← Eesti

3-11-217/72

Obsah (8)§ 59§ 8§ 104§ 48§ 57§ 4§ 7§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-217

) § 58 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded avaliku enampakkumise või valikpakkumise kohta teade vähemalt kaks nädalat enne kirjaliku enampakkumise või valikpakkumise esitamise tähtpäeva ja muudel juhtudel enne enampakkumise toimumist, lähtudes riigivara kasutamiseks andmise või müügi otsusest ning kasutamiseks andmise või müügi korraldaja määratud avaliku enampakkumise või valikpakkumise tin2

(10)3-11-217 gimustest. Teates esitatakse olulised andmed võõrandatava või kasutamiseks antava vara kohta, sealhulgas andmed lepingu projekti ja enampakkumise tingimuste kättesaadavuse kohta.

§ 59

sätestab, et pärast avaliku enampakkumise või valikpakkumise teate avaldamist võivad kõik asjast huvitatud isikud tutvuda korraldaja eelnevalt määratud ajal ja kohas kasutamiseks antava või võõrandatava riigivaraga ning pakkumise ja lepingu oluliste tingimustega. Kohus leiab, et ausa enampakkumise eelduseks on müüdava vara kohta kõikidele pakkujatele õige ja ühesuguse teabe andmine. Vastasel korral poleks tagatud pakkujate võrdne kohtlemine ning riigivara võõrandamise eesmärkide saavutamine ja alusprintsiipide järgimine (

§ 8

lg 4 ja 5); 2) Üldteadaolevalt mõjutab elamupiirkonnas asuva kinnisasja harilikku turuväärtust ja selle enampakkumisel tehtavate pakkumiste suurust asjaolu, kas kinnisasjale on võimalik ehitada; 3) Aiaääre kinnistule on valla territooriumil ehitusjärelevalvet teostava Anija Vallavalitsuse hinnangul lubatud ehitada üksikelamu. Seda asjaolu kinnitavad Anija Vallavalitsuse

  1. märtsi
  2. a vastus kohtunõudele ning valla ehitusspetsialisti
  3. detsembri
  4. a e-kiri R. Samblikule. Kohus nõustub, et Anija Vallavolikogu
  5. juuni
  6. a otsusega nr 421 kinnitatud Anija valla üldplaneering ei keela Aiaääre kinnistule üksikelamu püstitamist (seletuskiri kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://hendrikson.ee/files/anija/Anija_valla_YP_seletuskiri.pdf). Üldplaneeringus on määratletud ehitusõigust omavate katastriüksuse miinimumsuurused väikeelamumaadena reserveeritud aladel (üldplaneeringu seletuskiri lk 26). Olemasolevatel hoonestatud aladel elamualade tihendamise puhuks ei ole krundi miinimumsuurust määratletud; 4) Tunnistaja T. V ütluste kohaselt kinnitas ta L. Shakhovale, et Aiaääre kinnistule ei saa valla üldplaneeringust tulenevalt ehitada. Sellega anti pakkujale ehitusõiguse kohta eksitavat informatsiooni. T. V jättis tähelepanuta, et krundi miinimumsuurused on üldplaneeringus sätestatud mitte olemasolevate elamualade tihendamise juhtumitel, vaid uute elamualade planeerimisel; 5) Eluliselt usutav on kaebaja väide, et tema arvates ei saanud krunt ehitusõiguse puudumise tõttu teistele huvi pakkuda ning ta tegi oma pakkumise lähtuvalt sellest arvestusest. Antud väide haakub kohtuistungil uuritud tõendite, sh tunnistaja T. V ütlustega; 6) Kolmas isik R. Samblik ei jäänud usaldama enampakkumise läbiviija (korraldaja) kinnitusi ja uuris omal käel Anija Vallavalitsusest kinnistu ehitusõiguse kohta. Tema tegi pakkumise, lähtudes Anija Vallavalitsuse antud õigest informatsioonist. Kohus leiab, et iga enampakkumisel osaleja peab saama usaldada enampakkumise korraldaja ja läbiviija antud teavet ilma kohustuseta seda täiendavalt teistest allikatest üle kontrollida. Ehkki enampakkumise läbiviija rikkumisi ei saa süüks panna kolmandale isikule, ei taga seadus talle õigust kinnisasja omandamiseks ebaseaduslikult läbiviidud enampakkumisel. Enne enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta antud haldusakti vaidlustamistähtaja möödumist (seda enam kohtus õigeaegse vaidlustamise korral) ei saa isikul olla õiguspärast ootust, et enampakkumise tulemused jäävad jõusse; 7) HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tuleb haldusakti tühistamise korral ära näidata selle tagasitäitmise viis. Eesti Vabariigi ja R. Sambliku vahel
  7. veebruaril
  8. a sõlmitud Aiaääre kinnistu müügileping on TsÜS § 87 järgi muutunud tagasiulatuvalt tühiseks, kuna riigivaraseaduse eesmärgiks ja mõtteks on välistada asja müümine isikule, kelle pakkumise edukaks tunnistamise kohta puudub kehtiv haldusakt. Tühistatud haldusakti alusel võõrandatud kinnisasi tuleb nõuda alusetu rikastumise sätete järgi tagasi Eesti Vabariigi omandisse (Riigikohtu erikogu
  9. oktoobri
  10. a otsus nr 3-2-1-100-08), sest ebaseadusliku haldusakti heastamise muud viisid pole käesoleval juhul põhjendatud. Tagasikandmine riigi omandisse on võimalik kas kokkuleppel või kohtu korras. Õige on korraldada uus enampakkumine, kuna L. Shakhova on 3

