← Eesti

3-10-160/31

Obsah (7)§ 2§ 28§ 3§ 30§ 31§ 32§ 11

3-10- 160 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2010.a Tallinn Haldusasja number 3-10-160 Haldusasi Altia Eesti AS kaeb

) § 28 lg 3 p-ga vastuolus oleva reklaami meedias esitlemise lõpetamiseks. Ettekirjutuses leiti, et kaebuse esitaja esitletud reklaamis „Jäälõhkuja“ sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga“ esitatuna koos viitega alkohoolsele joogile või alkohoolse joogi nime sisaldava tootelogoga on käsitatav otsese üleskutsena alkoholi tarbimiseks. Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 28.12.2009 (tl 10-11). 1

  1. 20.01.2010 esitas Altia Eesti AS Tallinna Halduskohtule kaebuse Tarbijakaitseameti turujärelevalve osakonna juhataja Anne Reinkorti 21.12.2009 ettekirjutuse nr 6-25/09-09419-001 tühistamiseks. 22.02.2010 kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  2. Kaebaja leiab, et ettekirjutus on täies ulatuses õigusvastane, sest Tarbijakaitseamet on tuvastanud ebaõigesti faktilisi asjaolusid, rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ettekirjutus sellisena rikub seetõttu kaebaja subjektiivseid õigusi ja seaduslikke huvisid.
  3. Ettekirjutus on motiveerimata ning põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu õigusvastane. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Motiveerimiskohustuse nõuetekohane täitmine on oluline haldusakti kontrollivõimaluse tagamiseks. Käesoleval juhul ei ole haldusakti adressaadil võimalik üheselt aru saada, miks on tehtud tema suhtes ettekirjutus, millega on rikutud muuhulgas halduse läbipaistvuse põhimõtet. Kuivõrd motiveeritama ja selgusetut haldusakti on raske argumenteeritult vaidlustada, on kaebaja suhtes rikutud ka efektiivse õiguskaitse põhimõtet haldusmenetluses. Ettekirjutusest ei selgu, kuidas Tarbijakaitseamet on tuvastanud asjas olulise tähtsusega asjaolusid. Piirdutud on vaid teatud asjaolude konstateeringutega, mis ei ole käsitletav haldusakti motiveerimiskohustuse nõuetekohase täitmisena. 5.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt käsitletakse reklaamina teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Seega reklaamide puhul ei ole nende olemusest tulenevalt võimalik välistada seda, et reklaame käsitletakse kui üleskutseid osta või tarbida reklaamitavaid kaupu või teenuseid.

§ 28

lg 3 p 1 kohaselt ei tohi alkoholi reklaam sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida. Nimetatud piirangu tõttu tuleb alkohoolsete jookide reklaamide puhul eristada tavapäraseid reklaame, sealhulgas nendes sisalduvaid reklaamlauseid, reklaamidest, mis sisaldavad otseseid üleskutseid osta või tarbida alkoholi. 6. Mõiste „otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida“ näol on tegemist määratlemata õigusmõistega. Enne määratlemata õigusmõistet sisaldava normi rakendamist tuleb normi tõlgendada – määratlemata õigusmõiste sisule tuleb anda selged piirid ja mõõdetavad tunnused, et seda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega. Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuses ega ka varasemas kirjavahetuses selgitanud, kuidas ja millistel alustel määratleda mõistet “otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida” ning on piirdunud vaid nimetatud määratlemata õigusmõiste üldise sõnasõnalise konstateerimisega. Lisaks ei pea Tarbijakaitseamet vajalikuks antud asjaoludel eristada ka mõisteid „üleskutse“ ja „otsene üleskutse“.

§ 2

lg 1 p 3 sätestatud reklaami legaaldefinitsiooni arvestades tuleb sellist käsitlust pidada ebaõigeks. Asja õige lahendamise seisukohast on oluline ka nende mõistete eristamine. Mainitud asjaolud kinnitavad üheselt seda, et Tarbijakaitseamet seaduse rakendajana ei ole suuteline piisava täpsuse ja selgusega aru saama ning sisustama nimetatud määratlemata õigusmõistet, kuid peab samas siiski võimalikuks, et nimetatud normiga on haaratud ka vaidlusalune reklaam või täpsemalt selles sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“. Seega, jättes eelnevalt määratlemata rakendatava mõiste ja võttes ettekirjutuses kasutusele täiendavalt uue määratlemata mõiste „üleskutse“, on Tarbijakaitseamet asunud laiendavalt ja meelevaldselt tõlgendama vaatlusalust normi. Seejuures on jäetud tähelepanuta, et rakendatava keelu näol on tegemist põhiseaduse (PS) § 45 lg 1 sätestatud väljendusvabaduse piiranguga, mida tuleb tõlgendada kitsendavalt. Ka EIÕK on oma kohtupraktikas asunud seisukohale, et: “... väljendusvabaduse piiranguid tuleb tõlgendada kitsendavalt ja iga piirangu rakendamise vajalikkus peab olema veenvalt tõestatud” (EIÕK 26.11.1991 otsus kohtuasjas Observer ja Guardian vs. Ühendkuningriik). Ettekirjutuse aluseks oleva regulatsiooni laiendav ja selgete piirideta tõlgendamine viib 2 kaebaja väljendusvabaduse, millega on haaratud ka äriline väljendusvabadus, aluseta ja meelevaldsele piiramisele, mis on vastuolus demokraatliku ühiskonna ühe põhilise aluse, info vaba levitamise, põhimõttega.

  1. Ettekirjutusest ei selgu, kuidas ja millistele alustele tugineb seisukoht, mille kohaselt verb „võtma“ on Eesti keeles juurdunud tähenduses „viina võtma“, samuti see, millistel alustel põhineb järeldus, mille kohaselt on ilmne, et reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“ käib alkoholi tarvitamise ehk teisisõnu viinapudeli võtu või viinaklaasi/ viinamargi võtu kohta.
  2. Vastavalt HMS § 56 lg-le 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise asjakohane faktiline ja õiguslik alus. Õiguslikud põhjendused tuletatakse faktiliste asjaolude subsumeerimisest ning haldusakt peab seetõttu sisaldama kõiki olulisi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis on haldusorganit tema otsuse tegemisel mõjutanud. Lisaks eluliste (faktiliste) asjaolude kirjeldusele peab konkreetsest põhjendusest ka otseselt või kaudselt olema tuvastatav haldusorgani tegevuse vastavus mitte üksnes õiguslikule alusele, vaid ka seaduse mõttele ja eesmärgile. Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuses põhjendanud, millised asjasse puutuvad asjaolud on viinud

§ 28

lg 3 p 1 kohaldamiseni ja on põhjendamise asemel piirdunud meelevaldsete ja tendentslike järeldustega. Kaebaja hinnangul on Tarbijakaitseamet ettekirjutuse tegemisel seetõttu puudulikult täitnud oma subsumeerimiskohustust.

  1. Haldusakti põhjendamiseks kasutatavad faktid peavad tulenema haldusmenetluse käigus kogutud tõenditel. HMS § 38 lg 2 kohaselt võivad haldusmenetluses tõenditeks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ja eksperdi arvamus. Ühelegi HMS § 38 lg 2 sätestatud tõendite liiki kuuluvale konkreetsele tõendile ettekirjutuses viidatud ei ole, välja arvatud õiend reklaami avalikustamise kohta, mis ei ole vaidluse objektiks. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et Tarbijakaitseameti tegevus on ettekirjutuse tegemisel olnud vastuolus HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.
  2. Tulenevalt HMS § 40 lg-st 1 peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Käesoleval juhul ei ole eelnimetatud kohustust täidetud. Tarbijakaitseamet edastas kaebajale ettekirjutuse koos kaaskirjaga, milles leidis, et kaebajale ärakuulamisõiguse võimaldamiseks puudub vajadus varasema samasisulise diskussiooni ja kirjavahetuse tõttu. Kaebaja leiab, et nimetatud asjaoludel on Tarbijakaitseamet rikkunud hea halduse põhimõtet. Varasema pooltevahelise kirjavahetuse käigus kaebaja poolt esitatud seisukohti ei saa pidada ettekirjutuse suhtes ärakuulamisõiguse realiseerimiseks. Isegi kui kaebaja poolt varasemalt Tarbijakaitseametile esitatud seisukohti oleks võimalik käsitada antud asjas ärakuulamisõiguse realiseerimisena, ei nähtu ettekirjutusest, et Tarbijakaitseamet oleks ettekirjutuse tegemisel mingiski ulatuses arvesse võtnud kaebaja poolt varasemalt esitatud sisulisi seisukohti, mis ei kattu Tarbijakaitseameti seisukohtadega. Seega on kaebajal kui menetlusosalisel puudunud igasugune võimalus avaldada Tarbijakaitseameti ettekirjutuse kohta arvamust või esitada vastuväiteid enne ettekirjutuse tegemist.
  3. Eeltoodud asjaoludel on ettekirjutuse andmisel rikutud menetlusõiguse sätteid, mis kogumis on endaga kaasa toonud ka sisuliselt ebaõige ja õigusvastase haldusakti andmise. Menetlusvigadega tehtud ja motiveerimata haldusakt on seadusevastane, sest pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud.
  4. Kaebaja leiab, et reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!” ei ole käsitletav otsese üleskutsena osta või tarbida alkohoolset jooki. Kaebaja hinnangul ei ole Tarbijakaitseamet ettekirjutuse tegemisel reklaami kui tervikut, sealhulgas selles sisalduvat reklaamlauset analüüsinud. Tarbijakaitseamet on piirdunud vaid reklaami ja/või vaidlusaluse reklaamlause ühe või teise üksiku ning vaidluseseme tervikut arvestades iseseisvat tähendust mitte omava elemendi kontekstivälise ja tendentsliku käsitlemisega, mis on kogumis kaasa toonud ebaseadusliku ettekirjutuse tegemise kaebaja suhtes.
  5. Ebaõige ja põhjendamatu on Tarbijakaitseameti poolt ettekirjutuses esitatud väide, mille kohaselt see, et reklaami näol on tegemist alkohoolse joogi reklaamiga (reklaamiga, milles muu teabe kõrval esineb ka alkohoolse joogi pilt ja/või logo), annab aluse käsitleda reklaamis muust informatsioonist isoleeritud 3 konstateeringut „Vötame mönuga!“ välistavalt kui

