Kuna siseriiklik struktuuritoetuste tagasinõudmise regulatsioon on ebaproportsionaalne, ei ole tõhus ega vasta Euroopa Liidu õigusele, on ka vaidlusalune otsus õigusvastane. Siseriiklikult on toetuse tagasinõudmine ja tagasimaksmine reguleeritud struktuuritoetuste seaduse (STS) 2007-2013 §dega 26–28 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määrusega nr 278 kehtestatud „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimuste ja
ga“ (Kord).
¹, millega on ette nähtud toetuse protsendi alusel tagasinõudmine, ei anna otsustajale piisavat võimalust järgida toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2 sätestatud nõudeid, sh teha otsust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
§-s 11¹ sätestatud siseriiklik regulatsioon ei vasta seetõttu ka tõhususe põhimõttele. Toetuse tagasinõudmine protsendi alusel, arvestamata konkreetse rikkumise raskust ja laadi ning faktiliselt tekitatud rahalist kahju (või selle puudumist), ei vasta proportsionaalsuse põhimõttele ega Euroopa Nõukogu määruse nr 1083/2006 art-s 98 sätestatule. Toetuse tagasinõudmine olukorras, kus 21.10.2010 paikvaatluse aktis nr 124/2010 tuvastatu järgi projekti eesmärk on saavutatud, Kuressaare Muusikakool on renoveeritud ja hoone ruume kasutatakse 100% muusikakooli jaoks, kuid rahalise kahju tekitamist ei tuvastatud, ei ole sobiv, proportsionaalne ega mõõdukas. Kuna toetus tuleb tagasi maksta kohaliku omavalitsuse eelarvelistest vahenditest, halvendab selline tagasinõue kohaliku omavalitsuse rahalist seisundit. SA Innove on 25.03.2011 otsuse tegemisel kohaldanud Korda, mille Vabariigi Valitsus on andnud STS 2007-2013 § 22 lg 6 alusel.
§-s 11¹ sätestatud toetuse protsendi alusel tagasinõudmine kujutab sisuliselt enesest sanktsiooni, millel on trahvi iseloom, kuna sel juhul faktiliselt tekkinud kahju suurust kindlaks ei tehta. STS 2007-2013 § 26 lg 2¹ annab võimaluse toetuse tagasinõudmiseks protsendi alusel, kuid regulatsioon on selles osas selgelt ebapiisav, sest seadusega ei ole kehtestatud vastavat protsendi ülem- ja alammäära. Seadusandja on andnud toetuse tagasinõudmise protsendi määra kehtestamise täielikult Vabariigi Valitsuse kehtestada. Niisugune delegatsiooninorm seaduses ja selle alusel antud määrus, eeskätt
¹, on 3 vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113 ja tuleb jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata. Ajal, mil Kuressaare Linnavalitsusele etteheidetavad riigihankemenetluse läbiviimise minetused aset leidsid (2009.a), ei kehtinud Kord samas redaktsioonis kui 25.03.2011 otsuse tegemise ajal.
lg 11, millega nähakse ette tehtud toetuse taotluse rahuldamise otsuse, kinnitatud programmi või sõlmitud halduslepingu raames antud toetuse tagasinõudmisel lähtumine tagasinõude menetlemise ajal kehtinud õigusaktides sätestatust, s.o kehtestatakse seaduse rakendamiseks välja antud alamalseisva õigusaktiga isiku tegevuse õiguspärasuse hindamise regulatsioon ja vastavalt sellele rangem vastutus (
) tagasiulatuvalt, ei ole kooskõlas demokraatlikus õigusriigis kehtivate õiguse üldpõhimõtetega: õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja õigusselguse põhimõtetega. Tegemist on ebasoodsat tagasiulatuvat mõju omava normiga. Õigusaktis tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjekti suhtes sõnamurdlik, igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et kui isik on asunud õigust kasutama, rakendub see isiku suhtes kuni protsessi lõpuni. Seega on
