3-11-1030 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 12. augustil 2011.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel vaatas kirjalikus menetluses arvamuse andmiseks kaasatud Sotsiaalkindlustusameti esi

) § 13 lg 1 p 4 alusel , kui kohus leiab, et ütlustega võib lugeda tõendatuks E. J asumisel viibimise perioodil sünnist (18.04.1953.a) kuni 1958. a maikuuni. Kohtu seisukoht 1

§ 12

p 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanadusepensioni ikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist.

§ 2

lõike 2 kohaselt loetakse represseerituks ka represseeritud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohal oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.

§ 13

lõike 1 punkti 5 alusel arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka paragrahvi 2 lõikes 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lõikes 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Represseeritud isiku lapsel tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile juhul, kui on tõendatud ajavahemik, mille vältel ta viibis koos õigusvastaselt represseeritud või rehabiliteeritud isikuga kinnipidamiskohas või asumisel.

§ 13

lõike 2 järgi arvestatakse ja tõendatakse pensioniõiguslikku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduses (edaspidi RPKS) ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. RPKS § 27 lõike 3 alusel kehtestatud tõendamise korra § 19 alusel tuvastatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistuse või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Tõendamise korra § 21 kohaselt võib pensioniõiguslikku staaži tõendada arhiiviteatisega, arhivaali ärakirjaga või väljavõttega arhivaalist. Tõendamise korra § 28 kohaselt on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse kui dokumendid pensioniõiguslik staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud. Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse poolt 11.04.1989 L T’ele, sünd 1927.a. ,väljastatud õiendi nr 3900 (tl 12) ja 13.04.1989 E T (M), sündinud 1931.a., väljastatud õiendist nr 1687 nähtuvalt olid kohtuväliselt väljasaadetud Eesti NSV’st ja viibisid asumisel alates 25.03.1949 kuni

1. jaanuarini 1958 a. K krai Š rajoonis ning kes rehabiliteeriti 07.12.1988 .a. Eesti NSV seaduse „Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950-ndail aastail“ alusel. Ajalooarhiivi 16.11.2010 väljastatud arhiiviteatise nr 7047 (tl 8) kohaselt on arhiivifondi Rajangu Küla TSN Täitevkomitee 1957-1959 aasta majapidamisraamatus nr 32 all sissekanded, mis näitavad, et K sovhoosi, L osakonna, S talu isikuarve nr 685, majapidamisse on sisse kirjutatud: perekonnapea L J p. T, naine E M t. T ja tütar E T. Lahtris nr 12 on tehtud märge selle kohta, et L T ja E T on K sovhoosi põllutöölised alates 29.05.1958 aastast. 2 Avaldaja poolt esitatud sünnitunnistusest BЭ nr 864452 (tl 11) nähtub, et E T on L Te ja E Te
2. 04.1953 aastal K krai Š rajoonis sündinud tütar. Seda, et E. J elas koos oma vanemate E Te ja L Tega K krai Š rajooni T külas alates tema sünnist 18.04.1953 kuni 1958 aasta maikuuni teadis tunnistada kaebaja tädi L. J (tl 44) viibides asumisel samas T külas kus kaebaja perekond. L. J teadis, et T pere vabastati asumiselt 1958 aasta jaanuaris ja perekond lahkus asumiselt sama aasta mai algupäevil. Tunnistaja ise vabastati asumiselt hiljem, 29.05.1958 a. Esiteks sõideti autoga kolhoosist Užuri raudteejaama ja sealt rongiga kahe nädalaga Eestisse. Tööle asus K sovhoosi alates 10.08.1958 aastast. E T kaebaja emana kinnitas (tl 40) nende perekonna asumisele saatmist 25.03.1949 K kraisse Š rajooni T külla. Tunnistaja ütluste kohaselt anti asumiselt vabastamise teade välja 16.01.
3. Teate said nad kätte hiljem, alles siis kui komandant tuli oma igakuist kontrolli teostama. Peale teate kättesaamist tuli hakata rajoonikeskusest passe taotlema. Eestisse tagasipöördumise eeldusena pidi leidma endale kodumaal elukoha sissekirjutuse saamiseks ja otsima tööd, sest levisid jutud, et kõiki väljasaadetuid ei võetagi tagasi. Alles peale Eestist saadud tagasisidet, et K sovhoos on nõus perekond T vastu võtma ning andma neile ühetoalise korteri saadi hakata kohapealset majapidamist likvideerima. Kuna kaasa midagi võtta polnud võimalik ja Eestis oleks perekond ilma toiduta jäänud otsustati veel kohapeal olla, et Eestisse saabumisel saaks kartuli ja köögivilja maha panna. Sobiv võimalus teeleasumiseks avanes peale
4. mai pidustusi, kui kolhoos andis Užuri raudteejaama sõiduks veoauto, kust reis rongiga koju koos ümberistumiste ja ootamisega kestis veel kaks nädalat. Sotsiaalkindlustusamet ei vaidlustanud kaebaja poolt esitatud tõendeid ja tunnistajate ütlustega kinnitamist leidnud asjaolusid (tl 50). Seega loeb kohus tuvastatuks, et reaalne võimalus asumiselt Eestisse naasmiseks avanes E. Jel koos oma vanematega alles mais 1958.a. Kohtukulude nõuded asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 5 ja § 31 lg 1 kohus otsustas:
5. Tuvastada juriidiline fakt – E J’e viibimine represseerituna asumisel Vene NFSV K krai Š rajooni T külas ajavahemikul 18.04.1953 kuni 1958 aasta maini. 3 Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 4