§ 28

lg 3 p-s 1 sätestatud otsest üleskutset tarvitada reklaamitavat alkohoolset jooki. Kuigi reklaami näol on tõepoolest tegemist alkohoolse joogi reklaamiga, on reklaamis esitatud terviklik mereteemaline lugu, mis apelleerib huumorile, rahvalikkusele ja rahvuslikkusele, värskusele ja loodusele ning teatud laadi üldisemale positiivsemale ellusuhtumisele. Reklaamis puuduvad igasugused otsesed viited alkoholi tarbimisele, kui tegevusele. Vaatlusalune reklaam ei soodusta ega kutsu üles alustama alkoholi tarbimist või tegelema selle liigse tarbimisega. Samuti ei kujuta reklaam negatiivses valguses alkoholi tarbimisest hoidumist või selle mõõdukat tarbimist. Reklaam on suunatud täisealisele tarbijale, kellel juba on soov osta kanget alkoholi ja selle eesmärgiks on aidata sellisel tarbijal teha valikuid erinevate samaliigiliste toodete vahel. 14. Vaatlusaluses reklaamis on lisaks kaebaja kaubamärgile “Saaremaa Vodka” kasutatud ka teist kaebajale kuuluvat kaubamärki „Vötame mönuga!”, milles kasutatakse Saaremaale ja saarlastele omast piirkondlikku eesti keele erikuju. Kaebaja kasutab seda tähist pidevalt juba alates 1996-ndast aastast seonduvalt konkreetsete kaupade ja teenustega ning ka üldisemalt oma ettevõtte tutvustamisel ja Tarbijakaitseamet reklaamiseaduse järelevalve teostajana ei ole kuni ettekirjutuseni teinud kaebajale ettekirjutusi vaidlusaluse reklaamlause kasutamisest hoidumiseks. Vaatlusalune tähis on registreeritud alates 23.11.2006 kaubamärgina Eesti kauba- ja teenindusmärkide registris nr 43332 all kaubamärgiklassides 16, 25, 32, 33, 35, 39 ja 43 toodud kaupade ja teenuste suhtes. Eeltoodut arvestades täidab vaatlusalune kaubamärk reklaamis ka

§ 3

lg 2 tulenevat reklaami nõuet ja identifitseerib kaebajat kui reklaami avalikustajat. Reklaamis sisalduv, muust informatsioonist eraldatud, kaubamärgina registreeritud ja kasutatav reklaamlause „Vötame mönuga!“ kujutab oma sisult lühikest kokkuvõtet kaebaja ühe kesksema tootemargi (brändi) tooteloost, sealhulgas sellega seonduvast saarlaste muhedast huumorist ning esmapilgul ehk pisut tavapäratust maailmaasjadesse suhtumisest, mille kohaselt elus tuleb erinevaid asju võtta mõnuga. Reklaami iseloomulikuks jooneks on see, et reklaam ei kutsu otseselt üles ühelegi tegevusele (ostmine, tarbimine, joomine vms), vaid kajastab eelkõige ühte, soovitatavat võimalikku suhtumisviisi elu erinevatesse aspektidesse. Muuhulgas eeltoodud asjaoludel on vaidlusalusel reklaamlausel nii üldisemalt, kui ka reklaami kontekstis mitmeid erinevaid tõlgendusvõimalusi, mis puudutavad alkohoolse joogi tarbimisega mitteseotud asjaolusid. Nimetatud mitmetitõlgendatavuse tõttu ei ole reklaami tervikuna ega selles sisalduvat reklaamlauset „Vötame mönuga!“ võimalik objektiivselt käsitada

§ 28lg 3 p 1 tähenduses otsese üleskutsena osta või tarbida reklaamitavat alkoholi.

