KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2638 Haldusasi Affronte Investeeringud OÜ k

§ 158

-1 lg.1 mõttes, ei ole saavutanud kokkuleppeid kinnisasjade koormamiseks reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega taotleja kasuks ega vastava tasu maksmiseks. Kuna kokkuleppeid pole saavutatud, on Eesti energia Jaotusvõrk OÜ esitanud Maardu Linnavalitsusele 02.02.2009 taotluse sundvalduse seadmiseks tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks detailplaneeringu kohustusega alal vastavalt

§ 158-1 ja § 158-2 ning Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 46-2 sätestatule.

Vastustaja leidis seletuskirjas, et Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-1 on õiguslik alus taotleda sundvalduse seadmist Maardu Linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr. 178 kehtestatud Soosaare I (maatükk I) kinnistu detailplaneeringus ette nähtud elektrivarustuse ehitamiseks. Sundvalduse seadmise korral ja kokkuleppe puudumisel tuleb talumiskohustuse eest makstav tasu määrata vastavalt

§ 158

-2 ja

RakS § 15-4 sätestatule. 6. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse §-s 17 on toodud põhimõte, mille kohaselt sundvõõranditasu peab katma sundvõõrandiandja kahjud, sh. päraldiste ja viljade väärtuse, peaks olema sätestatud ka sundvalduse seadmisel. 2 Asjaõigusseaduse Rakendamise Seaduse § 15-4 lg.2-4 nimetatud sundvalitsemise tasu määrad ei vasta sundvalitsemisest tuleneva kinnisasja väärtuse vähenemisele, on ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed. Kogu kinnistutelt kaebajale makstav sundvalitsemise tasu on kaduvväike võrreldes tasuga, mida Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ nõuab eraldi klientidelt elektrivõrguga liitumistasude maksmist ja hiljem müüb regulaarselt elektrienergiat, saades selle eest tasu. Kinnisasja sundvõõrandamise seadus ei näe sundvalitsemise seadmise korral ette kokkuleppemenetlust tasu määramiseks. Asjaõigusseadus ei sätesta, kes peaks kinnistu omanikule tegema ettepaneku kinnistut koormavate tehnovõrkude ja -rajatiste eest tasu maksmiseks. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 46-2 sätestab, et juhul, kui

§ 158-1 lg.

1 nimetatud isik, kes soovib ehitada tehnovõrku või rajatist detailplaneeringu kehtestamisest alates, ei ole saavutanud 3 kuu jooksul vastavat kokkulepet kinnisasja omanikuga, võib ta esitada sundvalitsemise seadmise taotluse. Praeguse regulatsiooni kohaselt ei ole sundvalduse saaja ilmselgelt huvitatud mingitest kokkulepetest kinnisasja omanikuga. Sundvalduse saajal on otstarbekas kohe pöörduda pädeva organi poole taotlusega sundvalduse seadmiseks, nagu käesoleval juhul on ka toimunud, sest eelduslikult ei soovi sundvalduse saaja maksta kinnistu omanikule kõrgemat hinda kui hetkel kehtiv seadus ette näeb. Kinnistu omanikuga ei ole Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ käesoleval juhul isegi püüdnud mingit kokkulepet sõlmida. Seaduse alusel kehtestatud sundvalduse tasu on põhjendamatult väike, ei ole proportsionaalne kinnisasja omanikul tekkivate kitsenduste ja kahjuga ning ei arvesta seda, kui ebaproportsionaalselt suur on sundvalduse saaja kasu võrreldes kinnistu omanikul tekkiva kahju või saamata jäänud tuluga.

1. Vaidlustatud otsus on vastolus haldusõiguse üldpõhimõtetega ja võrdse kohtlemise printsiibiga. Isikute võrdsus seaduse ees on üks peamisi üldise õigluse elemente, mis on kaitstud Põhiseaduse §ga
2. Võrdsuse põhimõte ei nõua, et kõiki isikuid peaks alati kohtlema ühetaoliselt, kuid erinev kohtlemine peab olema mõistlikul viisil põhjendatud. Ebavõrdse kohtlemise all peetakse silmas erinevat kohtlemist ilma põhjendatud vajaduseta. Isikutele tegevuses seatavad piirangud peavad olema vajalikud ja põhjendatud. Käesoleval juhul selliste tasude määramine seaduses põhjendatud ja. vajalik ei ole, kuna seadusega sätestatud põhjendamatult väikese tasu maksmise kohustus pannakse isikule, mille tegevuse eesmärk on kasumi teenimine. Sellise isiku huvides ei ole kitsendused seaduses sätestatud määras kinnistu omanikule põhjendatud ega vajalikud. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Õigusakt on asjassepuutuv, määratud reguleerima antud suhet ehk kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks kaasust lahendades selle kehtetuse korral teisiti otsustama kui selle kehtivuse korral. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg. 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule.
3. Kaebaja leiab, et kinnistu omaniku kohtlemine on ülalnimetatud normidest tulenevalt võrreldes sundvalduse saajaga ilmselgelt vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga, ebaproportsionaalne ja sellest tulenevalt lubamatu. Lähtudes eeltoodust palub käesoleva vaidluse lahendamisel jätta kohaldamata Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15-4, kuna fikseeritud tasumäärad kinnisasja sundvalitsemise eest on 3 ebaõiglaselt madalad. Ka ei ole seadusandja reguleerinud menetlust, kuidas ja millises määras peab hüvitama sundvalduse saaja kinnisasja omanikule sundvalduse seadmisega tekitatud või tekkiva kahju. Kuna kehtivad tasumäärad on ebaõiglaselt madalad ning sundavaldusega koormatud kinnistu ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt kahjustatud, on kogu avalik-õiguslik menetlus sundvalduse seadmisel käesoleval juhul põhiseadusega vastuolus, kuna sundvalduse seadmise läbi kahjustatud isikule ei ole ette nähtud õiglast hüvitist. Sundvalduse seadmise otsus on tühine, kuna see on vastuolus põhiseaduse mõtte ja vaimuga. Kaebuse esitaja palub tuvastada Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15-4 vastuolu põhiseadusega ja jätta vaidlustatud norm kohaldamata; tühistada Maardu Linnavolikogu 13.10.2009 otsus nr. 272 sundvalduse seadmise kohta.
4. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et palub kaebust lahendada täpsustatud kaebuse alusel, mille motivatsioon esitati 08.12.09 ja 30.08.10.a. I.Tolmats selgitas, et Affronte Investeeringute OÜ ei ole vaidlustanud ehitusluba, mille alusel rajati EE Jaotusvõrk OÜ poolt kaebaja kinnistutele avalikes huvides elektrivarustuse tehnovõrgud, kuna tehnovõrkude talumiskohustus õigusvastaselt rajatud võrkudele pole lubatav, kaebuse esitajalt enne ehitamist luba ei küsitud. Kaebaja ei ole vaidlustanud kehtestatud DP-d, ka ei ole nõudnud ega soovi rajatud tehnovõrgu eemaldamist. Kuid oluline on, et sundvalitsemise tasu määrad ei vasta kinnisasja väärtuse vähenemisele, on ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed. Kaebajale makstav sundvalitsemise tasu on kaduvväike võrreldes tasuga, mida EE Jaotusvõrk OÜ nõuab eraldi klientidelt elektrivõrgu liitumistasude maksmisel ja kui hiljem müüakse regulaarselt elektrienergiat, saades selle eest kasu. Sundvõõrandamise seadus ei näe ette kokkuleppemenetlust tasu määramiseks.