(10)3-11-217 ebaseaduslikult ilma jäetud võimalusest osaleda ausalt võistleval enampakkumisel ning tema huviks pole mitte saada rahalist hüvitist, vaid saada naaberkinnisasja omanikuks. Uus enampakkumine võimaldab parimal viisil saavutada riigivara võõrandamise eesmärke (

§ 8lg 4 ja 5).

Kaitseta ei jää ka R. Sambliku huvid, kellel on õigus võrdsetel alustel osaleda uuel, seekord ausal ja seaduslikul enampakkumisel; 8) Siseministeeriumi

  1. augusti
  2. a kirjaga on kooskõlastatud Aiaääre kinnistu müümine avalikul enampakkumisel tingimusel, et võõrandamine toimub vastavalt riigivaraseadusele. Asjaolu, et

§ 104

lg 1 järgi ei ole maavalitsus enam riigivara valitseja, ei tähenda, et maavalitsus pole ettekirjutuse täitmisel kohane vastustaja. Harju Maavalitsusel oli pädevus ja volitus otsustada, et Aiaääre kinnistu müüakse avalikul kirjalikul enampakkumisel ja seda otsustust ei ole kehtetuks tunnistatud. Kohtus esindas Harju Maavalitsus haldusorganina Eesti Vabariiki. Riigivara valitseja ei saa otsustada, et ta ei soovi enam kinnisasja müüa, kuna uuele riigivara valitsejale on siduvad eelmise haldusaktid ja võetud kohustused. L. Shakhova ja R. Samblik ei tohi jääda halvemasse olukorda (s.o ilma võimalusest omandada kinnisasi seaduslikul enampakkumisel) sellepärast, et esimesel enampakkumisel rikuti ühe pakkuja õigusi ja ta oli sunnitud enampakkumise tulemused kohtus vaidlustama. Kohtu arvates on õiguskorra kaitse huvides äärmiselt oluline see, et riigivara enampakkumisi viiakse läbi seaduslikult ning isikud, kelle subjektiivseid õigusi rikutakse, saaksid kohtust reaalset ja efektiivset õiguskaitset. Seega, isegi kui riigivara valitsejal on vahepeal tekkinud kinnistuga seoses teised huvid, ei kaalu need üle pakkujate õigusi ja avalikku huvi seaduslikkuse tagamiseks. Menetlust tuleb taasalustada sealt, kus tehti menetluslikud rikkumised. Asja uuel läbivaatamisel tuleb uuesti ja korrektselt määratleda kinnistu alghind, enampakkumise korraldaja ja läbiviija ning ehitusõiguse kohta anda huvilistele adekvaatset teavet; 9) Kohus juhib tähelepanu veel alljärgnevatele minetustele enampakkumise protseduurides.

