3-10-1743/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1743 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R. R kaebus Ida Prefektuuri 18.06.2010 käskkirja nr 1-506/50d tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks Menetlusvorm Kohtuistung
2. jaanuaril
3. Menetlusosalised Kaebaja: R. R /isikukood xxx/, esindaja Leanika Tamm Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, esindaja Tiina Prunn Resolutsioon 1.Jätta R. R kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.02.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 03.06.2010 käskkirjaga nr 43d algatas Ida prefekt distsiplinaarmenetluse korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri vanemkonstaabel R. R suhtes (tl 43). 18.06.2010 andis prefekt käskkirja nr 1.5-06/50d (tl 35-37), millega määras vanemkonstaabel R. Rle politsei- ja piirivalveseaduse § 86 p 1 ning avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 ja § 118 tuginedes distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirjas märgiti, et 24.04.2010 teenistusvälisel ajal tegi R. R andmebaasidesse KAIRI ja MIS teenistuskohustuste täitmisega mitteseotud päringuid oma poja Margo Rüütel kohta. 05.07.2010 esitas R. R Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-4) ja palus, et tema teenistusest vabastamise kohta antud käskkiri tühistataks, ennistataks ta teenistusse ning mõistetaks välja töötasu sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja leidis, et kuna ta ei olnud 24.04.2010 teenistuskohustustes, puuduvad tema tegevuses avaliku teenistuse seaduse § 84 lg 1 toodud distsiplinaarsüüteo tunnused ning möödunud on ka karistuse määramise ühekuuline tähtaeg. Veel märkis kaebaja, et tema käitumise, Marika Parkmanni poolt kõmulehele edastatud tegelikke asjaolusid moonutava informatsiooni ja sellega politsei tegevusele avalikkuse silmis negatiivse hinnangu andmise vahel puudub põhjuslik seos ning väidetava avalduse esitas see isik politseile alles peale artikli ilmumist. Ida Prefektuuri kirjalikus vastuses (tl 16-20) leiti, et kaebaja süütegu on õigesti kvalifitseeritud ning paluti jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Seejuures selgitati oma seisukohti teenistusega seotud mõistete ja seadusesätete suhtes ning märgiti, et teenistuskohustused ei piirdu üksnes teenistuses viibimise ajal ametnikul lasuvate kohustustega. Vastuseks kaebaja väidetele karistuse määramise tähtaja rikkumise ning tema tegevuse, Marika Parkmani vahendusel andmete edastamise ja sellega politseile negatiivse hinnangu andmise vahel põhjusliku seose puudumise kohta märgiti, et Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juhile sai kaebaja süüline käitumine teatavaks 02.06.2010, karistus määrati talle teenistusülesannetega mitteseotud päringute tegemise eest ja distsiplinaarjuurdluse käigus pole tuvastatud info väljastamist. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde, palusid hüvitada 4680 krooni suuruse menetluskulu ning selgitasid, et vaidlustatud on 18.06.2010 antud käskkiri ja teine kuupäev on kaebusesse märgitud ekslikult. Leanika Tamm leidis, et oma alaealise poja andmete vaatamine ei riiva isikuandmete kaitse seaduse kaitseala, teabe väärkasutamist ei olnud ning lisaks polnud kaebaja päringu tegemise ajal ka teenistuses. Veel märkis esindaja, et isegi kui leida, et süütegu on olemas ja tähtaegu pole rikutud, on karistus ebaproportsionaalselt karm, käskkiri ei vasta politsei- ja piirivalveseaduse § 98 nõuetele, sest märkimata on väljateenitud aastate staaž ja puudub teenistusest vabastamise kuupäev ning teenistusest vabastamine toimus puhkuse ajal. R. R ise kinnitas, et oli kuni 22.06.2010 puhkusel ning distsiplinaarmenetlus, käskkirja tutvustamine ja vabastamine toimusid selle ajal. KOHTU PÕHJENDUSED Ida Prefektuuri 18.06.2010 käskkirja nr 1.5-06/50d (tl 35-37) kohaselt oli R. R teenistusest vabastamise hetkel selle prefektuuri korrakaitsebüroo vanemkonstaabel. Seega reguleerisid tema teenistust politsei- ja piirivalve seadus ning avaliku teenistuse seadus. Politsei- ja piirivalve seaduse § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine üks võimalik politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määratav distsiplinaarkaristus. Politseiametniku distsiplinaarsüüteod on loetletud sama seaduse § 86, mille esimeses punktis kehtestatu kohaselt on distsiplinaarsüüteoks seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine. Põhimõtteliselt sama on distsiplinaarsüütegude mõiste ja nende eest määratavate karistuste kohta kehtestatud ka käskkirjas täiendavalt viidatud avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 ja § 85 lg 1 p
5. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt pandi R. Rle süüks seda, et ta rikkus isikuandmete kaitse seaduse § 6 p 2, Politsei peadirektori 14.06.2004 käskkirja nr 141 kinnitatud „Infosüsteem KAIRI pidamise ja kasutamise korra“ punkti 61 ning Politsei- ja Piirivalve peadirektori 01.01.2010 käskkirjaga nr 34 kinnitatud „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra“ punkti 4.2, sest tegi 24.04.2010 teenistusvälisel ajal oma tööruumis eksabikaasa palvel oma poja kohta tööülesannetega mitteseotud päringuid andmebaasidesse KAIRI ja MIS. Nimetatud õigusaktide sätete kohaselt võib isikuandmeid koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning tööülesannete täitmisega mitteseotud päringud politsei andmebaasidesse pole lubatud. Lisaks on käskkirjas viide veel ka politseipeadirektori käskkirjaga nr 141 kinnitatud korra punktidele 58 ja 62, millistest tuleneb selge keeld andmebaasis olevat teavet kolmandatele isikutele edasi anda ning hoiatus, et teabe väärkasutus toob kaasa distsiplinaarvastutuse. R. R ise pole distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 46-47), kaebuses (tl 1-4) ja kohtuistungil (tl 65-69) eitanud päringute tegemist ega seda põhjustanud endise abikaasa palve olemasolu, kuid leiab, et kuna tegi kõike seda teenistusvälisel ajal, ei saanud teda süüdistada teenistuskohustuste rikkumises. Seejuures on ta aga jätnud arvestamata, et kuivõrd juurdepääs andmebaasidele oli tal üksnes politseiteenistuse tõttu, kehtis nõue kasutada andmebaase vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks ja keeld andmebaasis olevat teavet kõrvalistele 2 isikutele edastada olenemata sellest, kas vastav rikkumine toimus teenistuses viibimise ajal või väljaspool seda. Tähendust ei saa omada ka see, et andmeid vaatas R. R seoses oma alaealise poja poolt toime pandud rikkumisega. Tema õigused ja kohustused politseiametnikuna erinevad nii sisu kui mahu poolest oluliselt neist, mis tal on lapsevanemana ning viimatinimetatud seisundist tulenev huvi saada teavet, ei saa kuidagi õigustada tema kui politseiametniku suhtes kehtivate nõuete rikkumist. Seega on R. R pannud toime rikkumise, mida saab käsitleda politsei- ja piirivalveseaduse § 86 p 1 ja avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 märgitud teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisena. Tema süüteo asjas on läbi viidud distsiplinaarjuurdlus (tl 38-43), talle on võimaldatud seletuste andmist (tl 46-47), distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on antud selleks politsei- ja piirivalveseaduse § 89 lg 1 kohaselt pädeva ametiisiku poolt, see sisaldab vajalikul määral nii faktilisi kui juriidilisi põhjendusi ning vastab põhilises sama seaduse § 98 lg 2 töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 sätestatud vorminõuetele. Käskkirja pole küll märgitud teenistusest vabastamise kuupäeva, seda aga ei pidanudki olema, sest sama seaduse § 88 p 5 tulenevalt toimub distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine vastavalt avaliku teenistuse seaduse § 118, mille kolmandas lõikes kehtestatu kohaselt vabastatakse ametnik vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast arvates. Kuna vabastamise dokumendi teatavakstegemise päev ei pruugi selle vormistamise ajal veel kindlalt teada olla, ei saa dokumendis seda ka ära märkida. Avaliku teenistuse seaduse § 87 p 1 alusel kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid. Selle § 11 lg 2 ei nõua teenistusest vabastamise kuupäeva märkimist vastavasse dokumenti. Käskkirjas on puudu ka märge väljateenitud politseiteenistuse staaži kohta, kuid tegemist ei ole niisuguse vorminõuete rikkumisega, mis oleks võinud mingilgi viisil asja otsustamist mõjutada ja anda seega alust käskkirja tühistamiseks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 ja 3 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul päevast, mil sellest sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub ning viimatinimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil teenistussuhe oli puhkuse ajaks peatunud. R. Rt on karistatud rikkumise eest, mis toimus 24.04.2010, kuna 17.05.2010 kuni 21.06.2010 viibis ta puhkusel (tl 80), on karistus ka juhul, kui rikkumine avastati varem kui Ida Prefektuur tunnistab, määratud seaduses ettenähtud tähtaja piirides. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. R. R puhul on kaalutluse piire eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet järgitud, karistus vastab süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ja karistatu isikule ning käskkirjast on vaatamata selle vastava osa lakoonilisusele võimalik üheselt aru saada, miks kohaldati politseiametniku suhtes ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest rangeimat. Tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus (tl 4445), mida võis ja pidi karistuse valikul arvestama. Politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu peavad politseiteenistuses olevad isikud oma rolli tõttu ühiskonnas tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda nii teenistuskohustustes olles kui teenistusvälises olukorras. Käesoleval juhul toimus kaebaja õigusvastane käitumine kõrvalise isiku palvel ja teadmisel ning sai olenemata sellest, et tõendid päringutega saadud andmete edastamisest puuduvad, hiljem ajakirjanduse kaudu teatavaks lisaks veel väga paljudele inimestele (tl 72-79). Seetõttu oli toimunul vaieldamatult negatiivne mõju nii Ida Prefektuuri ja kogu politsei mainele. Kuigi R. Rt ei ole karistatud ametnikku või ametiasutust diskrediteeriva vääritu teo eest, võis tema rikkumisest politsei usaldusväärsusele tulenenud negatiivset mõju karistuse valikul siiski arvestada. Kaebuses ja kohtuistungil esitatud seisukohtadest lähtuvalt pole kaebaja siiani aru saanud oma käitumise lubamatusest ja tähendusest politsei mainele ning püüab oma tegu tagantjärele õigustada. Asjaolu, et nii distsiplinaarmenetlus kui vaidlustatud käskkirja andmine toimus ajal, mil R. R viibis puhkusel, ei oma määratud karistuse suhtes mingit tähendust. Avaliku teenistuse seaduse § 133 lg 1 kohaselt on teenistusest vabastamine ajal, mil teenistussuhe on peatunud, keelatud vaid juhul, kui 3 see toimub seoses koondamisega, töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal. Sama paragrahvi kolmas lõige piirab vaid teenistujaid esindavasse organisatsiooni võid neid esindavaks isikuks valitud ametniku distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamist, teiste ametnike vabastamisele seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Seda, et teistsugust järeldust pole teenistussuhte peatumise juhtudel võimalik teha, on üheselt leidnud Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-10-05 märkides, et töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sealhulgas töö- või teenistussuhte peatumise tõttu, kuid sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks avaliku teenistuse seaduse § 133 sätestatule. Oluline on ka, et seaduse § 110 lg 1 kohaselt võidakse ametnik distsiplinaarasja menetluse ajaks ametist üldse kõrvaldada ning ka siis peatub tema teenistussuhe. Eeltoodust tulenevalt on R. R distsiplinaarkorras karistamine Ida Prefektuuri 18.06.2010 käskkirjaga nr 1.5-06/50d kooskõlas kehtiva õigusega, mistõttu jääb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata ning kaebaja poolt õigusabi eest tasumisega kantud 4680 krooni suurune menetluskulu (tl 70-71) sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Ida Prefektuuri esindaja kohtukulude hüvitamise nõuet ei esitanu (tl 68). Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 24.11.2011 Tartu Ringkonnakohtu 07.06.2011 kohtuotsusega nr 3-101743, millega jätta Tartu Halduskohtu
6. jaanuari
7. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista riigieelarve vahendite arvelt välja riigi õigusabi tasu 390 eurot ja 50 senti Advokaadibüroo Hansa Law Offices vandeadvokaadile Leanika Tamm õigusabi osutamise ees apellatsioonimenetluses. Kohtuotsus saata Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile. Raili Randlane Kohtunik 4