ei sätesta, kes peaks tegema ettepaneku kinnistu omanikule koormavate tehnovõrkude ja –rajatiste eest tasu maksmiseks. Praeguse regulatsiooni kohaselt ei ole sundvalduse saaja ilmselgelt huvitatud mingitest kokkulepetest kinnisasja omanikuga, vaid tal on otstarbekas pöörduda koheselt pädeva organi poole taotlusega sundvalduse seadmiseks. EE Jaotusvõrk OÜ ei ole püüdnudki omaniku poole pöörduda, et sõlmida kokkulepe. Kaebaja sooviks on teha ettepanek tallinna sadamale rajada tänavale autode seisuplats, kuid trasside olemasolul kaevata ei saaks. Transpordimaale saaks kaebaja arvates rajada autoparkla. Tänav ise peab säilima, et omanikud saaksid liikuda kinnistuteni, ka kaebajale kuulub arendusalas elamukrunte (5 tk). Kaebajale tekivad olulised kahjud, nimetab kinnistu omandamise kahju, saamata jäänud tulu, kuid ei oska täpsustada, missuguses suuruses. Sundvaldus seati ajal, mil kaebaja oli algatanud tsiviilkohtus vaidluse, käesolevaks ajaks on Harju Maakohtus kaebaja hagi, milles ta palub hüvitada tekitatud kahju seotult sellega, et maakaabli paigaldamisel oli puudusi ja tuleb teha taastamistööd, seega ei ole maakohtus vaidlust reaalservituudi määramiseks. Maa soetamisel oli kaebaja teadlik, et DP kohaselt tuleb transpordimaale kaabel. Huviks maa ostmisel oli asjaolu, et kaebaja soovis müüa õigusi servituudi seadmise näol nii vee, gaasi, elektri ja kanalisatsiooni kasutamise õiguste seadmise läbi. Kaebaja arvestas, et kui omanikud kokkuleppele ei jõua, siis määrab servituudi kohus. EE Jaotusvõrk aga hoopiski kasutas sundvalduse seadmise viisi, millega kaebaja ei nõustu. Kaebaja leiab, et õiglane tasu on 1 700 000 kr, millega aga ei nõustu 3.isik ja kokkulepet ei ole võiamlik sõlmida. Veel märkis kaebaja, et soovib ise rajada veetrassi ja hakata müüma teenust, st tegevust, mil kaebaja võrdsustatakse vee-ettevõtjaga. 30.08.2010 kaebuses täpsustas Affronte Investeeringute OÜ, et tema õigusi rikub sundvalduse seadmine kehtestatud tingimustel, mis ei võimalda kaebajal nõuda tehnovõrgu –ja rajatiste talumiskohustuse eest EE Jaotusvõrk OÜ-lt õiglast ja põhjendatud, kinnisasja omanikku kahjustanud huvidega proportsionaalset tasu. Liinid koormavad kinnisasja märgatavalt, tema kinnistul on kolmanda isiku rajatised, mille talumise eest ei maksta õiglast ja proportsionaalset tasu. See ei kata isegi omaniku kulusid rajatiste alla jääva ja nende teenindamiseks vajaliku maa maamaksu. Kohtuistungil jäi kaebaja selles vastuses esitatud taotluse juurde, tuvastada et

§ 158.1 lg 1, § 158.

2 lg 1 ning

RS § 15.2 lg 1-2 koostoimes

RS § 15.4 on osas, milles tehnovõrkude ja –rajatiste talumise eest makstavad tasud ei kompenseeri kaebuse esitajale piisavas 4 ulatuses talumiskohustusest tulenevaid omandiõiguse kitsendusi, vastuolus olevaks PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusega koostoimes PS § -dest 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtetega; jätta põhiseadusega vastuolus olevad viidatud õigusnormid kohaldamata ja tühistada sundvalduse seadmise otsus nr

1. Kaebaja esindaja M..Traat jäi kirjalikult toodud seisukohtade juurde, mille kohaselt ei ole kaebaja nõustunud ebaõiglase kompensatsiooniga, kuna seadus pole talumiskohtuse maksumäära sätestanud õiglaselt, selle tõttu oli esitatud argumentatsioon, mis viitab, et sundvalduse tasu on vastuolus põhiseadusega. Mõistlik tasu oleks tasu, mis katab maamaksu hinna. Palub hüvitada tasutud riigilõiv. VASTUSTAJA MAARDU LINNAVALITSUSE SEISUKOHAD
2. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel: 10.1 Vastavalt HMS § 54 on haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on sundvalduse seadmise otsustamisel tuginenud kehtivale seadusele. KASVS § 461 kohaselt on sundvalduse seadmise eelduseks alljärgnevad tingimused: taotleja kuulub

§ 1581

lõikes 1 nimetatud isikute hulka; sundvaldust taotletakse detailplaneeringu koostamise kohustusega alal kehtiva detailplaneeringu alusel; taotleja ei ole kinnisasja omanikuga saavutanud kokkulepet kinnisasja koormamiseks ja vastava tasu maksmiseks. KASVS § 46 2 lõike 4 kohaselt kontrollib sundvalduse seadmise otsuse tegemisel § 461 lõikes 3 nimetatud otsuse vastuvõtmiseks õigustatud organ (st Maardu Linnavolikogu) üksnes § 462 lõigetes 2 ja 3 nimetatud taotluses esitatud andmete õigsust. 10.2 Vastustaja on andmete õigsust kontrollinud ning kõik sundvalduse seadmise eeldused on täidetud. Sundvalduse seadmise aluseks on kehtiv Maardu linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 kehtestatud Soosaare I kinnistu detailplaneering, mille kohaselt määrati Pirnipuu puiestee kinnistule elektrialajaamad ja kaabelliinid, mis on vajalikud avalikes huvides piirkonna elektrivarustuse tagamiseks ja võrguteenuse osutamiseks tarbijatele. Taotleja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ on

§ 1581lõikes 1 nimetatud isik.

Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja ega Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tänaseni saavutanud kokkuleppeid talumiskohustuse tasu osas. Kokkulepete mittesaavutamine on aga KASVS kohaselt vältimatuks eelduseks sundvalduse taotlemise õiguse tekkimisel. Asjaolu, et pooled vaidlevad maakohtus tasu suuruse üle, ei välista sundvalduse seadmise otsuse tegemist. KASVS § 462 lg 5 p 5 aktsepteerib ka sundvalduse puhul tasu suuruse määramist kokkuleppel, seega on põhimõtteliselt võimalik tasu suuruses või tasu suuruse muutmises ka pärast sundvalduse seadmise otsustamist kokku leppida. Kui kokkulepet ei saavutata, on tasu suuruse määramisel aluseks

RakS § 154 , millele kaebaja on kaebuse täienduses ka viidanud. Kaebaja ei ole tegelikult talle kuuluvate kinnistute koormamise vastu, mida näitab ka asjaolu, et kaebaja on esitanud hagi , mille esemeks on servituutide seadmine ja selle eest tasu nõudmine. Vaidlus on vaid tasu suuruses. 10.3

§ 1581

lõikes 2 on sätestatud, millisel juhul isikul tehnovõrkude talumiskohustust ei ole. Kaebaja ei ole menetluse vältel esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et talumiskohustus oleks ebamõistlikult kinnisasja kasutamist kitsendav võrreldes tehnovõrgu- ja rajatisega liituda soovija huviga. Kaebajal on olnud haldusmenetluse vältel võimalus esitada haldusorganile oma seisukohti, mida ta on ka kasutanud. Samas ei ole haldusorganil sundvalduse seadmisel ja talumiskohustuse tasu suuruse otsustamisel kaalutlusruumi, sest sundvalduse taotlemise eeldused ja makstava tasu määramise alused on seaduses imperatiivselt sätestatud. Vastustaja on kohustatud haldusorganile esitatud taotlust menetlema seaduse raamides ning ei saa jätta kohaldamata sätteid, mis talle ei meeldi või tunduvad ebaõiglased. 5