§ 48

lg 1 kohaselt korraldab riigivara võõrandamist riigivara valitseja või tema volitatud teine asutus. Sellest sättest tuleneb võimalus määrata riigivara võõrandamise korraldajaks üksnes ametiasutus, mitte halduseväline eraõiguslik isik. Eraisiku saab määrata enampakkumise läbiviijaks, mitte aga korraldajaks tulenevalt

§ 48

lg-st 2, mis sätestab: „Riigivara võõrandamise otsustaja või tema volitatud korraldaja võib volitada kolmandaid isikuid tegema võõrandamise ettevalmistamise ja läbiviimise toiminguid, arvestades õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Nimetatud isikud on käesoleva seaduse mõttes võõrandamise menetluse läbiviijad.“ Kuid kehtiva haldusaktiga – Harju maavanema

  1. oktoobri
  2. a korralduse nr 1792-k punktiga 2 – on käesoleval juhul määratud enampakkumise läbiviijaks riigivara valitsemist korraldav komisjon, kuhu ei kuulu Prisma Kinnisvarade AS esindajaid. Vastuolus selle haldusaktiga märgitakse
  3. novembril
  4. a avaldatud enampakkumise teates, et enampakkumise läbiviija on hoopiski Prisma Kinnisvarade AS. Enampakkumise teates viidatakse enampakkumise läbiviimise alusena Vabariigi Valitsuse
  5. augusti
  6. a määrusele nr 286, mis on kehtetu alates
  7. jaanuarist
  8. a.

§ 57

lg 1 ls 2 kohaselt kehtestab riigivara kasutamiseks andmise ja võõrandamise menetluse läbiviimise üksikasjaliku korra riigivara valitseja. Vastavale korrale ei ole enampakkumise teates viidatud ning asja materjalidest nähtuvalt pole seda ka muul viisil enampakkumisest osavõtjatele teatavaks tehtud. Komisjoni

  1. novembri
  2. a koosoleku protokolli nr 1 kantud otsusega kinnitati Aiaääre maaüksuse kirjaliku enampakkumise korraldamise protseduurireeglid (kord). Selle korra p 2 kohaselt võtab pakkumisi sisaldavad kinnised ümbrikud vastu ning registreerib nende saabumise järjekorras ja pitseerib kuni pakkumiste läbivaatamiseni Prisma Kinnisvarade AS juhatuse liige 4

