← Eesti

3-10-2490/39

Obsah (4)§ 67§ 105§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2490

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt kasutas A. Sarapuu vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ja ebatsensuurset väljendit.

  1. A. Sarapuu esitas Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 27.08.2010 käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla direktor 21.09.2010 vaideotsusega rahuldamata jättis.
  2. A. Sarapuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 27.08.2010 käskkirja nr 713-d õigusvastasuse tuvastamiseks. 1) Kuna kaebaja kandis talle vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse perioodil 06.-11.09.2010 ära, soovib ta tuvastada käskkirja õigusvastasuse. Tuvastamiskaebuse esitamise 3-10-2490 põhjendatud huviks on soov esitada hiljem vangla vastu kahjuhüvitamise nõue, samuti taotleda võimalusel ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamist. 2) Kaebuse kohaselt on käskkiri nr 713-d õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetluse käigus rikuti menetlusnorme. Kaebuse esitaja juhtis nii distsiplinaarmenetluse kui ka vaidemenetluse käigus Tallinna Vangla tähelepanu asjaolule, et on vaja võtta seletuskirjad ka tema kambrikaaslastelt, kes tõendaks, et tegelikkuses ei ole toimunud ebatsensuurse väljendi kasutamist ega hääletooni kõrgendamist, kuid vangla seda ei teinud. Vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud ühekülgselt ja jõupositsioonilt, eesmärgiga kaebajat karistada, mistõttu on tegemist ebaobjektiivse ja mittetäieliku distsiplinaarmenetlusega. Kaebajale on arusaamatu, mis on ebatsensuurne väljend ja mis mõõt on kõrgendatud hääletoon, kus need näitajad on fikseeritud ja millega inspektor-kontaktisik hääletooni kõrgust mõõtis. Kaebaja kõne valjus võib olla mõjutatud ka asjaolust, et kaebaja on ühest kõrvast kurt ja teine kuuleb kehvasti.
  3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, sest distsiplinaarmenetlus A. Sarapuu suhtes on läbiviidud kooskõlas menetlusnormidega ning käskkiri nr 713-d on õiguspärane. 1) Kaebuse esitaja on distsiplinaarmenetluse käigus 16.08.2010 kirjutanud ettekandes märgitud asjaolude kohta seletuskirja ning 25.08.2010 kinnitanud allkirjaga distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist. Käskkirjast nr 713-d nähtub, et Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja on distsiplinaarmenetluse käigus võtnud arvesse kaebuse esitaja poolt seletuskirjas märgitut ning põhjendanud, miks ei ole vajalik võtta seletuskirju kaebuse esitaja kambrikaaslastelt. A. Sarapuu süü rikkumise toimepanemises oli teiste tõenditega piisavalt tõendatud. 2) Vangistusosakonna inspektor-kontaktisik J. Ž 27.07.2010 koostatud ettekandest nr 1278 selgub, et kaebuse esitaja karjus suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga ning kasutas ebatsensuurset väljendit. Selline kaebaja käitumisviis ei ole kooskõlas ühiskonnas levinud normidega ning kaebuse esitaja ei järginud suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid. Sellega pani kaebaja toime distsiplinaarrikkumise, mida ei muuda olematuks asjaolu, et kaebuse esitaja ise leiab, et kasutatud hääletoon ei olnud agressiivne ning kõrgendatud. Samuti on kaebuse esitaja poolt põhjendamatu nõuda, et vangla tõlgiks eesti keelde tema poolt kasutatud ebatsensuurse väljendi.
  4. Tallinna Halduskohtu 28.02.2011 otsusega jäeti A. Sarapuu kaebus rahuldamata. 1) Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetlusest, seda tõendab kaebaja omakäeline kinnitus ettekandel. Distsiplinaarmenetluse kohta koostatud protokoll vastab õigusaktides toodud nõuetele. Protokollis sisaldub ka distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta ning protokolli on kaebajale enne talle karistuse määramist allkirja vastu tutvustatud. A. Sarapuule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning ta on distsiplinaarmenetluse käigus andnud 16.08.2010 seletuse. Seega on kaebajale olnud tagatud ärakuulamisõigus ja muud menetluslikud õigused. Ettekandes kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning kaebaja süütegu kinnitavad valvurid I. M oma 04.08.2010 ja A. O oma 05.08.2010 antud seletuskirjades. Kaebaja süütegu on tõendamist leidnud kolme vanglaametniku ettekande-seletusega, mistõttu puudus vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, sh A. Sarapuu kambrikaaslaste küsitlemiseks. Seda on kaebajale põhjendatult selgitatud nii distsiplinaarmenetluse protokollis, käskkirjas nr 713-d kui ka vaideotsuses, mistõttu niisuguse küsimuse kohtus uuesti tõstatamine on põhjendamatu. 2) A. Sarapuu on eiranud

