korralduse kinni peetavaid isikuid selliselt tagasi viia ning valvur vastas talle ülbelt, et see ei ole tema asi. Kaebaja väidab, et palus valvuril olla viisakas, mille peale valvur vastas, et ta on kurjategija ja temaga teisiti ei saa. T. Stanovoi selgitab, et valvuri selline avalik väljaütlemine solvas tema au ja inimväärikust, tekitas tugeva moraalse ja hingelise trauma. VangS § 55 lg 2 kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. 27.09.2010.a viibis T. Stanovoi osakonnas P-2 ning sel päeval võimaldati vanemvalvur A. Soolep´i ja valvur E. Koppeli kinnitusel osakonnas P-2 viibivatel kinni peetavatel isikutel jalutada umbes üks tund ja 10 minutit. Seega tagati kõikidele isikutele VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud ühest tunnist isegi pikem aeg jalutamiseks. Asjaolu, et kõik kinni peetavad isikud ei saanud täpselt sama kaua jalutada, ei rikkunud kinni peetavate isikute õigusi, sest VangS ette nähtud tund aega jalutamiseks oli tagatud. Paratamatult ei ole töökorralduslikult võimalik tagada, et kõik isikud jalutavad minuti täpsusega sama kaua. Kaebajal ei olnud seega subjektiivset õigust nõuda, et vangla viiks kinni peetavad isikud jalutusboksidest kambritesse tagasi täpselt samas järjekorras. Valvur E. Koppel kinnitab oma 26.10.2010.a esitatud õiendis, et ei ole T. Stanovoi suhtes solvavaid 2 väljendeid kasutanud ning ebaviisakalt käitus hoopis kaebaja. E. Koppel selgitab, et 27.09.2010.a osales ta jalutuste läbiviimisel peamaja teisel korrusel. Tema ülesandeks oli avada jalutusbokside uksed. Kui ta jõudis T. Stanovoi jalutusboksini ning ukse avas, lähenes omaette ropendades ja vandudes T. Stanovoi ja ütles, et tema välja ei tule. Valvur E. Koppel palus kaebajal välja tulla, mille peale hakkas kaebaja kätega vehkima ja tema peale karjuma ebatsensuursete väljenditega. E. Koppel arvas, et kaebaja võib teda rünnata, sulges jalutusboksi ukse ning kutsus appi vanemvalvur A. Soolepi. Ka vanemvalvur A. Soolep kinnitab, et valvur E. Koppel väitis talle 27.09.2010.a, et T. Stanovoi käitus ebaviisakalt (sõimas valvurit). Vastustaja leiab, et vanglaametnike seletustes kahtlemiseks puudub alus ning on tõendatud, et valvur E. Koppel ei ole kaebajaga ebaviisakalt käitunud. Samuti isegi juhul kui vanglaametnik kasutas kaebajaga suheldes kaebuses märgitud väljendeid, ei tähenda see, et kaebajale on tekitatud moraalset kahju. Kaebaja leiab, et temale tekitatud kahju seisneb moraalsetes ja hingelistes kannatustes. Mitte igasugune valu ja kannatus ei tähenda aga moraalset kahju, vaid valu ja kannatus peab esinema teatud intensiivsusega. Kaebaja märgitud väljendid „pole sinu asi“ ja „sa oled kurjategija ja sinuga teisiti ei saa“ ei saanud olla kaebaja au teotavad (või nagu kaebaja on kaebuses märkinud au solvavad) või veel enam inimväärikust alandavad. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud, et milline au ja hea nime riive on teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb alati vaadelda üksikjuhtumite kaupa, teotamise üks olulisi tunnuseid on teadlikkus, s.o tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet oluliselt kahjustada ning pahausksus. Pahausksuse üks tunnuseid on teadvalt valede andmete kasutamine ning õigustatud kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga teist inimest kahjustada. Teine tunnus on modus operandi ehk kasutatava viis või meetodi häbistav, alandav ja naeruvääristav iseloom. Siiski mitte igasugune end puudutanuna tundmine ei ole veel teotamine - riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära(-astet). Seega vastustaja möönab, et T. Stanovoi võis tunda kaebuses märgitud väljendite kasutamisel end puudutanuna, kuid ilmselgelt ei ole tegemist väljenditega, mis on au teotavad. Kaebaja ei viibi esimest korda kinnipidamisasutuses ning olenemata asjaolust, et ta viibib käesoleval ajal vanglas kui vahistatu, on ta varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu ei ole väljendi kurjategija kasutamine kaebaja osas ebaõige. Seega isegi juhul kui valvur kasutas kaebaja suhtes väljendit kurjategija, ei olnud tegemist ebaõige mõistega, mille kasutus ei saanud kaebaja suhtes solvav olla. Kaebaja välja toodud väljendid ei saanud olla ka inimväärikust alandavad, sest inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised 3 vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Seega EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul, mille alla ei kvalifitseeru kuidagi kaebaja märgitud väljendite kasutamine. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Mittevaralise kahju alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise alusena märgitud isikuõiguste rikkumised, mis on toime pandud avaliku võimu poolt. Kaebaja esitas nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikuse alandamisega ja au solvamisega. Vangla ei rahuldanud kaebaja taotlust ja ta esitas kahjunõude kohtule. Kahju hüvitamise nõue hõlmab ka tuvastamisnõude isikuõiguste rikkumise osas. Kahju hüvitamise kaebuses tuleb eelkõige tuvastada, kas isikul on kahju tekkinud, kas toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Käesolevas asjas leiab kaebaja, et valvur E. Koppel, vastates kaebaja küsimusele „see ei ole sinu asi“ ja „sina oled kurjategija ja sinuga teisiti ei saa“, solvas kaebajat, need sõnad tegid kaebajale haiget, tekitasid tugeva moraalse ja hingelise trauma, kaebaja tundis end kitsendatult ja mitte täisväärtusliku inimesena ning see viis teda hingelisse rahutusse ja seega oli solvatud tema au ja alandatud inimväärikus. Vastustaja leidis, et valvur E. Koppel ei ole kasutanud ülalnimetatud sõnu T. Stanovoi suhtes ning vastupidi, T. Stanovoi ropendas, karjus ja ei soovinud jalutusboksist väljuda peale seda, kui jalutuskäik lõppes. Toimiku materjalidega on tõendatud järgmist. Valvur Eero Koppel märgib oma õiendis, et 27.09.2010.a enne kella 10.00 oli ta peamaja II korrusel abiks jalutajate sissetoomisel. Tema ülesandeks tol päeval oli jalutusbokside avamine. Kui ta jõudis boksiuste avamisel keskpaika ja avas boksi ukse, siis kinnipeetav T. Stanovoi lähenes omaette ropendades ja vandudes uksele, öeldes, et mina välja ei tule. E. Koppel palus tal uuesti välja tulla, mille peale ta hakkas kätega vehkima ja karjuma ebatsensuurselt. E. Koppel kartis, et T. Stanovoi ründab teda ja sulges boksi ukse ning kutsus vanemvalvur A. Soolepi. Alles siis nõustus T. Stanovoi välja tulema, olles ise rahulik, millega oli intsident lõppenud. E. Koppel ei kasutanud solvavaid väljendeid kinnipeetava suhtes, mida viimane väidab teda kasutanud olevat. Kõik kinnipeetavad jalutasid ajaliselt rohkem kui üks tund (t.l 39). Vanemvalvur Argo Soolep märgib õiendis, et 27.09.2010.a said Viru Vanglas p-2 paiknevad kinnipeetavad jalutada ligikaudu 1 tund ja 10 minutit. Valvur E. Koppel läks jalutuse lõppedes maapealsetesse jalutusboksidesse ja tema viibis sektoris, et kinnipeetavad tagasi kambrisse lasta. Kinnipeetavad olid E. Koppeli peale kurjad, kuna ta hakkas kinnipeetavaid üles laskma jalutusele saabumisest vastupidises järjekorras. Ta selgitas kinnipeetavatele, et nende jalutusaeg oli isegi pikem kui ette nähtud ning seega on kriitika alusetu. E. Koppel teatas, et kinnipeetav Stanovoi on teda sõimanud ning kutsus teda appi alla jalutusboksi (t.l 40). 4 Ülaltoodust teeb kohus järelduse, et ei ole tõendatud kaebaja väide, et vanglaametnik ütles kaebaja suhtes: „see pole sinu asi“ ja „sa oled kirjategija ja sinuga teisiti ei saa“. Kohtul ei ole alust kahelda vanglaametnike kirjelikes seletustes. Mitte millegagi ei ole seletatav, miks vanglaametnikud peaksid andma seletusi, mis ei vasta tegelikkusele. Seega võtab kohus arvesse vanglaametnike seletused ja jätab tähelepanuta kaebaja väited. Kaebaja on huvitatud sellest, et vanglaametniku toiming tunnistataks õigusvastaseks, et seega saada mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et kaebaja ütlustest ei piisa selleks, et lugeda tõendatuks tema väiteid. Tõendite kogumikus kaebaja väited, et vanglaametnik kasutas neid sõnu, mida kaebaja oma kaebuses märkis, ei ole leidnud tõendamist. On tõendatud, et valvur E. Koppel ei ole kaebajaga ebaviisakalt käitunud. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et talle tekkis mittevaralise kahjuna valu ja kannatused au ning inimväärikuse alandamise tõttu. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi kui vanglaametnik E. Koppel oleks kasutanud neid sõnu, mida T. Stanovoi nimetas, ei saanud need sõnad olla kaebaja au ja inimväärikust alandavad. Kaebajale ei saanud need sõnad, kui neid oleks kasutatud, tekitada valu ja kannatusi, mis tooks kaasa moraalse kahju hüvitamise. Need sõnad, kui neid oleks kasutatud kaebaja suhtes, on ebameeldivad, kuid need ei riku kaebaja inimväärikust nii intensiivselt, mis vajaks rahalist kompensatsiooni. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga kirjaliku seletuse punktides 2.7, 2.8, 2.9, 2.10 ja 2.11 ning ei pea seda kordama ( toimiku lk 32 pöördel ja lk 33). Ei ole tõendatud kaebaja õiguste rikkumine ega mittevaralise kahju tekkimine ja seega ei kuulu kaebaja nõue kahju väljamõistmiseks rahuldamisele. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, ei kuulu kaebus rahuldamisele. Tamara Hristoforova Kohtunik 5