KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-169

) § 451 lg-le 1, mille kohaselt võib loa and- 3-10-1694 misest keelduda, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud, ja asjaolule, et taotlejal toimus kokkusaamine elukaaslasega 09.09.

1. Pikaajaline kokkusaamine võimaldati kaebajale tema 16.02.2010 taotluse alusel 19.04.2010 so 7 kuud ja 9 päeva pärast viimast pikaajalist kokkusaamist 09.09.
3. Aleksandr Tšistov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.03.2010 otsuse nr 1-13/11532-1 õigusvastasuse tuvastamiseks. 1) Põhjendatud huvi vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamise suhtes selgitas kaebuse esitaja järgmiselt. Kaebuse esitaja soovib tulevikus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Samuti on kaebuse esitamise põhjuseks asjaolu, et Tallinna Vangla võib ka edaspidi jätkata kaebuse esitajal õigusaktides sätestatud sagedusega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist. Kuigi vastustaja kinnitab, et võimaldab kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi pidevalt ja tihti, tühistati ühel määratud päeval – 21.01.2011 – pikaajaline kokkusaamine grippi nakatumise ohu tõttu. Samas jõustus Tallinna Vangla direktori käskkiri, mis keelas ajutiselt pikaajalised kokkusaamised, alles 24.01.2011; 2) Vangla keeldumise õigusvastasust põhjendas kaebuse esitaja järgmiselt. Kuna enne pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamist
4. a märtsiks oli kaebuse esitaja olnud pikaajalisel kokkusaamisel 09.09.2009, möödus tema viimasest kokkusaamisest pool aastat 09.03.
5. Seega rikkus Tallinna Vangla teda pikaajalisele kokkusaamisele lubades alles 19.04.2010, mil viimasest pikaajalisest kokkusaamisest oli möödunud 7 kuud ja 9 päeva,

§ 45nõudeid.

Kaebuse esitaja oli alates 01.10.2009 esitanud igakuiselt pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Nähtuvalt Tallinna Vangla direktori 24.05.2010 vaideotsusest, võib Tallinna Vangla luua sisuliselt olukorra, kus pikaajalist kokkusaamist võimaldatakse ainult kord ühe aasta jooksul. Esitades pikaajalise kokkusaamise taotluse enne, kui sai täis pool aastat eelmisest pikaajalisest kokkusaamisest, käitus kaebuse esitaja õigesti, kuna vangla reeglite kohaselt esitatakse taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 1 kuu enne soovitud kokkusaamise kuud. Pikaajalise kokkusaamise ruumides on viiest toast alati hõivatud kõigest kaks või kolm tuba ja ülejäänud on tavaliselt vabad. Oma tegevusega takistas Tallinna Vangla kaebuse esitajal suhtlemist perekonnaga ning teostamast lapse kasvatamise õigust ja sekkus Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 27 lg-t 3 rikkudes põhjendamatult kaebuse esitaja perekonnaellu. 3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 1)

§ 45

kohaselt võimaldatakse üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Keelduva otsuse tegemise ning märtsikuu pikaajaliste kokkusaamiste graafiku kinnitamise hetkel oli kaebuse esitajal viimasest pikaajalisest kokkusaamisest möödunud vähem kui pool aastat; 2) Tallinna Vangla direktori 16.04.2010 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 6.2.1 kohaselt esitab kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise taotluse järgmiseks kuuks hiljemalt eelneva kuu esimeseks kuupäevaks. Kuna kaebuse esitaja esitas 16.02.2010 Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks aprillis, täpsustamata kuupäeva, pakkus Tallinna Vangla kaebuse esitajale võimalust minna pikaajalisele kokkusaamisele 19.04.2010 ning kaebuse esitaja nõustus nimetatud kuupäeval kokkusaamisele minema; 3) Kaebuse esitaja väide, et ta esitas pikaajalise kokkusaamise taotlusi alates 01.10.2009 igakuiselt, ei vasta tõele. Tallinna Vangla dokumendiregistrist Amphora nähtub, et kaebuse esitaja esitas pärast 09.09.2009 toimunud pikaajalist kokkusaamist uue taotluse 14.01.2010 ja 16.02.2010; 2

§-ga 45 subjektiivne õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Õigus pikaajalistele kokkusaamistele on kinnipeetava oluline õigus, mida on rõhutanud ka seadusandja. VangS § 23 lg 1 sätestab, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste isikutega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist; 2)

§ 42

näeb ette, et kinnipeetaval tuleb pikaajalise kokkusaamise saamiseks esitada taotlus vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. Vastavalt

§-le 451, on vanglal õigus keelduda loa andmisest pikaajaliseks kokkusaamiseks, kui ta kahtleb kokkusaaja maines, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud või kui pikaajaline kokkusaamine võib olla ohtlik vangla julgeolekule või kinnipeetava või kokkusaaja tervisele.

