← Eesti

3-10-1540/68

Obsah (7)§ 106§ 5§ 52§ 43§ 51§ 2§ 40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2011, Tallinn Ha

) § 58 kohaldatav. Teade ja uurimiskokkuvõte rikuvad kaebaja õigusi ja need on vaidlustatavad sõltumata sellest, kas neid käsitada haldusaktide või toimingutena. Uurimiskokkuvõttes on tuvastatud erinevad 2

(24)3-10-1540 ehituslikud minetused Solaris Keskuse Cinamoni kinosaali nr 2 projekteerimisel ja ehitamisel, kusjuures konkreetsed rikkumised on omistatud konkreetsetele menetlusosalistele. Seetõttu on sisuliselt tegemist tuvastava haldusaktiga. Uurimiskokkuvõte vastab ka eelhaldusakti tunnustele, sest selles on õiguslikult siduvalt tuvastatud asjas tähtsust omavad asjaolud, millel on oluline tähtsus asja lõplikul lahendamisel (nt võimaliku ettekirjutuse tegemisel, trahvi määramisel jms). Uurimiskokkuvõte on oluliseks tõendiks ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt menetletavas kriminaalasjas. Haldusakti tunnustele vastab ka menetluse lõpetamise teade, sest selle toimel on haldusmenetlus lõpetatud ja selle vaidlustamata jätmise korral on menetlus lõppenud ebaõige tulemusega. Haldusaktile esitatavate vorminõuete järgimata jätmine nii uurimiskokkuvõtte kui ka teate puhul ei mõjuta nende iseloomu. Põhimõtteliselt on teadet ja uurimiskokkuvõtet võimalik käsitada ka toimingutena, kuigi on vaieldav, kas antud juhul on tegemist menetluse lõpetamisega sisulist otsust tegemata. Kuivõrd teate ja uurimiskokkuvõttega on tähtsust omavad asjaolud siduvalt kindlaks määratud, on siiski tegemist pigem tuvastavate haldusaktidega. Igal juhul on need ka menetlustoimingutena eraldiseisvalt vaidlustatavad, sest rikuvad menetlusosalise õigusi menetluse lõpptulemusest sõltumata. Uurimiskokkuvõtte sisu ei vasta haldusmenetluse läbiviimisel püstitatud eesmärgile, sest selles ei ole antud hinnangut mitte niivõrd õigusaktidest tulenevate ehituslike nõuete järgimisele, vaid pigem keskendutud tehnilise lahenduse arvustamisele. Tähelepanuta on jäetud, et puudus projekteerimise lähteülesanne ning ehitise omanik ei edastanud projekteerijale andmeid ekspluatatsiooni tingimustes kasutatavate koormuste kohta. Menetluse eesmärk ei olnud selgitada välja laevaringu põhjused, kuid sellele on siiski pööratud palju tähelepanu, analüüsides õnnetuse võimalikke põhjuseid seejuures valikuliselt ja pealiskaudselt. Ripplae varingu põhjus ei olnud riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemine, vaid see oli hoopis mingi mõjuri põhjustatud esmane tagajärg. TJA ei ole andnud hinnangut teistes arvamustes ja uuringutes esitatud võimalikele põhjustele, keskendudes pelgalt riputite ülekoormusele tuginevale analüüsile. TJA järeldused riputitele mõjunud koormuste osas on ebaõiged. Ripplagi ei saanud variseda ühe või mitme riputi katkemisest tingituna, sest TTÜ uuringu kohaselt oli varingu esilekutsumiseks vaja purustada vähemalt 17 kõrvutiasetsevat riputit. TJA arvutused lae omakaalu kohta ei vasta tegelikkusele (õige omakaal on 27,7–28,7 kg/m2, mitte 30,12 kg/m2) ning TJA poolt varuteguri 1,2 kasutamine on meelevaldne ja põhjendamatu. Uurimine ei selgita varingu põhjuseid ega anna juhiseid sarnaste objektide edaspidiseks projekteerimiseks. Väide, et ripplae ehitamisel kasutati tooteid, mis pidid vastu võtma tootja poolt soovitatust suuremaid koormusi, on ebaõige sest tootja poolt riputi kannale määratud soovituslik koormus 25 kg on hoopis teine näitaja. Seejuures on soovitusliku koormuse puhul võimalikke varutegureid juba arvestatud, mistõttu selle täiendav arvestamine ei ole õige. TTÜ uuringu kohaselt oli riputite ebaühtlane samm lae varingus väheoluliseks mõjuriks, kuid sellega pole TJA arvestanud. Uurimiskokkuvõttes on viide FEM mudelile, kuid kasutatud üksnes lineaarselt koostatud mudelit, arvestamata mittelineaarset mudelit, kuigi tulemused on erinevad. TJA on järelduste tegemisel lähtunud eeldusest, et ripplae ehitamisel kasutati ehitustooteid neile sobimatutel koormustel, millega rikuti EhS § 6 lg 1 p-s 1 ja § 54 lg 1 p-s 7 sätestatud nõudeid. Kogu uurimise taandamine sellele, mis koormustel on ehitusdetaile kasutatud, viitab sellele, et lae varingu põhjustas omakaalust tingitud ülekoormus. TJA järeldused on ühekülgsed, põhjendamata ega tugine asjas kogutud tõenditel. Kuna ehitisele on väljastatud ehitus- ja kasutusload, siis vastas ehitusprojekt kehtestatud nõuetele ning oli koostatud piisavas detailsuses ja ulatuses. Projektjoonistel olid toodud kõik kasutatavad materjalid koos nende iseloomulike omadustega. Konstruktsiooni projekteerimisel võeti arvesse kõik teada olnud koormused, välised tegurid ja kasutusmõjurid. Projekteerija ei 3
(24)3-10-1540 saanud arvestada sellega, kuidas omanik ehitab otsehangetega teostatava töö, sest vastava informatsiooni edastamisest omanik keeldus. Uurimiskokkuvõttes ega teates ei ole toodud välja ühtegi konkreetset õigusakti sätet ega tõendit, mille alusel saaks väita, et projekt on puudulik või kaebaja tegevuses ilmnes minetusi. TJA järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele ega ole piisavalt põhistatud. 4. Tehnilise Järelevalve Amet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. TJA poolt juhtumi kohta koostatud uurimiskokkuvõte ja haldusmenetluse lõpetamise teade ei oma iseseisvat reguleerivat toimet ning tegemist on toimingutega

§ 106lg 1 tähenduses. Eh

S § 62 lg 2 p-st 3 lähtuvalt oli järelevalvemenetluse eesmärk selgitada välja, kas ehitusprotsessi osapooled on Solaris Keskuse Cinamoni kinokeskuse kinosaali nr 2 ehitusprotsessis (alates projekteerimisest kuni kasutusloa saamiseni) täitnud EhS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid. Menetluses järgiti kõiki menetlus- ja materiaalõiguse norme ning uurimiskokkuvõttes on piisavalt täpselt selgitatud, milles osapoolte konkreetsed rikkumised seisnesid. Uurimise käigus selgus, et kõnealune ripplagi oli ainuüksi omakaalust tulenevalt ülekoormatud, mistõttu võisid isegi kavandatud ekspluatatsioonitingimustes mõjuvad koormused või muud mõjud vallandada selle varingu. Seega ei vastanud ripplagi EhS § 3 nõuetele. Samuti ei olnud projekteerimisettevõtja kinosaali konstruktsioonide projekteerimisel arvestanud kõikide asjakohaste mõjuritega, millest tulenevalt ei olnud ehitis projekteeritud vastavalt EhS § 3 lg 1 ja § 18 lg 2 nõuetele. Arvestades, et varing toimus tavaekspluatatsiooni käigus, ei olnud menetluse eesmärk selgitada välja kõiki võimalikke füüsikalisi tegureid, mis võisid ripplae varingu vallandada. Uurimiskokkuvõttes on samas rõhutatud, et kuivõrd kinosaali ehitamise erinevate etappidega oli seotud mitu juriidilist isikut, ei võta TJA seisukohta nende süü või selle jagunemise osas. Lõplik hinnang konkreetsete isikute süü ja vastutuse suuruse kohta antakse Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt läbiviidavas kriminaalmenetluses. Eelnevast tulenevalt on arusaamatud kaebaja väited, et TJA läbi viidud haldusmenetlus ega selle lõpetamine ei olnud eesmärgipärased. Samuti on kaebaja väited tema subjektiivsete õiguste rikkumise kohta üksnes hüpoteetilised. Uurimiskokkuvõttes tuli mõningal määral tehnilisi lahendusi käsitleda, kuid eesmärk ei olnud analüüsida kõiki teoreetilisi võimalusi, sest varing toimus tavaekspluatatsiooni käigus. AS-le Merko Ehitus oli ärakuulamisõigus ja täiendavate selgituste saamine tagatud, arvestades ka

§ 5lg-s 2 sätestatut.

Kaebajale tutvustati uurimiskokkuvõtet 10.12.2009 ning anti talle võimalus esitada selle kohta oma arvamus ja vastuväiteid, mida kaebaja 15.12.2009 ka kirjalikult tegi. Kaebajal puudus takistus esitada TJA-le tema poolt viidatud TTÜ uuring. Nimetatud uuringut ei ole uurimiskokkuvõttes käsitletud, sest see ei lükanud ümber TJA järeldusi. AS Merko Ehitus poolt 15.12.2009 esitatud tõendite uurimiskokkuvõttes käsitlemata jätmisega ei ole rikutud uurimispõhimõtet. Kaebaja seisukohtade ja tõenditega mittearvestamist on põhjendatud menetluse lõpetamise teates ning esitatud tõendid ei omanud ehitusprotsessi nõuetele vastavuse hindamisel tähtsust. Uurimiskokkuvõttes on loetletud üksnes need dokumendid, mida TJA oma järelduste tegemisel arvestas. Kaebuses etteheidetud väidetavatest faktivigadest on mitmed põhjustatud vigadest kaebaja enda esitatud dokumentides ja andmetes. Ripplae omakaalu ja riputitele langeva koormuse arvutuskäik TJA-le edastatud projektdokumentatsioonis puudus (edastati TJA nõudmisel alles 29.10.2009) ning see on loetud oluliseks EhS § 18 lg 3 p 1 rikkumiseks. Nimetatud arvutuskäigu järgi oli ripplae omakaal 31,0 kg/m2 ja projektijärgse sammu korral riputi koormuseks 25,11 kg. Lisaks tuli kasutada varutegurit, et võtta arvesse konstruktsioonile mõjuda võivaid täiendavaid koormusi. Sellega tuvastati EhS § 3 lg 2 rikkumine. Lae omakaal ja riputile mõjuv koormusarvutus omab tähtsust, sest projektjooniselt ei selgunud üheselt ripplae konstruktiivne lahendus ja paigaldusviis. Ripplae konstruktsiooni 4