(10)3-11-217 A. K. Vaidlustamata asjaolude kohaselt võttis L. Shakhova pakkumise vastu T. V, mitte A. K. Lisaks pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et A. K oleks registreerinud pakkumised nende saabumise järjekorras ja pitseerinud need kuni pakkumiste läbivaatamiseni. Ümbriku pitseerimine tähendab seda, et tagatud peab olema ümbriku puutumatus enne selle avamist ning peab olema näha, kes ja millal on ümbriku suletuna ja puutumatuna vastu võtnud. Kohus ei ole veendunud, et praegusel juhul ümbriku kinnikleepimiseks kasutatud kleeps vastab nendele nõuetele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus osaliselt, osas, millega tehti ettekirjutus. Apellant soovib, et kohtuotsuse resolutsioonist jäetaks välja lause: „Teha kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxx kantud riigivara valitsejale ettekirjutus kinnisasi Eesti Vabariigi omandisse tagasi nõuda ja korraldada selle võõrandamiseks uus enampakkumine“. Põhjendused: 1) Kohus ei selgitanud otsust tehes välja kõiki olulisi asjaolusid (rikkus uurimisprintsiipi), mistõttu tegi tagasitäitmise nõude osas väära otsuse. Faktiliselt oli tagasitäitmisnõude realiseerimine juba kohtuotsuse tegemise ajal objektiivselt võimatu, sest nagu nähtub kinnistusraamatu kandest (lisa 2), võõrandas kolmas isik (R. Samblik) veel enne kohtuotsuse tegemist kõnealuse kinnisasja teisele isikule – K. V (V). Kinnistamisavaldus esitati 17.02.2011 ja omandiõigus läks omandajale üle 04.03.
  4. Seega on rikutud HKMS § 25 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Antud juhul puudub Harju Maavalitsusel võimalus nõuda ostu-müügilepingu tühisuse ja alusetu rikastumise sätete alusel omandiõiguse taastamist Eesti Vabariigi nimele. Kuigi Eesti Vabariigi (Harju maavanema kaudu) ja Reena Sambliku vahelise ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks olnud haldusakt on tühistatud, ei saa riik nõuda vara talle üleandmist (tagasitäitmist) asja uuelt omanikult K. V. K. V teatas, et on nõus müüma asja tagasi Eesti Vabariigile 5 500 euro (86 056,30 krooni) eest, mis ületab vaidlusaluse tehingu müügihinda 3,97 korda. Selline tehing oleks ilmselgelt ebamõistlik, sest puudub loogiline alus arvata, et uuel enampakkumisel õnnestuks Eesti Vabariigil asja selle hinnaga müüa. Prisma Kinnisvarade AS analüüsi kohaselt võiks Aiaääre kinnistu, juhul kui müügiperiood (erinevalt riigivara müügi tingimustest) on minimaalselt 6 kuud, maksta mitte enam kui 3000 eurot; 2) Tagasitäitmise võimaluse oleks taganud esialgne õiguskaitse, mida aga kaebaja (ega kohus omal initsiatiivil) ei kasutanud. HKMS § 121 lg 3 p 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega halduskohus vara arestida, sealhulgas registris vara käsutamise keelumärke teha, samuti kohtuvaidluse kohta registris märke teha.
  5. märtsi
  6. a kohtuistungil, kui kaebaja täiendas kaebust taotlusega kohustada Harju Maavalitsust müüdud kinnistu Eesti Vabariigi omandisse tagasi nõudma ja korraldada uus enampakkumine, ei nõudnud ta esialgset õiguskaitset. Samas jättis ka kolmas isik kohtule avaldamata, et kohtuistungi ajaks oli ta riigilt omandatud kinnisasja juba võõrandanud.
  7. L. Shakhova palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kuna R. Samblik osales kohtumenetluses kolmanda isikuna ja oli teadlik vaidluse tekkimisest ja selle sisust, müüs ta vaidluse all oleva kinnistu kohtuvaidluse kestel pahatahtlikult ja hea usu põhimõttest lähtudes lubamatult. Müügitehing ei ole usaldusväärne ja on tühine ka muudel TsÜS-s nimetatud alustel, mida on võimalik tsiviilkorras tõendada. Tühine tehing on algusest peale kehtetu. Apellandi poolt nimetatud asjaolu, et kinnistu polnud juba enam kohtuotsuse tegemise ajal R. Sambliku omand, on müügitehingu tühiseks tunnistamise, mitte kohtuotsuse tühistamise aluseks; 5
(10)3-11-217 2) Väär on apellandi seisukoht, et kohus ei selgitanud välja kõiki asjaolusid; 3) Apellant on Eesti Vabariigi esindaja ja pidi tegutsema riigi, mitte R. Sambliku huvides. Apellant ise kinnitab, et kinnistu turuväärtuseks on 3 000 eurot, mis tähendab, et vara oli enampakkumisel müüdud 2,5 korda turuhinnast odavamalt (1 384 eurot). Et vara oli müüdud enampakkumise läbiviimise korra rikkumisega, turuhinnast väiksema hinnaga ja kohtuvaidluse käigus apellant ise kiirustas kolmanda isikuga müügilepingu sõlmimisega, viitab sellele, et mitte ainult R. Samblik, vaid ka riigivara valitseja oli huvitatud toodud tingimustel vara müümisest just R. Samblikule. Apellandi tegevuse tõttu jäid ka riigi õigused kaitsmata; 4) 14.02.2011 kanti R. Samblik omanikuna kinnistusraamatusse ja juba 17.02.2011 oli kinnistu müüdud K. V-le. Kohtuistungitel, mis toimusid 23.02.2011 ja 03.03.2011, ei teavitanud vastustaja ega kolmas isik kohut tehingute tegemisest, mis tähendab, et