1. Vastustaja on seisukohal, et sundvalduse seadmise eeldused on täidetud ja sundvalduse seadmine õiguspärane. Tehnovõrgu ja –rajatise talumiskohustuse tasu on kokkuleppe puudumisel määratud seaduse alusel. Kui pooled saavutavad teistsuguse kokkuleppe (või otsustab tasu teistsuguse suuruse maakohus), kehtib talumiskohustuse tasu osas kokkulepe. Vastustaja palub jätta Affronte Investeeringud OÜ kaebus Maardu linnavolikogu 13.10.2009 otsusele nr 272 „Sundvalduse seadmine“ rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.
2. Kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et kaebuse esitajaga oli kolmas isik püüdnud siiski kokkuleppeid saavutada, kuid kui seda ei saavutatud, siis oli 3.isik sunnitud tegema pöördumise omavalitsusele. Kaebaja omandas kinnistud täiturilt ja teadis, et DP-ga on ette nähtud kommunikatsioonide ehitamine, endiselt jääb ebaselgeks, missugust tegevust kaebaja arendaks ja millist tegevust elektri tarbeks rajatud trass takistab. Omavalitsusorgan ei ole kehtestatud DP-d muutnud, keegi ei ole seda ka taotlenud, seega ei saaks kaebaja rajada parkplatsi sinna, kuhu näeb DP ette tänava liikumiseks kinnistuteni. Kuna kaebaja tegevusest on tekkinud arendusalal seisak, siis on teised kinnistute omanikud esitanud sundvõõrandamise soovi, kuid antud hetkel on vastustaja vastu võtnud vaidlustatud otsuse, mis on seaduslik, kuivõrd haldusorganile on kehtivad õigusnormid aluseks, et taotlus tuli rahuldada. OÜ Affronte Investeeringud saab kasutada temale kuuluvat maad ja kaebaja ei nimetanud, et tal on tegelikult takistatud maa kasutamine ja tekivad või tekkisid olulised kahjud, kui seati sundvaldus. Haldusakti õiguspärasuse suhtes kaebajal sisulisi etteheiteid ei ole. Kaebaja kinnistute puhul on tegemist transpordimaaga ja üldkasutatava maaga, kuhu ehitamine on piiratud ning peab toimuma ainult vastavalt kehtestatud detailplaneeringule. Kaebaja ei soovi tehnorajatiste kõrvaldamist. KOLMANDA ISIKU EESTI ENERGIA JAOTUSVÕRK OÜ SEISUKOHT
3. Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ (edaspidi nimetatud JV) on seisukohal, et Affronte Investeeringud OÜ kaebus tuleb jätta täies osas rahuldamata. Põhjendame seda alljärgnevalt. 13.1 Kaebaja viide talumiskohustuse eest makstava tasule ei ole asjassepuutuv, kuna Maardu Linnavolikogu ei ole sundvalduse seadmise menetluse käigus pädev iseseisvalt otsustama sundvalduse seadmisel talumistasu suuruse üle. Nimelt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (edaspidi KASVS) § 462 lõike 4 kohaselt kontrollib sundvalduse seadmise otsuse tegemisel KASVS § 462 nimetatud organ üksnes KASVS § 462 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmete õigsust. Sellest tulenevalt ei ole sundvalduse seadmise menetluses sundvalduse seadmise otsuse tegemisel sundvalduse seadmist otsustav organ pädev määrama iseseisvalt talumistasu, vaid kinnisasja omaniku ja tehnorajatise omaniku tasukokkuleppe puudumisel tuleb talumistasu osas lähtuda seaduse regulatsioonist. Maardu Linnavolikogu küsis sundvalduse seadmise menetlemise käigus, kas Kaebaja ja JV vahel on tasukokkulepe sõlmitud ning tulenevalt asjaolust, et JV ning Kaebaja talumistasu osas kokkulepet ei saavutanud, on sundvalduse seadmise korralduses vastavalt KASVS § 462 lg 5 p-le 5 viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. Eelolevast tulenevalt ei ole Kaebaja põhjendus tühistada haldusakt asjakohane seetõttu, et haldusaktis on tasu määramisel lähtutud tasu aluseks olevast õigusaktist ja Vastustaja on õiguspäraselt kohaldanud KASVS § 462 lõiget 5 punkti 5 ning sundvalduse seadmise otsus sisaldab viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. Asjaolu, et tehnovõrgu omanik ja kinnisasja omanik ei jõua talumistasu suuruse osas kokkuleppele, ei vabasta tehnovõrgu omanikku tehnovõrgu talumise eest tasu maksmisest. Nimelt tuleneb tehnovõrgu omaniku kohustus maksta tasu tehnorajatise talumise eest asjaõigusseaduse (

) § 1582 lõikest 1, mille kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu avalikes huvides vajaliku tehnorajatise talumise eest

RS § 154 kehtestatud suuruses. Seega isegi juhul kui avalikes 6 huvides rajatava tehnovõrgu talumiskohustuseks seatakse sundvaldus ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu omaniku vahel ei ole kokkulepet tasu maksmise osas, on seadusega ette nähtud tehnovõrgu omaniku kohustus maksta kinnisasja omanikule talumiskohustusega tekkinud piirangu eest tasu vastavalt seaduses sätestatud tasumäärale. 13.2 Selgitus talumistasu suuruse osas on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 1067 SE I (edaspidi nimetatud Eelnõu) seletuskirjas, mille kohaselt on

RS § 154 toodud koefitsiendid välja arvutatud lähtudes tehnovõrgu või –rajatise põhjustatud kitsenduse ulatusest kinnisasja omanikule, see tähendab, et kui suures osas see piirab kinnisasja omaniku võimalusi oma kinnisasja sihipäraselt kasutada. Tasu arvestamisel võetakse aluseks maa maksustamishind tehnovõrgu või –rajatise alla jääval ning tema kaitsevööndi ulatuses ning korrutatakse see läbi maa sihtotstarbe ja ehitise kasutamise otstarbe koefitsiendiga. Talumistasude suuruse määramisel on lähtutud põhimõttest, et talumistasu suurus vastaks talumiskohustusega koormatud maa maamaksule, ehk siis sisuliselt kompenseeritakse kinnisasja omanikule talumiskohustusega koormatud maa eest tasutava maamaksu suurus. Vastavalt Eelnõu seletuskirjale, on sundvalduse instituut loodud eesmärgiga tagada avalikes huvides võrguteenuste osutajatele õigusaktides sätestatud instrumendid vastava teenuse osutamiseks. Talumiskohustuse eest makstava tasu eesmärgiks on tehnovõrgu omaniku kohustus kompenseerida kinnisasja omanikule maa kasutamise kitsenduse talumine. Seetõttu ei saa talumiskohustuse tasu olla kinnisasja omanikule tuluallikaks ja raha teenimise võimaluseks, vaid tegemist on seaduses sätestatud kohustusega maksta õiglast hüvitist avalikes huvides rajatava tehnovõrgu talumise eest ning luua riivega proportsionaalne kompensatsioon, eesmärgiga võimaldada võrguettevõtjal avaliku teenuse osutamine. Kaebaja väide, et

RS § 154 lõigetes 2-4 nimetatud sundvalitsemise tasude määrad ei vasta sundvalitsemisest tuleneva kinnisasja väärtuse vähenemisele ning on ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed, ei ole asjakohane, kuna

§ 158

lg 4 kohaselt ei peeta tehnovõrgu ehitamisega kaasnevaks kahjuks talumiskohustuse tekkimisest tingitud kinnisasja väärtuse vähenemist. Riigikohus on

1. aprilli 2004.a otsuses nr 3-4-1-3-04 nõustunud sellega, et talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamine, sest tehnovõrkudega on kaetud kogu Eestimaa ning talumiskohustuse kehtestamine on vajalik abinõu eelpoolnimetatud eesmärgi saavutamisel. Omandiõiguse piirangu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike huve avalikkuse huviga tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust ja muid teenuseid. Riigikohus on nimetatud lahendis selgitanud, et nende huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta ka tehnorajatiste omanike huve. Seega saaks talumiskohustuse vaidlustamise ajendiks olla asjaolu, et kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et Kaebajale tehnorajatise talumisest tulenev kitsendus oleks oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu- ja rajatise vastu ning tehnovõrguga liitumise vastu. Kaebaja on kaebuse täpsustuse punktis 3 “Senine menetlus ja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud” ka ise selgitanud, et Maardu Linnavolikogu kehtestas 31.05.2005 otsusega nr 178 Soosaare I (maatükk) kinnistu detailplaneeringu, millega muu hulgas lahendati piirkonna teed ja tehnovõrgud, sh elektrivarustus. Sundvaldus seati Pirnipuu puiestee kinnistule ja Soosaare 4 kinnistule (edaspidi ühiselt nimetatud kinnistud). Nimetatud kinnistute registriosad on lisatud käesolevale seisukohale. Registriosadest nähtuvalt on kinnistute puhul tegemist üldkasutatava maaga (Soosaare 4) ja transpordimaaga (Pirnipuu puiestee). Vastavalt Vabariigi Valitsuse
2. oktoobri
3. a määruse nr 155 “Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” §-le 6 on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks 7 vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga. Üldkasutatav maa on avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, millised on tehnovõrgu rajamisega tekkivad piirangud tema kinnisasjale, samuti ei ole tõendatud, et kaebuse esitajale kuuluva kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada. Vastavalt ehitusseaduse § 19 lõikele 1 punktile 1 on ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering. Seega peab nimetatud kinnistutele ehitamine toimuma vastavalt detailplaneeringule, detailplaneeringus on aga tehnorajatiste rajamine ette nähtud ning detailplaneeringu järgselt transpordimaale ja üldkasutatavale maale maakaabelliinide paigaldamine ei kitsenda nimetatud kinnistute edaspidist kasutamisvõimalusi. Samuti on kaheldav väide, et nimetatud kinnistute väärtus väheneb pelgalt seetõttu, et kinnistule paigaldatakse detailplaneeringu järgselt ette nähtud maakabelliinid. 13.3 Kaebaja väide, mille kohaselt ei ole sundvalduse saaja ilmselgelt huvitatud kokkulepetest kinnisasja omanikega, on alusetu ja väär. JV on alati eelistanud tehnorajatiste rajamisel isikliku kasutusõiguse (edaspidi IKÕ) seadmise lepingu sõlmimist sundvalduse seadmisele. Lepingu sõlmimise puhul on oluliseks eeliseks asjaolu, et IKÕ seadmisel tehakse kanne kinnistusraamatusse samal ajal kui sundvalduse kohta tehakse vaid märge ehitisregistrisse. Kande tegemine kinnistusraamatusse tagab ka tehnovõrgu omaniku jaoks suurema õiguskindluse võrreldes alternatiivse märke tegemisega ehitisregistrisse. Samuti on IKÕ lepingu sõlmimise eeliseks kiirus, kuna sundvalduse seadmise menetlemine on oluliselt aeganõudvam kui lepingu sõlmimine. Kaebajaga on tehnorajatise talumise osas läbirääkimisi peetud, kuid lepingu sõlmimisel sai määravaks takistuseks Kaebaja poolt nõutud tasu tehnorajatise talumise eest. Nimelt nõudis Kaebaja tehnovõrgu eest tasu üks miljon seitsesada seitsekümmend kolm tuhat kakssada (1 773 200) krooni, millise summa maksmist ei pidanud JV võimalikuks. Seetõttu esitas JV avalikes huvides rajatava tehnovõrgu talumiseks sundvalduse seadmise taotluse.