§ 67

p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõudeid ning pannud seega toime käskkirjas nr 713-d märgitud distsiplinaarsüüteo. Asjaolu, kas isik räägib tavalise ja rahuliku häälega või ärritunult ja kõrgendatud toonil või lausa karjub, tuvastamiseks ei ole vaja eriteadmisi/ekspertiisi, vaid nimetatud kahe situatsiooni vahet tajub iga normaalne inimene. Samuti on juba praktikas välja kujunenud arusaam väljenditest, mida kultuurne inimene ei 2

(5)3-10-2490 kasuta, eriti avalikult. Kaebaja poolt lausutu kuulub sellesse kategooriasse. Kaebaja väide, et talle on arusaamatu, mis on ebatsensuurne väljend ja mis mõõt on kõrgendatud hääletoon, on otsitud ja ei ole tõsiseltvõetav. Kaebaja distsiplinaarsüütegu ei tee olematuks see, et sama fakti tõttu tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus kahtlustatuna KarS § 275 järgi lõpetati aluse puudumise tõttu. A. Sarapuu poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist ei õigusta ühe kõrva kuulmisnõrkus, kuna kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei takista see oma hääle tugevuse tajumist. 3) Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kaalutlusotsus, mis allub kohtulikule kontrollile vaid piiratud määral (kohus ei saa hinnata otstarbekust). Kaevatud käskkiri vastab haldusaktidele üldse ja niisugustele spetsiifilistele haldusaktidele esitatavatele nõuetele, selles on toodud nii selle andmise faktiline kui ka õiguslik alus ning kaalutlused, osundatud on tõenditele, mille alusel on Tallinna Vangla selleks pädev isik otsustuse langetanud. Käskkirja nr 713-d faktiline ja õiguslik alus on omavahel loogiliselt seostatud. Tegemist on proportsionaalse haldusaktiga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A. Sarapuu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja lisab täiendavalt järgmist. 1) Kohus ei arvestanud tõendina Põhja Ringkonnaprokuratuuri 21.01.2011 kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, millega rikkus oluliselt menetlusnorme. Nimetatud määruses oli prokuratuur tõendina kasutanud sama ettekannet ning leidnud, et kaebaja ei ole kellelegi midagi solvavat öelnud. Prokuratuuri määruse asjaolusid ei ole kohus analüüsinud. 2) Kohtuotsuses puudub analüüs, toodud on üksnes viited sätetele ja nende sõnastus ning protokollides ja ettekandes märgitu. Kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, leides otsuse punktis 3, et haldusorganil puudus vajadus kambrikaaslaste küsitlemiseks toimunu kohta. Ühtlasi ei ole otsuses ühtegi viidet sellele, kas vanglaametnikud saavad üldse olla tunnistajad. Kaebaja arvates ei saa menetluspõhimõtete järgi vanglaametnikud menetluses tunnistajana osaleda. 3) Täitevvõimul ei ole üldse pädevust distsiplinaarmenetlust läbi viia. See tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist
  2. Distsiplinaarmenetlust peaks läbi viima organ, mis on sõltumatu täitevvõimust ja asja pooltest. Justiitsministrit, kellele allub vangla direktor, ei saa pidada õigusmõistja rollis olevaks. Vangla direktorile alluvad omakorda vanglaametnikud. Sellise distsiplinaarorgani pädevaks pidamine on oluline menetlusviga. Sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla õiguspärane. Vanglaametnik ei ole kinnipeetava suhtes erapooletu. 4) Kohus ei ole tõlkinud kaebaja poolt kasutatud väljendit. Kui meedia kasutab sellist väljendit, siis kuidas saab seda pidada ebatsensuurseks. Sõnaraamatus puudub selle väljendi tõlge, mis näitab, et tegemist ei ole ebatsensuurse väljendiga. Lisaks kaebaja kinnitab, et ei ole kellegi peale karjunud.
  3. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Halduskohus on arvestanud A. Sarapuu esitatud tõendiga. Otsuses on hinnatud haldusakti õiguspärasust, selle faktilisi ja õiguslikke aluseid, osundatud tõendeid ja selle andmise pädevust. Kaebaja on apellatsioonkaebuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 vääralt tõlgendanud. 3
(5)3-10-2490 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 27.08.2010 käskkirjas nr 713-d on kaebajale süüks pandud

§ 67

p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumine.

§ 67

lg 1 kohaselt on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vangla vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 105

lg 3 näeb ette, et vangla kodukorra kinnitab vangla direktor kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga. Tallinna Vangla kodukord on kinnitatud vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 ja selle p 14.3.7 näeb ette järgmist: „Teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel peab kinni peetav isik järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate ametiisikutega peab kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.“ Arvestades

§105

lg 21 p 14, on kinni peetavate isikute suhtlemisreeglite esitamine kodukorras põhjendatud.

