KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 25.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3265 Haldusasi OÜ Ajavaim kaebus Maksu – ja Toll

§ 11lg-st 1 tulenevat uurimiskohustust.

Kaebaja on maksumenetluse käigus igati aidanud kaasa maksumenetluse toimumisele, edastanud muuhulgas maksuhaldurile kaebajale teadaolevad kolmandate isikute kontaktid, kellelt maksuhaldur soovis saada selgitusi. Sellest hoolimata on vastustaja maksuotsuse leheküljel 12 põhjendanud täiendava käibemaksu määramist muuhulgas sellega, et kontrolli käigus ei ole saadud selgitusi OÜ-lt Dvikonst, selle praeguselt juhatuse liikmelt, OÜ-lt Telfer Grupp ja selle praeguselt juhatuse liikmelt. Nimetatud asjaolust tulenevalt leidis vastustaja, et seega on tegemist ettevõtlusega mittetegelevate äriühingutega. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et Maksu- ja Tolliamet oma vaideotsuses on asunud seisukohale, et nende asjaoludega (OÜ Telfer Grupp ja OÜ Dvikonst pole ettevõtlusega tegelevad äriühingud) ei saa põhjendada tehingute näilikkust. Järelikult tuleb eeldada, et need äriühingud omasid nii tehingu tegemise hetkel kui ka käesoleval hetkel majandustegevust. 12.

1. Kaebaja palub kohtul vastustajalt välja mõista kaebaja kantud menetluskuludena tasutud riigilõivud ja tasu õigusabi eest kokku summas 2387,95 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt: 13.
3. Vastustaja märgib kõigepealt, et maksuõiguses kehtib majandusliku tõlgendamise reegel. Maksuõiguses kasutatavate tsiviilõiguslike mõistete tõlgendamisel ei ole nendele mõistetele tsiviilõiguses omistatud tähendus siduv, vaid lähtuvalt maksuseaduse mõttest ja eesmärgist võib mõistet defineerida sootuks teisiti. Seega maksuhaldur ei anna maksumenetluses hinnangut vaidlusalusele tehingule tsiviilõiguslikust aspektist, vaid hindab seda, kas vaidlusalune tehing kuulub oma olemuselt MKS § 83 või 84 rakendusalasse ja kas tingimused nende sätete rakendamiseks on täidetud. 13.
4. Vastustaja leiab, et tema jaoks jääb arusaamatuks vaidlusaluse tehingu olemus ja perspektiiv arvestades ettevõtluse põhieesmärki – kasumi saamist. Vastustaja leiab, et eelnevast tulenevast on asjakohatu on kaebaja väide, et nüüdseks on korter läbi enampakkumise müüdid, sest korteri müügist sai kasu ainult hüpoteegipidaja, mitte kaebaja. Vastustaja on seisukohal, et korteri liikumise näol OÜ Dvikonst omandusest OÜ Ajavaim omandusse ei ole tegemist reaalse majandustehinguga, vaid selle tehingu ainukeseks eesmärgiks oli tagasi saada korteriomandi soetamisel arvestatud käibemaks. Maksuhaldur loeb tehingut näilikuks, kuna pooltel puudus kavatsus luua ostu-müügilepingule omaseid tagajärgi. Antud juhul ei olnud poolte eesmärgiks mitte korteriomandi ost-müük, vaid müügilepingu sõlmimise ja sellest tuleneva arve esitamise kaudu ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamine, ilma et reaalset käivet oleks toimunud. 5 13.