§ 1582

lõikes 1 toodud tasu regulatsioonist erineva hinna maksmine ei ole põhjendatud, kuna seaduses toodud määraga võrreldes oluliselt kõrgemate talumistasude maksmine võiks kaasa tuua ka hinnatõusu teenuse eest makstava tasu osas. Samuti on võrguettevõtjal kohustus kohelda turuosalisi võrdselt, ühele kinnisasja omanikule seaduses toodud tasumääraga võrreldes oluliselt suurema tasu maksmine detailplaneeringus ette nähtud tehnovõrgu ehitamiseks ei ole aga põhjendatud ning tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise. Kaebaja väidab, et JV tulevikus saadav kasu tehnovõrgust on ebaproportsionaalselt suur võrreldes Kaebajale tekkiva kahju või saamata jäänud tuluga, toomata samas välja ühtegi põhjendust ja tõendit, millest selguks Kaebajale tekkinud kahju või Kaebajal saamata jäänud tulu. Siinkohal mainiksime veel kord, et Kaebaja kinnistute puhul on tegemist transpordimaaga ja üldkasutatava maaga, kuhu ehitamine on piiratud ning peab toimuma ainult vastavalt kehtestatud detailplaneeringule. 13.4 Kaeba väide, et haldusakti mõtte kohaselt tuleks sundvaldus seada kasutusloata rajatisele, ei ole asjakohane kuna sundvalduse seadmise eelduseks ei ole ehitise kasutusloa olemasolu. Kasutusluba on vastavalt EhS § 31 lõikele 1 kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Sundvalduse seadmise eesmärgiks on kehtestada vastavalt

§ 1581lõikele 1 tehnorajatise talumiskohustus.

Seega ei ole kasutusloal ja sundvalduse seadmisel käesolevas haldusasjas puutumust ning Kaebaja seisukoht, et haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise, on väär. 14. Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ on seisukohal, et kaebus tuleb jätta täies osas rahuldamata. Võrguettevõtjal on elektrituruseadusest tulenev kohustus järgida võrguteenust osutades turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. Kinnisasja omanikule põhjendamatult kõrge tasu maksmine tekitaks võrguettevõtjale olukorra, kus ta rikub elektrituruseadusest tulenevat võrdse kohtlemise ja 8 läbipaistvuse põhimõtet, samuti tooks seaduses toodud tasumääradest oluliselt kõrgema tasu maksmine kaasa hüppelise hinnatõusu elektrihinnas. Sundvalduse seadmise aluseks on kehtestatud detailplaneering, milles on ette nähtud tehnovõrgu rajamine Kaebaja kinnistutele. Kaebaja kinnistute puhul on tegemist transpordi- ja üldkasutatava maaga, millistele tehnorajatise rajamine ei tekita täiendavaid piiranguid kinnistute edaspidisel kasutamisel. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb tema subjektiivsete õiguste kahjustamine – viide saamata jäävale tulule ja tekitatud kahjule ei ole põhjendatud kuna talumiskohustuse regulatsiooni eesmärgiks ei ole tekitada isikutele võimalust avalikes huvides rajatavate tehnovõrkude pealt tulu teenida, vaid kompenseerida kinnisasja omanikele kinnisasja kitsenduse talumine. Piirangust tuleneva hüvitise maksmise eesmärgiks ei saa samaaegselt olla isiku piirangust tuleneva kasu saamine. Vastustajal ei olnud sundvalduse seadmise menetluse läbiviimisel õiguslikku alust nõuda või määrata teistsugust talumistasu kui õigusaktides on ette nähtud, mistõttu on Maardu Linnavolikogu õiguspäraselt viidanud sundvalduse seadmise otsuses

§ 1582

, mis sätestab talumistasu maksmise kohustuse sundvalduse seadmisel ning

RS § 154-le, mis sätestab, millises suuruses tuleb talumiskohustuse eest talumistasu maksta.

1. Kohtuistungil märkis esindaja, et tegelikkuses oli enne kaebaja poolt kinnistu omanikud kooskõlastanud tehnovõrkude rajamise ja kaebaja ei olnud teatanud, et kinnistu müüdi temale. Kasutusloa andmiseks rajatistele takistus puudub, kuivõrd ehitatud on DP ja ehitusnormide kohaselt ning kaebaja ei nõua rajatiste kõrvaldamist. Tsiviilasjas on kaebaja täpsustanud korduvalt oma nõuet, kohtu menetluses on kahjunõue, kuid see saab puudutada vaid taastamistöid, mis on seotud garantiikorras tehtavate töödega ja kuna kaebaja tee ehitamist ei olegi alustanud, siis põhjendatud puudused mullatööde osas kõrvaldatakse. Reaalservituudi nõuet kaebaja esitada ei saanud, seega sai vastustaja võtta vastu otsuse sundvalduse suhtes. Ei vasta tõele kaebaja väited, et kokkuleppeid sundvalduse tasu üle ei püütud saavutada, kaebaja ei nõustunud ühegi ettepanekuga, tema nõudmistega ei saanud 3.isik arvestada, kuna kaebaja nõudis 1 773 000 kr reaalservituudi seadmise tasuna. Kaebaja kinnistu väärtuse vähenemise põhistus jääb endiselt ebaselgeks, kuna enampakkumisel oli kaebaja teadlik, missugustel tingimustel kinnistut saab kasutada, kaebaja ostis kinnistu koos DP-ga, seega väide, et ta ei saa rajada parkplatsi või parkimiskohti, mis pole DP-s ette nähtud, ei selgita tema pretensioone. Kinnistu turuhind ei muutu väiksemaks, kui sinna ehitatakse elektrivõrgud, see tõstab kinnistu hinda. Pirni pst on transpordimaa, kuhu rajatakse tee ja kus asuvad tehnorajatised, sotsiaalmaale aga ei saa midagi rajada. Kaebaja ehitustegevus ei ole takistatud. Kaebaja sisuliselt soovib, et talle tasutakse maa ostuhind, kuid kaebaja jätab tähelepanuta, et maa omanikuks ei saa 3.isik, kes peaks maa ostuhinna tasuma. DP-ga oli ette nähtud elektrivõrgu rajamine, seega ei saabunud kinnistute suhtes piiranguid, kaebaja ei saa kasutada seda maad ka elamumaana. DP-ga on ette nähtud veetrassi, side-ja elektriliinide koos tänavavalgustusega ning sõidutee, seega on kitsendused seatud DP-ga. Elektrivõrgud ei saa takistada transpordimaad kasutamast sihtotstarbel, kaebajal on võimalik nõuda sundvalduse eest tasu ka teiste trasside eest, kui need rajatakse. Kolmas isik on huvitatud lepingutega asja lahendama, kuna see on kiireim viis leida lahendusi ja ehitada, sundvalduse seadmine on aeganõudev ja ei ole eelistatud, nagu seda paljasõnaliselt väidab kaebaja. Talumistasu suuruse eesmärgiks ei ole kinnistu omanikule tulu saamise võimaluse loomine, vaid kompenseerida piirang, mis saabub seotult tehnovõrgu rajamisega. Kuid kaebaja ei talu DP väliselt piiranguid, millest ta ostu tegemisel oli teadlik ja arvestas, et saada edaspidiselt läbi DP tulu. Sundvalduse seadmise otsust ei muudaks asjaolu, kas talumistasu suurust muudetakse, seega haldusakti sisu ei muutuks ja nähtub, et haldusakt on piisavalt selgelt motiveeritud ning kohaldatud õigusnorme vastavuses kehtiva õigusega. KOHTU SEISUKOHAD 9
2. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus ei nõustu esitatud kaebusega ja leiab, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata, tasutud riigilõiv tuleb jätta kaebaja kanda.
3. Vaidlust ei ole küsimuses, et 02.02.2009 esitas Eesti Energia Võrguehituse AS e- kirjaga taotluse koos lisadokumentidega vastustajale ja taotles sundvalduse seadmist tehnovõrkude ja rajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks OÜ Jaotusvõrk kasuks Affronte Investeeringud OÜ ja O. P. kaasomandis olevale kinnistule Pirnipuu puiestee ( vastavalt reg osa nr 10821702) ja kinnistule Soosaare 4 (vastavalt registriosa nr 10821502), mille ainuomanikuks jäi kaebuse esitaja. Taotlus sisaldas kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 462 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid. Menetlusosaliste teatati taotluse esitamisest ja vastustaja palus neil esitada oma seisukohad sundvõõranditasu suuruse osas sj on Affronte Investeeringud OÜ ja Oksana Pavlušova teatanud oma vastustes, et pooled on pidanud läbirääkimisi reaalservituudi seadmise osas ning pole jõudnud pooli rahuldava tulemuseni, sest OÜ Jaotusvõrk ei soovinud maksta servituudi seadmise tasu ühekordse maksena. Harju Maakohtus ei ole arutamisel reaalservituudi kasutamise küsimust, mistõttu ei olnud vastustaja taotlus menetluse peatamiseks käesolevas asjas asjakohane, vastustaja oli ekslikult aru saanud, mida kaebuse esitaja vaidlustab Harju Maakohtus tsiviilasjas. Menetlusosaliste kinnitusel lahendatakse Harju Maakohtus kaebaja esitatud kahjunõuet. Vastamisel vastustajale on kaebaja oma kirjas nõustunud servituudi seadmisega maakaabelliinile, nõudnud kohest ja õiglast tasu, koos kinnistule tekitatud kahju hüvitamisega. Kuigi kaebaja oli saatnud vastustajale seisukoha, et hagi esitamine ei võimalda lahendada 3.isiku taotlust sundvalduse seadmiseks nähtub, et vastusta oli õigustatud lahendama sundvalduse seadmist, mille kohta oli esitatud taotlus ja puudusid õiguslikud alused, et menetlust mitte läbi viia. Ettepanekuid sundvõõranditasu suuruse kohta kaebajad ei teinud, sj nähtub, et Maardu Linnavalitsus saatis, taotlejale kirja ja küsis sundvõõranditasu suuruse osas kokkulepet, millele taotleja sai esitada omakorda vastuväite ning juhtis 19.05.2009 kirjas nr VE- ARE-POH/20791 Maardu Linnavalitsuse tähelepanu