lg 1¹ koostoimes §-ga 11¹ vastuolus PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega, riivab õigusselguse, usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ja tuleb seetõttu jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata. Avatud riigihanke menetlus viidi läbi korrektselt, selles osas kaebajale etteheiteid esitatud ei ole, eksimus esines hankelepingu sõlmimisel. Kuna võistlev pakkumine tuli hankes esitada üksnes ehitushanke kogumaksumuse osas, üksikuid ühikhinnad ei olnud võrreldavad ega võistlevad, ei lugenud linnavalitsus hinnatabeli peatükkide raames mõningate ühikhindade ja tööde korrigeerimist RHS § 31 lg 2 p 3 ja § 58 lg 3 rikkumiseks. Muudatused töövõtulepingu nr 09-59 lisas 1 olid põhjustatud asjaolust, et Kuressaare muusikakooli vana ja muinsuskaitsealuse hoone rekonstrueerimistöö keerukus ei võimaldanud kõigi tehniliste küsimuste parimat lahendust ette näha. Muudatuse põhjuseks olid projekti täiendava analüüsi käigus leitud vead. Muudatused ei mõjutanud hanke maksumust (v.a lahtise mööbli eraldamine iseseisvaks hankeks RHS § 4 lg 8 sätestatud nõude täitmiseks), tööde kvaliteeti ega tähtaega. Hankelepingust lülitati välja lahtine mööbel ja jäeti hanke esemeks sisseehitatav ehk kohtkindel mööbel. Kaebaja ei nõustu SA Innove 25.03.2011 toetuse tagasinõudmise otsuse p 1.3.3. järeldusega, et hankijana linnavalitsus siiski rikkus RHS § 4 lg 8 sätteid, kuna sisseehitatava mööbli hulgas on kergesti paigaldatavad kardinad, rullekraan, noodiriiulid ja teisaldamist võimaldavad koristuskapid. Hankija kaalutlustes kohtkindla sisustuse osa määratlemisel on linnavalitsus arvesse võtnud projekteeritud ruumidesse spetsiifilise erimõõtmetes sisustuse valmistamise vajadust ning see fikseeriti ehituslepingus ehitaja kohustusena. Kaebaja ei ole rikkunud RHS § 4 lg 8 sätet sellega, et soetas ehitushanke esemena kohtkindla sisustuse esemeid. Muus osas ei olnud SA Innove 25.03.2011 otsuses käsitletud RHS rikkumised niivõrd sisulist, kui vormilist laadi - hinnatabeli peatükkides mõnede hindade vastastikused korrigeerimised, mis on otsuses kvalifitseeritud RHS § 58 lg 3 ja § 31 lg 3 järgi läbirääkimiste pidamiseks. Vastustaja jättis tähelepanuta, et vastavalt rekonstrueerimise projektile on kõik ettenähtud tööd teostatud, hankemenetluses esitatud hinnapakkumise tabelis loetletud töödest ei ole jäänud midagi teostama. SA Innove on 25.03.2011 otsuses nõudnud toetuse tagasi protsendi alusel.
lg 1 järgi (sama on sätestatud ka STS 2007-2013 § 26 lg-s 1) on toetuse tagasinõudmise aluseks eeskätt asjaolu, et toetust on kasutatud mitteabikõlbulike kulude hüvitamiseks. Linnavalitsus kasutas projekti rahastamiseks SA Innove 24.11.2009 taotluse rahuldamise otsusega eraldatud struktuuritoetust täies mahus sihtotstarbeliselt ja täies mahus abikõlbulike kulude hüvitamiseks, täites STS 2007-2013 § 21 lg-s 1 sätestatud nõuded. Vastustaja ei tuvastanud, et kaebaja oleks kasutanud toetust mitteabikõlbulike kulutuste hüvitamiseks, kuid nõuab vaatamata sellele toetuse tagasimaksmist. Vaidlustatud otsuses ei ole 4 otsuse tegija kaalutlus seetõttu jälgitav, rikutud on HMS § 4 nõudeid, samuti on otsus olulises osas motiveerimata. SA Innove 25.03.2011 otsuses puudub põhjendus, millistel asjaoludel on SA Innove otsustanud toetuse tagasi nõuda protsendi alusel. SA Innove jättis otsuse tegemisel arvestamata, et kaebajale süüks arvatud RHS-s sätestatud nõuete rikkumise tulemusel ei ole tekkinud mingit rahalist kahju. Tuvastatud ei ole ka riigihanke
ldamise üldpõhimõtete rikkumisi. Seetõttu on toetuse tagasinõudmine 10% ulatuses ebaproportsionaalne ja ebaõiglane ega ole kooskõlas struktuuritoetuste kasutamise eesmärgi ega üldpõhimõtetega. Objekt valmis õigeaegselt 2010/2011. õppeaasta alguseks ja ilma lisarahastust taotlemata. Projekti eelarve täituvus oli 99,98%. Kaebaja kasutas saadud rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning toetuse tagasinõudmine on neid asjaolusid arvestades ebaõiglane. STS 2007-2013 § 26 lg-st 2 ja
