3-11-1137/20

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1137 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S. Fi kaebus Ida Prefektuuri Narva arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 20.10.2011 Menetlusosalised Kaebaja: S. F /isikukood xxx/, Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, esindaja Agne Niido Resolutsioon Jätta S. Fi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.11.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 06.04.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja S. Fi kaebus (tl 1-4), milles ta palus põhiseaduse ja vangistusseaduse erinevatele sätetele ja mitmetele kohtulahenditele tuginedes tunnistada tema suhtes Narva arestimajas kohaldatud tingimused õigusevastaseks ning elule ja tervisele ohtlikeks. Kaebaja väitis, et viibis kambrites nr 5 ja 12, kus puudusid aknad, kambri nurgas asuv WC oli täielikult lahtine ja selle kasutamine teiste isikute juuresolekul inimväärikust alandav, vooditarbed olid antisanitaarses olukorras, kambrid olid väga mustad, koristusvahendeid ei olnud ja ka kõrvalised isikud ei koristanud neid ning jalutuskäike ei võimaldatud kogu arestimajas viibimise ajal. Veel märkis ta, et on HIV-positiivne ja põeb hepatiiti ning selgitas, et tema huvi vaidlustatu õigusvastaseks tunnistamisel rajaneb soovil nõuda mittevaralise kahju eest välja kompensatsioon. 25.05.2011 koostatud täiendustes (tl 27 ja 28) märkis S. F, et desinfitseerimistööd olid arestimajas halvasti tehtud, 28.09.2010 olid kambris lutikad, kuid arst ei uskunud vastavat teavitust ega rakendanud koheselt meetmeid. Veel väitis ta, et arestimajas ei võimaldatud pressi vahendusel uudistega tutvuda ega antud kord kuus ettenähtud kuni kolme tunnist lühiajalist kohtumist.
4. Ida Prefektuur palus oma vastuses (tl 34-35) kaebus rahuldamata jätta, selgitas Narva arestimajas valitsevaid tingimusi ning leidis, et kuigi tegemist on amortiseerunud ja kaasaegsetele tingimustele mittevastava hoonega, pole kaebaja seal viibimiste lühiajalisuse tõttu toimunud märkimisväärset riivet tema õigustele. Vastuses märgiti, et kinnipeetavatele väljastatakse arestimajja saabumisel puhas kord nädalas vahetatav voodivarustus, neile on tagatud võimalus end pesta ja läbipaistmatu plastikkardinaga eraldatud WC kasutada ning lisati, et kinnipidamisruumi puhtuse eest hoolitsemine on kinnipeetavate endi kohustus, vahendeid selleks saab küsida arestimaja teenistujatelt, kuid kaebaja pole seda teinud, vooditarvete väljavahetamist palunud ega kordagi kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas kaebusi esitanud. Veel märgiti, et puuduvad tõendid S. Fi tervise kahjustamise kohta Narva arestimajas viibimise ajal, meditsiinitöötaja poole on ta pöördunud vaid kahel korral pea- ja hambavalu kaevates, HIV viirus on tal tuvastatud juba aastal 2004 ning krooniline nohu ja gastriit aastal
6. S. F viibib käesoleval ajal vabaduses (tl 178), kuid kohtuistungile ta ei ilmunud ega teavitanud kohut ka ilmumise võimatusest. Istungi toimumise aeg oli talle ettenähtud korra kohaselt allkirja vastu teatavaks tehtud (tl 13 ja 21). Ida Prefektuuri esindaja Agne Niido jäi kirjalikult esitatu juurde, juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebaja kahjustab suitsetamisega ise oma tervist ja märkis täiendavalt vaid, et desinfitseerimistööde kohta on sõlmitud leping erafirmaga, igas kambris on informatsiooni saamist võimaldav raadio ja ajalehtedega saab tutvuda küsimise korral, kuid kaebaja ei ole mingeid taotlusi esitanud ning tema viibimised arestimajas olid lühiajalised. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud ja kuni 24.10.2011 kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1, 2, 3 ja § 10 lg 1 p 7 ei olnud sätestatud enamat kui, et kamber võib olla ühe- või mitmekohaline, sellel peab olema väljastpoolt lukustatav uks ja 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetu kohta ning WC olemasolu tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 27 lg 1, 3 ja 4 kohaselt võimaldati kinnipeetaval vahetada voodipesu, ta oli ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning arestimaja poolt korraldati vaid ruumide desinfitseerivate vahenditega puhastamine vähemalt kord kuus. S. F väidab küll kaebuses, et talle anti mustad ja halvas seisukorras vooditarbed ega võimaldatud kambri koristamise vahendeid, kuid pole tõendanud, et ta nendele puudustele arestimaja töötajate tähelepanu juhtis ja vooditarvete väljavahetamist või kambri koristamiseks vajalike vahendite eraldamiseks soovi avaldas. Õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida on ette nähtud juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p
8. Ida Prefektuur on omaks võtnud, et Narva arestimajas puudub jalutamisvõimalus ning S. F pole seal viibimise ajal saanud värskes õhus jalutamas käia. Arestimajas viibiva kinnipeetava õigus tutvuda uudistega sisaldub vangistusseaduse § 30 lg 1 ja „Arestuimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p 9 ning seisneb õiguses lugeda paberkandjal riigi päevalehti, ajakirju ja raamatukogu olemasolul sealolevat kirjandust. Kokkusaamiste õigus oli reguleeritud samas sisekorraeeskirjas ja eeldas selle § 62 lg 1 kohaselt vastavat kirjalikku taotlust kinnipeetavalt või kokkusaajalt ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku luba. S. F on mõlemad need õigused küll oma kaebuse täienduses (tl 28) ära märkinud, kuid ei ole maininud midagi vastavate 2 taotluste esitamise ja rahuldamata jätmise kohta ning ka Ida Prefektuuri vastusele lisatud ettekandest (tl 37) ei nähtu, et ta oleks seda teinud.
9. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada vaid isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohtupraktikas mõistetakse selle all, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebajale kasulik ja aitama koheselt või edaspidi tema õiguste teostamisele või kaitsmisele kaasa ja selleks peab kaebaja oma vastava taotluse juurde selgitama, kuidas täpselt kaebuse rahuldamine tema olukorda parandab. S. Fi kaebuse väidetest tulenevalt rikkusid Jõhvi arestimaja tingimused tema õigust privaatsusele, alandasid inimväärikust, ohustasid elu ja tervist ning ta soovib nende õigusvastaseks tunnistamist, et esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
10. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
11. Nende kohaselt saab süüliselt tervise kahjustamise või väärikuse alandamise korral küll mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel.
12. Kaebuses ei ole S. F märkinud täpseid andmeid oma viibimiste kohta Narva arestimajas. Ida Prefektuuri vastusele lisatud ettekande (tl 37) kohaselt viibis ta seal kahel korral 30.09.2010 kuni 18.10.2010 ja 25.04.2011 kuni 28.04.
13. Viru Vanglast saadud tervisekaardi (tl 59-177) andmetel on tal küll olnud erinevatel aegadel mitmeid tervisega seotud probleeme, kuid mitte miski ei kinnita nende seotust Narva arestimajas viibimise või seal valitsenud tingimustega. Seejuures nähtub, et tal on juba aastast 2003 pärinev hepatiit (tl 64) ja 04.03.2004 oli HIV proov positiivne (tl 67), kuid meditsiinitöötaja on sõnaselgelt märkinud, et saabudes 18.10.2010 ja 28.04.2011 Narva arestimajast ei avaldanud S. F oma tervise suhtes mingeid kaebusi (tl 139 ja 168). 05.11.2010 ja 05.06.2011 on uuritud tema rindkere elundeid, midagi patoloogilist pole aga leitud (tl 141 ja 170). Asjaolu, et 23.05.2011 on kaebajal tuvastatud natuke kõrgenenud tundlikus siseruumides inhalleeritavatele allergeenidele (tl 54) ei saa midagi tõendada, sest pole teada, mis ajast selline tundlikkus esineb, puuduvad andmed samade allergeenide sisalduse kohta arestimaja õhus ning kuna tagantjärele ei saa taastada olukorda, mis valitses arestimajas kaebaja seal viibimise ajal, pole vastavate tõendite kogumine praegu enam võimalik. Miski ei kinnita ka seda, et arestimaja kambris väidetavalt avastatud lutikaid ja täi ning sellele olukorrale koheselt reageerimata jätmine (tl 27) oleks mingilgi määral kahjustanud kaebaja tervist.
14. Mitte igasugune ebamugavustunne ja normidele mittevastavates tingimustes viibimine ei ole veel käsitletav kinnipeetava tervise kahjustamise või väärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saab see kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet ning selle tagajärg kinnipeetava inimväärikusele või tervisele on reaalne. Piisavat loomulikku valgust mittevõimaldava akna ja värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine rikuvad vaieldamatult kinnipeetava vastavaid õigusi. Õiguste rikkumisega oleks kindlasti tegemist ka juhul, kui olid olemas taotlused halvas seisukorras vooditarvete väljavahetamiseks, kambri koristamiseks vajalike puhastusvahendite saamiseks, ajakirjandusega tutvumiseks ja lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ning Narva arestimaja ametnikud jätsid need rahuldamata või üldse tähelepanuta. See aga poleks veel piisav alus S. Fi kaebuse rahuldamiseks, sest arvestades tema suhteliselt lühikest arestimajas viibimist, ei ole ükski nimetatud rikkumistest ei eraldi võetuna ega ka kogumis niisuguseks väärkohtlemiseks, mida saaks pidada mittevaralist kahju põhjustavaks 3 inimväärikuse alandamiseks. Samuti ei ole seda olukord, kus mitme kinnipeetavaga kambris tuleb kasutada vaid plastkardinaga varjatud või üldse eraldamata WC-d.
15. Eeltoodud põhjendustel puudub S. Fil põhjendatud huvi Ida Prefektuuri Narva arestimajas talle kohaldatud tingimuste õigusvastaseks tunnistamiseks ning kohus peab jätma tema kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 10) alusel riigilõivust vabastatud ning Ida Prefektuur oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 181). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 4