  1. Kaebajaga samale seisukohale on asunud Keeleinspektsioon oma 06.03.2008 kirjas nr 3.-8/46-
  2. Keeleinspektsiooni hinnangul alkohoolse joogi Saaremaa Vodka reklaamides sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“ ei ole keelelisest aspektist käsitletav kuni 30.10.2008 kehtinud reklaamiseaduse § 11 lg 3 tähenduses otsese üleskutsena osta või tarbida alkoholi, kuivõrd kõnealust lauset on tänu verbi „võtma“ mitmetähenduslikkusele ja selle juurde kuuluva nimisõna kaasaütleva käände vormis väljendatud viisimääruse universaalsusele võimalik kasutada väga erinevates keelekasutus-olukordades, sealhulgas ka kaebaja alkohoolse joogi reklaamides, mis sisaldavad vastavat reklaamlauset. Keeleinspektsiooni mainitud seisukoht on asjasse puutuv, kuivõrd uue reklaamiseaduse jõustumisel 01.11.2008 vastav varasem regulatsioon ei muutunud. Kaebaja on edastanud vaatlusaluse seisukoha enne ettekirjutuse tegemist ka Tarbijakaitseametile. Kaebajale mitte teada olevatel põhjustel ei ole Tarbijakaitseamet ettekirjutuse tegemisel Keeleinspektsiooni eelnimetatud seisukohta üldse käsitlenud.
  3. Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuse tegemisel analüüsinud ka reklaamlauset „Vötame mönuga!“ kui tervikut, vaid on rajanud oma käsitluse verbi „võtma“ meelevaldselt kitsendatud ja sellisena tendentslikule tõlgendusele, mille kohaselt nimetatud verb on eesti keeles eelkõige juurdunud kange alkohoolse joogi viina tarbimise tähenduses. Selle väite selgitamiseks on Tarbijakaitseamet ettekirjutuses küll toonud mõningaid valikulisi näited, kuid ettekirjutusest ei selgu, millistele alustele tuginedes on Tarbijakaitseamet pidanud võimalikuks omistada vaatlusalusele sõnale just sellist peamist ning prevaleerivat tähendust. Sellist käsitlust, mis keskendub vaid verbi „võtame“ ühele võimalikule marginaalsele tõlgendamis- või kasutamisviisile ja sellele rajatud tendentslikule ja spekulatiivsele argumentatsioonile, ei saa asjaolusid arvestades pidada ei asjakohaseks ega õigeks. Tarbijakaitseamet pole ettekirjutuse tegemisel uurinud verbi 4 „võtma“ ja fraasi „Vötame mönuga!“ muid võimalikke tähendusi ei keelekasutuses üldisemalt ega ka reklaami kontekstis ega selliseid tõlgendusviise ka välistanud.
  4. Verbil „võtma“ on nii eraldi kui ka koos teiste sõnadega, sealhulgas koos sõnaga „mõnuga“ eesti keeles laialt juurdunud mitmesuguseid sisult oluliselt erinevaid tähendusi ja puuduvad igasugused objektiivsed alused selle verbi või vaatlusaluse fraasi käsitamiseks peamiselt otsese üleskutsena tarbida viina. Kaebaja seisukohti kinnitab muuhulgas ka Eesti Keele Instituudi veebilehel avaldatud Eesti keele seletav sõnaraamat, mis annab vaatlusaluse verbi tähenduste kohta kokku 127 seletavat artiklit. Nimetatud artiklite kohaselt valdav enamus verbi „võtame“ võimalikest tähendustest ei ole mingil moel seostatavad alkohoolsete jookide tarbimisega. Reklaami sisu ja ülesehitust, samuti eeltoodud asjaolusid ja üldist reklaami praktikat arvestades peab kaebaja ka ebaõigeks ja asjakohatuks ettekirjutuses sisalduvat käsitlust, mille kohaselt verbi „võtma“ tähendus koos hüüumärgiga on ühemõttelise tähendusega „võtkem!“, mis on käsitletav üleskutsena tarbida viina. Eeltoodut arvestades on ebaõige ja tendentslik ka ettekirjutuses sisalduv seisukoht, mille kohaselt verbi „võtma“ väidetavast ühemõttelisest tähendusest on tuletatud seisukoht, mille kohaselt viisimäärust „mõnuga“ saab ja tuleb käsitada vaid alkoholi tarbimisest mõnu tundmise tähenduses. Tarbijakaitseamet on vaatamata ettekirjutuses esitatud käsitlusele sõna „võtame“ tähenduse osas sisuliselt aktsepteerinud asjaolu, et sõna “võtame“ ja reklaamlause „Vötame mönuga!“ on sellistena käsitletavad mitmetähenduslikena ja seega ka mitte otsese üleskutsena osta või tarbida alkohoolset jooki. Vastasel juhul puudunuks vajadus käsitluseks, mille kohaselt reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“ on just verbi „võtame“ esinemise tõttu reklaamis ehk siis selle sõna esinemise konteksti tõttu käsitletav (otsese) üleskutsena tarbida reklaamitavat alkohoolset jooki.
  5. Kaebaja leiab, et Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuse tegemisel arvestanud ka reklaami valdkonnas esinevat tavapärast ja laialdast praktikat, mille kohaselt reklaamides kasutatakse mitmesuguseid kujundlikke mitmetähenduslikke sõnu, nende ühendeid ja/või reklaamlauseid, millede ühemõtteliste tõlgenduste määratlemine oleks sisutu või vähemalt ülimalt tendentslik ning mitte universaalne. Millist otsest ja ühemõttelist tähendust võiks kanda näiteks järgmised reklaamlaused: „Lenda, troika, üle mere!“ või „Otselend paradiisi“ või „Maitse Hispaania sära!“
  6. Ka ei ole Tarbijakaitseamet ettekirjutuse tegemisel analüüsinud reklaami ega selles sisalduvat vaidlusalust reklaamlauset üldise ja aktsepteeritava alkohoolsete jookide reklaamipraktika kontekstis. Kaebajale teada oleva Tarbijakaitseameti varasema vastava halduspraktika kohaselt on alkohoolsete jookide reklaamides otseste üleskutsetena käsitletud eelkõige selliseid väljendeid, mis sisaldavad väljendeid nagu näiteks „joo“, „rüüpa“ või „osta“ ja on vahetult seotud reklaamitava toote ostmise või tarbimisega jms. Vaatlusalusel reklaamlausel selline iseloom puudub. Ettekirjutuses ei ole Tarbijakaitseamet selgitanud, mis asjaolud tingivad antud küsimuses senise pikaajalise halduspraktika olulise muutmise olukorras, kus õiguslik regulatsioon on jäänud samaks. Kaebaja hinnangul ei ole reklaamis sisalduv vaidlusalune reklaamlause alkohoolsete jookide üldise reklaamipraktika kontekstis (vrdl näiteks alkohoolsete jookide reklaamides esinenud reklaamlauseid „Maitse Hispaania sära!“ või „Otsi Coolerit!“ või „Lisa peole särtsu!“ või „Võidupüha auks. Viru Valge“) käsitletav otsese ülekutsena osta või tarbida reklaamitavat alkohoolset jooki. Kaebaja seisukohti nii kujundliku reklaamlause „Vötame mönuga!“ kui sellise tähenduse ja tõlgendusvõimaluste kohta, selle reklaamlause tähenduse ja tõlgendusvõimaluste kohta reklaami kontekstis kui ka laiemalt alkohoolsete jookide reklaamipraktikat silmas pidades toetab lisaks eelmainitule ka reklaamipsühholoogia asjatundja Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi professor Talis Bachmanni 19.12.2009 asjatundja arvamus. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  7. Vastustaja arvates on kaebus põhjendamatu ning ei saa kuuluda rahuldamisele.
  8. Vaidlustatud ettekirjutus tehti Tarbijakaitseameti poolt kaebajale seoses meedias kaebaja esitletud reklaamis „Jäälõhkuja“ sisalduva reklaamlause “Võtame mõnuga“ esitamisega koos viitega alkohoolsele joogile või alkohoolse joogi nime sisaldavale tootelogole, mis on käsitletav otsese üleskutsena alkoholi 5 tarbimiseks. Ettekirjutuse täitmiseks oli määratud tähtaeg 28.12.
  9. Kaebusega seotud reklaami esitamine on kaebaja poolt lõpetatud ning ettekirjutuse esemeks olevat reklaami „Jäälõhkuja“ meedias ei esitata.
  10. Tarbijakaitseamet ning Altia Eesti AS on ettekirjutuses toodud rikkumiste osas pidanud diskussiooni alates 2007.aasta algusest. 02.02.2007 teatas Tarbijakaitseamet Altia Eesti AS-le kirjalikult Ameti seisukoha reklaamlause „Vötame mönuga!“ kasutamisest. 26.02.2007 on nimetatud seisukohale koostatud ettevõtjapoolne vastus. 31.10.2007 registreeriti Tarbijakaitseametis Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia osakonna ekspertanalüüs reklaamlausest „Vötame mönuga“, mida Amet oli eelnevalt Ülikoolilt palunud. 07.12.2007 edastati nimetatud analüüs tutvumiseks Altia Eesti AS-le, kus Tarbijakaitseamet palus tagasisidet selle kohta, kuidas antud analüüsi tulemusel ettevõtja reklaame muuta otsese üleskutseta reklaamideks. 24.03.2008 saatis Altia Eesti AS Tarbijakaitseameti eelnevale kirjale vastuse. 21.04.2009 toimus Reklaami Nõukoja koosolek. 07.05.2009 saatis Tarbijakaitseamet Altia Eesti AS-le kirja, kus viidati 21.04.2009 toimunud Reklaami Nõukoja koosolekule, mille ühe teemana käsitleti reklaamlause „Vötame mönuga“ kasutamist reklaamides koos alkohoolse joogi või alkohoolse joogi logoga. Pakuti välja kokkusaamise aeg, kus pooled saaksid oma seisukohti põhjendada. 11.06.2009 toimus kokkusaamine Altia Eesti AS ning Tarbijakaitseameti vahel. 22.06.2009 Tarbijakaitseameti kiri ettevõtjale viitega 11.06.2009 toimunud kokkusaamisele, mille teemaks oli Saaremaa viina reklaamides slogani „Vötame mönuga“ koos alkoholipudeli või tootelogoga näitamine ettevõtja telereklaamides. 17.07.2009 Tarbijakaitseameti teade haldusmenetluse algatamise kohta Altia Eesti AS-le. Viidati ettevõtte veebilehel www.altia.ee avalikustatud reklaamidele ning esitati Ameti hinnang ja seisukoht nende suhtes, sealhulgas anti hinnang „Jäälõhkuja“ reklaamile. 03.08.2009 Altia Eesti AS vastuskiri. 13.08.2009 Tarbijakaitseameti vastus Altia Eesti AS 03.08.2009 vastuskirjale. Amet loobus ettekirjutuse tegemisest ettevõtjale, kuna Altia Eesti AS kodulehel arhiivis olevaid reklaame ei olnud vaatlusalusel kujul meediakanalites avalikustatud pärast 31.10.
  11. Tarbijakaitseamet teatas, et juhul, kui Altia Eesti AS peaks reklaamlauset „Vötame mönuga!“ esitletuna koos alkohoolse joogi või tootelogoga esitlema aktiivselt meedias, teeb Tarbijakaitseamet ettevõtjale kohustusliku ettekirjutuse seadusega vastuolus oleva reklaami esitlemise lõpetamiseks. 17.12.2009 Reklaami Nõukoja koosolek. 20.12.2009 Tarbijakaitseameti Telereklaamiõiend nr 54 „Jäälõhkuja“ reklaami edastamisest telekanalis TV
  12. 21.12.2009 Tarbijakaitseameti kohustuslik ettekirjutus lõpetada hiljemalt 28.12.2009 reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami esitlemine meedias.
  13. Vastustaja eelnevalt väljatoodud asjas olulist tähtsust omavatest faktilistest asjaoludest nähtub, et Tarbijakaitseamet on kaebajale ettekirjutuse aluseks olevaid asjaolusid selgitanud ja hinnanud korduvalt alates 2007.aasta veebruarist. Seetõttu ei pea vastustaja asjakohaseks kaebaja väidet, et ettekirjutuse tegemise õiguslikest alustest ja faktilistest põhjustest ei ole võimalik aru saada. Lisaks ettekirjutuses selgitatule on vastustaja ettekirjutusega kaasas olnud kaaskirjaga viidanud ka Tarbijakaitseameti ja Altia Eesti AS varasemale suhtlusele ning esitatud seisukohtadele. Vastustaja hinnangul on ettekirjutus piisavalt selge ning motiveeritud.
  14. Kaebuses esitatud väited ettekirjutuse faktilisele ja õiguslikule põhistamata jätmisele on paljasõnalised. Tarbijakaitseamet on kaebajale andnud korduvalt võimalusi oma seisukohtade esitamiseks ning esitanud ka ise nii suuliselt kui kirjalikult ettevõtjale hinnanguid, kuidas ja miks on ettevõtja tegevus vastuolus reklaamiseadusega.
  15. Kaebaja õiguslike põhjenduste selles osas, et Amet ei ole ettekirjutuses ega varasemas kirjavahetuses selgitanud, kuidas ja millistel alustel määratleda mõistet „otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida“ ning on piirdunud vaid nimetatud määratlemata õigusmõiste üldise sõnasõnalise konstateerimisega, selgitab vastustaja, et Tarbijakaitseamet ei ole kohustatud seadusest tulenevaid mõisteid oma ettekirjutustes või kirjavahetustes defineerima. Tarbijakaitseamet on sõltumatu institutsioon, kelle pädevuses on reklaamiseaduse üle järelevalve teostamine ning vastava seaduse rikkumise koosseisuliste tunnuste esinemisel ettekirjutuste tegemine. Oma 21.12.2009 ettekirjutuses on Tarbijakaitseamet kasutanud mõistet „üleskutse“ „otsene üleskutse“ lühendatud vormis. Vastustaja hinnangul on kaebaja poolt viidatud lõigus mõiste „üleskutse“ kasutamisel, lugedes ettekirjutust tervikuna, selgelt aru saada, et küsimuse all on

§ 28

lg 3 p 1, mille kohaselt ei tohi reklaam sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida. 6

  1. Tarbijakaitseameti hinnangul oli telekanalis TV 3 näidatud „Jäälõhkuja“ reklaam, mille kohta on koostatud Tarbijakaitseameti telereklaamiõiend nr 54, ning varasem kirjavahetus Altia Eesti AS-ga piisavaks aluseks ettevõtjale ettekirjutuse tegemiseks. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja HMS §-st 6 tulenevat nõuet rikkunud.
  2. Tarbijakaitseamet on Altia Eesti AS telereklaami „Jäälõhkuja“ hinnanud kui tervikut, arvestamata, milliseid emotsioone või hinnanguid võib telereklaamis esitatud lause „Vötame mönuga!“ või alkohoolse joogi kujutis või selle logo tarbijas üksikult esitatuna välja tuua. Tarbijakaitseamet on jätkuvalt seisukohal, et lause „Vötame mönuga!“ ja alkohoolse joogi kujutise või selle logo ühes reklaamis esitamine on reklaamiseaduse mõistes otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida.
  3. Tarbijakaitseamet sõltumatu institutsioonina võib Eesti Vabariigis kehtivate seaduste rikkumiste tuvastamisel teha seaduse alusel ning seda järgides ettekirjutusi. Kohustusliku ettekirjutuse tegemise otsustamisel kaalub Tarbijakaitseamet igakordselt vastaspoole varasemalt antud põhjendusi ning seisukohti, kuid ei ole kohustatud esitatuga nõustuma. „Vötame mönuga!“ kui kaubamärgi suhtes Tarbijakaitseamet järelevalvet ei teosta ning pretensioone ei oma. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kohus, hinnanud menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad: 30.

