varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Vastavalt
Xxx lahutasid hageja ja kostja abielu ning
lg 3 alusel nende varaühisuse varasuhe on lõppenud ja pooled võivad ühisvara jagada. Abielu ajal tasusid abikaasad kostja kontolt ettemaksu summas 56 000 krooni ja liisingumakseid alates 01.03.2007 kuni xxx summas 163 400 krooni, kokku see on 219 400 krooni. Sõiduauto soetusmaksumusest tasuti 58 % ühisvara arvel. Hageja põhjendab oma arveldusi järgmise valemiga: 377 400 (soetusmaksumus) – 100 % 219 400 (esimene osamaks ja liisingumaksed) – X % X = 219 400 x 100% : 377 400 = 58 % Honda CR-V turuväärtus ühisvara jagamise ajal keskmiselt on 230 000 krooni, seega hageja leiab, et kuulub ühisvara hulka 58 % auto väärtusest, s.o. 230 000 x 58,00 % = 133 400,00 krooni. Hageja lähtub ülaltoodud arvutusmetoodikast Riigikohtu lahendi alusel. Vaatamata sellele, et alates 01.07.2010 jõustus uus perekonnaseadus, hageja leiab, et antud vaidluses me võime kasutada teoreetilisi mõisteid ja riigikohtu selgitusi, mis puudutavad vara tunnistamist ühiseks või lahus olevaks, kuna antud asjas kohaldatakse varaühisuse varasuhte režiimi. Ülaltoodu alusel hageja palub tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V ja lähtudes
lg 3 nõuda kostjalt hageja kasuks ühisvara jagamisel hüvitisena 133 400 : 2 = 66 700 krooni. 02.04.2008 sõlmis kostja ja Hansa Liising Eesti AS liisingulepingu nr xxx sõiduauto Volkswagen Polo GTI 1,8 väljaostmiseks. Auto soetusmaksumus ostu-müügi lepingu alusel on 261 500 krooni, liisinguperioodiks 60 kuud. Igakuine liisingumakse vastavalt maksegraafikule on 3 270 krooni. Abikaasad tasusid kostja konto kaudu liisingulepingu kohaselt ettemaksu 28 165 ja liisingumakseid alates 30.05.2008 kuni varaühisuse varasuhte lõppemiseni xxx summas 78 480 krooni. Kokku see summa moodustab 28 165 + 78 480 = 106 645 krooni. Sõiduauto soetusmaksumusest tasuti 41% ühisvara arvel. Hageja põhjendab oma arveldusi järgmise valemiga: 261 500 (soetusmaksumus) – 100 % 106 645 (esimene osamaks ja liisingumaksed) – X % X = 106 645 x 100% : 261 500 = 41 % Volkswagen Polo turuväärtus ühisvara jagamise ajal keskmiselt on 200 000, seega kuulub ühisvara hulka 41 % auto väärtusest, s.o. 200 000 x 41% = 82 000 krooni. Sõiduauto Volkswagen Polo turuhinna määramisel hageja lähtus auto väärtuse ühisvara jagamise ajast ja selleks oli tehtud internetileheküljest Auto24.ee väljatrükk, kus on müügil sarnane auto hinnaga 155 000 krooni. Meie auto tehnilise näituse suhtes on parem (võimsama mootoriga, parema varustusega jne), kui müügil olev auto. Seega, hageja arvab, et vaidlustava sõiduauto maksumus keskmiselt võib moodustada 200 000 krooni.