kohtu eest varjati infot. Veelgi enam, 23.02.2011 kohtuistungil, so peale kinnistu edasimüümist, küsis kohus R. Samblikult, kas ta ostis maa edasimüümiseks või investeeringuks ja R. Samblik kinnitas kohtule, et ostis investeeringuks, mitte edasimüügiks. Samuti seletas R. Samblik, et ei välista kinnistule suvila püstitamist. See kinnitab, et R. Samblik ei soovinud kinnistut edasi müüa ega omandit üle anda, vaid tehingu eesmärgiks e majanduslikuks sisuks oli sisuliselt üksnes kinnistu üleandmine n-ö usaldusomanikule, kes pidi omandist tulenevaid õigusi teostama jätkuvalt R. Sambliku huvides. Seega nii R. Sambliku kui ka K. V tahe oli suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Tegemist oli teeseldud tehinguga, mis on tühine, mida saab tuvastada tsiviilkorras tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel. Olemasoleva omaniku kustutamiseks kinnistusraamatust ja Eesti Vabariigi omanikuna sissekandmiseks tuleb kohtu kaudu tuvastada kinnistu ostu-müügilepingu ja sellega võimalikult varjatud tehingu tühisus. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Toimikus on piisavalt tõendeid, mis viitavad apellandi, R. Sambliku ja K. V ebaseaduslikule koostööle. 8. R. Samblik ei ole ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud. 9. Harju maavanema täiendavas seisukohas apellatsioonkaebusele esitatud vastuse suhtes märgitakse järgmist. Aiaääre kinnistu alghind 12 500 krooni (798,92 eurot) oli määratud professionaalse hindaja (Prisma Kinnisvarade AS) koostatud hindamisakti alusel. Asjaolu, et Anija Vallavolikogu 26.06.2008 otsusega nr 421 kinnitatud Anija valla üldplaneering siiski võimaldab Aiaääre kinnistule üksikelamu püstitamist, selgus alles kohtumenetluse käigus vallavalitsusest saadud täiendavaid tõendeid uurides. See asjaolu ei olnud varem teada ei Harju Maavalitsusele ega kaebajale. Riigivara valitseja ei võinud teada, et hindaja (Prisma Kinnisvarade AS) eksis Anija valla üldplaneeringu selle punkti tõlgendamisel, mis käsitleb olemasolevaid ja arendatavaid hoonestuspiirkondi, et ehitusvõimaluse olemasolu hindamisaktis kajastada. Riigivara valitsemist korraldava komisjoni 30.11.2010 istungi protokolli nr 1 kohaselt võttis Prisma Kinnisvarade AS vastu ja registreeris nende saabumise järjekorras kinnised ümbrikud. Pakkumised oli võimalik esitada kuni 13.12.2010 kella 14.00-ni. L. Shakhova esitas oma pakkumise Prisma Kinnisvarade AS-le 02.12.2010 kell 12.50, ehk 10 päeva enne lõpptähtaega. Kui 6
(10)3-11-217 kaebajal tõesti tekkis kahtlus, et Prisma Kinnisvarade AS töötaja võis tema hinnapakkumist näha, oli tal reaalne võimalus võtta oma pakkumine tagasi ja esitada uus pakkumine (või ka mitu uut pakkumist) ja teha seda kinnises ümbrikus. Süüdistus, nagu olnuks riigivara valitseja huvitatud vara müümisest just kolmandale isikule R. Samblikule, on alusetu. R. Samblik tegi kõrgeima pakkumise (21 660 krooni), kusjuures pakkumine oli alghinnast 6 060 krooni suurem. Samas oli L. Shakhova pakkumine (15 000 krooni) alghinnast 2 500 krooni suurem. Parima pakkumise teinud R. Samblik ei olnud rikkunud ühtegi nõuet ja lepingu mittesõlmimine temaga olnuks täiesti põhjendamatu. Liiati oli kaebajal võimalus kohtusse pöördumisel taotleda esialgse õiguskaitse korras müügilepingu sõlmimise keelamist. Samuti oli kohtul võimalus keeld omal initsiatiivil panna, kuid ilmselt ei osundanud ükski asjaolu sellel menetlusetapil taolisele vajadusele. Apellant ei saa vastutada selle eest, et kolmas isik R. Samblik varjas kohtuistungil oma juba toimunud tehingut K. Valguga ja jättis nii kohtule, kaebajale kui vastustajale mulje, et vara kuulub jätkuvalt talle ja ta on valmis seda ka kaebajale müüma. Kinnistu praegune võimalik turuhind selgus alles siis kui Harju Maavalitsus uuris pärast Tallinna Halduskohtu otsuse kättesaamisest kolmandalt isikult Aiaääre kinnistu tagasiostu võimalust, et asuda kohtuotsust täitma. Kolmas isik R. Samblik, mitte aga kinnisasja praegune omanik K. V, esitas apellandile andmed müügihinna kohta, sest apellant suhtles asja uue omaniku K. V kolmanda isiku vahendusel. Ka kinnisvarabüroo poolt arvatav kinnistu teistsugune võimalik turuhind, arvestades ehitusõiguse olemasolu, selgus hilisemal suhtlemisel. Seejuures on arvatav hind ligikaudne. Isegi juhul, kui R. Sambliku ja K. V vaheline müügileping osutuks tühiseks, ei tooks see kaasa apellandi ja R. Sambliku vahelise müügilepingu tühisust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Lahendades asja apellatsioonkaebuse piirides (HKMS § 34 lg 2 1. lause), ei kontrolli ringkonnakohus halduskohtu otsuse õigsust osas, mis puudutab Harju maavanema 27.12.2010 korralduse nr 2149-k tühistamist. Selles osas ei ole tuvastatud HKMS § 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumist halduskohtu poolt. 11.