§ 30

lg 1 kohaselt teostab reklaamiseaduse ja selle alusel kehtestatud nõuete üle järelevalvet Tarbijakaitseamet ning

§ 31

lg 1 p-de 1 ja 6 alusel on järelevalvet teostaval ametiisikul (edaspidi järelevalve teostaja) ülesannete täitmiseks õigus kontrollida takistamatult reklaami vastavust seaduses sätestatud nõuetele ja teha oma pädevuse piires ettekirjutusi.

§ 32

lg 1 p 1 kohaselt reklaamialast järelevalvet teostav asutus või tema volitatud ametiisik võib reklaamiseaduse rikkumise korral teha reklaami tellijale, teostajale ja avalikustajale ettekirjutuse, milles juhib tähelepanu õigusrikkumisele ja esitab nõude selle lõpetamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab ettekirjutuses olema: 1) ettekirjutuse koostanud isiku nimi ja ametikoht ning asutuse nimi ja aadress, kelle nimel ettekirjutus koostatakse; 2) ettekirjutuse tegemise kuupäev; 3) ettekirjutuse saaja nimi ja aadress; 4)ettekirjutuse faktiline ja õiguslik alus; 5) selgelt väljendatud nõue koos viidetega asjakohaste õigusaktide sätetele; 6) ettekirjutuse täitmise tähtaeg; 7) ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha määr; 8) ettekirjutuse vaidlustamise kord. Tarbijakaitseameti 21.12.2009 ettekirjutuses nr 6-25/09-09419-001 on märgitud ettekirjutuse koostanud isiku nimi ja ametikoht (turujärelevalve osakonna juhataja Anne Reinkort) ning asutuse nimi ja aadress, kelle nimel ettekirjutus koostatakse (Tarbijakaitseamet, Tallinnas, Kiriku 4), ettekirjutuse tegemise kuupäev (21.12.2009), ettekirjutuse saaja nimi ja aadress ( Altia Eesti AS, Tammi tee 30, Laabi, Harku vald, Harjumaa), ettekirjutuse faktiline alus (ettekirjutuses märgitu kohaselt fikseeriti 20.12.2009 Tarbijakaitseameti järelevalve õiendiga nr 54 reklaami „Jäälõhkuja“ näitamine telemeedias TV 3. Ettekirjutuses on toodud reklaami üldine kirjeldus: „Jäälõhkuja reklaamis kujutatakse jäätunud merel sõitvat paati. Reklaami lõpus esitletakse peale loetud sõnaline osa: „Jäälõhkuja? Vötame mönuga! Saaremaa Viin. Pildiline ehk visuaalne osa: „Jäälõhkuja? Koos Saaremaa Vodka pudelikujutisega; tekstiline slogan Vötame mönuga! Kaubamärk Saaremaa Vodka. www.saaremaa.ee““), ettekirjutuse õiguslik alus (reklaam on vastuolus

§ 28

lg 3 p-ga 1), selgelt väljendatud nõue koos viidetega asjakohaste õigusaktide sätetele ja ettekirjutuse täitmise tähtaeg (

§ 32

lg 1 p 1 alusel: lõpetada hiljemalt 28.12.2009 reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami esitlemine meedias), ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha määr ( 7000 krooni), ettekirjutuse vaidlustamise kord ( 30 päeva jooksul selle kättesaamisest võib esitada vaide HMS § 71-75 alusel või kaebuse Tallinna Halduskohtule). 7 Eeltoodust nähtuvalt sisaldab Tarbijakaitseameti 21.12.2009 ettekirjutus nr 6-25/09-09419-001 kõiki

§ 32

lg 2 punktides 1-8 sätestatud andmeid ning vastab seega

§ 32lg 2 nõuetele.

  1. Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et ettekirjutusest ei selgu, kuidas ja millistele alustele tugineb seisukoht, mille kohaselt verb „võtma“ on eesti keeles juurdunud tähenduses „viina võtma“, samuti see, millistel alustel põhineb järeldus, mille kohaselt on ilmne, et reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“ käib alkoholi tarvitamise ehk teisisõnu viinapudeli võtu või viinaklaasi/viinamargi võtu kohta. Iseenesest ei saa tõesti väita, et verb „võtma“ tähendaks eesti keeles üheselt viina võtma, kuid Tarbijakaitseamet on ettekirjutuses analüüsinud verbi „võtma“ mitte omaette võetuna, vaid kontekstis, s.o vaidlusaluse reklaami eri osi koosmõjus hinnates, täpsemalt viitega alkohoolsele joogile ja selle tootelogole. Ettekirjutuses on leitud, et kaebuse esitaja avalikustatud reklaamis „Jäälõhkuja“ sisalduv „reklaamlause „Vötame mönuga“ esitletuna koos viitega alkohoolsele joogile või alkohoolse joogi nime sisaldava tootelogoga on käsitletav otsese üleskutsena alkoholi tarbima järgmistel põhjendustel:
  2. Eesti keeles on juurdunud verbikonstruktsioon viina võtma ehk viina tarbima. Keeles kehtiva ökonoomsusprintsiibi tõttu, mis tingib väljendite võimalikult lühidaks ning suupärasaeks muutmise, kannab ülaltoodud tähendust ka verb võtma üksi. NT: Ma ei olnud sel õhtul palju võtnud. Võtame minu sünnipäeva puhul! Võtame ämma terviseks kah! Täna õhtul ma ei võta, naine ei luba.
  3. Ülaltoodud lauseis mõistavad emakeelsed kõnelejad verbi võtma reeglina tähenduses alkoholi tarvitama.
  4. Verbi võtma mitmuse esimese pöörde vorm võtame koos hüüumärgiga asendab kõnekeeles sama verbi grammatiliselt korrektset, kirjakeelset apellatiivse imperatiivi (adressaadile suunatud käskiva kõneviisi) vormi Võtkem!
  5. Kui sõna kannab keeles rohkem kui ühte tähendust, määrab tähenduse või tähendusvarjundi sõna esinemiskontekst. Inimesed tõlgendavad konteksti samaaegselt kõigi meeltega ning loovad saadud info põhjal tähendusliku tervikpildi. Verbaalne keel on ainult üks paljudest kultuuris kehtivatest ja mõistetavatest tähenduslikest märgisüsteemidest. Reklaami puhul võtab vaataja korraga vastu nii auditiivseid kui visuaalseid, nii verbaalseid kui mitteverbaalseid märke ning loob nende põhjal ühtse tähendusterviku. Seega on ilmne, et verb võtma koos alkohoolse joogi pildiga sisendab seose võtmistegevuse ja pildil oleva eseme (viinapudel, viinaklaas) või tootelogoga märgistatud viinamargi vahel. Sel juhul on selge, et reklaamis kasutatud üleskutse „Vötame mönuga!“ käib alkoholi tarvitamise ehk teisisõnu viinapudeli võtu või viinaklaasi/viinamargi võtu kohta.
  6. Määrus mõnuga kutsub üles alkoholi tarvitamisest ehk võtmisest mõnu tundma, serveerides seda tegevust reklaami vaatajale ahvatleva ning naudingut pakkuvana. Ülaltoodut arvesse võttes võib järeldada, et üleskutse „Vötame mönuga!“, esinedes reklaamis, kus on kujutatud kas viinapudelit või viinamarki tähistavat tootelogo, käib kas viina, viinapudeli või viinaklaasi/viinamargi võtmise/joomise kohta. Reklaamlause kutsub üles võtmistegevusest mõnu tundma ning tegemist on üleskutsega „Saaremaa viina“ tarbimiseks.“ Eeltoodut arvestades ei nõustu kohus ka kaebaja väitega, et Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuse tegemisel reklaami kui tervikut, sealhulgas selles sisalduvat reklaamlauset, analüüsinud.
  7. Kaebuse eitaja leiab, et mõiste „otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida“ näol on tegemist määratlemata õigusmõistega ja enne määratlemata õigusmõistet sisaldava normi rakendamist tuleb määratlemata õigusmõiste sisule anda selged piirid ja mõõdetavad tunnused, et seda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega. Ettekirjutuses ega ka varasemas kirjavahetuses pole selgitatud, kuidas ja millistel alustel mõistet „otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida“ määratleda. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Esiteks ei ole ettekirjutuses leitud, et kaebuse esitaja avalikustatud reklaam „Jäälõhkuja“ kutsuks otseselt üles alkoholi ostma. Teiseks, määratlemata õigusmõiste sisustamisel tuleb arvestada iga konkreetse juhtumi eripära ja kohtu hinnangul on ettekirjutuses konkreetseid asjaolusid arvestades selgelt ja arusaadavalt põhjendatud, miks Tarbijakaitseamet leiab, et reklaamis „Jäälõhkuja“ sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga“ esitletuna koos viitega alkohoolsele joogile või alkohoolse joogi nime sisaldava tootelogoga on käsitatav otsese üleskutsena alkoholi tarbima. Ettekirjutuses on muuhulgas leitud: „Inimesed tõlgendavad konteksti samaaegselt kõigi meeltega ning loovad saadud info põhjal tähendusliku tervikpildi./…/Reklaami puhul võtab vaataja korraga vastu nii auditiivseid kui visuaalseid, nii verbaalseid kui mitteverbaalseid märke ning loob nende põhjal ühtse tähendusterviku. Seega on ilmne, et verb võtma koos alkohoolse joogi pildiga sisendab seose 8 võtmistegevuse ja pildil oleva eseme (viinapudel, viinaklaas) või tootelogoga märgistatud viinamargi vahel ning sel juhul on selge, et reklaamis kasutatud üleskutse „Vötame mönuga!“ käib alkoholi tarvitamise ehk teisisõnu viinapudeli võtu või viinaklaasi/viinamargi võtu kohta. Määrus mõnuga kutsub üles alkoholi tarvitamisest ehk võtmisest mõnu tundma, serveerides seda tegevust reklaami vaatajale ahvatleva ning naudingut pakkuvana.“ Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et ettekirjutuses oleks pidanud eristama mõisteid „üleskutse“ ja „otsene üleskutse“. Ettekirjutus on kaebuse esitajale tehtud

