← Eesti

3-09-2809/61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja nu

) sätestatud piiranguga. Teabenõudes esitatud andmetest lähtuvalt kontrollib OÜ VT Marketing siiski täiendavalt, kas R. Ritsarile müüdud kaupade juurdehindluse puhul on järgitud

§ 48

lõikes 1 sätestatud piirangut ning juhul, kui müüdud kaupade hind oli seadusega lubatust kõrgem, tagastatakse lubatud juurdehindlust ületav summa. 2. Roman Ritsar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ VT Marketing kohustamiseks väljastada kaebajale tema poolt taotletavat teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade sisseostuhindade kohta. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) vastustaja ei pea kinni kaupade juurdehindlusele seaduses sätestatud piirangust, mistõttu on ta vangla kauplusest ostude sooritamisel sunnitud kaupu ostma lubatust kõrgema hinnaga; 2)

§ 48

lg-st 1 tulenevalt on lubatud vangla kauplusel kohaldada müüdavatele kaupadele kuni 20 %-list juurdehindlust. Kaebajale aga tundub, et teda petetakse iga ostu sooritamisel. Selle kontrollimiseks sooviski kaebaja kaupade sisseostuhindade andmete esitamist; 3) vastustaja on eraõiguslik juriidiline isik, kes täidab lepingu alusel avalik-õiguslikke ülesandeid, mistõttu on tal avaliku teabe seaduse (AvTS) järgi teabevaldaja kohustused. 3. OÜ VT Marketing palus jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kaebajalt teabenõude saamisel ja sellele vastamisel lähtus vastustaja eeldusest, et üldjuhul eraõiguslik juriidiline isik teabevaldajaks ei ole. Riigikohtu määruses nr 3-3-4-1-10 leiti, et tegu siiski on avaliku ülesandega ja seega vastustajale laienevad teabevaldaja kohustused. Seega vastustaja möönab AvTS § 5 lg 1 p-st 3 ja § 5 lg-st 2 tulenevalt teabevaldaja kohustuste laienemist vastustajale osas, mis puudutab vanglates müüdavate kaupade sisseostuhindasid; 2) sisulist kontrolli vastustaja tegevuse üle vanglas kaupade müümisel teostab Justiitsministeerium. Sealjuures hõlmab Justiitsministeeriumi poolt teostatav kontroll ka juurdehindluse piirangu täitmise kontrolli. Vastustaja saadab igakuiselt Justiitsiministeeriumile kinnitamiseks kaupade nimekirjad, millest nähtub kõigi vastustaja poolt vanglas müüdavate kaupade müügihind, sisseostuhind ja juurdehindluse määr. Ilma ministeeriumipoolse nimekirjade kinnituseta vastustajal õigust kaupa müüa ei ole. Vastustaja ja Justiitsministeeriumi vahel sõlmitud jaemüügiteenuse osutamise õiguse andmise lepingu kohaselt on ministeeriumil õigus kontrollida kaupade soetamise hindu ja teha ettepanekuid kaupade hindade korrigeerimiseks. Justiitsministeeriumi poolt vastustaja tegevuse üle teostatav kontroll tagab sisuliselt selle, et kaupade müümisel vanglas järgitakse kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ja piiranguid. Ka vastustaja keeldumine teabenõude täitmisest ei kahjusta kaebaja õigusi, sest Justiitsministeeriumi poolt teostatava kontrolli kaudu on tagatud, et kaupade juurdehindlus ei ületa lubatud 20 %.

§ 48

lõikes 1 sätestatud piirangu järgmise kontrolli peab kinnipeetavate ees tagama riik, mitte vastustaja eraõigusliku isikuna; 3) kuna kinnipeetavatel on õigus tutvuda vanglas Justiitsministeeriumi poolt kinnitatud nimekirjadega müüdavate kaupade sortimendi ja hindade kohta, ei ole mõistlik, et vastustaja peab hakkama igale kinnipeetavale eraldi saatma samu nimekirju, kui tal on võimalik hankida vanglast teda huvitav ja kõigile kättesaadav informatsioon; 2