§ 4

lg 1 kohaselt korraldab riigivara valitseja riigi nimel vara riigile omandamist, riigivara valdamist, kasutamist, käsutamist ja teostab sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi selle seadusega sätestatud korras.

§ 4

lg 4 kohaselt on riigivara valitsejal kõik seadusest tulenevad omaniku õigused ja kohustused. Eeltoodud sätetest tulenevalt on HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt halduskohtumenetluses, milles nõutakse riigi kohustamist riigi poolt võõrandatud kinnisasja riigi omandisse tagasinõudmiseks ja vara uueks võõrandamiseks, pooleks riigivara valitseja, kelle valitsemisel see kinnisasi kui riigivara selle kuulumisel riigi omandisse oleks. 12. Erinevalt varem kehtinud

-st ei ole maavalitsus käesoleval ajal kehtiva

§ 4

lg 2 kohaselt enam riigivara valitsejaks, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel.

104 lg 1 kohaselt korraldab Siseministeerium ühe aasta jooksul pärast selle seaduse jõustumist maavalitsuste kui riigivara valitsejate valitsemisel olnud riigivara vormistamise Siseministeeriumi valitsemisel olevaks riigivaraks või maavalitsuse ümbervormistamise volitatud asutuseks. Kehtiv

jõustus selle seaduse § 131 kohaselt 2010. a 1. jaanuaril. 7

(10)3-11-217 13. Vaidlusalune kinnisasi kuulus enne selle võõrandamist avalikul enampakkumisel Harju Maavalitsuse valitsemisele. Seda kinnitab Harju maavanema 22.02.2011 vastus kaebusele, p 1.1 (tl 72), samuti vara R. Samblikule müügi leping (tl 108-111), mille p-s 2.9 märgitakse, et lepingu esemeks olev vara on registreeritud riigivara registris ja riigivara valitsejaks on Harju Maavalitsus. Maavanema eelviidatud vastusest nähtuvalt ei olnud

§ 104

lg 1 kohaselt riigivara valitsemine ümber vormistatud ja Harju Maavalitsus oli jätkuvalt kõnealuse riigivara valitseja.

  1. Alates kinnistu võõrandamisest ei ole tegemist enam riigivaraga ja Harju Maavalitsus ei ole enam selle vara valitseja. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu muutuks Eesti Vabariigi ja R. Sambliku vahel
  2. veebruaril
  3. a sõlmitud Aiaääre kinnistu müügileping TsÜS § 87 järgi tagasiulatuvalt tühiseks halduskohtu otsusega Harju maavanema
  4. detsembri
  5. a korralduse nr 2149-k tühistamise tõttu. Riigikohtu erikogu on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08 (p 25) rõhutanud viitega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele abstraktsiooniprintsiibi kohta (nt
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12;
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05, p 9;
  10. septembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26), et müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus; TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Rääkimata asjaõiguslepingu tühisusest, ei ole käesoleval juhul alust kõnelda isegi võlaõigusliku müügilepingu tühisusest TsÜS § 87 kohaselt. Halduskohus ei ole osundanud seaduses või muus õigustloovas aktis sisalduvale normile, millest tulenes keeld sõlmida kinnistu müügileping avalikul enampakkumisel kinnistu eest kõrgeimat ostuhinda pakkunud kolmanda isikuga ja mille eesmärgiks oleks ühtlasi seda keeldu rikkunud tehingu tühisuse kaasatoomine. Halduskohtu poolt üldiselt viidatud

ei sisalda tehingu tühisuse erialust, mille kohaselt tooks riigivara võõrandamise otsuse tühistamine kaasa otsuse alusel sõlmitud müügitehingu kehtetuse. Seega ei anna käesoleva asja materjalid ringkonnakohtu arvates alust väita, et kinnistu omand pole 09.02.2011 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel Eesti Vabariigilt üle läinud. 15. Maavanema eelviidatud vastusest kaebusele saab ühtlasi järeldada ja pooltel ei ole vaidlust olnud selles, et tegemist oli riigivaraga, mis oleks tulnud

§ 104

lg 1 kohaselt Siseministeeriumi valitsemisel olevaks riigivaraks ümber vormistada, ja selle riigivara suhtes ei kohaldunud

§ 4lg 3 ja § 104 lg 2.