lg-st 2 ja § 11 lg-st 1 tulenevalt tuleb otsustada toetuse tagasinõudmine kaalutlusõiguse alusel, mis kohustab otsustajat kaalutlema, hindama toetuse saaja rikkumise asjaolusid ning märkima otsuses kaalutlused, millest on lähtutud (HMS § 56 lg 3). SA Innove ei ole hinnanud RHS rikkumisi toetuse saaja poolt realiseeritud projekti muude tegevuste ja saavutatud tulemuste kontekstis, mistõttu ei ole otsus piisavalt kaalutletud. Kaebaja palub rahuldada esitatud kaebus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Vastustaja Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove vastulause
lg 1 kohaselt võib otsustaja toetuse protsentuaalselt tagasi nõuda, kui tagasinõudmise aluseks olevate asjaolude põhjal ilmneb, et toetuse saaja on eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ja selle tulemusena tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 1083/2006 art 98 sätestab liikmesriigi kohustuse tagasi nõuda väärkasutatud või menetlusreegleid rikkudes saadud toetus ning annab volitusnormi selle täpsema
kehtestamiseks siseriiklikule õigusele. Siseriikliku õigusena reguleerib tagasinõudmise küsimust perioodi 2007-2013 STS ja selle alusel antud Kord. Tähelepanu peab pöörama nimetatud määruse §-le 111, mille kohaselt võib toetuse protsentuaalselt tagasi nõuda ainult erijuhtudel, kui tagasinõutava toetuse summat ei ole mõistlikul viisil võimalik ühikhindadesse arvutada. Riigihangete reeglite rikkumisest tulenev toetuse (osalise) tagastamise kohustus pidi kaebajale teada olema enne toetuse saamise taotluse esitamist. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et kaebaja pidas avatud hankemenetluses läbirääkimisi ühe pakkujaga ning hankis kaupu, mille hankimine ei olnud olemuslikult seotud ehitustööde hankega. Mõlemad viidatud tegevused on otseselt RHS-s sätestatud sõnaselgete reeglite rikkumised. Kuivõrd avatud hankemenetluses peetud läbirääkimistest tekkinud kahju ei ole võimalik otseselt rahasse ümber arvutada, rakendub
, mille kohaselt on otsustajal õigus nõuda toetus tagasi protsentuaalselt hanke maksumusest. Väited, nagu rikuks toetuse protsentuaalne tagasinõudmine tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtteid, on väärad. Enne protsendi alusel tagasinõudmise otsuse tegemist tuleb otsustajal kaalutleda, kas rikkumise tulemusena on võimalik kahju suurust hinnata või mitte. Võimalik on ka ühe rikkumise raames kasutada kombineeritud tagasinõude varianti, kui lisaks reaalselt tekkinud kahjule on tekkinud ka kahju, mida ei ole võimalik mõõta. Hangete puhul, kus konkreetse kahju summat ei ole võimalik rahas välja arvutada, rakendub protsentuaalne tagasinõudmine. Seega on kõik toetuse saajad võrdselt koheldud toetuse saamise reeglite rikkumise
l. Õiguslikult oleks absurdne olukord, kus ühelt toetuse saajalt nõutaks toetus osaliselt tagasi, kui ta menetlusreegleid rikub ja teiselt mitte, kui tema rikkumisest tekkivat kahju 5 on raske välja arvutada. Eesti Vabariik on kohustatud tagastama Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse väärkasutatud struktuurifondide vahendid. Seega peab riik iga toetusele, mille saamise reegleid on rikutud, reageerima. Kaebaja käsitlus toetuse protsentuaalse tagasinõudmise tõlgendamisel trahvina on väär. Trahv on karistus õigusvastase käitumise eest. Struktuuritoetuse protsentuaalne tagasinõudmine on toetuse saamise ja selle menetlusreeglite rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine toetuse andjale. Kord on antud seadusest tuleneva volitusnormi alusel ja ei ole PS-ga vastuolus. Seega on asjakohatud kaebaja väited
vastuolu kohta PS-ga. Vastustaja ei ole rikkunud HMS § 4 ja § 56 nõudeid.
Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt vähendas otsuse tegija tagasinõutava toetuse määra 10%-ni hanke maksumusest. Vastustaja on otsuse lk 3 viimases lõigus motiveerinud piisavalt 10% toetuse tagasinõudmist ning selle otsusele jõudmise käik on kontrollitav. Vastupidised väited on otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Struktuuritoetuste tagasinõudmise regulatsioon ei ole vastuolus ei Euroopa Liidu õigusega ega ka PS-ga. Vastustaja ei ole tagasinõudmise otsuse tegemisel rikkunud HMS sätteid ega ka tagasinõudmist reguleerivate aktide nõudeid. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Arvamuse andmiseks kaasatud isiku Rahandusministeeriumi seisukoht Väited struktuuritoetuse tagasinõudmise regulatsiooni mittevastavusest Euroopa Liidu õigusele on ebaõiged.
§-s 111 sätestatud finantskorrektsioonide määrad vastavad Euroopa Liidu õigusele ning nende määrade
s sätestamisel juhinduti soovist järgida Euroopa Komisjoni suuniseid „Hankemenetluse eeskirjade eiramise
l struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi kaasrahastatavate kulutuste suhtes tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramise suunised“ (Suunis). Euroopa Liidu Komisjoni koostatud tagasinõuete määrad on soovituslikult meile järgimiseks. Kui Euroopa Liidu liikmesriik ei taga Euroopa Komisjoni Suunistes nimetatud protsendimääradele vastavat toetuse tagasinõudmist, siis teeb seda liikmesriigile toetust maksev Euroopa Liidu institutsioon (seda siis juba liikmesriigi vahenditest, suunates liikmesriiki kohaldama viidatud suunistes fikseeritud määrasid). Avatud hankemenetluse kohaldamisel oli kaebajal keelatud pidada läbirääkimisi. Kui kaebaja nimetatud kohustust rikub, siis on tal õiguspärane ootus, et
lg 3 p 8 alusel ei ole tema tegevus 25% ulatuses hankelepingu summast Euroopa Liidu vahenditest hüvitatav. Sama paragrahvi lõige 4 võimaldab rakendusüksusel vähendada tagasinõudmise määra. Vastav norm väljendab tagasinõude otsuse tegija kaalutlusõigust, kuid pole aluseks toetuse saaja subjektiivsele nõudeõigusele kohaldada rikkumise osas igakordselt toetuse tagasinõudmise madalaimat määra. Toetuse kasutamisega kaasnevatest nõuetest – STS 2007–2013, sh RHS-ist, ja meetme määrusest tulenevatest kohustustest ning
rakendumisest – oli kaebaja teadlik. Selle kinnituseks esitas Kuressaare Linnavalitsus 17.11.2009 kinnituskirja nr 3.1-2/
l taotlust ei oleks rahuldatud; toetust ei ole kasutatud ettenähtud tingimustel; toetuse saaja suhtes on algatatud likvideerimisvõi pankrotimenetlus; ilmneb, et projekti eesmärkide saavutamine ei ole võimalik või projekti tegevuste tähtaegu ei ole järgitud; taotluse rahuldamise otsus on vastavalt käesoleva seaduse § 18 lõikele 6 tunnistatud kehtetuks; käesoleva seaduse § 31 lõike 2 punktis 5 sätestatud ettekirjutus on jäetud tähtpäevaks täitmata; toetuse saaja ei ole täitnud talle käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega pandud kohustusi; toetuse saaja on teeninud tulu, mis kuulub projektist mahaarvamisele. Ülalmärgitud sätete alusel saab jõuda järeldusele, et positiivse otsuse ehk toetuse määramise otsuse tegemine ei anna toetuse saajale õiguspärast ootust arvata, et tema tegevuse suhtes järelevalvet (seaduse 6. ptk) ei teostata. Asjaolu, et toetuse saaja on sooritanud mingi tegevuse, mille tulemusel saab tema suhtes otsustada