(24)3-10-1540 projektjooniselt nähtub ka akustilise viimistluskihi olemasolu, mistõttu on arusaamatu väide, et viimistluskihiga seonduv projekti koosseisu ei kuulunud. Lae projekteerimisel pole järgitud Knaufi käsiraamatu juhiseid, sest selle kohaselt tuleb suurema kui 0,30 kN/m2 lae omakaalu korral kasutada riputeid 0,40 kN. Tamadex on asjassepuutuvad riputid määratlenud aga 0,25 kN riputitena. Kaebaja koostatud projektis määratud riputite sammu 900 × 900 ei võimalda juhend ka lae raskusklassis kuni 0,30 kN/m
  1. Uurimiskokkuvõtte lk-l 10 toodud tabel nr 3 on üksnes illustreeriv ning TJA ei ole selle põhjal otseseid järeldusi teinud. TTÜ uuringu varingustsenaariumid ei kattu tegelike asjaoludega, mistõttu ei ole see asjakohaseks tõendiks. TJA on uurimiskokkuvõtte p-s 6.1.1 leidnud, et riputite tootja poolt antud soovituslik koormus 25 kg (0,25 kN) riputile on põhjendatud ja seda tulnuks toote kasutamisel arvestada. Nimetatud järeldust kinnitab ka TTÜ uuring, mille katsete tulemusel olid riputi kannad juba koormusel alates 0,35 kN plastselt deformeerunud. FEM meetodi (lõplike elementide meetod) abil saadud tulemusi on selgitatud uurimiskokkuvõtte p-s 6.
  2. Kogu lagi modelleeriti vastavalt lae teostusjoonistele programmis, mis arvutas igale riputile mõjuva koormuse. See tõestas, et riputitele mõjusid reaalselt soovituslikust koormusest suuremad koormused. Ka mittelineaarse metoodika alusel saadud tulemused (TTÜ uuring) ei lükanud ümber TJA järeldusi EhS § 3 lg 2 rikkumise kohta, mistõttu uurimiskokkuvõttes selle metoodika täiendav kajastamine ei olnud vajalik. Ehitusseaduse rikkumise seisukohast ei oma tähtsust, mitme kilogrammi võrra olid ripplae riputi üle koormatud. Seejuures on AS Merko Ehitus esitanud nii TJA-le, TTÜ-le kui ka Põhja Politseiprefektuurile erinevad lähteandmed ripplae omakaalu arvutamiseks. Kasutusloa taotluse menetluses rikkumiste tuvastamine või tuvastamata jätmine ei vabasta kaebajat kohustusest koostada nõuetele vastav ehitusprojekt ja projekteerida nõuetele vastavaid ehitisi. Kaebaja koostatud projektjooniselt ei selgu konstruktiivne lahendus, paigaldusviis ega mõjuvad koormused ning esitatud ei ole ühtegi tõendit, kuidas arvestati projekteerimisel helitehnikaga. Ripplae arvutustes kajastati üksnes omakaalu arvutust, mistõttu on põhjendamatu väide kõigi teadaolevate väliste tegurite arvestamisest. TJA ei pidanud tegema asjaolude tuvastamisel ja tõendite kogumisel koostööd kriminaalmenetlust toimetavate organitega, sest tegemist on erineva ulatuse ja eesmärgiga ning isiku õigusi erineval määral riivavate menetlustega, milles ei ühti nõuded tõendamisele ja vormistamisele ega ka isikute menetluslikud kohustused.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2011 otsusega AS Merko Ehitus kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Asjas on vaidlustatud TJA poolt kinosaalis toimunud laevaringu osas läbiviidud järelevalvemenetluse kohta koostatud uurimiskokkuvõte ja menetluse lõpetamise teade. TJA on teostanud riikliku järelevalve vormis õiguspärasuse kontrolli ning selle käigus kasutanud erinevaid viise informatsiooni saamiseks tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Järelevalvemenetluse toimingud on dokumenteeritud uurimiskokkuvõttes. Kõnealune uurimiskokkuvõte ei oma iseseisvat reguleerivat toimet ning tegemist ei ole üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Asjaolu, et uurimiskokkuvõte sisaldab järelevalvemenetluse käigus kogutud tõenditele ja tuvastatud asjaoludele tuginedes TJA poolt antud hinnanguid EhS rikkumisele, ei muuda uurimiskokkuvõtet haldusaktiks. EhS § 64 lg 3 kohaselt koostatakse õigusrikkumise avastamisel ettekirjutus, mis on õiguslikuks meetmeks ja millega pannakse järelevalvealusele isikule kohustused või keelud. Järelevalvemenetluses koostatud uurimiskokkuvõte ei ole ka vaheetapiks mingis teises haldusmenetluses, kus uurimiskokkuvõttega tuvastatu oleks õiguslikult siduv lõpliku otsuse tegemisel. Seega ei ole uurimiskokkuvõte ka eelhaldusakt (

§ 52lg 2). Õigussuhteid reguleeriva tahteavalduse puudumine toimingus ei tähenda siiski, et toiming ei võiks kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. 5