16. Kuna Harju Maavalitsuse poolt selle kinnisasja valitsemine on lõppenud ja uue

kohaselt on maavalitsuse asemel riigivara valitsejaks Siseministeerium, kelle valitsemisele

§ 104

lg 1 kohaselt tuli maavalitsuse valitsemisel olev riigivara ümber vormistada, tõlgendab ringkonnakohus seadust selliselt, et maavalitsuse poolt võõrandatud riigivara suhtes täidab riigivara valitseja neid kohustusi, mis seonduvad vara tagasinõudmisega Eesti Vabariigi omandisse, Siseministeerium.

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse riigi omandatav vara selle riigivara valitseja valitsemisele kuuluvaks, kellele see vara seaduse või tehingu alusel tuleb üle anda või kes on õigustatud või kohustatud selle vastu võtma. Sellest sättest tulenevalt peaks vaidlusaluse kinnistu tagasinõudmisel Eesti Vabariigi omandisse lugema selle valitsejaks Siseministeeriumi, kelle pädevuses on

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 p 3 kohaselt ka otsustada kinnistu võõrandamine avalikul enampakkumisel. 17. Tallinna Halduskohtu otsuses tehti ettekirjutus kinnisasi Eesti Vabariigi omandisse tagasi nõuda kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxx kantud riigivara valitsejale, kelleks oli Harju Maavalitsus. 8

(10)3-11-217 Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu ei tähendaks asjaolu, et

§ 104

lg 1 järgi ei ole maavalitsus enam riigivara valitseja, seda, et maavalitsus poleks ettekirjutuse täitmisel kohane vastustaja. Seisukoha põhjendamiseks tehtud viide Harju maavanema otsustusele, et Aiaääre kinnistu müüakse avalikul kirjalikul enampakkumisel, on asjakohatu. Ilmselt pidas halduskohus silmas Harju maavanema 28.10.2010 korraldust nr 1792-k (tl 40), milles viitega

§ 37

lg-s 1 sätestatud riigivara valitseja pädevusele otsustati Aiaääre kinnistu müüa avalikul kirjalikul enampakkumisel. Ringkonnakohtu hinnangul lõpetas see haldusakt HMS § 61 lg 2 alusel kehtivuse „haldusaktiga pandud kohustuse täitmisel“ ja kinnistu müümisel R. Samblikule. Juba seetõttu ei saa see haldusakt olla siduv ka küsimuses, missugune haldusorgan peaks Aiaääre kinnistu riigi omandisse tagasinõudmist korraldama ja kas kinnistu tuleks uuesti müüa avalikul kirjalikul enampakkumisel ning missugune haldusorgan omaks õigust võõrandamine otsustada.

  1. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et kohtuotsuse ettekirjutus on tehtud valele haldusorganile. Kui kaebus sellise ettekirjutuse tegemise taotluses oleks põhjendatud, saaks sellise ettekirjutuse teha Harju Maavalitsuse asemel Siseministeeriumile.
  2. Tehes Siseministeeriumi pädevuses oleva küsimuse lahendamiseks ettekirjutuse Harju Maavalitsusele, otsustas kohus ringkonnakohtu arvates ka Siseministeeriumi õiguste üle. Käesolevast kohtumenetlusest ei ole Siseministeerium osa võtnud. Kohus ei ole vastuolus HKMS § 12 lg 2 pga 7 edastanud Siseministeeriumile kohtukutset. Kohtuotsuse ettekirjutust sisaldava osa näol on tegemist HKMS § 45 lg 1 p-s 2 sätestatud rikkumisega, mis toob kaasa vastavas osas kohtulahendi tühistamise kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja asja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtusse.
  3. Isegi kui asuda seisukohale, et ettekirjutuse Harju Maavalitsusele tegemise tõttu ei ole kohus otsustanud Siseministeeriumi õiguste üle, kuuluks kohtuotsus ettekirjutuse osas tühistamisele ja asi uueks arutamiseks saatmisele HKMS § 45 lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt on ringkonnakohtul õigus kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlusest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ettekirjutuse tegemise nõudes vastustaja ebaõige kindlaksmääramine ja eksimus HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaldamisel tingis selle, et Siseministeeriumi ei kaasatud asja arutamisele ning vastuolus HKMS § 12 lg 2 p-dega 2 ja 7 ei saadetud temale kaebust ega kohtukutset. Riigikohtu 21.09.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3-11 (p 22) asuti muuhulgas järgmistele seisukohtadele. Halduskohtumenetluse seadustik ei sisalda eraldi regulatsiooni selle kohta, kuidas toimub vastustaja asendamine või täiendava vastustaja kaasamine kohtumenetluse käigus. TsMS § 208 reguleerib kostja kaasamist tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud säte näeb ette võimaluse kaasata kostjana teine isik kuni kohtuliku arutamise lõpuni esimese astme kohtus (lõige 2), kusjuures pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale (lõige 3). Ka kehtiv halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust vastustaja kaasamiseks alles apellatsioonimenetluses. Seega on Siseministeeriumi kaasamata jätmine oluline kohtumenetluse normide rikkumine, mida pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
  4. Halduskohtu otsus tuleb osas, milles Harju Maavalitsusele tehti ettekirjutus, tühistada ning asi tuleb saata Tallinna Halduskohtule tagasi uueks arutamiseks. Haldusasja uuel arutamisel tuleb halduskohtul HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmanda isikuna kaasata ka vaidlusaluse kinnistu praegune omanik, kelle õigusi kinnisasja Eesti Vabariigi omandisse tagasinõudmine puudutab. 9