toetuse tagasinõudmise, võib ilmneda nii toetuse 7 väljamaksete tegemise käigus teostatavas kontrollis kui ka veelgi hiljem järelevalve käigus. Seega ei saanud toetuse määramise otsusest tulla kaebuse esitajale õiguspärast ootust, et tema suhtes hilisema järelevalve tulemusel tagasinõudmise otsust ei tehta. Veelgi enam – 17.11.2009 on Kuressaare Linnavalitsus andnud SA-le Innove kinnituskirja (tl 143 pöördel), mille kohaselt toetuse taotleja kinnitab, “et on teadlik ja järgib projekti elluviimisel 2007-2013 STS-s, selle alamaktides ja toetuse taotluse rahuldamise otsuses kehtestatud tingimusi, sh kohustub täitma kõiki toetuse saamiseks esitatud nõudeid, kasutama toetust sihipäraselt ja tähtajaliselt ning mittesihipärase kasutamise
l saadud raha rakendusüksuse nõudmisel tagasi maksma.” Nii on kaebaja väited hea halduse tava rikkumisest alusetud. 1.2 Kaebuse esitaja rikkus toetuse kasutamise tingimusi Rahandusministeerium on järelevalve käigus (01.03.2011 järelevalvetaotluse lahendamine, tl 9799) tuvastanud kolm suuremat rikkumist kaebuse esitaja poolt riigihanke läbiviimisel: 1) kaebaja on pidanud läbirääkimisi avatud hankemenetluses, mis on RHS § 58 lg 3 kohaselt keelatud; 2) kaebaja muutis peale pakkumuste esitamist hanke koosseisus olevate tööde loetelu, millega ei järginud RHS § 31 lg 2 p-i 3; 3) kaebaja hankis kergesti paigaldatavad kardinad, rullekraani, noodiriiulid ja teisaldamist võimaldavad koristuskapid, mis on RHS § 4 lg 8 kohaselt keelatud. Kaebaja Rahandusministeeriumi järelevalve tulemusi vaidlustanud ei ole. Ka käesolevas asjas on kaebaja möönnud keelatud läbirääkimiste pidamist ja hanke koosseisu kuuluvate tööde loetelu muutmist, nimetades seda siiski kaebuses “hindade ja tööde vastastikuseks korrigeerimiseks”. Hoolimata sellest, kuidas kaebuse esitaja oma rikkumisi nimetada soovib, ei muuda see kaebaja rikkumisi formaalseteks RHS tähenduses, nagu kaebaja näidata püüab. Et keelatud läbirääkimiste pidamist hankemenetluses käsitletakse eriti olulise rikkumisena, nähtub nii
lg 3 p-st 8 kui ka Suuniste (tl 169-174) tabeli p-st 9, mis toovad rikkumisena eraldi välja läbirääkimiste pidamise lepingu sõlmimise menetluse ajal. Kaebuses on kaebaja esitanud seisukoha hangitud mööbli osas, väites, et ehitushanke esemeks olid kohtkindla sisustuse esemed ning RHS § 4 lg 8 rikkumist ei toimunud. Kohus nõustub selles küsimuses SA Innove ja Rahandusministeeriumi poolt tuvastatuga, mille kohaselt nimetatud kardinad, rullekraan, noodiriiulid ja koristuskapid ei olnud hanke esemeks olnud ehitustöödeks vajalik. Tegemist ei olnud sisseehitatud mööbliga ega seega ehitustööga. Eelnevat kokku võttes saab asuda seisukohale, et kaebuse esitaja rikkus toetuse kasutamise tingimusi ja RHS sätteid Rahandusministeeriumi järelevalve käigus tuvastatud määras. 1.3 Toetuse tagasinõudmise eeldused Kaebaja on seisukohal, et tagasinõudmise otsuse tegemise eelduseks on toetuse kasutamine mitteabikõlbulike kulude hüvitamiseks (STS § 26 lg 1). Kohus on seisukohal, et tagasinõudmise otsuse tegemise eeldused on laiemad ja isegi kui kaebuse esitajal oleks selles küsimuses õigus, oleks seegi eeldus tema suhtes täidetud. STS § 26 lg 1 sätestab tõepoolest, et kui ilmneb, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks, teeb rakendusüksus või Euroopa territoriaalse koostöö puhul makseasutus otsuse nõuda toetuse saajalt