§ 1581

ning

RakS § 154 sätestatule, mille kohaselt määratakse talumiskohustuse tasu suurus kinnisasja omanikega kokkuleppe puudumisel vastavalt seadusele. Kaebaja kinnitab, et kokkulepet ei ole saavutatud. Kohus nõustub seisukohaga, et pooled võivad ka hiljem kokku leppida sundvalduse tasu suuruses. Kuivõrd vaidlust ei ole küsimuses, et sundvalduse taotluse formaalsed lahendamise eeldused olid täidetud, siis tuleb kohtul nõustuda, et KASVS § 46 1 lg1 ja 462 lg 4 kohaselt tuli vastustajal langetada otsus. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et KASVS § 46 1 lõike 3 kohaselt otsustab sundvalduse seadmise organ, kelle pädevuses on planeeringu kehtestamine, seega edastas Maardu Linnavalitsus õigesti kogutud materjalid Maardu Linnavolikogule, kes pidas sundvalduse seadmist põhjendatuks ning võttis 13.10.2009 vastu otsuse nr 272, millega seati sundvaldus tehnovõrgu ja rajatiste talumiskohustusega Pirnipuu puiestee kinnistule ja Soosaare 4 kinnistule. Kaebaja nõustub, et KASVS § 461 kohaselt on sundvalduse seadmise eelduseks alljärgnevad asjaolud- taotleja kuulub

§ 158

1 lõikes 1 nimetatud isikute hulka; sundvaldust taotletakse detailplaneeringu koostamise kohustusega alal kehtiva detailplaneeringu alusel; taotleja ei ole kinnisasja omanikuga saavutanud kokkulepet kinnisasja koormamiseks ja vastava tasu maksmiseks. KASVS § 46 2 lõike 4 kohaselt kontrollib sundvalduse seadmise otsuse tegemisel § 461 lõikes 3 nimetatud otsuse vastuvõtmiseks õigustatud organ § 462 lõigetes 2 ja 3 nimetatud taotluses esitatud andmete õigsust. Kaebaja on kinnitanud, et sundvalduse seadmise aluseks olevat Maardu linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 kehtestatud Soosaare I kinnistu detailplaneeringut ta ei ole vaidlustanud. DP-ga määrati Pirnipuu puiestee kinnistule elektrialajaamad ja kaabelliinid, mis on vajalikud avalikes huvides piirkonna elektrivarustuse tagamiseks ja võrguteenuse osutamiseks tarbijatele. Taotleja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ on

§ 1581lõikes 1 nimetatud isik.

Kaebaja kinnitas istungil, et ta ei ole nõudnud rajatud tehnovõrkude kõrvaldamist. Kuigi kaebaja märkis, et kasutusluba ei ole ehitusloa alusel ehitatud rajatisele antud, nähtub seadusest, et kasutusluba on vastavalt EhS § 31 lõikele 1 kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt 10 kavandatud kasutamise otstarbele, seega ei saa välistada kasutusloa andmist, seda enam, et kaebaja rajatud trassi eemaldamist ei nõua ja vajab seda. Kaebaja küll jätkuvalt märkis istungil, et ehitusluba kui haldusakt on õigusvastane ja rajatud tehnovõrku kasutada ei saaks, selle tõttu ei saaks lahendada ka sundvaldusega seotud küsimusi, jääb kohus seisukohale, et elektrirajatistele väljastatud ehitusluba on kehtiv, kaebaja seda kohtus vaidlustanud ei ole ja ka haldusorgan seda muutnud ei ole, seega tuli lahendada sundvalduse taotlus. Kuivõrd kaebaja kinnitab, et ta sundvalduse tasu suuruses kokkulepet ei saavutatud, on tasu suuruse määramisel aluseks