(8)3-09-2809 4) kuna vastus teabenõudele ei ole haldusakt, tuleb kaebaja taotlus haldusakti tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks haldusakti andmiseks jätta rahuldamata; 5) kaebaja ei ole põhjendanud oma huvi kaupade sisseostuhindade saamiseks kaupade osas, mida ta ise kunagi ostnud ei ole. Preventiivne huvi puudub, kuna sisseostuhinnad on ajas muutuvad; 6) AvTS ega haldusmenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas isikule piiramatu hulga informatsiooni nõudmise võimaldamine, mille saamiseks tal põhjendatud huvi puudub. Antud juhul saaks kaebaja nõuda nende kaupade sisseostuhindade esitamist, mis ta on ise enne teabenõude esitamist ostnud.
  1. Kolmanda isikuna kaasatud Justiitsministeerium leidis, et kaebus on põhjendatud. Põhjendused: 1) vastustaja kohustus väljastada kaebajale perioodil september 2009 kuni jaanuar 2010 vangla kaupluses müügil olnud kaupade sisseostuhinnad tuleneb Riigikohtu määrusest 33-4-1-10; 2) Justiitsministeeriumi poolne kontrolli teostamine juurdehindluse osas ei muuda teda sisseostuhindade teabevaldajaks; 3) vastavalt jaemüügiteenuse osutamise õiguse andmise lepingu nr 1/75-08 punktile 3.
  2. peab vastustaja jälgima, et hinnad vangla kaupluses ei oleks ebanormaalselt kõrged võrreldes kauplusega väljaspool vanglat. Selline hinna jälgimine hõlmab ka

§ 48lg-st 1 tulenevat 20 %-list juurdehindlust.

Seda asjaolu kinnitab ka vastustaja vastus teabenõudele; 4) vastavalt lepingu punktile 3.

  1. on Justiitsministeeriumil õigus küll hinnakirja kontrollida, kuid selleks peab saama algandmed teabevaldajalt. Juhul kui kaebajale müüdud kaupade hinnad ei vasta seaduse nõuetele, siis vastutab kahju tekitamise eest kaebajale vastustaja; 5) Justiitsministeerium nõustub vastustajaga, et ei ole mõistlik tervet nimekirja teabenõude korras väljastada, vaid ainult nende konkreetsete kaupade sisseostuhinnad, mida kaebaja on vangla kauplusest eelnevalt nimetatud ajaperioodil ostnud.
  2. Tallinna Halduskohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega rahuldati R. Ritsari kaebus ja kohustati OÜ-d VT Marketing vaatama R. Ritsari
  5. oktoobri
  6. a teabenõue uuesti läbi, täpsustades eelnevalt teabenõuet. Vastustajalt mõisteti riigi kasuks välja kaebajale osutatud menetlusabi riigilõivu suuruses 15,97 €. Kohtuotsuse põhjendused oli järgmised: 1) Riigikohtu erikogu
  7. veebruari
  8. a määruses nr 3-3-4-1-10 asuti seisukohale, et kuna kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamine on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, on vastustaja teabevaldaja AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt ning peab tema poolt täidetava avaliku ülesande kohta teavet väljastama. Seega on vastustaja poolt teabenõude täitmisest keeldumine õigusvastane; 2) eelnevast tulenevalt on ekslik vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub õigus halduskohtusse pöördumiseks; 3) vastustaja on vääral seisukohal, et Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsusest lähtuvalt oli tal õigus keelduda teabenõude täitmisest nõude ebaselguse tõttu. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et enne keelduvat otsust oleks vastustaja täitnud abistamiskohustust; 4) kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt täpsustatud nõudele vastavat informatsiooni ei olnud vastustajal teabenõude saamise aja seisuga olemas ning seega on kaebaja väljunud oma kaebuse piiridest. Kui kaebaja soovib teavet teiste kui teabenõude esitamise ajal märgitud perioodide kohta, võib ta pöörduda uue teabenõudega teabevaldaja poole; 5) kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb kohtul hinnata, kas keeldumine oli kohtusse kaebuse esitamise hetkel õiguspärane ja kas keeldumine rikub õigusi; 3