lg 3 ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ülaltoodu alusel hageja palub tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduato Volkwagen Polo ja lähtudes
lg 3 nõuda kostjalt hageja kasuks ühisvara jagamisel hüvitisena Volkswagen Polo omandiõiguse kaotamise eest 82 000 : 2 = 41 000 krooni. Juhul, kui kohus tuleb järeldusele, et hagivalduse teises peatükis toodud nõuded rahuldamisele ei kuulu, siis hageja soovib vara jagamise suhtes esitada alternatiivsed nõuded. Abikaasad tasusid liisingulepingu kohaselt ettemaksu 56 010,06 ja liisingumakseid alates 01.03.2007 kuni varaühisuse varasuhte lõppemiseni xxx summas 163 400 krooni. Kokku see summa moodustab 56 000 + 163 400 = 219 400 krooni. Sõiduauto pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist on jäänud kostja ainukasutusse ja ainuvaldusse. Liisingumaksed olid tehtud abikaasade varaühisuse varasuhte kestvuse ajal ja
Ülaltoodu alusel hageja palub tunnistada ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V 2 soetamiseks tehtud maksed ning nõuda kostjalt välja hageja kasuks 219 400 : 2 = 109 700 krooni. Abikaasad tasusid liisingulepingu kohaselt ettemaksu 28 165 ja liisingumakseid alates 30.05.2008 kuni varaühisuse varasuhte lõppemiseni xxx summas 78 480 krooni. Kokku see summa moodustab 28 165 + 78 480 = 106 645 krooni. Sõiduauto pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist on jäänud kostja ainukasutusse ja ainuvaldusesse. Hageja on seisukohal, et kui antud maksed olid tehtud varaühisuse varasuhte kestvuse ajal, siis
Ülaltoodu alusel hageja palub tunnistada ühisvaraks sõiduauto Volkswagen Polo soetamiseks tehtud maksed ning nõuda kostjalt välja hageja kasuks 106 645,00 : 2 = 53 322,00 krooni. Hageja palub tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena 66 700 krooni, tunnistada abikaasade ühisvaraks sõiduauto Volkswagen Polo ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena 41 000 krooni. Alternatiivselt palub hageja tunnistada ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V soetamiseks tehtud maksed ning välja mõista kostjalt hageja kasuks 109 700 krooni ning alternatiivselt tunnistada ühisvaraks sõiduauto Volkswgen Polo soetamiseks tehtud maksed ning välja mõista kostjalt hageja kasuks 53 322 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leiab, et liisitud sõiduautod Honda CR-V ja Volkswagen Polo GTI ei ole abikaasade poolt varaühisuse kestel omandatud esemeteks, kuna tegemist on varaga, mis ei kuulu abikaasadele, vaid liisinguandjale. Samuti ei ole tegemist varalise õiguse, vaid abikaasade poolt kolmanda isiku ees võetud kohustusega, mille täitmise korral omandavad abikaasad sõiduautode kasutuseelise. Seda kasutuseelist kasutasid mõlemad abikaasad kogu abielu vältel, kuivõrd ka I K oli märgitud sõiduautode kasutajaks tehnilisse passi. Liisingumakseid ei tasutud abikaasade ühisvara arvelt, vaid ühe abikaasa lahusvara arvelt – s.o. JK kui füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Hageja ei ole tõendanud, et temale kuuluva lahusvara või ka abikaasade ühiste rahaliste vahendite arvelt oleks neid liisingumakseid tasutud. Kostja esitas kohtule kirjalikud dokumendid (väljavõtted kontodelt, arved ja maksudeklaratsioonid), mis tõendavad liisingumaksete tasumist kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Kostjal oli kogu abielu jooksul kaks sissetulekut: töötasu näol töölepingu alusel, millise raha ta andis abikaasade ühisvara hulka ning mida mõlemad abikaasad abielu vältel perekonna vajadusteks kasutasid. Nimetatud töötasu kasutasid abikaasad netosummana pärast kõigi maksude tasumist. Teine osa sissetulekuid laekus kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja arvele nendelt majandustehingutelt, mida ta teostas füüsilisest isikust ettevõtjana ning mõlema auto liisingumakseid tasuti üksnes füüsilisest isikust ettevõtja arvelt. Neid kulutusi arvestati kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja iga-aastase tuludeklaratsiooni esitamisel sisendkäibemaksu tasaarvestuseks ja ka FIE tulumaksu- ja sotsiaalmaksukohustuse arvutamisel. Järelikult need liisingumakseteks kulutatud summad moodustasid eraldiseisva varalise kohustuse ja õiguse, mis kuulub üksnes füüsilisest isikust ettevõtjale ning sellest lähtuvalt moodustavad need maksed kostja lahusvara. Seega kostja arvates tuleks hagi jätta rahuldamata juba seetõttu, et puudub vara, mida jagada ning liisingumaksed olid teostatud kostja lahusvara arvelt. Kostja esitab siinkohal ka tõendid, et mõlemad autod olid omandatud kasutusrendi lepingute alusel, mis tähendab, et kuigi liisinguvõtja võib lepingu teksti kohaselt esitada taotluse liisinglepingu lõpetamisel väljaostuks, omandiõigus automaatselt talle üle ei lähe ja tagasiostu kohustus SAAs-l. Kostja leiab, et hageja viidatud riigikohtu lahendid käsitlevad vaidlusi ühisvara jagamises abikaasade vahel, kus üks abikaasadest on olnud mitte ettevõtjana, vaid lihtsa isikuna liisinguvõtjaks ning kus liisingumakseid tõepoolest tasuti perekonna ühisest rahalistest vahenditest ning kus omandiõigus liisinguobjektile läks liisingumaksete täielikult tasumisel lepingukohaselt üle liisinguvõtjale. Käesolevas asjas see nii ei ole. 3 Kostja peab vajalikuks analüüsida sõiduautode liisingumaksete kohustuse jagamist ka lähtuvalt hageja enda esitatud positsioonist, juhuks, kui kohus peaks vaidluse lahendamisel seda loogikat järgima. Kostja juhib kohtu tähelepanu sellele, et hageja mõttekäik selles osas on absoluutselt väär ega arvesta seda asjaolu, et poolte abielu lõppemisel jäid sõiduautod küll kostja kasutusse, kuid kostjale jäi ka kohustus tasuda liisingumakseid kuni nende täieliku tasumiseni.