(24)3-10-1540 Uurimiskokkuvõte ei ole samas käsitatav tõendina, millega oleks kaebaja suhtes siduvalt tuvastatud õiguslikke asjaolusid kriminaalmenetluses või tsiviilkohtumenetluses (vt ka Riigikohtu 17.02.2004 otsus nr 3-1-1-120-03 ja 22.12.2000 määrus nr 3-3-1-38-00). Seega ei saa uurimiskokkuvõte rikkuda kaebaja õigusi seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega (kaebaja enda suhtes kriminaalmenetlust pealegi alustatud ei ole). Riiklik järelevalve ehitusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete järgimise üle toimub avalikes huvides ning selle eesmärki võib EhS §-dest 62–64 tulenevalt määratleda kui vahendit õigusrikkumise avastamiseks või sellise rikkumise vältimiseks, samuti rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, mitte ei ole eesmärgiks haldusakti andmine (ettekirjutuse tegemine) või karistuse määramine. Käesoleval juhul avastati küll rikkumisi, kuid puudub vaidlus, et tuvastatud puudused olid menetluse lõpetamise ajaks juba kõrvaldatud (ehitise osa viidud kooskõlla ehitusseaduse nõuetega), mistõttu nende kõrvaldamiseks ei olnud vaja ettekirjutust koostada ning haldusmenetlus lõppes uurimiskokkuvõtte koostamisega. Puudub ka vaidlus, et laevaringu suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning sellisel juhul tuleb väärteomenetlus jätta alustamata või alustatud menetlus lõpetada. Ka uurimiskokkuvõtte kohaselt oli menetluse eesmärk selgitada välja, kas ehitusprotsessi osapooled on täitnud EhS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid, mis vastab EhS § 62 lg 2 p-s 3 sätestatud TJA õigusele. Teistsugust eesmärki ei olnud seatud ka muudes kaebajale saadetud teadetes. Kuivõrd menetluse eesmärk ei olnud laevaringu põhjuste väljaselgitamine, ei pidanud uurimiskokkuvõttes kajastuma ka laevaringu ehitustehnilised põhjused, sh riputite ja metallprofiilide ühenduse katkemist mõjutanud võimalikud tegurid ja asjaolud. Järelevalvemenetluse eesmärk ei olnud ebaselge ning uurimiskokkuvõtte mõneti ebaõnnestunud sõnastus ei tähenda iseenesest menetluse mitteeesmärgipärasust ja sellest tulenevat toimingu õigusvastasust. Uurimiskokkuvõttest ei tulene, et sedastus, mille kohaselt ripplae varingu põhjustas riputite ja metallprofiilide ühenduse katkemine, on antud järeldusena kõigi võimalike tegurite seostest ja mõjust ripplaele ja eeltoodust tulenevalt varingule, vaid see oli otsene ripplae allakukkumise põhjus. Kuna järelvalvemenetluse käigus tuvastati, et ehitis ei olnud projekteeritud vastavalt EhS § 3 lg 1 ja § 18 lg 2 nõuetele, siis ei keskendutud kõigi nende mõjude või koormuste väljaselgitamisele, mis võisid ripplae varingu põhjustada, vaid lähtuti sellest, et varing leidis aset tavaekspluatatsiooni käigus ning tavatingimustest erinevaid mõjusid ei esinenud. TJA on põhjalikult selgitanud, et tehnilisi asjaolusid uuris ta vaid sel määral, mis olid vajalikud seatud eesmärgi saavutamiseks (s.o kontrollimaks EhS nõuete järgimist). Eelneva põhjal on põhjendamatud kaebuse väited läbiviidud haldusmenetluse eesmärgipäratusest. Kaebajat oli haldusmenetluse alustamisest teavitatud, samuti tutvustati talle 10.12.2009 uurimiskokkuvõtte projekti ning anti võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited, mida kaebaja tegi nii suuliselt kui ka 15.12.2009 kirjalikult. Kaebajal puudus takistus TTÜ uuringu TJA-le esitamiseks ning ta on menetluse käigus esitanud vastustajale hulga dokumente. Kaebaja ei ole ka selgitanud, millised tema menetluslikud õigused jäid tal teostamata seoses asjaoluga, et uurimiskokkuvõtte kaks lisa sai ta kätte hilinemisega. Kuna kaebaja märgib ka ise, et lõplikus uurimiskokkuvõttes ei olnud olulisi erinevusi võrreldes 2009. a detsembris koostatud versiooniga, siis oli kaebaja teadlik kokkuvõtte põhimotiividest ja tema ärakuulamisõigust pole rikutud. TTÜ uuringu kajastamata jätmise kohta tuleb märkida, et selles uuringus on eraldi välja toodud, et töös ei käsitleta ripplae projekteerimise ega ehituse nõuetele vastavust, vaid eesmärk on ripplae varingu võimalike põhjuste leidmine ja hüpoteeside kontrollimine. Seega olid TTÜ uuringul TJA menetlusest erinev eesmärk, millega on seletatav ka uuringu käsitlemata jätmine uurimiskokkuvõttes. TJA on menetluse lõpetamise teates käsitlenud kaebaja seisukohti uurimiskokkuvõtte kohta ning esitanud nende 6
(24)3-10-1540 osas omapoolsed selgitused. Arvestamata jäetud ettepanekuid on kajastatud kohtule esitatud kaebuses, need ei lükka ümber uurimiskokkuvõtte järeldusi ega tingi toimingu õigusvastasust. Kuna kaebus lähtub eeldusest, et TJA pidi välja selgitama laevaringu põhjused ning eelnevalt on tuvastatud, et järelevalvemenetlusel selline eesmärk puudus, jäävad tähelepanuta kaebuse väited, mis seonduvad laevaringu võimalike põhjuste väljaselgitamata jätmisega. TJA ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, jättes uurimiskokkuvõttes käsitlemata kaebaja poolt 15.12.2009 esitatud tõendid. Vastustaja ei ole jätnud nimetatud tõendeid tähelepanuta, vaid menetluse lõpetamise teates põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. Viidatud tõendid ei omanud antud juhul ehitusprotsessi nõuetele vastavuse hindamisel tähtsust. Kaebaja ei ole näidanud, milline on põhjuslik seos tema poolt kaebuses esile toodud faktivigade ja TJA väidetavalt ebaõigete järelduste vahel. TJA on uurimiskokkuvõttes põhjendatult lugenud EhS § 3 lg 2 ja § 18 lg 3 p 1 oluliseks rikkumiseks asjaolu, et ripplae konstruktsioone käsitlevas projektdokumentatsioonis puudus ripplae omakaalu ja riputitele langeva koormuse arvutuskäik. Kuna kaebaja kasutas erinevate tootjate detaile, siis ei saanud antud juhul lähtuda tootja juhistest, mis on sisuliselt käsitatavad ehitusprojektina, vaid oli vaja koostada EhS § 18 kohane ehitusprojekt. Kaebaja ei ole selle nõude olemasolu ümber lükanud. Vastustaja viide standardile EVS 811:2006 „Hoone ehitusprojekt“ on asjakohane ning selle mittejärgimise kaudu on võimalik sisustada EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud nõuete rikkumist (vt Riigikohtu 17.03.2010 otsus nr 3-1-1-710). Kaebaja koostatud projektjoonis ei vastanud ehitusprojektile esitatavatele nõuetele, sest sellelt ei selgunud konstruktiivne lahendus, paigaldusviis ja mõjuvad koormused, ei nähtunud arvestamist helitehnikaga. Asjas esitatud arvutused kinnitavad TJA järelduste õigsust ning isegi kaebaja esitatud andmetest lähtuv koormusarvestus näitab tootja poolt soovitatud koormuse (25 kg / 0,25 kN) ületamist ning ülekoormamise ulatuse suurus ei oma rikkumise olemasolu kindlakstegemisel tähtsust. Tootja soovitatud koormuse põhjendatust kinnitavad omakorda TTÜ uuringu koostamiseks tehtud katsete tulemused (riputite kannad deformeerusid juba koormusel alates 0,35 kN). FEM meetodi abil saadud tulemused kinnitasid, et riputitele mõjusid reaalselt koormused, mis olid soovituslikust koormusest suuremad. Kuna kaebaja ei lükanud ümber vastustaja väidet, et ka mittelineaarse metoodika alusel saadud tulemused järeldusi ei muuda, siis ei riku ka selle modelleerimisviisi TJA poolt kajastamata jätmine uurimisprintsiipi. TJA on järelevalvemenetluse viinud läbi kooskõlas õigusaktidega ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Riiklik järelevalve toimub avalikes huvides ja sellele on eesmärkidest tulenevalt omane avalikkuse informeerimine. Ehitise või selle osa kokkuvarisemise korral on avalikkuse teavitamine järelevalvemenetluse tulemustest igati asjakohane. Seejuures on uurimiskokkuvõttes selgelt rõhutatud, et sellega ei lahendata süüküsimust ega ole tuvastatud rikkumisi nimeliselt seotud ühegi konkreetse ehitusprotsessis osalenud isikuga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AS Merko Ehitus palub apellatsioonkaebuses (samuti ringkonnakohtule 27.09.2011 esitatud apellatsioonkaebuse täiendavates põhjendustes) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada, samuti mõista Tehnilise Järelevalve Ametilt välja kaebaja poolt asjas kantud menetluskulud. Halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, ei ole kõiki asjas kogutud tõendeid analüüsinud ega tõendite mittearvestamist põhjendanud. 7
(24)3-10-1540 6.
  1. Uurimiskokkuvõtte ja teate õiguslik iseloom. Halduskohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et uurimiskokkuvõte ega teade ei reguleeri üksikjuhtumit ega tekita, muuda või lõpeta isiku õigusi ja kohustusi. Uurimiskokkuvõtte ja teate reguleeriv iseloom seisneb asjaolude õiguslikult siduvas tuvastamises, antud juhul tuvastati ehitusprotsessi osaliste poolsed EhS rikkumised, mida ei oleks saanud ilma uurimiskokkuvõtet ja teadet vaidlustamata enam hiljem kahtluse alla seada. AS Merko Ehitus õigusi rikuvad TJA poolt uurimiskokkuvõttes ja teates tehtud eksitavad ja ebaõiged järeldused. Teate kui haldusakti kohta pole kohus üldse midagi arvanud. Kohus on jätnud käsitlemata kaebaja väite, et uurimiskokkuvõte on tuvastav haldusakt, millega on käesoleval juhul tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks erinevate ehitusprotsessi osapoolte poolt väidetavalt toime pandud EhS rikkumised, mis võisid lae varingule peamiselt kaasa aidata. Kuigi TJA on selgitanud, et ei võta seisukohta menetlusosaliste süü või selle jagamise osas, millele annab lõpliku hinnangu kriminaalmenetlus, on uurimiskokkuvõttes tuvastatud konkreetsed rikkumised (s.o faktilised asjaolud), mis on eksimatult omistatavad konkreetsetele menetlusosalistele. Kui ehitusprotsessi osapooled ei oleks kinosaali lage omal initsiatiivil ümber ehitanud ja kriminaalasja algatamine oleks võtnud kauem aega, siis oleks TJA uurimiskokkuvõttes toodud rikkumiste pinnalt teinud ka ettekirjutuse. Ettekirjutuse tegemise vajaduse äralangemine ei muuda uurimiskokkuvõtte eesmärki ega olemust. Kui uurimiskokkuvõte ja teade kui haldusaktid jäävad kehtima, võiks mistahes kolmas isik põhjendatult viidata, et jõustunud haldusaktiga on rikkumised üheselt tuvastatud. Järelevalvemenetlus ei pea alati lõppema haldusakti andmisega, kuid samas ei ole ka välistatud, et järelevalvemenetluse käigus annab haldusorgan haldusakti, mis ei ole ettekirjutus. TJA oleks võinud uurimiskokkuvõtte kui tuvastava haldusakti ka andmata jätta, kuid pidas ilmselt vajalikuks, et järelevalvemenetluse käigus tuvastatud asjaolud (rikkumised) oleksid siduvalt fikseeritud. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud ka seda, miks uurimiskokkuvõte ja teade ei ole eelhaldusaktid. Ka EhS § 64 lg 3 alusel läbiviidavas järelevalvemenetluses on võimalik algul eelhaldusaktiga tuvastada rikkumised ja seejärel anda lõppakt, mis sisaldab ettekirjutust rikkumiste kõrvaldamiseks. 6.
  2. Uurimiskokkuvõtte ja teate tõenduslik väärtus käimasolevas kriminaalmenetluses. AS Merko Ehitus ei ole väitnud, et uurimiskokkuvõte ja teade oleksid teistes menetlustes lõplikult siduvad või neis sisalduvaid rikkumisi ei saaks tuvastada nt kriminaalmenetluse raames. Samuti ei ole apellandi eesmärk halduskohtumenetluse abil teiste menetluste jaoks tõendeid välistada või tõendite usaldusväärsust vähendada. Apellant vaidlustas uurimiskokkuvõtte ja teate põhjusel, et need on õigusvastased ning rikuvad tema õigusi. Küll aga on ilmselge, et nii uurimiskokkuvõte kui ka teade omavad kriminaalmenetluses väga olulist, kui mitte määravat kaalu. Apellant ei ole väitnud, et uurimiskokkuvõtte ja teate kriminaalmenetluses tõendina kasutatavus annaks talle iseseisva aluse nende vaidlustamiseks halduskohtus, vaid põhjendanud kriminaalmenetluse alustamise võimalusega üksnes oma subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebuse aluseks antud asjas on see, et uurimiskokkuvõte ja teade on õigusvastased haldusaktid, mis rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuigi kaebajale ei ole kriminaalasjas veel kahtlustust esitatud, ei ole selle esitamine välistatud. Kuna A. L kahtlustuse esitamisel lähtuti üks-üheselt uurimiskokkuvõttes tuvastatud rikkumistest, siis võib põhjendatult eeldada, et ka kaebajale võimaliku kahtlustuse esitamisel lähtutaks samuti uurimiskokkuvõttest ja teatest. Kaebaja soovib nimetatud haldusaktide tühistamist, kuna need omistavad talle alusetult EhS rikkumisi ning võivad hiljem olla aluseks tema suhtes kriminaalasja algatamiseks. Selliste õigusvastaste haldusaktide kehtimajäämine võimaldaks neid kasutada näiliselt usaldusväärsete tõenditena ning eksitada nii uurimisasutust, kohtuid kui ka avalikkust ja kaebaja äripartnereid. 8
(24)3-10-1540 6.
  1. AS Merko Ehitus subjektiivsete õiguste rikkumine. Kohus on jätnud tähelepanuta, et uurimiskokkuvõte rikub kaebaja õigust heale nimele, õigust valida vabalt tegevusala, õigust vabale eneseteostusele ning õigust heale haldusele. Kohus ei ole viidanud, milline õigusnorm annab TJA-le õigusliku aluse avalikustada järelvalve tulemusi kajastav uurimiskokkuvõte, eriti juhul, kui see on sisult ebaõige. Tehnilise järelevalve tulemusi kajastava uurimiskokkuvõtte avaldamise õigust ei saa eeldada, vaid selleks peab olema selge õiguslik alus, mida vastustaja ega halduskohus pole aga välja toonud. Aluseks ei saa olla avaliku teabe seaduse (AvTS) § 28 lg 1 p 7, sest antud juhul oli uurimiskokkuvõtte tegemise ajaks mistahes oht kõrvaldatud ning see oli ka ettekirjutuse tegemata jätmise põhjuseks. Samastada ei saa ka järelevalve tulemustest informeerimist (nt lakoonilise pressiteatena) ja mahuka uurimiskokkuvõtte avalikkusele kättesaadavaks tegemist. Tähtsust ei oma, kas uurimiskokkuvõttes ja teates süü küsimust käsitleti või mitte, sest esile toodud rikkumised on eksimatult omistatavad konkreetsetele isikutele (sh kaebajale). EhS nõuete rikkumiste ebaõige ja paljasõnaline omistamine AS-le Merko Ehitus rikub tema õigusi sõltumata sellest, kas tema süü on tuvastatud või mitte. Kaebaja rõhutab lisaks, et põhjendatud huvi olemasolu on hõlmatud subjektiivsete õiguste rikkumisega, mistõttu ei ole põhjendatud huvi olemasolu eraldi tõendamine vajalik. 6.