(8)3-09-2809 6) kohtumenetluse käigus täpsustas kaebaja, et taotleb sisseostuhindade esitamist ajavahemikul
  1. septembrist 2009 kuni
  2. jaanuarini
  3. Kohus leidis, et tal ei ole võimalik teha konkreetset ettekirjutust kaebuse esitaja nõutud teabe väljastamiseks, sest ebaselge teabenõue vajab täpsustamist; 7) vastustaja on kohtule selgitanud, et saadab igakuiselt Justiitsiministeeriumile kinnitamiseks kaupade nimekirjad, millest nähtub kõigi vastustaja poolt vanglas müüdavate kaupade müügihind, sisseostuhind ja juurdehindluse määr. Seetõttu ei ole vastustaja väide sisseostudokumentide kokkupanekust ja esitamisest väga ajamahuka ja kuluka toiminguna veenev; 8) vastustaja seisukoht, et ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus vastustaja hakkab igale kinnipeetavale eraldi saatma nimekirju, ning küsimus sellega kaasnevatest märkimisväärsetest kuludest ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks ja ei saa iseenesest olla käesoleval juhul teabenõude rahuldamisest keeldumise aluseks. Selliste küsimuste päevakorrale kerkimisel on vastustajal koos Justiitsministeeriumi ja asjassepuutuvate vanglatega võimalik otsida probleemi lahendusvariante. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. Roman Ritsari apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  5. veebruari
  6. a otsuse muutmist ja vastustajale ettekirjutuse tegemist teabenõude täitmiseks. Apellant põhjendab kaebust järgmiselt: 1) halduskohus eksib, kui leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist õigusvastase keeldumisega. Riigikohtu erikogu
  7. veebruari 2010 määruses nr 3-3-4-1-10 selgitati, et vaidlusaluse teabenõude täitmisest keeldumine on õigusvastane; 2) kaebaja ei ole väljunud oma kaebuse piiridest, kui esitas teabenõude täpsustuse alles halduskohtumenetluse jooksul, sest vastustajal on puudunud algusest peale kavatsus teabenõude täitmiseks; 3) käesolevas asjas on kohustamisnõue vajalik seetõttu, et vastustaja ei ole enam alates
  8. juunist
  9. a AvTS § 5 lg 1 p 3 mõttes teabevaldajaks, sest ta on lõpetanud vangla kaupluse teenuse pakkumise.
  10. OÜ VT Marketing palus jätta R. Ritsari apellatsioonkaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja taotlus on ebaselge. Kuigi kaebaja on kohtumenetluse käigus asunud oma esialget abstraktset teabenõuet sisustama konkreetsete ajavahemikega, mille vältel ta vastustajalt informatsiooni nõuab, ei saa selle alusel vastustajat kohustada teavet esitama. Kaebuse lahendamisel saab lähtuda üksnes asjaoludest, mis olid olemas kaebuse kohtusse esitamise seisuga; 2) kaebaja viide, et ta on pärast halduskohtu otsust pöördunud vastustaja poole uue teabenõudega, mida vastustaja pole täitnud, on asjakohatu. Antud haldusasjas puudub jõustunud otsus.
  11. OÜ VT Marketing apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  12. veebruari
  13. a otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) vastustaja nõustub halduskohtuga selles, et ta on teabevaldaja AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 tähenduses, kuna sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohtu erikogu. Samas on halduskohus jätnud täiesti analüüsimata küsimuse, kas kaebaja poolt soovitud teave on oma sisult avalik teave. AvTS § 3 lõike 1 ja § 5 lõike 2 koosmõjust tuleneb, et avalik teave ei ole mitte mistahes suvaline teave, mida teabevaldaja võiks omada, vaid tegemist peab olema teabega, mis puudutab avalike ülesannete täitmist. Käesoleval juhul peaks seega olema tegu teabega, mis puudutab kaupade jaemüüki vanglates; 2) vastustaja ostab küll vanglas müüdava kauba eelnevalt sisse, ent see ei tähenda, et see tegevus oleks avaliku ülesande täitmine. Avalik ülesanne on kaupade edasimüük vanglates. Ka asjaolust, et Justiitsministeeriumil on vastavalt riigi ja kaebaja vahel sõlmitud 4
(8)3-09-2809 lepingule õigus nõuda apellandilt kauba soetamisega seotud dokumente, millest nähtub kauba soetamise hind (lepingu p 3.11), ei saa järeldada, et vastustaja poolt kaupade sisseostmine on oma sisult avalik ülesanne; 3) vastustaja möönab, et praktikas esitab ta kaupade hinnakirjad igakuiselt Justiitsministeeriumile kinnitamiseks. Samas, ka kaupade nimekirjade esitamine Justiitsministeeriumile ei ole oma sisult avalik ülesanne; 4) tsiviilõigusliku lepingu alusel avaliku ülesande delegeerimine eraõiguslikule isikule ei too kaasa seda, et avaliku ülesande täitmiseks tuleb lugeda kogu lepingu täitmist puudutav tegevus, seejuures ettevalmistus avaliku ülesande täitmiseks või haldusorgani ja eraõigusliku isiku teabevahetus seonduvalt lepinguga; 5) halduskohus on jätnud hindamata selle, millises mahus on tegelikult kaebajale delegeeritud avalikke ülesandeid. Lepingust lähtuvalt on avaliku ülesandena vastustajale delegeeritud pelgalt kaupade müük kinnipeetavatele; 6) kaupade sisseostmine vastustaja poolt on küll selle avaliku ülesande täitmisega seotud tegevus, kuid mitte vahetult avaliku ülesande täitmine. Vastupidise tõlgenduse korral peaks lugema avalikuks teabeks ka näiteks info apellandi poolt palgatud nende töötajate, kes vanglatesse kaupa toovad, töölepingu tingimuste kohta; 7) kaebaja ei ole nõudnud
  1. oktoobri
  2. a teabenõudes infot, mis on käsitatav avaliku teabena. Seetõttu oli vastustajal õigus teabenõudele vastamisest keelduda; 8) kuna apellant leiab, et halduskohtu otsus tuleb tühistada, tuleb sellekohase otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude jaotust vastustaja kasuks ning mõista kaebajalt välja vastustaja õigusabikulud ja riigilõiv.
  3. R. Ritsar palub jätta OÜ VT Marketing apellatsioonkaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) asjaolu, et enne Riigikohtu lahendit nr 3-3-4-1-10 puudus antud valdkonnas praktika, ei oma tähtsust. AvTS-s on vaidlusaluses osas konkreetselt välja toodud teabeavaldaja kohustused; 2) vastustaja selgitused selle kohta, mis antud kontekstis on avalik ülesanne ja mis mitte, on asjakohatud. Kui vastustaja võttis omale kohustuse tegeleda vanglas jaekaubandusega, siis kogu sellega seotud tegevust tuleb pidada avalikuks ülesandeks.
  4. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Justiitsministeeriumi vastuväited R. Ritsari apellatsioonkaebusele on järgmised: 1) kaebaja on kohtule esitatud seletustes korduvalt muutnud perioodi, mille jooksul sisse ostetud kaupade hindade kohta ta teavet soovib. Sisuliselt võib seda vaadelda kui kaebuse täiendamist uue nõudega; 2) kaebuse täiendamine uue nõudega kujutab endast kaebuse muutmist ning kaebuse sellisele muutmisele tuleb kohaldada HKMS § 19 lõiget
  5. Justiitsministeeriumi vastuväited OÜ VT Marketing apellatsioonkaebusele on järgmised: 1) vastustajal on kohustus väljastada kaebajale perioodil september 2009 kuni jaanuar 2010 vanglakaupluses müügil olnud kaupade sisseostuhinnad. Justiitsministeeriumi poolne kontrolli teostamine juurdehindluse osas ei muuda teda sisseostuhindade teabevaldajaks; 2) vastustaja pidi vastavalt jaemüügiteenuse osutamise õiguse andmise lepingu nr 1/7508 punktile 3.
  6. jälgima, et hinnad vanglakaupluses ei oleks ebanormaalselt kõrged võrreldes kauplusega väljaspool vanglat. Selline hinnajälgimine hõlmab ka