§ 28

lg 3 p 1 alusel, mille kohaselt ei tohi alkoholi reklaam sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida. Seega on piisav „otsese üleskutse“ tuvastamine, mida vastustaja ongi ettekirjutuses teinud. Kusjuures vastustaja selgituste kohaselt on vastustaja kasutanud mõistet „üleskutse“ mõiste „otsene üleskutse“ lühendatud vormis, seega ei ole ettekirjutuses võtnud kasutusele täiendavalt uut määratlemata mõistet „üleskutse“, nagu kaebuse esitaja kaebuses ekslikult on leidnud. Eeltoodust tulenevalt on alusetu ka kaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja on rakendatava mõiste „otsene üleskutse alkoholi osta või tarbida“ määratlemata jätmisega ja ettekirjutuses uue määratlemata mõiste „üleskutse” kasutusele võtmisega tõlgendanud

§ 28

lg 3 p-i 1 laiendavalt ja meelevaldselt ja sellega aluseta ja meelevaldselt piiranud kaebuse esitaja väljendusvabadust. 33. Eeltoodut arvestades ei nõustu kohus ka kaebaja väitega, et vastustaja ei ole vaidlustatud haldusakti väljaandmisel täitnud nõuetekohaselt motiveerimiskohustust. Vastavalt HMS § 56 lg 1 peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lõike 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Tarbijakaitseameti 21.12.2009 kaebuse esitajale tehtud ettekirjutusest nr 6-25/09-09419001 nähtub, et selles on toodud nii faktilised asjaolud (reklaami kirjeldus, selle näitamise aeg ja meediakanal), faktiliste asjaolude analüüs (käsitatava reklaami keeleline ja pildiline analüüs) kui ka ettekirjutuse tegemise õiguslik alus (

§ 28lg 3 p 1).

Ettekirjutusest järeldub selgelt, mis põhjustel ja millisel õiguslikul alusel on see tehtud ja seetõttu on vastustaja haldusakti põhjendamiskohustuse täitnud. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ja kohtu poolt kontrollitav. Kuna vaidlustatud haldusakti on motiveeritud piisavalt, on põhjendamatud ka kaebuse esitaja väited, et haldusakti andmisel on rikutud muuhulgas halduse läbipaistvuse ja efektiivse õiguskaitse põhimõtet ning puudulikult täidetud subsumeerimiskohustust.

  1. Kaebuse esitaja väidab, et ettekirjutuse tegemisel on rikutud HMS § 6 sätestatud uurimisprintsiipi, kuna ettekirjutuses ei ole viidatud ühelegi HMS § 38 lg 2 sätestatud tõendite liiki kuuluvale konkreetsele tõendile (v.a. õiend reklaami avalikustamise kohta, mis ei ole vaidluse objektiks). Kohus leiab, et kaebaja väide ei ole põhjendatud. Tarbijakaitseamet on ettekirjutuses viidanud 20.12.2009 õiendile nr 54 reklaami avalikustamise kohta, mida kaebaja ka ise tunnistab. Kaebaja ei vaidlusta ka ettekirjutuses toodud vaidlusaluse reklaami kirjeldust. Kaebuse esitaja on jätnud märkimata, millised asjaolud konkreetselt tema arvates haldusakti väljaandja poolt tõendamata on jäänud. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega peab haldusorgan koguma tõendeid oma algatusel mitte ilmtingimata, vaid vajaduse korral. See on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Tõendite kogumise eesmärgiks on asjaolude tõendamine, tõendite kogumine ei ole eesmärk omaette. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vastustaja kaebuse esitaja Saarema Vodka/viina reklaamides reklaamlause „Vötame mönuga“ kasutamise teemal alates 2007.aasta veebruarist kaebajaga suhelnud ja tõendeid kogunud (tl 50-64). Kogutud on nii kaebuse esitaja seisukohad, Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia dotsendi L.Priimägi reklaamlause „Vötame mönuga“ analüüs, Tartu Ülikooli semiootikaosakonna teaduri Priit Põhjala reklaamlause „Vötame mönuga“ 18.06.2007 koostatud lingvistiline analüüs (tl 92-96). Samuti on arutatud Saarema viina reklaamides reklaamlause „Vötame 9 mönuga“ esitamist Reklaami Nõukoja (Tarbijakaitseameti veebilehelt nähtuvalt on Reklaami Nõukoda Tarbijakaitseameti juurde moodustatud ekspertkomisjon, kelle ülesandeks on nõustada Tarbijakaitseametit reklaamialastes küsimustes, samuti annab Nõukoda hinnanguid üksikutele reklaamijuhtumitele, mille osas on Tarbijakaitseamet algatanud menetluse) 21.04.2009 ja 17.12.2009 koosolekutel (tl 58-59, 65) ning ettekirjutuse tegemisel oli Tarbijakaitseametil olemas ka kaebuse esitaja 03.08.2009 esitatud Keeleinspektsiooni 06.03.2008 kiri nr 3.-8/46-2 (tl 15). Seega on vastustaja HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet rakendanud. Kaebuse esitaja kohtuistungil osutatud asjaolust, et kohtule esitatud Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia dotsendi L.Priimägi analüüsil ja Reklaami Nõukoja 21.04.2009 koosoleku protokollil puuduvad allkirjad ja Reklaami Nõukoja 17.12.2009 koosoleku protokolli ei ole kohtule esitatud tervikuna, ei saa teha järeldust, et Tarbijakaitseamet pole uurimispõhimõtet rakendanud. Nii Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia osakonna dotsendi L.Priimägi ekspertanalüüs kui Reklaami Nõukoja 21.04.2009 koosoleku protokoll omavad olenemata allkirjade puudumisest tõenduslikku väärtust vaidlusaluse reklaami osas Tarbijakaitseameti seisukoha kujunemise ja selle kaebuse esitajale teatavaks tegemise seisukohalt, kuna sellele ekspertanalüüsile on Tarbijakaitseamet ja kaebuse esitaja oma kirjalikes seisukohtades viidanud ja vaidlustatud ettekirjutuses on osa põhjendusi sisuliselt samad L.Priimägi ekspertanalüüsi punktides 3.3, 3.5, 4.2, 4.3 ja 4.4 leituga (käesoleva kohtuotsuse p 35.1) ning Reklaami Nõukoja 21.04.2009 koosolekule on viidatud Tarbijakaitseameti 07.05.2009 kirjas Altia Eesti AS-le (käesoleva kohtuotsuse p 35.2).
  2. Kohus leiab, et õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et ettekirjutuse tegemisel on rikutud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õigust. Vastavalt HMS § 40 lg-le 1 peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalistele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kuid sama paragrahvi lõike 3 punkti 2 järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Seega ei ole ilmtingimata alati vaja enne haldusakti andmist menetlusosalise arvamuse ja vastuväite ärakuulamine, kui samade asjaolude kohta on menetlusosaline varem arvamusi ja vastuväiteid esitanud. Ettekirjutuse kaaskirjas (tl 9) märgitakse, et enne vaidlusaluse haldusakti andmist toimus Tarbijakaitseameti ja kaebaja vahel aktiivne arvamuste vahetus, mida kaebaja ei eita, kuigi ei pea seda piisavaks ärakuulamisõiguse realiseerimiseks, samas oma väidet kaebaja ka ei põhjenda. Tarbijakaitseamet on oma kirjalikus vastuses kaebusele märkinud varasema arvamuste vahetuse kronoloogia ja lisana esitanud vastava kirjavahetuse (tl 50-64), millest nähtuvalt on Tarbijakaitseameti ja Altia Eesti AS vahel peetud aktiivset diskussiooni vaidlusaluse teema üle juba
  3. aasta veebruarist. 35.1 Tarbijakaitseameti 07.12.2007 kirjas nr 6-5/7972 (tl 53) on käsitletud muuhulgas ka reklaami „Jäälõhkuja“ ning on viitega Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia dotsendi L.Priimägi reklaamlause „Vötame mönuga“ analüüsile leitud, et kuna enamus Saaremaa viina reklaamidest sisaldavad sõnakombinatsiooni „Vötame mönuga“ või muid „vötmisega“ seonduvaid fraase, olles esitatud sealjuures koos Saaremaa viina pudeli, kokteili või tootelogoga, siis on Tarbijakaitseamet seisukohal, et tegemist on

§ 11lg-ga 3 vastuolus olevate reklaamidega.