  2. Haldusmenetluse eesmärgipärasus. Kohus on jätnud suuresti analüüsimata väited ja tõendid, et TJA läbiviidud haldusmenetlus ei olnud eesmärgipärane või eesmärgile vastav, kui TJA oli sellise eesmärgi üleüldse ja seejuures õigesti püstitanud. Kohus on põhjendamatult nõustunud TJA-ga, et kuna uurimiskokkuvõttes ei pidanudki kajastuma avarii ehitustehnilised põhjused, siis ei olnud läbiviidud haldusmenetlus eesmärgipäratu. Samas on nii uurimiskokkuvõttes (sh pealkirjas) kui ka teates selgesõnaliselt viidatud, et TJA algatas järelevalvemenetluse muu hulgas ehitise avarii (kinosaali lae varingu) põhjuste uurimiseks (s.o ehitustehniliste põhjuste väljaselgitamiseks vastavalt EhS § 62 lg 2 p-le 5, mitte pelgalt EhS nõuete täitmise kontrollimiseks vastavalt EhS § 62 lg 2 p-le 3). Alles kohtumenetluse käigus on TJA esialgne eesmärk moondunud EhS § 62 lg 2 p 3 järgseks tavapäraseks järelevalveks. Seda kinnitab ka TJA koostatud 10.12.2009 koosoleku protokoll, mille apellant palub võtta haldusasja materjalide juurde. Seda ei esitatud juba esimese astme kohtus põhjusel, et polnud põhjust eeldada vaidluse tekkimist TJA poolt varem sõnaselgelt kinnitatud eesmägi õigsuse osas. Uurimiskokkuvõttes sisalduvaid vastuolusid ei saa õigustada pelgalt selle mõneti ebaõnnestunud sõnastusega. Haldusorgan peab olema võimeline määratlema haldusmenetluse eesmärgi ja see peab olema haldusakti põhjal üheselt tuvastatav. Käesoleval juhul on TJA eesmärgi sõnastanud erinevatel ajahetkedel erinevalt ja ebaselgelt. Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest kohus on iseenesest nõustunud, et järelevalvemenetlus algatati mh EhS § 62 lg 2 p 5 alusel, kuid samas jaganud ka TJA vastupidist seisukohta. EhS rikkumiste ja ehitustehniliste küsimuste tuvastamist ei saa tegelikkuses eristada. Ettekirjutust ehitise ohutuks muutmiseks ei ole võimalik teha ilma, et uuritakse nii EhS rikkumisi kui ka avarii tehnilisi põhjusi. Kaebaja ei ole väitnud, et EhS nõuete täitmise kontrollimine oleks olnud eesmärgipäratu, vaid üksnes viidanud, et TJA ei ole suutnud saavutada isegi seda eesmärki (ei ole piisavalt analüüsitud, millistest osadest ripplagi koosnes ja kes vastavad osad ehitas, ega ka seda, kas helisüsteem oli paigaldatud kooskõlas EhS-ga või kas ripplae kohta pidi koostama ehitusprojekti või mitte). Seatud eesmärgist kõrvalekaldumine väljendub eelkõige uurimiskokkuvõttes esitatud paljasõnalises järelduses, mille kohaselt põhjustas ripplae varingu riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemine tavaekspluatatsiooni käigus ning tavatingimustest erinevaid mõjusid ei esinenud. Sellist seisukohta ei oleks tohtinud esitada, kui TJA eesmärk polnud tuvastada laevaringu põhjuseid. Algatades EhS § 62 lg 2 p 5 alusel järelevalvemenetluse, ei saa haldusorgan uurimisprintsiibist tulenevalt tuvastada avariiga seotud asjaolusid ja varingu põhjuseid üksnes osaliselt. Kaebaja ongi ette heitnud, et 9
(24)3-10-1540 TJA pole algset eesmärki piisavalt silmas pidanud ning seetõttu on uurimiskokkuvõte ebatäpne, lünklik ja eksitav. Olukorras, kus mitmed asjas olulist tähtsust omavad asjaolud on tuvastamata, ei oleks tohtinud menetlust selliste aktidega lõpetada. Juhul, kui järelevalvemenetluse eesmärgiks ei olnudki avarii põhjuste igakülgne ja põhjalik väljaselgitamine, on TJA määratlenud järelevalvemenetluse eesmärgi oma pädevust ja rolli arvestades ebaõigesti. 6.
  1. Ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte rikkumine. TJA poolt läbiviidud haldusmenetlus oli peatatud ning vastustaja pole tõendanud mingite menetlustoimingute tegemist ajavahemikul 10.12.2009 koosolekust kuni uurimiskokkuvõtte ja teate edastamiseni. Järelevalvemenetluse peatamist kõnealusel perioodil kinnitab 10.12.2009 koosoleku protokoll. Tähtsust ei oma, et kaebajal oli võimalik esitada TJA-le täiendavaid dokumente, sest menetlusosalise poolt omaalgatuslikult dokumentide esitamine ei mõjuta menetluse peatatust ega asenda ärakuulamisõigust. Kui kaebaja oleks teadnud, et TJA menetlusega jätkab ja koostab lõpliku uurimiskokkuvõtte, oleks ta kindlasti esitanud täiendavad seisukohad seoses TTÜ uuringuga. Kui TJA oleks teavitanud kaebajat menetluse lõpetamisest või 15.12.2009 esitatud tõendite ja TTÜ uuringu mittearvestamisest, oleks kaebaja saanud hinnata täiendavate selgituste või tõendite esitamise vajadust, mis tal antud juhul puudus. Kaebaja ei saanud ette näha, millist lõpplahendust TJA asjas kavandab, vaid tal oli mõistlik põhjus eeldada, et TJA arvestab TTÜ uuringuga ja annab menetlusosalistele seejärel võimaluse avaldada seisukohti ilmnenud uute asjaolude suhtes, mida aga ei tehtud. Kuna menetluslik olukord uurimiskokkuvõtte ja teate tegemise hetkel oli 10.12.2009 võrreldes oluliselt muutunud, siis ei olnud AS Merko Ehitus varasem ärakuulamine piisav. Ebaõige on seisukoht, et ilmselgelt asjassepuutuvat TTÜ uuringut ei pidanudki arvestama, kuna sellel oli TJA läbiviidava menetlusega võrreldes erinev eesmärk, sest sellist sisuliselt erinevat eesmärki neil tegelikkuses ei olnud. Asjaolu, et TJA on teates ja käesolevas kohtumenetluses TTÜ uuringut ja selle mittearvestamist põgusalt käsitlenud, ei muuda olematuks, et uurimiskokkuvõtte koostamisel seda ei tehtud ning põhjenduste hilinenult esitamine motiveerimiskohustust ei asenda. 6.
  2. Menetluses tehtud vigade mõju vaidlustatud haldusaktidele. Kaebaja poolt välja toodud TJA faktivead omavad asjas tähtsust olenemata sellest, kas haldusmenetlus piirdus üksnes EhS rikkumiste tuvastamisega või hõlmas ka laevaringu põhjuste uurimist. TJA ei saanud ka järelevalvemenetluse lõpuks aru, millistest osadest ripplagi koosnes ja kes mingid osad ehitas. Ülemise kipsripplae ehitas peatöövõtjaks oleva AS Merko Ehitus ja Skanska EMV AS konsortsiumi alltöövõtja Straf OÜ ning tellijaga otse sõlmitud töövõtulepingu alusel ehitas alumise akustilise ripplae OÜ Voller. Kaebajal puudus akustilise ripplae ehitamisega igasugune puutumus, kuid TJA ei ole ehitajaid selles osas eristanud. Samuti on TJA põhjendamatult võtnud uurimiskokkuvõtte ja teate koostamisel eelduseks, et ripplae kohta tuli koostada ehitusprojekt. Sellekohased etteheited rikuvad kaebaja õigusi olenemata sellest, kas menetluse eesmärgiks oli varingu uurimine või mitte. TJA on asjaolusid ja tõendeid valikuliselt hinnates ebaõigesti järeldanud riputite omakaalu ületamise mõju laevaringule. Järeldused ripplae ehitamisel sobimatute ehitustoodete kasutamise kohta ja nende soovitusliku koormuse 0,25 kN ületamise kohta juba ripplae omakaaluga (apellant ei eita, et ligi 19%-le riputitest langes tootja poolt soovituslikuks peetust suurem koormus), mis põhjustaski ripplae varingu, on vastuolus nii TTÜ järelduste, prof K. Õ selgituste kui ka TJA tellitud lihtsustatud mudelarvutustega. Ripplae varinguks ei piisanud ka montaažihälvete mõju arvestades pelgalt riputite omakaalukoormusest. Varingu põhjustajatena on TTÜ eksperdid nimetanud ventilatsiooni poolt tekitatud rõhkude erinevust ja parameetrilist resonantsi (helisüsteem). Halduskohus ei ole sellega arvestanud ja hindas tõendeid üksnes valikuliselt. 10
(24)3-10-1540 6.
  1. Ripplae kohta ehitusseadusele vastava ehitusprojekti koostamise nõue. Puudub õigusnorm, mille kohaselt oleks ripplae kohta tulnud koostada EhS nõuetele vastav ehitusprojekt. Kohus pole viidanud tõenditele, mis kinnitaksid, et kaebaja kasutas enda poolt väljaehitatud kipsripplae ehitamisel erinevate tootjate detaile. Uurimiskokkuvõttes (lk 10) on TJA üksnes märkinud, et erinevate tootjate tooteid oli kasutatud ripplae alumiste akustiliste kihtide ehitamisel (mida ei ole ehitanud kaebaja ega tema alltöövõtjad). Kipsripplae ehitamisel kasutati Tamadex riputeid, kandasid, splinte jne, mille omavahelises sobivuses pole kaheldud. Ehitusprojekti koostamise vajadust ei tulene standardist EVS 811:2006 „Hoone ehitusprojekt“, sest see viitab üksnes hoone kandekonstruktsioonidele (vt standardi p 12.3.2), milleks ripplagi ei ole esitatud näidisloetelu ega ka oma iseloomulike omaduste poolest (peab küll kandma enda raskust, kuid puudub hoonet toetav ja selle püsivust tagav funktsioon), olles standardi järgi osa viimistlusest (vt standardi p-d 13.2, 15.2, 15.3). Lisaks tuleneb standardist, et kandekonstruktsioonide põhiprojekti lahendusi tuleb täpsustada täiendavate arvutustega ning esitada põhiprojektis näitamata detailide ja külgnemise joonised üksnes vajaduse korral. TJA järeldus ripplae kohta EhS nõuetele vastava ehitusprojekti koostamise kohta on vastuolus ka väljakujunenud praktikaga ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrusega nr 70 „Nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile“. Ripplae kohta koostatud näitlik tööjoonis ei kuulu ehitamisel kohustusliku ehitusprojekti koosseisu ning sellele ei kohaldu ehitusprojektile seatud nõuded. Asjaolust, et uus ripplagi ehitati teistsuguse lahendusega ning OÜ-lt Civen tellitud ehitusprojekti järgi, ei tulene ripplae kohta ehitusprojekti koostamise kohustust. TJA ei ole uurimiskokkuvõttes, teates ega kohtumenetluses viidanud ühelegi normile, millest selline kohustus tuleneks. Halduskohus on küll viidanud EhS § 18 lg-le 3, kuid pole selle sisu avanud. Kohus on põhjendamatult nõudnud, et kaebaja kui haldusakti adressaat tõendaks haldusorgani poolt haldusaktis väljendatud paljasõnaliste väidete ja käsitluste ekslikkust. Kohus on põhjendamatult nõustunud TJA-ga ka selles, et ripplae tööjoonis MS-TP-II-4M2 ei vastanud ehitusprojektile ettenähtud nõuetele ning sellelt oleks pidanud nähtuma konstruktiivne lahendus, paigaldamisviis ja mõjuvad koormused, sh helitehnikaga arvestamine. Kõnealuse tööjoonise piisavust kinnitab mh selle alusel ehitus- ja kasutusloa andmine ning asjaolu, et selle on kooskõlastanud nii akustik L. M kui ka hoone projekteerija P. P projekteerimisbüroost Civen OÜ. Jooniselt ei saanud nähtuda terve ripplae konstruktiivne lahendus, sest ripplae erinevad osad ehitati välja erinevate ehitusettevõtjate poolt ning tellija soovil kavandas ja ehitas ripplae alumise akustilise osa OÜ Voller. Asjaolu, et joonisel MSTP-II-4M2 on akustilise kihi paiknemine ära märgitud, ei kinnita iseenesest, et akustilise kihi projekteerimine oli apellandi töövõtus. Seega ei saanud kaebaja ülemise kipsripplae kavandamisel alumise akustilise ripplae ehitamisega arvestada, kusjuures ehitise omanik keeldus üldse sellekohast (sh helitehnikat puudutavat) infot edastamast. Kaebaja lähtus ainsast temale antud juhisest, et referentsobjektiks on Coca-Cola Plaza. Seejuures olid TTÜ uuringu kohaselt just (referentsobjektist erinevast) helitehnikast põhjustatud mõjutused (parameetriline resonants) üheks kõige olulisemaks kipsripplae varingu põhjuseks.
  2. Tehnilise Järelevalve Amet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda, mõistes AS-lt Merko Ehitus Tehnilise Järelevalve Ameti kasuks välja ka vastustaja kohtumenetlusega seoses kantud kulud. Käesoleva vaidluse lahendamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja poolt nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, sest uurimiskokkuvõtte ega menetluse lõpetamise teatega ei ole tema suhtes õiguslikke asjaolusid siduvalt tuvastatud. 11
(24)3-10-1540 Uurimiskokkuvõttes ei ole lahendatud kaebaja süüküsimust ega haldusmenetluse läbiviimisel rikutud tema õigusi. Ärakuulamisõigus oli tagatud ning TJA poolt läbiviidud haldusmenetlus oli eesmärgipärane ja menetluse eesmärgist tulenevad asjaolud välja selgitatud. AS Merko Ehitus projekteeris ja ehitas ripplae EhS nõuetele mittevastavalt. Ripplae projekteerinud isiku kvalifikatsioon ei vasta seaduses nõutule, ehitusprojekt ei sisaldanud ripplaele mõjuvate koormuste ja muude mõjude arvutust, ripplae detailidele esitatavaid tehnilisi näitajaid ja juhiseid ripplae detailide paigaldamiseks. Ehitamine ei toimunud projekti kohaselt, riputid paigaldati vale sammuga. Riputitele kohaldati koormust, mis ületas tootja poolt ettenähtu. 7.
  1. Uurimiskokkuvõte ei ole haldusakt. Kohus on kaebuse alusel hinnanud uurimiskokkuvõtte kui haldustoimingu õiguspärasust ning kaebaja möönis halduskohtus ka ise, et tegemist võib olla toiminguga. Tegemist ei ole tuvastava eelhaldusaktiga, vaid uurimiskokkuvõte on oma sisult läbiviidud menetluse ja järelduste dokumenteeritud kogum ehk haldustoiming (vrd Riigikontrolli kontrolliaruandega – vt Riigikohtu 23.11.2010 määrus nr 3-3-1-43-10, p 27). Kaebaja ei ole siiani suutnud selgitada, millise menetluse jaoks on uurimiskokkuvõttes tuvastatud asjaolud õiguslikult siduvad. Uurimiskokkuvõtte ega teatega ei ole haldusorgan õiguslikult siduvalt tuvastanud asjaolusid, mis muudaks lõpliku haldusakti andmise vältimatuks või looks õiguslikult vajalikud eeldused lõpliku haldusakti andmiseks, mistõttu on tegemist toiminguga. Ka ei ole kaebaja selgitanud, millisest õigusnormist tulenes TJA-le kohustus menetluse lõpetamisel asjaolud õiguslikult siduvalt tuvastada. Uurimiskokkuvõte ega menetluse lõpetamise teade ei tekita, muuda ega lõpeta kaebaja õigusi ega kohustusi. Uurimiskokkuvõtte koostamisega haldusmenetlus lõpetati ja mingeid õiguslikke tagajärgi sellest kaebajale ei järgne. 7.