§ 48

lg 1 tulenevat 20%-list juurdehindlust; 3) vastavalt lepingule oli Justiitsministeeriumil õigus küll hinnakirja kontrollida, kuid selleks pidi saama algandmed vastustajalt. Juhul kui kaebajale müüdud kaupade hinnad ei vasta seaduse nõuetele, siis vastutab kahju tekitamise eest kaebajale vastustaja; 4) käesolevaks hetkeks on leping Justiitsministeeriumi ja vastustaja vahel lõppenud alates 16. juunist 2011. a seoses vastustaja poolse ülesütlemisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

(8)3-09-2809
  1. Ringkonnakohus lahendab esmalt OÜ VT Marketing apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel Roman Ritsari apellatsioonkaebuse (II) ning seejärel võtab seisukoha menetluskulude jaotamise küsimuses (III). I
  2. HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu erikogu selgitas
  3. veebruari
  4. a määruses asjas nr 3-3-4-1-10, et kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse näol on tegemist avaliku ülesandega. Sellist ülesannet täitev isik on teabevaldaja AvTS § 5 tähenduses. Seetõttu ei saa käesoleva asja lahendamisel enam olla vaidlust selle üle, kas OÜ VT Marketing oli teabenõude esitamise ajal ja halduskohtu otsuse tegemise ajal teabevaldaja.
  5. OÜ VT Marketing on seisukohal, et vangla kaupluse sisseostuhinnad ei ole teave, mis seonduks avaliku ülesande täitmisega. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