lg 1 p 2 kohaselt vastutab abikaasa kolmanda isiku ees ühisvaraga täies ulatuses abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest. Järelikult kui liisingumaksed on hageja arvates varaühisuse alusel poolte ühiseks varaks, siis on liisingumaksete tasumine poolte ühiseks solidaarseks kohustuseks liisinguandja ees. Järelikult on sõiduauto Honda CR-V suhtes abikaasade solidaarkohustuseks kogu auto soetusmaksumus 377 400 krooni.
kohaselt varal lasuvad kohustused jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Järelikult kogu auto soetusmaksumusest oli hageja enda kohustus tasuda sellest pool – s.o. 188 700.krooni. Kostja rõhutab, et hageja ei ole tõendanud, et ta seda on maksnud kas enda lahusvara või abikaasade ühisvara arvelt. Hageja on võtnud õigeks, et pärast poolte abielu lahutamist on kogu liisingumaksete jäägi tasumine jäänud kostja kanda. Järelikult on kuulub see liisingumaksete tasumise kohustus tasaarvestamisele hageja poolt esitatud rahalise hüvitise tasumise nõudega. Kuivõrd need summad on võrdelised, siis jääb hageja nõude suuruseks 0 krooni. Sama arvestus kehtib ka sõiduauto Volkswagen Polo GTI suhtes, mille väljaostumakse suuruseks on 261 500 krooni, millest poole tasumine oleks hageja solidaarkohustus, kui neid makseid lugeda varaühisuse kaudu abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole aga liisingumaksete kohustust abielu ajal täitnud, kuna liisingmakseid ei tema lahusvara ega ka perekonna ühisvara arvelt ei tasutud. Hageja poolt viidatud riigikohtu lahendis 3-2-1-13-07 on riigikohus märkinud, et liisingumakseid võidakse tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes juhul, kui oluline osa liisingumaksetest on tasutud ühisvara arvelt või teise abikaasa( riigikohtu otsuses selle abikaasa, kes liisinguvõtjaks ei olnud) lahusvara arvel. Käesolevas asjas kumbagi liisinguobjekti osas ei olnud tasutud olulist osa liisingumaksetest ning kostjale jäi pärast abielu lahutamist kohustus tasuda praktiliselt pool liisingumaksetest üksinda. Ei saa olla õige ega õiglane lisaks tasumata liisingumaksete tasumise kohustusele panna temale abielu ajal tasutud liisingumaksete arvel hagejale hüvitise tasumist. Kostja leiab, et sellisel juhul rikastuks hageja alusetult tema arvel. Järelikult ka hageja poolt esitatud arvestuse alusel tema nõue rahuldamisele kuuluda ei saa. JK teatab, et sõiduauto Honda CR-V sattus 16.10.2010 avariisse, mille tulemusena selle jääkväärtus on praktiliselt olematu, kuivõrd taastamisremondi maksumus ületab sõiduauto jääkväärtuse suuruses 140 794.57 krooni. Järelikult ühe liisingulepingu objekti maksumus on 0 krooni. Kostja palub jätta hageja nõue tunnistada abielu ajal tasutud liisingumaksed ühisvaraks ja maksta temale hüvitist abielu ajal tasutud liisingumaksete eest rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja nende esindajad, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. 1. juulil 2010 jõustunud
järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning
järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb
lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud 4 enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse
lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuivõrd poolte abielu lahutati xxxning ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et poolte vahel oleks edaspidi tekkinud seisuga 01.07.2010 perekonnaõiguslikke suhteid, siis tuleb vastavalt perekonnaseaduse § 210 lg 1 kohaselt kohtu hinnangul kohaldamisele kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus. Ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist määratakse
Seega tuleb ühisvara määrata kindlaks 2009 septembri seisuga, mitte abielu lahutamise päeva seisuga nagu ekslikult arvavad pooled. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. xxxsõlmiti hageja ja kostja vahel abielu (tl 8). 22.02.2007 sõlmisid kostja ja AS NORDEA FINANCE ESTONIA liisingulepingu nr xxx sõiduauto Honda CR-V 2,0 väljaostmiseks (tl 11-14). Auto soetusmaksumus hinnapakkumise alusel oli 377 400 krooni (tl 17). Vastavalt arvele nr xxx kostja maksis ettemaksu summas 56,010,06 krooni (tl 18). Liisingulepingu maksegraafiku kohaselt peab kostja maksma 60 kuu jooksul alates 01.03.2007 kuni 01.02.2012 igakuiseid liisingumakseid ca 4300 krooni (tl 1516). 02.04.2008 sõlmisid kostja ja Hansa Liising Eesti AS liisingulepingu nr xxxsõiduauto Volkswagen Polo GTI 1,8 väljaostmiseks (tl 21-25). Auto soetusmaksumus oli 261 500 krooni (tl 27-28), liisinguperioodiks 60 kuud, igakuise liisingumaksega vastavalt maksegraafikule 3270 krooni (tl 26). xxxaastal lahutasid hageja ja kostja abielu (tl 157). Poolte abielusuhted lõppesid 2009 septembris. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukid on poolte ühis- või lahusvara ja kui tegemist on ühisvaraga, siis kui suurt hüvitist on hagejal õigus nimetatud sõiduautode eest saada. Kohus märgib, et enne sõiduautode omandi jagamist tuleb esmalt tuvastada, kas sõiduautode omandiõigus kuulus poolte ühisvara koosseisu või mitte.