  2. Uurimiskokkuvõtte ja teate tõenduslik väärtus kriminaalmenetluses. Halduskohtu eesmärk ei ole teiste menetluste jaoks tõendite välistamine. Kaebaja on kogu kohtumenetluse vältel olnud seisukohal, et tema õigusi rikub, kui uurimiskokkuvõttes tuvastatud asjaoludele tuginetakse hiljem kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses (kriminaalasjas nr 09230117192, tsiviilasjas nr 2-10-7632). Apellatsioonkaebuses on seda seisukohta küll püütud pehmendada, kuid siiski ilmneb kaebaja menetluslik huvi luua halduskohtumenetluse kaudu üksnes olukord, et uurimiskokkuvõttele ega teatele ei saaks hiljem tugineda. Samas puudub neil dokumentidel teistes menetlustes igasugune ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ning kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi nii kriminaalkui ka tsiviilkohtumenetluses. Kaebaja püüab saavutada võimaliku tsiviil- ja/või kriminaalõigusliku vaidluse küsimuse lahendamist halduskohtus. Laevaringu põhjuste ja süüdlaste otsimine on aga sisuline vaidlus, mida ei saa TJA poolt läbiviidud haldusmenetluse eesmärgist tulenevalt lahendada käesolevas kohtumenetluses. 7.
  3. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Kui kohus asus seisukohale, et haldusmenetlus viidi läbi õiguspäraselt, puudus kohtul võimalus analüüsida, milliseid kaebaja õigusi rikuti. Õiguspärase haldusmenetluse tulemuste fikseerimine uurimiskokkuvõttes ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Apellatsioonkaebuse väide uurimiskokkuvõtte avalikustamise õigusvastasuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kaebuses ega selle täienduses ei ole seda vaidlustatud. AvTS § 3 lg 1 ja § 4 lg 2 alusel peavad teabevaldajad tagama juurdepääsu võimalikult kiiresti ja hõlpsalt ning apellant pole vastupidist põhjendanud. Kuna käesoleval ajal ei ole algatatud kriminaalmenetlust AS Merko Ehitus suhtes, vaid üksnes kaebaja poolt määratud objektijuhi A. L suhtes, on kaebus esitatud kolmanda isiku huvides. 7.
  4. Haldusmenetlus oli eesmärgipärane. 12
(24)3-10-1540 TJA menetluse eesmärk ei olnud selgitada välja laevaringu põhjused ning kohus on menetluse eesmärgi küsimust otsuses õigesti ja põhjalikult kajastanud. TJA menetluse eesmärk tuleneb seadusest (EhS § 62 lg 2 p 3) ja on sõnastatud uurimiskokkuvõtte sissejuhatuses ning tuletatav uurimiskokkuvõtte järeldustest. TJA eesmärk Solaris Keskuse Cinamoni kinosaali laevaringu uurimisel oli selgitada välja, kas ehitusprotsessi osapooled on ehitusprotsessis, alates projekteerimisest kuni kasutusloa saamiseni, täitnud EhS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid. Seda eesmärki silmas pidades on TJA välja selgitanud ka tähtsust omavad asjaolud ning ehitustehnilisi ajaolusid hinnati üksnes menetluse eesmärgi saavutamiseks vajalikus ulatuses. Menetluse eesmärk ei olnud tuvastada kõiki võimalikke füüsikalisi tegureid, mis võisid ripplaele mõjuda. Uurimiskokkuvõte keskendus küsimusele, millised EhS nõuete rikkumised võisid põhjustada riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemise. Uurimise eesmärk ei olnud välja selgitada, millised tehnilised tegurid tõid kaasa riputite ja metallprofiilide ühenduse katkemise. Kaebaja on soovinud hakata tuvastama asjaolusid, mis ei ole haldusmenetluse eesmärki arvestades asjakohased. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas rikub tema õigusi see, et menetluse eesmärk oli tema jaoks ebaselge. Riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemine võeti TJA poolt uurimisobjektiks põhjusel, et see oli ilmselgelt ripplae allakukkumise põhjus. Ühe või mitme ühenduse katkemisel langes naaberriputitele suurem koormus. Naaberriputid omakorda ei kandnud suurenenud koormust ja sellest tingitud ühenduste katkemise ahelreaktsiooni tõttu varises kogu ripplagi alla. Sama tuleneb ka TTÜ uuringu p-st 2.
  1. Sisuliselt puudub vaidlus selles, et laevaring toimus riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemise tagajärjel. Kui TJA eesmärk oli järelevalvemenetluses uurida, millised EhS rikkumised soodustasid (põhjustasid) varingu teket, siis kaebaja soovib, et haldusmenetluses oleks välja selgitatud, milliste tehniliste tegurite tulemusena riputite ja metallprofiilide ühendus katkes. Isegi kui õige on TTÜ uuringus tehtud ehitustehniline järeldus, et laevaringu kõige tõenäolisemaks põhjuseks oli parameetriline resonants, ei oleks see vastuolus TJA uurimiskokkuvõtte järeldustega, milles tuvastati, et laevaring oli metallprofiilide ja riputite vahelise ühenduse katkemise tagajärjeks ning ühenduse katkemisele aitas kaasa projekti ebakohasus, projektist omakorda erinev ehitamine ja sellega kaasnenud täiendav ülekoormus riputusdetailidele. TJA menetluse tulemused võib kokku võtta selliselt, et kui ripplae ehitusprojekt oleks koostatud vastavalt seadustele ja heale ehitustavale, projekti järgselt oleks ehitatud ja oleks kasutatud projekteeritud koormust taluvaid riputusdetaile, siis ei oleks ripplagi alla kukkunud. Seega on TJA uurinud laevaringu (avarii) põhjusi ja need uurimiskokkuvõttes sõnastanud. 7.
  2. Ärakuulamisõigust ja uurimispõhimõtet ei ole rikutud. TJA ei ole haldusmenetlust peatanud. Apellatsioonkaebuses viidatud 10.12.2009 kohtumise protokollis sisalduvast TJA esindajate tõdemusest, et hetkel uusi materjale ei ole, millega tegeleda, ei saa järeldada, et menetlus oleks peatatud. Menetluse jätkumist kinnitab ka menetlusosaliste suhtlemine pärast väidetavat peatamist. Kaebajale on antud võimalus esitada oma vastuväited uurimiskokkuvõtte projektile nii suuliselt kui ka kirjalikult ning kaebaja on seda kasutanud (15.12.2009 kiri nr 1/706). Kaebaja ei saanud pidada menetlust peatatuks, kui ta samas ise kasutas oma menetluslikke õigusi. Isegi kui kaebaja pidas menetlust peatatuks, jääb arusaamatuks, milliseid tema õigusi see rikkus. Kaebaja seostab rikkumist üksnes TTÜ uuringu esitamiseks ja selgitamiseks võimaluse puudumisega, kuid kuna TJA uurimiskokkuvõttel ja TTÜ uuringul olid erinevad eesmärgid ning TJA menetluse eesmärgi saavutamiseks puudus vajadus ehitustehnilise ekspertiisi tegemiseks, siis tuleb sellest lähtuda ka ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte ulatuse sisustamisel ning kumbagi ei ole rikutud. 7.
  3. Uurimiskokkuvõte ei sisalda vigu, mis viinuks ebaõigetele järeldustele. 13
(24)3-10-1540 TJA-l oli uurimiskokkuvõtte koostamisel selge ülevaade kinosaalide ehitusprotsessis osalenutest ja ehitustööde jaotusest erinevate isikute vahel. Hoone ehitamise ja projekteerimise peatöövõtja oli Merko Ehitus AS ja Skanska EMV AS konsortsium, kinosaalide ripplaed projekteeris Merko Ehitus AS, kipsripplae ehitas peatöövõtja alltöövõtja Straf OÜ, ripplae akustilise kihi ehitas tellija poolsel otsetöövõtul Voller OÜ, omanikujärelevalvet teostas A. V Konsult OÜ ning üldehituse (sh ripplaed) osas tegi omanikujärelevalvet eelmise alltöövõtja Rapidon OÜ. Algatatud kriminaalmenetlusega seoses ei ole uurimiskokkuvõttes teadlikult võetud seisukohta ehitusprotsessis osalenud isikute süü või selle jagunemise osas, mistõttu ei ole erinevaid isikud väljatoodud rikkumistega seostatud. Riputitele soovitusliku koormuse ületamine oli üheks laevaringu põhjuseks. Ripplae omakaalust tulenevalt mõjus reaalselt ehitatud laes osadele riputitele suurem koormus kui riputi detaili tootja oma tootele soovitab ehk 25 kg riputile. Seda tõendavad muu hulgas TTÜ uuringus vastavalt lae teostusjoonisele modelleeritud lõplike elementide meetodil (FEM) tehtud arvutused, mille tulemuste järgi oli 19% riputitest koormatud üle 25 kg (juba üksnes lae omakaalust tulenevalt kuni 38,7 kg). Soovitusliku / lubatud koormuse 25 kg ületamisel ühendus küll kohe ei purune, kuid hakkab siiski deformeeruma ja seda ei saa lugeda ehitusdetaili normaalolukorras toimimiseks. Ripplaes kasutatud riputid ja nende sellisel viisil paigaldamine ei võimaldanud täita EhS § 6 lg 1 p 1 ja selle läbi ka EhS § 3 lg 1 ja 2 nõudeid. Seda hinnangut ei mõjuta asjaolu, kui palju täpselt riputeid üle koormati. Olukorras, kus tootja poolt seatud riputite soovitusliku koormuse piirmäära ületatakse, peab see olema kompenseeritud teiste ehitustehniliste meetmetega, mida antud juhul ei tehtud, vaid lisaks sellele ei järgitud ka projektis ettenähtud riputite vahekaugust, mis laevaringu tõenäosust veelgi suurendas. TJA ei ole uurimiskokkuvõttes väitnud, et ripplagi langes alla tulenevalt ripplae omakaalust, vaid TJA tuvastas üksnes riputusdetailide ülekoormatuse ning riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemise, mida TTÜ uuring ümber ei lükka. 7.7. Ripplae ehitamisel tuli koostada ehitusseaduse kohane ehitusprojekt. Kaebaja seisukoht, et ripplae ehitamiseks nõuetekohase ehitusprojekti koostamine ei olnud vajalik, on ekslik. Vastupidist kinnitab ka kaebaja enda käitumine pärast lagede varisemist. Ripplae ehitamisel ei ole vajalik koostada EhS § 18 kohast ehitusprojekti ainult juhul, kui kasutatakse ühe tootja ripplae detailidest koosnevat ripplaesüsteemi, kus tootja juhised on sisuliselt käsitatavad ehitusprojektina. Kipsripplae ehitamisel kasutatud riputi komplektid (riputi jalg, kand ja splint) olid tõepoolest ühe tootja (Tamadex) tooted, kuid sõlm, mille katkemise tulemusena varing toimus, koosnes erinevate tootjate toodetest – riputi kand pärines Tamadexilt ja kandeprofiil Raintar Tootmine OÜ-lt. Ripplae ehitusprojekti koostamise kohustus tuleneb standardist EVS 811:2006 „Hoone ehitusprojekt“, sest ripplagi on kandekonstruktsioon vaatamata sellele, et ripplage pole nimetatud standardi p-s 12.3.2 toodud kandekonstruktsioonide näidisloetelus. Ripplagede eri tüüpe, funktsioone ja kooslust arvestades ei saa absoluutselt kõiki ripplagesid vaikimisi kandekonstruktsioonideks lugeda. Solaris Keskuse kinosaalis nr 2 varisenud ripplagi oli terasest konstruktsioon (riputid, riputi kannad, hoideprofiilid jne), mis oli mõeldud püsivana hoidma 500 kinokülastaja pea kohal ca 15 000 kg suurust raskust (kandeprofiil, 200 mm mineraalvill, 2 x 13 mm kipsplaat, 100 mm mineraalvill, akustilise ripplaekihi kandekarkass, akustilised mineraalvilla plaadid jne). Kaebaja väide, et konkreetse ripplae puhul oli tegemist viimistluse, mitte kandekonstruktsiooniga, ei ole tõsiseltvõetav. Ripplagede ehitamise kohta 22.06.2009 koostatud kaetud tööde akti nr 0184-AL-70/K23 andmetel lähtuti kinosaali ripplae ehitamisel projektjoonisest MS-TP-II-4M2, millele oli kantud märge „tööprojekt“. Joonisel, mille järgi ehitati, ei olnud ripplae kandekonstruktsioonide tehnilisi detaile lahendatud ega näidatud tooteid, mida kasutada, 14
(24)3-10-1540 kuidas need omavahel ühendada või teavet sobivate toodete valimiseks (ripplae konstruktsioonile mõjuvaid jõude). Joonisel oleks tulnud põhiprojekti lahendusi täpsustada täiendavate arvutustega, kuna ehitamise käigus selgus, et laes olevate ventilatsioonitorude tõttu ei olnud riputeid võimalik paigaldada joonisel ettenähtud sammuga. Seega oleks nende asjaolude selgumisel pidanud tegema täiendavaid arvutusi selleks, et leida ripplae ehitamiseks uus lahendus. Tööprojekti jooniselt puudusid ripplae oluliste detailide joonised ja konstruktsiooni liitekohtade joonised. Seega pidi ripplae ehitamiseks olema ehitusprojekt ja olemasolev joonis seaduse nõuetele ei vastanud (sellelt oleks pidanud nähtuma konstruktiivne lahendus, paigaldamisviis ja mõjuvad koormused), mistõttu ei tohtinud selle järgi ehitada ega ehitamist kontrollida (EhS § 3 lg 1). Kaebaja poolt koostatud ripplae konstruktsiooni projektjoonisel MS-TP-II-4M2 on ära toodud ka akustilise viimistluskihi olemasolu, millest järeldub, et ka nimetatud viimistluskihi projekteerimine kuulus AS Merko Ehitus töövõttu. Kuna ripplae ja selle akustilise kihi ehitamisega olid seotud erinevad ettevõtjad, on uurimiskokkuvõttes ripplae eri osade ehitamisel esinenud puudusi käsitletud eraldi. Ripplagi on tervik, koosnedes käesoleval juhul kipsripplaest ja akustilisest ripplaest, mistõttu peab selle projekteerimine hõlmama kogu ripplae süsteemi, mitte ainult selle üksikuid osi, mida kinnitab ka ehitamise aluseks olnud projektjoonis MS-TP-II-4M
  1. Projektis esinevad puudused (erinevate mõjutegurite mittearvestamine) ei vabanda ohtliku ehitise ehitamist. Joonise MS-TP-II-4M2 ehitusprotsessis projektina käsitlemist on kinnitanud nii projekteerija A. L kui ka ripplage ehitanud OÜ Straf töödejuhataja V. H. Seejuures oli A. L jaoks tegemist üldse esimese projekteerimisega ja tema kvalifikatsioon ei olnud selleks piisav (EhS § 18 lg 4 p 1, § 41 lg 1, § 47 lg-d 1 ja 2). Ripplagede ehitusprojekti ei ole ka kontrollinud projekteerimises või ehitusprojektide ekspertiiside tegemises pädev vastutav spetsialist, mistõttu ei olnud kaebaja tegevus ripplagede projekteerimisel EhS-ga kooskõlas. Haldusmenetluses on tuvastatud EhS nõuete rikkumine (ripplae ehitusprojekti mittevastavus seadusele ja riputite ülekoormamine), mistõttu ei olnud menetluse eesmärgist lähtuvalt vajalik hinnata, kust laevaring algas ning kuidas võis riputite ja metallprofiilide ühenduse katkemist mõjutada akustiline lagi, ventilatsioon, helisüsteem ja muud asjaolud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  3. Vaidlusaluse 12.05.2010 menetluse lõpetamise teatega (I kd, tl 19-21) vastas TJA apellandi esindaja 15.12.2009 kirjas nr 1/706 (I kd, tl 170-172) esitatud seisukohtadele ning teatas AS-le Merko Ehitus, et TJA lõpetas Rävala 12 hoones toimunud kinosaali ripplae varingu osas läbiviidud järelevalvemenetluse ning kuna järelevalvemenetluse käigus tuvastatud kõrvaldatavad rikkumised on juba kõrvaldatud, siis puudub EhS § 64 lg-s 3 sätestatud alus ettekirjutuse tegemiseks. Teatele oli lisatud uurimiskokkuvõte seisuga aprill 2010 (I kd, tl 22-36). Menetlusosaliste vahel on vaidlus nii menetluse lõpetamise teate kui ka uurimiskokkuvõtte õigusliku iseloomu osas. Apellandi hinnangul on tegemist tuvastavate (eel)haldusaktidega, vastustaja peab neid aga regulatiivsuse ja õiguslike tagajärgede puudumise tõttu toiminguteks. Halduskohus asus seisukohale, et tegemist ei ole (eel)haldusaktidega, vaid teade ja uurimiskokkuvõte on toimingud. 15
(24)3-10-1540 Ringkonnakohus leiab, et menetluse lõpetamise teade ja uurimiskokkuvõte on menetlustoimingud (