§ 451

lg 2 alusel tuleb otsus kokkusaamiseks loa andmisest keeldumise kohta teha kahe nädala jooksul taotluse esitamisest; 3) Käesoleva asja aluseks oleva taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks esitas kaebaja 14.01.2010

§ 42kohaselt ja palus pikaajalist kokkusaamist 2010.

a märtsis. Keelduva vastuse sai kaebaja 05.03.2010. Vastuses toodi kohtumiseks loa andmise keeldumise põhjusena välja asjaolu, et kaebaja oli viibinud pikaajalisel kohtumisel 9.09.2009 ja viidati

§ 451lg-le 1. 24.05.2010 vaideotsuses selgitas vastustaja, et tulenevalt Ts

ÜS § 135 lg-st 1, algas poolaasta kulgemine sündmusele järgnevast päevast (st 10.09.2009) ning lõppes antud juhul 10.03.2010. 3

§-st 45 ei tulene vanglale kohustust võimaldada kinnipeetavale pikaajalist kokkusaamist esimesel võimalusel. Taotlusele vastamise hetkel oli vastustaja väitel viimasest pikaajalisest kokkusaamisest möödunud vähem kui pool aastat. Vastustaja leiab, et kaebajal puudus õigus saada kokkusaamine tingimata märtsis 2010 ja

§-s 45 ettenähtud pooleaastane tähtaeg kohtumisteks hakkas käesoleval juhul kulgema 10.09.2009 ja lõppes 11.03.2010, millest tulenevalt tuli järgmine kohtumine kaebajale võimaldada ajavahemikus 12.03.201012.09.2010; kohtumise aja valik seejuures on vangla diskretsioon; 4) VangS § 25 lg 2 sätestab, et pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajale lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas.

§ 45

sätestab pikaajaliste kokkusaamiste sageduseks kinnipeetavale vähemalt 1 korra poole aasta jooksul. Nähtuvalt nimetatud sätte sõnastusest, tuleb kinnipeetava staatuses olevale ja muud eeldused täitnud isikule võimaldada vähemalt üks kord poole aasta jooksul pikaajaline kokkusaamine. Nähtuvalt viidatud normide ja

§ 42

ja § 451 sõnastusest ja omavahelistest seostest, on seadusandja seostanud kinnipeetava õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks kahe olulise asjaoluga. Kõigepealt on see õigus kinnipeetaval, mis tähendab, et õigus tekib ja pooleaastased tähtajad hakkavad kulgema alates sellest hetkest, kui jõustub süüdimõistev kohtuotsus isiku suhtes ja ta paigutatakse või osadel juhtudel juba on vanglas. Teiseks on nimetatud pooleaastase perioodi sees seadusandja kohtumisaja esmavaliku õiguse andnud kinnipeetavale, seades tingimuse, et tal tuleb taotlus esitada vähemalt üks kuu enne soovitud kohtumise aega.

§ 44

lg 1 täpsustab, et kohtumiste täpsem toimumine sätestatakse vangla poolt koostatavas igakuises kohtumiste graafikus. Kohus on seisukohal, et nimetatud ühekuise graafiku koostamisel tuleb vanglal võimaluse korral arvestada kinnipeetava täpsemat ajalist soovi, kuid õiguspärane on taotluse rahuldamine ka igal muul soovitud kuu graafikujärgsel ajal; 5) Seega on nii vastustaja oma 05.03.2010 vastuses kui ka kaebaja oma kaebuses ekslikult võtnud pooleaastase perioodi tähtaja kulgemise alguseks eelmise kohtumise toimumise aja 09.09.

1. Käesoleval juhul jõustus nähtuvalt kohtute infosüsteemis toodud andmetest A. Tšistovi suhtes süüdimõistev Harju Maakohtu 26.10.2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-397
2. novembril
3. Alates sellest päevast tuleb arvestama hakata pooleaastaseid perioode pikaajalisteks kokkusaamisteks. Kuna 09.09.2009 kohtumine toimus pooleaastase perioodi jooksul, mis jääb ajavahemikku
4. mai kuni
5. november 2009, tuli järgmine kohtumine kinnipeetavale võimaldada ajavahemikus
6. november 2009 kuni
7. mai 2010; 6) Kui kaebaja on taotluse pikaajaliseks kohtumiseks seaduses sätestatud korras esitanud, tuleb vanglal selle toimumise täpse aja määramisel lähtuda õigusaktides toodud nõuetest. Mis ajal täpselt soovitud kohtumine võimaldatakse, sõltub põhiliselt kahest asjaolust. Kõigepealt ei saa vangla omal initsiatiivil määrata kohtumise aega, vaid kinnipeetav peab esitama taotluse üks kuu enne tema poolt soovitavat kohtumise aega. Teiseks tuleb vanglal kaaluda kohtumise korraldamisega seotud asjaolusid, materiaalseid võimalusi (ruumid) ja ka riskitegureid ning lähtuvalt nendest asjaoludest määrata kohtumise aeg või keelduda kohtumise võimaldamisest soovitud ajal. Seejuures tuleb vanglal arvesse võtta asjaolu, et ilma õigusliku aluse olemasoluta ei või ta teha võimatuks vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise korraldamist kinnipeetavale poole aasta jooksul. Eelpooltoodust nähtuvalt võib kohtumiste vahelise ajavahemiku pikkus olla ka lähtudes kinnipeetavate enda soovidest rohkem kui 6 kuud – maksimaalselt 363 päeva. Tähtis on see, et iga kinnipeetava staatuse saamisele järgneva pooleaastase perioodi jooksul võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kohtumine; 7) Käesoleval juhul on kinnipeetav 14.01.2010 esitanud õiguspärase taotluse võimaldada talle pikaajaline kokkusaamine
8. a märtsikuus. Eelpooltoodud põhjendustel ei vastanud vangla 4

§-le 45, kuna 09.09.2009 toimunud pikaajaline kohtumine jäi pooleaastasesse arvestusperioodi, mis lõppes 12.11.