Sõiduauto Honda CR-V omandamiseks sõlmis kostja 22.02.2007 liisingulepingu ja sõiduauto Volkswagen Polo GTI omandamiseks 02.04.2008 liisingulepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Honda CR-V liisingulepingu p 6.1 kohaselt omandab liisinguandja liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisinguvõtja poolt välja valitud vara lepingu tingimustel ning annab selle vara liisinguvõtja valdusse ja kasutusse vastavalt lepingu tingimustele. Lepingu p 6.2 kohaselt on liisinguvõtjal lepingu tähtpäeva saabumisel eesõigus osta vara hinnaga, milleks on lepingus fikseeritud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks vastavalt liisinguandja arvele. Seega on antud lepingu puhul tegemist kasutusrendilepinguga, mitte kapitalirendiga nagu ekslikult arvab hageja. Samuti nähtub kohtule esitatud arvest, et Volkswagen Polo puhul on tegemist kasutusrendiga (tl 84). Kasutusrent on liisingu liik, mis annab võimaluse kasutada sõidukit kokkulepitud perioodi jooksul. Samas on liisingperioodi lõppedes võimalik sõiduk välja osta. Kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui lepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust sõiduk liisinguperioodi lõppedes omandada. Kapitalirendilepinguks on aga liisinguleping, mille puhul läheb liisinguperioodi lõppedes liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjal kohustus vara kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Seega on kapitalirendilepingule omaseks tunnuseks liisinguvõtja kohustus perioodi lõpus vara omandada. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et sõiduautod anti kokkulepitud tähtajaks kostja kasutusse (rendile) ja kostja sai sõidukeid vaid kasutada, mitte ei omandanud sõiduautosid. Kostjal on võimalus eesõigusega omandada sõiduautod lepingu tähtpäeva saabumisel. Kohus on seisukohal, et antud sõidukid ei ole poolte ühisvaraks, vaid tegemist on 5 liisinguandjale kuuluva varaga. Kui pooled oleks sõlminud kapitalirendi tüüpi lepingu, oleks liisinguvõtja automaatselt pärast kõikide lepingust tulenevate liisingumaksete tasumist saanud vara omanikuks ja sellisel juhul oleks hagejal võimalik nõuda sõiduautode ühisvaraks tunnistamist. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohus ka hageja väitega, et liisingumaksed kuuluvad ühisvara hulka. Kohus märgib, et kostja kohustus tasuma kasutusrendilepingute kohaselt sõiduautode kasutamise eest vaid renti. Seega jätab kohus rahuldamata ka hageja alternatiivse nõude. Kuigi hagi ei kuulu rahuldamisele, peab kohus vajalikuks juhtida poolte tähelepanu ka järgmistele asjaoludele. Antud juhul leiab kostja, et liisingumakseid ei ole tehtud ühisvara arvelt, vaid ühe abikaasa, s.o kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja lahusvara arvelt. Kohtule esitatud Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti tõendist nähtub, et kostja on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks (tl 61) ja ta on saanud ettevõtlusest tulu (tl 62-66). Samuti nähtub, et kostja FIE-na on tasunud osamakseid, intressi ja kindlustust (tl 67-68). Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-13-07 ei anna kostja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara. Tähendust ei oma ka asjaolu, kui liisinguleping ja arved on koostatud füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Menetluskulude jaotus TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Lukiina Vismann Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.