5. Maksuhaldur on seisukohal, et tehing on näilik, sest 1) korteriomandi müügilepingus ja asjaõiguslepingus on fikseeritud, et hüpoteegid jäävad kinnistu müügil kehtima OÜ Ajavaim suhtes ning OÜ Dvikonst ei pea neid hüpoteeke kõrvaldama. Ostetaval korteriomandil oli müügi hetkel seatud hüpoteeke 9 789 500 krooni ulatuses – suuremas ulatuses, kui korteri ostu-müügihind; 2) tehingust ei nähtu, et ostja oleks välja selgitanud, kui suures mahus on hüpoteegiga tagatud võlanõudeid täitmata; 3) notar on selgitanud OÜ-le Ajavaim ohtusid, mis kaasnevad sellega, et lepingus nimetatud hüpoteegid jäävad koormama lepingu eset ning kui ei tasuta hüpoteegipidajatele nimetatud hüpoteekidega tagatud laenu ja et sel juhul on hüpoteegipidajatel õigus nõuda sundtäitmist; 4) 29.05.2009 on OÜ Ajavaim ja OÜ Dvikonst sõlminud lihtkirjalise garantiikirja, milles OÜ Dvikonst garanteerib OÜ-le Ajavaim korteriomandi Tartu mnt 84a-115 Tallinn koormavate hüpoteegikohustuste täitmise täies ulatuses. Nimetatud garantiikirjas ei ole fikseeritud, millega konkreetselt OÜ Dvikonst garanteerib kõikide korteriomandit koormavate hüpoteegikohustuste täitmise või kohustuse täitmata jätmisest tulenevad sanktsioonid OÜ Dvikonst suhtes, mis tagaks OÜ Ajavaim nõudeid; 5) OÜ Ajavaim väidab, et soetas korteriomandi aadressil Tartu mnt 84a-115 Tallinn eesmärgiga avada seal kontor, kuid ta ei alustanudki seal remondi tegemist. Ühtlasi on võlgnevuse tõttu korteris elekter välja lülitatud; 6) korteriomandi eest on OÜ Ajavaim tasunud ülekandega 80 000 krooni ja sularahas osamaksetena kokku 1 935 000 krooni (2009.a september kuni 2010.a jaanuar); 7) esimene korteromandi enampakkumine, seoses korteriomandile seatud hüpoteegikohustuste mittetäitmisega, toimus 08.12.
6. a. Sellele vaatamata tasus OÜ Ajavaim OÜ´le Dvikonst vahemikul 08.12.
7. a kuni 29.01.
8. a nimetatud korteriomandi eest viiel erineval kuupäeval kokku sularahas 1 155 000 krooni; 8) OÜ Ajavaim on tasunud korteriomandi, aadressil Tartu mnt 84a-115 Tallinn, eest ülekandega 80 000 krooni ning väidetavalt sularahas kokku 1 935 000 krooni. Tasumata on korteriomandi eest summas 5 065 000 krooni (7 080 000-80 000-1 935 000), mida OÜ Dvikonst ei ole OÜ´lt Ajavaim nõudnud ega mille tasumata jätmise kohta ei ole OÜ Dvikonst rakendanud mingisuguseid sanktsioone OÜ Ajavaim suhtes; 9) OÜ Telfer Grupp ja OÜ Dvikonst ei ole käesoleva hetkeni tasunud deklareeritud käibemaksu; 10) maksuhaldur ei ole käesoleva hetkeni saanud selgitusi OÜ´lt Telfer Grupp ja OÜ Telfer Grupp juhatuse liikmelt Indulis Dziedatajs ega OÜ Dvikonst praeguselt juhatuse liikmelt Arnolds Udris´lt. 13.
9. Kaebaja väite suhtes, et vaideotsuses on asutud seisukohale, et üheteistkümnest asjaolust viis tehingu näilikust tegelikult ei tõenda, märgib vastustaja järgmist. Vaideotsuses on märgitud, et PMTK on teinud piisavalt pingutusi, saamaks informatsiooni OÜ Dvikonst ja OÜ Telfer Grupp juhatuse liikmetelt, kuid see ei ole õnnestunud mitmel korral. OÜ-l Dvikonst ja OÜ-l Telfer Grupp ei toimunud majandustegevust juba kontrolli käigus. Mõlemad äriühingud ei ole 2010.a jooksul esitanud ei käibe ega tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispenisoni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioone ning on ühtlasi kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist. 13.
10. Väär on kaebaja väide, et tehingu reaalsele toimumisele viitab see, et kaebaja on tasunud osa ostuhinnast. Tallinna Ringkonnakohus on tõdenud, et seisukoht, et käibe tekkimise seisukohalt on oluline, kas raha tasumine toimus või loodi selleks vajalikud tingimused, on ekslik, sest Riigikohtu halduskolleegium on 21.05.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-08 (p 11) leidnud, et „soetamine“ KMS tähenduses tähendab eeskätt õigusliku ja faktilise võimaluse loomist vara kasutamiseks sarnaselt omanikuga. Kinnisasja puhul on soetamine seotud seega asja valduse üleandmisega. Käesoleval juhul on aga maksuhaldur seisukohal, et tehingul puudub reaalne majanduslik sisu ja tegemist on näiliku tehinguga. Seega kohaldub MKS § 83 lg 4 - näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse ning sellest ei saa tekkida ka käivet KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses. 6 13.