1. Isegi juhul, kui lugeda õigeks vastustaja ja kaebaja poolt ekslikult väljapakutud pooleaastane arvestusperiood, mis lõppes 10.03.2010, on vangla keeldumises toodud alus õigusvastane, sest sellisel juhul oleks vastustajal tulnud määrata pikaajaline kohtumine muude keeldumisaluste puudumisel ajavahemikku 11.03-31.03.2010, tulenevalt kaebaja õigeaegselt esitatud taotlusest. Ei 05.03.2010 keeldumises ega 24.05.2010 vaideotsuses ole vastustaja viidanud mingitele muudele keeldumise alustele; 8) Vaidlustatud haldusakti ei muuda õiguspäraseks ka asjaolu, et kaebaja 16.02.2010 taotluse alusel võimaldas vastustaja kaebajale pikaajalise kokkusaamise 19.04.
2. Siinkohal nõustub kohus vastustaja 24.05.2010 vaideotsuses toodud seisukohaga, et sellega lõppes kaebaja õiguste rikkumine, mida mõlema poole eksimuse tõttu tähtaegade arvutamisel saab pidada mitteoluliseks. Kohus märgib, et tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja asjaolust, et kaebajale võimaldati pikaajaline kohtumine 19.04.2010, peab kohus vaatamata vastustajapoolse rikkumise möönmisele võimaliku mittevaralise kahju hüvitamise nõude eduvõimalusi minimaalseteks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kuna

§ 42

lg 1 kohaselt esitab pikaajalise kokkusaamise taotluse kinnipeetav, nõustub Tallinna Vangla halduskohtu seisukohaga, et kohtumiste vahelise ajavahemiku pikkus võib olla ka lähtudes kinnipeetava endi soovist rohkem kui kuus kuud.

§ 451

kohaselt on vanglal kaalutlusõiguse alusel õigus kinnipeetava taotluse rahuldamisest keelduda, mistõttu ei ole kinnipeetava staatus automaatselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamise aluseks. Kuna kaalutlusotsuse tegemisel võib pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keelduda, kui isikul on üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul olnud, tuleb pikaajalise kokkusaamise sageduse tähtaega arvestada TsÜS § 135 lg 1 kohaselt viimase kokkusaamise päevale järgnevast päevast. Seetõttu ei nõustu vangla kohtu seisukohaga, et pooleaastaste perioodide kulgemise algust tuleb arvestada mitte eelmise kokkusaamise toimumise ajast, vaid hetkest, mil konkreetne isik omandab vanglas kinnipeetava staatuse. 6. Aleksandr Tšistov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja nõustub halduskohtu otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Vangla 05.03.2010 diskretsiooniotsus keelduda kaebuse esitajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest rajanes

§ 451

lg-le 1, tuginedes asjaolule, et kaebuse esitaja eelmine pikaajaline kokkusaamine toimus 09.09.2009. Diskretsiooni teostamise õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb hinnata, kas

§ 451lg-t 1 kohaldati õigesti.

8.

§ 45

kohaselt „võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul“.

§ 451

lg 1 kohaselt võib loa andmisest pikaajaliseks kokkusaamiseks keelduda mh, „kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud“. Halduskohus asus sisuliselt seisukohale, et

§ 451lg 1 ei anna alust pikaajalise kokkusaamise lubamisest keelduda, kui järjekordsel pooleaastasel perioodil nende hulgast, mis arvutatak5

§ 451

lg-t 1 selliselt, et see annab aluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keelduda, kui taotleja viimasest pikaajalisest kokkusaamisest on möödunud vähem kui pool aastat. Ringkonnakohus möönab, et regulatsioon ei ole üheselt mõistetav. Selguse toomine küsimusse ei ole käesoleva haldusasja lahendamiseks siiski vajalik. 9. Taotluse rahuldamata jätmisel

§ 451

lg-le 1 tugineda ei andnud Tallinna Vangla 05.03.2010 otsuses toodud põhjendused alust ka siis, kui aktsepteerida Tallinna Vangla tõlgendust sellele sättele. Nagu osundas halduskohus, ei andnud ka Tallinna Vangla tõlgendus alust keelduda võimaldamast pikaajalist kokkusaamist

1. a märtsis pärast
2. kuupäeva.
3. Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
4. märtsi
5. a otsuse muutmata.
6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamata ka apellandi taotlus mõista kaebuse esitajalt apellandi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 6