§ 43

lg 2 teine lause), mitte (eel)haldusaktid (

§ 51

lg 1 ja § 52 lg 1 p 2; HKMS § 4 lg 1) ega ka toimingud (

§ 106lg 1).

Teate ja uurimiskokkuvõtte puhul on täitmata üks haldusakti kohustuslikest tingimustest nii

kui ka HKMS järgi, sest neil puudub regulatiivne toime. Teate ega kokkuvõttega ei tekitata, muudeta ega lõpetata ühegi isiku subjektiivseid õigusi või kohustusi, vaid teavitatakse menetlusosalist läbiviidud haldusmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest ja nende põhjal tehtud hinnangutest ning haldusmenetluse lõppemisest ilma haldusakti andmata.

§ 43

lg 2 teise lause kohaselt juhul, kui haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses otsustatakse jätta haldusakt andmata, teavitatakse sellest adressaati ja haldusmenetlus lõpeb. Samuti ei saa teade ega uurimiskokkuvõte olla tuvastavateks eelhaldusaktideks (

§ 52

lg 1 p 2), sest igasugune eelhaldusakt eeldab juba oma määratlusest tulenevalt alati ka sellele järgneva lõpliku haldusakti andmise võimaluse olemasolu (samas või teises haldusmenetluses), kuid käesoleval juhul on vaidlusaluse sündmuse osas igasugune haldusmenetlus lõppenud. Teade ega uurimiskokkuvõte ei saa olla eelhaldusaktideks mõne süüteomenetluses antava akti suhtes, sest süüteomenetlus ei ole haldusmenetlus (

§ 2lg 2).

Samuti ei ole nimetatud dokumendid sama sündmusega seotud kriminaalasja menetlejatele kuidagi õiguslikult siduvad. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 sätestab nn tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (vrd nt Riigikohtu 04.06.2007 otsus nr 3-1-1-11-07, p 28). Samuti ei ole kohus kriminaalasjas kuidagi seotud TJA poolt riikliku järelevalve menetluse käigus erinevate osapoolte tegevusele antud õiguslike hinnangutega ning peab KrMS § 3051 kohaselt tagama kohtuotsuse seaduslikkuse (vrd nt Riigikohtu 12.12.2008 otsus nr 3-1-1-46-08, p 37). Teade või uurimiskokkuvõte ei ole ka toiminguteks

§ 106

lg 1 mõttes, sest kuivõrd

§ 106

lg 2 välistab selgesõnaliselt

8. peatüki sätete kohaldamise menetlustoimingutele, siis eeldaks teate ja uurimiskokkuvõtte toimingutena käsitlemine, et nende dokumentide koostamine (ja mitte ettekirjutuse tegemise vajalikkuse ja põhjendatuse kindlakstegemine) oleks olnud algusest peale seatud TJA läbiviidud järelevalvemenetluse eesmärgiks.

§ 106

lg 1 tähenduses toimingu sooritamine on haldusorgani selline tegevus haldusõigussuhtes, mille iseseisvaks eesmärgiks ja läbiviidava haldusmenetluse soovitavaks lõpptulemuseks ongi mingi faktilise tagajärje saavutamine. Antud vaidluse puhul on sellest tulenevalt toiminguna

§ 106

lg 1 tähenduses käsitatav üksnes teate ja uurimiskokkuvõtte avalikustamine, kuivõrd seda ei saa pidada läbiviidud järelevalvemenetluses tehtud menetlustoiminguks, sest sellist menetlustoimingut ehitusseadus ette ei näe. Vahetegu toimingute ja menetlustoimingute vahel ei oma haldusasja lahendamise seisukohalt siiski määravat tähtsust, sest HKMS § 4 lg 2 toiminguid ega menetlustoiminguid ei erista ning seaduses sätestatud ja kohtupraktikas kujundatud tingimusi (põhjendatud huvi olemasolu eeldus, menetlustoimingute iseseisva vaidlustamise piirangud) arvestades on halduskohtus võimalik vaidlustada mõlemaid. Kuivõrd (menetlus)toiming on selle vormile (kirjalik dokument) vaatamata siiski alati faktiline tegevus, mitte regulatiivse toimega akti andmine, ei ole võimalik halduskohtus taotleda selle tühistamist või tühisuse tuvastamist (s.o kehtivuse kõrvaldamist), vaid halduskohus saab kaebaja õigusi rikkuva toimingu (sh eraldi dokumendina vormistatud) tunnistada üksnes õigusvastaseks. TJA poolt väljatoodud analoogia Riigikontrolli kontrolliaruandega (vt Riigikohtu 23.11.2010 määrus nr 3-3-1-43-10, p 27) ei ole asjakohane, sest Riigikontrollil puudus viidatud menetluses haldusakti andmise pädevus (vt Riigikontrolli seaduse § 50 lg-d 1 ja 2), millist välistust käesoleval juhul TJA puhul ei esinenud. Õiguslikku tähendust ei oma seegi, et 16

(24)3-10-1540 vajadus EhS § 64 lg 3 alusel ettekirjutuse tegemiseks langes tegelikkuses asjaolude muutumise tõttu ära. Ringkonnakohtu hinnangul märgib apellant sisuliselt õigesti, et ettekirjutuse tegemise vajaduse äralangemine ei muuda uurimiskokkuvõtte eesmärki ega olemust, kuid teeb sellest samas ebaõige järelduse, et tegemist pidi olema (eel)haldusaktidega. Haldusmenetluse tulemusel n-ö antama pidava haldusakti väljaandmise aluste äralangemine ei muuda samas haldusmenetluses tehtud või tehtavate menetlustoimingute õiguslikku iseloomu. Tegemist on endiselt menetluslike, mitte materiaalsete ja regulatiivsete otsustustega. EhS alusel läbiviidava riikliku järelevalve menetluse käigus kindlakstehtud asjaolude tuvastamise kohta enne ettekirjutuse tegemist eraldi eelhaldusakti andmist EhS ette ei näe. Käesolevas vaidluses ei ole esile toodud ka mingeid selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid arvata, et TJAl oli soov vastav eelhaldusakt anda. Haldusmenetluses läbiviidud uuringute tulemusel tuvastatud asjaolusid koondav n-ö vahekokkuvõte ei ole vältimatult haldusakt, vaid reeglina just menetlustoiming.
  1. Kuigi menetluse lõpetamise teade ja uurimiskokkuvõte on menetlustoimingud, on need ringkonnakohtu hinnangul siiski halduskohtus vaidlustatavad, kuna eelkõige dokumentide avalikustamisest tulenevalt võivad need rikkuda kaebaja õigusi (nt maine kahjustamine). See tähendab, et ka teate ja uurimiskokkuvõtte avalikustamiseks õigusliku aluse olemasolu korral rikuks nende avalikustamine menetlusosalise õigusi, kui teade ja uurimiskokkuvõte on sisult ebaõiged, sest teabele juurdepääsu võimaldamise korral on teabevaldaja AvTS § 9 lg 2 p 8 kohaselt kohustatud hoiduma eksitava, tegelikkusele mittevastava või ebaõige teabe väljastamisest. Kui aga teade ja uurimiskokkuvõte on õiguspärased, siis ei saa nende avalikustamine üldjuhul menetlusosalise õigusi rikkuda. Käesolevas asjas pole esile toodud ka asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et teate ja uurimiskokkuvõtte avalikustamine sai iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda (nt ärisaladuse avalikustamisega vms). Ehkki TJA avalikustatud dokumendid on vormistatud umbisikuliselt, võib asjaolu, et Solarise keskuse ehituse peatöövõtjaks oli AS Merko Ehitus, pidada üldiselt teadaolevaks, mistõttu on tõenäoline, et teates ja uurimiskokkuvõttes kajastatud rikkumised omistatakse avalikkuses suures osas just apellandile.
  2. Tuvastamiskaebuse esitamine eeldab HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt põhjendatud huvi olemasolu. Apellant on märkinud (nt apellatsioonkaebuses), et põhjendatud huvi olemasolu on hõlmatud subjektiivsete õiguste rikkumisega, mistõttu ei ole selle eraldi tõendamine vajalik. Ringkonnakohus selle lähenemisega ei nõustu, sest kuivõrd tuvastamiskaebuse rahuldamisega ei ole võimalik õiguste rikkumist kõrvaldada (ei saa vaidlustatud toimingu sooritamise fakti tagantjärele kõrvaldada), siis eeldab sellise kaebuse esitamine täiendavalt äranäitamist, milleks on kaebajale tema õigusi väidetavalt rikkuva haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamine kasulik ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaasa kaebaja õiguste teostamisel või kaitsmisel (vt nt Riigikohtu 02.04.2009 määrus nr 3-3-1-101-08, p 28). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib aktsepteeritav põhjendatud huvi seisneda näiteks hiljem kahju hüvitamise nõude esitamise soovis, samuti preventiivses või rehabiliteerivas eesmärgis. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et AS Merko Ehitus on käesolevas kohtumenetluses korduvalt ja piisavalt selgelt väljendanud oma eesmärki kaitsta ennast maine kahjustamise eest, millest on välja loetav põhjendatud huvi kaebaja rehabiliteerimiseks ning selle eesmärgi saavutamine on esitatud kaebusega iseenesest võimalik või vähemalt aitaks TJA vaidlustatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamine AS Merko Ehituse rehabiliteerimisele kaasa, siis on kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Lisaks on kaebuses esitatud kohustamistaotlus TJA-le ettekirjutuse tegemiseks jätkata kinosaali laevaringu osas alustatud järelevalvemenetlust ning Riigikohus selgitas 25.11.2010 määruses nr 3-3-1-78-10 (p 14), et 17
(24)3-10-1540 kaebajal ei ole kohustust põhjendatud huvi äranäitamiseks olukorras, kus ta on esitanud kohtule kohustamiskaebuse, taotledes haldusorganile ettekirjutuse tegemist menetlustoimingu uueks sooritamiseks ja esitanud eraldi vastava varasema toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse.
  1. Menetluse lõpetamise teate ja uurimiskokkuvõtte avalikustamine ei olnud õigusvastane. Apellant leiab, et TJA ei saanud avalikustamisel tugineda AvTS § 28 lg 1 p-le 7, TJA on oma seisukohtades viidanud AvTS § 3 lg-le 1 ja § 4 lg-le
  2. Ringkonnakohus nõustub esmalt, et AvTS § 28 lg 1 p 7 või § 30 lg 3 ega EhS § 62 lg 2 p 7 või § 63 lg 1 p 8 ei kohustanud antud juhul TJA-d vaidlusaluseid dokumente avalikustama, kuivõrd ehitisega seotud oht inimeste elule, tervisele ja varale oli 12.05.2010 juba kõrvaldatud. Samuti ei kohustanud teadet ja uurimiskokkuvõtet avalikustama AvTS § 28 lg 1 p 14 ega EhS § 56 lg 1 p 15 ja § 58 lg 1, sest käesoleval juhul riikliku järelevalve ettekirjutust ei tehtud. Asjaolust, et õigusaktid ei kohustanud vaidlusaluseid dokumente avalikustama, ei tulene aga iseenesest veel nende avalikustamise õigusvastasust. Ehitusseadus selle alusel läbiviidud järelevalvemenetluse käigus kogutud andmete avalikustamise võimalikkust ei piira (eespool viidatud normid sätestavad üksnes teatud teabe avalikustamise kohustuse). AvTS § 35 lg 1 p 2 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks riikliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni, seevastu AvTS § 36 lg 1 p 12 keelab tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks riikliku järelevalve korras tehtud jõustunud ettekirjutusi või antud akte. Ehkki käesoleval juhul lõppes riikliku järelevalve menetlus ilma ettekirjutust tegemata, on selles haldusmenetluses kogutud teabe alusel tehtud otsus menetluse lõpetamise kohta, mistõttu ei saa menetluse lõppemise tõttu enam olla tegemist AvTS § 35 lg 1 p 2 alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega (puuduvad ka andmed, et teade ja uurimiskokkuvõte, v.a kokkuvõtte lisad 1 ja 2, oleksid tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks muul alusel, vastupidist kinnitab TJA poolt nende avalikustamise fakt iseenesest). Seega on tegemist avaliku teabega (AvTS § 3 lg 1), mille suhtes ei ole seaduses sätestatud korras kehtestatud juurdepääsupiirangut. Teabevaldajast valitsusasutus peab oma tegevuses lähtuma muu hulgas AvTS §-s 1 sätestatud eesmärkidest (nt luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle) ja avalikule teabele juurdepääsu võimaldamise põhimõtetest (AvTS § 4), sealhulgas vajadusest tagada teabele juurdepääs igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil (AvTS § 4 lg 2). Üheks avalikule teabele juurdepääsu võimaldamise viisiks on ka teabe avalikustamine (AvTS § 8 lg 1 p 2 ja lg 2). Ringkonnakohus on seisukohal, et TJA-l ei olnud keelatud menetluse lõpetamise teadet ja uurimiskokkuvõtet avalikustada ning nende avalikustamise õigus tulenes teabevaldajale AvTS § 28 lg 1 p-s 32 sätestatud võimalusest avalikustada ka muud oma ülesannetega seotud teavet, mille avalikustamist ta peab vajalikuks. Samuti võimaldab AvTS § 38 lg 1 järelevalvet teostaval organil kaalutletud ulatuses avalikustada muu hulgas AvTS § 35 lg 1 p 2 alusel piiratud juurdepääsuga, kuid avalikkuse huvi põhjustanud teavet õnnetusega seotud faktide kohta juba enne õnnetuse asjaolude lõplikku selgitamist. Kahtlust ei ole, et kino kui avalikkusele suunatud meelelahutusasutuse ühes saalis toimunud ripplae varingu põhjuste vastu esineb suur avalikkuse huvi ning olukorras, kus seadus võimaldab vastavat teavet avalikustada juba enne uurimise läbiviimist, ei saa selle teabe avalikustamine olla kuidagi piiratud ka pärast järelevalvemenetluse lõppemist, vaatamata asjaolule, et ettekirjutust asjas ei tehtud.
  3. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, millisel eesmärgil TJA järelevalvemenetluse läbi viis ning kas haldusmenetluse käigus on nimetatud eesmärki järgitud. Ringkonnakohtu 18
(24)3-10-1540 hinnangul nähtub vaidlusalusest menetluse lõpetamise teatest (lk 1 – I kd, tl 19) ja uurimiskokkuvõttest (lk 3 – I kd, tl 24) selgelt, et TJA algatas haldusmenetluse EhS § 62 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel, s.o ehitise, ehitamise, ehitusprojekti, ehitustoote ja ehitusettevõtja nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning ehitisega toimunud avarii põhjuste uurimiseks. Samas on uurimiskokkuvõtte p-s 1 „Menetluse algatamise põhjused ja eesmärgid“ täpsustatud, et peamine eesmärk oli kontrollida ehitusseaduse nõuete täitmist Solarise keskuse Cinamoni kinosaali nr 2 ehitusprotsessi osaliste poolt. Pidades silmas EhS §-des 62–64 ja Vabariigi Valitsuse 17.12.2007 määruse nr 99 „Tehnilise Järelevalve Ameti põhimäärus“ §-s 13 sätestatud TJA ülesandeid, on mõistlik ja lubatav, et TJA tuvastas haldusmenetluse käigus laevaringu tekkimist võimalikult soodustanud asjaolud üksnes ulatuses, milles see oli vältimatult vajalik esmase eesmärgi ehk ehitusprotsessi osapoolte tegevuse EhS nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Kuigi TJA-l on põhimääruse § 14 p-de 8 ja 9 kohaselt õigus oma põhiülesannete täitmiseks korraldada ka ekspertiise ja uurida ehitiste avariide põhjusi, ei ole tegemist ekspertiisiasutusega ning õnnetuste uurimine ei saa iseseisvalt olla TJA poolt järelevalve teostamise eesmärgiks. Ringkonnakohus leiab, et TJA on läbiviidud järelevalvemenetluse eesmärgi püstitanud piisavalt selgelt ega ole sellest sisuliselt kõrvale kaldunud, ehkki asjaoludest tingituna langes menetluse käigus ära vajadus ettekirjutuse tegemiseks. See, et TJA ei ole ammendavalt uurinud kõikvõimalikke laevaringu teket põhjustanud ehitustehnilisi tegureid, ei saa rikkuda apellandi õigusi, kui asjassepuutuvad faktilised asjaolud on tuvastatud vaidlustatud teates ja uurimiskokkuvõttes sisalduvate järelduste tegemiseks vajalikus ulatuses.