RakS § 154, millele kaebuse täienduses kaebuse esitaja ka toetub. Kuna vaidlust ei jäänud küsimuses, et kaebajal on olnud haldusmenetluse vältel võimalus esitada haldusorganile oma seisukohad, vaid nähtub, et kaebaja ei ole nõustunud sundvalduse regulatsiooniga, kuna ta leiab, et haldusorganil sundvalduse seadmisel ja talumiskohustuse tasu suuruse otsustamisel kaalutlusruum puudub, kuna sundvalduse taotlemise eeldused ja makstava tasu määramise alused on seaduses imperatiivselt sätestatud, siis on kaebaja esitanud taotluse jätta kohaldamata põhiseadusega vastuolus olevad õigusnormid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et haldusorgan sai esitatud taotlust menetleda seaduses märgitud õigusnormide alusel. Kolmanda isiku tegevusest ei sõltu reaalservituudi seadmise võimalus, kuna ta ei ole kinnisasja omanik; kolmas isik ei saa seejuures ka kaebaja kinnistut ära osta, kuna kaebaja ei soovi kinnistut temale müüa. Kuigi kaebaja märkis, et 3.isik ei soovi tehnorajatise rajamisel isiklikku kasutusõigust seada põhjusel, et seaduse võimalused ei stimuleeri sellist käitumist, ei ole kaebaja sellisel väitel siiski alust ning kaebaja ei ole lükanud ümber 3.isiku selgitust, mille kohaselt siiski eelistatakse tehnorajatiste rajamisel isikliku kasutusõiguse seadmise (edaspidi IKÕ) lepingu sõlmimist sundvalduse seadmisele, valdavalt sõlmitaksegi sellised lepingud. Kohtule nähtub, et mõistlik on selgitus, mille kohaselt lepingu sõlmimise puhul on oluliseks eeliseks asjaolu, et IKÕ seadmisel tehakse kanne kinnistusraamatusse, samal ajal kui sundvalduse kohta tehakse vaid märge ehitisregistrisse. Kande tegemine kinnistusraamatusse tagab ka tehnovõrgu omaniku jaoks suurema õiguskindluse võrreldes alternatiivse märke tegemisega ehitisregistrisse. Samuti on IKÕ lepingu sõlmimise eeliseks kiirus, kuna sundvalduse seadmise menetlemine on oluliselt aeganõudvam, kui lepingu sõlmimine. Seda kinnitab ka kaebajaga toimunud läbirääkimiste käik, mis venis ja määravaks takistuseks sai siiski kaebuse esitaja poolt nõutud tasu suurus, mis tundub ka kohtule ebamõistlikult suur, kuna ta nõudis tasuna 1773 200 kr, millise summa maksmist ei pidanud aga 3.isik võimalikuks ega põhjendatuks, seda enam, et tehnorajatised ehitatakse DP alusel, kaebaja ei saavutaks DP kohast ehitamist, kui trasse ei rajata. Tehnovõrgu ja –rajatise talumiskohustuse tasu on kokkuleppe puudumisel määratud seaduse alusel. Kui pooled saavutavad teistsuguse kokkuleppe ei välista seadus edaspidiselt talumiskohustuse tasu osas kokkulepe alusel tasu määramist. Kohtumenetluses kompromissi menetlusoalised ei saavutanud. Kuivõrd kaebaja oli korduvalt siiski viidanud, et tema omandi kasutamisel saabusid intensiivsed omandipiirangud ja kaebaja oli märkinud, et ta lootis transpordimaa soetamisest kasu, siis kohus palus täpsustada kaebuse esitajal, kuidas ja millise kasu saamiseks on kinnisasja omanik seda maad planeerinud, kui kaebaja märgib, et tema omandiõigust on oluliselt piiratud ja ta ei saa oodatud kasu. Hüpoteetiliselt, kui eemaldada kinnistult rajatud tehnovõrk ja hinnata, kuidas ja missuguse kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik antud juhul seda maad kasutada, sj kui arvestada kõiki piiranguid, mis antud juhul esinevad, siis nähtub kohtule kaebaja selgitustest, et kaebaja ekslikult leiab, et ta saaks rajada transpordimaale neid objekte, mis ei ole DP-ga määratud. Kaebaja oli omandi soetamisel teadlik, et kehtib DP ja see seab vältimatult ehitamisel piirangud. DP-ga ettenähtud kasutuse osas DP kohaste objektide rajamisest tegelikke piiranguid ei saabu, kui DP-ga nähakse ette tehnovõrkude rajamine ja neid saab ka rajada. Ühe või teise trassi varasem rajamine ei 11 saa põhimõtteliselt takistada teise trassi ehitamist ning transpordimaa või sotsiaalmaa kasutamist ettenähtud sihtotstarbel. Kohus nõustub vastustajaga ja 3.isikuga selles, et antud juhul kaebaja suhtes tuleb võtta arvesse, et kehtiva DP alusel ei saa kaebaja kasutada elektrikaabli alust maad muuks otstarbeks, kui seda näeb ette DP, st kommunikatsioonid tuleks rajada samasse kohta ja need teenindaksid ka kaebaja kinnistuid, mille ta omandas elamuehituseks. Arendustegevus DP kohaselt hõlmab kompaktset piirkonda, elamuehitus eeldab kommunikatsioonide olemasolu. Ka kaebajale kuuluvat transpordimaad ning sotsiaalmaad ehk haljasala ei saaks kaebaja kasutada muul viisil, kui DP-s ettenähtud eesmärkidel ja vähetõenäoline on, et DP oleks võimalik muuta nii, et DP-ga soovitud eesmärk jääks saavutamata. Samas nähtub, et kaebaja ei nõua rajatud trassi eemaldamist. Kaebuse esitaja omandas kinnistud, temale oli teada, et kommunikatsioonide rajamise kohustuslikkus tuleneb DP-st, seega ei saanud ta arvestada, et kaob vajadus kommunikatsioonide järele. Kaebajal ei olnud kavatsust ise rajada elektrienergia edastamiseks ja varustamiseks kommunikatsioone, tal puuduks selleks ka pädevus, seega ei ole alust väita, et kaebajale seadusega tagatud kasu jääb saamata. Kui kaebaja siiski ka sooviks ehitada ise muid DP-ga ettenähtud trasse, siis juba rajatud kommunikatsioonid seda ei takista, kuivõrd DP näeb ette teiste kommunikatsioonide rajamise. Seega ei suutnud kaebuse esitaja kohtule veenvalt esile tuua, et ta oleks saanud kinnistu kasutamisest kasu, kui 3.isik ei oleks trassi rajanud. Samas nähtub, et kaebajal ei saanud olla õigustatud ootust, et ta saaks kinnistuid kasutada muul otstarbel, kui seda võimaldavad maa sihtotstarbed ja kehtiv DP. Kaebuse esitaja sj ei vaielnud enam ka kohtuistungil põhimõtteliselt selle vastu, et 3.isiku rajatud trass on vajalik nii avalikes huvides kui ka tema kinnistute suhtes, ta ei nõua ka vastavalt rajatud trassi eemaldamist. Kohus ei nõustu ka seisukohaga, et trassi talumiskohustus oluliselt halvendab kinnisasja turuväärtust või takistab kinnistu müüki. Tegemist on arendusalaga, mille kohaselt kinnistute kasutamine määratakse DP-ga, sellest kehtivast DP-st tulenevad õigused ja kohustused määravad, missugused võimaluse on maa kasutamisel, seega saavad piirangud tuleneda vaid kehtestatud ja seadusekohasest DP-st. DP kohased trassid ei saa kuidagi mõjutada kinnisasja turuväärtust nii, et see hoopiski langeks või et maa müük muutuks seadusekohaste trasside talumiskohustuse tõttu võimatuks. Vastustaja ja kolmas isik siiski leiavad, et haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei riku, kuna kaebaja ei ole esile toonud, et sundvalduse seadmine kehtestatud tingimustel võimaldaks sisuliselt suuremat talumistasu nõuda, kui seadus selle ette näeb. Kohus nõustub selle seisukohaga, kuivõrd haldusakt on piisavalt selgelt motiveeritud ja selles on viidatud asjakohastele õiguslikele alustele ning talumistasu regulatsioon tugineb kehtivale seadusele. Selgitus talumistasu suuruse osas on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 1067 SE I (Eelnõu) seletuskirjas. Vastavalt nähtub, et

RS § 154 toodud koefitsiendid on välja arvutatud lähtudes tehnovõrgu või –rajatise põhjustatud kitsenduse ulatusest kinnisasja omanikule, st et arvesta, kui suures osas see piirab kinnisasja omaniku võimalusi oma kinnisasja sihipäraselt kasutada. Tasu arvestamisel võetakse aluseks maa maksustamishind tehnovõrgu või –rajatise alla jäävas osas ning tema kaitsevööndi ulatuses ning korrutatakse maa sihtotstarbe ja ehitise kasutamise otstarbe koefitsiendiga. Vastavalt Eelnõu seletuskirjale on sundvalduse instituut loodud eesmärgiga tagada avalikes huvides võrguteenuste osutajatele õigusaktides sätestatud instrumendid vastava teenuse osutamiseks. Talumiskohustuse eest makstava tasu eesmärgiks on tehnovõrgu omaniku kohustus kompenseerida kinnisasja omanikule maa kasutamise kitsenduse talumine. Seetõttu ei saa talumiskohustuse tasu olla kinnisasja omanikule tuluallikaks ja raha teenimise võimaluseks; tegemist on seaduses 12 sätestatud kohustusega maksta õiglast hüvitist avalikes huvides rajatava tehnovõrgu talumise eest ning luua riivega proportsionaalne kompensatsioon, eesmärgiga võimaldada võrguettevõtjal avaliku teenuse osutamine. Kohtul tuleb nõustuda 3 isiku poolt esile tooduga, et kaebaja väide sellest, et

RS § 154 lõigetes 2-4 nimetatud sundvalitsemise tasude määrad ei vasta sundvalitsemisest tuleneva kinnisasja väärtuse vähenemisele ning on ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed, ei ole õige, kuna

§ 158

lg 4 kohaselt ei peeta tehnovõrgu ehitamisega kaasnevaks kahjuks talumiskohustuse tekkimisest tingitud kinnisasja väärtuse vähenemist. Kaebaja viidatud Riigikohtu