§ 48

lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Avavangla kinnipeetav võib sisseoste teha ka väljaspool vanglat. Sättest nähtub kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalust osutava isiku kohustus piirata juurdehindlust võrreldes kauba sisseostuhinnaga. Ringkonnakohtu hinnangul on sätte eesmärk võimaldada ühelt poolt avaliku teenuse osutamisel kasumi saamist, teisalt kaitsta kinnipeetavaid kaupade liiga suurte juurdehindluste eest. Viimasena nimetatud eesmärki ei muuda olematuks seaduses piirangu puudumine kaupade sisseostuhindade suurusele võrreldes kaupade turuhinnaga ning kõrgete sisseostuhindade valimise korral võimaluse loomine suurema kasumi teenimiseks. Sellist ohtu on võimalik kõrvaldada avaliku teenuse osutaja valikul konkursitingimuste loomisega. Avalikes ja kinnipeetavate huvides – muuta kinnipeetavate jaoks kättesaadavaks kaupade soetamine, mille omamine on vanglas lubatud – loodud piirangu näol on tegemist normiga, mis otseselt puudutab avalikku teenust ennast ning on avalik-õigusliku iseloomuga.

  1. Avaliku teabe seaduse § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks muu hulgas luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Avalikkuse kontroll vangla kaupluse juurdehindluse piirangu täitmise üle ei ole võimalik muul viisil kui võrrelda – ja selleks saada teada – vangla kaupluse jaehindu ja sisseostuhindu. Piirdumise korral Justiitsministeeriumi kinnitustega, et sellist avalikku teenust osutavate isikute tegevust on kontrollitud, ei ole võimalik avalikkusel endal kontrolli teostada. Seetõttu tuleb ka kaebaja teabenõudes nimetatud teavet pidada olemuselt avalikuks teabeks AvTS § 3 lg 1 tähenduses. Kaupluse sisseostuhinnad dokumenteeritakse raamatupidamise nõuete järgimise korral iga kauba osas eraldi avaliku teenuse osutamise – kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse loomise – käigus. Sellise võimaluse loomine eeldab teenuse osutaja poolt vangla kaupluses müügil olevate kaupade sisseostmist ning seega ei saa loodud teavet pidada muuks kui avalikuks teabeks. Kaupade sisseostmine oli OÜ VT Marketing ülesanne.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks seoses OÜ VT Marketing väidetega halduskohtus selgitada ka seda, avaliku teabe seadus ei nõua, et kinnipeetav, kes esitab teabenõude, peaks seda põhjendama, sh kinnipeetava enda mingite muude õiguste rikkumise või selle kontrollimise vajadusega. Teabenõude täitmisest ei saa keelduda ka seetõttu, et mõni muu AvTS §-s 5 nimetatud teabevaldaja võib omada sama teavet. Teabenõude 6