§ 5

lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse eesmärgipärasuse nõuet ei saa mõista selliselt, et see annaks menetlusosalisele subjektiivse õiguse nõuda haldusmenetluse läbiviimist (ja selleks ressursside panustamist) ulatuslikumalt, kui vastavat haldusõiguse eriosa valdkonda reguleerivad õigusaktid seda nõuavad ja haldusorgan vajalikuks peab (

§ 5

lg 1), vaid nimetatud sätte eesmärk on kaitsta menetlusosalist just ebaproportsionaalselt kaugeleulatuva või legitiimse aluseta menetlemise eest (st haldusmenetluse eesmärk ei saa olla menetlemise iseenesest). Uurimiskokkuvõttes on üheselt mõistetavalt märgitud, et menetluse eesmärk ei olnud konkreetsete isikute süü või selle puudumise või erinevate ehitusprotsessis osalenud isikute vahel jagunemise tuvastamine, kuna see lahendatakse käimasolevas kriminaalmenetluses (lk 3 ja 15 – I kd, tl 24 ja 36). Kuivõrd järelevalvemenetluse tulemusena ühelegi isikule ettekirjutusi ei tehtud, polnud iseenesest vajalik uurimiskokkuvõttes üksikasjalikult määratleda ka seadusest tulenevaid kohustusi mittetäitnud isikuid. Uurimiskokkuvõte ei sisalda TJA ühest hinnangut, et laevaring toimus tingimata tavaekspluatatsiooni käigus ning tavatingimustest erinevaid mõjusid ei esinenud. Dokumendi kokkuvõttes (lk 15 – I kd, tl 36) on loetletud üksnes EhS nõuete rikkumised, mis „võisid kaasa aidata“ ripplae avarii toimumisele. Uurimiskokkuvõttes sisalduvat hinnangut, et ripplagi varises alla, kuna riputite ja metallprofiilide vaheline ühendus katkes (TJA uurimiskokkuvõtte lk 4 – I kd, tl 25), kinnitab ka Tallinna Tehnikaülikooli koostatud „Solarise elustiilikeskuse ripplae varingustsenaariumite uuringu“ aruanne nr UA-EPI-EP100210 (lk 10 – I kd, tl 58), milles on märgitud, et analüüs näitas, et kogu kipsripplae varisemise põhjustasid ripplage kandvate riputikandade ja ripplae hoideprofiilide vaheliste liidete katkemine ning uuringu eesmärgiks püstitati just riputi kandade ja ripplae hoideprofiilide vaheliste liidete katkemise põhjuste väljaselgitamine. Küsimus sellest, mis põhjustas riputite ja metallprofiilide vahelise ühenduse katkemise ning kas see toimus tavaekspluatatsiooni käigus või mingi erandliku mõju tõttu, ei ole projekteerimise ja ehitamise nõuetekohasuse kontrollimise aspektist määrav, mistõttu ei pidanud TJA sellega ka põhjalikult tegelema, vähemalt mitte olukorras, kus kinosaali ripplagi oli juba ümber ehitatud ja seejuures võetud aluseks teistsugune tehniline lahendus. 19