§ 100

lg 1 näeb ette, et

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. Seega kujutab ka Tallinna Vangla kodukorras sätestatu vastu eksimine endast distsiplinaarsüütegu.

  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult jätnud tähelepanuta kaebaja poolt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Kriminaalmenetlus algatati KarS § 275 tunnustel, mis sätestab karistuse võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest. Kriminaalmenetlust alustati samadel asjaoludel, mis olid aluseks käesolevas asjas vaidluse all olevas distsiplinaarasjaski. Kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo koosseisu puudumisel, sest ei tuvastatud kaebaja tahtlust vanglaametnikku solvata. Lisaks märgiti, et kaebajat on juba karistatud distsiplinaarkorras ning kriminaalkorras karistamine ei tuleks kõne alla topelt karistamise keelu põhimõttest tulenevalt. Kuna distsiplinaarsüüteo koosseis erines kuriteo koosseisust, ei mõjuta distsiplinaarsüüteo tõendatust asjaolu, et kriminaalmenetluses ei tuvastatud kaebajal kaudset tahtlust kannatanut solvata. Distsiplinaarsüüteo koosseisu moodustas juba kaebaja poolt ebatsensuurse väljendi ning agressiivse hääletooni kasutamine, oluline polnud tuvastada, et kaebaja soovis ametnikku solvata.
  2. Kaebaja on endiselt seisukohal, et distsiplinaarmenetluses oleks tulnud seletus võtta ka kaebaja kambrikaaslastelt ning on avaldanud kahtlust, kas ametnikud üldse saavad olla tunnistajad.

§ 101

ja 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud vanglateenistus. Distsiplinaarmenetluse läbiviijal on seega laialdane diskretsioon otsustada, milliste tõendite alusel rikkumise asjaolud välja selgitada. Distsipliinirikkumise tõendatust kontrollib karistust määrav isik ning järelkontrolli teostab kohus. Ükski seadus ei keela asjaolude välja selgitamisel kasutada ametnike seletusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja süü ebatsensuurse väljendi (nimetatud toimiku lehe 13 pöördel asuvas distsiplinaarmenetluse protokollis) ja kõrgendatud hääletooni kasutamises on tõendatud. Kaebaja seletus, et ta ettekande tutvustamise kohta allkirja andmise asemel jäi langetatud peaga seisma, langeb kokku J. Ž ettekandes tooduga (tl 13). Edasiste sündmuste kohta seletas kaebaja, et ta langetas pea selleks, et anda kiiresti kambrikaaslastele ülevaade toimuvast ning J. Ž hoiatuse peale, et kui ta kohe allkirja ei anna, kantakse allkirjast keeldumine protokolli, palus ta hetk aega, et rahuneda. Kuna kaebaja on omaks võtnud, et ta polnud rahulik ning on asunud valju häälega rääkimist kohtumenetluses põhjendama kuulmishäirega, võib järeldada, et kontaktisiku ja kahe valvuri seletused on tõepärased ka ebatsensuurse sõna kasutamise osas. Seega on kaebaja 4

(5)3-10-2490 poolt distsipliinirikkumise toimepanemine usaldusväärselt tõendatud ning tema kambrikaaslastelt seletuste võtmist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. 12. Nagu eelpool märgitud, on käesolevas asjas toimunud distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivad normid toodud

§-s

  1. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise õigus on vanglateenistusel. Kaebaja on viitega Riigikohtu veebilehel aadressil http://www.riigikohus.ee/?id=531 asuvale Andrew Grotiani artiklile Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 - õigus asja õiglasele arutamisele (kaebaja viitab artikli p-dele 52-63) leidnud, et vangla ametnikel puudub pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ning selline menetlus on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga
  2. Kaebaja seisukoht ei ole põhjendatud. Nagu kaebaja poolt viidatud artikli punktis 44 on selgitatud, ei kuulu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt konventsiooni artikli 6 mõjusfääri vangla distsiplinaarmenetlused, mille eest võib määrata vaid lühiajalise aresti.
  3. Kaebaja heidab veel kohtule ette, et kohus on jätnud kaebaja poolt kasutatud väljendi tõlkimata ning tuvastamata on üldse, et tegemist on ebatsensuurse väljendiga. Ringkonnakohus jätab kaebaja selleteemalised arutlused tähelepanuta, sest HKMS § 17 lg 2 alusel saab lugeda üldtuntuks ja eraldi tõendamist mittevajavaks, et kaebaja kasutatud venekeelne väljend on ebatsensuurne (s.o sündsusetu). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.