11. Maksuhaldur on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja ei hakanud vaidlusaluses korteris remonti tegema on üks faktiline asjaolu kogumis, mis viitab tehingu näilikkusele ning on kummastav, et kogu perioodi vältel ei ole kaebaja elektri eest tasunud ning võlgnevuse tõttu on korteris elekter välja lülitatud. Elektri puudumine viitab sellele, et valdajal puudus korteri kasutamiseks ja hooldamiseks huvi. 13.
12. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema käitumine makstes osamaksed, oli tekkinud olukorras adekvaatne ja põhjendatud, kuna see oli suunatud kahju vältimisele. Vastustaja on seisukohal, et tavapäraselt käituv ettevõtja ning riske maandav äriühing oleks sellises olukorras piirdunud graafikujärgsete maksetega või loobunud üldse edasistest maksetest. Ka Riigikohus on märkinud, et ettevõtlus on aktiivne tululiik ning ettevõtja teeb kulutusi kasumi saamise eesmärgil, arvestades sealjuures riskidega. Vastustaja leiab, et tehingu tehiolusid arvestades ei saa kaebajale antud garantiikirja lugeda piisavaks tekkida võivate riskide maandamiseks, sest selles puuduvad sanktsioonid kohustuste rikkumise puhuks ja tagatis. 13.
13. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ei olnud huvitatud korteriomandist avalikel kordusenampakkumistel, kuna puudusid varasemad soodsad tingimused. Vastustaja toonitab, et kaebaja oli nõus ostma korteriomandi olles nõus maksma selle eest ca 7 miljonit krooni. Enampakkumiste alghinnad olid 1 950 000 ning 1 900 000 miljonit krooni, kuid kaebaja enampakkumistel ei osalenud. PMTK-le jääb arusaamatuks, kuidas saab antud tehingut nimetada “soodsaks”. Kui kaebajal oleks olnud reaalne huvi vastava korteriomandi vastu, ei oleks ta sellistel tingimustel tehingut üldse sõlminud. 13.
14. Vastustaja on seisukohal, et põhjendatud pole kaebaja väide nagu maksuhaldur pole

§ 11lg-st 1 tulenevat uurimiskohustust.

Vastustaja on seisukohal, et maksuhaldur on järginud uurimiskohustust. PMTK on üritanud saada informatsiooni OÜ-lt Dvikonst ja OÜ-lt Telfer Grupp, kuid see pole õnnestunud. 03.03.2010.a on PMTK vormistanud OÜ´le Dvikonst korralduse nr 12.2-3/6085-2 dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks. Lisaks helistas maksuhaldur korduvalt OÜ´ga Dvikonst ja Arnolds Udris´ga seotud telefoninumbritele. 21.09.

1. a on PMTK vormistanud OÜ´le Telfer Grupp korralduse nr 12.2-3/6118-2, mis saadeti lihtkirjana äriühingu juriidilisele aadressile ning epost´le. Maksuhaldur kinnitab, et ei ole endiselt saanud teavet OÜ Dvikonst juhatuse liikmelt A. Udris´lt ega OÜ Telfer Grupp juhatuse liikmelt I. Dziedatajs´lt. 13.
2. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et OÜ Ajavaim oli teadlik korteriomandil olevatest hüpoteekidest ning mõistlikult majandava ettevõttena pidi ta korteriomandi soetamisel teadma, et korteriomand läheb hüpoteekide katteks sundmüüki ning äriühing jääb korteriomandist ilma. Seega pole korteriomandi omandamise näol tegemist reaalse majandustehinguga, vaid selle tehingu ainukeseks eesmärgiks oli tagasi saada korteriomandi soetamisel arvestatud käibemaks. 13.
3. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Käesoleva asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul eelkõige vastata küsimusele, kas vastustaja on maksuotsuses ja sellele järgnenud vaidemenetluses täitnud piisaval määral uurimiskohustust, hinnanud õigesti ja igakülgselt kogutud tõendeid ning kohaldanud õigesti 7 makskorralduse seaduse §-des 83 ja 84 sätestatud tehingute majandusliku tõlgendamise põhimõtet ja jätnud maksukorralduse seaduse § 83 lg 4 viidates tehingu maksukohustuse määramisel käibemaksu põhjusel, et tehing oli näilik, õigesti arvestamata.