(24)3-10-1540 14. Asjas on vaidluse all, kas kinosaali ripplae ehitamiseks oli kohustuslik EhS § 18 nõuetele vastava ehitusprojekti koostamine või mitte. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub apellandi seisukohaga, et juhul, kui ehitusprojekti koostamine ei olnud nõutav, siis ei saa omada mingit õiguslikku tähendust ka 26.05.2009 koostatud tööjoonise MS-TP-II-4M2 (töö nr 0184 – I kd, tl 184) vastavus ehitusprojektile esitatavatele nõuetele ja selle koostaja pädevus ehitusprojekti koostamiseks, vaatamata sellele, et 22.06.2009 ja 25.06.2009 kaetud tööde aktide nr 0184-AL-70/K23 ja nr 0184-AL-70/K24 (I kd, tl 181-182) kohaselt lähtuti ehitamisel just nimetatud tööjoonisest ning joonis ise on vormistatud tööprojektina. Samuti ei ole õiguslikult relevantne asjaolu, et pärast ühe kinosaali ripplae varingut ehitati sama saali ripplagi uuesti ehitusprojekti alusel ja teist tehnilist lahendust kasutades ning ka kõigi teiste saalide ripplagede tugevdamiseks koostati ehitusprojekt (OÜ Civen töö nr 0918 – II kd, tl 3848), kuna need ei saa iseenesest tõendada projekti koostamise kohustuslikkust ning arusaadav on ehitise omaniku ja peatöövõtja eriline tähelepanu lagede ohutuse ja külastajate turvalisuse kindlustamisele pärast ühes kinosaalis toimunud varingut. TJA kohtumenetluses esitatud väide, et nõuetekohase ehitusprojekti koostamise vajalikkus tulenes juba üksnes faktist, et lagi kukkus alla ja hiljem ehitati see juba hoopis teistsuguse tehnilise lahendusega (nt II kd, tl 34), saaks olla asjakohane üksnes varisenud ripplae uuel ehitamisel, kuid seda ei saa kuidagi pidada ehitusprojekti koostamise kohustuslikkuse nõude omaksvõtuks. Lisaks saab omaks võtta vaid faktilisi, mitte õiguslikke väiteid (HKMS § 17 lg 3). TJA ei ole menetluse lõpetamise teates ega uurimiskokkuvõttes viidanud ühelegi konkreetsele õiguslikule alusele, millest tulenevalt oli ripplae ehitamisel ehitusprojekti koostamine nõutav. Uurimiskokkuvõttes (lk 11 – I kd, tl 32) on välja toodud üksnes EhS § 18 ja üldsõnaliselt vajadus järgida head ehitustava ehk standardi EVS 811:2006 „Hoone ehitusprojekt“ nõudeid. Nii teates kui ka uurimiskokkuvõttes on mööndud, et käesoleval juhul ei ole asjakohane majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrus nr 70 „Nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile“, kuivõrd see sätestab ehitusprojektile nõuded üksnes seoses ehitusloa taotlemisega. Ringkonnakohus tõdeb, et EhS § 18 lg 5 sisaldab juba alates 01.05.2009 majandus- ja kommunikatsiooniministrile adresseeritud volitusnormi kehtestada nõuded ehitusprojektile (s.o lisaks EhS § 23 lg 10 alusel kehtestatavatele nõuetele ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile), kuid vastav rakendusakt kehtestati alles majandusja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusega nr 67 „Nõuded ehitusprojektile“ (hõlmab nii EhS § 18 lg 5 kui ka § 23 lg 10 alusel kehtestatud nõudeid). Samas sätestas EhS § 72 lg 7, et EhS § 23 lg 10 alusel kehtestatud õigusakt kehtib kuni selle kehtetuks tunnistamiseni või EhS § 18 lg 5 alusel õigusakti kehtestamiseni. Seetõttu tuli kuni eraldi rakendusakti kehtestamiseni ka EhS § 18 lg 5 puhul lähtuda EhS § 23 lg 10 alusel kehtestatud rakendusaktist. Sisuliselt sama võib järeldada 17.09.2010 määruse nr 67 eelnõu (eelnõude infosüsteemi toimiku nr 10-0405 – https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/477b39c88e88-4218-b0ce-6fbdeae4ad48) seletuskirjast, kuigi EhS § 72 lg 7 sisse viinud eelnõu (XI Riigikogu 389 SE) menetlemist kajastavates dokumentides vastava muudatuse põhjendusi otseselt ei sisaldu. Kuigi 27.12.2002 määrus nr 70 on antud juhul iseenesest kohaldatav, ei sisalda see nõuet, et vaidlusaluse ripplae kohta tuleks koostada ehitusprojekt. See ei välista siiski ehitusprojekti koostamise kohustust, kui selline nõue tuleneb mõnest muust õigusaktist. EhS § 18 lg 2 esimene lause näeb ette, et ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-s 3 sätestatud nõuetele. EhS § 3 sätestab ehitisele esitatavad põhinõuded ning EhS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea 20
(24)3-10-1540 ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. EhS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt ei või ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud põhjustada ehitise, selle osa või naabruses olevate teiste ehitiste varisemist. EhS § 18 lg 3 p 1 kohustab koostama ehitusprojekti detailsuses ja ulatuses, mis võimaldab selle järgi ehitada. Kuivõrd õigusaktid üksikasjalikke nõudeid ehitistele ja ehitusprojektile nende tehnilisuse ja rohkuse tõttu ei sisalda, tuleb hoonete projekteerimisel ja ehitamisel lähtuda heast ehitustavast, mis on muu hulgas või isegi eelkõige tuletatav standardist EVS 811:2006 „Hoone ehitusprojekt“ (III kd, tl 27-78). Sellele viitavad lisaks praegusel ajal kehtiva 17.09.2010 määruse nr 67 § 11 lg 6 ja § 12 lg 10, mille kohaselt eeldatakse, et põhiprojekt või tööprojekt vastab nõuetele, kui see sisaldab hoonete korral endas vähemalt standardis EVS 811:2006 projektilt nõutavat või sellega samaväärset informatsiooni. Ka Riigikohus on 17.03.2010 otsuses nr 3-1-1-7-10 (p 7) märkinud, et EhS § 3 lg 1 nõuete ja eelkõige määratlemata õigusmõiste „hea ehitustava“ sisustamisel saab juhinduda nii formaalselt soovituslikest Eesti standarditest kui ka näiteks teaduskirjanduses avaldatud seisukohtadest, kutseorganisatsioonide reeglistikest või loodusseadustest.
  1. Käesoleval juhul on mõlemad menetlusosalised lugenud standardist EVS 811:2006 välja nende seisukohti toetavad nõuded. Apellant viitab, et standardi p-s 12.3.2 on nõutud põhiprojektis üksnes hoone kandekonstruktsioonide kajastamine, milleks ei ole aga nimetatud ripplage. Vastustaja on samast punktist lugenud seevastu välja just ehitusprojekti koostamise kohustuse, ehkki see näidisloetelus puudub. Standardi p-s 12.3.2 on kandekonstruktsioonide näidisloetelus nimetatud „kandeseinad, postid, talad, vahelaed, katuslaed, katused, trepid jne“. Apellandi poolt täiendavalt viidatud standardi p-des 13.2, 15.2 ja 15.3 on ripplaed loetud kas sisepindade või lagede hulka kuuluvateks ning nimetatud punktid käsitlevad ripplagesid üksnes nende viimistlemise seisukohalt ega ole seetõttu antud juhul asjakohased. Apellandi seisukoht, et ripplage ennast ongi standardis nimetatud viimistluseks, on ekslik. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealust ripplage ei saa pidada kandekonstruktsiooniks standardi p 12.3.2 tähenduses, sest nõustuda tuleb apellandiga, et ripplael puudus hoone püsivust tagav funktsioon. Asjaolu, et riputid pidid kokku hoidma üleval ligikaudu 15 tonni raskust laekonstruktsiooni, ei muuda ripplage hoone seisukohast kandvaks. Ripplagi, mis ei toeta ega kanna midagi peale iseenda raskuse, ei saa pidada kandekonstruktsiooniks. Sellele, et tegemist ei olnud kandekonstruktsiooniga, osutab seegi, et toimunud laevaring ei kahjustanud ülejäänud hoone (selle piirdekonstruktsioonide) püsimist. Ka TJA koostatud uurimiskokkuvõttest (lk 5 – I kd, tl 26; lk 10 – I kd, tl 31) nähtub, et kinosaali nr 2 kohal asus kandev profiilplekist katuslagi, millele ripplagi riputite abil kinnitus. Seega ei tulenenud standardist EVS 811:2006 ripplae kohta ehitusprojekti koostamise kohustust.
  2. Pidades silmas eespool viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-7-10 väljendatud seisukohta, et EhS § 3 lg-s 1 nimetatud „hea ehitustava“ sisustamisvõimalused ei piirdu üksnes standarditega, leiab ringkonnakohus siiski, et TJA on heitnud apellandile õigesti ette ripplae kohta ehitusprojekti koostamata jätmist ning tegemist oli EhS § 3 lg 1 rikkumisega. Vaatamata sellele, et tegemist ei olnud kandekonstruktsiooniga, eeldas antud juhul ripplae kohta ehitusprojekti koostamist ehitatava objekti enda suurus ja erandlik iseloom. TTÜ uuringuaruandest nähtuvalt oli kinosaali allavarisenud ripplae pindala 536 m2 ning see kinnitus kandvale katuslaele 703 riputiga. Ripplae omakaalu normkoormuseks oli AS Merko Ehitus enda arvutuste järgi 31 kg/m2 (vt A. L 29.10.2009 e-kiri – I kd, tl 185; samuti TJA uurimiskokkuvõtte p 6.1.1 – I kd, tl 29), mille põhjal kaalus ripplagi kokku 16 616 kg (isegi kui lähtuda TTÜ uuringuaruande p-s 3.2.2 märgitud omakaalust 29,2 kg/m2 oli lae kogumass 21
(24)3-10-1540 15 651,2 kg). Arvestades lisaks ehitise antud osa kasutusotstarvet (enam kui 500 külastajale mõeldud kinosaal) ja sellest tulenevaid muid keskmiselt kogenud ehitusvaldkonna spetsialistile mõistlikult ettenähtavaid tegureid (nt tavapärasest suurem helirõhk), samuti laekonstruktsiooni keerukust (koosneb mitmest erinevast kihist, sh akustilistest ripplaekihist) ja referentsobjektide vähesust (üksnes Coca-Cola Plaza), ei saa hea ehitustava järgimiseks pidada nimetatud ripplae ehitamist ilma nõuetele vastava ehitusprojektita. Vastupidist ei tulene ka standardi EVS 811:2006 p-s 13.3 sisalduvast märkusest, et põhiprojekti lahendusi tuleb tööprojektis täiendavate arvutustega täpsustada üksnes vajaduse korral. Käesoleval juhul esineski selline vajadus. Nagu eespool juba märgitud, ilmneb kaetud tööde aktidest, et ripplae ehitamisel (s.o vähemalt mitteakustilise kihi osas) kasutati tööprojektina A. L koostatud tööjoonist MS-TP-II-4M
  1. Vaidlust ei ole selles, et ehitamisel kasutati erinevate tootjate tooteid (riputid Tamadex ja kipslaeprofiilid Raintar Tootmine OÜ – vt üksikasjalikumalt uurimiskokkuvõtte lk 6). Tööjoonise MS-TP-II-4M2 ehitusprojekti nõuetele mittevastavuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses toodud järeldustega ega pea vajalikuks neid korrata.
  2. Kasutatud riputite ülekoormamise osas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus, et vähemalt ca 19% riputitest pidid juba lae omakaalust tulenevalt kandma koormusi, mis ületasid tootja poolt soovituslikuks koormuseks märgitud 0,25 kN (25 kg). Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata eelöeldut, et TJA uurimiskokkuvõte ei sisalda vastustaja ühest hinnangut laevaringu põhjuste kohta, vaid selle kokkuvõttes (lk 15 – I kd, tl 36) on loetletud üksnes asjaolud, mis võisid avarii toimumisele kaasa aidata. Nende hulgas on nimetatud ka ehitustoodete mittenõuetekohast kasutamist, kuid puudub väide, et lagi kukkus alla ainuüksi riputite soovitusliku koormuse ületamise tõttu. Kuigi menetlusdokumentidest nähtuvalt on tootja riputite maksimaalseks kandevõimeks märkinud 0,77 kN (nt uurimiskokkuvõtte lk 10; TTÜ uuringuaruande lk 20), tuleb ehitiste projekteerimisel ja ehitamisel siiski lähtuda tootja poolt soovitatavast märkimisväärselt konservatiivsemast näitajast, et tagada ehitise eeldatav ohutus ja seeläbi vastavus heale ehitustavale. Asjaolu, kas pärast laevaringu toimumist tehtud katsete tulemusel saab tootja poolt soovitatut pidada mõistlikuks või mitte, ei mõjuta hinnangut sellele, kas projekteerimine / ehitamine oli nõuetekohane, sest sellel ajal sai projekteerija / ehitaja lähtuda ainult tootja poolt etteantud teabest ja pidi seda järgima.
  3. TJA poolt järelevalvemenetluse peatamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. Asjaolu, et TJA pole perioodil 10.12.2009–12.05.2010 teinud haldusorganist väljapoole nähtavaid menetlustoiminguid, ei kinnita iseenesest, et haldusmenetlus oli nimetatud perioodil peatatud. Ka apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud TJA esmase uurimiskokkuvõtte tutvustamiseks 10.12.2009 toimunud koosoleku protokollist nr 1-6/09 (III kd, tl 25-26) ei saa järeldada menetluse peatamist. Kuigi protokolli järelduste osas on viidatud menetluse peatumiseni kuni prokuratuuri juhiste saamiseni, ei ole see määrav, sest samas nähtub protokollist üheselt edasine tegevuskava pärast 14.12.2009 ning võimalike täiendavate nõuete esitamine puuduoleva teostusjoonise ja täiendavate ekspertiiside saamise järgselt. AS Merko Ehitus (I kd, tl 173) ja tema esindajad (I kd, tl 170-172) on 15.12.2009 esitanud TJA-le asja materjalide juurde võtmiseks täiendavad eksperdiarvamused ja seisukohad. Esitatud seisukohtadele on TJA menetluse lõpetamise teates ka konkreetselt vastanud. TJA ei ole haldusmenetluses rikkunud AS Merko Ehitus õigust olla ära kuulatud. Seejuures tuleb silmas pidada, et vaidlustatud teade ja uurimiskokkuvõte ning nende avalikustamine on (menetlus)toimingud, mitte haldusaktid, millest tulenevalt ei saa nende suhtes täies mahus laiendada ka

-s haldusaktide suhtes ettenähtud nõudeid (vrd Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on apellandil olnud võimalik TJA läbiviidud järelevalvemenetluses piisavalt kasutada

§ 40lg-s 2 sätestatud 22

(24)3-10-1540 ärakuulamisõigust. Apellandi esitatud 10.12.2009 koosoleku protokollist nähtub muu hulgas, et TJA teadis ja sai järelikult arvestada ka seda AS Merko Ehitus seisukohta, et uurimiskokkuvõtte avalikustamine võib olla eksitav ja seeläbi rikkuda tema õigusi, omistades talle avalikkuse ees rikkumisi, mille eest ta ei vastuta. Teates või uurimiskokkuvõttes TTÜ uuringuaruande ulatuslikuma kajastamise vajalikkuse lükkas ringkonnakohus ümber juba eespool ja selle kõrvalejätmist ei saa pidada uurimispõhimõtte rikkumiseks. Määravat tähtsust ei oma seegi, kas apellant sai või ei saanud ette näha, millega järelevalvemenetlus lõpeb, sest menetluse käigus selle algne eesmärk (ettekirjutuse tegemine) mitte ei laienenud, vaid langes hoopis ära. Lisaks puudub ringkonnakohtu hinnangul alus arvata, et TJA ei saanud kogu järelevalvemenetluse jooksul aru, millise töölõigu eest keegi tegelikult vastutas. Kuigi uurimiskokkuvõte on sõnastatud umbisikuliselt, rõhutatakse selle kokkuvõttes selgelt, et „kinosaali kõigi ehitusprotsessi etappidega oli seotud mitu erinevat juriidilist isikut“ (I kd, tl 36). Seega ei ole TJA järelevalvemenetluse läbiviimisel rikkunud ka menetlusnorme ja puudub põhjus tunnistada vaidlustatud (menetlus)toimingud õigusvastaseks.
  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb AS Merko Ehitus apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2011 otsus muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna AS Merko Ehitus apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15,97 eurot; õigusabikulud kokku 7233,36 eurot) tema enda kanda. Tehnilise Järelevalve Amet on apellatsioonimenetluses taotlenud AS-lt Merko Ehitus menetluskulude (advokaadikulud) väljamõistmist kokku 8427,60 eurot. Taotlus menetluskulude väljamõistmiseks on esitatud õigeaegselt, menetluskulud on kantud seoses käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja nende kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Vastustaja on taotluses märkinud, et käesolevas asjas on välise õigusabiteenuse kasutamine olnud Tehnilise Järelevalve Ameti jaoks vajalik, kuna haldusorgani jurist on kogu kohtumenetluse ajal viibinud lapsehoolduspuhkusel ning tegemist on keeruka ja kaaluka vaidlusega, mis väljub Tehnilise Järelevalve Ameti igapäevase põhitegevuse raamidest. Menetluskulude väljamõistmist ei piira ka kaebaja majanduslik olukord. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tehnilise Järelevalve Ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda (vt ka Riigikohtu 26.04.2010 otsus nr 3-3-1-9-10, p 15). Käesolev kohtuvaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Vaidlustatud teade ja uurimiskokkuvõte koostati riikliku järelevalve menetluse käigus, mis on EhS § 62 lg 1 ja põhimääruse § 13 p 1 kohaselt Tehnilise Järelevalve Ameti põhiülesandeks. Asjaolu, et kõnealune laevaring võis olla tavapärasest rohkem avalikkuse tähelepanu all või tehniliselt keskmisest keerukam, ei muuda iseenesest järelevalvetegevuse olemust. Piisavaks põhjuseks ei saa olla ka TJA ühe juristi teenistussuhte peatumine, kuivõrd TJA veebilehel avalikustatud kontaktandmetest (http://www.tja.ee/index.php?id=10576) lähtudes on TJA-l teenistuses veel vähemalt üks jurist. Lisaks on käesolevas haldusasjas TJA volitatud esindajatena mõlemas kohtuastmes osalenud K. Kajak ja A. Tuuling, kes on mõlemad algusest peale osalenud ka kohtuvaidluse põhjustanud järelevalvemenetluse läbiviimisel ja uurimiskokkuvõtte koostamisel (vt II kd, tl 53-56 pöördel; III kd, tl 25-26), sealhulgas on menetluse lõpetamise teatele alla kirjutanud nimelt K. Kajak. Ehkki tuleb möönda, et asjas on vaidluse all olnud mitmed õiguslikult küllaltki ebaselged küsimused, peab haldusorgan siiski olema võimeline ennast oma põhiülesannete täitmisest tekkinud kohtuasjades ise esindama. See ei piira küll ametiasutuse võimalust kasutada soovi korral advokaadi abi, kuid selliste menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei ole siiski põhjendatud. Tehnilise Järelevalve Ameti kasuks õigusabikulude 23
(24)3-10-1540 väljamõistmist ei saa õigustada ka AS Merko Ehitus eeldatav maksevõimelisus ning kaebaja pöördumist halduskohtusse ei ole alust pidada pahatahtlikuks. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.