(10)3-11-217 Nende menetlusosaliste osavõtt on vajalik, hindamaks, millised on võimalused Harju maavanema
  1. detsembri
  2. a korralduse nr 2149-k tagasitäitmiseks.
  3. Võõrandatud kinnisasja riigi omandisse tagasinõudmiseks ja uue enampakkumise läbiviimiseks ettekirjutuse tegemise nõudes on halduskohus viidanud HKMS § 26 lg 1 p-le 1, mille kohaselt näidatakse haldusakti tühistamise korral ära selle tagasitäitmise viis. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas kinnistu riigi omandisse tagasinõudmine on võimalik, kahtleb ringkonnakohus, kas ettekirjutuse tegemine vaidlusaluse kinnistu riigi poolt võõrandamiseks uue avaliku enampakkumise korras jääb Harju maavanema
  4. detsembri
  5. a korralduse nr 2149-k tagasitäitmise raamesse. HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel sama seadustiku § 6 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustamistaotluse rahuldamise tingimusteks aga on HKMS § 7 lg-st 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-st 1 tulenevalt, et: 1) haldusorgan on kohustatud taotletava haldusakti andma või toimingu sooritama ja 2) selle haldusakti andmata või toimingu sooritamata jätmine rikub lisaks haldusorgani õigusaktidest tulenevale kohustusele ka kaebuse esitaja subjektiivset õigust. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et uue enampakkumise korraldamata jätmine puudutab L. Shakhova õigusi, tuleb silmas pidada, et RVastS § 6 lg-test 4 ja 5 tulenevalt saab kohus kaalutlusõiguse alusel antava või sooritatava toimingu puhul teha haldusorganile ettekirjutuse üksnes asja uueks otsustamiseks, välja arvatud juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa haldusorgan haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Juba seetõttu, et Harju maavanema 28.10.2010 korraldus nr 1792-k enam ei kehti, ei saa sellest riigivara uuele valitsejale tuleneda kohustust korralduses nimetatud Aiaääre kinnistu müüa avalikul kirjalikul enampakkumisel. Riigivara valitsejal on

-st tulenevalt lai otsustusdiskretsioon küsimuses, kas riigivara võõrandada.

  1. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse apellatsioonkaebuses nõutud osas, kuid ei tee selles osas ise uut otsust, vaid saadab asja tagasi halduskohtule, tuleb Harju maavanema apellatsioonkaebus lugeda rahuldatuks osaliselt. Kuna asja menetlus jätkub, ei jaga ringkonnakohus ise ümber menetluskulusid. Halduskohtu otsus menetluskulud kaebuse esitaja kasuks välja mõista jääb jõusse osas, mis vastab halduskohtu otsusega rahuldatud taotlusele tühistada Harju maavanema
  2. detsembri
  3. a korraldus nr 2149-k. Selle taotluse rahuldamine vastab ringkonnakohtu hinnangul kaebuse rahuldamisele pooles ulatuses. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega kaebuse esitaja kasuks mõisteti välja menetluskulu 532,58 eurot. Selles osas tuleb menetluskulud jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.