toetus osaliselt või täielikult tagasi. Seda sätet aga laiendab sama paragrahvi lõige kaks, mis sätestab lisaks terve rea aluseid tagasinõudmise otsuse tegemiseks. Et lõiked 1 ja 2 on saabuva tagajärje suhtes võrdsed, nähtub lõikest 21, mis sätestab, et kui ilmneb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tagasinõudmise otsuse tegemise aluseks olev 8 asjaolu, mille tulemusena tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas, võib toetuse tagasi nõuda käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud protsendi ulatuses. Seega ei ole toetuse tagasinõudmise eelduseks üksnes selle kasutamine mitteabikõlbulike kulude hüvitamiseks ja isegi kui oleks, siis kohtuotsuse põhjendava osa p-s 1.2 tuvastatust tulenevalt kasutas kaebaja toetust ka mitteabikõlbulike kulutuste hüvitamiseks. Nii et toetuse tagasinõudmise eeldused olid kaebuse esitaja puhul igal juhul täidetud. 1.4 Otsuse põhjendatus Kaebuse esitaja on väitnud, et kaevatud otsus on põhjendamata, kuna selles ei ole tuvastatud rahalise kahju tekkimine kaebaja tegevuse tulemusel ning vastustaja arutlus tagasinõutava protsendi suuruse määramisel ei ole otsusest jälgitav. Kohtu arvates see nii ei ole. Kaebuse esitaja positsioon, mille kohaselt ei ole tema tegevuse tulemusel finantskahju tekkinud ning selle tekkimist pole ka tuvastatud, ei ole õige. Kohus on seisukohal, et keelatud läbirääkimiste pidamine hankemenetluses toob juba eelduslikult endaga kaasa kahju tekkimise, mida hiljem välja arvestada pole võimalik. Nii on ka konkreetsel juhul juhtunud: läbirääkimiste tulemusel tõsteti teatud tööde hindu ning osad tööd jäid tööde nimekirjast välja, mis tähendab, et sama raha eest saadi vähem töid. Seega mingisugune rahaline kahju on tekkinud ja rahaliste vahendite säästliku kasutamise põhimõtet on rikutud, kuid konkreetse summa väljaarvutamine on keerukas kui mitte võimatu. Suuniste kohaselt „arvestatakse korrektsiooni summa võimaluse
l iga juhtumi puhul eraldi ning see on võrdne asjaomasel juhul struktuurifondidelt õigustamatult saadud summaga. Iga üksiktegevuse puhul määratavad korrektsioonid ei ole siiski alati võimalikud ega otstarbekad või on kõigi asjaomaste kulutuste tühistamine ebaproportsionaalne. Niisugustel juhtudel peab komisjon kohaldama kas ühtse määraga või ekstrapoleeritud korrektsioone”. Sellise üksiktegevusena, mis toob endaga kaasa ühtse määraga korrektsiooni määramise, on tabeli p 9 kohaselt läbirääkimiste pidamine lepingu sõlmimise menetluse ajal. Rahandusministeerium on õigesti osundanud, et Suunistes toodud tagasinõude määrade puhul on eeldatud, et vahendite säästliku kasutamise kohustuse eiramise võimaliku mõju ulatust on protsendivahemiku kindlaksmääramisel juba kaalutud. Seega tekkis kaebaja tegevuse tulemusel keelatud läbirääkimiste pidamisel rahaline kahju, mida eraldi tuvastama ei pidanud. Ehk teisisõnu on läbirääkimiste pidamise puhul õigusnormidega eeldatud, et kahju tekkis ning et selle suuruse kindlaksmääramine ei ole võimalik. Teiseks ei ole kaebaja arvates otsusest võimalik aru saada, miks on tagasinõudmise otsusega tagasinõutav protsent just 10. Kaevatud otsuse p-st 2 nähtuvalt on otsus tehtud
lg 3 p 8 alusel, mille kohaselt nõuab otsustaja tagasi 25% hankelepingu summast, kui toetuse saaja on pidanud avatud hankemenetluse käigus läbirääkimisi. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt võib põhjendatud juhtudel vähendada lõike 3 punktides 3-5 ja 8 sätestatud rikkumise