(8)3-09-2809 täitmisest ei saa keelduda ka seetõttu, et samasuguseid teabenõudeid võivad hakata esitama paljud kinnipeetavad ning seetõttu võib teabenõuete täitmine muutuda teabevaldajale väga koormavaks. Avaliku teabe seadus võimaldab avalikku teavet ka avalikustada ning teabe avalikustamise korral võib teabenõude täitmise asemel enamasti juhatada teabe taotleja AvTS § 22 kohaselt avalikustatud teabe juurde.
  1. Seetõttu tuleb OÜ VT Marketing apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada ka seda, et kuigi pärast halduskohtu otsuse tegemist ei ole menetlusosaliste väidetest nähtuvalt OÜ VT Marketing enam avaliku teenuse osutaja samas vangla kaupluses kauba müüjana, on ta jätkuvalt teabenõude esitamise ajal osutatud avaliku teenusega seotud avalikku teavet omav isik. Avaliku teenuse osutamise lõpetamine ei saa kaasa tuua avalikkuse kontrolli lõppemist varem osutatud avaliku teenuse üle ning seetõttu ei lõpe avalikku teenust osutanud isiku kohustus täita talle avaliku teenuse osutamise ajal esitatud teabenõuet ka pärast avaliku teenuse osutamise lõpetamist. Seetõttu on jätkuvalt võimalik vastustaja kohustamine teabenõude täitmiseks. Ka asjaolu, et kaebaja on vanglast ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks vabanenud, ei takista teabenõude täitmist, sest selle esitamise õigus oli igal isikul (AvTS § 7). II
  3. R. Ritsari poolt esitatud teabenõudes oli kirjas: „Palun teid väljastada minule teave kõikidest kaupadest (Lisa 2) [,] mis hinnaga te teete sisseoste.“ Teabenõudele oli lisatud Tallinna Vangla kaupluse sortimendi hinnakiri seisuga
  4. a juuli. Ringkonnakohtu arvates ei saa teabenõudest lugeda välja, et teabenõudja sooviks saada teavet kaupade mingite varasemate või hilisemate sisseostuhindade kohta kui hinnad, mis kehtisid teabenõude esitamise ajal või mille alusel soetati kaupu, mida vangla kaupluses teabenõude esitamise ajal müüdi. Kaupade loetelu, mille kohta sisseostuhindasid küsiti, piirdus nende kaupadega, mis olid toodud teabenõude lisas. Asjaolu, et teabenõudes ei olnud R. Ritsar osanud täpsustada, kas ta soovib ka nende kaupade sisseostuhindasid, mida müüdi
  5. a juulis, kuid mitte enam teabenõude esitamise ajal, või nende kaupade sisseostuhindasid, mida
  6. a juulis veel ei müüdud, ei tähenda, et teabenõudele vastamine ilma seda täpsustamata pole võimalik. OÜ-l VT Marketing on võimalik teabenõudele vastates näidata hinnad, millega soetati teabenõudele lisatud loetelus näidatud kaupu viimati. Kohustust näidata teabenõudele esitatavas vastuses nende kaupade sisseostuhindu, mida loetelus veel ei olnud, teabenõude alusel OÜ-l VT Marketing ei olnud.
  7. Et kaebaja taotles kohtule esitatud kaebuses tema poolt esitatud teabenõude täitmiseks kohustamist ning kohtul ei ole võimalik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3 kohaselt rahuldada sellist kohustamisnõuet, mida isik pole vastustajale esitanud, siis ei ole asja lahendamisel oluline, et kaebaja kohtumenetluse kestel avaldas soovi veel mingi avaliku teabe väljastamiseks.
  8. Seetõttu ei olnud põhjendatud halduskohtu otsuse resolutsioonis vastustaja kohustamine teabenõude uueks läbivaatamiseks selliselt, et enne teabenõude täitmist tuleb täpsustada teabenõuet.
  9. Kaebaja leiab jätkuvalt, et vastustajat tuleb kohustada mitte teabenõuet uuesti läbi vaatama, vaid täitma. RVastS § 6 lg 4 kohaselt kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib 7
(8)3-09-2809 lõikes 4 sätestatud juhul kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda.
  1. Ringkonnakohtu arvates ei saa täielikult välistada teabenõude rahuldamata jätmist ka olukorras, kus on tuvastatud, et nõutav teave peab vastustajal olemas olema ning selle maht, arvestades, et vastustaja esitas sama teabe igakuiselt Justiitsministeeriumile, ei saa olla sedavõrd suur, et annaks aluse AvTS § 23 lg 2 p 3 kohaselt selle väljastamisest keelduda. Kuna kohtule ei ole nõutud teavet kohtumenetluse käigus esitatud ning vastustaja on halduskohtus viidanud võimalikule teabenõude täitmise kulude kandmisega seotud probleemile, siis ei saa välistada, et väljastatav teave ületab AvTS § 25 lõikes 2 nimetatud mahtu, mille korral teabenõue tuleb täita tasuta. Olukorras, kus puuduvad tõendid selle kohta, et teabenõue tuleb täita tasuta või et kaebaja on teabenõude täitmise eest tasunud, ei saa asuda seisukohale, et vastustajale saab teha RVastS § 6 lõikes 5 nimetatud ettekirjutust.
  2. Seetõttu tuleb R. Ritsari apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti
  3. III
  4. Kuna OÜ VT Marketing apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema menetluskulud HKMS § 92 lg 1 kohaselt ka tema enda kanda. Vastustajalt tuleb R. Ritsari apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu HKMS § 95 lg 1 alusel täiendavalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista kaebajale osutatud menetlusabi pooles riigilõivu suuruses, st 7,99 €. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.