5. Kohus leiab kõigepealt, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja sõlmis 29.05.2009 notariaalselt aadressil Tartu mnt 84a-115, Tallinn asuva korteriomandi ostumüügilepingu ja omandas toimunud tehingu käigus nimetatud korteriomandi. Samuti loeb kohus tõendatuks asjaolu, et kaebaja nimetatud korteriomandit sisuliselt lõpuni valmis ehitama ja tema poolt väidetavalt ostmise eesmärgiks olnud otstarbel – kontoriruumidena kasutama ei hakanud. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et korteriomand on käesolevaks hetkeks täitemenetluse käigus avalikul enampakkumisel võõrandatud.
6. Kohus märgib kõigepealt, et nõustub maksuhalduri järeldusega, et üksnes asjaolu, et korteriomand on notariaalse ostu-müügilepingu alusel üle läinud ja tehingu pooled kinnitavad tehingu tegelikkust, ei saa olla aluseks, mis kinnitaks tehingu tegelikku toimumist maksuseaduse mõttes. Tehingu näilikkuse tõendamise meetodite kohta on Riigikohus oma
7. septembri 2005 otsuse nr. 3-1-1-74-05 punktis leidnud, et mõeldamatu on piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Samuti ei välista tehingu näilikkust selle tegemine notariaalses vormis.
8. Kohus leiab, et vaidlusaluses maksuotsuses ja sellele vaidele tehtud vaideotsuses on vastustaja hinnanud korteriomandi ostu-müügitehingu ja selle täitmisega seotud asjaolusid kogumis ja jõudnud õigesti järeldusele, et nimetatud tehing ei kuulu MKS § 83 lg 4 tunnustele vastava näiliku tehinguna arvesse võtmisele maksukohustuse määramisel.
9. Kohus leiab, et vastustaja on kõigepealt õigesti leidnud, et nimetatud tehingu puhul ei arvestanud kaebaja mõistlikult majandava ettevõtja poolt taoliste tehingute tegemisel arvestatavate ja maandatavate riskidega. Kohus peab otsistuks ja asjakohatuteks kaebaja väiteid, et tehingu sellisel kujul tegemise põhjuseks olid soodsad maksetingimused ja eelkõige järelmaksuga tasumise võimalus 10 aasta jooksul ning ostusumma kohese tasumise mittenõudmine. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et arvestades tehingu sõlmimisel notari poolt antud selgitustega ohtudest, mis kaasnevad sellisel kujul sõlmitava lepinguga ja seisnevad ostja poolt vaadates asjaolus, et lepingus nimetatud hüpoteegid jäävad koormama lepingu eset, mis omakorda laenude tasumata jätmisel toob kaasa sundtäitmise, ning müüja poolt vaadates riskis, et tasumata ostuhinna osa jääb tagamata, ei saa sellise lepingu sõlmimist pidada mõistlikult käituva ettevõtja puhul tavapäraseks.
10. Kohus leiab, et vastustaja on tehingu hindamisel õieti leidnud, et muuhulgas näitab kaebaja poolt tehingu näilikkust asjaolu, et kaebaja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja, kui suures ulatuses on hüpoteegiga tagatud võlanõuded täitmata. Vastustaja on õieti leidnud, et kaebaja ei olnud äritegevuses kogemusteta isik, vaid vastupidi tegeles selles valdkonnas juba mitmeid aastaid ja omas ka rahvusvahelist ärikogemust. Seda kinnitas kohtuistungil ka kaebaja esindaja. (II tl 36). Tulenevalt kaebaja kogemusest äritegevuses ei saa kohtu arvates usutavaks ja mõistlikuks pidada kaebaja väiteid, et tema lähtus tehingu tegemisel ainult kõigi asjaosaliste heausksusest ja jättis seetõttu enda sisuliselt õigusliku kaitseta vastaspoole võimalike rikkumiste suhtes. Kohus nõustub siinkohal ka vastustaja väidetega, et kaebaja poolt OÜ-lt Dvikonst nõutud garantiikirja ei saa pidada piisavaks tagatiseks tekkida võivate riskide maandamiseks, sest selles puuduvad nii sanktsioonid kohustuste rikkumise korral kui ka garantii tagatis. Kohus peab selgelt otsituks kaebaja väiteid asjaolu kohta, et tema arvates vastutab OÜ Dvikonst garantiikirja alusel kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. 8 Nähtuvalt kaebaja enda seletustest ta OÜ-l Dvikonst mingigi vara olemasolu ei kontrollinud. Kohus ei pea usutavaks, et suure majandustegevuse kogemusega isik ei saa aru garantii olemusest ja selle tõsiseltvõetavuse alustingimustest.
11. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja väited korteriomandi soetamise kohta kontorina kasutamiseks ei ole usutavad. Vastustaja on menetluse käigus tuvastanud, et kaebaja ei ole alustanud korteriomandi kasutusse võtmiseks pikema aja jooksul mingeid vajalikke ehitustöid, mida tõendavad muuhulgas 07.09.2009 läbiviidud vaatluse protokoll (I tl ja tehtud fotod (I tl 103-106). Kaebaja sellele järeldusele vastu ei vaidle, vaid põhjendab vajaliku remondi tegematajätmist asjaoluga, et kõigepealt oli suvepuhkus ja hiljem tekkis probleem laenumaksete tagasimaksmisega müüja poolt ning seetõttu ei soovinud ta enne olukorra lahendamist kulutusi teha. Samas ei ole kaebaja sisuliselt põhjendanud, miks ta on tasumata jätnud elektrienergia eest, mis viis elektri väljalülitamiseni korterist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et niivõrd suure investeeringu tegemise järel ei võta tehingupartnerite heausksuses veendunud kaebaja ligi poole aasta jooksul (enne OÜ Dvikonst poolt laenumaksete maksmatajätmise selgumist) ette ühtegi sammu, et alustada omandatud korteriomandi kontoriks kohaldamist tehes selleks kasvõi projekti koostamise näol vajalikku eeltööd. Lisaks sellele esitas kaebaja nähtuvalt 15.07.2009 tehtud makskohustuslase suuliste selgituste protokolli vastusest küsimusele number 8 (I tl. 123 pöördel) maksuhaldurile valeinformatsiooni väites, et „.. remont on tegemisel.“. Kohus leiab samuti, et sisuliselt väheusutavad on kaebaja toodud väited korteriomandi kasutamisest arhiivina. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et elektri puudumine korteris viitab sellele, et selle valdajal puudus korteri kasutamiseks ja hooldamiseks huvi.
12. Viimasena otseselt ostu-müügi tehinguga seotud asjaoludest käsitleb kohus põhilist tehingu rahalise külje ja sooritatud maksetega seonduvat. Kõigepealt märgib kohus, et ka nendes küsimustes ei ole oluliste faktide osas vaidlust. Korteriomandi ostuhinnana on 29.05.2009 lepingus fikseeritud 7 080 000 krooni ja sellest on koheselt lepingu sõlmimisel tasutud ülekandega OÜ Ajavaim poolt OÜ-le Dvikonst 80.000 krooni. Vaidlust ei ole ka selles, et ülejäänud summa tasumine pidi toimuma vastavalt OÜ Dvikonst ja OÜ Ajavaim vahel sõlmitud maksegraafikule. Seoses omandatud kinnisasjaga ei ole vaidlust, et nähtuvalt notarialasest ostu-müügi lepingust oli see koormatud müügi hetkel hüpoteekidega müügitehingust suuremas summas ja täpsemalt 9 789 500 krooni ulatuses. Lisaks hüpoteegisummade suurusele ei ole käesolevas asjas vaidlust ka asjaolu suhtes, et ostja oleks tehingu sõlmimisel välja selgitanud, kui suures ulatuses on hüpoteekidega tagatud võlanõuded ja muid vastavate lepingute üksikasju. Nähtuvalt kaebaja vaidest maksuotsusele ei pidanud ta seda vajalikuks muuhulgas põhjusel, et kohustus korteriomandi vabastamiseks hüpoteekidest oli OÜ-l Dvikonst (I tl 29).
13. Vaidlust ei ole veel asjaolu suhtes, et kuni 29.01.2010 tasus kaebaja OÜ-le Dvikonst sularahas osamaksetena kokku 1 935 000 krooni, millest ajavahemikul 08.12.2009 kuni 29.01.2010 viiel erineval kuupäeval kokku sularahas 1 155 000 krooni ning seega on vastavalt lepingule müügihinnast tasumata 5 065 000 krooni. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et OÜ Dvikonst ei nõudnud peale 29.01.2010 ja enne korteriomandi sundvõõrandamist enampakkumisel maksmata jäänud graafikujärgsete maksete tasumist.