l tagasinõude määra 10%-le või 5%-le sõltuvalt rikkumise raskusest. Otsuse kohaselt „kaalus rakendusüksus toetuse saaja
ldatud riigihankes esinenud rikkumiste raskust, mille sisuks on läbirääkimiste pidamine, võttes muuhulgas arvesse toetuse saaja 16.03.2011 esitatud selgitusi. Rakendusüksus leidis, et hange on viidud läbi olulises osas kooskõlas RHS §-s 3 nimetatud riigihangete
ldamise üldpõhimõtetega, samas on lubamatuid läbirääkimisi peetud mitmes hankelepingu punktis. Rakendusüksuse hinnangul on õigustatud vähendada tagasinõude määra 10%-le hankelepingu summast. Rakendusüksus on arvestanud ka asjaolu, et RHS rikkumine seisnes lisaks läbirääkimiste lubamatule pidamisele ka muudes aspektides (RHS § 4 lg 8 ja § 31 lg 3 p 3 rikkumine), mille eest on sätestatud tagasinõude määr 10%”. 9 Kohus ei saa haldusorgani diskretsiooniotsuse
l asuda haldusorgani asemele ja otsustada haldusorgani eest, milline oleks pidanud olema konkreetse diskretsiooniotsuse sisu ehk käesoleval juhul otsustama, milline oleks pidanud olema tagasinõutava toetuse summa suurus. Halduskohus saab vaid kontrollida, kas haldusorgan on akti andmisel järginud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HkMS § 19 lg 6). Et keelatud läbirääkimiste pidamise
l on tagasinõudmise summa nii
kui ka Suuniste kohaselt reeglina 25% toetusest ning minimaalselt 5%, ei ole kohtu arvates 10% tagasinõudmine konkreetsel juhul vastuolus õiguse üldpõhimõtetega ega diskretsiooni piire ületav. Samamoodi on rakendusüksuse arutlus protsendi suuruse kindlaksmääramisel olnud otsusest piisavalt jälgitav ja arusaadav. 2. Siseriikliku õiguse vastavus Euroopa Liidu õigusele Kaebaja on seisukohal, et
regulatsioon (toetuse tagasinõudmine protsendi alusel) ei ole tõhus ega proportsionaalne ning on sellisena vastuolus Euroopa Nõukogu määruse 1083/2006 art-ga 98. Selline seisukoht ei ole õige. Euroopa Liidu rahaliste vahendite kasutamine peab vastama määruse 1083/2006 art 14 lg 1 teise lõigu kohaselt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele, mis hõlmab muuhulgas vahendite säästlikku kasutamist. Euroopa Liidu õiguse täitmise tagamiseks on STS 2007–2013 § 22 p-s 11 sätestatud RHS järgimise kohustus. Tagasinõue on kaebajale koostatud põhjusel, et kaebuse esitaja rikkus toetuse kasutamise tingimust järgida RHS sätteid, et tagada Euroopa Liidu vahendite säästlik, läbipaistev ja konkurentsitingimusi arvestav kasutamine.
§-s 111 sätestatud finantskorrektsioonide määrad vastavad Euroopa Liidu õigusele ning nende määrade määruses sätestamisel juhinduti soovist järgida Suuniseid. Euroopa Liidu komisjoni koostatud tagasinõuete määrad on soovituslikud Eesti riigile järgimiseks. Seega – kui Suunistes soovitatud rikkumise alus ja määr ühtib siseriikliku õiguse omaga, ei saa vastuolu olla.
lg 3 p-s 8 koosmõjus lg-ga 4 ühtivad nii rikkumise alus kui määr Suuniste tabeli p-s 9 soovitatuga. Järelikult vastuolu puudub.
eelnõu seletuskirjast (tl 175-179) nähtuvalt oligi eelnõu üheks eesmärgiks viia riigihangete reeglite rikkumisel rakendatavate tagasinõuete määrad kooskõlla Euroopa Komisjoni juhistega. Samas on oluline, et ei määruse nr 1083/2006, STS ega
sätted ei välista tegelike asjaolude arvestamist ega proportsionaalse tagasinõude määra kohaldamist (
3.