Hetkel on televisioonis esitletud näiteks Saaremaa viina reklaami „Jäälõhkuja“, milles üteldakse konkreetselt: „Saaremaa viin. Vötame mönuga“. Kirjas palub Tarbijakaitseamet edaspidises reklaamis arvestada Tarbijakaitseameti sellise seisukohaga, mis omakorda tugineb tunnustatud reklaamieksperdi analüüsi tulemustele. Kirjas palutakse ka tagasisidet selle kohta, kuidas antud analüüsi tulemusel käesolevaid ja tulevasi reklaame muuta üleskutseta reklaamideks. Koos kirjaga on Tarbijakaitseamet edastanud Altia Eesti AS-le ka Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia dotsendi L.Priimägi reklaamlause „Vötame mönuga“ ekspertanalüüsi. Altia Eesti AS on selle ekspertanalüüsi kätte saanud ja sellega tutvunud, mida tõendab Altia Eesti AS 24.03.2008 kiri nr 1.212/64 Tarbijakaitseametile (tl 54). Tarbijakaitseameti 07.12.2007 kirjaga nr 6-5/7972 Altia Eesti AS-le saadetud Tallinna Ülikooli Reklaami ja imagoloogia osakonna dotsendi L.Priimägi Saaremaa viina reklaamis kasutatava lause „Vötame 10 mönuga“ ekspertanalüüsis (tl 51-52) on leitud vastuseks küsimusele: kas on tegu reklaamlausega, mis sisaldab otsest üleskutset alkohoolse joogi tarbimiseks järgmist: ehkki võtma on verb, mis eesti keeles võib moodustada ka teisi konstruktsioone, viitab selle seostus viinaga ikkagi viina joomisele (p 3.2). Verbi grammatiline vorm, oleviku mitmuse esimene isik (võtame) koos hüüumärgiga asendab kõnekeeles sama verbi grammatiliselt korrektset apellatiivse imperatiivi vormi (võtkem!) (p 3.3). Täistähenduslik verb võtma (sünonüümid haarama, küünitama) koos eseme pildiga sisendab seose võtmistegevuse ja pildil oleva eseme (viinapudeli/viinaklaasi) või tootelogoga märgistatud viinamargi vahel. Sel juhul ei käi üleskutse võtame (vötame) mitte viinavõtu, vaid viinapudeli võtu (viinapudeli haaramise, viinapudeli järele küünitamise) või viinaklaasi/viinamargi võtu kohta (p 3.4). Määrus mõnuga (mönuga) võib käia niihästi punktis 3.2 kui ka punktis 3.4 kirjeldatud juhtudel võtmise kohta ja kutsub üles (punkt 3.3) võtmisest mõnu tundma (p 3.5). Ekspertanalüüsis on tehtud järgmised järeldused: p 4.1 Tegu on üleskutsega ( p 3.3); p 4.2 Üleskutse reklaamplakatil, kus on kujutatud kas viinapudelit, viinaklaasi või viinamarki tähistavat tootelogo, käib kas viina (3.2), viinapudeli või viinaklaasi/viinamargi (3.4) võtmise/joomise kohta; p 4.3 Reklaamlause kutsub üles võtmistegevusest mõnu tundma; p 4.4 Juhul 4.2 on tegu üleskutsega Saaremaa viina ostmiseks või tarbimiseks. Altia Eesti AS 24.03.2008 kirjas nr 1.2-12/64 (tl 54) vastuseks Tarbijakaitseameti 07.12.2007 kirjale nr 6-5/7972 on leitud, et Tarbijakaitseameti ja L.Priimägi arvamusest ei selgu, millisel konkreetsel põhjusel Tarbijakaitseamet peab vaatlusaluseid reklaame

§ 11lg-ga 3 vastuolus olevateks.

Samuti leitakse, et Tarbijakaitseameti kirjas toodud käsitlus on ebaõige ja põhjendamatu. Puuduvad alused, mis võimaldaksid käsitada vaidlusaluseid reklaame reklaamidena, mis propageerivad alkohoolse joogi kasutamise alustamist või sisaldavad otsest üleskutset alkohoolse joogi ostmiseks või tarbimiseks. Samuti ei ole reklaamid suunatud peamiselt alla 21 aastastele isikutele. 35.2. Tarbijakaitseamet on 07.05.2009 saatnud Altia Eesti AS-le e-kirja (tl 60), milles on viidatud 21.04.2009 toimunud Reklaami Nõukoja koosolekule, mille ühe teemana käsitleti reklaamlause „Vötame mönuga“ kasutamist reklaamides koos alkohoolse joogi või alkohoolse joogi logoga. Tarbijakaitseamet on väljendanud seisukohta, et Tarbijakaitseameti hinnangul kutsub kõnealune reklaamlause esitamisel koos alkohoolse joogi või selle logoga üles alkohoolse joogi tarbimisele. Kirjas on märgitud, et samale arvamusele on jäänud ka Reklaami Nõukoda. Kirjas on avaldatud soovi kõnealusel teemal kohtuda, et oma seisukohti põhjendada ja anda teada mõlema poole edasisest tegevusest nii reklaamlause kasutamisel kui ka järelevalve teostamisel. Tarbijakaitseameti ja Altia Eesti AS 19.06.2009 ja 22.06.2009 e-kirjavahetusest (tl 61 ja pöördel) nähtuvalt on 11.06.2009 toimunud Tarbijakaitseametis Altia Eesti AS osavõtul koosolek, mille teemaks on olnud slogani „Vötame mönuga“ kasutamine. 35.3 Tarbijakaitseameti 17.07.2009 teates haldusmenetluse algatamise kohta (tl 62-63) on Altia Eesti ASle teatatud, et Tarbijakaitseamet on reklaamiseaduse järelevalve teostajana üle vaadanud Altia Eesti AS veebilehel www.altia.ee avalikustatud reklaamid kontrollimaks alkoholi reklaamile seatud piirangute järgimist. Teates on loetletud reklaamid, mis Tarbijakaitseameti hinnangul on vastuolus

§ 28lg 3 pga 1.

Loetelus on ka reklaam „Jäälõhkuja“. Teates on toodud reklaami analüüs, mis on sõna-sõnalt samasugune käesolevas kaebuses vaidlustatud ettekirjutuses oleva reklaami „Jäälõhkuja“ analüüsiga. Teatega on Altia Eesti AS-le teatatud Tarbijakaitseameti õigusest ettekirjutust teha ning antud Altia Eesti AS-le HMS § 40 lg 1 kohaselt võimalus esitada asja kohta oma arvamus või vastuväited kuni 03.08.

  1. Tarbijakaitseameti 13.08.2009 kirjast nr 6-5/09-04854-003 Altia Eesti AS-le (tl 64) nähtuvalt on Altia Eesti AS 03.08.2009 vastanud teatele haldusmenetluse algatamise kohta, milles Altia Eesti AS on leidnud, et reklaamlause/tähis/kaubamärk „Vötame mönuga!“ ei ole ettevõtte kodulehe arhiivis olevates reklaamides käsitletav otsese üleskutsena tarbida alkohoolset jooki. Altia Eesti AS on 03.08.2009 kirjaga edastanud Tarbijakaitseametile ka Keeleinspektsiooni 06.03.2008 vastuse nr 3.-8/46-
  2. 11 Tarbijakaitseamet on oma 13.08.2009 kirjas nr 6-5/09-04854-003 nõustunud Altia Eesti AS selgitustega ettevõtte arhiivis olevate reklaamide osas ning teatanud, et ei rakenda seaduses sätestatud sanktsioone Altia Eesti AS ettevõtte kodulehe arhiivis esitatavate reklaamide suhtes. Kirjas on märgitud, et Tarbijakaitseamet on jätkuvalt seisukohal, et reklaamlause „Vötame mönuga!“ esitletuna koos alkohoolse joogi või tootelogoga on käsitatav otsese üleskutsena alkoholi tarbida ning on ühtlasi hoiatatud, et juhul kui Altia Eesti AS peaks kõnealuseid reklaame (reklaamlause „Vötame mönuga!“ esitletuna koos alkohoolse joogi või tootelogoga) jälle esitlema aktiivselt meedias, teeb Tarbijakaitseamet Altia Eesti ASle kohustusliku ettekirjutuse seadusega vastuolus oleva reklaami esitamise lõpetamiseks. 35.4 Tarbijakaitseameti 20.12.2009 telereklaamiõiendist nr 54 (tl 66) nähtuvalt näidati 20.12.2009 kell 21:47 „Eesti otsib superstaari“ saate ajal telekanalis TV 3 reklaami „Jäälõhkuja“ ning 21.12.2009 on tehtud Altia Eesti AS-le ettekirjutus reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami meedias esitlemise lõpetamiseks. 35.5 Eeltoodud tõenditest nähtuvalt on kaebuse esitaja saanud esitada Tarbijakaitseameti seisukohtadele seonduvalt reklaamiga „Jäälõhkuja“ oma arvamuse ja vastuväited ning Tarbijakaitseametil puudus HMS § 40 lg 3 p 2 alusel vajadus kaebajat enne ettekirjutuse tegemist uuesti ära kuulata. Kuna vaidlustatud ettekirjutuses korratakse sõna-sõnalt Altia Eesti AS-le saadetud Tarbijakaitseameti 17.07.2009 teates haldusmenetluse algatamise kohta toodud reklaami „Jäälõhkuja“ analüüsi ja sellele teatele on Altia Eesti AS HMS § 40 lg 1 alusel 03.08.2009 vastanud, võis vastustaja tema täiendavast ärakuulamisest HMS § 40 lg 3 p 2 alusel loobuda.
  3. Kaebuse esitaja väide, et ettekirjutusest ei nähtu, et Tarbijakaitseamet oleks ettekirjutuse tegemisel mingiski ulatuses arvesse võtnud kaebaja poolt varasemalt esitatud sisulisi seisukohti, mis ei kattu Tarbijakaitseameti seisukohtadega, on õige, kuid Tarbijakaitseametil on õigus menetlusosalise seisukohtadega mitte nõustuda ja põhjendused, miks Tarbijakaitseamet on kaebajast erineval seisukohal, on Tarbijakaitseamet esitanud kaebuse esitajale korduvalt eeltoodud kirjavahetuses, mistõttu puudus vajadus neid ettekirjutuses üle korrata. 37.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Kuni 01.11.2008 kehtinud