1. 04.2004.a otsuses nr 3-4-1-3-04 on nõustunud kohus sellega, et talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamine, sest tehnovõrkudega on kaetud kogu Eestimaa ning talumiskohustuse kehtestamine on vajalik abinõu eelpoolnimetatud eesmärgi saavutamisel. Omandiõiguse piirangu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike huve avalikkuse huviga tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust ja muid teenuseid. Nende huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta ka tehnorajatiste omanike huve. Seega saaks talumiskohustuse vaidlustamise ajendiks olla asjaolu, et kinnistu omanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist. Kohtukaebuses oli kaebaja ebamääraselt nimetanud ülemääraste kahjulike tagajärgede saabumist. Kohtul tuleb nõustuda vastustajaga ja 3.isikuga, et kaebaja siiski ei tõendanud, et tehnorajatise talumisest tulenev kitsendus oleks oluliselt suurem kui avalik huvi tehnovõrgu- ja rajatise vastu ning tehnovõrguga liitumise vastu. Maardu Linnavolikogu 31.05.2005 otsusega nr 178 Soosaare I (maatükk) kinnistu detailplaneeringu kohaselt lahendati piirkonna teede ja tehnovõrkude rajamine, sh elektrivarustuse küsimuses. Sundvaldus seati Pirnipuu pst kinnistule ja Soosaare 4 kinnistule. Registriosadest nähtuvalt on kinnistute puhul tegemist üldkasutatava maaga (Soosaare 4) ja transpordimaaga (Pirnipuu pst). Vastavalt Vabariigi Valitsuse
2. oktoobri
3. a määruse nr 155 “Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” §-le 6 on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga. Üldkasutatav maa on avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned. Vastavalt ehitusseaduse § 19 lgle 1 p-le 1 on ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering. Seega peab nimetatud kinnistutele ehitamine toimuma vastavalt detailplaneeringule, detailplaneeringus on tehnorajatiste rajamine ette nähtud ning detailplaneeringu järgselt transpordimaale ja üldkasutatavale maale maakaabelliinide paigaldamine ei kitsenda nimetatud kinnistute edaspidist kasutamisvõimalusi või vähendab juba selle väärtust. Sundvalduse tasu seaduse väidetava vastuolu osas põhiseadusega märgib kohus, et ei nõustu kaebuse esitaja taotlusega, mille kohaselt tuleks jätta kohaldamata õigusnormid tehnovõrkude ja – rajatiste talumise eest makstava tasu suuruse osas ja algatada HKMS § 25 lg 10 märgitud põhiseaduslikkuse menetlus. Taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu arvates on kaebaja kaebust ajendanud asjaolu, et õiguskantsler on avaldanud seisukohad (ettepanek 15.07.10 tlk 123-130), milles leiab, et avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja – rajatiste talumiskohustuse ja selle eest makstava tasu regulatsioon on vastuolus PS-s § 32 sätestatud omandiõigusega koostoimes PS § -st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega ja et selle ettepaneku tõttu on juba tekkinud alus arvata, et kõigil juhtudel tasumäärad on vastuolus põhiseadusega. Veel märgib kaebaja ära, et Riigikohus on lahendis 30.04.04.a. nr 3-4-1-3-04 leidnud, et tehnovõrkude ja –rajatiste talumiskohustus oleks kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kinnisasja omanikule kompenseeritaks piisaval määral tehnovõrgu või –rajatise talumiskohustusest tulenevad omandipiirangud. 13 Kuivõrd kinnisasja sundvõõrandmaise seadus annab kohalikule omavalitsusele ning tehnovõrkude ja –rajatiste omanikele võimaluse leppida kokku ka sundvalduse seadmisest erinevalt, sõlmides eraõigusliku lepingu, mille tingimused määravad kokkuleppel pooled, samas ei saa kohalik omavalitsus lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingu sõlmimist nõuda, siis tuleb kokkuleppe puudumisel vältimatult siiski seada sundvaldus, mille põhimõtted on seaduses ammendavalt sätestatud. Samas nähtub, et seadusandja on sätestanud erinevaid lahendusvõimalusi, mh ka kokkuleppe võimaluse.

§ 158

reguleerib üldnormina tehnovõrkude ja –rajatiste eraõiguslikku talumiskohustust, sj lg 2 annab nimetatud juhtudel konkreetse kinnisasja omanikule õiguse nõuda teise kinnisasja omanikult viimase kinnisasja koormamist reaalservituudiga.

§ 158

regulatsioon kohaldub eelkõige juhtudel, kus püstitavad tehnovõrgud-ja rajatised teenivad erahuve.

§-id 158.1- 158. 2 on

§ 158

suhtes erinormid, mis reguleerivad avalikes huvides ehitavate tehnovõrkude ja –rajatiste talumiskohustust.

§ 158

. 1 lg 1 sätestab, et avalike huvides vajalik talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. Seadusandja on täpsustanud 2007 a kinnisasja sundvõõrandamise seadust nii, et lisas ptk 8.1.

§ 158

. 2 sätestab avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja –rajatiste talumise eest tasu maksmise korra. Täpsemalt annab suunised makstava tasu määrade arvutamiseks