14. Kohus märgib punktides 21 ja 22 toodud tehingu finantsküljega seotud asjaolusid analüüsides kõigepealt, et kaebaja leiab õigustatult, et väär on vaideotsuses esitatud väide, mille kohaselt tasus kaebaja ajavahemikul 08.12.2009 kuni 29.01.2010 OÜ-le Dvikonst üle 7 korra suurema summa, kui oli graafikus kokku lepitud. Kohus nõustub siinkohal kaebaja 9 arvutustega, et maksimaalselt oli see üle 5 korra (täpsemalt ligi 6 korda) suurem graafikus kokkulepitud summast sõltuvalt asjaolust, kui 29.01.2010 tehtud makset mitte lugeda graafikujärgselt
15. jaanuaril 2010 sooritatavaks makseks.
16. Vaatamata nõustumisele kaebajaga, et tegemist ei olnud 7 korda graafikujärgsest maksest suurema maksega, on kohus vastustajaga sarnaselt seisukohal, et tekkinud olukorras ei saa tehtud maksete tegemist pidada mõistlikult käituva ettevõtja tegevuseks. Kõigepealt leiab kohus, et sularahas graafikujärgsetest maksetest oluliselt suurema ja märkimisväärse summa (vähemalt 755 000 krooni) tasumist OÜ-le Dvikonst, kelle tegevuse tõttu oli korraldamisel ja ka korraldati nimetatud ajavahemikul esimene ja oli välja kuulutatud järgmine enampakkumine kaebaja omandis olevale korteriomandile, ilma mingisugust garantiid saamata, et tasutav summa makstakse kaebaja vara sissenõudega ähvardatavate laenude laenumaksete võlgnevuse katteks võlausaldajale, ei saa kuidagi pidada mõistliku majandustegevusega kokkukäivaks. Kohus märgib siinkohal, et tegelikult pidi kaebajal, kui ta tõepoolest soovis vaidlusalust korteriomandit omandada ja oma kontorina kasutusele võtta, tekkima põhjendatud kahtlus OÜ Dvikonst poolt kohase lepingukohustuste täitmise suhtes juba 2009 aasta juulis, mil kohtutäituri 13.07.2009 avalduse alusel seati 21.07.2009 tema korteriomandile keelumärge käsutamise keelamiseks AS SEB Pank kasuks. Kohus ei pea siinjuures usutavaks, et kaebajat sellest ei teavitatud või et ta seda ei teadnud. Igal juhul sai kaebaja (Igor Karlsoni isikus) keelumärke seadmisest teada hiljemalt 18.08.2009, mil ta vastas 12.08.2009 revident Nele Maikovi e-kirjale, kus tal palutati seda asjaolu selgitada (I tl 124).
17. Kohus leiab, et tekkinud olukorras oleks iga mõistuspäraselt ja oma omandi kaitsmiseks heauskselt tegutsenud ettevõtja vajalike rahasummade olemasolul võtnud ühendust talle teadaoleva hüpoteegipidajast võlausaldajaga ning välja selgitanud tekkinud olukorra põhjused ning võtnud ette oma omandi kaitseks vajalikud õiguslikult läbi mõeldud ja tema vara säilimise tagavad sammud. Kohus ei pea siinkohal aktsepteeritavaks ja usutavaks kaebaja kaebuses ja maksumenetluses antud seletust, et täiendavate summade maksmise põhjuseks oli tema soov vältida kinnisasja sundmüüki ja selle saavutamiseks tuli tal tasuda kaebajale võimalikult suur summa, et viimane saaks tasuda võlgnevuse. Eriti asjakohatu on siinkohal kaebaja väide, et temapoolne maksete lõpetamine võinuks viia täitemenetluse jätkamisele. Kohus leiab, et selliste väidete esitamine majandustegevuses kogenud isiku poolt on naeruväärne ja viitab eelkõige sellele, et toimunud tehingule püütakse iga hinna eest anda sisu, mida sellel algusest peale ei olnud. Samuti loeb kohus eelnevalt kirjeldatud asjaolusid arvestades asjakohatuteks kaebaja väited tema tegevuse heausklikkusest. Kaebaja ei ole menetluse käigus esitanud ühtegi arvestatavat seisukohta või tõendit, millel tema heausklikkus OÜ Dvikonst poolt lepingute täitmise suhtes põhines. Kogenud majandustegevuses osalejana pidi kaebaja aru saama, et rohkem kui 7 000 000 krooni väärtusega tehinguid ei tehta ilma vastaspoole majanduslikku seisukorda tundmata ja ilma igasuguste enda õigusi tagavate arvestatavate õiguslike garantiideta. Veelgi enam OÜ Dvikonst juhatuse liikmete vahetumine sel perioodil oleks pidanud olema mõistlikult käituvale majandustegevuses osalevale isikule täiendavaks hoiatuseks, et asjad ei ole õiged.
18. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega ka selles, et maksuhaldur ei

§ 11sätestatud uurimiskohustust.

Kohus leiab vastustaja poolt kaebusele esitatud vastuse punktis 2.6 toodut ja tõendeid uurides ning hinnates, et vastustaja on uurimiskohustust täites üritanud aktiivselt saada informatsiooni OÜ-lt Dvikonst ja OÜ-lt Telfer Grupp, kuid see pole õnnestunud. 03.03.2010.a on PMTK vormistanud OÜ-le Dvikonst korralduse nr 12.23/6085-2 dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks. Lisaks helistas maksuhaldur korduvalt 10 OÜ-ga Dvikonst ja Arnolds Udrisega seotud telefoninumbritele. 21.09.

1. a on PMTK vormistanud OÜ-le Telfer Grupp korralduse nr 12.2-3/6118-2, mis saadeti lihtkirjana äriühingu juriidilisele aadressile ning e-postile. Maksuhaldur kinnitab, et ei ole endiselt saanud teavet OÜ Dvikonst juhatuse liikmelt A. Udriselt ega OÜ Telfer Grupp juhatuse liikmelt I. Dziedatajsilt. Kohus leiab, et arvestades muuhulgas asjaolu, et OÜ Telfer Grupp juhatuse liikme Indulis Dziedatajsi teadaoleval deklareeritul aadressil asub kodutute varjupaik, on vastustaja teinud kõik võimaliku, et nimetatud isikud kätte saada ja neilt tehingu kohta täiendavat teavet saada. Asjaolu, et nimetatud isikuid ei ole õnnestunud kätte saada ei välista maksuotsuse langetamist selleks piisavate tõendite olemasolul.
2. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole usutavalt suutnud tõendada, et tema poolt 29.05.2009 Tallinnas aadressil Pärnu mnt 84a-115 asuva korteriomandi omandamise tehing toimus kaebaja poolt väidetaval eesmärgil – korteriomandi omandamiseks seal kontori sisseseadmiseks. Kohus leiab, et vastustaja on maksuotsuses ja vaideotsuses kogutud tõendeid kogumis ja üksikuna hinnates põhjendatult asunud seisukohale, et 29.05.2009 teostatud müügitehing oli näiline tehing sel ajal kehtinud maksukorralduse seaduse § 83 lg 4 mõttes ja seda ei tulnud maksustamisel arvesse võtta. Nähtuvalt kohtu poolt analüüsitud tõenditest ei ole kaebaja suutnud kohut veenda, et tehingu sõlmisel ja hilisemal täitmisel oleks kaebaja majandusvaldkonnas kogenud tegutsejana järginud või isegi püüdnud järgida elementaarseid mõistlikku majandustegevust ning tehingute sooritamist puudutavaid põhimõtteid nimetatud kinnisvara omandamisel ning omandiõiguse kaitsmisel. Kohus nõustub siinkohal vastustaja järeldusega, et toimunud tehing oli näilik, kuna selle pooltel puudus kavatsus luua ostu-müügilepingule omaseid tagajärgi ja selle ainsaks asjaoludest tulenevalt majanduslikult arusaadavaks eesmärgiks oli sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse loomine. Tehingu ja sellest tulenevate kohustuste täitmisega seotud tuvastatud asjaolud viitavad kohtu hinnangul otseselt sellele, et kõik tehingupooled arvestasid juba tehingu sõlmimisel tehinguobjekti sundmüügi paratamatu saabumisega. See tähendab, et vaidlusalusel korteriomandi ostu-müügitehingul puudus algusest peale tehingus deklareeritud tegelik majanduslik sisu ja tulemus ja tegemist oli näiliku tehinguga. Tulenevalt MKS § 83 lg 4 ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse.
3. Eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p 6 tulenevate volituste alusel jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks eraldi kohtukulude nimekirja esitanud ei ole, kuid palus oma vastuses kaebusele (i tl 192 pöördel) jätta menetluskulud kaebaja kanda. Tulenevalt HKMS § 93 lg 1 teisest lausest kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. Daimar Liiv Kohtunik 11