§ 11

lg 3 sätestas, et keelatud on alkohoolse joogi reklaam, mis propageerib alkohoolse joogi kasutamise alustamist või mis sisaldab otsest üleskutset selliste toodete ostmiseks või tarbimiseks või on suunatud peamiselt alla 21 aasta vanustele isikutele (edaspidi - lapsed või noored). Alates 01.11.2008 kehtiva

§ 28

lg 3 p 1 kohaselt ei tohi alkoholi reklaam sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida. See, kas alkoholi reklaam sisaldab otsest üleskutset alkoholi osta või tarbida, on igal konkreetsel juhul fakti küsimus, mille lahendamine sõltub sellest, kas avaldatud reklaam oma sisult, kujunduselt ja esitusviisilt on tavalise tähelepanu juures mõistliku arusaama järgi hinnates vaadeldav teabena

§ 2lg 1 p 3 sätestatud eesmärgil või otsese üleskutsena alkoholi osta või tarbida.

38. Reklaamklipi „Jäälõhkuja“ (nähtav ka http://www.saaremaavodka.ee/ osas kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nimetatu on käsitatav otsese üleskutsena tarbida reklaamitavat alkoholi. Kohtu põhjendused on alljärgnevad: 38.1 Kohus peab kõiki kaebuses ja selle lisades esitatud väiteid ja analüüse, mis puudutavad üksnes reklaamlauset „Vötame mönuga!“ asjasse mitte puutuvateks, kuna vaidlustatud ettekirjutus on tehtud reklaamklipi osas, mis sisaldab kontekstina pildilist materjali, omades seega koosmõjus teistsugust tähendust kui eeltoodud reklaamlause eraldi võetuna. Kohtu arvates tuleb reklaamiseaduse rikkumise tuvastamiseks hinnata reklaami kõiki aspekte koosmõjus. Ka kaebuse esitaja kohtule esitatud Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi professori Talis Bachmanni 19.12.2009 ekspertarvamuses (tl 30-38) on punktis 1.1 leitud, et „reklaamielemendid mõjuvad sõnade ja lausete otsese tähenduse taju tasemel, pilditaju tasemel, sündmustaju tasemel, elustiili ja identifitseerimistunnuste taju tasemel, 12 väärtushinnangute tasemel, kõlaliste efektide tasemel, tekitatud emotsioonide tasemel. Kõik see kokku moodustab keerulise põimunud mõjuspektri, milles erilisel kohal on toote nimetus, toote näidis(ed), reklaamlause ning tarbija enda identifitseerumist võimaldavad nähtavad ja kuuldavad tajutavad tunnused.“ Eeltoodut arvestades on vastustaja ettekirjutuses õigesti leidnud, et reklaami puhul võtab vaataja korraga vastu nii auditiivseid kui visuaalseid, nii verbaalseid kui mitteverbaalseid märke ning loob nende põhjal ühtse tähendusterviku. 38.2 Eeltoodu tõttu ei kinnita kaebaja väidet, et reklaamlauset „Vötame mönuga!“ ei ole võimalik objektiivselt käsitada

§ 28

lg 3 p 1 tähenduses otsese üleskutsena osta või tarbida reklaamitavat alkoholi ka Keeleinspektsiooni 06.03.2008 kiri nr 3.-8/46-2 (tl 15), kuna see käsitleb väljendit „Vötame mönuga“ üksnes keelelisest aspektist. Keeleinspektsioon märgib ka, et reklaami psühholoogiliste ja semiootiliste aspektide hindamine ei ole tema pädevuses. Lisaks on Keeleinspektsioon pidanud kirjas vajalikuks rõhutada, et reklaami kui terviku hindamisel ei saa lähtuda üksnes reklaamlausete keelest ning märkinud kirjas: „Kuigi reklaamis on põhirõhk keelel, ei saa kõrvale jätta kasutuskonteksti tervikuna. Teleklippide kavanditest on näha, et väljend „Vötame mönuga“ ilmub ekraanile reklaamitava tootega samas kaadris, mis ei jäta reklaamitava toote suhtes kahtlust.“ 38.3 Kuna Tarbijakaitseameti ettekirjutuses on analüüsitud verbi „võtma“ mitte omaette võetuna, vaid kontekstis, s.o koos viitega alkohoolsele joogile ja selle tootelogole, siis ei ole asjakohane ka kaebuse esitaja seisukoht, et verbi „võtma“ eesti keeles laialt juurdunud mitmesuguste erinevate tähenduste tõttu puuduvad igasugused objektiivsed alused selle verbi või vaatlusaluse fraasi käsitamiseks peamiselt otsese üleskutsena tarbida viina. Ka kaebaja osutatud Eesti Keele Instituudi veebilehel avaldatud Eesti keele seletav sõnaraamat (http://portaal.eki.ee/) annab vaatlusaluse verbi tähenduseks muuhulgas järgmise seletuse: „ (… sissevõtmise ja joomise, eriti alkohoolsete jookide tarvitamise kohta)./…/ Napsi, viina, kärakat võtma. Võta pits ja pea aru! Võttis klaasi põhjani. Poiss oli kaine või ehk pisut võtnud. Ta ei võta ennast kunagi täis, purju, vinti, ninali, lääbakile. Lubas, et ei võta enam tilkagi.“ , mis toetab ettekirjutuses toodud seisukohta, et eesti keeles on juurdunud verbikonstruktsioon „viina võtma“ tähenduses „viina jooma“ ehk „viina tarbima“ ning emakeelsed kõnelejad mõistavad verbi „võtma“ reeglina tähenduses „alkoholi tarbima“. 38.4 Kuna ettekirjutuses käsitletakse reklaamlauset „Vötame mönuga“ ja verbi „võtma“ kontekstis alkohoolse joogiga ja selle tootelogoga, siis on ebaõiged kaebuse esitaja väited, et ettekirjutuses käsitletakse verbi „võtma“ koos hüüumärgiga üleskutsena tarbida viina ja et verbi „võtma“ väidetavast ühemõttelisest tähendusest on tuletatud seisukoht, mille kohaselt viisimäärust „mõnuga“ saab ja tuleb käsitada vaid alkoholi tarbimisest mõnu tundmise tähenduses. 38.5 Kaebuse esitaja esitatud Tarbijakaitseameti tellimusel 18.06.2007 koostatud Tartu Ülikooli semiootikaosakonna teaduri Priit Põhjala reklaamlause „Vötame mönuga“ lingvistilises analüüsis (tl 9296) on leitud vastuseks küsimusele: milliseid assotsiatsioone võib analüüsi objekt tekitada inimeses, kui see esineb alkohoolse joogi reklaamis (punktis 6) järgmist: „Kindlasse konteksti asetamine kitsendab analüüsi objekti - reklaamlause „Vötame mönuga“- semantilise tõlgendamise võimalusi. Kui objekt on osa alkohoolse joogi reklaamist, kus muud märgisüsteemid (nt visuaalne- Saaremaa Vodka pudeli kujutis) ja sama märgisüsteemi muud esitused (nt ütlus „Saaremaa viin“) rõhutavad dominandina kindlat alkohoolset jooki, suureneb tõenäosus, et objekti käsitatakse üleskutsena seda alkohoolset jooki osta ja/või tarbida. Näiteks võib reklaami retsipient reklaamlausest puuduva verbaalse sihitise (mida võetakse) asendada n-ö visuaalse sihitisega (Saaremaa Vodka pudeli kujutis), sest mõlemad nii lause „Vötame mönuga“ kui ka Saaremaa Vodka pudeli kujutis – paiknevad ühe ja sama raamistiku sees, moodustades intersemiootilise ehk mitmetest eri märgisüsteemidest koosneva tervikteksti.“ Analüüsi hinnangu punktis 7 on leitud, et kuna analüüsi objekt on paljutähenduslik ja pakub rohkem kui üht tõlgendamisvõimalust ka mitme muu lingvistilise tunnuse tõttu, on loomulikult võimalik, et subjektiivsele retsipiendile võib see assotsieeruda alkohoolse joogiga, eriti juhul, kui see esineb alkohoolse joogi reklaamis, kus nii verbaalselt (nt „Saaremaa viin“) kui ka visuaalselt (nt Saaremaa Vodka pudeli kujutis) rõhutatakse dominandina alkohoolset jooki. Eeltoodu toetab samuti vastustaja ettekirjutuses toodud seisukoha õigsust ja lükkab 13 ümber kaebuse väite, et reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mõnuga!“ on reklaamis muust informatsioonist eraldatud, isoleeritud. 38.6 Kohus märgib, et Eesti Keele Instituudi veebilehel avaldatud Eesti keele seletavas sõnaraamatus antakse sõnale „üleskutse“ ainult üks seletus – „midagi tegema õhutav pöördumine rahva või teatud hulga inimeste poole“ ja sõnale „otsene“ antakse muuhulgas seletus „selge, ilmne“ ning sõnale „mõnu“ antakse seletus “rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding“ ja on toodud muuhulgas näide joob mõnuga. Eeltoodu toetab samuti vastustaja ettekirjutuses toodud käsitust. 38.7 Kaebaja väitel on vaidlusaluses alkohoolse joogi reklaamis esitatud terviklik mereteemaline lugu, mis apelleerib huumorile, rahvalikkusele ja rahvuslikkusele, värskusele ja loodusele ning teatud laadi üldisemale positiivsemale ellusuhtumisele ning reklaamis sisalduv reklaamlause „Vötame mönuga!“ kujutab oma sisult lühikest kokkuvõtet kaebaja ühe kesksema tootemargi (brändi) tooteloost, sealhulgas sellega seonduvast saarlaste muhedast huumorist ning esmapilgul ehk pisut tavapäratust maailmaasjadesse suhtumisest, mille kohaselt elus tuleb erinevaid asju võtta mõnuga. Kui ka kaebuse esitajaga nõustuda, ei välista kaebuse esitaja tõlgendus vaidlusaluse reklaami otsest üleskutset reklaamitava alkoholi tarbimisele. Positiivse alatooniga reklaam oma heakskiitva ja pooldava olemuse tõttu võib pigem veel rohkem õhutada reklaamitavat alkoholi ostma ja/või tarbima. Ka kaebuse esitaja veebilehel http://www.altia.ee/Ettevottest/ on märgitud, et Saaremaa Vodka on oma erilise keelekasutuse ja huumorimeelega võitnud paljude eestimaalaste südamed. 39. Kaebuses toodud asjaolu, et kaebaja on kasutanud tähist „Võtame mönuga!“ alates 1996. aastast seonduvalt konkreetsete kaupade ja teenustega ning ka üldisemalt oma ettevõtte tutvustamisel ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest hinnang sellele, kas vaidlusalune reklaam rikub