RS §

2. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude ja –rajatiste puhul on seega ainuvõimalik sundvalduse seadmine, kuna kohus viitas eelnevaga, et üldiselt eeldatakse kokkulepete saavutamist ja nende sõlmimine on võimalik ning neid ka praktikas sõlmitakse. DP kohustusega alale tehnovõrgu rajamine on majandamiseks vajalik, kinnisasju ei ole võimalik kasutada ilma tehnovõrku rajamata. Kaebaja ei ole ka märkinud, et tehnovõrku saaks rajada mujale. Samas nähtub, et kuivõrd tehnovõrgud on vajalikud DP realiseerimiseks, on olemas ka avalik huvi tehnovõrkude rajamiseks, viimast reguleeribki sundvõõrandamise seaduse regulatsioon. Kohus leiab, et seadusandja poolt on reguleeritud ka sellised juhud, mil omanik ei saa enam omandit kasutada, kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada, vastavalt on omanikul kooskõlas Sundvõõrandamise seaduse § 6 lg-le 4 õigus nõuda sundvalduse seadmise taotlejalt, et see omandaks kinnisasja või selle osa. Sellist otsest huvi kaebaja ülesse ei ole näidanud, kuivõrd ta on jäänud vaidlustama sundvõõrandamise tasu regulatsiooni, mis aga ei tähenda, et tõsistel omandiõiguse piirangu juhtudel on seadusandja jätnud regulatsiooni andmata. Kohtule nähtub kaebajaga seotud konkreetsest juhtumist, et kaebusega seotud asjaolud ei viita sedavõrd piirava iseloomuga omandiõiguse riivele, nagu seda analüüsib õiguskantsler. Kaebaja olukord ei ole nähtuvalt eelnevalt toodud asjaoludest seotud piirangutega, mil nt metsamaal jäävad elektriliinid ja elektriliinide kaitsevöönd, kus maad sihipäraselt kasutada ei saa-puudub võimalus puude istutamiseks, langetamiseks, mets tuleb kaitsevööndi ulatuses maha võtta, seda ei saaks kasutada ka muul sihtotstarbel nt põllumaana. Kohtu arvates on tehnorajatistest tekkivad piirangud omandi kasutamisel sedavõrd erineva iseloomuga, et mitte alati ei saabu tagajärgi, mis sunniks lugema, et piirangud takistavad omandi kasutamist. Kohus juba märkis, et seadusandja on näinud ette erinevaid mehhanisme, sj omandi sihipärase kasutamise võimatusel nõuda selle osa omandamist, kelle huvides piirangud seatakse. Kohus leidis eelnevalt, et kuivõrd kaebuse esitajal on võimalik maad kasutada sihtotstarbeliselt, siis on väited vastupidisest liialdatud ega seondu faktiliselt olukorraga, kaebaja saab omandit kasutada DP-s ettenähtud korras ja tingimustel ning see on kooskõlas ka maa soetamise eesmärgiga. Kuivõrd aga seadus sundvõõrandamise tasu antud juhul ette näeb, siis on 3.isikul kohustus seda tasuda. Sundvalduse ja sundvõõrandamise seaduse regulatsiooni eesmärk on tagada PS § 32 tulenevat omandipõhiõigust ja kindlustada, et riigivõim ei saaks meelevaldselt kitsendusi seada. Kinnisasja omaniku õigust võib riivata läbivate tehnovõrkude ja –rajatiste näol talumiskohustuse seadmine, kuid mitte igal juhtumil ei ole saabuvad piirangud kinnisasja omaniku suhtes samaväärsed, kui see kaasneb sundvõõrandamise tingimuste täitumisel. 14 Kaebaja leidis 08.12.09 vastuses, et kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 17 lg 1 näeb ette, et sundvõõrandamistasu peab katma kahjud, mida sundvõõrandiandja peab sundvõõrandamise tõttu kandma, kusjuures sundvõõranditasu peab katma nii kinnisasja kui ka koos sellega sundvõõrandatavate päraldiste ja viljade väärtuse, kui seadusest ei tulene teisiti. Kaebaja vastusest võib aru saada nii, et eeltoodud põhimõtet, mille kohaselt sundvõõrandamistasu peaks katma sundvõõrandiandja kahjud, sh päraldiste ja viljade väärtuse; kohtuistungil leidis kaebaja, et õiglane oleks sätestada tasu maamaksu suuruses. Kohus märgituga siiski ei nõustu. Kaebaja kaasusest nähtub, et kaebaja nõustub, et 3.isik osutab avalikku teenust, mille eest ta peab saama tulu võrgutasudest, st tarbijatelt saadavast tasust. Seejuures ei ole kaebaja kinnistute kasutamine DP-ga seatud eesmärkidel takistatud. Põhimõtteliselt saab kaebaja ka aru, et talumistasu määra suurendamisel vältimatult võib suureneda ka elektrivõrgu teenusega seotud hind, vastavalt on kaebaja esindaja arutlus seotud õiguskantsleri seisukohtade toetamisega, viimase poolt on aga rõhutatud, et talumistasu tõstmata püsima jäämine teenib universaalteenuste tarbijate huve (ettepaneku p 64). Kaebaja märkus, et teda ei huvita talumistasu määramisel 3.isiku huvi saada tulu, vaid ta soovib ise saada talumisest tulu, võib olla inimlikult mõistetav, kuid õiguslikult ja seaduse kohaselt ei ole talumistasu regulatsiooni eesmärgiks kinnisasja omanikule tulu saamise võimaluse loomine, vaid hoopiski piirangute kompenseerimine, mis kinnisasja omanikule saabub seotult tehnovõrgu rajamisega. Kohus ongi eelnevalt püüdnud välja selgitada, missugune olukord on antud juhul kaebajal tekkinud. Kuivõrd kaebaja ei soovinud sundvalduse tasu määramisel taganeda siiski oma nõudmisest, mille kohaselt ta soovib ühekordset tasu äärmiselt suures summas, mille täitmine ei ole 3.isikule vastuvõetav ja kohtule nähtub, et sj ei vabaneks 3.isik ka seadusega ettenähtud korras talumistasu maksmisest, siis ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, et puudub võimalus kokkulepeteks või sundvalduse tasu määramiseks teistsuguses summas, kui seda näeb ette seadus. Kaebajal oli võimalik läbi rääkida mõistliku summa piires ja just nimelt sundvalduse tasu seadmisena. Kuivõrd aga tehnorajatise omanik ja kinnisasja omanik kokkulepet ei saavutanud, siis tuleb rakendada vältimatult sundvalduse seadmise regulatsiooni. Talumistasu määra, mis nimetab seadus, ei muuda kohtu arvates õigusvastaseks asjaolu, et teatud juhtudel saabuvad omanikule ulatuslikud piirangud. Antud juhul kinnistutega tehtavad tehingud on kaebaja otsustada, neid ei saa piirata, omanik otsustab, mis ta kinnistutega edasiselt teeb. Tehnovõrgud, mis juba on rajatud, asuvad üldkasutataval maal, nende asukoha ja rajamise näeb ette kehtiv DP. Kohus juba märkis, et Vabariigi Valitsuse määrusega 01.01.09 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 13 kohaselt on sotsiaalmaaks maa, millelt ei taotleta kasumit. Soosaare 4 maaüksus, mis kuulub kaebajale, on ette nähtud ehitusõiguseta rohealaks. Pirnipuu pst-le on võimalik rajada insener-tehnilisi rajatisi, sh sõidutee. Kuivõrd kaebaja soovis omandada transpordimaa ja sotsiaalmaa, siis olid talle need piirangud teada. Samas märgib kohus, et DP realiseerimisest plaanitava kasumi saamine ei sõltu sundvalduse tasu regulatsioonist, see eesmärk saavutatakse majanduse mõistliku korraldamisega. Kuigi kaebaja ei suutnudki nimetada, misssugused konkreetsed piirangud tema olukorras saabuvad, märgib kohus, et välistatud ei ole nt tehnovõrgu omaniku vajadust teostada kaebaja kinnistutel asuvate tehnovõrkude maal hooldustöid, see on seotud kulutustega, mille katmise kohustus on aga tehnovõrgu omanikul, kaebajale neid kulutusi panna ei saaks. Kulutused, mis mingil põhjusel tuleks teha kaebuse esitajal seotult tehnovõrgu olemasoluga ja paiknemisega kaebaja kinnistutel, saab sisse nõuda tehnovõrgu omanikult võlaõigusseaduses ettenähtud korras. Seega ei saabu mitte igal juhtumil ulatuslikku omandiõiguse riivet, kui avalikes huvides rajatakse tehnovõrk ja see sõltub ka asjaolust, missuguse sihtotstarbega maaga on tegemist ning milleks see rajatakse. Talumiskohustus ei kujuta seega mitte alati täielikku loobumist omandist, vaid kujutab kasutuspiirangut, maaomanik saab kasutada maad sj ka kaitsevööndis, seega ei nõustu kohus kaebajaga, et talumiskohustuse eest saadav tasu peab olema võrdne nagu see määratakse sundvõõrandamise korral või et see peaks 15 võrduma maamaksu suurusega. Seadusandja on näinud ette, et õiglane tasu on võimalik määrata ka nii, et see ei oleks tingimata võrdne maamaksuga, samas on seadusandja eristanud sundvõõrandamise tasu määramise aluseid sundvalduse tasu määramise alustest. Kuigi kohtul tuleb möönda, et talumistasu määra on kritiseeritud ja algatatud ettepanekuid selle muutmiseks nii eraldi teemadena kui ka paketina, ei saa mitte igal üksikul juhtumil lähtuda põhiseaduslikkuse taotluse esitamisel asjaolust, et esineb olukordi, mil talumistasu suuruse põhjendatuses esineb kahtlusi. Juhul, kui talumistasu määramise aluseks olnud asjaolud muutuvad, on kaebajal õigus suuremale talumistasule (

§ 158lg 4 ja lg 3).

Kohus nõustub seega kaebaja esindaja põhimõtteliste seisukohtadega, et PS § 32 lg 1 ja 2 kaitseala riive jaguneb põhiseaduse järgi omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks (lõike 1 teine lause) ja omandikitsendusteks (lõike 2 teine lause). Omandikitsendused on need riived, mis ei ole sundvõõrandamine. Riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste riive peab olema ka formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Kuivõrd aga kohus leiab, et seadusandja on sätestanud talumistasu suuruse regulatsiooni kompaktsena, mis võimaldab sj kaebaja maakasutuse sihtotstarbest ja DP-st tulenevaid erisusi arvestada, seadused näevad ette kompenseerimismehhanismid tekkivate kahjude korral, siis sõltuvalt asjaoludest ei teki kaebaja juhtumi pinnalt sellist intensiivset omandiõiguse riivet, mis põhjustab kaebajale tegevusvabaduse piiranguid kinnistute sihtotstarbelisel kasutamisel, seega ei ole tegemist olukorraga, kus universaalteenuste osutamise vajadus ja kättesaadavus tagatakse maaomanikule ulatuslikumat riivet põhjustades nii, et see ei vastaks lubatud legitiimsuse astmele. Kaebaja ei kuulu nende maaomanike hulka, kellele asetuks ebaproportsionaalselt suur koormus, kelle kinnisasja avalike huvides läbivad tehnovõrgud ja –rajatised. Kaebaja huvid on antud juhul seadustega PS mõttes tagatud, sj ka kaebaja poolt nimetatud proportsionaalsus printsiipi silmas pidades. Seega saab kohus nõustuda vastustaja ja 3.isiku seisukohaga, et kaebaja suhtes on pädev organ andnud välja põhiseadusega vastavuses oleva haldusakti, vastavalt on pädevusküsimused, menetluse ja vormiküsimused õiguspärased, siis ei saa väita, et kaebaja õigusi rikutakse. Ulatuslikud kitsendused võivad avaldada mõju, mis on võrreldavad omaniku vara võõrandamisega, kuid antud juhul see niimoodi ei ole. 18. Menetluskulud. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu, mis tuleb jätta tema kanda, kuna kaebus jääb rahuldamata. Karin Kalmiste Kohtunik 16