väidetav vastuolu PS §-ga 113 Kaebuse esitaja leiab, et tagasinõudmise määruse § 111 on vastuolus PS §-ga 113, kuna toetuse tagasinõudmine on sisuliselt avalik-õigusliku iseloomuga trahv ja peaks sellisena olema sätestatud seaduses. Kohus leiab, et toetuse kasutamise tingimuste rikkumise tulemusel toetuse tagasimaksmise kohustus ei ole ei avalik-õiguslik tasu ega trahv, mille suhtes tuleks kohaldada PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooni. Toetust taotledes nõustub taotleja toetuse eraldamise tingimustega (k.a toetuse tagasinõudmise alused, ulatus ja kord) ning kinnitab toetuse eraldamise lisakohustustega leppimist kinnituskirjas, mida tegi ka kaebuse esitaja. Rahandusministeerium on õigesti osundanud, et toetuse andmisega on lahutamatult seotud toetuse kasutamise tingimused ja tagasinõudmise võimalused, mis tagavad, et toetust kasutatakse toetuse andja Euroopa Liidu soovi kohaselt. Toetuse kasutamise tingimused ja kord on reguleeritud STS-ga 2007–2013 ning
ga. Kord on antud STS § 26 lg 21 ja lg 6 alusel, mis sätestavad, et kui ilmneb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tagasinõudmise otsuse tegemise aluseks olev asjaolu, mille tulemusena tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on 10 ebamõistlikult aja- või ressursimahukas, võib toetuse tagasi nõuda käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud protsendi ulatuses. Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise tingimused ning
kehtestab Vabariigi Valitsus. Toetuse tagasimaksmisega tagastab isik vahendid, mille saamise õigust tal ei olnud või mille saamise õigus hiljem ära langes. Selliselt on toetuse tagasimaksmine alusetult saadud vahendite tagastamine, mitte sanktsioon. Konkreetsed protsendimäärad on Vabariigi Valitsuse määrusega kindlaks määratud STS § 26 lg-test 21 ja 6 tuleneva volitusnormi alusel, mis on PS §-ga 113 kooskõlas. 4.
lg 11 koosmõjus §-ga 111 väidetav vastuolu PS §-ga 10
lg 11 sätestab, et tehtud toetuse taotluse rahuldamise otsuse, kinnitatud programmi või sõlmitud halduslepingu raames antud toetuse tagasinõudmisel lähtutakse tagasinõude menetlemise algatamise ajal kehtinud õigusaktides sätestatust. Kaebuse esitaja leiab, et see säte koosmõjus §-ga 111 (alates 08.08.2010 kehtivas redaktsioonis) on vastuolus PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega, kuna näeb kaebaja suhtes ette kõrgema tagasinõutava protsendimäära kui ajal, mil kaebaja taotlus toetuse saamiseks rahuldati. Kaebaja tugineb
lg-le 12 (17.08.2008 – 07.08.2010 kehtinud redaktsioonis) ja väidab, et tema suhtes rakendatav tagasinõudmise protsendi määr oleks toetuse määramise otsuse tegemise ajal olnud 5%. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
Nagu kohus juba kohtuotsuse põhjendava osa p-s 1.4 tuvastas, on keelatud läbirääkimiste pidamise puhul õigusnormidega eeldatud, et kahju tekkis ning et selle suuruse kindlaksmääramine ei ole võimalik. Seega on kaebaja
sätete põhiseaduspärasuse hindamisel lähtunud valest eeldusest, et tema tegevuse tulemusel finantskahju ei tekkinud. Tegelikult oleks nö vana redaktsiooni puhul kuulunud kaebaja suhtes kohaldamisele
lg 11 p 2, mis nägi tagasinõudmise protsendiks ette 10%, seega täpselt sama palju, kui kaebajalt kaevatud otsusega tagasi nõuti. Järelikult ei ole kohaldatav protsendimäär õigusakti muutmisega kaebaja suhtes ebasoodsamaks muutunud. Rahandusministeerium on õigesti märkinud, et toetuse osalise tagasinõudmise puhul on tegemist haldusakti ühe kõrvaltingimusega ehk lisakohustusega, mille akti andja reserveerib juhuks, kui 11 akti õiguspäraselt ei täideta (vt ka HMS § 53 lg 1 p 2). Haldusõiguse teoorias on aktsepteeritud, et haldusaktiga kaasneva lisakohustuse reservatsioon on õiguslikult siduv teade, et hiljem võidakse antud asjas välja anda täiendav lisakohustus või et olemasolevat lisakohustust võidakse hiljem muuta. Lisakohustuse reservatsioon välistab ühtlasi usalduse tekke selles osas, et lisakohustust ei kohaldata. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebaja poolt viidatud
sätted ei ole vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. 5. Menetluskulude jagamine HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellele sättele vastavalt jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja SA Innove palub kaebuse esitajalt menetluskuludena välja mõista õigusabikulud summas 1395 eurot. Toimikusse esitatud arve nr 11345 (tl 191) ja sellele vastav maksekorraldus (tl 192) tõendavad, et SA Innove on käesolevas haldusasjas kandnud kulusid õigusabile summas 1395 eurot. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on taotletud õigusabikulu vajalik ja põhjendatud ning see tuleb kaebuse esitajalt vastustaja kasuks välja mõista. Maret Altnurme Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.