§ 28lg 3 p-s 1 sätestatud keeldu, ei sõltu nimetatud tähise kasutatavusest mujal.

  1. Asjaolu, et Tarbijakaitseamet reklaamiseaduse järelevalve teostajana ei ole varem teinud kaebajale ettekirjutusi vaidlusaluse reklaamlause kasutamisest hoidumiseks, ei saa mõjutada käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tarbijakaitseameti 21.12.2009 ettekirjutuse nr 6-25/09-09419-001 õiguspärasust. Kohtuistungil antud kaebaja selgitusest nähtuvalt avalikustati reklaam „Jäälõhkuja“ esimest korda 2006.aasta detsembris (tl 140) ning vastustaja esitatud tõenditest (tl 50-64) nähtuvalt on Tarbijakaitseameti ja Altia Eesti AS vahel peetud diskussiooni vaidlusaluse teema üle juba
  2. aasta veebruari algusest. Seega oli Tarbijakaitseamet oma seisukoha kaebuse esitajale teatavaks teinud sisuliselt ühe kuu jooksul reklaami „Jäälõhkuja“ avalikustamisest ning Tarbijakaitseamet ei ole oma seisukohta suhtlemisel kaebuse esitajaga kordagi muutnud ja on ka oma 13.08.2009 kirjas nr 6-5/09-04854-003 hoiatanud kaebuse esitajat, et juhul kui Altia Eesti AS peaks kõnealuseid reklaame (reklaamlause „Vötame mönuga!“ esitletuna koos alkohoolse joogi või tootelogoga) jälle esitlema aktiivselt meedias, teeb Tarbijakaitseamet Altia Eesti AS-le kohustusliku ettekirjutuse seadusega vastuolus oleva reklaami esitamise lõpetamiseks. Seega on Tarbijakaitseamet teostanud reklaamiseaduses sätestatud järelevalvet

§ 28lg 3 p 1 täitmise üle.

41. Kaebuse väide, et kuna tähis „Vötame mönuga“ on registreeritud alates 23.11.2006 kaubamärgina Eesti kauba- ja teenindusmärkide registris, siis täidab vaatlusalune kaubamärk reklaamis ka

§ 3

lg 2 tulenevat reklaami nõuet ja identifitseerib kaebajat kui reklaami avalikustajat võib olla õige, kuid kaubamärgiomanik peab kaubamärgi avalikustamisel arvestama reklaamiseaduse piirangutega ning alkoholi reklaami osas tuleb lähtuda

§-s 28, sealhulgas

§ 28lg 3 p-s 1 sätestatust.

42. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et Tarbijakaitseamet ei ole ettekirjutuse tegemisel arvestanud reklaami valdkonnas esinevat reklaamides mitmesuguste kujundlike mitmetähenduslike sõnade, nende ühendite ja/või reklaamlausete kasutamise praktikat ega analüüsinud vaidlusalust reklaami ega selles sisalduvat reklaamlauset üldise ja aktsepteeritava alkohoolsete jookide reklaamipraktika kontekstis, on esiteks paljasõnalised ja teiseks peab Tarbijakaitseamet reklaamiseaduse täitmise üle järelevalve 14 teostajana kindlaks tegema konkreetse reklaami vastavuse

§ 28

lg 3 p 1 nõuetele mitte võrdluses teiste alkohoolsete jookide reklaamidega, vaid lähtuvalt

§ 28

lg 3 p-s 1 sätestatust, hinnates iga konkreetset reklaami eraldivõetuna, mistõttu on kaebuse esitaja eeltoodud väited ka asjakohatud.

  1. Eeltoodut arvestades ei ole asjakohane ka kaebaja eeltoodud seisukohtade kinnituseks tuginemine reklaamipsühholoogia asjatundja Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi professor Talis Bachmanni 19.12.2009 asjatundja arvamusele, kuna see põhineb alkoholireklaamide võrdleval analüüsil. Arvamuses on antud resümeeriv vastus küsimusele: kas reklaamlause „vötame mönuga!“ puhul esineb psühholoogilisi kriteeriume, mille alusel reklaamlause on käsitletav vahetu ja ühemõttelise üleskutsena osta või tarbida reklaamitavat toodet? vastus on: reklaamlause „vötame mönuga!“ ei ole käsitletav vahetu ja ühemõttelise üleskutsena osta või tarbida reklaamitavat toodet. Arvamuses on konkreetselt reklaami „Jäälõhkuja“ käsitletud punktis 2.1 reklaamlause „Vötame mönuga“ kontekstipõhise psühholoogilise mõju analüüsis antud reklaamikampaania sisekontekstis ja leitud, et reklaami tervikvariandis ja selle nähtavas kontekstis puudub joomise otsene kujutamine, seega puudub ka üleskutse tekstivälises, imiteerimist eeldavas kujutavas vormis. Kaadrid, mis kujutavad joomist või isegi pitside kokkulöömist puuduvad. Otsest üleskutset viinajoomisele või selle suurendamisele ei ole. Arvamuse punktis 2.2 reklaamlause „Vötame mönuga“ kontekstipõhise psühholoogilise mõju analüüsis samaliigiliste toodete reklaamituru kontekstis on ekspert saamaks vastust küsimusele, kas teised reklaamitavad kange alkoholi margid on rohkem või vähem otseselt alkoholi tarbimisele või selle suurenemisele agiteerivad võrreldes reklaamlauset „Võtame mõnuga“ kasutavate Saaremaa viina reklaamidega, võtnud lisaks Saaremaa viina reklaamile juhuvaatluse alla teiste kangete alkohoolsete markide reklaame. Arvamuse punktist 2.2 ei selgu, millised konkreetsed Saaremaa viina reklaamid vaatluse all olid ning kas vaatluse alla oli võetud ka konkreetselt reklaam „Jäälõhkuja“. Arvamuse punktis 3 reklaamlause „Vötame mönuga“ ja seda kandva reklaami psühholoogilise mõju analüüsis üldist reklaamipraktikat arvestades on arvamuse andja tuginenud tema poolt läbi viidud ekspressuuringule, milles koguti 140 vastust reklaami tajutud omaduste kohta, mis põhinesid näidatud alkoholitoodete (Viru Valge, Saaremaa Viin, Laua Viin, Nipernaadi, Torres) reklaamide läbivaatamisel saadud muljetele. Saaremaa viina puhul kasutati reklaami „Lendav laev“, teiste puhul teiste markide reklaame. Ekspressuuringu tulemusi kokkuvõtvalt hinnates teeb asjatundja järelduse, et üldine reklaamipraktika ja konkreetsed näited sellest ei anna alust väita, et Saaremaa viina reklaam ja/või selles sisalduv reklaamlause „vötame mönuga“ oleks käsitletav vahetu ja ühemõttelise üleskutsena reklaamitava toote ostmisele või tarbimisele, või oleks seda suuremal määral kui turul olevad teised alkohoolsete jookide reklaamid ja nendes sisalduvad reklaamlaused. Arvamuse andja on leidnud, et eriti võib seda väita „Jäälõhkuja“ variandi puhul. Kuna arvamusest nähtuvalt ekspressuuringus ei kasutatud Saaremaa viina puhul reklaami „Jäälõhkuja“ vaid kasutati reklaami „Lendav laev“, on kohtu hinnangul arvamuses toodud järeldus ka eksitav.
  2. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehakse kaebuse esitaja kahjuks, seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Aili Maasik Kohtunik 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.